Välis-Eesti
1OO aastat RAIMO RAAG
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 13 13 14 20 35 44 51 67 92 104 109 115 115 124 128 135
Eessõna Esimene osa: aastad 1918–1939 Üleminek sõjalt rahule Väljarände üldiseloomustus Kuhu mindi, miks ja kui suurel hulgal Vanaolijad ja uustulnukad Väliseestlaste organisatsioonid Eesti seltsid Lääne-Euroopas Eesti seltsid Ameerikas, Austraalias ja Aasias Eestlased Nõukogude Liidus Väliseesti ajakirjanduse algus Suhted Eestiga Teine osa: aastad 1939–1991 Teise maailmasõja aegsed põgenikud Ajalugu kordub Rahvuslike ühenduste võrk laieneb ja mitmekesistub Pagulaste välisvõitlus
139 142 144 150 155 165 167 170 174 181 185 185 187 197 198 204
Poliitiline organiseerumine Kirikuelu Ajakirjandus ja infolevi Kirjandus ja kirjastamine Teater, muusika ja film Kujutav kunst Sport ja iluvõimlemine Kohanemine ja identiteet Eestikeelne haridus ja teadus Idadiasporaa eestlased Kolmas osa: aastad 1991–2018 Liikumine üle riigipiiride Virgunud ja ümberorienteerunud väliseestlus Lõpetuseks Valitud allikaid ja kirjandust Isikunimede loend
Väliseesti IV laulupidu Heidelbergis 26. juulil 1986. Korporatsioon Vironia fond, RA
Eessõna
Kui 1918. aastal kuulutati välja iseseisev demokraatlik Eesti Vabariik, ilmus selle kõrvale veel teine Eesti – Välis-Eesti. See koosnes neist eestlastest, kes elasid alaliselt väljaspool Eesti ajaloolisi ja etnograafilisi piire. Eesti iseseisvuse väljakuulutamise ajal võis mitmel pool lääneriikides elada kõige rohkem 15 000 ja Venemaal ligi 200 000 eestlast. Kuna Eestis elas siis veidi alla miljoni eestlase, moodustas väljaspool kodumaad elavate eestlaste osakaal rahva tolleaegsest koguarvust tervelt viiendiku. See asjaolu tohiks olla piisav põhjus, et anda ülevaade eestlaste väljarändest ning väliseestlaste eluolust viimase saja aasta vältel. Käesolev raamat on ühtlasi täienduseks ja jätkuks minu teosele „Eestlane väljaspool Eestit. Ajalooline ülevaade” (Tartu, 1999). Enne kui asuda teemat lähemalt käsitlema, oleks vaja vastata küsimusele, keda pidada väliseestlaseks. Küsimus võib tunduda liigsena, sest eks ole ju väliseestlane selline eestlane, kes elab püsivalt välismaal. Tegelikus elus pole asi alati nii lihtne, sest kes üldse on eestlane? Kas võõrsil sündinud segaabielust pärit eestikeelne inimene on eestlane? Kui see inimene ise peab end eestlaseks, siis muidugi. Aga kui ta eesti keelt ei oska, kuid on teadlik oma (osalisest) eesti päritolust ja tunneb sümpaatiat Eesti ja eesti kultuuri vastu? Ka püsiv välismaal elamine on tegelikus elus umbmäärane mõiste. Inimene, kes rändas Eestist välja mõttega välismaale alaliselt elama jääda, võib ümber mõelda ja pöörduda kodumaale tagasi. Teine sõidab välismaale kindlal ja ajaliselt enam-vähem piiratud eesmärgil, näiteks silmaringi avardama, õppima või töötama, ega mõtlegi välismaale jääda, kuid otsustab siis ümber ja jääb sinna. Need on asjaolud, mida peaks meeles pidama, eriti eestlaste väljarännet puudutavate 9
arvandmete puhul. Arvud ei pidavat valetama, aga niipea kui inimeste tegemisi taandatakse arvudeks, tasub olla ettevaatlik. Elu on mitmepalgelisem kui arvud. Kui lugeda väliseestlaseks igat end eestlaseks pidavat inimest, kes on mingil ajalõigul oma elust või kogu elu asunud mujal kui Eestis, peab selguse mõttes tegema veel ühe täpsustuse. See puudutab koondumist rahvuse alusel loodud organisatsioonidesse. Nagu sellestki raamatust lugeda, on Eestist lahkunud eestlased mitmel pool üle maailma asutanud mitmesuguseid otseselt või kaudselt rahvuslikke eesmärke taotlevaid ühendusi. Selliste ühenduste koguarv on muljet avaldav. Ometi