Itaalia, Firenze 1478. aasta hiline novembrikuu
8
Üks
T
ollel õhtul, mil mind tabati hetkel, kui mu käsi kobas läbi ühe härrasmehe taskut, tollel õhtul, mis muutis täielikult mu elu, oli lõikavalt külm. Sellist külma polnud ma kogenud iial varem ega kogenud ka kunagi hiljem. Ma oleksin jäänud koju, kui meil poleks olnud vaja hankida toitu ja raha või kui kuu poleks olnud nii suur ja ümmargune. Ma nautisin alati kuuvalgust. Niisiis läksime Tommasoga välja ja astusime vaiksele munakivisillutisega tänavale, kahvatusinisesse valgusesse. Kuu siras tähistaevas, tohutu suur ja uhke, hangunud ja jäine õhk puudutas mu katmata nägu. Külma tõttu kõndisin nii kiiresti, et oleksin võinud sama hästi ka joosta. Tommaso hingeldas ja vingus, kuna ta väikesed jalad ei suutnud minuga sammu pidada. Muidugi ei teinud ma temast välja ja käisin veel kiiremini, kuni ta oli kaeblemiseks hingetu. Me ei peatunud nagu tavaliselt Fico kõrtsi ees, seal, kus napside valik oli rikkalik, vaid suundusime otse Buco kõrtsi poole. Seal olid meil paremad võimalused näpata üks pungil rahakott – ma tahtsin välgukiirusel kodusoojusesse tagasi jõuda. Me tormasime mööda kõrvaltänavat, kahel pool seisid kõrged ja kitsad üksteise vastu surutud majad oma lõputute kiviste krohvitud seintega. Ootamatult hüüdis Tommaso midagi, mis sundis mind viimaks kiirkõndi aeglustama. „Paolo!“ karjus ta oma kriiskava titehäälega. „Ärka üles! Sa ei tohi täna õhtul välja magama jääda!“ 9
Peatusin vastu tahtmist ja pöördusin, et näha kellegi eesukse juures üht kogu, kellega Tommaso rääkis.Tommaso nägi sel hetkel välja nagu keerub, kuigi ta ei asunud kindlasti inglite poolel. Kõige rohkem kuus aastat vana, blondide juustega nagu mingi saksa päritolu kangur, kõhn, tedretähnilise nina ja põskedega, peaga, mis oli keha jaoks ebatavaliselt suur, ja kahvatusiniste silmadega, mis olid poisi näo kohta liiga imelised. Ta oli mähitud auklikusse hobusetekki, sest meie mäng nägi ette, et ta näeks välja võimalikult haletsusväärne. Haletsusväärne ja jumalik, et suudaks sulatada südameid – minu oma välja arvatud. Poisil oli petmiseks annet ja ta jumaldas seda mängu: ta oleks tulnud minuga kaasa paljajalu, kui ma oleksin lubanud – lihtsalt selleks, et haledat muljet jätta. Ma nõudsin, et ta oma villase mütsi sel õhtul pähe paneks, eriti alates ajast, kui olin lasknud ta juuksed pügada päris lühikeseks nagu mul endalgi, hoidmaks täisid ja kirpe eemal. Minu lühikesel lõikusel oli veel üks eelis. Panna kahtlustavad inimesed arvama, et tegu on kogenud tänavapoisi, mitte hapra noore neiuga. Astusin paar sammu lähemale ja nägin istuvat kuju, kes surus oma selga vastu uksepiita, lootes püüda seesolevast koldest õhkuvat soojusepahvakut. Oleksin temast möödunud mingit tähelepanu pööramata: ta oli vaid järjekordne vaene kodutu õnnetusehunnik, kes sureb Firenze tänavatel nälja ja külma kätte. Kui ma igaühe juures peatuksin, oleksin mina see, kes nälga kannatab. Ja iseäranis sellisel õhtul nagu täna ei jääks ma käreda külma tõttu ellu. Kuid seda vaest kodutut õnnetusehunnikut me tundsime. Kõik