Eesti keele
1OO aastat KARL PAJUSALU
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
95 96 98 101 102 105 105 108 110 110 113 114 115 117 118 120 121 122 125 135 139 139
8
Emakeele Selts jätkab tegevust Paul Ariste ja eesti foneetika Arnold Kask eesti keele juurte uurijana Uued keeleteaduslikud sariväljaanded Eesti keel ja keeleuurimine välismaal 1960–1987 – eesti keel hoiab Eestit ja eestlust Muutused 1960ndate ühiskonnas ja keeles 1960 – ilmub ÕS ja luuakse VÕK Emakeele Seltsi uued algatused Murded ja rahvakeel uuesti tähelepanu all Keelepäevad Keelehäälingud Keeleuurimise uuenemine KKIst saab eesti keele arendustöö suurim keskus Eesti keeleteadlaste uue põlvkonna esiletõus Läänes Kirjakeele uuenemine 1970ndatel Sõnavõistlus 1972 ÕS 1976 ja Tapa keelepäev Keeleteadus toetab infoühiskonna arengut Eesti keel venestamise pingeväljas 1988–2000 Keel pürib uude vabadusse Võitlus emakeele eest saab osaks laulvast revolutsioonist
140 142 145 148 151 154 155 155 156 160 161 164 166 170 174 177 177 179 180 181 182 186
Keeleseadused Wiedemanni keeleauhind Totalitaarsest keelesituatsioonist polüloogilisse Ümberkorraldused eesti keele uurimiskeskustes Uue aja uut tüüpi ÕS 1999 Uued piirid Eesti keel astub uude aastatuhandesse Mitut moodi rikas riigikeel Eesti keele arengukavad ja programmid Aasta keeleteod Sõnauste paleus Eesti keel virtuaalilmas Eesti murdekeeled Eesti keel laias ilmas Suurteoste aeg Lisad Eesti keele keskused 2018 Eesti keele professuurid 1919–2018 Emakeele Seltsi esimehed Wiedemanni keeleauhinna laureaadid 1989–2018 Kirjandus Isikunimede loend
Emakeelepäeva tähistamine Tallinna Ülikoolis 14. märtsil 2013. Foto: Toomas Huik, Postimees, Scanpix
Saateks
Eesti keele juured ulatuvad aastatuhandete sügavusse. Eesti kirjakeele alusedki said paika enne Eesti riigi sündi. Ometi on viimased sada aastat olnud eesti keele arengus määrava tähtsusega. Iseseisev Eesti Vabariik andis eesti keelele võimaluse saada mitmekülgselt arenenud riigi-, kultuurja teaduskeeleks, mis tänapäeval kuulub kahtluseta saja parimate kasutusvõimalustega maailma keele hulka. Eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel, milles luuakse moodsat kõrgkultuuri ja mida õpetatakse paljude maade ülikoolides. Eesti keel elab ja uueneb hoogsalt nii eestlaste suus kui ka nende arvutites ja nutiseadmetes. Tänapäeva eesti keelt võib pidada kogu eesti rahva ühiseks saavutuseks. Käesolevas raamatus on aga paratamatult juttu rohkem keeleteadlaste töödest ja keele ühiskondlikest arengutähistest, sedagi üsna piiratud mahus. Püütud on iseloomustada samuti eesti keele kasutamist ja tähtsamaid uuenemisi keelekorralduses. Õnneks on eesti keele uuema ajaloo ja uurimisloo kohta juba varem kirjutatud põhjalikke käsitlusi, millest mainitagu kõigepealt Raimo Raagi raamatut „Talurahva keelest riigikeeleks” (2008) ja Reet Kasiku teost „Stahli mantlipärijad. Eesti keele uurimise lugu” (2011). Selles raamatus on tuginetud neile ja paljudele teistele üksikasjalikele uurimustele eesti keele ja selle uurimise arengust, mille eest kuulub autori tänu kõigile nende teoste autoritele. Tänan samuti häid kolleege Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudist ja Eesti Keele Instituudist, raamatu toimetajaid ja retsensente, kes aitasid mul eesti keele sajast aastast tasakaalustatumat ja terviklikumat ülevaadet luua. Raamatu struktuuri kohta andis head nõu Tiit Hennoste, allikmaterjalideni jõudmisel abistasid mind korduvalt Leelo Padari ja Tuuli Tuisk, ülevaate eesti keele uusimast elust virtuaalilmas koostas üliõpilane Linda Freienthal. Neile ja teistele kaasaaitajatele ütlen suur aitäh! Karl Pajusalu
Eesti keel Eesti Vabariigi sünniaastail