ei pruugi iga väliseestlane asukohamaa organiseeritud eesti tegevusest osa võtta, olgu see siis tingitud inimese enese valikust või kohalikest oludest. Tema elukohas või selle läheduses ei pruugi leiduda piisavalt palju eestlasi, et oleks mõttekas mõnd organisatsiooni asutada. Teisalt ei tarvitse iga inimene rahvuslikust ühistegevusest hoolida. Seega võime eristada organiseeritud ja organiseerimata väliseestlust, väliseestluse tuuma ja perifeeriat. On ju võimalik suhelda omavahel ka mitteametlikult, ilma organisatsioonita, kuid selline suhtlus ei jäta üldjuhul kirjalikke jälgi, mis jõuaksid arhiividesse ja millele võiks toetuda väliseestluse ajalugu kõikehaarav kirjeldus. Samas võib inimese kuulumine väliseestluse tuuma või perifeeriasse elu jooksul muutuda. Lisaks esineb väliseestluse ajaloos veel Eestiga ühel või teisel moel seotud mitte-eestlasi, kes on võtnud osa väliseesti organisatsioonide tegevusest. Seotus Eestiga võib olla tingitud nende sünnipärast, näiteks eestirootslaste puhul, perekondlikest sidemetest või ka muudest asjaoludest, nagu estofiilsus. Väljapoole oma rahva ajaloolist asuala rännanud inimeste kogumit nimetatakse sageli kreeka keelest lähtunud võõrsõnaga diasporaa. Eesti diasporaad on põhjust jagada kaheks, ida- ja läänediasporaaks. Idadiasporaa all mõistame neid Eesti alalt välja rännanud eestlaste sugupõlvi, kes on elanud Tsaari-Venemaal ja hiljem selle territooriumil tekkinud riikides, tänapäeva haldusjaotuse järgi peamiselt Venemaal, Ukrainas, Valgevenes, Gruusias (sh Abhaasias), Aserbaidžaanis ja Kasahstanis. Läänediasporaa tähistab kõikides muudes riikides, kaasa arvatud Soomes, Lätis ja Leedus elavaid eestlasi.
10
Nimetused läänediasporaa ja idadiasporaa võimaldavad lahendada küsimuse, kuidas üldistavalt nimetada idakaarde jäävaid väliseestlasi. Nende kohta on kasutatud mitut nimetust. Tsaari-Venemaast lähtunud Venemaa eestlased ei ole enam sobiv, kuna sellega tekiks ebakõla näiteks Läti, Kaukaasia või Krimmi eestlaste puhul. Niisiis jäägu see nimetus tähistama ainuüksi just Venemaal elanud eesti soost väljarändajaid. Nimetuse liidueestlased teeb sobimatuks ajaline piirang, sest Nõukogude Liit, millest nimetus lähtub, eksisteeris 1922. aasta lõpust kuni 1991. aasta lõpuni. NSV Liit sündis, kui liidulepingu sõlmisid Vene Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik, Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning Gruusiat, Armeeniat ja Aserbaidžaani ühendav Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik. Idaeestlased ja idakandieestlased on kaheti mõistetavad nimetused, sest võivad tähistada ka Ida-Eestis elavaid eestlasi, kahemõttelisus on aga termini puhul taunitav. Seetõttu kasutan käesolevas raamatus nimetusi idadiasporaa ning idadiasporaa eestlased. Raamatu sisu on järjestatud ajaliselt ja jaguneb kolme ossa. Iga osa algust tähistab sündmus või lühem ajalõik, mis on olnud pöördeline nii Eesti riigi ja rahva kui ka väliseestluse ajaloos: Eesti omariikluse sünd 1918, Teine maailmasõda 1939–1945 ja Eesti iseseisvuse taastamine 1991. Raamatu esimeses osas kirjeldatakse organiseeritud väliseestlust omariikluse kahel esimesel kümnendil. Kuna selle aja kohta on varasemaid käsitlusi vähe, siis on seda perioodi siinkohal käsitletud mõnevõrra põhjalikumalt. Teises osas on vaatluse all Teise maailmasõja järgne aeg, mille kohta on varasemaid käsitlusi rohkem ja mis võimaldavad anda pagulaseestlaste eluolust konkreetsema pildi. Kahetseda tuleb siiski idadiasporaas elanud eestlasi puudutavate andmete nappust. Kolmandas osas on püütud kirjeldada arengut pärast iseseisvuse taastamist.
