siin nad on_here they are
_ meie inimesed. Oleme kohtunud hooldekodus, mille hoovil langes vihma laternlilledele. Ateljees, kuhu andis ronida mööda hirmjärsku treppi, palettidele olid pigistatud õlivärvi plärtsud ja lõhnas tärpentini järele. Vanalinna lokaalis, kus sõrmede all kahisevad sametised laudlinad summutasid saladusi. Oleme neid lugusid kuulanud hobutallis ja hotelli ooteruumis, talutares ja endises sõjatehases, purjeka pardal ja pisikeses arvutiaknas. Vanadekodus ja lasteaias. Kõrghoones, mille kohal õhtused valgused tihenesid ning said rasked ja sinised. Keldribaaris, kus diivanid olid nahksed ja mustad. Elutoas, juues kohvi tassidest, mille kohta kõik kohalviibinud võinuks vanduda, et need olid lillekirja; hiljem fotodelt aga selgus, et valged. Oleme istunud rääkijate kõrval voodiserval. Kriibitud taburetil. Moodsal toolil, mis koosnes painutatud torudest ja õhuaukudest. Oleme sõitnud Stockholmi ja Stanfordi, Torontosse ja Tartusse, Peipsi äärde ja Vastseliina. Lugude juurde on lauale kantud tomatisuppi ja suvikõrvitsaid, vahajaid juusturattaid ja rabedaid vahvleid ning viimaks Eesti rabarberišampanja. Oleme naernud ja nutnud.
_ our people. We met in retirement homes, while the rain outside fell on winter cherries. In an artist’s studio where one climbed frightening stairs to reach a room to find a pallette smeared with blobs of oil paint squeezed from tubes, and the air redolent with turpentine. We met in a cafe in old town, where the rustling of a velvet tablecloth muffled secrets. We have listened to all these stories, in stables, in hotel lounges, in an ancient farmhouse, a former military base, on a yacht and also in a tiny window on a computer. In kindergartens and nursing homes. We chatted in a skyscraper as the fading evening light grew heavy and blue. In a cellar bar with black leather sofas. In a living room, drinking coffee from cups we swore had a floral pattern only to discover later, as we looked at the photos, that they were just plain white. We have sat on bedsides, on old stools as well as modern chairs, made of air and bent tubes. We have travelled from Stockholm to Stanford, Toronto to Tartu, from Lake Peipus to Vastseliina. These stories have been served up with tomato soup and zuchini, cheese wheels, crisp waffles and Estonian rhubarb champagne. We have laughed and we have cried.
Armastame sind, Eesti. Estonia, we love you.
„Eesti läbi 100 silmapaari” – see on pildiline lugu Eestist, mida jutustab sada eestlast ja eestimeelset inimest. Kõige vanem on sündinud aastal 1918 nagu Eesti Vabariik. Kõige noorem 24. veebruaril, Eesti sünnipäeval, 2017. aastal. Koos portreedega tuleb esitlusele sada meeleolu, mis annavad ka Eestit mitte tundvale inimesele aimu meie maa loodusest, kultuurist, saavutustest.
004
”Estonia through 100 pairs of eyes” is a story in pictures, told by a hundred Estonians. The oldest of them was born in 1918, just like the republic. The youngest was born on February 24, 2017, the 99th anniversary of the Republic of Estonia. In addition to the portraits we are also happy to present different images of Estonia’s nature, culture and achievements.
005
1918 _ 100
Linda Erika K채채ramees 21/02/1918
s체nnikoht_place of birth Narva, Eesti_Estonia elukoht_place of residence Keila, Eesti_Estonia lesk_widowed pension채r_retired
008
Linda Erika: Hiljuti ohkas üks vanem daam mulle: mis teil viga, te veel nii noor! Ütlesin, et saan kohe 100. Tema vastu: keda te lolliks peate?! Pöördus solvunult minekule. Lahkusin Eestist aastal 1943. Olin kirjutanud Stalinist pilkelaulukese ja mind oli selle eest juba ka hoiatatud. Pärast aastakümneid Saksamaal, Inglismaal ja Kanadas olen tagasi Eestis. Päriselt. Võõrsilt käisin siin lõpuks iga aasta. Esimest korda tulin aastal 1964, soovisin näha ema ning sõita Narva – oma sünnilinna ja isa kalmule. Panin prillid ette, et keegi ei näeks mu pisaraid. Üritasin eesti keeles toitu tellida, kuid ettekandja ei saanud minust aru. Mulle anti luba tunnikeseks külastada isa hauda. Must auto ootas seni värava taga. Olen maailmas palju ringi reisinud, aga pole iial kusagil näinud nii valget liiva kui omal ajal Narva-Jõesuus. Mõtlesin kerge ärevusega, milline on see nüüd, inetugi muutub mälestustes ajapikku ilusaks, meelde jääb ju hea… Lasin liival voolata läbi sõrmede ning mu käsi jäi puhtaks.
