Eesti poliitika
1OO aastat REIN TAAGEPERA
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 10 11 15 15 21 24 29 31 33 33 36 41 43 44 46 51 56 64 71 72 74
Maa ja laul Mis on poliitika? Poliitika enne riiki Iseseisvumispoliitika: keel ja maa (1917–1920) Autonoomia ja vihapoliitika Milleks iseseisvus? Vasakmeelne vabadussõda Võrdlusi naabreiga Rahvuslus ja enamlus Esimene vabariik (1920–1934) Vahepala: erakondade arv ja vasaku-parema suhe 1917–1938 Poliitika demokraatlikus rahvusriigis Soome ja Läti-Leedu vahel Kodumaine diktatuur ja vaikiv alistumine (1934–1944) Kuidas demokraatia murenes Kuidas Päts ennast presidendiks valis Kuidas vaikiv ajastu tõi vaikiva alistumise „Mõni kuu või ka kauem” Kolme võimatuse poliitika (1940–1944) Poliitika Moskva ikke all ja paguluses (1945–1986) Lausterroriaastad 1945–1953 Lootuseaastad 1954–1968
79 82 84 93 93 104 110 119 121 121 130 133 136 137 140 145 146 148 149 153 156 157
Sumbumisaastad 1968–1980 Virgumisaastad 1980–1986 Poliitika paguluses Laulva revolutsiooni sümfoonia (1987–1992) Tippotsused ja otsustajad Vabanemine murrab oma teostajad Kuidas osi laval paigutada Teine vabariik: algus (1992–2017) Rahva eri kihtide huvid ja erakondlik jaotus Piiri- ja läänepoliitika Vähemusrahvuste poliitika Presidendipoliitika Sündimuse ja väljarännu poliitika Poliitika ja majandus, haridus ning kultuur Rindepoliitika Kolme keskse kuju kaja Jaan Tõnisson Konstantin Päts Edgar Savisaar Maa ja laul ülekuumenevas maailmas Kirjandust Isikunimede loend
Maa ja laul
Alguses oli maa ja laul. Sellest tuli rahvas, poliitika ja riik.
Maa oli see maa, mida ulatas nägema. Mida hariti, ent mis kuulus teistele. Laul oli see laul, mida lauldi omas peres. Mida ei laulnud need, kellele kuulus maa. Unistuseks oli oma maa. Selle lootuses võis vahetada ka usku, sest usk oli teiste. Laul oli oma. Oma oli laulu keel, kuigi aja jooksul muutus laul ja pikapeale ka keel. Polnud ikkagi nende keel, kellele kuulus maa. Sestap siis maa laienes kaugemale kui see, mida ulatas nägema. Avardus alale, kus lauldi samu laule. Pere avardus, hõlmates neid, kes laulsid samu laule. Tekkis teadlik rahvas. Tekkis poliitika, et saada maad ja hoida keelt. Tekkis riik, et saada maad ja hoida keelt. Avardus võimalus ning vajadus poliitika jaoks. Sada aastat riiklikku poliitikat, suure lüngaga keskel, mil rünnaku all oli maa ja keel. Mida enam saadi maad, seda vähem tähtis see hakkas paistma. Teised tegevused pakkusid põllutööst enam tulu ja huvi. Mida enam kindlustub keel, kas seda vähem tähtis seegi hakkab paistma? Ja laul? Laul on jäänud poliitikasse Eestis rohkem kui ehk mujal. Hajub sealt häil ajul. Annab varju raskemail. Lahvatab esile harva. 1869. 1965. 1988 ... Eesti NSV Ülemnõukogu XI koosseisu XIII istungjärgu ajal tuli rahvas EKP poliitharidusmaja juurde sinimustvalgete lippude ja iseseisvust nõudvate loosungitega. Novembris 1989. Foto: Toomas Volmer, Endel Tarkpea. RA 9