Esimene osa: aastad 1918–1939
Üleminek sõjalt rahule 1918. aasta veebruaris välja kuulutatud Eesti Vabariik suutis Vabadussõjas oma iseseisvust edukalt kaitsta ja püsima jääda. Seda kinnitas Nõukogude Venemaaga sõlmitud Tartu rahuleping (1920) ning uue vabariigi de iure tunnustamine paljude välisriikide poolt. Ajaks, mil relvad sõjatandritel vaikisid, seisid verinoore riigi elanikud ülesande ees ehitada üles toimiv Eesti ühiskond. Saabunud rahuaeg oli küll teguderohke, kuid ka ärev ja raske. Riigisisest stabiilsust kõigutasid vaenulikud elemendid, eeskätt kommunistid, kes olid Eesti omariikluse põhimõttelised vastased ja lootsid Eesti ühendada Nõukogude Venemaaga. Pingeid ja ebameeldivusi tekitasid Eestis viibivad Vene valgete vägede demoraliseerunud sõdurid ja ohvitserid ning kümned tuhanded sõjapõgenikud. Kirde-Eestis puhkes plekilise soetõve epideemia, millele võimud suutsid Rahvusvahelise Punase Risti abil küll kiiresti piiri panna, kuid mis nõudis hulga inimelusid ja külvas hirmu. Kriminaalkuritegude arv oli suur, riigis lokkas spekulatsioon, põletati ja müüdi salaviina. Maailmasõja aastail ja Vabadussõja ajal laostunud majandusele suudeti küll lühikese ajaga jalad alla saada, kuid 1923. aasta kestel sai ilmsiks, et senine majanduspoliitika oli umbe jooksnud. Sajad ettevõtted pankrotistusid, kiiresti kasvas nii inflatsioon kui ka tööpuudus, süvenes toiduainete ja tarbekaupade kitsikus, majanduskriisi süvendas viljaikaldus. Paljude Eesti elanike argipäeva iseloomustasid tõsised toimetulekuraskused. Kui siia lisada, et esimesed rahuaastad olid omamoodi rahvaste rändamise aastad, mil inimesi üha tuli ja läks, siis on sel taustal ootuspärane, et nii mõnelgi Eesti elanikul küpses otsus otsida paremat elu välismaalt. 13
Väljarände üldiseloomustus Kui ulatuslik võis olla Eestist lahkumine Vabadussõjale vahetult järgnenud rahuaastatel, pole täpselt teada. Arvestust Eestist lahkunute arvu, vanuse, soo, kutseala, rahvuse, välismaale sõidu eesmärgi ja sihtriigi kohta hakkas vastasutatud Riigi Statistika Keskbüroo pidama 1922. aastast alates. Kogutud andmed avaldati Eesti Statistika Kuukirjas esmakordselt 1924. aasta kohta ja seejärel igal järgneval aastal kuni esimese Nõukogude okupatsiooni alguseni 1940. aasta juunis, mil ajakirja ilmumine katkestati. Saksa okupatsiooni aegse Eesti Statistika Kuukirja numbrites andmeid väljarände kohta enam ei esitatud. Iseseisvuse ajal loeti väljarändajaks kõiki neid, kes välispassi hankides märkisid vastavasse teatelehe lahtrisse, et välismaale sõidu eesmärk on kas elukohavahetus või tööotsimine. Puuduvad aga andmed, kas kõik endale välispassi muretsenud inimesed tõesti ka Eestist lahkusid ja kas ankeeti märgitud sõidu eesmärk oli alati tegelik. Küllap võis nii mõnigi, kes oli passi nõutades kavatsenud mõnda riiki välja rännata, vahepeal ümber mõelda ja minna hoopis mujale või jäädagi kodumaale. Väljarände ulatuse määramist raskendab ka asjaolu, et osa läinutest pöördus hiljem Eestisse tagasi, kuid pärast siinsete oludega tutvumist lahkus uuesti välismaale. Et neil inimestel oli välispass juba olemas, ei kajastu nad Eesti Statistika Kuukirjas avaldatud väljarändajate arvudes. Ka sihtriikide andmetesse on põhjust suhtuda ettevaatlikult, sest on teada, et mitmed Eestist lahkunud inimesed rändasid soovitud