Recently, an elderly lady sighed to me, “What do you know, you’re still so young!” I said I would be 100 soon. She replied, “Who do you think you’re kidding?!”. She walked off in a huff. I left Estonia in 1943. I had written a satiric ditty about Stalin and I had already been warned about it. After dozens of years in Germany, England and Canada, I’m back in Estonia. For good. Finally, I used to come here every year. The first time was in 1964, I wanted to see my mother and go to Narva – my city of birth where my father is buried. I put my glasses on so that no one could see my tears. I tried to order food in Estonian but the waitress didn’t understand what I said. I was allowed to visit my father’s grave for an hour. All that time, the black car was waiting at the gate. I have travelled a lot in the world but I’ve never seen such white sand as back then in NarvaJõesuu. I was wondering somewhat anxiously what would it be like now; bit by bit, even the ugly things turn beautiful in one’s memories, you only remember what’s good … I let the sand trickle through my fingers, and my hand remained clean. Kreenholmi Manufaktuur, Narva_Kreenholm Manufacturing company, Narva
1929 _ 89
Tatjana Kalbina 15/01/1929
sünnikoht_place of birth Varnja küla, Tartumaa, Eesti_Varnja village, Tartu County, Estonia elukoht_place of residence Varnja küla, Tartumaa, Eesti_Varnja village, Tartu County, Estonia lesk; tütar ja poeg, viis lapselast, kuus lapselapselast_ widowed; one daughter and one son, five grandchildren, six great-grandchildren pensionär, endine töödejuhataja Tartu telefonitehases_ retired, former forewoman in Tartu Phone Factory
052
Tatjana: Elasin Peipsi ääres kuni 20. eluaastani. Vahepeal olin 50 aastat eemal, 2001. aastal kolisin oma lapsepõlvekoju tagasi, vanaisa ehitatud majja. Vanasti oli siin muidugi rohkem rahvast – oli lapsi, noori, keskealisi, vanu. Nüüd kipuvad noored mujale. Praegu olen ma väga rõõmus selle üle, et meil on Voronja galerii, tänu sellele inimesed liiguvad. Minu elus on väga tähtsal kohal vanausuliste palvemaja, mis on 400 meetri kaugusel mu kodust. On koht, kus käia, suhelda, jagada. Siin Peipsi ääres on värske õhk ja palju tegevust, tänu sellele ma üldse olen elus! Kasvatan endale sibula, herne, kurgid, tomatid. Talvel peab puud tuppa tooma. Noorena ju tervise peale ei mõtle, aga praegu on see kõige tähtsam. Peaasi, et saaksin ikka ise hakkama!
I lived on the coast of Lake Peipus until I was twenty. Then I was away for fifty years, but in 2001, I moved back to my childhood home, the house my grandpa had built. Of course, there used to be more people here – children, young and middle-aged people, old ones. Now young people yearn to get away. I’m very glad that we have the Voronja Gallery now, people move around thanks to that. The Old Believers’ prayer house, 400 metres from my home, has played a very important role in my life. It’s somewhere to go to, to talk to people, to share. We have fresh air and lot of things to do here at Peipsi, that’s the reason I’m still alive! I grow my own onions, peas, cucumbers, tomatoes. In the winter you have to carry the firewood inside. When you’re young, you don’t think about your health, but now there’s nothing more important than that. The main thing is to be able to cope on my own! Sibulatee, Varnja küla, Tartumaa_The Onion Road, Varnja village, Tartu County
1935 _ 83
Arvo Pärt 11/09/1935
sünnikoht_place of birth Paide, Eesti_Estonia elukoht_place of residence Laulasmaa, Eesti_Estonia abielus; kaks poega ja kaks tütart, üheksa lapselast, üks lapselapselaps_ married; two sons and two daughters, nine grandchildren, one great-grandchild helilooja_composer
076
Arvo: Ma arvan, et puu kasvatab iga inimest. Inimesed arvavad, et nad kasvatavad puid, aga tegelikult on võib-olla vastupidi. Puu on ka elupuu – eks see ole ilus sõna. Dokumentaalfilmist „Helide maa“ (Estfilm)
I think that a tree raises each person. People think that they are the ones who grow trees, but in fact it may be the other way around. A tree is also a tree of life – such a beautiful word. From the documentary “Land of sounds” (Estfilm)
Heino Elleri mänd Laulasmaal_Heino Eller’s pine tree in Laulasmaa
1945 _73
Matti Õunapuu 05/01/1945
