Eesti politsei 100 aastat

Eesti politsei

1OO aastat KÃœLLO ARJAKAS

1 1 1 1 1 1

0 1 0 1 1 1

0 1 1 0 0 0

0 0 0 0 1 0

1 1 1 0 0 0

0 0 1 0 0 1

1 0 0 1 1

1 1 1 1 1 1 1

1 1 1 1 1 0

0 0 0 1 0 0

0 1 0 0 1 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 1

1 1 1 0 1 1 1

1 1 1 1 1 0

1 0 1 1 0 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 0 0

0 0 0 0 0

1 1 0 1 0 0 1 0

Sisukord

9 18 18 25 32 33 35 39 41 45 56 57 59 66 68 70 74 76 78 80 86 88

Sissejuhatus ja historiograafia Loomine, areng, häving Eellugu 1918. Miilitsa loomine 1919. Asutava Kogu seadus 1920. Politsei loomine 1923. Kuritegevuse selgroo murdmine 1924. Politseiharude ühendamine 1924. Tuleproov Politseihariduse algus, Tallinna Politseikooli asutamine ja töö Kriminaalpolitsei tööst Kaitsepolitsei tegemistest Välispolitsei igapäevatöö 1920.–1930. aastatel Kriminaalpolitseist 1930. aastatel Poliitilise politsei tegemistest Politsei purustamine Politseinike arreteerimised ja küüditamine Rahva Omakaitse loomine ja tegevus Miilitsa loomine ja esimene tegevusaasta Politsei Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) Politseipataljonide sõjatee Eesti NSV aeg ja miilits (1944–1990)

100 100 105 106 110 113 117 118 121 123 128 131 135 146 155 156 164 171 180 184 192 192 194 198 199 202

Eesti politsei aastatel 1991–2018 Taastamise algusaeg Munitsipaalpolitsei lühike tegevusaeg Suured muutused Reformi teostamine Eesti politsei alustab tööd 1991. aasta suvi Augustiputši päevil Tormilise aja jätk Keeruline 1992. aasta Siseministeeriumi ülesannetest Kuritegevus 1990. aastatel Politsei 1990. aastate esimesel poolel Politsei aeglane stabiliseerumine Politsei struktuur 1990. aastate teisel poolel Muudatused isikkooseisus ja struktuuris Politsei uue sajandi alul Kaitsepolitsei 1990. aastate teisel poolel ja sajandivahetusel Munitsipaalpolitsei Tallinnas Eesti politsei 2004–2018. Kroonika Lisad Eesti Vabariigis aastatel 1918–1940 teenistuses surma saanud militsionäärid ja politseinikud Iseseisvuse taastanud Eestis aastatel 1991–2018 teenistuses surma saanud politseinikud Taasiseseisvas Eestis aastatel 1991–2009 teenistuses surma saanud piirikaitsjad ja piirivalvurid Valitud allikaid ja kirjandust Isikunimede loend

Sissejuhatus ja historiograafia

Peab kohe tunnistama, et raamatu pealkiri ja sisu ei ole täielikus vastavuses. Ilmselt ei saagi praegu kirjutada ülevaadet „Eesti politsei 100“.

Küllap võiks seda teha 2091. aastal, mil täitub sajand Eesti politsei järjepidevast tegutsemisest. Ent siiski, 2091. aastal täitub ikkagi 100 aastat Eesti politsei taastamisest.

Eesti Vabariigi algusaastatel 1918–1919 kaitses noores riigis avalikku korda miilits. Nii saab politsei tegevusest rääkida vaid kahel aastakümnel kuni 1940. aasta suveni. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal ja Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 tegutsesid siin hoopis uued korrakaitse asutused. Eesti NSV aastakümnetel korraldas avaliku korra kaitset nõukogude miilits. Eesti politsei taastamise ettevalmistamine algas 1990. aasta kevadel üleminekuaja esimeste sammude seas. Politsei alustas taas tegevust 1. märtsil 1991 – pool aastat enne riikliku iseseisvuse taastamist.