välisriiki jõudes edasi, vahel isegi korduvalt. Nii mõnegi sihtriigi puhul on võimalik võrrelda Eesti väljarände statistika arvandmeid vastuvõtva riigi sisserändajate andmetega. Arvude erinevus on vahel suurem, mõnikord väiksem. Nii oli Eesti Statistika Kuukirja andmetel muretsenud endale välispassi Ameerika Ühendriikidesse siirdumiseks 1924. aastal 170 ja 1925. aastal 64 inimest, aga Ühendriikides võeti neil aastatel arvele vastavalt 775 ja 158 Eestist tulnud inimest. Samadel aastatel teatasid vastavalt 39 ja 23 Eesti välispassi nõutanud isikut, et nende sihtmaa on Kanada, kuid sinna tegelikult saabununa registreerisid Kanada immigratsioonivõimud vastavalt 33 ja 65 Eestist tulnud inimest. Silmapaistvalt erinevad on Eestist Austraaliasse lahkuda 14
soovinute ja sinna tegelikult sissesõitnute arvud. Aastatel 1924–1929 märkis 1144 välispassi taotlejat sihtriigiks Austraalia, aga ajavahemikus 30. juunist 1924 kuni 30. juunini 1929 registreeriti Austraalias vaid 678 Eestis sündinud sissesõitnut. Eesti ja Austraalia andmete erinevus on niivõrd suur, et kindlasti ei võinud see johtuda üksnes vaatlusperioodi erinevusest, mis algas Austraalias 1. juulil ja lõppes järgmise aasta 30. juunil, Eestis algas aga 1. jaanuaril ja lõppes 31. detsembril. Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Austraalia näited annavad põhjust võtta allpool toodud arvandmeid Eestist väljarände kohta pigem suurusjärgu vihjena kui täpsete arvudena. Selleks et jõuda Eestist välja rännanud inimeste tõepärasema arvuni, tuleks võimaluse korral lähtuda vastuvõtvate riikide statistikast sisserändajate päritoluriigi kohta, isegi kui see statistika ei pruugi arvestada kaudrännet, s.t neid immigrante, kes saabusid kolmanda riigi kaudu, eestlaste puhul näiteks Venemaalt. Riigi Statistika Keskbüroo andmete järgi taotles ajavahemikus 1924–1939 välispassi vähemalt 16 823 väljarändajaks peetud inimest (tabel 1), kellest umbes kolm neljandikku olid eestlased. Kui arvestada, et eestlaste osakaal Eesti elanikkonnas oli ligi 88%, osutuvad Eesti vähemusrahvused eestlastest väljarännuhimulisemaks. Seda on korduvalt mainitud ka Eesti Statistika Kuukirja väljarände ülevaadetes. Kui väljarände intensiivsuse poolest võrrelda Eesti Vabariigi kaht esimest aastakümmet, siis ilmneb, et eriti elav rändeperiood oli esimene kümnend (aastani 1930), kui riigist ei lahkunud ühelgi aastal alla tuhande inimese. Järgnevatel aastatel oli rändevoog tunduvalt nõrgem, ent kümnendi teisel poolel hakkas see suurenema ja ulatus 1939. aastal taas tuhande inimeseni. Võrdlemisi palju Eestist lahkujaid oli aastatel 1925–1927, mida statistik Hugo Reiman iseloomustas hiljem kui „väljarännu palavikuaega”. Need kolm aastat moodustavad kahe maailmasõja vahelise aja haripunkti, mil väljarännanute arv aastas küündis üle kahe tuhande inimese ja mis joondiagrammil torkavad silma kõvera kühmuna. Väljarände kolmel palavikuaastal ei paista olevat paralleeli naaberriikides. Rootsis ja Soomes oli väljarändajate arv 1923. aastal hüppeliselt tõusnud, et seejärel langeda varasemale tasemele. Võib-olla polnudki tegu juhusega, et väljarändamise palavikuaastad algasid Eestis just 1925. aastal. 15
Märkus. 1939. aasta andmed ei sisalda Saksamaale ümberasujaid.
Joonis 1. Välispassi taotlemine Eestist väljarändamiseks 1924–1939.
