Hilli Rand
Esimene A klass ja sĂźgise sĂźda
Suur tänu Tallinna Kristiine Gümnaasiumi esimese klassi õpilastele, kelle lahkel loal on raamatus kasutatud nende luuletusi ja joonistusi
Toimetaja Helle Tiisväli Pildid joonistanud Epp Marguste © Hilli Rand ja kirjastus Argo, 2015 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-527-53-3 Trükitud trükikojas Print Best
Suur tänu
suure südamega õpetajad
Marge Tammiste Karin Pae Mare Pukk
1
Kalender näitas, et kohe-kohe on saabumas oktoober. Esimene A klass oli koolis käinud juba terve kuu! Nad olid oma uue eluga päris ära harjunud, peaaegu kõik oli neile tuttav – nende klassiruum, söökla, aula, raamatukogu, võimla ja muusikaklass. Väga tähtis oli teada näiteks sedagi, kus asub kadunud asjade kapp. Esimese A klassi õpilased tundsid isiklikult mitmeid õpetajaid, direkorit, kooliõde, raamatukoguhoidjat, aga ka sööklatädisid ja vana valvurionu. Mõnel neist oli ikka veel väike hirm kooli suure välisukse ees, sest see käis pisut raskesti lahti. Mõni kartis WC-s käia. Mõni ei harjunud kuidagi koolikellaga ja mõni sellega, et tunnis rääkimiseks pidi käe püsti tõstma. Ikka veel juhtus, et keegi jäi hommikuti hiljaks ja nii mõnelgi vastsel kooliõpilasel ei olnud kõiki vajalikke kooliasju kaasas. Oli neid, kes väsisid tundides nii ära, et tahtsid vahetunni ajal tukastada ja läksid puhkenurka vaiba peale pikutama, noh, mõnikord juhtus, et heitsid otse põrandale pikali. Kuid üldiselt läks kõik peaaegu et suurepäraselt. Nad olid teinud koos isegi väikese matka linnalähedasse metsa, ühesõnaga, nad olid juba päris kogenud koolilapsed! Esimese A klassi õpetaja Tuuli-Marie oli neid selle uue eluga kohaneda aidanud, iga päev ja iga tund. Oli neid õpetanud, valvanud, lohutanud, innustanud, kiitnud, noominud ja naerma ajanud. Nende muresid kuulanud ja rõõmudele kaasa elanud. Ta oli üks ütlemata kannatlik ja väsimatu õpetaja, nagu teine ema lausa! Ja kena oli ta oma uute õpilaste arvates ka, selline kohevate heledate juuste, suurte silmade ja rõõmsa näoga. Õpetajal oli tegelikult ka endal kaks last, Jaanika ja Jaan. Üks kaheteist- ja teine kolmeteistaastane. Kui õpetaja Tuuli-Marie mõnikord kodus oma koolipäevast rääkis, öeldes, et „minu lapsed tegid seda ja minu lapsed tegid toda“, küsisid tema tütar ja poeg: „Kes siis meie sulle oleme?“ Nende ema puhkes naerma, sasides poja juukseid ja patsutades tütre põske: „Teie olete ju mu kodulapsed, kuid juba nii suured, et ei vaja mu abi igal sammul, aga mu koolilapsed – nemad on veel väikesed!“
6
2
Need väikesed esimese A klassi lapsed olid rahul ka oma klassiruumiga, sest see oli avar ja hubane, päikesekollaste seintega, kus oli palju ruumi nende tööde üles riputamiseks. Samuti meeldis neile mugav puhkenurk, kus oli maas suur pehme ümmargune vaip ja pisikesed ümmargused padjad. Ka oli klassiruumil kolm suurt akent, mille ette sai tõmmata helesinised valgete pilvetupsudega rulood. Ja loomulikult ei puudunud ka tahvel, kraanikauss, suur õpetajalaud ning nende endi väikesed ja kerged lauad-toolid. Klassi esiseinale tahvli kõrvale oli kinnitatud kolm tähtsat plakatit. Ühel plakatil oli kõigi esimese A klassi õpilaste nimekiri. See oli tähestikulises järjekorras ja nimede taga oli ka iga lapse pisike foto. Ning see nimekiri oli niisugune: ELLIKA GRETE HANS HINDREK ILMAR-AKSEL ITI MIRELL JOHAN KAAREL KARL-KASPAR KAUL KRISTIINA KAROLIINA
LISANDRA MARIROOS OKSANA PIRKO PÄRLI REMO TIIU TORMIS TRIINE UKU ROBERT URSULA
Näete nüüd, kui palju oli esimeses A klassis lapsi, lausa 22. See oli päris suur klass! Nimede ees oli pisut vaba ruumi ja see oli põnev koht, sest just sinna kinnitas õpetaja Tuuli-Marie igal päeval ühe nime ette helesinise tähekese. Mida see täheke tähendas? Aga seda, et too laps oli sel päeval õpetaja abiline. Ja õpetaja abiliseks tahtsid kooliaasta algul kõik kangesti saada. Kuigi see amet tõi palju tööd juurde, mis siis! Õpetaja abiline olla oli huvitav ja isegi austav. Sel päeval võis end tõeliselt tähtsana tunda.