sünnikoht_place of birth Tallinn, Eesti_Estonia elukoht_place of residence Tallinn, Eesti_Estonia abielus; üks tütar, üks lapselaps_married; one daughter, one grandchild tootedisainer_product designer
116
Matti: Olen terve elu elanud Tallinna vanalinnas. Mu akendest avaneb suurepärane vaade üle tornide ja punaste katuste. Hommikuhäälteks on hümn riigilipu heiskamise saateks ja kirikute kellade helin. Vanalinna ilme on kogu aeg muutumises. Kui ma siia tulin, oli majade krohv lagunenud ja katused tahmased. Enne olümpiaregatti, 1970ndate lõpul, kui poolakad linna restaureerisid, muutusid majad värviliseks. Siin on küll mu koduõu, samas mitte päris – viimane poolsada aastat on ta olnud kui vaatamisväärsus ja muuseumis ei saa end päris koduselt tunda. Aga nii ma vanalinna võtangi – ihaldusväärselt kaunina, kuigi pisut ebamugava ning ebatõepärasena. Sest püüdes taastada keskaegset linnailmet, eemaldume sellest ometi. Arusaamade arenemine muudab ka pidevalt mu kodu, ja see on põnev.
Tallinna vanalinna punased katused Stigo elektrirolleri peeglis. Matti Õunapuu disainitud roller käib kokku-lahti kahe sekundiga_The red roofs of Tallinn old Town reflected in the mirror of a Stigo electric scooter. The scooter designed by Matti Õunapuu can be assembled and disassembled in two seconds
I’ve lived in the Old Town of Tallinn all my life. A magnificent view of the towers and red roofs opens from my windows. My morning sounds are the national anthem at the hoisting of our national flag and the ringing of church bells. The look of the Old Town is forever changing. When I came to live here, the plaster was crumbling and the roofs were sooty. In the late 1970s, when the Polish were restoring the city before the 1980 Olympic Regatta, the houses became colourful. I have my home yard here, but not quite – for the last fifty years it has been one of the main tourist attractions of Tallinn, and you can never feel entirely at home in a museum. But that’s Old Town for you – enticingly beautiful, though a bit uncomfortable and unrealistic. Because whilst trying to restore the town look of the Middle Ages, we actually move away from it. The evolvement of understandings keeps changing my home as well, and that is exciting.
1954 _ 64
Andy Valvur 26/07/1954
sĂźnnikoht_place of birth New York, USA_USA elukoht_place of residence KĂśln/Saksamaa, San Francisco/USA_ Cologne/Germany, San Francisco/USA abielus_married koomik, kirjanik, ajakirjanik_comedian, writer, journalist
152
Andy: Ma olen sündinud New Yorgis, kasvanud Jaapanis, koolis käinud Šveitsis, ülikoolis Californias. Väliseestlastena ei julgenud me kunagi mõelda, et näeme vaba Eestit. Unistasime muidugi, kuid ei osanud loota, et see me eluajal juhtub. Minu viiekümne aasta juubelil küsis isa: „Mida sa tahaksid sünnipäevakingiks?“ Ütlesin, et võtame terve pere ja läheme paariks nädalaks Eestisse. Üürisimegi Käsmus suure maja ja sõitsime kogu perega: vennad, vennanaised, nende lapsed, teised sugulased. Muidugi olid ema ja isa mitu korda juba Eestis käinud, kuid mulle oli see esimene kord koos nendega siia tulla. Minu lemmikmälestus on see, kui kõndisime isaga Koplis, kust ta pärit on. Ta näitas mulle maja, kus oli üles kasvanud ja ma nägin Eestit läbi isa silmade, nii nagu tema poisikesena. See oli mu elu parim sünnipäevakink.
I was born in New York, grew up in Japan, went to boarding school in Switzerland and university in California. As Estonians living abroad we never imagined that we would see a free Estonia. Of course, we dreamed about it, but we didn't think it would happen in our lifetime. As my 50th birthday approached in 2004, my father asked me, ”What do you want for your birthday?” I told him that I wanted to take the entire family to Estonia for two weeks. So he rented a house in Käsmu and we organized the whole extended family – brothers, sisters-in-law, their kids and other relatives and flew to Estonia. Of course, mom and dad had been going to Estonia every year since Estonia regained its freedom, but this was the first time that we went to Estonia as a family. It was so wonderful to see Estonia through their eyes and to have them show us the sights. One of my favorite memories is walking with my dad through Kopli where he comes from. He showed us the house he had lived in when he was little. It was definitely one of my best birthday presents ever.
