Eesti majanduse 100 aastat

Eesti majanduse

1OO aastat KALEV KUKK

1 1 1 1 1 1

0 1 0 1 1 1

0 1 1 0 0 0

0 0 0 0 1 0

1 1 1 0 0 0

0 0 1 0 0 1

1 0 0 1 1

1 1 1 1 1 1 1

1 1 1 1 1 0

0 0 0 1 0 0

0 1 0 0 1 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 1

1 1 1 0 1 1 1

1 1 1 1 1 0

1 0 1 1 0 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 0 0

0 0 0 0 0

1 1 0 1 0 0 1 0

Sisukord

9

Sissejuhatuseks

15

Eesti majanduselu omariikluse esimesel ajajärgul 1918–1940

15

Tsaaririigi pärand

18

Vabadussõda

21

Rahvusliku majanduse ülesehitamise aastad 1919–1924

35

Majandus tõusuteel 1925–1929

40

Eesti ja ülemaailmne surutis

46

Taas tõusuteel 1934–1938

51

Struktuursed nihked tööstuses

61

Kokkuvõtlikult väliskaubandusest

63

Iseseisvuse loojang

69

Nõukogulik aeg Eesti majanduses 1940 (1945) – 1990

69

Esimene „punane“ aasta ja Saksa okupatsioon

77

Koloniaalmajanduse sünd

79

„Vennasvabariikide vennalik abi“

82

Leningradi tagamaaks

85

Struktuursed nihked majanduses ja tööstuses

90

Näilise majandusautonoomia aastad 1957–1964

95

„Arenenud sotsialism“

101

Eemal maailmaturust

105

Nõukoguliku majanduse loojang

109

Kuidas hinnata ENSV majanduse arengutaset?

113

Isemajandav Eesti

119

Eesti on taas iseseisev 1991–2018

119

Eellugu

127

Teel hüperinflatsiooni

133

Rahareform

138

Iseseisvuse esimesed aastad

147

Erastamine

155

Tagasi läände

159

Teel Euroopa Liitu ja NATOsse

163

Esimene suur kriis

169

Euro!

173

Kokkuvõtteks ehk quo vadis, Eesti majandus?

175

Lisad

183

Viidatud kirjandus

189

Isikunimede loend

Sissejuhatuseks

Aastad 1918–2018 on olnud Eesti majanduse arengus mitte üksnes kvantitatiivse kasvu, vaid ka pööraste pöörete aeg. Kõik on muutunud, pidevalt ja põhjalikult, alates majanduskorrast ja majanduspoliitikast ning lõpetades välismajandussidemete geograafilises jaotumuses toimunud äkiliste ja lausa vastassuunaliste põhjapanevate nihetega. Eesti majanduse arengus võib neil sajal aastal eristada kolme kvalitatiivselt eriilmelist ajajärku, mille määratlevad üheselt muutused Eesti riiklikus staatuses resp. geopoliitilise ja geoökonoomilise asendi muutumine Venemaa suhtes.

Lühidalt võiks nende kolme perioodi olemuse ja eripära võtta kokku järgmiselt.

Aastad 1918–1940. See oli iseseisva, lääne majandusruumi kuulunud

riigi majanduse ülesehitamise aeg. 24. veebruaril 1918. aastal välja kuulutatud ja 1920. aastal rahuaja teele asunud iseseisva Eesti Vabariigi majanduses leidsid aset nii olulised struktuursed muutused (Tsaari-Venemaa aegse sõjalise suunitlusega suurtööstuse taandumine, põhiliselt väiketaludele toetuva põllumajanduse ennakareng, riikliku majandussektori kasv) kui ka nihked majanduspoliitikas (nn taanistamispoliitika esiletõus 1920. aastate keskel ning riikliku sekkumise ja autarkiliste, s.o muust maailmast näiliselt sõltumatute suundumuste levik 1930. aastate teisel poolel). See oli ka endise Vene impeeriumi majandusest lahtirebimise ning iseseisva väikeriigi rahvusliku majanduse ülesehitamise aeg, kui välismajandussidemetes orienteeruti Lääne-Euroopale. Endistviisi toetuti kapitalistliku tootmisviisi põhimõtetele, ehkki kord rohkem, kord vähem riiklikku sekkumist majandusse tunnistades.

