Eesti välispoliitika
1OO aastat VAHUR MADE
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 11 13 15 17 22 27 31 35 35 36 42 45 57 59 63 66 74
6
Sissejuhatuseks Eesti iseseisvus ja maailmakorrad – 1918. ning 1991. aasta võrdlus „Euroopa kontsert” ja Eesti iseseisvus Eesti iseseisvumise sisemised ja välised mõjutajad Välisdelegatsioonidest tunnustuseni Tartu rahulepingu ja Eesti-Vene piiri küsimus Eesti välispoliitikas Miks teised riigid Eesti iseseisvumist toetasid või olid sellele vastu? Iseseisvumise ja iseseisvuse taastamise võrdlus Naabrussuhete ja liidukatsetuste välispoliitika 1920.–1930. aastatel Orientatsioonid, suunad või tavapärased valikud? Suurbritannia ja Prantsusmaa Saksamaa Soome, Rootsi ja Poola Läti ja Leedu Eesti ja Rahvasteliit Eesti ja NSV Liit Eesti ja Ameerika Ühendriigid Eesti välisteenistus aastatel 1918–1940
81 81 86 91 102 106 111 111 113 128 136 148 158 167 173 177 187
II maailmasõda ja külm sõda Eesti staatus II maailmasõjas ja selle mõju Eesti riikluse järjepidevusele Eesti Vabariigi diplomaadid ja diplomaatilised esindused eksiilis 1940–1991 Mittetunnustamispoliitika Eksiildiplomaatide välispoliitika? Eesti välisministeeriumi taastamine aastatel 1990–1991 Iseseisvuse taastanud Eesti välispoliitika Välispoliitika käsituse muutumine Eesti-Vene suhted pärast 1991. aastat Eesti ning Põhja- ja Baltimaad Eesti ja Euroopa riikide suhted pärast 1991. aastat Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhted pärast 1991. aastat Eesti välispoliitika kaugetes riikides Eesti ja ÜRO Epiloogi asemel: Eesti välispoliitika tulevikustsenaariume Valik kirjandust Isikunimede loend
7
Maarjamaa Rist on asutatud 1995. aastal Eesti riigi iseseisvuse auks. Maarjamaa Risti teenetem채rk antakse v채lismaalastele k천rgeima teenetem채rgina Eesti riigile osutatud teenete tunnustamiseks. Foto: Peeter Langovits, Postimees, Scanpix
Sissejuhatuseks
Käesolev raamat on esseistlik ülevaade Eesti välispoliitika viimasest sajast aastast. See pole teadustekst. Eesmärgiks oli koondada Eesti välispoliitikas sajandi jooksul toimunut niipalju, kui see on napi paarisaja lehekülje ulatuses võimalik. Soov oli siduda Eesti välispoliitika ajaloo erinevaid teemasid ja ajastuid, et osutada suures maailmas toimunu mõjule eestlaste ajaloos. Eesti välispoliitika ajaloo uurimisel seisab väga palju veel ees. Aeg, mille jooksul on tõsiseltvõetava ajaloouurimusliku meetodiga Eesti välispoliitika minevikku käsitletud, pole olnud kuigi pikk. Teerajajaks võiks pidada Eduard Laamani kirjutisi Eesti iseseisvumisest, Vabadussõjast ja suhetest Venemaaga. Järgneb suur hulk mälestusi ja meenutusi. Teadusliku uurimise fookusesse jõuab Eesti välispoliitika ajalugu taas 1980. aastail Heino Arumäe ja Kaido Jaansoni kirjutistega. Praeguseks on kõige rohkem teaduslikku tähelepanu pööratud Eesti välispoliitika esimestele aastakümnetele – Eesti iseseisvumisele ja välispoliitikale 1920.–1930. aastail. Nende Eesti välispoliitika alguskümnete uurimisel on põhirõhk teaduslikul ja allikapõhisel ajaloouurimisel. Mälestusteraamatud pakuvad küll põnevat ja rikastavat lisalugemist, kuid pole enam peamine teadmisteallikas, kust infot ammutada. Peale Eesti ajaloolaste on huvi II maailmasõja eelse Eesti (Balti riikide) välispoliitika vastu olnud suur ka Soome, Skandinaavia, Inglismaa, Saksamaa, Ameerika Ühendriikide ja teiste riikide ajaloouurijate hulgas. Seegi osutab, et Eesti välispoliitika ajalugu ei paku suurt huvi mitte üksnes eestlastele endile, vaid ka rahvusvahelisele ajaloouurijate kogukonnale. 9
