Eesti rahvastiku 100 aastat

Eesti rahvastiku

1OO aastat ENE-MARGIT TIIT

1 1 1 1 1 1

0 1 0 1 1 1

0 1 1 0 0 0

0 0 0 0 1 0

1 1 1 0 0 0

0 0 1 0 0 1

1 0 0 1 1

1 1 1 1 1 1 1

1 1 1 1 1 0

0 0 0 1 0 0

0 1 0 0 1 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 1

1 1 1 0 1 1 1

1 1 1 1 1 0

1 0 1 1 0 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 0 0

0 0 0 0 0

1 1 0 1 0 0 1 0

Sisukord

11 11 13 13 17 18 18 20 24 26 28 28 32 33 33 33 35 35 37 37 38 38 44 45 45

6

Eellugu Päris algus Eesti rahvastik kroonikate valgusel Rahvastiku areng pärast Eesti vallutamist 13. sajandil Oleks ajalugu kulgenud teisiti 19. sajand. Eesti rahva kujunemine Rahvastiku kasvuperiood Suur väljaränne Oleks ajalugu kulgenud teisiti Eesti rahvastik esimeste rahvaloenduste ajal Eesti rahvastik 20. sajandi alguses I maailmasõja eelõhtu Oleks ajalugu kulgenud teisiti Eesti rahvastiku areng 100 aasta jooksul Arengujärgud Millest me räägime?

Esimene iseseisvusaeg 1918–1940 Eesti rahvastik iseseisvuse lävel. I maailmasõja mõju Eesti rahvastikule Rahvaloendused ja rahvastikustatistika. Mida me tollasest rahvastikust teame?

Statistikasüsteemi loomine Eesti esimene oma rahvaloendus Loendusankeedi koostamine (komisjoni protokolli alusel) Rahvaloenduse korraldus ja loendustulemuste analüüsimine Rahvaloenduse tulemused Neljas Eesti pinnal toimunud rahvaloendus 21. märtsil 1934.

Mis on muutunud 11 vabadusaasta jooksul?

47 47 47 49 49 50 50 51 54 54 56 57 57 58 58 60 60 62 63 63 70 71 77 79 79 81 81 85 85 87 87 92

Eesti rahvastik Eesti esimesel iseseisvusajal 1918–1940 Rahvastiku arvukus ja sooline-vanuseline koosseis Rahvastiku soo ja vanuse jaotus Eesti esimeste rahvaloenduste andmetel Meeste ja naiste suhtarvu dünaamika Rahvastiku vananemine Sündimus Sündide absoluutarv Sünnituskäitumine. Sünnitaja vanus Summaarne sündimuskordaja. Naise poolt eluajal sünnitatud laste arv Laste arv peres Sünnitaja perekonnaseis Suremus ja loomulik iive Suremus Imikusuremus Oodatav eluiga Abielud ja lahutused Abiellumus Abielulahutused Eesti elanike haridus, sotsiaalmajanduslik seisund ja elukoht Hariduse omandamine Haridustase Tegevusalad (tööharud) ja sotsiaalsed rühmad Linna- ja maaelanikud Eesti elanike rahvus, kodakondsus ja usk Rahvus Kodakondsus Usk Ränne Välisränne Siseränne Eluruumid ja leibkonnad. Inimeste elujärg Leibkonnad, majapidamised ja perekonnad

7

95 96 101 103 105 105 106 107 111 113 115 115 115 118 119 122 123 123 126 126 127 128 129 130 131 131 132 133 134 136 137 137

8

Leibkondade tarbimine. Töölispered Tarbimine taludes Eesti inimene ise – kuidas meie esivanemad välja nägid?

Kokkuvõte Eesti rahvastik okupatsioonide ja II maailmasõja ajal 1940–1991 Maailmapoliitika ja Eesti Poliitiliste sündmuste mõju Eesti rahvastikule – mida me teame?