Mis on poliitika? Poliitika on valitsemise asjandus. Valitseda – see on korraldada seda, mida üksikisik või pere ei saa. Kaitsta vaenlaste eest väljast ja kaabakate eest seest. Teha seadusi, kuidas omavahel suhelda. Kuidas mõista kohut, kui tuleb tüli. Ehitada teid ja sildu. Korraldada haridust. Aidata neid, kes on nõrgemad. Kõige selle tarbeks makse koguda. Valitsejad on kas isehakanud võimurid või rahva valitud. Poliitikud on inimesed, kes katsuvad saada valituks. Enamasti nad koonduvad erakondadeks, et koos saada valitud. Erakonnal on valimisprogramm; see ütleb, kuidas see erakond lubab paremini valitseda kui teised. Miks keegi tahaks saada valitud? Osa selleks, et teha ühiskonda paremaks. Teine osa selleks, et ise kasu saada. Suur osa alguses selleks, et ühiskonda paremaks teha, siis aga tuleb kiusatus ka ise kasu saada. Enamik poliitikuid on ausad, ent kiusatus on inimlik. Tuleb poliitikuid kiusatuse eest kaitsta. Sellepärast peab valitsemine olema küllaldaselt läbipaistev. See tähendab, et poliitikud peavad aru andma selle kohta, mida nad teevad. Nii paistab poliitika päevast päeva. Lahendab hetkeküsimusi. On ka pikaajalisem tahk: milliste üldisemate normide alusel lahendada päevaküsimusi ja vaos hoida kestvaid, lahendamatuid küsimusi? On jõukamate ja vaesemate huvide paratamatu pinge. Rahvusvähemused. Moraalsed eriarvamused, mis tihti muunduvad (manduvad?) usulisteks. Sisepoliitikale lisandub välispoliitika: kuidas suhelda teiste riikidega, mõned neist palju võimsamad? Sise- ja välispoliitika on omavahel seotud suurriikidelgi, saati siis väikeriigil. Võib muutuda suurvõimude mängukanniks. Isegi kui tuntakse end vaimu poolest suurena. Me kaldume kähku märkama kaht lihtsat vastaslahendust küsimustele. Valime siis ühe neist, kahe silma vahele jättes vahepealsed või hoopis kolmandad võimalused. Väikerahval väljendub see välispoliitilises suundes, orientatsioonis. Kas Saksa- või Venemaa? Kas Suurbritannia või Saksamaa? Kas USA või Venemaa? Sisemaisedki lahkarvamused saavad välise tahu, kui välisjõud toetavad üht või teist poolt. Kuidas see kõik on väljendunud omariikluse 100 aasta kestel?
10
Piisab raamidest. Vaatame, kuidas need valgustavad eesti poliitikat, enne kui tuli Eesti poliitika – rahva poliitika enne riiklikku. Sellest oleks hõlpsam rääkida kui kirjutada, sest siis ei peaks pead murdma, millal on suure ja millal väikese tähega e/Eesti poliitika. Rääkimata neist puhkudest, kus kumbki päriselt ei sobi. Mu teemaks on sisepoliitika. Välispoliitikat käsitlen ainult sedavõrd, kui see puudutab sisepoliitikat – mis aegadel, nagu vabadussõda ja laulev revolutsioon, oli valdav.