firenzelased teadsid väikest Paolot ja tema kassi, Vana Purjutajat, kelle punakas vöödiline kere oli omaniku süles kerra tõmbunud. Ilmselt magasid nad mõlemad. Kassi pea oli alla vajunud, koon toetus rinnale. Paolo ja Vana Purjutaja olid linna katedraali treppidel igapäevane nähtus. Paolo äri läks hästi, kuna ta ühel jalal puudus põlvest allpool olev osa (milline vedamine!) ja koos purjakil kassiga meelitasid nad almusi välja ka kõige külmema südamega inimestelt. Paolo suutis oma puujalaga piisavalt kobedalt ringi kööberdada, aga kui ta kerjas, istus ta, jalad ettesirutatult ja nii, et könt hästi näha oli. Püsiannetajad pidasid alati meeles Vanale Purjutajale veidi õlut kaasa võtta ning valasid selle väikesesse kaussi, 10
mis kassiomanikul looma jaoks oli. Üks kauss müntide tarvis, teine kassile.Vana Purjutaja kräunus oma õlle eest, lakkus selle kohe ära ja raputas siis pead, et õllevahtu vurrudelt maha nipsutada. Mu kõri tõmbus krampi. Mu südames oli soe koht Vana Purjutaja ja Paolo jaoks, kuid selline hellus oli vaestele inimestele, kes ellujäämise nimel näguripäevi nägid, ohtlik luksus. „Lähme ära, Tommaso,“ ütlesin vaikse häälega, lootes teda leinast säästa. „Paolo teab, mida teeb.“ Ma taipasin, millega see paraku lõpeb. Polnud mingit mõtet Tommasot endast välja viia.Ta pidi oma nutikust meie mängu jaoks hoidma. Mina pidin mängu jaoks terve mõistuse säilitama. Tommaso teeskles, et ei kuule. Ta astus tukkujaile ligi ja raputas poissi õlast. „Ärka üles,“ ütles ta. „Sa külmud surnuks. Ja Vana Purjutaja samuti.“ Paolo ega ta kass ei liigutanud end. Tommaso raputas poisi õlga tugevamini. Tõstsin häält. „Tule sealt ära, Tommaso, kohe!“ Kuid oli juba liiga hilja. Tommaso müksas Paolot ja poiss vajus külili; kass libises endiselt kerratõmbunult kaasa ja potsatas munakivisillutisele oma peremehe kõrvale. Mõlemad olid kangeks külmunud. Pärast Paolo kukkumist valitses hetkeline vaikus: Tommaso oli vapustatud, kuid mina olin teadnud kohe, kui neid nägin, et Paolo ja ta kass olid juba teises ilmas. Ootasin lugupidavalt viivukese, siis kobasin laiba läbi, et mõnd münti leida, kuid ei saanud ainsatki. Paolo mahavajumine oli nähtavale toonud puitukse alumise poole, kuhu keegi oli kirjutanud sõnad Surm paavstile ja teine irvhammas oli mööda jalutades allapoole lisanud Lorenzo magab oma emaga. Tõtt-öelda ei tsiteerinud ma teist väidet just sõna-sõnalt, kuid te saite mõttest aru. Lorenzo de’ Medici*, kõige rikkam, mõjuvõimsaim ja teoreetiliselt ka enim austatud linnakodanik, oli Rooma * Medicid, kuulus Firenze pankurite ja valitsejate suguvõsa, valitses Firenzet aastatel 1434– 1737. Lorenzo di Piero de’ Medici ehk Lorenzo Tore (1449–1492) oli Firenze valitseja (al. 1469), kultuurimetseen ja pankur. Tema valitsusaega peetakse renessansiaegse Firenze kultuurilise ja majandusliku õitsengu tipuks, ent uhkeldava elustiili tõttu polnud ta lihtrahva hulgas kuigi populaarne. Pärast Medicite vastase Pazzi vandenõu nurjumist 1478. aastal värbas Rooma paavst Sixtus IV Napoli kuninga Ferdinando I (don Ferrante) Firenzet ründama. – Toim.