Eesti rahvaarvu muutused esimese Nõukogude okupatsiooni eel ja ajal (1939–1941) Eesti rahvaarvu muutus Saksa okupatsiooni ajal ja järel (1941–1945) Eesti rahvastik II maailmasõja lõpukuudel Oleks ajalugu kulgenud teisiti Eesti rahvastik II Nõukogude okupatsiooni ajal 1945–1991 Statistiliste andmete kogumine. Rahvaloendused Rahvastiku areng 1941–1959 Rahvastiku areng 1959–1970 Rahvastiku areng 1970–1979 Rahvastiku areng 1979–1989 Rahvastiku arvukus ja sooline-vanuseline koosseis Sündimus Sündide absoluutarv Sünnituskäitumine Summaarne sündimuskordaja ja taastekordaja Laste arv peres Sünnitaja perekonnaseis Suremus ja loomulik iive Suremus Imikusuremus Abordid Loomulik iive Oodatav eluiga Abielud ja lahutused Abiellumus

139 139 140 141 141 143 144 148 152 154 154 156 157 158 161 161 164 164 167 173 173 175 175 176 178 179 180 181 181 182 182 183 184 184 186

Abiellumisvanus Abielulahutused Eesti elanike haridus, sotsiaalmajanduslik seisund ja elukoht Koolivõrk Hariduse omandamine Haridustase Sotsiaalsed rühmad ja elatusallikad Tegevusalad ja ametid Linna- ja maaelanikkond Eesti elanike rahvus ja emakeel Rahvus Usk Emakeel Ränne Eluruumid ja leibkonnad. Inimeste elujärg Eluruumid Leibkond Leibkonna elujärg ja tarbimine Kokkuvõte Rahvastiku areng taasiseseisvas Eestis Üleminekuperiood ja laulev revolutsioon Rahvastiku arvukus ja sooline-vanuseline koosseis Rahvaarv ja selle muutumine Rahvastiku sooline ja vanuseline koosseis Sündimus Sünnituskäitumise muutumine Summaarne sündimuskordaja Laste arv perekonnas Sünnitaja perekonnaseis Suremus ja loomulik iive Suremus Imikusuremus Abordid Loomulik iive Oodatav eluiga 9

186 186 188 189 190 190 192 193 195 196 198 198 200 201 202 206 206 210 214 215 216 218 222

Abielud ja lahutused Abiellumus Abiellumisvanus Abielulahutused Eesti elanike haridus, sotsiaalmajanduslik seisund ja elukoht Hariduse omandamine Omandatud haridustase Elatusallikad ja sotsiaalsed rühmad Tegevusalad ja ametid Linna- ja maaelanikkond Eesti elanike rahvus ja emakeel Rahvus Emakeel Kodakondsus ja sünniriik Ränne Leibkonnad ja nende elujärg Leibkond Eluruumid Leibkonna tarbimine ja eelarve Kuidas on muutunud Eesti inimese välimus?

Kokkuvõte Valitud allikaid ja kirjandust Isikunimede loend

Eellugu

Päris algus Eesti alale asusid püsielanikud – kütid ja kalamehed, kes elatasid ennast metsast ja jõgedest-järvedest leitava toidupoolisega – niipea, kui mandrijää taandus ja looduslikud tingimused vähegi elamiskõlblikuks muutusid.

See sündis umbes 10 000 aastat enne Kristust. Teadlased pole ühel meelel selles, mis keeles need inimesed omavahel suhtlesid ja kas meie, tänapäeva eestlased, oleme nendega veresuguluses. Kuid Eesti elanike eelkäijad olid nad kahtlemata.

Sellest ajast peale on palju vett merre voolanud, muutunud on nii mandrijoon kui kliima, taimestik ja loomastik. Esialgu polnud inimene nende muutuste põhjustaja ega kaasaaitaja, aga aja jooksul muutus ta üha aktiivsemaks ümbritseva looduse kujundamisel: alepõletamise tagajärjel vähenes metsa pindala, küttimine aitas kaasa suurulukite vähenemisele ja taandumisele.

Kogu Euroopa nägu on viimase 10 000 aasta jooksul inimese tegevuse tagajärjel palju muutunud. Muutused said alguse lõunapoolsetest piirkondadest, kus elutingimused olid inimesele sõbralikumad ja aega jäi üle ka muuks peale raske võitluse külma ja näljaga, nagu see oli põhjapoolsetel aladel. Siin oli inimese ellujäämine, täiseani jõudmine ja järglaste saamine suur õnn. Tasapisi jõudsid aga lõunamaade teadmised ja oskused ka Põhja-Euroopa aladele, kus neid oma tingimustele kohandati ja sammsammult kasutusele võeti.

