Eesti usuelu
1OO aastat PRIIT ROHTMETS
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 11 11 15 28 35 39 39 40 45 60 66 77 82 90 97 97
6
Saateks Teel iseseisvuse poole Kaugemad rajajooned 19. sajandi mitmekesistuv usuelu Heitlik 20. sajandi algus 1917. aasta revolutsioon kui usuelu kevad Eesti esimene iseseisvusaeg Usuelu jõujooned: vanad olijad ja uued tulijad Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja aeg Riik ja usuelu korraldamine aastatel 1918–1934 Minevikupärandi ja tulevikuvisioonide vahel: luteri ja õigeusu kiriku ümberkorraldamine 1920. aastatel Usuelu mitmekesisus ja uued ilmingud Uus riik – uued kombed. Uue vaimulaadi juurutamine ja vastuvõtt Usuelu vaikival ajastul Usulised maamärgid: pühakojad ja pühad paigad Okupatsiooniaeg Usuelu nihkumine ühiskonna äärealale: religioon ja usuorganisatsioonid riigi kammitsais
118 128 138 147 156 171 171 183 193 213 221 222 224 226
Usuelu 1950.–1960. aastatel: pingelõdvendusest religioonivastase kampaaniani Usuelu pagulaste keskel. Nõukogude kirikute välissuhted kui aken läände Stagnatsiooni ja vastandkultuuri aeg 1970.–1980. aastatel Pühakojad: varemed, viljalaod ja kontserdisaalid Iseseisvuse taastamise aeg – religiooni taasavastamine Eesti usuelu alates 1991. aastast Uus algus iseseisvas Eestis Usuelu nõukogudejärgses ühiskonnas: traditsioonidest uue vaimsuseni Usuelu mitmekesisus Pühakojad ja pühad paigad Kokkuvõte Usuliste ühenduste registrisse kantud kirikud, koguduste liidud, kloostrid ja kogudused 1. jaanuaril 2019 Valik kirjandust Isikunimede loend
7
Saateks
Eesti usuelu sada aastat on suurte pöörete, järjepidevuse säilitamise, religioonist kaugenemise ja selle taasleidmise ning uute usuliste otsingute aastasada. See on osa meie inimeste, ühiskonna ja riigi ajaloost. Usuelus tuleb aga tähelepanu pöörata kaugemalegi ajaloole, sest religioon vaimu- ja võimukandjana on Eesti inimeste elus ja ühiskonnas olnud sajandite jooksul tähtsal kohal. Nii pole ka siin raamatus pääsu lühikesest ülevaatest selle kohta, mis toimus Eesti usuelus enne Eesti riigi sündi. Suuri pöördeid, mis on siinset usuelu ja meie ajaloo kulgu kujundanud, on Eesti ajaloos mitmeid, alustades Eesti ristiusustamisest 13. sajandil, jätkates luterliku reformatsiooniga 16. sajandil, mille tulemusena sai 17. sajandil Eestist luterlik maa, ning lõpetades 19. sajandil toimunud põhjalike muutustega, mille tulemusena muutus Eesti usuelu palju mitmekesisemaks. Viimane aastasada, mis on selle raamatu keskne teema, lisas siia veel terve hulga pöördepunkte, alustades Eesti Vabariigi sünnist, millega Eestis kehtestati usuvabadus, ning lõpetades Eesti iseseisvuse taastamisega. Vahepealse Nõukogude aja religioonivaenulik poliitika oli Eesti ühiskonda, inimeste suhtumist religiooni ja siinset usuelu suuresti muutnud. Tänapäeva Eesti usuelu on vormitud meie ajaloo vältel. Kõigest sellest käesolev raamat räägibki.
9
Pirita klooster ja jõgi. 15. sajandi alguses Tallinna lähistele rajatud birgitiinide klooster tegutses ligi 175 aastat, enne kui see 1577. aastal Vene vägede Tallinna piiramisel hävis. Klooster jäi varemetesse. Et 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses katoliiklastel oma kirik puudus, peeti missasid eramajades ja Tallinna vanalinnas asuvas endises dominiiklaste kloostris. Erilise tähenduse omandas siinsetele katoliiklastele Pirita klooster, mille varemetesse katoliiklasi teadaolevalt ka maeti. Foto: Charles Borchardt, u 1870. AM
Teel iseseisvuse poole
Kaugemad rajajooned Eesti usuelu ajalugu algab Eesti muinasusundist, mis pole aga sugugi ühtne religioonivorm, vaid koosneb erinevatest usunditest, mis arenesid koos Eesti ühiskonnaga. Religioon kajastub nii matmiskombestikus kui ka esemetel olevates sümbolites. Mütoloogiliste olendite ja mütoloogia kohta meil kindlaid andmeid pole, ehkki esemeid leidub (risti- ja trapetsikujulised rinnalehed, hammasripatsid, looma- ja linnukujutised ripatsitel). Kirjalikud allikad jumalakujude kohta pärinevad Eesti ristiusustamise ajast, 13. sajandi algusest. Ka leidub neis allikates üksikuid kirjeldusi eestlaste pühapaikadest. Kokkuvõttes on meie teadmised kristluse-eelsest usundist aga vähesed. Hiljemalt 12. sajandil oli Eesti elanikel kokkupuude kristlusega olemas. 13. sajandil aset leidnud siinse piirkonna ristiusustamine oli nii Eesti ala usuline kui ka administratiivne allutamine roomakatoliku kirikule ja siin tegutsevatele kiriklikele ning ilmalikele autoriteetidele ehk rüütliordudele. Alates 13. sajandi teisest poolest oli Eesti küll kristlik maa, kuid eeskätt kirikuõiguslikus ja poliitilises mõttes, sest maarahva usuelu jäi veel sajanditeks paganlike kommete mõjuvälja. Selle kõrval hakkasid inimeste elu kujundama kristlikud pühad. Eestisse rajati kihelkonnakirikute võrgustik ja nende läheduses surnuaiad. Alates 15. sajandist hakati pöörama suuremat tähelepanu maarahva keeles jutlustamisele, millega tegelesid eriti innukalt vaimulikud ordud (eriti dominiiklased). Enne luterlikku reformatsiooni olid eesti keelde 11