11
paavstiga sõjajalal, mis tähendas seda, et kogu Firenze oli temaga sõjas. Vaenuväed võitlesid meie linnamüüridest vaid mõnepäevase ratsateekonna kaugusel. See tähendas, et toitu ja kaupu nappis ning üha enam Paolo-taolisi inimesi nälgis ja külmus tänavatel surnuks.Vähemaks jäi neid, kes andsid kerjustele münte või toitu ja keskklassil ei olnud enam nii palju raha, mida varastada. Ebaviisakas grafiti muutus linnas tavapäraseks nähtuseks ja nüüd oli see üha sagedamini Lorenzo vastu suunatud, kuna ta ei lõpetanud sõdimist, isegi kui paavst Sixtus oligi kõiges süüdi. Olid toimunud leivamässud ja Lorenzole esitati üleskutseid allaandmiseks. Levisid kuulujutud, et ta kavatses linna hüljata ja omaenda naha päästa. Ärge mõistke mind valesti, olen alati Lorenzole ustav olnud, kuid ma olin mõlema mehe peale sõja pärast vihane. Sõda oli raske taluda nii rikastel kui ka keskklassil, kuid meile, vaestele, tõi see surma. Kui toitu napib, siis arvake, kes selle endale saab? Tee tööd või nälgi. Miks muidu oli Paolo riskinud sellise ilmaga välja tulla … Või miks tulime meie. Siis taipasin, et Paolo puujalg oli kadunud. Ta ei oleks suutnud ohutusse paika minna. Mingi tõbras varastas ilmselt ta raha ja ka puujala, et Paolo ei saaks varganäole järgneda. Mind haaras hetkeks kurbus ja raev, kuid surusin need tunded alla. Sellest poleks Paolole, ja eriti Tommasole, enam mingit kasu. Tommaso pistis uluma. Haarasin poisi käe ja tirisin ta endaga kaasa, hakates taas kiiresti kõndima. „Lõpeta virisemine,“ sisistasin hingeldavale ja nuuksuvale Tommasole. „See ei ärata teda üles. Näed sa, mina ei nuta.“ Pidin seda ütlema, teda tuli õpetada. Muidu murdub ta süda nii palju kordi, et võimust võtab meeleheide ja see on kindel viis lõpetada elu täpselt samal moel nagu vaene Paolo. Kaks päeva varem olime leidnud ühel põiktänaval ema ja ta rinnalapse luukõhnad surnukskülmunud kehad ja Tommaso oli öö läbi töinanud. Ma püüdsin last kallistades rahustada ja vaigistada. Kuid samas üritasin talle selgitada, et ei tohi ennast sellis12
test asjadest mõjutada lasta, kuna tänaval juhtuvad need kogu aeg. Mulle oli Paolo meeldinud. Ta oli elurõõmus ja võluv vaatamata teatud asjaoludele, kuid ma ei tohtinud lasta end sellest heidutada, mis temaga juhtus. Kõigile meile, soovimatule rahvale tänavatel, ei olnud palju elupäevi ette nähtud. Nagu ma Tommasole selgitasin, võisin iga päev vanglasse sattuda, mõne vigastuse tõttu, rivaali või vägistaja käe läbi surra või kustutab mu eluküünla katk. Kellestki hoolimine, ka iseendast, oli lihtsalt rumal – sest kui keegi seda endale lubab, nutab ta seni, kuni mõistuse kaotab ja see teeb temast veelgi kergema saagi. Mis siis, nuuksus ta minu külge klammerdudes. Ikkagi armastan ma sind. Kas sina mind ei armastagi? Ma ei vastanud ja see pani ta veel ahastavamalt nutma, kuid ma hoidsin ta ümbert kinni, kuni poiss alla andis ja magama läks. Ma ei tahtnud, et ta minust kui oma emast mõtleks. Olin liiga tihti näinud, mis juhtub tänaval emade ja nende lastega.