Hilisemate ajajärkude kohta tehakse teaduslikus uurimistöös praegu alles esimesi tõsiseid samme. See puudutab nii II maailmasõja ja külma sõja uurimist Eesti välispoliitika ajaloo kontekstis kui ka iseseisvuse taastanud Eesti välispoliitika ajalooteaduslikku käsitlemist. Ajavahemikust 1940–1991 üldpildi saamiseks on mälestuskirjandusel tähtis osa. Pärast 1991. aastat ilmunud memuaristikas on välispoliitika teemasid puudutatud vaid harva, erandiks ehk Eesti iseseisvuse taastamisega seotud mälestuskirjandus. Ajakirjandus ja ka politoloogilised tekstid peavad pakkuma asendust seni, kuni ajaloolased iseseisvuse taastanud Eesti välispoliitikat tõsiselt uurima hakkavad. Raamatu alguses käsitletakse Eesti riigi asendi mõtestamist rahvusvaheliste suhete süsteemis. Võrreldakse 1918. ja 1991. aastat, kahte hetke 20. sajandil, mil Eesti ilmus maailma poliitilisele kaardile võrdsena teiste riikidega. Sellele järgnevad käsitlused Eesti välispoliitikast 1920.–1930. aastatel, II maailmasõja ja külma sõja ajal ning pärast 1991. aastat. Vaadeldakse Eesti kahepoolseid suhteid paljude riikidega – naabritega Põhjaja Baltimaades, Poola, Venemaa, Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ning Saksamaaga ja samuti riikidega Euroopast kaugemal. Suunavalikut analüüsides vaadeldakse, mil määral on väikeriigil nagu Eesti võimalik mõnele suurjõule toetuda ja sellest toetusest loobuda. Samuti käsitletakse Eesti välispoliitikas viimase saja aasta jooksul aset leidnud väga suuri muutusi ja liikumisi. Mööda ei saa vaadata ka asjaolust, et arusaamine välispoliitikast ja diplomaatiast on saja aasta jooksul põhjalikult muutunud. Eesti välispoliitika on tänapäeval märgatavamalt laiahaardelisem geograafiliselt, aga ka institutsionaalselt ja temaatiliselt. Raamatu sisu ei piirdu üksnes Eesti välispoliitikaga. Lugejani tuuakse rahvusvaheline taust, mis on Eesti välispoliitikat mõjutanud ja suunanud ning sundinud tegema ka selliseid valikuid, mis mõnes teises ajastus ja kontekstis oleksid tundunud võimatud.
Eesti iseseisvus ja maailmakorrad – 1918. ning 1991. aasta võrdlus
Klassikaline välispoliitika on riigi läbikäimine teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Välispoliitika eeldab iseseisva riigi olemasolu, riigil peavad omakorda olema välisministeerium ja välisesindused. Laiemas mõistes võib välispoliitikaks nimetada tegutsemist riigi loomiseks või iseseisvuse kaitseks olukorras, kus riik on veel loomata ja teised riigid pole teda tunnustanud. Või ka olukorda, kui riigi on okupeerinud välisjõud ja selle tavapärane toimimine pole võimalik. Eesti välispoliitika on iseseisva Eesti riigi välispoliitika. Eesti välispoliitika alguse saab paigutada 1917. aastasse, kui esimene välisdelegatsioon siirdus end Eestis kõrgeimaks võimuks kuulutanud Ajutise Maanõukogu käsul Euroopasse nõutama I maailmasõja võitjariikide, aga ka Skandinaavia riikide tunnustust Eesti iseseisvusele. 1918. aastal alustas Tallinnas tegevust ka välisministeerium. Aastail 1940–1991 kandsid Eesti riigi ja välispoliitika järjepidevust taas välisesindajad, kelle peaülesanne oli tuletada välisriikides meelde Eesti olemasolu ning iseseisvuse taastamise vajalikkust. Riigile tuginev Eesti välispoliitika jätkus 1991. aastal. 20. sajandi jooksul ilmus iseseisev Eesti riik Euroopa poliitilisele kaardile kahel korral: I maailmasõja lõpul 1918. aastal ja külma sõja lõpul 1991. aastal. Eesti riiklus on püsinud õigusliku järjepidevuse alusel 1918. aastast juba sajandi.
