Hilli Rand
ESIMENE A KLASS JA TARKUSEPÄEV
Toimetaja Helle Tiisväli Pildid joonistanud Epp Marguste © Hilli Rand ja kirjastus Argo, 2013 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-527-07-6 Trükitud trükikojas Print Best
SUUR TÄNU
SUURE SÜDAMEGA ÕPETAJAD
MARGE TAMMISTE KARIN PAE MARE PUKK
5
1 See ei olnud niisugune päev nagu teised, see oli hoopis eriline päev. Päike paistis küll eredalt, kuid ilm oli tuuline ja suured pilverünkad kihutasid kiirelt, lõbusalt ja ärevalt üle taeva. Ka paljudes kodudes valitses sel päeval pisut ootusärev ja tuuline meeleolu. Oli esimene september. Sel päeval läheb palju lapsi üle pika aja jälle kooli ja mõned neist üldse elus esimest korda, nii et nende ärevus on täiesti mõistetav. Kuid igas kodus oli see siiski veidi erinev. Päris hommikul ei olnudki ju meie esimest A klassi veel olemas. Koolis juba muidugi oli nimekiri kõigist neist lastest, kes selles klassis koos õppima hakkavad, ja kodudes teadsid ka kõik 22 last, et just nemad ongi see esimene A – kuid päriselt seda klassi veel olemas ei olnud! Sellel äreval hommikul jooksis näiteks esimese A klassi laps Pirko kodus ringi, ühes jalas roosa põlvik ja teises sinine sokk, kuid ema ütles, et jalga tuleb panna hoopis valged sukkpüksid, sest nii on kõige pidulikum. Tormise kodus mõõtis ema poja ülikonda ja oli väga mures: „Alles me selle ju sulle ostsime, lasteaia lõpupeoks, ja sa oled seda nii vähe kandnud ning nüüd kipub juba väikeseks jääma ... sa oled suvel liiga palju kasvanud!“
6
„Muidugi olen,“ vastas Tormis uhkelt. „Ega ma mõni kääbik pole, tahan olla klassis kõige pikem!“ Triine kodus kammis vanaema tüdruku pikki juukseid ja kordas: „Ole nüüd paigal, ära liiguta, ära liiguta, ma ei saa muidu sulle seda uhket punupatsi teha!“ „Mul on kõht ju veel tühi, kas ma võin edasi süüa?“ küsis Triine ning samal ajal, kui vanaema tema patsiga tegeles, ampsas vasakust käest kohukest ja paremaga tõstis suhu mannaputru, mille peal oli suur kuhi kirsimoosi. Kaul aga kordas juba seitsmendat korda hümni sõnu, mis kippusid suurest pabistamisest segamini minema, eriti just see kolmas salm. Tema suur vend Kalle oli öelnud, et kui tal pole sõnad peas, siis ärgu parem kooli nägu näidaku, sest hümn on aktusel kõige tähtsam ja direktor vaatab tähelepanelikult, kas kõigil on ikka sõnad peas. „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa, ei leia mina iial teal...“ Oeh, mida tähendaski see sõna „teal“? Remo kodus hüüdis ema närviliselt: „Vaadake aknast, kas isa on juba töölt koju tulemas, kohe on vaja hakata kaksikuid riidesse pakkima ja nii palju on veel teha!“ Remo väikeõed Nelle ja Lenne olid veel rahutumad kui tavaliselt. Remo oli seletanud neile küll juba mitu päeva: „Ma ei ole enam vaba inimene, saage aru! Ma hakkan nüüd iga päev koolis käima ja ei jõua teid kogu aeg valvata. Ja te ei tohi mu pliiatseid närida ning värvilisi pabereid lutsutada. Koolis peab jube korralik olema!“ „Sööks veel enne kooliminekut ka midagi,“ arvas oma kodus Hans. „Olen õudselt näljane!“ „Kulla laps,“ ütles seepeale ema. „Me ju alles äsja lõpetasime hommikusöögi, sa pead nüüd harjuma sellega, et koolis ei saa kogu aeg nosimas käia.“ Ellika mossitas: „Mulle ei meeldi need pikad lilled, need on nii suured ja rasked, oleksin hoopis teistsuguseid tahtnud, oleksin roose tahtnud. Iti tuleb kindlasti roosidega!“ „Mine nüüd,“ ütles talle vanaema. „Need on ju gladioolid, septembrililled, ja alati kingitakse just neid sügisel õpetajatele. Õpetajad on nendega harjunud ka. Kui mina
