Calia Read
Haruta mind lahti
UDUSÕÕR AKNAKLAASIL 7
1.
UDUSÕÕR AKNAKLAASIL
V
aatan aknast, kuidas tuhanded lumehelbed võidu maa poole laperdavad. Surun näo vastu klaasi, valusalt ihates vabadust. Aga mind ei hoia vangis mitte õhuke klaas, vaid midagi märksa sitkemat – mina ise, tõde minu kohta. Inimesed arvavad, et tõde on väike linnuke sinu südames, kes seal vaikselt siristab. Nad arvavad, et ta on ohutu. Aga mina tean midagi, mida nemad veel ei tea. Kui nad julgevad lõpuks enda sisse vaadata, siis nad avastavad, et see väike lind on rebinud puruks nende südame ja sööstnud otse hinge tuuma – kõige õrnemasse kohta. Mina nägin enda sisse ja sellepärast olen mina praegu siin, aga nemad ei ole. Surun lauba vastu akent ja hingan klaasile. Sinna ilmub udusõõr. Teen veel ühe. Ma olen siin olnud kolmkümmend päeva. Kolmkümmend päeva tagasi toodi mind Fairfaxi psühhiaatriahaiglasse – ja see ei sündinud mitte minu enda soovil. Kolmkümmend hommikut järjest olen avanud oma silmad ja näinud enda ümber täiesti võõrast tuba. 720 tundi on õed ja hooldajad käinud minu uksest sisse ja välja. 720 tundi on mind pidevalt jälgitud, nagu oleksin ma väike laps, keda ei saa hetkekski omapead jätta.
8 HARUTA MIND LAHTI
Vaatan mööda klaasi ribelevat kärbest, kes üritab meeleheitlikult väljapääsu leida. „Ma olen seda juba üritanud, totu”, ütlen talle ja koputan õrnalt vastu akent. „Nad on siia kümme riivi ette keevitanud.” Kärbes jääb paigale, justkui kuulaks mind. Varem või hiljem leiab ta siiski oma tee vabadusse. Ma tunnen paksu ja tugevat kadeduselainet oma keha läbistamas. Ma tahaksin selle kärbse maha lüüa, et võtta talt võimalus siit pääseda. Siia ma olengi siis oma eluga nüüd jõudnud – olen kade mingi kuradi kärbse peale. Keegi koputab kõvasti mu uksele. Üks, kaks, kolm... See on mu usaldusõde Mary – ta koputab alati kolm korda. Nagu tal oleks vaja neid paari sekundit, et valmistada end ette selleks, mis vaatab talle vastu teisel pool ust. Mary avab ukse. Ma tunnistan tema lühikesi tumedaid juukseid ja värvilist kitlit. „Teile on külaline,” ütleb ta. Tõusen püsti. Mu süda, mis on tükk aega monotoonselt ühte rütmi löönud, tõstab sekunditega tempot. Lisaks rütmile muutub ka toon. Kogu maailma toon – üksluisus kaob ja kõik on uus, põnev, koguni ilus. See saab tähendada ainult ühte asja – ja see asi on Lachlan Halstead. Enne, kui ma toast väljun, vaatan üle õla tagasi. Kärbes on kadunud. „Vedas sul,” pomisen nina alla, ust enda järel sulgedes. Kui keegi kahtleb, kas hullumeelsus on olemas, siis siin veenduks ta kohe, et on. See hõljub läbi kõikide selle maja ruumide. See liugleb mööda steriilseid koridore ja haagib end iga patsiendi külge, harutades nende küljest lahti viimase lootuse ja andes asemele meeleheite. Mõned inimesed on vait – nad on alla andnud. Aga kes veel ei anna, need karjuvad. Nende kriisked kaiguvad üle kogu maja. Õed jooksevad mööda koridore ja mõne sekundi pärast muutuvad karjed oieteks, kuni vaikivad sootuks. Alguses, kui ma siia tulin,
UDUSÕÕR AKNAKLAASIL 9