Nii omariikluse algusajal kui ka 1990. aastatel kulus hulk aega, enne kui tekkis riiklikele vajadustele ja ühiskondlikele ootustele vastav politseiorganisatsiooni töökultuur. Noore Eesti politsei tõsiseks tuleprooviks kujunes 1. detsember 1924, mil relvade abil üritati Tallinnas korraldada kommunistlikku riigipööret. Eesti politsei sisulise taastamise alguseks 9

1938. aastal ilmus Tartu Politseiametnikkude Kogu väljaandena 98-leheküljeline illustreeritud album „Tartu-Valga prefektuur 1918–1938“.

10

võib pidada 1990. aasta 15. mai ööd, kui Interliikumise mässukatse Toompeal oli äsja maha surutud. Just siis pandi alus eriteenistusele ja otsustati luua politseikool.

Võimatu on nimetada sündmust, seadust, kõrgeima juhi vahetumise aega vms, mille puhul saaks kinnitada, et kohati lausa väga keerukate algusaastate järel jõuti politseisüsteemis stabiilsesse aega. Elu ning ühiskondlikmajanduslikud olud muutuvad pidevalt ning kuritegevus areneb ja teiseneb. Muutunud on ka korrakaitsjate ülesanded, asutuste alluvus ja struktuur, isikkoosseisu väljaõpe ning igapäevatööks vajalik materiaal-tehniline alus.

Eesti korrakaitse ajalugu on küll uuritud, ent hirmuäratavalt suured tühimikud raskendavad käesoleva töö kirjutamist. 1920.–1930. aastatel ilmus esmajoones Eesti Politseilehes hulk sisukaid, kuid enamasti politseitöö detailidele keskenduvaid kirjutisi. Esmane ülevaade politseivalitsuse tegevusest ja korrakaitse arengust ilmus 1934. aastal raamatus „Valitsusasutiste tegevus 1918– 1934“ (lk 219–228). Tartu-Valga prefektuuri 20 aastat väldanud tegevusest ilmus 1938. aastal mahukas kogumik, samuti tehti ettevalmistusi kogumike avaldamiseks 1943. aastal, mil kavatseti tähistada politsei 25. aastapäeva. Siis aga kestis sõda, millele eelnenud pöördelistes sündmustes kaotati Eesti omariiklus koos senise politseisüsteemiga. Alates 1922. aastast koguti esemeid, dokumente, fotosid ja muid materjale politseimuuseumisse, mis samuti hävines nõukogude võimu algusajal.

1940. ja 1941. aasta traagilistest sündmustest pääsenud Valga välispolitsei komissar Eduard Raig pani 1979. aastal Ameerika Ühendriikides kokku ülevaate „Fakte ja mälestusi“ (taastrükk ilmus Eestis 1997. aastal). Konstaabel Augustin Havi avaldas 1986. aastal Kanadas oma kunagise hüüdnime Kusti Tusti all mälestusteraamatu „Külakubjas: kroonikat ja mälestusi E. V. politseist Läänemaal 1929–1944“. Havi memuaaridest avaldati

aastatel 2004–2005 katkendeid ajalehes Lääne Elu ning ajakirjas Politseileht. Üldiselt piirdusid aga üksikud läände jõudnud politseinikud vaid memuaarse väärtusega lühiartiklitega või jäid nende mälestused käsikirja.

Eesti NSVs miilitsa ajalugu süsteemselt ei uuritud. Miilitsa ajalugu ei õpetatud Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) õigusteaduskonnas, kust tuli osa siseasjade osakondade juhtivkoosseisust, ega Tallinna Miilitsa Erikeskkoolis, mis andis korravalvurite reakoosseisu. Eesti NSV siseministeeriumi asjaajamine ja dokumentide säilitamine ei kuulunud üldise riikliku arhiivijärelevalve alla ning tähtaja möödudes dokumendid hävitati. Nõukogude ajal kehtis siseministeeriumi arhiivis pikka aega nõue, et miilitsas töötanud inimese isiklik toimik hävitati tema 70-aastaseks saamise järel ja seetõttu on suur osa isikkoosseisu dokumentatsioonist hävitatud.