8
Näiteks kastis õpetaja abiline lilli aknalaudadel, jagas tunni algul laiali töölehti või värvilisi pabereid. Tõmbas vajadusel ruloosid üles või alla. Kontrollis, kas kriit on ikka õige koha peal. Suur töö oli ka tahvli puhtaks pühkimine, see meeldis eriti poistele, kes mängisid siis kangeid selle ja trumpasid üksteist üle, küürides tahvlit kõigest jõust – hea veel, et lausa auku sisse ei nühkinud! Iga päevaga nihkus helesinine täheke koha võrra allapoole ja paljud ootasid oma korra kätte jõudmist kärsitult. Teise plakati peal olid klassireeglid ja need kõlasid järgmiselt: RÄÄGIN KOOLIS VIISAKALT JA TERETAN MA EI NARRI EGA KIUSA KAASLASI OLEN AUS JA PEAN ALATI OMA LUBADUSTEST KINNI MA EI RÄÄGI KÄTEGA HOIAN OMA TÖÖLAUA KORRAS HOIAN TÖÖRAHU TEEN TÖÖD TÖÖ AJAL, AJAN JUTTU JUTU AJAL Võite nüüd küsida, kas nendest reeglitest ka kinni peeti? Vastuseks on, et nii enamvähem, kuigi see ei olnud tihti üldsegi lihtne, eriti, mis puudutab kolme viimast. Ent reeglid olid ju esimese A klassi õpilaste enda poolt välja mõeldud ja igaüks oli kinnitanud nendega nõusolekut oma allkirjaga reeglite all. Kolmas plakat oli siiani olnud täiesti tühi. Selle ülemisse serva oli suurte ja värviliste tähtedega kirjutatud: PALJU ÕNNE, SÜNNIPÄEVALAPS! Kuna septembris esimeses A klassis aga kellelgi sünnipäeva ei olnud, oli plakat kuu aega seisnud täiesti tühjana! See nüüd küll eriti tore ei olnud...
9
3
Septembrikuu jooksul olid esimese A klassi lapsed omavahel juba päris hästi sõbrunenud ja kõik olid valinud endale pinginaabrid. Kes valida ei osanud, seda aitas õpetaja Tuuli-Marie. Pinginaabrite lauad olid üksteise kõrvale seatud ning need moodustasid koos justkui ühise koolipingi. Klassi oli tekkinud kolm sellist pingirida ja mitu vahekäiku. Koos istusid Iti Mirell ja Ellika, sest nemad olid head sõbrad juba lasteaiast saadik. Iti oli väike kavala näoga söakas tüdruk, kes ei paistnud küll kunagi midagi ega kedagi kartvat ning kel oli peaaegu alati hea tuju ja naeratus näol. Ellika oli pehme iseloomu ja maheda häälega ning talle meeldis kogu aeg mingeid omi väikseid asju korraldada. Vahetundides armastasid need kaks tüdrukut mängida puhkenurgas kodust kaasa võetud nukkudega ning õpetajal ei olnud südant seda neile keelata. See aga muutis rahulolematuks Triine, koheva ja pika patsiga suurekasvulise tüdruku, kes õpetajale ütles: „Miks sa ei keela neil nukke kaasa võtta? Kool ei ole ju ometi mingi lasteaed, siin ei mängita nukkudega! Mingu siis tagasi lasteaeda!“ Triinele meeldis teisi õpetada ja käsutada ning ta teadis oma arust alati, mis on õige, mis vale. Ilmselt seepärast, et tema ema oli politseiuurija ja selleks tahtis ta tulevikus ka ise saada. Õpetaja siiski veel lubas mänguasju kooli kaaasa võtta. Ütles isegi, et nad teevad varsti mänguasjapeo ja igaüks saab siis oma lemmikuid teistele tutvustada. Triine pinginaabriks oli Mariroos, samuti julge ja sõnakas punapäine tüdruk, kes nagu Triinegi seisis alati õigluse eest. Pinginaabriteks olid ka Pirko ja Pärli, kes esimesel septembril olid saanud headeks sõpradeks ning nüüd juba üpris lahutamatuteks, jah, isegi WC-sse läksid nad alati koos. Mõlemad olid heledapäised, Pirko lühikeste juuste ja tedretäppidega, Pärli pikkade juuste ja nöbininaga. Pärli oli tagasihoidlikum ja vaiksem, Pirko aga rahmeldaja, kes armastas palju rääkida ja palju naerda.
10