Poliitika enne riiki Juba ongi mul segi läinud rahvas ja riik. Nendegi suhe on osa poliitikast. Eesti on rahvusriik selles mõttes, et ilma omaette rahvuskultuurita poleks nii väikesel omaette riigil mõtet – kulud on liiga suured. Saaks odavamalt läbi suurema üksuse osana – kui see suurem on mõistlik. Alati pole. Omaette rahvuskultuur taandub Eesti puhul keelele. See pole maailmas nii üldine. Ka Šveitsil, Austrial ja Uruguayl on oma rahvusteadvus. Aga jah, meil tähendab rahvusriik keeleriiki. Mis teeb keele poliitikas keskseks. Enne riiki oli rahvas. Veel varem polnud sedagi. Oli vaid keel ja laul. Meid tegi keel rahvaks ja siis kipume arvama, et nii peabki olema. Ent iirlased suundusid oma keelelt inglise keelele suurima hooga just sellal, kui nende rahvustunne kasvas. Neid hoogustas hoopis katoliku usk. Meie silme all on mõnestki tšetšeenist saamas oma peamise identiteedi poolest eeskätt musulman. Meid suunas keelerahvuslusele Martin Luther, kes rõhutas rahvakeelset pühasõna. Nii tehti meile kirjakeel ja trükiti raamatud. Olime keelerahva hakatus. Kui siis Johann Gottfried von Herder kuulutas seni põlatud rahvaluule õilsaks, saime end koguni tunda vana kultuurrahvana. Kui meie oma Johann Voldemar Jannsen Perno Postimehe avalauses kuulutas meid eesti rahvaks, olime juba küpsed uskuma, et olemegi. Oleme keelerahvas. Ilma keeleta seda rahvast pole. Saime seega arenenud omakultuuriga rahvaks natuke juhuslikult, olles arvuliselt Euroopa väikseimate hulgas. Oli õnne ja valmidust seda juhust ära kasutada. Ja mis kord on tekkinud, see tahab püsida. Tuli kohe ka poliitika. Kui Jannsen kutsus esimese laulupeo peakomisjoni esimeheks saksa pastori Adalbert Hugo Willigerode, siis tegi ta seda 11
poliitilistel kaalutlustel. Mitte tänuks eestisõbralikkuse eest, vaid et ta eestivaenulikkust vaos hoida. Kohalik saksa ülemklass vajas rohkem rahustamist kui vene valitsus seal kaugemal. Poliitilise suunde küsimus kerkis peatselt, eriti kui hakkas ilmuma Carl Robert Jakobsoni Sakala. Saime hingetõmbe just kaksikvõimu tõttu – et vene ortodoksne tsaarivõim ja kohalik luterlik saksa võim võistlesid eestikeelse talupoja hinge pärast. (Kuna me ei tõlgi katoliku usku „üldiseks usuks”, siis ma ei tõlgi ka ortodoksset usku „õigeusuks”. Milline usk on õige usk, jäägu lugeja mureks.) Olnuks meie huvides neid võimalikult üksteise vastu välja mängida ja tasakaalus hoida. Sellel kursil oli aga raske püsida. Keda rohkem häiris saksa mõisnike voli, kippus rohkem „Neeva jõest vett tooma” – ja vastupidi. Paljuks me ikka Neevat ja mõisat suutsime mõjutada. Rohkem jõudu mööda olid omast soost võistlejad, natuke vastupidise suundega. Nendega oli huvitav jagelda. Kakofoonia varjus toimis siiski sümfoonia, kavatsematu tööjaotus. Needki, kes kuulutasid sulandumist venelastesse, kirjutasid sellest eesti keeles ja lisasid eestikeelsele luulele. Aitasid ehk oma truualamlikkusega kaasa sellele, et tsaarivalitsus ei keelustanud eestikeelseid trükiseid, nii nagu tegi leedukeelsetega. Rahvuskultuur kosus. Esimese jupi poliitilist võimu andis eestikeelsele osale rahvastikust valdade omavalitsus. See oli neid tsaarivalitsuse samme, mille sihiks oli nõrgestada saksa omavalitsust Balti kubermangudes, mis aga andis talupoegadele hädavajalikke poliitilisi oskusi: kuidas otsuseid teha ja kirja panna, kuidas korraldada valimisi, kuidas olla kandidaadiks ... Jah, ka