Inimeste seas on alati olnud nii paikseid, kes on meelsasti jäänud pikaks ajaks – paljudeks põlvkondadeks – elama turvalisse koopasse, 11

kalurionni või talutaresse. Aga alati on olnud ka uudishimulikke ja ettevõtlikke mehi ning naisi, keda on huvitanud see, mis asub metsa, mäe või koguni mere taga. Osal uudishimulikest on õnnestunud ette võtta teekond naabrite maale või kaugemalegi ja avastada maid, mis küll pahatihti juba teiste hõimude poolt asustatud on.

Rändamise tulemus võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Ühelt poolt ei lõppenud sugugi kõik rännakud rändureile õnnelikult, me ei tea, kui paljud ettevõtlikud inimesed rännuteedel hukkusid. Siiski tuleb hinnata nende panust avastusretkedel, kus mõned rändurid jõudsid sihile (mis sugugi alati ei tarvitsenud olla kavandatud eesmärk) ja avasid sellega suhtluskanaleid erinevate inimrühmade vahel. Mööda neid suhtluskanaleid liikusid kaupmehed, vahendades kaupa ja oskusi, kuid samamoodi ahvatlesid need ka sõjamehi, kelle eesmärgiks oli riisumine ja vallutamine. Mingist ajahetkest peale hakati suhtluskanaleid kasutama mitte üksnes teadmiste, vaid ka ideoloogia viimiseks ühest inimrühmast teise.

Inimeseks kujunemisel on mitmeid olulisi arengujärke: puu otsast alla tulemine, tööriistade valmistamine, kõne tekkimine omavahelise suhtluse tõhustamiseks. Kindlasti tuleks sellesse loetellu lülitada ka suhtlus- või teabe levitamise võrgustiku loomine kaugemal paiknevate ja erinevat keelt kõnelevate inimrühmade vahel, mis kujunes oluliseks arengumootoriks. Üksikränduritele järgnesid teisedki – kaupmehed, vallutajad, orjakütid. Mõnikord liikusid ka suuremad kogukonnad, sest haritav maa oli muutunud väheviljakaks ja tuli otsida paremaid põllumaid. Euroopa ajalugu on tulvil rändamist, varasema aja kohta annavad tunnistust vaid elu- ja matmispaikadest leitud muistised, hiljem ka mitmesugusel kujul kirja pandud dokumendid.

Rändamise sihtkohad ahvatlesid rändureid rikkustega, mille hulgas pika aja jooksul oli olulise tähtsusega viljakas põllumaa ja elutegevuseks mugav kliima. Kuna Läänemere idakalda kliima ei olnud algelise põllumajanduse jaoks kuigi sobiv, samuti puudusid siin toona hinnatavate metallide, vase ja tina maardlad, siis ei olnud see piirkond, sh ka Eestimaa Euroopa varasemal ajalooperioodil – kuni I aastatuhande lõpuni – kuigi ahvatlev sihtkoht ränduritele ja maadevallutajatele.

12

Olukord muutus tuhatkond aastat tagasi, kui üha suuremat tähtsust hakkasid omandama kaubateed – jõed ja meresadamad. Lõuna- ja läänepoolse Euroopa rahvad said aru, et ka külma ja talviti jäätuva Läänemere jahedatel kallastel on võimalik harida põldu, kasvatada karja ja elada isegi võrdlemisi jõukalt. Naabrite röövretked idast, lõunast ja mere tagant läänest tihenesid, kuni võitlusse sekkusid ka suurvõimud. Paavst Innocentius III kuulutas 13. sajandi alul Eesti- ja Liivimaa paganate ristiusustamise jumalale meelepäraseks tegevuseks, mille eest saadi patud andeks – samuti nagu Palestiina moslemite vastu peetavates ristisõdades. Kõigepealt alistati latgalid ja rajati 1201. aastal Riia linn. Eestlaste ja liivlaste vastupanu murdmiseks ja ristiusustamiseks loodi hästi relvastatud ja organiseeritud Mõõgavendade ordu. Pärast ligi kakskümmend aastat kestnud sõda – muistset vabadusvõitlust – 13. sajandi alul Eesti maa-ala allutati. Kuna koos vallutamisega jõudis siinsetele aladele ka kirjasõna, on sellest ajast olemas dokumente, millest saab teha mõnevõrra täpsemaid järeldusi rahvastiku kohta, kui seda võimaldas varasem teave, mis tugines üksnes muististele.