jooksis iga selline karje külmavärinana mööda mu selgroogu alla. Aga nüüd olen harjunud. Tee peal tuleb meile vastu teine usaldusõde koos brüneti naisega. Mu sammud aeglustuvad ja ma vaatan seda naist. Ta juuksed on lühikeseks lõigatud. Tema nahk on kahvatu ja helkleb kollakalt siinse ere-ereda valguse all. Ta on väga kõhn. Tema käed on üleni kaetud süstlajälgedega, mis jutustavad mulle oma lugu. Naise pilk kohtab minu oma. Ta silmist kiiskab välja tema hing, mis küsib: „Kuidas see võimalik on, et ma ikka veel elus olen?” Ma ei oska vastata. Mary peatub lukustatud ukse juures. Ta sisestab neljakohalise koodi ja uks avaneb aeglaselt. Me oleksime nagu põrgusse sattunud. Puhkeruum on kõige masendavam koht Fairfaxi vaimse tervise instituudis. See on koht, kuhu on igat sorti hullud kokku korjatud. Mary tõukab mind õrnalt edasi. Rulood on avatud, särav päikesevalgus täidab ruumi ja valab linoleumpõrandad pimestava valgusega üle. Tuba on täis laudu. Mõned inimesed mängivad lauamänge või vaatavad seinale kinnitatud televiisorit. Uudised mängivad väga vaikselt, subtiitrid on sisse lülitatud. Kuid enamik patsientidest ei tee midagi. Nad istuvad ja jõllitavad otse enda ette, silmad täis tühjust. Nii palju inimesi, kellele pole enam midagi jäänud. Aga minul on keegi, kes hoiab mind hulluks minemast – ja ta on siinsamas, minust kõigest mõne sammu kaugusel. Mu keha lõdvestub Lachlanit nähes. Ta istub aknaäärses lauas. Vaatab välja, tumedad kulmud veidi kipras. Ta tõstab oma päevitunud käe ja laseb tumesinisest siidist lipsu lõdvemaks. Ta pruunid juuksed on värskelt lõigatud lühikeses soengus. Sulen hetkeks silmad ja mu ees on taas väike poiss, kõhn ja kiitsakas, aga ülbe naeratusega. Mu parim sõber, kes varastas mu südame. Kui silmad avan, istub mu ees tõsise moega mees. Tema nipsakus on asendunud elukogemusest õpitud tasakaalukusega. Ta on suureks kasvanud. Ja nüüd ei ole tema oma enam ainult mu süda, vaid ka mu hing.
10 HARUTA MIND LAHTI
Ta on alati olnud osa minust – ja kui sa oled kellegagi nii lähedane, siis sinu kannatused levivad ka temale. Ma tean, et minu kurbus on ka tema kurbus. Lähen Lachlani juurde. Ta vaatab ikka veel aknast välja. Pööran pilgu samas suunas ja näen puud, mis jääb aknale kõige lähemale. See on sama puu, mida minagi alati vaatan. Ta oksad on endalt minema heitnud kõik lehed ja tõmbavad end külma tuule käes looka. Viimase nädala jooksul olen vaadanud külmunud veetilka ühel puu alumisel oksal. Ripub seal ja paistab sedamoodi välja, nagu peaks ta alla kukkuma. Oks muudkui kõigub tuule käes, aga jäätunud tilk ei anna alla, on ikka vapralt oma kohal. Kui isegi külmunud jäätükike suudab end hoida, siis äkki suudan ka mina hoida kinni oma vähesest säilinud tervest mõistusest. Istun toolile Lachlani vastu. Ta vaatab mulle otsa. Saan peaaegu elektrilöögi ja veri tõuseb hetkega mu näkku. „Kuidas sul läheb?” küsib ta. Olen tõmmanud jalad kurgu alla ja toetan lõua põlvedele, keeldudes enam kuhugi mujale kui temale silma vaatamast. Ta käib siin küll tihti, kuid sellegipoolest tundub aeg nende kohtumiste vahel liiga pikk. „Kõik on samamoodi nagu kaks päeva tagasi,” ütlen vaikselt. Lachlan vaatab mind uurivalt. Ta pilk on terav, miski ei jää märkamata. „Oled sa oma arstiga rääkinud?” Vaatan ruttu aknast välja, et ta pilku vältida. Lachlan ohkab ja tõmbab käega läbi juuste: „Ma tunnen sinust puudust, Naomi.” „Mina sinust ka,” vastan ja mu hääl murdub. Lachlan jätkab: „Sa ju tead, et sa ei kuulu siia, tead ju ometi?” Ma ainult noogutan. „Siis sa pead pingutama ja terveks saama,” ütleb mees ja vaatab ruumis istuvaid inimesi pilguga, nagu vaataks ta mingit friigitsirkust. Ta lõuga läbib kerge tõmblus: „Kurat, ma ei suuda sind siia jätta!”
