1. peatükk
ESSENTSIALIST Elutarkus tähendabki ebaolulise väljajätmist. Lin Yutang*
Sam Elliot** on üks Silicon Valleys töötav võimekas tippjuht, kes avastas pärast seda, kui tema ettevõtte ostis ära üks suurem bürokraatlik äri, et tal on korraga käsil liiga palju asju. Ta tõesti tahtis olla oma uues rollis hea inimene ja vastas seetõttu paljudele palvetele jaatavalt, ilma et oleks asjad tegelikult läbi mõelnud. Seetõttu veetis ta aga kogu päeva ühelt koosolekult või konverentskõnelt teisele kiirustades ning proovis kõigile meele järele olla ja kõik asjad tehtud saada. Tema stressitase tõusis, aga töö kvaliteet langes. Tundus, et tema põhitegevus oli vähetähtsate asjadega tegelemine ja seetõttu ei pakkunud tema töö talle enam rahuldust ning ta pettis nende lootusi, kellele ta nii kangesti meele järele püüdis olla.
*
Lin Yutang, „Elamise tähtsus“. Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 24. (Tõlkija märkus) ** Nimi muudetud. (Autori märkus)
9
10
ESSENTSIALISM
Keset kõiki neid kuhjunud pingeid pakkus ettevõte Samile võimalust eelpensionile minna. Ent Sam oli vaevalt 50 aastat vana ja pensionile jäämine jättis ta täiesti külmaks. Ta kaalus korraks konsultatsioonifirma asutamist, mis tegeleks sama asjaga, mida ta juba tegi. Ta kaalus isegi võimalust müüa oma teenuseid konsultandina samale tööandjale. Aga ükski neist variantidest ei tundunud piisavalt ahvatlev. Niisiis läks ta mentori jutule, kes andis talle ühe üllatava nõuande: „Jää tööle edasi, aga tee ainult neid asju, mida sa konsultandina teeksid, ja mitte midagi enamat. Ja ära räägi sellest kellelegi.“ Teisisõnu oli mentori nõuanne, et Sam teeks ainult neid asju, mida tema peab kõige tähtsamaks, ja eiraks kõike muud, mida temalt palutakse. Tippjuht võttis nõuannet kuulda. Ta otsustas, et püüab iga päev vähem bürokraatiaga tegeleda. Ta hakkas ütlema ei. Alguses ta kõhkles. Ta hindas soove tagasihoidliku kriteeriumi alusel: „Kas ma saan selle palve päriselt täita, arvestades, kui palju aega ja ressursse mul on?“ Kui vastus on ei, siis ta keeldub. Sam oli meeldivalt üllatunud, kui avastas, et kuigi inimesed tunduvad alguses veidi pettuvat, jääb ikkagi mulje, et tema ausus tekitab neis lugupidamist. Väikesed võidud andsid talle julgust juurde ja ta hakkas veidi rohkem vastu punnima. Nüüd, kui Samilt midagi palutakse, peatub ta hetkeks ja hindab soovi rangema kriteeriumi põhjal: „Kas see on tõesti kõige olulisem asi, mida ma peaksin hetkel oma aja ja vahenditega tegema?“ Kui ta ei saa öelda kindlalt jah, siis ta keeldub palvest. Ning taas võisid tema rõõmuks kolleegid küll alguses pettunud tunduda, kuid varsti hakkasid nad temast keeldumise tõttu rohkem, mitte vähem lugu pidama. Sam sai sellest julgust juurde ja hakkas seda valikukriteeriumit kasutama kõige, mitte ainult otseste palvete puhul. Varem oleks ta alati viimasel hetkel aktuaalseks muutunud esitluste koostamise või
ESSENTSIALIST
11
ülesannete täitmise vabatahtlikult enda peale võtnud, kuid nüüd leidis ta mõne võimaluse, kuidas seda mitte teha. Vanasti oli Sam esimene, kes meililõimele vastas, aga nüüd ta lihtsalt astus sammu tagasi ja laskis teistel sõna võtta. Ta lõpetas osalemise konverents kõnedel, millest teda huvitas vaid paar minutit. Ta ei osalenud enam iganädalases infotunnis, sest tal ei olnud seda teavet vaja. Ta jättis ära oma kalendrisse kantud koosolekutel käimise, kui tal polnud neisse otseselt midagi panustada. Sam selgitas mulle seda nii: „Lihtsalt see, et ma olen kutsutud, ei tundunud olevat piisavalt hea põhjus osalemiseks.“ Alguses tundus see isekas. Kuid olles valiv, tegi ta enda jaoks ruumi ja seal leidis ta loomingulise vabaduse. Sam sai koondada oma jõupingutused ühele projektile korraga. Ta sai asju põhjalikult planeerida. Tal oli võimalik kaardistada potentsiaalsed takistused ja need eos kõrvaldada. Selle asemel et tulemusteta pingutada, püüdes kõike tehtud saada, sai Sam tehtud õiged asjad. Tema vastleitud pühendumus tegeleda ainult tõeliselt oluliste asjadega ja jätta kõik muu kõrvale muutis tema töö uuesti kvaliteetseks. Selle asemel et liikuda miljonis suunas edasi vaid millimeetri jagu, hakkas ta tegema tohutu hooga edusamme tõeliselt oluliste asjade saavutamiseks. Sam tegutses niimoodi mitu kuud. Ta avastas kohe, et lisaks sellele, et tal jäi tööl asjade tegemiseks rohkem aega, oli tal nüüd ka õhtuti kodus rohkem aega. Sam ütles nii: „Ma sain oma pereelu tagasi! Ma saan nüüd viisakal ajal koju minna.“ Sam pole enam telefoni ori, vaid lülitab selle välja. Ta käib jõusaalis. Ta käib oma naisega väljas söömas. Sami suureks üllatuseks ei olnud tema katsel negatiivseid tagajärgi. Tema ülemus ei kutsunud teda korrale. Tema kolleegid ei pannud talle seda pahaks. Vastupidi, kuna tema kanda jäid ainult sellised projektid, mis olid tema jaoks sisukad ja ettevõttele päriselt väärtuslikud, hakati tema tööst lugu pidama ja seda väärtustama rohkem kui kunagi varem. Töö muutus talle jälle nauditavaks. Tema