Tallinnas tegeles 1970. aastate teisel poolel kuritegevuse statistika uurimisega NSV Liidu siseministeeriumi uurimislabori Eesti jaoskond, kus töötati välja meetmeid kuritegevuse ennetamiseks. 1980. aastatel uuriti TRÜ õigusteaduskonna kriminoloogia laboris Eduard Raska juhtimisel kuritegevuse statistikat ja toimetiste sarjas avaldati teemakogumikke. Statistiliste andmete hindamisel peab silmas pidama, et teatud ajal püüti miilitsas registreerida rohkem nn valgeid kuritegusid, kus lähteandmete põhjal võis oletada, et kuritegu õnnestub lahendada. Pikka aega ei kirjutatud ajakirjanduses kuritegevuse üksikjuhtumitest, sest ühiskonna arengu ja nõukoguliku „uue inimese“ kujunemisega pidi kuritegevus kui „kodanlik igand“ kaduma.

Alates 1960. aastate teisest poolest, kui hakati kirjeldama ka üksikjuhtumeid, ei lubatud kirjutada igast kuriteost ega avaldada statistikat. Tsensuuri juhistega jälgiti rangelt, et vene kurjategijate nimesid oleks eesti omadest kolmandiku võrra vähem, mis vastas Eesti NSVs muulaste osakaalule.

1971. aastal ilmus ajakirjanik Osvald Siimonlatseri koostatud kogumik „Alati avangardis. Eesti miilitsa minevikust ja tänapäevast“, kuhu on talletatud endiste miilitsatöötajate mälestusi töö algusaegadest ja olukirjeldusi läbilõikena Eesti NSV miilitsa tegevusest kuni 1968. aastani.

Põhirõhk on üksiksündmustel, operatsioonidel ja miilitsameeste lahingutel „rahvavaenlastega“, mida esitatakse ajajärgule omase nõukogulikpropagandistliku ning ideoloogilise rõhuasetusega. Samamoodi leidub vaid propagandistliku sisuga ajalooartikleid aastatel 1953–1970 ilmunud miilitsatöötajate nädalalehes Vahipostil.

11

Nädalalehe Lääne Elu ja Lääne maavalitsuse siseasjade osakonna ühisväljaandena ilmunud ajalehe Politsei Pilk esimene number 26. aprillil 1990.

12

1980. aastate lõpul alustas Eesti politsei ajaloo uurimise ja kronoloogia koostamisega Haapsalu miilitsajuht Juhan Kubu. Politsei asutamise, juhtimise, organisatsiooniliste reformide ja muu tegevuse kohta avaldasid ajakirjanduses artikleid õigusteadlased Ando Leps ja Herbert Lindmäe ning ajaloolane Hannes Walter. 1990. aasta veebruarist ilmus Viljandis ajaleht Politsei Peegel (1990–1991), sama aasta aprillist anti maakonnalehe Läänlane igakuise lisana välja ajalehte Politsei Pilk (1990–1997), kus enamasti igas numbris pühendati politsei ajaloole lehekülg-kaks.

Politsei ajaloo uurimisel on suurimad teened ajaloolasel Mai Krikkil, kes aastatel 1993–2011 uuris, õpetas ja talletas Eesti politsei ajalugu. Alates 1994. aastast on tema sulest ilmunud kümme raamatut politsei loomisest, kriminaal- ja poliitilise politsei arengust ning Tallinna-Harju, Läänemaa ja Saaremaa prefektuuride ning politseikooli ajaloost. Ta on koostanud ülevaated „Nemad juhtisid Eesti politseid 1918–1940“ (1998) ja „Taasiseseisvunud Eesti politseijuhid“ (1998). Samuti on ta kirjeldanud ühe esimese naispolitseiniku Ida Inni tööd ja saatust, kasutades Inni aastatel 1944–1956 õde Elfriedele saadetud kirju. Krikki raamatutel puudub isikuregister, mis teeb keerukaks ja töömahukaks üksikpolitseinike tegevuse uurimise. 2016. aastal ilmunud mälestustes „Kahe võimu vahel. Ajaloolasena parteis ja politseis 1971–2011“ annab Krikk värvika ülevaate politsei ajaloo uurimise raskustest. Tema hinnangul pidas politseiameti juhtkond aastakümnete jooksul asutuse ajaloo uurimist ebaoluliseks, samuti lasti 2013. aasta sügisel taas laiali tassida 2001. aastal asutatud politseimuuseumi materjal, mida oli komplekteeritud juba 1990. aastate algusest. Lisagem, et sel ajal okupatsioonide muuseumisse (praegune okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu) viidud 17 kasti Eesti NSV miilitsa ajaloo materjalidega olid 2018. aasta kevadel seal ikka veel lahti pakkimata.