Kui asi puutub kõrtsidele nime andmist, läheneme meie, firenzelased, sellele praktilisest küljest. Näiteks kaks kõige kurikuulsamat kõrtsi linnas, Buco ja Fico, mis mõlemad teenivad inimihu pealt rohkem raha kui õllemüügist. Kõrtsid on nimetatud erilist tüüpi inimliha järgi, millega nad kaubitsevad. Sõna buco võib Firenze murdes tähendada paljusid asju, auk on kõige tähtsamal kohal, ja mitte kuigi ontlikus seltskonnas – eriti nende meeste kõnepruugis, kes sagedasti seda kõrtsi külastavad – viitab see ühele väga kortsulisele kehaosale anatoomias. Fico aga tähendab viigimarja, mis on samuti väga rõve väljend Toscana slängis ja osutab naisterahva kõige meeldivamale organile. Soovid poissi? Külasta Bucot. Otsid naist? Mine Ficosse. Mulle polnud kunagi Buco naabruses töötamine meeldinud, kuigi kõrts teenindas jõukamat rahvast. Mitte sellepärast, et mul oleks midagi poisse eelistavate härrasmeeste vastu: rahvatarkus ütleb, et kõik poisid läbivad alistuva etapi, millest nad eeldatavalt naisevõtu ajaks välja kasvavad. Ja keegi ei pööra tähelepanu vanematele meestele, eriti vallalistele või leskedele, kes külastavad 13
Bucot noore ja õrna ihu leidmise eesmärgil. Kuid kahe täiskasvanud mehe koosolemine on selles õelas linnas tõeline tabu. Nemad on need, kellele ühiskondlik korravalve tähelepanu pöörab ja kes pederastia eest istuma pannakse. Aga kui üks kahest mehest on just puberteedi läbinud nooruk nagu Paolo, peetakse seda täiesti loomulikuks: kirik küll kortsutab kulmu, kuid politsei pöörab pilgu kõrvale. Mina olen varas ja selle eest neetud, seetõttu ei mõista ma teiste tegemiste üle kohut. Mulle ei meeldinud Buco läheduses olla vaid seepärast, et selle juurde viiv kitsas põiktänav ei olnud põgenemiseks piisavalt turvaline; ma eelistasin siis mängu alustada, kui pääsemisvõimalused olid paremad. Kuid praegu oli külm ja ma tahtsin oma paksu rahakotti. Selleks ajaks, kui me jõudsime Buco läheduses olevasse põiktänavasse, oli Tommaso kaeblemise lõpetanud, kuna olin rääkinud talle tobedaid lugusid Paolost ja Vanast Purjutajast, kes on nüüd taevas – et Paolol on mõlemad jalad ja ta ajab taga ja püüab kinni noori hooratüdrukuid, sest ta on nii väle.Vanal Purjutajal on päris oma vaat ja ta lamab selili, keel kraani juures ning lakub nii palju õlut, kui talle sisse mahub, jäädes seejuures õnnelikult purju. Sain Tommaso naeratama, kuid ta muutus tõsiseks ja ütles kurvalt: „Kuid sa ei usu ju, et taevas olemas on.“ Mida ma tegelikult uskusin, oli see, et taevas polnud selliste inimeste jaoks nagu mina ja Paolo, kuna ilmselgelt ei hoolinud Jumal meist. Oli lihtsam öelda, et ma ei usu, kui hakata selgitama, et minu arvates ei sallinud Jumal just nimelt mind. Miks muidu oli mu elu nii vastikuks muutunud? Jumal ning taevas olid headele ja lahketele inimestele, neile, kes said endale hoolimist lubada. Minu õnnetuseks võib pidada liigset hoolimist ja ma oleksin juba ammu oma kõri läbi lõiganud, kui Tommasot poleks olnud. Ma pidin õppima oma südant kõvaks tegema ja vähim, mida teha sain, oli õpetada Tommasole sedasama, et tema süda iial ei murduks. Kehitasin õlgu. „Ma võin eksida,“ ütlesin, ja sellest piisas, et panna poissi mõtisklema ja nutmist lõpetama. Tundus veidrana, et ajaks, kui me oma kohad kummalgi pool põiktänavat kõrtsi ukse juures sisse olime võtnud, haaras mind 14