UDUSÕÕR AKNAKLAASIL 11
Sirutan oma käe üle laua ja asetan selle tema omale. Lachlani silmad tõmbuvad vidukile. Ta pöörab oma kätt, nii et ta sõrmed leiavad mu randme, seda lausa põletades. Ja siis haarab ta mu käe kõvasti oma pihku. „Kas sa armastad mind?” küsib ta. Vaatan talle otsa silma: „Sa ju tead, et armastan.” Mu sõnad peaksid andma talle jõudu, aga ta vajub hoopis veelgi rohkem kössi. „Kui sa mind armastad, siis sa pead terveks saama,” ütleb ta vaikselt. „Ma ju püüan kõigest väest,” kinnitan talle ja üritan oma kätt vabastada. Aga Lachlani haare ainult tugevneb selle peale: „Ei, sa ei pinguta piisavalt.” Mu hääl muutub sosinaks: „Ma ei saa ju lihtsalt unustada kõike seda, mis juhtus.” Lachlan naaldub minu poole – nii et meie nägusid lahutab vaid mõni toll – ja ütleb mulle tungivalt: „Ma olen ju sulle öelnud, et ma ei anna alla. Ma ütlesin, et sa pole selles üksi, aga sa varisesid ikkagi kokku.” Ma tõmban oma käe tagasi. Ta laseb sellel juhtuda. Ma suudan taluda paljusid asju, aga kuulda selliseid sõnu tema suust tekitab tunde, nagu oleks keegi mu südamest tüki välja lõiganud. Laclan silmitseb lauda, kus meie käed just hetk tagasi põimunud olid ja pomiseb: „See hävitab su. See Naomi, keda mina tunnen, poleks ealeski nii kiiresti alla andnud. Ta oleks võidelnud oma elu hinnaga.” „Aga ma ju võitlen!” kaitsen ennast. „Vaata enda ümber, Lach. Kuidas ma muidu sinu arvates siin nii kaua üldse vastu pidada oleksin suutnud.” „Aga kas sa ikka saad aru, miks sa siin oled?” küsib ta järsul toonil. Ma ei vasta. „Sa oled siin, kuna sa varisesid kokku.” Ma võpatan, sest olgu see tõsi või mitte, ma ei saa Lachlanile vastu vaielda. Tema on meist kahest see tervemõistuslik pool. Tema sõnad tähendavad rohkem kui minu omad.
12 HARUTA MIND LAHTI
Südamelöögid kohisevad mu kõrvus ja mu silme ette ilmub pilt möödunust. Näen kurbade silmadega naist, kes vaatab oma peegelpilti. Ja ma näen Maxi, kes lamab mu selja taga voodis. Üks kiire samm ja olen tema juures. Ta naeratab ja haarab mu pihast. Siin mu nägemus hajub. Ma oigan ja surun käe silmade ette. „Naomi, vaata mulle otsa!” nõuab Lachlan. Langetan käe. Lachlan jälgib mind pingsalt. Ta paneb oma käe ümber mu kaela. Ta pöial silitab mu nahka ja mu keha jõnksatab. „Oled sa praegu minuga koos?” küsib ta. Mõtlen. Jah... ei... võib-olla. Iga uus päev on mulle tundmatu. Igal hommikul ärgates tunnen, et mind ümbritseb paks udu ja ma tean, et minust on üks tükk puudu. Aga ma ei tea, kus see tükk on. Ma vastan Lachlanile täiesti ausalt: „Ma olen sinuga... praegu.” Oleme mõne sekundi vait ja ta vaatab mulle otse silma. Mu kõhus keerab ja veri kihutab mühinal läbi veenide. Lachlan avab suu, kuid sealt ei tule ühtegi sõna. Ta võitleb oma tunnetega, aga kaotab lahingu. Ta pilk on minu omas kinni ja siis ta suudleb mind tugevalt. Ma ärkan otsekohe ellu. Ja see ongi see, mida hea suudlus peab tegema. Ta peab mõjuma kohe, kui sinu ja tema huuled kohtuvad. Sa ei mõtle. Sa reageerid. Sa tunned. Meil Lachlaniga on alati nii olnud. See suudlus kinnitab mulle: „Pea mind meeles. Mina olen päriselt olemas.” Ma vastan ainsal viisil, kuidas oskan – nii, nagu Lachlan mulle kunagi õpetas. Lachlani käed hoiavad mu nägu. Ta huulte pinge väheneb, kui ma surun enda huuled vastu tema omi. Ta mõmiseb vaikselt ja haarab mu näo veelgi tugevamini oma käte vahele. Minus pääsevad valla mälestused. Mu silmalaugude taga on projektor, mis näitab mulle pilte minevikust. Igal pildil on Lachlan. Meie kaks põllul, tulistamas taevasse rakette. Meie vaatamas tähti ja rääkimas nii kaua, kuni tõuseb päike. Ma näen ennast naeratamas. Olen nii muretu ja õnnelik.