seda, kuidas hääli osta ja kuidas sellele piiri panna. Võttis aastakümneid, et neid oskusi omandada, kuid möödunud sajandi alguses olid nad olemas – need oskused, mis araabia kevadel (2010–2012) puudu jäid. Osaks eesti poliitikast on teiste jõudude poliitika mõjutada eesti poliitikat. Et seda esineks, selleks peavad need teised märkama, et eesti rahvas on olemas ja et selle sisesuhted väärivad mõjutamist. See aeg jõudis kätte siis, kui baltisaksa ringkond pidas tasuvaks maksta toetust Jannsenile Postimehe võistluses Sakalaga. Oojaa, on küllalt arutatud, kas Jannsen müüs end või võttis vastu sülle kukkunud toetuse joonele, mida ta järginuks niikuinii. Nendin vaid, et esmakordselt oli eesti rahva sisepoliitika mõjutanud välisjõudu seda sisepoliitikat mõjutama. Mõisnike rahaline 12
toetus ükskõik millisele eestikeelsele ajalehele – see olnuks mõeldamatu kümme aastat varem. Eesti poliitika oli ületanud märgatavuskünnise. Möödunud sajandi algkümnendil tõusis majanduspoliitiline mõõde selgemini esile. Linnades kasvasid eestlaste osakaal, jõukus ja poliitiline võim – ning oskused. Tallinnas võinuks Konstantin Pätsi ringkond üksi valimised võita, ent nad taipasid linnapeaks panna venelase. „Jajah, nii nagu mina Willigerodega,” muhelnuks Jannsen. Juba varem suudeti Valgas moodustada läti-eesti blokk, et linnavalitsust sakslastelt üle võtta – algas rahvustevaheline poliitika. Soovid kujundada kolmest Balti kubermangust kaks, läti ja eesti keeleala alusel, jäid soovideks. Tsaarivalitsusele sobis täiesti, et mõlemad rahvad olid halduslikult jagatud kaheks. Rahvuslik liikumine sündis kultuurilisel tasandil. Umbe jooksnud Vene revolutsioon 1905. aastal muutis ta poliitiliseks. Paisusid poliitilised meeleavaldused ja streigid. Lahvatasid omavahelised erimeelsused. Algas ka erakonnapoliitika. Esimeseks ametlikult lubatud eesti erakonnaks sai Jaan Tõnissoni parempoolne Eesti Rahvameelne Eduerakond. Juba varem oli ulatunud Eestisse Vene põrandaaluse sotsiaaldemokraatliku erakonna tegevus ja ka selle lõhenemine vähemlasteks (menševikeks) ning enamlasteks (bolševikeks), kes end hiljem nimetasid kommunistideks. Mõlemad ootasid Karl Marxi ette kuulutatud sotsialistlikku revolutsiooni. Vladimir Lenini enamlased olid valmis selle saabumist vägivaldselt kiirendama, kas või rahva enamuse soovi vastaselt. Vähemlased jäid sotsiaaldemokraatideks mitte ainult nime poolest, vaid ka soovi poolest sotsialismi sisse tuua demokraatlikult, siis, kui rahva enamus selleks valmis on. Vene sotsiaaldemokraadid kuulutasid rahvusvahelisust, internatsionalismi. Paraku tähendas see nendele venelaste ülemvõimu tsaaririigis. See ergutas vähemusrahvusi looma omaette sotsialistlikke erakondi. Nii tekkis ka Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus. Oli siis Eestis kolm sotsialistlikku ringkonda: üldvene vähemlased ja enamlased ning eestimeelsed. Vahe oli hägune. Paljudki liikmed liikusid aja jooksul nende vahel ringi. Revolutsiooni surus tsaaririik maha, kuid see tõi siiski kaasa esimese rahvaesinduskogu ja kandis sinna ka eestlasi. Algas parlamentaarsete oskuste omandamine. Juhtus kummalist. Suhteliselt saksa suundega 13