Politsei harudest on poliitilise politsei võitlust Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega käsitlenud detailselt Reigo Rosenthal ja Marko Tamming rohkem kui 860-leheküljelises akadeemilises monograafias „Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924“ (2010). Mõnevõrra on samad autorid kirjeldanud poliitilise politsei tegevust ka ülevaates „Sõda enne sõda. Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani“ (2013). Saksa okupatsiooni aegse julgeolekupolitsei tegevust käsitleb 13

Tiit Noormetsa koostatud dokumentide kogumik „Eesti Julgeolekupolitsei aruanded 1941–1944. Eesti üldine olukord ja rahva meeleolu Saksa okupatsiooni perioodil politseidokumentide peeglis“ (2002). Aruanded peegeldavad eeskätt elanike meeleolude muutumist sõja ajal.

Muust kirjavarast võiks välja tuua miilitsaveterani ja muuseumitöötaja Hans Salmi kirjutisi Valgamaa politseist ning miilitsast, Lääne-Viru prefektuuri pressiesindaja Harri Pildi raamatut „Virumaa välis- ja kriminaalpolitsei aastail 1918–1940. Loomine, areng ja laialisaatmine“ (1999) ning Jõgeva prefektuuri töötaja Ülo Pärna ülevaadet „Politsei Jõgevamaal.

Nüüd ja varem“ (1998), kus põgusalt kirjeldatakse politsei taastamist ühes maakonnas. Autorid on harrastusajaloolased, kelle käsitlused jäävad paratamatult pinnapealseks.

Taastatud Eesti politsei arengu uurimine on jäänud vaeslapse ossa.

Ametkondlikest trükistest on ilmunud siseministeeriumi kaks aastaraamatut 1997. ja 1998. aasta kohta ning politseiameti väljaandena kolm kogumikku „Eesti politsei aastaraamatut“, mis hõlmavad aastaid 2000– 2002. Rahapesu andmebüroo andis 2006. aastal välja kogumiku „Ülevaade rahapesu tõkestamisest Eestis 1999–2005“ ja hiljem veel mõne aastaraamatu. Lõuna prefektuuri kohta on ilmunud kroonikaraamat „Sellised me lõunas olemegi“ (2011). Vaid kaitsepolitsei on alates 1998. aastast korrapäraselt välja andnud oma aastaraamatut, mille esitlused viimasel kümmekonnal aastal on muutunud oodatud meediasündmuseks.

Lühemat või pikemat aega on ilmunud ajalehed Politsei Peegel ja Politsei Pilk, ajakiri Politseileht (2003–2009) ning Politseilehe ja ajakirja Piirist Piirini ühinemise järel alates 2010. aastast ajakiri Radar.

Taastatud politsei esimese üheksa aasta tegevust on käsitletud aastatel 1992–2000 ilmunud kuukirjas Politseileht. Selle toimetaja Kaido Liiva avaldas politsei 75. aastapäevaks lühikese ülevaate ja politsei taastamise 10. aastapäevaks mälestuste kogumiku „Uus algus: meenutusi Eesti politsei taasloomisest“ (2001). Rahvusarhiivi ja politseiameti arhiivi materjale on esimest korda kasutatud Küllo Arjakase 2016. aastal avaldatud artiklis „Eesti politsei taasloomine aastatel 1990–1991“. Paikuse politseikooli loomist ja õppetööd on kahes mälestusteoses käsitlenud kooli 1. lennu vilistlane Risto Kasemäe. Koguteos „25 aastat turvalisemat Eestit. Sisekaitseakadeemia 1992–2017“ annab esmase ülevaate politseinike koolitamisest selles rakenduskõrgkoolis.

14

2010. aastal ilmusid Juhan Kubu mälestused „Miilitsas ja politseis: 40 aastat mundris“. Anneli Ammase ja Kalle Klandorfi ühistööna valminud „Jälitaja ja jälitatav“ (2010) kirjeldab muu hulgas Klandorfi tööd 1980. aastatel Eesti NSV kriminaalmiilitsas ja 1990. aastatel Eesti Vabariigi eriteenistuses ning politseis. 2016. aastal avaldas Enno Tammer politsei eriüksuse asutaja ja kauaaegse juhi elulooraamatu „Raudse rusika looja.