Eelmise aasta 1. detsembril oli toimunud kommunistide relvastatud riigipöördekatse ja see tuletas ilmeksimatu selgusega meelde, et kommunistid polnud loobunud soovist ühendada Eestit Nõukogude Liiduga. Kes ei tahtnud sellise teadmise ja kartusega elada ega usaldanud noore Eesti riigi võimet punastele ja neid toetava Nõukogude Liidu survele vastu seista, see võis otsustada riigist lahkuda lääne suunas – omamoodi umbusaldusavaldusena Eesti riiklusele. Teisalt aga pööras Eesti üldsus pärast riigipöördekatse läbikukkumist kommunistidele selja, kommunistlik partei muutus Eesti poliitilises elus kõrvaliseks ning riigi sisemine areng stabiliseerus. Kellele selline asjade käik ei olnud vastuvõetav või kes ei leidnud endal kohta Eesti Vabariigis, võis lahkuda kas teises suunas, Nõukogude Liitu, või mujale, üle ookeani Põhja- või Lõuna-Ameerikasse. Joondiagrammilt paistab seegi, et pärast 1930. aastat vähenes väljarändajate arv järsult. Põhjuseks on kahtlemata Ameerika Ühendriikide majandust 1929. aasta oktoobris tabanud Wall Streeti börsikrahh, nn must neljapäev, mis vallandas ülemaailmse majanduskriisi. See 20. sajandi kõige rängem majanduskriis vältas kuni Teise maailmasõjani, tuues kaasa majandusraskusi ja tööpuudust ka senistes väljarände sihtriikides, nagu USA, Kanada, Austraalia, Brasiilia ja Argentiina. Seetõttu polnud enam
16
mõtet, sageli mitte võimalikki, minna neisse riikidesse otsima tööd või alustama uut elu. Eesti väljarändajate peasihtkohaks jäid nüüd Euroopa riigid, välja arvatud Nõukogude Liit. Mõningast väljarände langust 1930. aastatel võib märgata ka Lääne-Euroopas, ehkki mitte nii järsku nagu ookeanitagustes riikides. Kui enne majanduskriisi siirdus Eestist Lääne-Euroopa riikidesse keskmiselt 610 inimest aastas, siis perioodil 1932–1936 langes Lääne-Euroopasse väljarändajate arv keskmiselt 260-le aastas, et tõusta seejärel enam-vähem endisele tasemele.
Igas maailma sadamalinnas võib kohata eestlast. Ahto Valter See Ernest Hemingwayle omistatud ütlus pärineb tema romaanist „To Have and Have Not” (1937; eesti keeles „Kellel on ja kellel pole”, 2001), kus on terve lõik pühendatud merd sõitvatele eestlastele. Hemingway sõnastatud lause kõlab Mart Kanguri tõlkes nii: „Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast.” Näib, et tsitaadil võib olla reaalne taust. 1930. aastal ületasid vennad Ahto ja Kõu Valter väikesel abimootorita purjekal Ahto Atlandi ookeani, purjetades Käsmust Miamisse. Hiljem kordas Ahto Valter Atlandi-ületust veel viiel korral. Aastail 1932–1933 toimunud reisil olid kaaslasteks Evald Stein (Tammlaan) ja Rudolf Sirge, kuid Stein katkestas reisi pärast merre kukkumist Biskaia lahes. Valteri ja tema kaaslaste Atlandi-ületused äratasid Ameerikas suurt tähelepanu ja ühte saabumist Miamisse on jäädvustatud filmilindile (https://www. youtube.com/watch?v=J-6KklNLpRI). Pole seega võimatu, et 1930. aastatel Key Westis elanud Hemingway võis eestlasi seal isiklikult näha. New Yorki saabunud vendade auks korraldasid New Yorgi eestlased piduliku vastuvõtu. Heinastes 15. juulil 1912 sündinud Ahto Valter asus 1930. aastatel Ühendriikidesse elama, kus abiellus ameeriklanna Margaret Duffiga. Abikaasa, 14-kuuse poja Ahto-Theodori (Teddy) ning teistega tegi Ahto Valter kahemastilisel jahtlaeval Ahto ümbermaailmareisi Eesti lipu all, mis algas 1938. aasta novembris New Yorgis ja lõppes samas linnas 1940. aasta mais. 2018. aastal linastus sellest dokumentaalfilm „Ahto. Unistuste jaht” (režissöör Jaanis Valk). Ahto Valter suri Saint Thomases Neitsisaartel 30. juulil 1991.