närvilisus. Oleksin justkui teadnud, et midagi läheb untsu. Ma surusin nii kõvasti keebitaskusse peidetud paljastatud habemenuga, et kinnastatud käsi valutas. Keskendusin oma parimale võrgutava meeshoora näoilmele ega teinud Tommasost välja. Oli laupäev ja hoolimata ilmast tungles Bucos piisavalt rahvast. Umbes iga minuti tagant libises põiktänavasse kollast valgust, kui uks avanes või sulgus. Kained mehed kõndisid sisse ja komistavad joobnute paarid väljusid. Kui ma niimoodi põiktänavas konutasin, Tommaso teisel pool minu vastas, püüdes mitte vaadata lambivalguse läigatuses paistvat läbipaistvat tatiniret, mis poisi väikesest ninast nõrgus, ilmus meie seltskonda veel keegi.Vaevu kahekümnene mees, närudes ja lõdisev. Ta oli nägus, kuigi tavaliselt ei lubanud ma endale selliseid tähelepanekuid. Oleksin võinud teda isegi ilusaks pidada. Mehel oli südamekujuline suu ja silmatorkavalt heledad silmad, mida varjasid ebamehelikult pikad tumedad ripsmed. Mulle ilusad mehed ei meeldi – mõnikord pidin end tagasi hoidma ja endale meenutama, et mulle lihtsalt ei tohi mehed meeldida –, kuid too siin oli vaieldamatult veetlev, vaatamata moestläinud pikkadele vasekarva juustele ja üle kulmude ulatuvale tukale. Ta võis küll olla piisavalt hea välimusega, et sellega äri ajada, kuid ta vanus ületas kümne aasta võrra lubatu piiri. Ta ei saanud Bucos oma kaupa müüa. Noored meeshoorad kasvavad alati suureks ja peavad leidma mõne ausama tööotsa, mistõttu nad otsivad jõukaid patroone, kes võiks nende hariduse eest maksta. See nägus saagiotsija oli ilmselt üks neist õnnetuist, kuid tal oleks pidanud olema küllalt mõistust taipamaks, et ta on passiivsest seksuaalsest rollist välja kasvanud ja peab ametit vahetama. Ta vaevalt märkas Tommasot, kuid nägi siis mind ukse juures seismas ning heitis mulle põgusa huvitatud pilgu, mille otsekohe kulmukortsutusega kustutas. Pole põhjust flirtida endast noorema seisusekaaslasega.Vaatasin tedagi hukkamõistvalt. Ma polnud iialgi lasknud mõnel mehel tabada mind ta välimust jõllitamas. Jäin paigale, sundides teda seisma kõrtsiuksest kaugemal, kui see talle meeldinuks. Mulle oli vastukarva, et ta oli liiga lähedal ning võis mängu segada, juhul kui midagi peaks viltu minema. 15