9

Aastad 1940 (1945) – 1990. Eesti liidendamine II maailmasõja tulemusel

NSV Liidu koosseisu tähendas senise iseseisva riigi liitmist vormilise liiduvabariigina NSV Liidu (Venemaa) ühtsesse majandussüsteemi. Eesti muutmine NSV Liidu majandussüsteemi koostisosaks lähtus varasema, iseseisvale riigile omase Eesti-keskse majandusidee eitamisest ning totalitaarse, riigipoolset plaanimist ja juhtimist jumalustava majanduskorra kehtestamisest. Tootmisvahendid natsionaliseeriti või siis „kollektiviseeriti“, millel polnud vähimatki seost varasema ühistuliikumisega. „Rahvamajanduse taastamise“ ja „sotsialistliku rekonstrueerimise“ loosungite all likvideeriti kiiresti senine majanduskord ja majanduse struktuur ning Eesti eraldati maailmamajandusest „raudse eesriidega“.

Aeg alates 1991. aastast. Iseseisvuse taastamisega kaasnesid ka Eestis

kõigi sotsialismijärgsete riikide majandusele iseloomulikud protsessid (plaanimajanduse asendumine turupõhise majandusega, tootmisvahendite erastamine) ja struktuursed nihked. Loobuti väljastpoolt peale surutud ja vältimatule hukule määratud sotsialismimudelist. Senine raudse eesriide varjus üksnes NSV Liidu siseturule „edukalt tootnud“ majandus avati taas läände.

Loomulikult võib kõigi kolme ajajärgu juures täheldada sisemisi, mõneti eriilmelisi suundumusi väljendavaid allperioode. Kapitalismiaegadel järgivad need üldjoontes majandusele seesmiselt omast tsüklilist arengut, olgu siis välismaailma poolt esile kutsutut või kodukootut. Teisalt on Eesti majanduspoliitilisi suundumusi mõjutanud üldise paradigma muutused maailmamajanduses. Näitena võiks 1930. aastatest tuua interventsionismi ja riigikapitalismi ideede ning autarkiliste arusaamade leviku mitte üksnes suur-, vaid ka väikeriikides. Nõukogude perioodil, mille peamiseks ideeks oli läbivalt Eesti territooriumil toimiva majanduse sulandamine Nõukogude Liidu nn ühtsesse rahvamajanduskompleksi, eristub võrdlemisi selgelt rahvamajandusnõukogu aeg. Iseseisvuse taastamise järgsed märksõnad turumajandusele ülemineku taustal on eelkõige üleilmastumine ja lõimumine Euroopa Liiduga. Kõigel sellel peatutakse edaspidi lähemalt, kusjuures Eesti majandust vaadeldakse laiemal, s.o kas üleilmsel või siis NSV Liidu kui väga suletud majandusega impeeriumi taustal.

10

Tuleb tõdeda, et Eesti majanduse arvestatavate tervikülevaadetega on olukord võrdlemisi kurb. Esimene ülevaade, mis võttis kokku Eesti kui iseseisva riigi majanduse esimese kümnendi, ilmus 1932. aastal Põllumajandusliku Konjunktuurbüroo väljaandel toonase juhtiva majandusanalüütiku Juhan Janussoni (Jaanussoni) autorsusel, kandes kiretut pealkirja „Eesti majanduslik areng“ (Janusson 1932). Selle uuendatud ja laiendatud versiooniks on 1935. aastal sarjas „Elav teadus“ mitme autori koostöös ilmunud populaarne ülevaade Eesti majandusest (Janusson jt 1935). Eesti Vabariigi 20. sünnipäeva puhul ilmus kuukirjas Konjunktuur ülevaade esimesest 20 iseseisvusaastast Eesti majanduses (Eesti majanduslik areng ... 1938). Seda perioodi tervikuna on hiljem käsitlenud Uno Kaur 1962. aastal Saksamaa Liitvabariigis kaitstud Eesti majandusstruktuuri ja -poliitikat käsitlevas doktoritöös (Kaur 1962).1 Valdkonnapõhiste mahukamate uurimustena esimesest iseseisvusperioodist vääriksid mainimist ajaloolaste Otto Karma 1980. aastate alul kirjutatud ja paratamatult oma aja pitserit kandev käsitlus Eesti majanduspoliitikast (Karma 1999) ning Maie Pihlamäe monograafiad industrialiseerimisest (Pihlamägi 1999) ja väliskaubandusest (Pihlamägi 2004).