12
ESSENTSIALISM
tööle antud hinnangud muutusid paremaks. Ta sai ühe oma karjääri suurimatest boonustest! Sellest näitest nähtub essentsialismi põhiline väärtuspakkumine: alles siis, kui lubad endal jätta katki püüded kõike teha ja lõpetad kõigega kaasa minemise, on sul võimalik anda maksimaalne panus päriselt olulistesse asjadesse. Kuidas on lood sinuga? Kui mitu korda oled mõnele palvele asja läbi mõtlemata jaatavalt vastanud? Kui mitu korda oled võtnud endale vastumeelselt kohustuse midagi teha ja mõelnud, et miks sa seda tegid? Kui tihti ütled sa „jah“ lihtsalt selleks, et kellelegi meele järele olla? Või mitte pahandustesse sattuda? Või selle pärast, et „jah“ on lihtsalt muutunud sinu vaikimisi vastuseks? Aga luba mul nüüd küsida: kas sa oled kunagi tundnud, et oled korraga liiga palju asju ette võtnud? Oled sa kunagi tundnud end korraga nii ületöötanuna kui ka alakasutatuna? Kas oled kunagi avastanud end võtmas suurelt ette väikesi asju? Kas tunned mõnikord, et sul on kiire, aga sa pole produktiivne? Nagu sa liiguks kogu aeg, aga ei jõua kunagi kuhugi? Kui vastasid mõnele neist küsimustest jaatavalt, siis on sinu pääsetee essentsialisti mõtteviis.
Essentsialisti mõtteviis Dieter Rams töötas pikki aastaid Braunis disainijuhina. Teda tiivustas mõte, et peaaegu kõik on müra. Rams usub, et olulisi asju on väga vähe. Tema töö on filtreerida müra, kuni ta jõuab tuumani. Näiteks paluti tal noore 24-aastase töötajana osaleda plaadimängija valmistamises. Toona kaeti grammofoni pöördketas tavaliselt läbipaistmatu puidust kaanega või ehitati plaadimängija mõne elutuppa mõeldud mööblieseme sisse. Meeskond, kuhu Dieter kuulus, eemaldas selle asemel hoopis ideest kogu risu ja disainis plaadimängija, mida kattis ainult
ESSENTSIALIST
13
läbipaistev plastkaas. See oli esimene kord, kui taolist disaini kasutati, ja see oli niivõrd murranguline, et Brauni töötajad kartsid, et selline toode võib ettevõtte pankrotti ajada, sest keegi ei osta seda. Ebaoluliste asjade kõrvaldamine nõudis julgust, nagu ikka. 1960. aastatel sai selline tootekujundus aga hoo sisse ning aja jooksul hakkasid samasugust lahendust kasutama ka kõik teised plaadimängijate tootjad. Dieteri disainikriteeriumi saab võtta kokku temale omaselt napisõnalise põhimõttega, mille annavad edasi vaid kolm saksakeelset sõna: Weniger aber besser. Eesti keeles kõlaks see „Vähem, aga paremini“. Sobivamat definitsiooni oleks essentsialismile keeru line leida. Essentsialist püüdleb väsimatult vähema, aga parema poole. See ei tähenda, et järgid seda põhimõtet ainult mõnikord. See tähendab, et sa järgid seda distsiplineeritult. Essentsialisti mõtteviis ei seisne selles, et lubad uue aasta saabudes hakata rohkem ei ütlema, ega kirjakasti tühjendamises ega mõne uue ajajuhtimise strateegia selgeksõppimises. See tähendab, et peatud pidevalt, et endalt küsida: „Kas ma investeerin õigetesse tegevustesse?“ Maailmas on palju rohkem tegevusi ja võimalusi, kui meil on nendesse investeerimiseks aega ja ressursse. Ning kuigi paljud asjad võivad olla head või isegi väga head, on fakt see, et enamik asju on tühised ja olulised on vaid väga vähesed. Essentsialisti mõtteviisi järgimine tähendab, et asjadel tuleb õppida vahet tegema – õppida kõik valikuvariandid läbi kammima ja valima välja ainult need, mis on tõeliselt tähtsad. Essentsialism ei räägi sellest, kuidas saada rohkem asju tehtud, vaid sellest, kuidas saada tehtud õiged asjad. Siiski ei tähenda see vähema tegemist lihtsalt selleks, et teha vähem. Essentsialism on oma aja ja energia kõige targemal võimalikul viisil investeerimine, et anda tegutsedes suurim võimalik panus, tehes ainult olulisi asju.