Raske kõrtsiuks paiskus taas valla. Õue tulvas valguse ja soojuse pahvak ning kostsid meeste möirged – nood mängisid täringutega hasartmängu või panustasid surmamääratud lindudele kukevõitlusringis. Nad sidusid kannused, mõnikord ka habemenoad kukkede jalgade külge ja eelmisel nädalal pöördus üks lindudest oma peremehe vastu ning lõikas tal kõri läbi selle eest, et too oli teda liiga tihti võitlema saatnud. Mees langes kohapeal surnult maha. Teised lohistasid surnukeha minema ja asusid kukke taga ajama, et teda tappa. Kuid üks kaval võistleja oli linnu juba ära varastanud. Kõrtsist väljus paarike. Tüüpilised kliendid. Üks umbes kolmekümnene hästiriietatud mees, kelle punane viltmüts viitas edukale kaupmeheseisusele, ja teine nooruk, võimalik et seitsmeteistaastane – minuvanune, õhukeses hallis keebis, mis oli nii kulunud, et läikis. Mõlemad olid nokastanud ja jorutasid lõbusat laulu, milles oli kuhjaga kahemõttelisi sõnu; vanema ja lühema mehe pea kõikus poisi õlal, nende käed olid üksteise piha ümber põimunud. Nad ei märganud mind ega nägusat võistlejat, ka Tommasot mitte, kellel oli õnnestunud mõned pisarad silmist välja pigistada – seekord võltsid, mõeldud klientidele –, mis nirisesid mööda ta määrdunud põski allapoole. Me kena hoor jälgis ohkega paarikese möödumist. Ma panin teda vaevu tähele, sest mu tähelepanu hõivas üksildane kuju, kes piki põiktänavat meie ja kõrtsi poole suundus. Raskelt jalutuskepile nõjatudes ja jalgu lohistades ilmus ta lampidest langevasse valgussõõri. See oli väga vana mees, otsustades ta musta keebi alt paistvate längus õlgade ning korratute, üle kõrvade tolknevate luitunudvalgete juuste järgi. Mees kandis tüüpilist Firenze viltmütsi, sellist, mis on tihedasti vastu kõrvu ja meelekohti surutud, kuid laieneb veidi pealae poolt nagu leivatainas ümmarguses potis. Ta nägu oli lahja ja kitsas, terava lõua ning pika kongus ninaga. Nina oli küllaltki suur, kuid ei sarnanenud neile hiiglaslikele kõveratele monstrumitele, millega uhkeldas Firenze ühiskonna koorekiht, Tornabuonid* ja Medicid. Kuid see, mis teda kõige enam neist eristas, oli kitsas peenest mustast siidist side ta pea ümber, mis kat* Giovanni Tornabuoni (1428–1497), Lorenzo Toreda onu, oli Firenze kaupmees, pankur, diplomaat ja kunstide soosija. – Toim.
16
tis ühte silma. Olen hea elukutsete äraarvaja ja pidasin vanameest pankuriks. Purjus paar, kes väljus kõrtsist, vaarus vanast mehest mööda, teda nii kõvasti tõugates, et ta vaarus ja nägi vaeva tasakaalu säilitamisega. Ta kortsutas nägusa hoora lahke naeratuse peale hukkamõistvalt kulmu. Kui vana mees mulle lähemale jõudis, nägin tema kepikäepidet lambivalguses läigatamas. Puhas kuld: märkasin seda samamoodi, nagu lauglev pistrik silmab alllaiuvas metsas jänest. Mehe keep oli ülikvaliteetsest villasest riidest, lihtne, kuid peenelt viimistletud rätsepatöö. Ja ta oli üksi, kahtlemata münte täis rahakotiga, mille sisu oli mõeldud Bucos pakutavatele naudingutele. Mahlakas saak – rikas, nõrk ja poolpime, halleluuja – oli just meile sülle langenud nagu taevamanna. Minu paks rahakott. See oli liiga magus, liiga hõlpus. Olukord pani mind muretsema. Jalutuskepp oli võimalik relv ja kena hoor oli ikka veel siinsamas.Võttes arvesse, et vana mees vajas keppi tasakaalu hoidmiseks ja seda, et noormees jookseb mu habemenuga nähes minema, oleks meil vedamise korral selle õhtu esimene ja ainus saak käes. Lasin kuuldavale tagasihoidliku köhatuse, siiski piisavalt tugeva, et Tommaso kuuleks. Kui ta mulle pilgu heitis, kallutasin pead kergelt vanamehe poole ja tõmbasin vasaku nimetissõrmega nina alt läbi, justkui tatti pühkides. See oli signaal. Mäng oli alanud. Tommaso asus tegutsema ja silkas valjusti nuuksudes vana mehe poole. „Senjöör!