tõlgitud ilmselt vaid üksikud lühemad usulised tekstid: kümme käsku, meieisapalve, usutunnistus, seitse surmapattu. 16. sajandil jõudis Eestisse luteri usk ja Rootsi kuningavõimu toel sai Eesti alast 17. sajandil luterlik maa. 1686. aasta Rootsi kirikuseadus andis luteri kirikule toonases ühiskonnakorralduses tähtsa koha. Kogudusi pidas ülal aadelkond, kes oli kohustatud hoolitsema ka talurahvakoolide rajamise eest ning pidi andma talupoegadele laupäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni mõisatööst vaba aja. Samal ajal jäi aadlikele õigus koguduste patroonidena kutsuda ametisse vaimulikke ja sel moel tagada kohaliku kirikuelu üle kontroll. Kirik oli kogukonna keskus ja kuulutuspunkt. Luteri kiriku jumalateenistus oli eestikeelne, vaimulikud olid aga veel sajandeid valdavalt muust rahvusest ning seetõttu oli nende suhtlus kohaliku elanikkonnaga paratamatult konarlik ja jutlused sageli raskesti mõistetavad. Alates 17. sajandist hakkas siinmail ilmuma ka rahvakeelset usulist kirjandust, mis teenis toona Rootsi riigivõimu ja kiriku eesmärki tegeleda talupoegade usulise harimisega, et nad tunneksid kristliku elu põhialuseid. Sellel oli suur tähtsus talurahva lugemisoskusele ja eesti kirjakeele arengule. Kiriku ülesanne oli jälgida, et inimesed elaksid kõlbelist ja jumalakartlikku elu. See tähendas ka rahva seas visalt püsinud paganlike ja katoliiklike kommete väljajuurimist. Selle võitluse osaks olid nõiaprotsessid, kus nii nõidumist, selgeltnägemist kui ka muid eriskummalisi inimeste võimeid ja tegusid karistati karmimail juhtudel surmamõistmisega. Üksikuid nõiaprotsesse toimus Eesti alal ka veel 18. sajandil. Rahvalik usuline pärimus püsis aga visalt edasi ja hakkas taanduma alles 19. sajandil. 18. sajandil läks Eesti ala Põhjasõja tulemusena Vene riigi võimu alla. Usuelus see esialgu suuri muutusi kaasa ei toonud, sest Vene keiser kinnitas varasemad luteri kiriku ja valitseva aadelkonna privileegid. Ka senine kirikuseadus jäi veel rohkem kui sajaks aastaks kehtima. Rootsi aja lõpul olid kirikuvalitsusse kuulunud ainult vaimulikud, kuid võimu vahetudes anti aadlikele ühe privileegina luba konsistooriume täiendada kõrgema seisuse esindajatega. See andis rüütelkondadele suure õiguse kirikuasjus kaasa rääkida. 12
Kuusalu vennastekoguduse palvemaja. 1935. aastal vana palvemaja lammutati ja ehitati uus, moodne hoone. EELKKA
Juba Rootsi ajal, 17. sajandi lõpul, oli Eesti alal hakanud levima pietism, usuvool, mis rõhutas sügavamat isiklikku usukogemust. Alates 18. sajandi algusest haaras see suure osa siinsest vaimulikkonnast. Selle mõju jõudis nii jutlustesse kui kirjasõnasse. Nii ilmus näiteks 1739. aastal Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle ja temaga koostööd teinud kolleegide tõlkes esimene täielik eestikeelne piiblitõlge. Kogu 18. sajandi kestel anti välja eestikeelseid lauluraamatuid ja ka pietismi mõjutustega ilmalikku kirjavara. Eesti talupojale sillutas pietism teed vennastekogudusega liitumise poole. Vennastekoguduse liikumine jõudis Eestisse 18. sajandi esimesel poolel Saksamaalt ja sellest kujunes eestlaste kõigi aegade suurim kristlik 13
Matuserong Paistu kihelkonnas 19. sajandi lõpul. EELKKA
vagadusliikumine. Et see kutsus suuremale pühendumisele ja intensiivsemale usukogemusele, olid usulised liialdused kerged tulema. Sel põhjusel asus võim vennastekoguduse tööd piirama ja esimest korda keelustati nende tegevus 1743. aastal. Oli ka koguduseliikmete vangistamist ja maalt väljasaatmist ning see jättis kogu liikumise eneseteadvusse kustumatu jälje. Sajandi teisel poolel piiranguid leevendati ja palvemajade rajamine jätkus. Vendade enesekuvandit kujundasid nüüdsest usulise ärkamise kõrval ka usuvõitlus ja tagakiusamine. 18. sajandi lõpus asendus pietism usulise ratsionalismiga, mis seadis esikohale religioosse moraaliõpetuse.
Maailmas, kus Eesti rahvas 19. sajandi alguses elas, mängis religioon tähtsat rolli. Nii oli inimese elu sünnist surmani kirikuga lahutamatult seotud. Ristimisega anti inimesele ristinimi ja temast sai koguduse liige, konfirmatsiooni ehk leeriga kuulutati noor täiskasvanuks. Kirikus laulatati noorpaarid ja maeti surnud.
14