Nõukogude aja kohta on vahest ainsaks terviklikkusele pürgivaks ülevaateks, sedagi vaid esimesest kahekümnest aastast, 1960. aastal ilmunud ja suuresti propagandistlikke eesmärke järginud artiklite kogumik „Nõukogude Eesti majandus 1940–1960“ (1960), peale selle üksikud harupõhised, näiteks tööstust, põllumajandust või majandussidemeid käsitlevad uurimused. Taasiseseisvusaja kohta on kokkuvõtvaid käsitlusi vaid mõne üksiku artiklina (näiteks Kukk 2008 ja 2012).

Käesoleva raamatu lähtematerjalina on kasutatud ametliku statistika väljaandeid (aastaraamatuid ja üksiktrükiseid), varem avaldatud kirjutisi ning autori enda varasemaid uurimusi (trükistest peamiselt Кукк 1987; Kukk 1990; 1991a; 1991b; 1992; 1993; 1994b; 1997a; 1997b; 2001; 2004; 2005; 2008; 2011; 2012; 2013; 2014 ja 2015).

1 Siia võiks lisada ka 1940. aastal Moskvas A. Medvedjevi nime all ilmunud 118-leheküljelise üllatavalt asjaliku, asjatundliku ja neutraalse ülevaate Eestist, mis kannab pealkirja „Эстония“ (Медведев 1940). Sellest rohkem kui kolmandik on pühendatud majandusele. Ilmselt on autori puhul tegemist pseudonüümiga. Ladumisele anti see 13. novembril 1939 ja trükki järgmise aasta 8. märtsil, mil Eesti saatus oli juba otsustatud. Raamatu tavatust väljendab ka toonase ideoloogilise kirja- ja kõnepruugi vältimine. Siin ja edaspidi autori märkused, kui pole osutatud teisiti.

11

Paratamatult on erinevaid aegu hõlmav statistiline materjal ebaühtlane ja kogu vaadeldava aja ulatuses mitteühitatav. 1920.–1930. aastate puhul on kasutatud eelkõige 1922. aastal ilmuma hakanud Eesti Statistika Kuukirja, Riigi Statistika Keskbüroo eriväljaandeid, Eesti Panga aastaaruandeid resp. aastaraamatuid ning statistilisi kogumikke „Eesti 1920–1930.

Arvuline ülevaade“ (1931) ja „Eesti arvudes 1920–1935“ (1937). Viimase eessõnas avaldasid toonane Riigi Statistika Keskbüroo direktor Albert Pullerits ning abidirektor ja kogumiku toimetaja Anatol Tooms lootust, et „loodetavasti võimaldub samalaadset väljaannet kirjastada uuesti 1941. aastal“.

Ajad muutusid ja järgmise oma aja mõttes tõelise statistikakogumikuni jõuti Eestis alles 1957. aastal, seda loomulikult ajakohases ideoloogilises raamistikus, kus enamik üldistavaid andmeid ei kuulunud avaldamisele või õigemini neid polnudki (Eesti NSV rahvamajandus 1957). Kulus veel kümme aastat, enne kui statistikakogumik „Eesti NSV rahvamajandus ... aastal“ muutus korrapäraselt ilmuvaks ning avalikuks kasutamiseks mõeldud aastaraamatuks. Esimene neist nägi ilmavalgust 1968. aastal (Eesti NSV rahvamajandus 1967. aastal, 1968) ja ilmus sel kujul kuni 1990. aastani. Peale selle avaldas toonane, aja jooksul muutunud nimede all tegutsenud statistikaamet piiratud lugejaskonnale mõeldud väljaandeid, mis kandsid venekeelset märget Для служебного пользования (ametialaseks kasutamiseks) või isegi Секретно (salajane). Järgnevaid murdeaastaid meenutavad rotaprinditekstis viletsal paberil ja veelgi viletsamate kaante vahel olevad õhukesed statistikakogumikud. Hea seegi, et need üldse ilmusid, kuigi nende aastate statistika täpsus ja usaldusväärsus on vägagi küsitavad. Tänapäevasel kujul hakkas „Eesti statistika aastaraamat“ ilmuma 1993. aastast. Kahjuks lõpetati selle väljaandmine 2017. aastal.

Samuti on käesolevas raamatus kasutatud mitmesugustest elektroonilistest andmebaasidest (Statistikaamet, Eesti Pank; Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat, Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank jmt) pärinevaid andmeid.