11
Välispoliitika analüüs Välispoliitika mõistmiseks, tõlgendamiseks ja analüüsimiseks on erinevaid võimalusi. Tavapärane meetod on keskenduda välispoliitika tulemuste ennustamisele, võttes uurimisaluseks mõne traditsioonilise lähenemisviisi. Nii on välispoliitikat püütud mõista ja ennustada, tuginedes riigi või rahva ajaloole, tavadele, loomuomadustele („vaimule“), aga ka geograafilisele asukohale, looduslikele tingimustele, loodusvaradele ning vajadusele mitmesuguste ressursside järele. Geopoliitika on välispoliitika analüüsimise viis, kus põhirõhk pannakse küsimusele, kas ja kuidas püüab riik saada võimu või kontrollida mõnd geograafilist piirkonda. Geopoliitika alla on kuulunud ka käsitlused mõjuvõimust maa- ja merealade üle. Viimastel aastakümnetel on räägitud üha rohkem sellest, et valitsemiseks ei pea tingimata omama võimu kindlal geograafilisel alal, sest majanduse, ressursside ning informatsiooni abil võib saavutada üleilmse mõjuvõimu. Kõiki mainitud käsitlusi võiks nimetada ühe faktori teooriateks, mis paljudest võimalikest lähenemistest valivad välja ühe või paar sarnast. Tavaliselt nähakse ühe faktori teooriate puhul riiki ühtse ja jagamatu tervikuna. Nii räägitakse riigi kindlatest „huvidest“, millest riigi valitsejad ja elanikud saavad ühtmoodi aru ning mille nimel riik tegutseb. Nn ratsionaalsed välispoliitika teooriad tunnevad huvi selle vastu, kuidas välispoliitilised otsused sünnivad. Need välispoliitika analüüsiks kutsutavad teooriad püüavad näidata, et riigid pole iialgi ühtsed tervikud. Alati on eri huvidega asutusi, organisatsioone ja üksikisikuid, kes välispoliitilist otsustuskäiku mõjutavad. Rahuaegne välispoliitika erineb tunduvalt sellest, kuidas tehakse välispoliitikat sõdade ja suurte kriiside ajal. Välispoliitilised otsused on sümbioos võitjaks jäänud ja kõrvale tõrjutud huvidest, juhustest, survest ning stressist, informatsioonist ja selle puudumisest. Samuti otsustajate tõekspidamistest ja eelarvamustest ning koguni nende füüsilisest enesetundest (kognitiivsed ehk tunnetuslikud teooriad). Polüheuristiline teooria püüab ühendada välispoliitika analüüsi ratsionaalseid ja kognitiivseid osiseid. Välispoliitika analüüsis peetakse tähtsaks otsustajate identiteeti, grupikuuluvust, osutades tihti propaganda, mainekujunduse ja prestiiži („näosäilitamise“) määravale tähtsusele välispoliitikas. Üldiselt suhtutakse välispoliitika analüüsis kriitiliselt „suurtesse“ ja pikaajalistesse tulevikukujutlustesse. Ootamatud sündmused mõjutavad riike ja inimesi alati rohkem ning sügavamalt kui suured plaanid ja strateegiad.