Eesti rahvastik kroonikate valgusel Rahvastiku areng pärast Eesti vallutamist 13. sajandil

Eesti ja Läti vallutamise üks ajendeid oli religioonipoliitiline. II aastatuhande algus oli ristisõdade aeg, mil paavst toetas oluliselt maailma kristlusele vallutamist. Esialgu toimusid ristisõjad vaid Lõuna-Euroopa aladel, kuid 1199. aastal kutsus paavst Innocentius III kristlasi ristisõtta ka Liivimaa paganate vastu, kaitsmaks katoliku kirikut (mis alles hakkas siinmail levima) ja lubades ristisõtta minejatele vabastust pattudest. Peale pattude andestamise lubati Saksa aladelt pärit ristisõdijatele põhjamaades võitlemise lisatasuks mõisnikuseisust, s.t võimalust omandada mõisa jaoks maa koos seda harivate talupoegadega. Eestis ja Lätis algas ajalooperiood, mida on nimetatud 700-aastaseks orjaööks.

Tänapäeva uurijad on näinud ristirüütlite vallutustes ka positiivseid külgi – Eesti sai Lääne-Euroopa osaks, koos ristiusuga levis tasapisi kirjaoskus, muinaslinnade asemele hakkasid tekkima euroopalikud linnad, mis aitas märgatavalt kaasa teadmiste ja kultuuri levikule. Erinevus saab 13

14

Niisuguses suitsutares on sirgunud meie kĂľigi esivanemad vaid kuus-seitse pĂľlvkonda tagasi. EAM 15

selgeks, kui võrrelda eestlaste ja soomlaste arengut idapoolsete soome-ugri hõimudega, kelle puhul sidemed Lääne-Euroopaga peaaegu puudusid.

Rahvastiku arengu seisukohast oli vaadeldav periood eesti maarahvale väga raske, korduvalt oli rahvastik koguni füüsilise hävimise lävel. Meie õnneks ei koloniseerinud vallutajad Eestit: nähtavasti ei soovinud saksa talupojad massiliselt rännata jahedale ja ebasõbralikule Läänemere idakaldale ning seetõttu oli vallutajate jaoks sobivaim variant jätta „maarahvas” edasi harima põlde, millelt nad oskasid hoolimata maa ahtrusest ja ilmastiku muutlikkusest saada enamikul aastatel ikkagi vastuvõetavat saaki. Maarahvast kaitses ka jäik seisuslik vahesein, mis härrasrahvast ja teenijaid-töölisi eraldas. Üksnes linnades (kus elas vaid murdosa elanikest) oli see vahesein mõnevõrra paindlikum. Seega oli ka maarahva ja härrasrahva füüsiline segunemine võrdlemisi erandlik, kuigi rahva mälus elab rohkesti sellekohaseid legende.

Varasemast tihedam läbikäimine teiste rahvastega tõi kaasa veel ühe mure – nakkushaiguste leviku. Eesti rahvast – samuti nagu teisigi Euroopa rahvaid – vähendasid oluliselt 13.–18. sajandil korduvalt puhkenud katkupuhangud, mis said alguse lõunapoolsetest riikidest ja levisid linnast linna ning maalt maale.

Kõige selle tagajärjel kasvas Eesti elanike rahvaarv kogu II aastatuhande jooksul vaid nelja-viiekordseks, mis on märksa vähem võrreldes mitme teise rahvaga. Selle kõrval aga tuleb ka tõdeda, et paljusid rahvaid ja keeli, mis olid Euroopas olemas kesk- ja varasel uusajal, pole enam ammu ja nende nimedki on unustusse vajunud.

Joonis 1. Eesti elanike hinnangulise rahvaarvu muutumine alates aastast 1200 kuni esimese rahvaloenduseni 1881. Allikas: SA, hinnangud 16

Jooniselt 1 on näha, kuidas pika aja jooksul tasapisi kasvanud rahvaarv aeg-ajalt katastroofiliselt väheneb sõdade, haiguste ja näljahäda tulemusena, et seejärel taas hakata kasvama. Eelmise aastatuhande vältel oli Eesti alal kolm suurt rahvastikukatastroofi, mis kõik olid seotud üsna pikaajaliseks kujunenud sõdadega. Need olid muistne vabadusvõitlus 13. sajandi alul, Liivi sõda 16. sajandil ja Põhjasõda 18. sajandi algul.

Oleks ajalugu kulgenud teisiti Kuigi „oleks” tegeliku ajaloo selgitamisele kaasa ei aita, teeme siiski väikese spekulatsiooni rehkendamaks, kui suur oleks Eesti rahvaarv olnud 19. sajandi lõpuks juhul, kui kaht suurt rahvastikukatastroofi poleks Eestis olnud.

