“Heldeke! Vaata õige teda seal!“ hüüatas rott, kui küülikut silmas.
„Hmm... jah, ma siin mõtlesingi, et mida ta seal õige teeb,“ vastas koer üllatunult.
Enne, kui rott välja ilmus, oli kõik olnud nii rahulik.
„Ta on ju täiesti lapik,“ ütles rott ja vaatas lapikut küülikut lähemalt.
„Kas sa tunned teda?“ küsis rott ettevaatlikult.
„Noo, ma arvan, et ta elab majas number 34“ vastas koer.
„Ma ei ole küll temaga rääkinud, aga ma olen selle maja
väravale pissinud, nii et eks me ole kohtunud.“
Rott arvas, et kogu see lugu on veidike kurb.
„Siin sedasi lamada ei saa küll eriti mõnus olla,“ ütles ta ja vaatas koera poole.
„Täpselt sedasama ma mõtlesin, kui ma ta leidsin,“ ütles koer.
Rott mõtles selle üle tükk aega, enne kui veidi küsivalt ütles:
„Vahest me peaksime ta mujale viima?“.
Koer oli temaga sama meelt. Kuid kuhu võiksid nad küüliku viia?