14
ESSENTSIALISM
ESSENTSIALIST
15
Joonisel on kujutatud essentsialismi järgijate ja selle mitte järgijate ehk kõigetegijate vahelist erinevust. Mõlemal juhul pingutatakse sama palju. Vasakpoolsel kujutisel on energia jagatud paljude erinevate tegevuste vahel. Selle tulemus on rahuldust mittepakkuv kogemus, mille puhul liigutakse millimeetri kaupa miljonis suunas. Parempoolsel kujutisel pühendatakse energiat vähematele tegevustele. Selle tulemus on, et vähematesse asjadesse investeerides saab rahuldust pakkuva kogemuse, mille puhul tehakse märkimisväärseid edusamme nendes asjades, mis on kõige olulisemad. Essentsialisti mõtteviis välistab idee, et kõik asjad on võimalik piiratud ajavahemikku ära mahutada. Selle asemel tuleb inimesel essentsialismi järgides maadelda tõeliste kompromissidega ja teha raskeid valikuid. Tihti on võimalik õppida tegema ühekordseid otsuseid, mis teevad meie eest ära tuhat tulevast otsust, et poleks vaja end ikka ja jälle samade küsimuste küsimisega ära kurnata. Essentsialism tähendab, et inimene kavandab oma elu ise, mitte ei kulge vaikimisi. Selle asemel et teha otsuseid asjadele r eageerides, eristab essentsialist väheseid olulisi asju paljudest tühistest a sjadest, kõrvaldab ebaolulise ning seejärel eemaldab takistused selleks, et tähtsad asjad saaksid selgelt ja sujuvalt edeneda. Teisisõnu on essentsialism distsiplineeritud süstemaatiline lähenemine, et teha kindlaks, millesse panustades saavutame parima tulemuse, ja see järel muuta nende asjade tegemine peaaegu iseeneslikuks.
16
ESSENTSIALISM
Mudel
Mõtleb
Teeb
Saab
Kõigetegija
Essentsialist
KÕIK ASJAD KÕIGILE INIMESTELE
VÄHEM, AGA PAREMINI
„Ma pean.“ „Kõik on oluline.“ „Kuidas ma saan kõik asjad oma ajagraafikusse ära mahutada?“
„Ma valin.“ „Tegelikult on olulised ainult mõned asjad.“ „Milline on kompromiss?“
DISTSIPLINEERIMATU ENAMA POOLE PÜÜDLEMINE
DISTSIPLINEERITUD PÜÜDLEMINE VÄHEMA POOLE
Reageerib sellele, mis kõige rohkem põleb. Vastab ilma mõtlemata kohe jaatavalt. Püüab asju viimasel hetkel jõuga ära teha.
Peatub, et eristada, mis on tõeliselt oluline. Ütleb ei kõigele peale olulise. Eemaldab takistused, et muuta asjade elluviimine lihtsaks.
ELAB ELU, MIS EI PAKU RAHULDUST
ELAB TÕELISELT TÄHENDUSRIKAST ELU
Võtab liiga palju ette ja töö kannatab. Tunneb, et olukord on kontrolli alt väljas. Pole kindel, kas tehtud said õiged asjad. Tunneb end ülekoormatuna ja kurnatuna.
Valib hoolikalt, et teha asju suurepäraselt. Tunneb, et olukord on kontrolli all. Saab õiged asjad tehtud. Kogeb teekonnal rõõmu.