luterlane Tõnisson jõudis Vene duumasse, sellal kui suhteliselt vene suundega ortodoksne Päts pidi läände põgenema. Vangis istusid mõlemad, Tõnisson kolm kuud ja Päts üheksa kuud. Päris imelikuks läks aga lugu I maailmasõja keerises. Tekkis Eesti Vabariik. Prantslased eristavad oma ajaloos viit vabariiki. Esimeste vahel oli aastakümneid teist laadi võimu, hiljem kõigest paar aastat okupatsiooni või ainult tugev muudatus põhiseaduses. Ega riikluse järjepidevus vahepeal kadunud, ainult et vabariik taastus nii erinevalt, et ei saanud enam rääkida samast riigikorrast. Sama kehtib ka Eesti kohta, ainult et kahe vabariigi vahel oli võõrvõimu aeg pikk. Eristan saja aasta kestel kolme pikemat ajajärku, mille kestel muutus suhteliselt vähe, ja neile eelnenud kolme lühemat, mille kestel väga palju muutus: • omariikluse rajamine, mis juhatas sisse esimese demokraatliku vabariigi; • kodumaine tsiviliseeritud diktatuur, mis juhatas sisse NSV Liidu võõrvõimu; • laulev revolutsioon, mis juhatas sisse teise demokraatliku vabariigi. Omariikluse juriidiline järjepidevus teadagi püsis kogu aja. Kaine fakt on seejuures, et toimiv omariiklus katkes vahepeal kauaks ajaks ja demokraatia veel kauemaks. Nii on praktiline rääkida esimesest ja teisest vabariigist, mis eristuvad üksteisest sama tugevalt nagu Prantsuse omad. See teine vabariik on nüüd küllalt kaua kindlustunud, et minevikku hinnata avaramalt kui paarikümne aasta eest. Pikkadest ajajärkudest räägin lühidalt ja lühikestest pikalt. Muutlikel aegadel on põhjust peatuda üksikjuhtumeil, sest nad võinuks välja kukkuda hoopis teisiti ja muuta kogu järgnevat ajalugu. Selle kõrval on pikkadest ajajärkudest mõtet esile tuua vaid süvasuundi, mitte iga peaministri aegset kroonikat.
Iseseisvumispoliitika: keel ja maa (1917–1920)
Eesti iseseisvus kerkis saja aasta eest uskumatust segadusest. Tahaks rääkida iseseisvusele eelnenud iseseisvumispoliitikast, ent seda polnud olemas isegi veel paar kuud enne iseseisvuse väljakuulutamist. Ikka veel püsis tulipunktis maa – see maa, mida suurel osal põllutöölistel polnud – ja valdav enamik rahvast elas maal. Teiseks tulipunktiks oli keel – see keel, millest oldi palju teadlikumad kui pool sajandit varem ja milles nüüd taheti mitte ainult laulda, vaid ka saada kooliõpetust ja ajada asju igal tasandil. Põrkusid kokku voolud, mis natuke enam rõhutasid ühed keelt, teised maad.
Autonoomia ja vihapoliitika Maailmasõja algul – nii seda peatselt nimetati, teadmata, et tuleb veel teinegi – olid eestlased lojaalsed tsaaririigile, sest Saksamaas nähti kohalike saksa mõisnike hõimlasi. Enim poliitilise maiguga sihiks oli ettevaatlik püüe moodustada tsaariväes omaette eesti rügemendid. Lätlased selle saavutasid, kui rinne Riia alla jõudis, eestlased alles 1917. a. Autonoomia nõude esitas esimesena avalikult Jüri Vilms 1916. a Estonia teatris. Ta põhjendas seda Eesti kõrge arengutasemega. Tsaarivalitsuse varisemine ergutas taotlusi koguda üheks autonoomseks kubermanguks senine Eestimaa ja eestikeelne osa Liivimaast. Demokraatiale pürgiv, ent ikkagi impeeriumimeelne Venemaa Ajutine Valitsus tõrkus. Vastuseisu murdis eestlaste massimeeleavaldus, ja seda Venemaa pealinnas. Petrogradis elas tollal ehk rohkemgi eestlasi kui Tallinnas ja meeleavaldusel osales ehk 40 000. Igatahes küllalt, et hirmutada Vene 15
Eestlaste suurmeeleavaldus autonoomia ja 체hise asuala saamiseks t천i Petrogradis 1917. aastal rahvus- ja punalippude alla k체mneid tuhandeid eestlasi. Venemaa Ajutine Valitsus andiski eestlastele autonoomia ja tekitas Eesti territooriumile 체he kubermangu senise kahe asemel. Foto: Aleksander Funk. RA