UDUSÕÕR AKNAKLAASIL 13
Ühe põgusa hetke jooksul tunnen endas rahu. Tunnen Lachlani keelt oma huulte vahel ja mind läbistab värin, kui avan oma suu. Mu sõrmed roomavad tema käsi mööda üles, kuni jõuavad kaelani. Just siis, kui minus on taas hakanud võbelema lootus, Mary köhatab. Lachlan tõmbub esimesena eemale. Ta pupillid on laienenud, ta huuled õhetavad suudlusest. Mina tõmban keelega mööda huuli, et saada tagasi rahu, mille see suudlus mulle andis. Mary köhatab veel kord. Vaatan talle otsa. „Härra Halstead,” ütleb ta. „Ma arvan, et teil on nüüd aeg minema hakata.” Lachlan võtab oma käe mu kaelalt. Tunnen, kuidas mu nahk tõmbub taas külmaks. Mu käed kukuvad raskelt vastu lauda, kui jälgin, kuidas Lachlan püsti tõuseb. Ta vaatab Mary poole: „Palun andke meile veel üks minut.” Mary pilk mõõdab meid ja ta ohkab. „Olgu, aga ainult üks minut,” ütleb ta vastuvaidlemist mitte sallival toonil ja kõnnib veidi eemale. Lachlan naaldub mulle nii lähedale, kui saab. Ma vaatan lauda, mille sile pind hakkab häguseks muutuma, sest mu silmad on täitunud pisaratest. Midagi hirmsat on juhtumas. Ma tunnen seda. „Ma ei saa seda jätkata,” ütleb Lachlan. Lihtsalt nii ütlebki. Vaatan talle otsa ja näen tema silmades valu. „Aga mul on vaja, et sa siin käiksid,” poetan murduval häälel. „See on ainuke asi, mis mind siin elus hoiab.” Selle peale pöörab Lachlan oma pilgu aknast välja. Haaran kinni tema särgikraest, et sundida teda mulle otsa vaatama: „Sa ei tohi mind maha jätta!” Meid mähib enda sisse pingetest tiine vaikus. Ta piidleb mind silmalaugude alt ja tema näoilme on sünge. Ükshaaval sätib ta oma sõrmed mu randmete ümber ja eemaldab mu käed õrnalt, aga kindlalt oma särgi küljest. „Ma ei jäta sind maha. See on viimane asi, mida ma tahaksin teha. Aga ma ei usu, et minu siin käimine sind kuidagi aitab. See toob pigem kahju,” seletab ta aeglaselt.
ÜLE PIIRI 49
5.
ÜLE PIIRI
K
olmapäev, neljapäev, reede. Päikesekiirte peegeldus mu Rayban’i päikeseprillidel. Naermine koos Lanaga. Mu aknast väljasirutatud käsi püüdmas tuult, kui autoga sõitsime. Päevad sulasid kiiresti ühtlaseks ja häguseks massiks, samal ajal kui mina mängisin elu eest oma suvepuhkust nautivat lõõgastuvat tudengit. Ja ma mängisin seda hästi. Mitte keegi ei aimanud, et need kolm päeva oli mulle antud armuaeg, mille lõpuks pean otsustama, mida ma Maxile vastan. Ta ei helistanud mulle kordagi. See ajas mind hulluks. Ma põrnitsesin oma telefoni, oodates, et tema number ilmuks ekraanile. Ma olin jälle viisteist, tõmmeldes mingi tüübi pärast nagu tobe väike plika. Kätte jõudis laupäev. Oma hommiku veetsin ma telefoni vältides. Aga pärast duši all käimist, ja pärast seda, kui olin tund aega mööda oma tuba edasitagasi kõndinud, helistasin talle. Ta vastas kiiresti. „Sa tahtsid, et ma vastaksin sulle jah või ei...” Pidasin väikese pausi ja vaatasin aknast välja. „Kas sa ikka tahad seda?” „Tahan,” vastas ta aeglaselt.