Alates aastast 1230 kuni aastani 1550 kasvas Eesti rahvastik keskmiselt 0,15% aastas ja jõudis hinnanguliselt 275 000 inimeseni. Järgnes Liivi sõja, katkude ja nälja-aastatega seotud pikk langusperiood, mille lõpuks rahvaarv kahanes üle kahe korra, 110 000-ni. Rahvaarv hakkas üsnagi kiiresti kasvama 1620. aastal ja järgmise 70 aasta jooksul oli aastane juurdekasv 1,75%. Järgmine, seekord 20-aastane langusperiood tabas Eesti rahvastikku 1690. aastal. 1710. aastal algas kasvuperiood kiirusega 1,01% aastas. Kui oletada, et kasvuperioodide vahelistel kahanemisaegadel olnuks rahvaarv muutumatu, muul ajal aga muutumiskiirus selline, nagu see tegelikult oli, oleks 1880. aastaks Eesti rahvastik kasvanud 5 miljonini, vt joonis 2, progn_II. Kui oletada, et rahvaarvu kiire kasv 18. sajandil oli erandlik ja tingitud eelnevast suurest rahvastikukaost, ning oletada, et kasvukiirus 18. ja 19. sajandil püsis üldiselt muutumatuna, oleks Eesti rahvaarv 20. sajandi alguseks olnud üle 2,5 miljoni, vt progn_I joonisel 2.

Joonis 2. Eesti rahvaarvu oletuslik dünaamika juhul, kui poleks olnud rahvastikukatastroofe Liivi sõja ja Põhjasõja ajal. Allikas: SA, autori hinnangud 17

19. sajand. Eesti rahva kujunemine Rahvastiku kasvuperiood

Pärast Põhjasõda algas Eestis üsnagi rahuliku arengu ajajärk – rohkem kui kahe sajandi vältel ei toimunud siin ühtegi sõjalist konflikti, ka mitte suuri näljahädasid ega katkupuhanguid. Kuigi maarahva – see oli toona ka eestlaste enesenimetus – majanduslik ja poliitiline olukord oli vilets, kasvas rahvastik arvuliselt võrdlemisi kiiresti (keskmiselt ühe protsendi võrra aastas), sest pered olid lasterohked. Külaelus mängis sotsiaalne kontroll suurt osa, lastetust tauniti ja vanapiigaks ei tahtnud ükski neiu jääda. Kuna oodatav eluiga oli võrdlemisi lühike, s.t et lesestuti noorelt, olid kordusabielud sagedased ja polnud üldse haruldane, et taluperemehel oli tosinajagu lapsi järjest kolme naisega.

Rahva tekkimiseks ei piisanud aga üksnes vajalikust hulgast inimestest, olgugi et neid ühendas sama keel, kultuur, usk ja staatus. Oluline oli ka rahvusliku enesetunnetuse, identiteedi teke. Selleks oli vaja levitada haridust, mis võimaldaks tekkida inimestevahelisel kommunikatsioonil ja ühisel maailmapildil ning määraks inimeste koha maailmas ja muutuvas ajas.

Enne Põhjasõda, kui Eestimaa ja Liivimaa kuulusid Rootsi kuningriigi koosseisu, oli tehtud oluline samm eestlaste hariduselus – 1632. aastal rajati Tartu ülikool. Ja kuigi avamise ajal ülikooli mõju maarahvale peaaegu puudus, olid selle seemne viljad tulevikus eesti rahva kujunemisel otsustava tähtsusega. Otsene mõju maarahvale oli aga luteri pastorite tegevusel, kes hakkasid jumalasõna kuulutama maarahvale arusaadavas keeles, samuti külakoolide võrgu kujunemisel umbes 300 aastat tagasi. Kujunes tavaks, et pastorid esitasid ka leerilastele kirjaoskuse nõude. Ilmselt olid omakeelne haridus – kuigi esialgu madalaimal tasemel – ja selle tulemusel ka omakeelse trükisõna tekkimine – taas mööndusega, et see oli võrdlemisi napp ja puhuti ka algeline – need tegurid, mis aitasid kaasa eesti rahva liitumisele ja enesetunnetuse tekkimisele. See rakendus ellu 19. sajandi keskel rahvuslikul ärkamisajal mitmesuguste ühistegevuse vormidena, sealhulgas laulu- ja (pilli)mänguseltside ning laulupidudena.

18