7
olin väike ja käisin koolis, viisin alati neid. Ja kui su ema läks kooli, viis tema ka ja nüüd on sinu kord. Gladioolid on väga pidulikud. Õpetaja oleks kindlasti pettunud, kui ta neid ei saaks!“ „Arvad?“ küsis Ellika kahtlevalt. „Preili, te näete suurepärane välja,“ lausus isa Ursulale, kes mööda tuba oma uue uhke kleidiga ringi keerutas ja tantsis ning kujutles, et on kooliprintsess. „Ma ei ole mingi preili, ma olen ju pisike piiga,“ laulis selle peale Ursula õnnelikult ja tegi isale kniksu. „Vabandust, unustasin jälle, et sulle meeldib niimoodi rohkem!“ naeris isa vastu. „Mis kell see kaktus lõpuks algab, kas hakkame juba minema?“ päris kannatamatult Tiiu noorem õde Maret. „See ei ole kaktus, see on aktus,“ seletas Tiiu. „Järgmisel aastal lähed sa ise ka juba kooli ja sa ei tohi seda sõna valesti öelda!“ „Aga sel aastal ma veel võin,“ sähvas noorem õde ja ümises omaette: „Lähme kaktusele, lähme kaktusele, kas ma nuku võin kaasa võtta?“ Ning vastust ootamata asus ta oma suurt nukku pidulikumalt riietama. „Nagu läheks ise kooli, selline pabin on sees,“ ütles Hindreku ema. „Vanaisa, tee juba rutem, me jääme hiljaks,“ nõudis Mariroos. „Vihmavarju me küll kaasa ei võta, päike särab taevas,“ otsustas Pärli ema.
8
2 Siiski, ühes kodus, ühe maja neljanda korruse korteris, olid just lapsed üpriski rahulikud, ärevam oli hoopis nende ema. Tõsi, lapsed olid suuremad ka, üks neist oli minemas kuuendasse, teine seitsmendasse klassi. Kuid nende ema keerutas end esikus suure peegli ees, uuris oma seelikut ja oma soengut. Otsis siis välja uued kingad ja lausus lastele nõutult: „Ostes tundusid need kingad täiesti parajad, ent nüüd nagu pigistaks, kuidas ma terve päeva nendega ringi käin ja lahke näoga naeratan, kui need samal ajal võib-olla jalad katki hõõruvad?“ „See on sul lihtsalt närvipingest,“ ütles tema poeg, see, kes hakkas minema seitsmendasse klassi ja kelle nimi oli Jaan. „Küll läheb üle,“ lohutas tütar, see, kes hakkas mineme kuuendasse klassi ja kelle nimi oli Jaanika. „Ega mu seelik tagant kortsus ei ole?“ uuris nüüd ema. „Ei, kõik on tipp-topp, emme,“ noogutas tütar. „Pane kindlasti need ilusad pärlid ka, ma toon sulle!“ „Ära pabista, emps, ega see sul esimest korda ei ole!“ manitses poeg. „Kohe, kui ma siit korteriuksest välja astun, ei ole ma enam emme ega emps, vaid õpetaja Tuuli-Marie!“ naeratas nende ema. „Ja see esimene klass on mul ju täiesti uus, näen kõiki lapsi esmakordselt – ja siis veel kõik nende vanemad ja sugulased ja...!“ „Kindlasti hakkavad neist nubludest pooled sulle alguses kogemata „emme“ ütlema ja siis muutub meie Jaanika armukadedaks, nagu eelmine kord,“ narris vend. „Ei muutu ma midagi,“ teatas õde, „eelmine kord oli neli aastat tagasi ja siis ma olin veel väike. Oi, need esimese klassi omad on nii nunnud, minugipoolest ütelgu sulle
9