Sajandi jagu eellugu Keele areng ja kirjakeeleks saamine ei ole nii järsk kui riigi sünd. Ühiskonna muutumine mõjutab keelt, kuid keele juured on sügaval ning muutused koguvad hoogu põlvkondade jooksul. Kui Eesti sai iseseisvaks riigiks, oli eesti keele teadliku iseolemise ja kultuurkeeleks pürgimise teed käidud juba mitu põlve. Eduard Ahrensi grammatika, mis pani aluse tänapäevasele eesti keele ortograafiale, ilmus 19. sajandi keskel (esmatrükk 1843, teine, täiendatud trükk 1853). Uus kirjaviis ja sellel põhinev kirjakeel said rahvusliku ärkamise sümboliteks. Jakob Hurdalt ilmus uut kirjaviisi selgitav „Lühikene õpetus õigest kirjutamisest parandatud viisi” (1864), seda asus toetama ka „Kalevipoja” looja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Palju aitasid uue eesti kirjakeele levikule kaasa Carl Robert Jakobsoni menukad rahvakoolide õpikud. Laiemasse kasutusse jõudis uus kirjaviis siiski alles 1870. aastatel, kui selles hakati vallakohtuteski eesti keelt kirja panema ja Johann Voldemar Jannseni Eesti Postimees oli sellele üle läinud. Eesti kirjakeele eestlaste poolt juhitud korraldamise juured ulatuvadki 19. sajandi rahvusliku ärkamise aega. 1872. aastal Tartus tegevust alustanud Eesti Kirjameeste Selts (EKS) seadis oma eesmärkideks muuhulgas eesti kirjakeele arendamise ja ühtlustamise. Samal aastal võeti vastu ka esimesed otsused keelekorralduse kohta. 1906. aastal asutati Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Selts ja 1907. aastal Tartus Eesti Kirjanduse Selts. Mõlemad võtsid südameasjaks eesti kirjakeele arendamise. Nende eestvõttel korraldati 1908–1911 neli 13
keelekonverentsi, kõigepealt Tapal, siis Tartus ja Tallinnas. Neil arupidamistel tehti õigekirja ja vormistiku kohta mitmeid otsuseid, mis on jäänud kehtima eesti kirjakeeles tänapäevani. Kõige radikaalsemaks eesti keele uuendajaks sai 20. sajandi alguskümnendil sündinud Noor-Eesti liikumine. Eesti riigi sünni aeg oli ka keeleuuenduse kõrgaegu. Samas ei olnud eesti keel 1918. aastaks kuidagi valmis, põhiosa eestlastest oli endiselt talurahvas, kes rääkis igapäevaselt oma kodukoha murdekeelt.
Eesti sõjavangide keel aastail 1916–1918 Sellest, milline oli eesti argikeel sada aastat tagasi, annavad aimu esimesed eesti keele helisalvestised. Üheks näiteks on Saksamaal salvestatud eesti sõjavangide keele talletused Esimese maailmasõja ajast, aastatest 1916–1918 (vt Ross 2012). Need keelenäited osutavad, et sada aastat tagasi erines eestlaste kõnekeel veel suuresti paikkonniti. Näiteks Tartu ümbrusest pärit ja Tartu
Esimese maailmasõja aegseid sõjavange Saksamaal, 1914–1918. AM 14
linnas elanud sõjameeste kõnepruuk osutab, et tollases Tartu kandi keeles esines lõunaeesti murdepärasusi ning idamurde alalt pärit meestel ka mõningaid idamurde jooni. Selle aja kirjakeele erinevat mõjuala näitavad ka lõunaeesti keelejuhtide salvestused, kus neil paluti põhjaeesti Piiblist tõlkida katkendeid oma kodumurdesse. Tartu murdealalt Sangastest pärit mehe tõlge lõunaeesti murdekeelde on tunduvalt rohkem põhjaeesti kirjakeelest mõjutatud kui Võrumaalt pärit meeste tõlked. Teisalt ilmnes Sangaste mehe kõnes ikkagi omapäraseid Tartu murde vorme ja paikkondlikke hääldusjooni (nt inämp ’enam’, parabat ’paremat’). Võrumaalt pärit sõjavangide hääldus erines aga kirjakeele omast rohkem kui tänapäeva võrukestel. Nende kõne võiks praegustele Võrumaa inimestele tunduda setupärasena, sest nüüd on ainult Setumaal säilinud selline hääldusviis. Saaremaalt pärit sõjavangi häälduses tulid esile kõik peamised saarte murde jooned, mis vastavad tänapäevaselegi saarte aktsendile, ning hulk saarte murdekeelele omaseid vorme (nt koduse ’koju’, piuse ’peosse’). (Vt Pajusalu 2012.)