50 HARUTA MIND LAHTI
Ainuüksi tema hääle kuulmine pani mu vere metsikult kihama. Ma neelatasin ja teatasin kergelt katkendliku häälega: „Siis ma ütlen „jah”.” Ma võisin läbi telefoni lausa tunda tema enesega rahulolevat irvet. „Ma tulen kell 8 sulle järele.” Ma tegin sel õhtul kõiki neid asju, mida ma olin endale lubanud, et ma Maxiga ei tee. Ma olin endale kinnitanud, et ei lähe temaga õhtusöögile, aga nüüd me istusime koos ühes parimas McLeani restoranis. Mul oli plaanis oma riietusega mitte karvavõrdki vaeva näha, aga nüüd oli mul seljas sinine sügava dekolteega maksikleit, mis lisaks paljastas ka peaaegu terve mu selja. See oli üks mu kõige seksikamaid kleite. Ma olin endale lubanud, et ma olen tema läheduses rahulik ja häirimatu, aga mu keha kattis hetkega kananahk, kui restorani jalutades ta käsi mu paljast selga puudutas. See pani mind kohe oma kleidivalikut kahetsema. Ja nüüd suutsin ma vaevu hingata, sest see pilk, millega Max mind vaatas... Ta vaatas mind ja tema silmad tõmbusid pilukile justkui mind paremini fokusseerida üritades. Ma liibusin vastu oma tooli seljatuge ja mul oli tunne, nagu oleks mind rindu tulistatud. Põmm. Ma avasin end talle moel, mida olin täiesti võimatuks pidanud. Rääkisin talle oma ülikoolist, vastumeelsusest eksamite ja esseede suhtes, oma õppejõududest. Ja Max kuulas mind keskendunult, ta silmad ei uidanud kordagi kuhugi mujale, tema tähelepanu oli üleni minu juures. See oli vapustav. Max võttis lonksu oma veeklaasist. Ta nõjatus tagasi, toetades ühe küünarnuki oma tooli seljatoele. Tema hall triiksärk tõmbus ümber ta rinna ja käe pingule. Võtsin lonksu oma veinist. See oli juba kolmas klaas. Iga kord, kui ma teda vaatasin, hakkas mu suu kuivama. Mul oli vaja leida ruttu parem viis sellega hakkama saamiseks või ma saadan oma maksa hukatusse. „Oled sa siis kokkuvõttes rahul oma ülikoolieluga?” „Vist küll.”