Kauksi rand Peipsi järve ääres, Ida-Virumaa_Kauksi beach, Lake Peipus, East Viru County
1962 _ 56
Paavo Järvi 30/12/1962
sĂźnnikoht_place of birth Tallinn, Eesti_Estonia elukoht_place of residence olen maailmakodanik_I'm a global citizen lahutatud, aga mitte oma kahest tĂźtrest_divorced but not from his two daughters muusik, dirigent_musician, conductor
184
Paavo: President Lennart Meri kutsus üles 1999. aastal ettevõtjaid otsima Eestile Nokiat. Ent mulle tundub, et püsivad väärtused nagu kultuur ja keel ei saa olla seotud äriga – sest neid pole võimalik osta ega müüa. Kui suur välisfirma ostabki ära Nokia, siis Arvo Pärti osta ei saa. Tema muusikat jäädakse tundma ka siis, kui teda enam ei ole. Paljudele näib, et kui katus pea kohal ja kõht täis, eks siis või ka natuke pillimängu kuulata. Minu missioon on tuua eestlased mõistmiseni, et rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline on Eesti ühes ja ainsas valdkonnas. See on muusika. Kitsamalt võttes klassikaline muusika. Esmapilgul võib mu seisukoht näida kummaline. On meil ju palju andekaid inimesi: sportlased, näitlejad, supermodellid… Kuid nendel aladel rivaliteedis püsimiseks oleme liiga väikesed. Eesti Nokia on meie muusika, kunst ja haridus, mida tuleb toetada täie pühendumusega.
In 1999, President Meri challenged our entrepreneurs to find the “Estonian Nokia”. But I feel that constant values like culture and language can’t apply to business – because they can’t be bought or sold. A big foreign company can buy Nokia but Arvo Pärt can’t be bought. His music will be known even after he’s gone. Many people think: you can listen to some fiddling when there’s a roof over your head and your belly is full. But it’s my mission to make Estonians aware that Estonia is globally competitive in just a single field. It’s music. More specifically, classical music. My opinion may seem strange at first. We indeed have many talented people – sportsmen, actors, supermodels ... But we’re too small to stay competitive in these fields. Our “Estonian Nokia” is our music, art and education - we must support them with full commitment. Leigo järvemuusika festival – rõõm heast muusikast, vee- ja tulemängudest. Lutike küla, Valgamaa_ Leigo Lake Music Festival – delight in good music, the show of water- and fireworks. Lutike village, Valga County
1968 _ 50
Anneli Aken 26/07/1968
sünnikoht_place of birth Haapsalu, Eesti_Estonia elukoht_place of residence Trier, Saksamaa_Germany abielus; kaks tütart _married; two daughters õpetaja, muusik, teatritegija_teacher, musician, theatre activist
208
Anneli: Mulle meeldivad vanad, väärikad aknad. Pole aimugi, kas selles mängib rolli ka tõik, et kannan Eestis haruldast perenime. Mu nõrkuseks on kremoonidega puitaknad ja puumajade väikekodanlikud verandad. Kui elate Haapsalu vanalinnas, Tartus Karlovas või Supilinnas, Tallinnas Kitsekülas, Kassisabas või mujal, kus puumajadel ei ole plastaknaid, ja näete, et keegi seisab heldinult te akna all, siis võin see olla mina. Kui toas põleb tuli, käivitub minus soojuse ja rõõmu laadimise protsess. Ka sumedas suveöös kergelt lehvivad kardinad on tõhusalt teraapilised. Olin siis neljane, kui Arne Oit kirjutas Arvi Siia tekstile imeilusa laulu „Aknal“: „Ta pilgust hoovi algab maailm imesuur…“ Mul on selgelt meeles üks talvehommik, kui vaatasin lapsepõlvekodu aknast pekki nokkivaid tihaseid ja nemad mind. Ses hetkes oli jäägitu usaldus.