“ hüüdis ta oma väikese tüdruku heleda häälega. „Palun, senjöör!“ Poiss värises, tõmmates hobusetekki tugevamini paljaste kätega endale ümber, väikesed jalad peenikesed nagu kepid. „Mu ema suri ja ma olen näljas! Ainult üks dinaar, senjöör, ainult üks Jeesuse ja püha neitsi armastuse nimel ...!“ Vanahärra peatus, ta näoilme peegeldas seniilset segadust ja ta jõllitas poissi. „Eh,“ ütles ta. „Eh ...“ ja patsutas oma rahakotti, mis oli peidus ta mantli sisetaskus. Paremal pool – taeva kingitus, ta pimeda silma pool, just õiges kohas, kust taskuvaras otsima hakkab. 17
Seda võib nimetada vedamiseks, või minu puhul kogemuseks ja vilumuseks, aga ma seisin vana mehe paremal küljel. Ja tundsin selle kingituse eest kahjurõõmu. Ohutu vana mees, kes patsutab oma rahakotile ning paljastab täpselt selle asukoha, tavaliselt pidin inimesele otsa põrkama ja pimesi kobama, et seda leida. Veelgi magusamaks muutis olukorra see, et kena hoor oli lõpuks ometi varvast visanud. Ta vist taipas, et me kavatseme vargust toime panna ega tahtnud end sellesse segada. Püüdsin mitte naeratada, kui hakkasin ohvrit lõksu püüdma. Tommaso suutis ilma ettevalmistuseta tegutseda ja seegi öö polnud erand. Selle asemel, et kõvemini nutma hakata ja põlvili laskuda, juhtimaks sihtmärgi tähelepanu kõrvale, mis oligi meie eesmärgiks, laskus ta neljakäpukile ja haaras räpastelt munakividelt midagi nähtamatut. „Vaadake!“ hõiskas ta. „Vaadake siia, senjöör! See on ime!“ „Eh?“ ütles vana mees, küürutades nii madalale, kui ta ebakindlad jalad võimaldasid. „Eh?“ „Üks münt, terve soldo! Imetegu neitsilt! Ta kuulis mu palveid! Vaadake!“ Ma möödusin vanast mehest lähedalt, meie keebid riivasid üksteist, ta oli palju tugevam, kui välja paistis. Siis teesklesin, et kaotan veidi tasakaalu, nagu oleksin purjus, ja jooksin talle otsa. Ma tõukasin teda piisavalt kõvasti, mees ei tundnud, et lõhestasin habemenoaga ta keebi. Libistasin oivaliselt raske sametkoti kahe sõrmega üles, taskust välja, ja pomisesin: „Vabandust.“ Silmapilguga jõudis see turvaliselt mu enda keebitaskusse. Hetkel, kui ma rahakoti pihku surusin, hõikas Tommaso inglihääl südantlõhestava pettumusega: „Oh! Ma kujutasin seda ette! Oh ei! Oota! Kas see on see?“ Ta jätkas maa kraapimist, samal ajal kui mina pöördusin ühel jalal, keerates vanale mehele selja ja valmistudes kiiresti ning vaikselt põiktänavasse kaduma, eemale ohvrist, eemale Bucost, kodu poole. Kuid ringipööramise hetkel klammerdus käsi mu randme ümber, süüdlane oli aga kinni nendesamade sõrmede küljes, mis just olid rahakoti võtnud. 18