Lembit Kolk ja K-komando“. Olavi Vananurme „Minu lugu“ (2018) kuulub pigem üldsõnaliste elulooraamatute kui memuaaride hulka, Vananurm töötas 1980. aastatel Rapla rajooni siseasjade osakonna ülemana, seejärel Eesti NSV siseministeeriumis ja 1990. aastatel politseis. Ivo Juurvee „100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis“ (2018) hõlmab kaitsepolitsei loomist ja tegevust. Ühte valdkonda käsitleb detailselt Henno Linn oma raamatus „Eesti politsei sport läbi ajaloo: 95 aastat Eesti korrakaitsjate sporditegevust: 1918–2013“. 1990. aastate keskel mõnda aega politseiameti peadirektorina töötanud Herman Simmi drastilist allakäiku riigireeturiks on kirjeldatud Virkko Lepassalu raamatus „Spioonimängud.

Herman Simmi elu ja häving“ (2009). Samuti on politsei tegevusest juttu Paavo Kanguri ülevaates „Eesti maffia. Organiseeritud kuritegevuse sünd taasiseseisvunud Eestis“ (2018).

2013. aasta mais alustas Rakveres SA Virumaa Muuseumid koosseisus tegevust interaktiivne politseimuuseum (teemapark), kus külastajad saavad isetegevuse ja mängude kaudu esmase ülevaate politseitööst. Loengusarjas „Politseiakadeemia“ esinenud endised ja praegused politseitöötajad on meenutanud põhiliselt 1990. aastaid.

Arvestades käesoleva raamatu piiratud mahtu ja politsei ajaloo uurimise olukorda, on siin pööratud mõnevõrra suuremat tähelepanu aastatele 1918– 1940. Rõhuasetus jääb politseile, teisi Eestis tegutsenud korrakaitseasutusi käsitletakse põgusalt. Pikaajalisest miilitsaperioodist tuli üle libiseda. Rohkem käsitletakse politsei taastamist ja tegevust kuni 2003. aastani. Tahes-tahtmata on viimased 13–15 aastat – vaatamata endist viisi kiirele arengule – ajaloo jaoks ikkagi kui eilne või üleeilne päev. See on lähiajalugu, kus tunda annab üldistusteks vajaliku eeltöö puudumine. Ka 1990. aastate puhul on kirjeldatud rohkem üldsuundumusi, vaid mõningaid tähtsamaid sündmusi ja reforme on käsitletud aastate või valdkondade lõikes. Politseitöö igati värvikast ajaloost on lähemalt peatutud mõnedel – enamasti eripärastel – üksikjuhtumitel.

15

Politseißksused Tallinna-Harju prefektuuri ja Eesti Vabariigi politsei 20. aastapäeva auks korraldatud politseiparaadil Tallinnas Vabaduse väljakul 12. novembril 1938. Foto: Artur Kalm. RA 16

17

Loomine, areng, häving

Eellugu Erinevalt mitmest asutusest ei sündinud Eesti politsei tühjale kohale. Siinse korrakaitse eelkäijaks jääb Vene keisririigi politsei. Maal kuulusid politsei õigused mõisnikele, kes teostasid korrakaitse ülesandeid ametnike ja mõisapolitsei kaudu. 1816. aastal kaotati Eestimaa ja 1819. aastal Liivimaa kubermangus pärisorjus. Talupojad moodustasid vallakogukonnad ja tekkis vallapolitsei, mille ülesandeid täitsid tavaliselt vallatalitajad, 1866. aasta vallaseaduse järel vallavanemad. Vallapolitsei allus mõisapolitseile. Vallapolitsei täitis mõisapolitsei korraldusi, jälgis kihelkonna- ja kirikuteede korrashoidu, korraldas maksude sissenõudmist, võitles metsavarguste ning muu sellisega. Tallinnas ja Tartus tegutsesid magistraadile (linnavalitsusele) alluvad politseimeistrid (ülemad), jaoskondade tööd juhtis pristav, kellele allusid ülevaatajad. Laatadele ja teistele rahvakogunemistele tulid välja linnasoldatite üksuse (politseikomando) liikmed, keda tavapäraselt kutsuti kardavoideks (ven горoдовой, linnavaht) ning kes pidasid korda ka linnatänavatel.

18