I like old and dignified windows. No idea, if it is something to do with my surname which is pretty rare in Estonia. The old-fashioned verandas of wooden houses, windows with wooden frames and original fittings – these are my special weakness. If you happen to live in the old part of Haapsalu, or in the districts called Karlova and Supilinn in Tartu, or in the districts called Kitseküla and Kassisaba in Tallinn, in short anywhere with no plastic windows, chances are you could easily find me gazing at your windows in awe. When I see lights on inside or curtains gently swaying in the summer breeze, it gives me huge delight. It is a therapy in its own right. I was just four when Arne Oit wrote the beautiful music to Arvi Siig’s lyrics, ”It is with the first glance out of the window that the huge world out there comes to us.” So I still remember a winter morning in my childhood, when I was looking at tit birds outside our window pecking at a piece of fat. At the same time, they were also looking at me. What a beautiful moment of trust. Supilinn, Tartu_Supilinn district, Tartu
1978 _40
Annela Laaneots 08/09/1978
sünnikoht_place of birth Mikitamäe, Setomaa, Eesti_Seto County, Estonia elukoht_place of residence Tallinn, Eesti_Estonia vabaabielus; kaks tütart ja poeg_cohabiting; two daughters and one son õppejõud, koolitaja, konsultant, Seto ülemsootska 2014/2015_ teacher, instructor, consultant, Steward of Setomaa county 2014/2015
248
Annela: On soe, lämbe – väga palava päeva pärastlõuna. Augustikuu esimene laupäev mu kodukülas Mikitamäel. Minu valimisega ülemsootskaks on just äsja saanud läbi XXI Seto Kuningriigi päeva tipphetk, kulminatsioon. (Setode jumala Peko asemik maa peal, ülemsootska valitakse sel moel, et kandidaadid astuvad puupakkudele ja rahvas koguneb rivvi selle ette, kelle poolt keegi hääletab.) Seisan ikka veel pakul ja tajun seljal kõigi eelmiste, üheteistkümne ülemsootska pilke. Süles on mul kolmest lapsest noorim, väike poja. Hea, et on praegu, kellest kinni hoida. Sest jalgadesse sigineb kerge värin. Olen kohal, mõtted aga kõrgel Setomaa kohal. Päike paistab läbi kaselehtede ja üle mu lapsepõlvemetsa.
It’s a very warm summer afternoon. The first Saturday in August, in my home village in Mikitamäe. Today I was elected the new steward or ülemsootska. The elections were the highlight and culmination of XXI Setomaa Kingdom Festival. (The Seto people revere Peko as their one and only true king. His representative, messenger and Steward on earth is elected from among several candidates who must all stand on wooden blocks and the voters stand in line behind their favourite.) So I am still standing on the wooden block, holding my youngest child, my little boy, and I can feel the eyes of the previous stewards on my back. It’s comforting to hold on to someone as my knees are slightly trembling. Physically I’m standing there but my mind is flying high above Setomaa County. Sunlight is coming through birch leaves, shining on the forest of my childhood.
Traditsioonilised seto rahvariided: hõbeehted, suur hõbesõlg, käised_ Traditional Seto County ethnic clothing – silver necklaces, a large silver brooch, a blouse with sleeves
2005 _ 13
Nora Guthan 24/04/2005
sünnikoht_place of birth Tallinn, Eesti_Estonia elukoht_place of residence Tartu, Eesti_Estonia kaks õde ja kolm venda_two sisters and three brothers õpilane_pupil
356
Nora: Ootan esmaspäevi, et saaksin minna ratsutama. Ütlen tere traavel Tikule, teen talle kalli, räägin nagu sõbrale sellest, mis vahepeal juhtunud. Hobustel on ka tähtis roll raamatus, mida parajasti kirjutan. Käsitsi ja paberile. Seal on kurba ja rõõmsat, saladuslikku ja ärevat, inspiratsiooni leian parajasti oma elus toimuvast. Ma oskan süüa teha ja ahju kütta, kodutütarde kursustel õppisin esmaabi andma ja metsas ellu jääma. Haldjamõõga olen ka meisterdanud. Mu ema tuletab alati meelde, et üks inimene võib palju muuta. Mind häirib ebaõiglus, kurvastavad töötus, vaesus, kodutus, tülid ja sõjad… Kui saaksin hunniku raha, annetaksin selle lastekodudele ja haiglatele. Kõigil inimestel peaksid olema võrdsed võimalused.
I can’t wait for Mondays to go riding. I say hello to Tiku the trotter, I hug him, I tell him what’s been going on as if to a friend. The horses also have an important role in the book I’m writing. By hand and on paper. There’ll be sad things and happy things, mysterious things and disturbing things; I find inspiration from what’s happening in my life. I can cook food and heat the stove; at the Home Daughters’ courses I learned to give first aid and survive in the woods. I’ve also made a fairy sword. My mom keeps reminding me that one person can change a lot. Injustice upsets me, unemployment, poverty, homelessness, conflicts and wars make me sad … If somebody gave me a pile of money, I would donate it to orphanages and hospitals. Everyone should have equal opportunities.
Karikakraväli Toolamaa mõisa maadel Põlvamaal_A daisy field on the Toolamaa manor grounds, Põlva County