Iseseisvusmanifesti aegne eesti keel Eesti Vabariik sündis Eesti Wabariigina. 1918. aasta eesti keel erines tänapäeva eesti keelest nii staatuse kui ka väljendusviiside poolest. 21. veebruaril 1918 vastu võetud „Manifest Eestimaa rahwastele” on samuti selle näiteks.
1918. aasta iseseisvusmanifesti algus. 15
Ühelt poolt saksapärasused ortograafias (rahwas, põlwest=põlwe) ja lausestuses, teisalt murdeliste vormide kasutus (wõeraste, lastel ’lastele’) torkavad tollases eesti kirjakeeles silma, ja nii oli see ka iseseisvusmanifestis. Ometi oli 20. sajandi algusaastate hoogne töö eesti keele korrastamisel ja ühtlustamisel teinud sellest Eesti riigi sünni ajaks tõsiselt võetava kirjakeele, milles sai kohe hakata välja andma noorele riigile vajalikke dokumente, õpikuid ja muid ühiskonna toimimist tagavaid tekste. See on ajajärk, mil avalikus elus kasutatav kirjalik eesti keel n-ö eestistub, selles vähenevad saksa keele mõjud. Osalt toimus see spontaanselt, osalt aga keelekorraldajate teadliku võitluse tulemusena. Eriti suured muutused leidsid aset lauseehituses, milles keskset rolli mängis Johannes Aaviku ja teiste radikaalsete keeleuuendajate võitlus saksapärase sõnajärje vastu. Keele saksapärasust vähendas ka see, et uusi sõnu ei võetud enam peamiselt saksa keelest. Kiiresti laienesid varem napid sõnavarakihid, nagu abstraktne sõnavara, mida hakati looma eelkõige soome keele eeskujul. Sada aastat tagasi oli eesti kirjakeele kasutusala palju kitsam kui tänapäeval. Talurahva igapäevakeeleks olid murded, kusjuures Lõuna-Eesti ja teiste Eesti äärealade murdekeel erines suuresti põhjaeesti kirjakeelest. Ka linnades räägiti kodudes kohalikku murdepõhist argikeelt, eesti haritlaste kodudes sageli endiselt saksa keelt (kuigi see olukord oli hakanud uuel sajandil muutuma). Ajakirjanduse keelt küll juba toimetati ühtlasemaks, kuid see oli palju rahvakeelsem kui järgmistel kümnenditel. Tollase ajakirjanduskeele näiteks olgu järgnev sõnum Postimehest, kus kirjeldatakse olukorda Tartus pühapäeval, 11./24. veebruaril 1918.
16
Samavõrd kui üksikud tänapäeval mittekirjakeelsed sõnad (uulits ’tänav’, juhtuw ’juhuslik’) ja vormid (eila ’eile’, sugugi ’üldse’) on hoomatav ka kõnekeelele lähedasem lausestus.
Keelde tulevad aade ja aare Eesti iseseisvumise aeg oli ka eesti keele kiire uuenemise aeg. Seda näitab Johannes Aaviku „Uute sõnade sõnastik” (esimene trükk 1919), mis esitab üle kahe tuhande tollal vähetuntud sõna. Sõnaraamatu esimene sõna on aade ’suur mõte, idee’, teine aare ’kallis varandus’, mõlemad laenud soome keelest. Sõnaraamat esitab sadu tänapäeva kirjakeeles tavalisi sõnu, mh algupära, asend, asetsema, erand, eriti, ese, hämmastama, hüvang, ilmastik, ind, innukas, isekas, kogema, maastik, manner, moodustama, nautima, oluline, osutama, pahe, paleus,
Johannes Aaviku „Uute sõnade sõnastiku” esikaas ja lk 18.
17
pädev, pürgima, rahvastik, ründama, saabuma, soosik, suhe, sööst, sööstma, taas, tagatis, taip, taju, tegelema, tervik, toodang, usund, vahekord, vaist, valdama, veenduma, väide, väitekiri, vältima, väär, õpik, ühing, üldine, ületama, ülev, üllatama, ümar, üritama. Selliseid nüüdseks igapäevaseid sõnu on selles sada aastat tagasi kokku pandud uute sõnade sõnastikus sadu. Nende hulgas on palju soome keelest kohandatud või murretest leitud sõnu, kuid ka rohkesti tuletisi, liitsõnu ja muud enda loodud sõnavara. Päris sageli esitab Aavik ka sõnu veidi erinevas tähenduses või kujul, olgu sellest näiteks ürg (lk 56). ür|g [üru] — algus ; -gama [ürjata] — 1. hoogsasti algama, alustama, algust tegema ; 2. v. üürgama; -jak — algus, algamine
18