17
Üldiselt polnud Eestist väljarändamine kahe maailmasõja vahelisel ajal kuigi ulatuslik. Kui tuua võrdluseks lähinaaber Rootsi, siis sealt rändas ajavahemikus 1924–1938 välja veidi enam kui 97 700 inimest ehk kaks protsenti elanikkonnast. Eestist lahkus samal ajavahemikul pisut üle ühe protsendi elanike koguarvust. Ka väljarände üldtendents oli Rootsis ja Eestis sama. Nii nagu Eestist, vähenes väljaränne märgatavalt ka Rootsist seoses 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisiga: 1928. aastal lahkus Rootsist 13 450, 1929. aastal 11 019, 1930. aastal 5682 ja 1931. aastal 2971 inimest. Peab märkima sedagi, et suur väljaränne nii Eesti alalt kui ka Rootsist oli toimunud juba varem, alates 1860. aastatest kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni. Tollal lahkus Rootsist 1,2 miljonit
1930. aasta augustis asusid vennad Ahto ja Kõu Valter teele Käsmust üle Atlandi ookeani ja jõudsid detsembris Miamisse. Sealt viis teekond edasi Kariibi merele ja 1931. aasta algul jõuti New Yorki. Repro: Ahto Walter, Tom Olsen. Racing the Seas. London, 1935. 18
inimest ehk peaaegu iga neljas elanik, suhtarvuna sama mis Eesti alaltki. Vahe Eestiga seisnes aga rände suunas: kui rootslased siirdusid peamiselt Ameerika Ühendriikidesse, siis eestlased rändasid Venemaale. Alles pärast 19. ja 20. sajandi vahetust hakkasid ka eestlased siirduma suuremal hulgal Läände, eriti üle ookeani USA-sse, nii Eestist kui ka Venemaa asundustest. Eestist lahkumist – ka muudel eesmärkidel kui väljarändamine – hõlbustasid kahtlemata välisriikidega sõlmitud viisavabaduse lepingud. Eesti kodanikel avanes võimalus reisida viisavabalt Itaaliasse 1. aprillist 1923, Madalmaadesse 1. augustist 1924, Soome 1. aprillist 1928, 1929. aasta jooksul ka Jaapanisse, Saksamaale, Šveitsi ja Tšehhoslovakkiasse. Ühtlasi
19
kehtis aastatel 1926–1928 Eesti ja Läti vahel lihtsustatud piiriületuse kord, kus polnud vaja välispassi ega viisat, piisas siseriiklikust isikutunnistusest. Samal ajal võttis Eesti valitsus 1925. aasta lõpus meetmeid väljarände pidurdamiseks ja mõni riik, näiteks Brasiilia, oli tingimisi koguni keelu all. Rakendatud abinõudel suurt mõju ilmselt ei olnud, sest väljaränne püsis võrdlemisi kõrge ka kahel järgneval aastal. Väljarändamine ei olnud tollal küll ainus tegur, mis mõjutas välismaal asuvate eestlaste kogukondade suurust. Nii on teada, et aastatel 1921–1923 saabus Eestisse rohkem inimesi, kui neid siit lahkus. Positiivse rändesaldo tagasid Venemaal elanud või sõjakeerises sinna sattunud isikud, kes ise või kelle vanemad olid kantud Eesti territooriumil peetud elanikeregistrisse ja kes saabusid Eestisse Tartu rahulepingu kodakondsuse valimise sätte alusel (artikkel IV). Avalduse Eesti kodakondsuse saamiseks ja Eestisse naasmiseks esitas enam kui 106 000 inimest, kellest 37 578 jõudsid optantidena kodumaale aastail 1920–1923. Hiljem Nõukogude Liidust Eestisse elama asunud eestlaste üle eraldi arvestust ei peetud, alates 1924. aastast koheldi neid piiril muude reisijatega samadel alustel.
Kuhu mindi, miks ja kui suurel hulgal Rahuaja esimesel kümnendil endale välispassi nõutanud inimesed kavatsesid siirduda valdavalt kas Euroopasse (sh Nõukogude Liitu), Ameerikasse või Austraaliasse (vt tabel 1), seevastu Aafrikasse või Aasiasse väljarändamise vastu ilmutasid huvi ainult üksikud. Mõningast Aasiahuvi suurenemist on märgata Riigi Statistika Keskbüroo rändestatistikas aastail 1933–1936, mil Palestiinasse suundus paarkümmend Eesti juuti aastas. Muidu jäid Aasia ja Must Manner Eesti väljarändajate seisukohast vähetähtsaks. Euroopasse siirdunute hulgas torkab silma meremeeste suur osakaal, enamasti umbes kolmandik, aga mõnel aastal, näiteks 1933 ja 1937, isegi üle poole läinutest. Kuna meremehed lahkusid üldjuhul selleks, et otsida teenistust mõnel välismaa laeval, ja pöördusid teenistuse lõppedes koju tagasi, ei ole päris õige neid väljarändajaiks pidada. Eesti Statistika Kuukirjas on nad sellegipoolest arvel väljarändajatena. 20