Kasutatud majandusperioodikast tuleks nimetada aastatel 1921–1926 ühe vahega ilmunud ajakirja Eesti Majandus, mille toimetajateks ja hingedeks olid kordamööda Leo Sepp ja Nikolai Köstner. Hilisemast ajast on 12

kasutatud Kaubandus-Tööstuskoja Teatajat (ilmus 1926–1940) ning 1934. aasta lõpust kuni 1940. aasta juulini Konjunktuuriinstituudi väljaandel ilmunud kuukirja Konjunktuur. Hiljem pole selliste universaalsete elujõuliste majandusajakirjadeni kahjuks enam jõutud, küll aga hakkas 1989. aastal ilmuma ajaleht Äripäev, mis ajapikku on muutunud üha ettevõtluskesksemaks väljaandeks.

Alljärgnev käsitlus on üles ehitatud eespool eristatud kolmele ajajärgule Eesti majanduse arengus. Seejuures on põllumajandust, transporti ja raharinglusega seonduvat vaadeldud riivamisi, sest nende kohta ilmuvad „Eesti 100“ sarjas eraldi käsitlused. Enim tähelepanu on pööratud üldisele majanduslikule ja majanduspoliitilisele taustale ning tööstusele ja majandussidemetele. Seejuures vaadeldakse põhjalikumalt võtmesündmusi ja -protsesse, nagu rahvusliku majanduse ülesehitamist 1920. aastate alul, 1930. aastate ülemaailmse surutise avaldumist Eesti majanduses, ENSV majanduse „sotsialistlikku rekonstrueerimist“, rahvamajandusnõukogu aega, 1990. aastate esimese poole siirdekriisi ja reforme ning järgmise kümnendi buumi ja suuresti just sellest välja kasvanud sügavat kriisi. Ainsaks pidevaks, s.o ilma lünkadeta statistiliseks aegreaks 1918. aastast kuni tänapäevani osutus käesolevas raamatus käsitletud teemade puhul põlevkivi kaevandamine. See aegrida on esitatud lisas 1.

Eesti majanduselu omariikluse esimesel ajajärgul 1918–1940

Tsaaririigi pärand 24. veebruar 1918 ei tähista iseenesest mingit verstaposti Eesti majanduse arengus. Hirmu tõttu Saksa vägede pealetungi ees oli suur osa vahepeal Eestisse ja eelkõige Tallinna rajatud sõjaotstarbelist toodangut valmistavast tööstusest Venemaale evakueeritud, mis tähendas mitmete suurettevõtete täielikku või peaaegu täielikku seiskumist (laevatehastest näiteks 7500 töötajaga Vene-Balti tehas, 3000 töötajaga Boeckeri (Bekkeri) ja 1500 töötajaga Peetri tehas, tühjad ruumid olid jäänud maha elektromehaanika tehasest Volta) või siis tootmise jätkumist sõjaeelse või -aegsega võrreldes palju väiksemas mahus. Masinatööstuse ettevõtetest jätkasid märgatavalt väiksema võimsusega näiteks vagunitehas Dvigatel, Ilmarine (varasem Wiegand), Franz Krull jt. Tekstiilitööstuses jagasid sama saatust peamiselt sõjaotstarbelist toodangut (sineli- ja telgiriiet jms) tootnud ettevõtted, nagu Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik Tallinnas ning Sindi ja Hiiu-Kärdla kalevivabrikud. On hinnatud, et Eesti suurtööstuse tootmisvõimest oli Vabadussõja alguseks säilinud 10–15 protsenti (Eesti Vabadussõda 1918–1920. I osa. 1937: 179). Lahkunud oli ka suur osa varem Venemaa eri piirkondadest toodud tööjõust.

Hinnangute kohaselt kaotas Eesti teisaldatavate varade (sh tootmisseadmete ja -varude) evakueerimise ning rahakapitali väärtusetuks muutumise tõttu rohkem kui 200 miljonit kuldrubla (Eesti majandus 1938. a., 1939: 9). Seda on vähemalt suurusjärgu võrra rohkem kui Tartu rahulepinguga saadud 15 miljonit kuldrubla. Peale selle sai noor riik päranduseks nii mõnegi sõjategevuse tagajärjel purustatud ettevõtte. Nii näiteks 15

1938. aastal valminud Kehra sulfaattselluloosi vabrik oli Eesti tööstusliku tõusu üks kõnekamaid sümboleid.

Tselluloosist kujunes aja jooksul Eesti olulisemaid ekspordiartikleid. Vaade tehasele avamispäeval, 25. augustil 1938. RA

16