12
Kaks kontseptsiooni – riikide suveräänsus ning rahvaste enesemääramise õigus – on 20. sajandil uute riikide loomisel ikka ja jälle vastandunud. Riikide suveräänsuse idee pärineb Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahust, mis sõlmiti 1648. aastal. Ideest, mis esialgu oli mõeldud Saksamaa katoliiklikeks ja protestantlikeks piirkondadeks jagamiseks, kujunes järk-järgult riikluse idee, mille järgi peab valitsus vahetult ning pidevalt kontrollima kogu riigi territooriumi ja elanikkonda. Põhirõhk on valitseja/valitsuse võimul, mis peab olema piiramatu ja täielik. Rahvaste enesemääramise idee on märksa hilisem, pärit 18.–19. sajandist. Ameerika iseseisvussõda (1775–1783), Ladina-Ameerika riikide iseseisvumine (1808–1829), Kreeka iseseisvussõda (1821–1829), Itaalia ühendamisliikumine 19. sajandi esimesel poolel ja keskpaigas ning mitmed teised ülestõusud ja revolutsioonid Euroopas ning Ameerikas tõid rahvaste enesemääramise idee riikide suveräänsuse kõrvale. Tekkis arvamus, et rahval on õigus valitsejaid valida. Rahvusluse areng 19. sajandil ja 20. sajandi alguses muutis üha enesestmõistetavamaks arusaama, et rahvas ei ole valitsejale alluv inimeste kogum, vaid identifitseerib end ajaloo, kultuuri, religiooni, keele jt kogukonnapõhiste tunnusjoonte järgi.
„Euroopa kontsert” ja Eesti iseseisvus Sada aastat enne Eesti iseseisvumist sai alguse maailmakord, mida tunneme „Euroopa kontserdina”. See muutus I maailmasõjaga, kui „Euroopa kontserdi” kõrvale tekkis Pariisi rahukonverentsi ja Versailles’ rahulepinguga loodud maailmakord. See maailmakordade murdepunkt tõi Euroopa poliitilisele kaardile iseseisva Eesti riigi. 1815. aastal lõppes Napoleoni sõdadega üleeuroopaline vastasseis, milles paljud ajaloolased on näinud 20. sajandi maailmasõdade eelkaja. Tantsivaks kongressiks kutsutud Euroopa riigipeade kokkusaamisel Viinis loodi läbirääkimiste, kooskõlastamise ja kokkulepete süsteem, mis korraldas suhteid ning jõuvahekordi Euroopa suurriikide vahel järgmise sajandi jooksul. I maailmasõjani suunasid Vanas Maailmas rahvusvahelisi suhteid „Euroopa kontserdi” riigid – Suurbritannia, Venemaa, Prantsusmaa, (Preisi-)Saksamaa ja Austria, hiljem ka Itaalia. Nende suurriikide vahelistest kokkulepetest ja vastasseisudest sõltus Euroopa ning suuresti 13
Ameerika Ühendriikide president aastatel 1913–1921 Woodrow Wilson. Foto: imago, Scanpix
kogu maailma poliitika. Ameerika Ühendriigid sellesse mõjuvõimsasse klubisse ei kuulunud, nemad „sisenesid” Euroopa poliitikasse 1917. aastal I maailmasõtta astudes ja sõjaväge 1918. aastal Prantsusmaale saates. Suurriigid kujundasid Euroopa poliitilist kaarti. Euroopa riigid võis tinglikult jagada kolme rühma. Esiteks muidugi suurriigid. Teiseks keskmised riigid, kelle olemasolu õigustuseks oli nende territooriumi ja rahvastiku suurus (Hispaania, Türgi) või majanduse tugevus ning piirkondlik mõjuvõim (Holland, Rootsi). Ja lõpuks väikeriigid. „Euroopa kontsert” pani just väikeriikide puhul paika kindla korra. Väikeriigid ei sattunud Euroopa kaardile juhuslikult sisemiste või piirkondlike arengute tulemusel. Väikeriik vajas Euroopa poliitilisel kaardil tunnustatud kohale asumiseks suurriikide vahelist kokkulepet. Mõneti erandlik oli „Euroopa kontserdi” seisukohast vaadatuna Norra, kes eraldus Rootsist 1905. aastal personaalunioonist lahkumisega, kuid vajas täieõiguslikuks Euroopa riigiks saamiseks ikkagi 1907. aastal täiendavat suurriikide tunnustust.
14