ÜLE PIIRI 51
„Vist?” Kehitasin õlgu. „No see pole üldse selline, nagu ma ootasin.” „Ja mida sa siis ootasid?” Mõtlesin selle küsimuse üle, samal ajal närides oma alumist huult. „Rohkem... vabadust.” Max kergitas selle peale oma kulme, nii et ma hakkasin ruttu selgitama. „Ma ei tea... Ma vist arvasin, et ma leian iseenda. Kõlab nagu klišee... ma tean.” Max muigas ja mu süda hakkas alarmeeritult peksma. „Sugugi mitte,” ütles ta siiski. „kõik ju loodavad seda, aga väga vähestega see päriselt juhtub.” „Kas sind muutis ülikool?” uurisin nüüd mehelt. „Ei. Mul sujusid õpingud hästi, aga veel paremini sujus lõbutsemine.” Kui ma kujutlesin Maxi pidutsemas, siis ma kujutlesin, kuidas igal nädalal oli ta käsi uue tüdruku piha ümber. Armukadedus sirutas oma juuri mu kõhus, kuni pidin vägisi selle pildi ÜlikooliMaxist endast eemale peletama. „Kui me oleksime kohtunud ülikoolis...” alustasin aeglaselt, vaagides hoolega sõnu. „Kas sa oleksid mind märganud?” „Ma oleksin sind märganud samamoodi, nagu ma märkan sind praegu,” ütles ta eriti intiimsel toonil. Need sõnad lõid mind peaaegu uimaseks. Max tegi pika pausi ja toetas oma küünarnukid lauale, nagu ta hakkaks kohe ütlema midagi väga olulist. Nüüd oleksin mina pidanud midagi ütlema. See oli ideaalne aeg talle selgitada, et mul ei ole vaja temalt midagi kuulda. Mu huuled avanesid, aga suust ei tulnud välja ühtegi sõna. „Kas sinu elus on keegi?” küsis mees nüüd. „Minu elus on palju inimesi,” vastasin nipsakalt, tehes nägu, et ma ei saanud aru, mida ta mõtles. „Eile käisin ühe sõbraga lõunal, pärast seda läksin bensiini võtma ja lõpuks ajasin „7-Eleven”-i* müüjaga tükk aega juttu... Ja ma võiksin veel pikalt loetleda inimesi oma elus.” * „7-Eleven” on rahvusvaheline väikepoodide kett. Tihti on need poed bensiinijaamades.
52 HARUTA MIND LAHTI
Max naeratas kavalalt ja naaldus mulle lähemale. „Ma pean silmas seda, et kas sul on kellegagi suhe?” Lachlan vallutas äkki kogu mu meele. Ilma küsimata, kas ta tohib; hoolimata sellest, et ma nii väga üritasin temast mitte mõelda. Nihelesin oma toolil, teadmata, kuidas olla. „Tegelikult... on küll keegi – keegi, kellega meil oli juba ühine lapsepõlv,” ütlesin vaikselt. „Ah nii?” uuris Max. Ma ei saanudki aru, kas see, mida nägin sel hetkel tema silmades, oli lihtsalt huvi või armukadedus või midagi kolmandat. „See on pikk jutt,” tahtsin ma siinkohal punkti panna. „Mul on piisavalt aega,” vastas Max. „Mitte piisavalt selle jutu jaoks,” tõrjusin teemat eemale. Mul polnud kavatsust midagi rohkem rääkida. Ma ei tahtnud Lachlanist rääkida ja ma arvan, et see oli ka mu näoilmest näha. Max küsis arvet ja see toodi ruttu. Mina hingasin kergendatult. Tõusime korraga püsti. Pigistasin käekotti oma sõrmede vahel, kuni tema oma jaki selga libistas. Jalutades väljapääsu poole, tundsin tema peopesa oma seljal. Tema sõrmed vastu minu paljast nahka. Täpselt samamoodi nagu enne. Parkija oli Maxi autole täpselt restorani ees koha leidnud. Kõigi teiste jaoks oli see ilmselt tavaline soe suveõhtu. Aga teised ei olnud just istunud Maxi vastas. Teised ei olnud tundnud tema silmi endal, mis tekitab tunde, nagu oleksid sa leekides. Hingasin sügavalt sisse. Libistasin end tema auto kõrvalistmele. Uks sulgus. Mind ümbritses Maxi lõhn. Hõõrusin pihkudega oma kananahka. See hakkas vaikselt kaduma. Aga kui Max juhipoolsest uksest sisenes, tekkis see kohe uuesti. Enne kui ta sõitma hakkas, silmitses ta pingsa pilguga oma roolile toetuvaid käsi, justkui need peaksid andma vastused kõigile tema küsimustele. Kui ta lõpuks minu poole pöördus, mõõtsid ta silmad mind mu blondidest juustest kuni jalataldadeni. „Ma võin su koju tagasi viia.” Ma ootasin, et ta jätkaks.
ÜLE PIIRI 53
„Või...” poetas ta nüüd. Ma pole kunagi varem seda lühikest sõna kuuldes sellist kergendust tundnud. „Või tuled sa koos minuga minu koju.” Tema hääl madaldus seda viimast lauset öeldes. Max jäi vait. Mina olin vait. Mootor surises. Ümber meie paukusid autouksed. Oli kuulda vestlusi ja naeru. Kõik inimesed ja kogu maailm meie ümber jätkasid oma tegevust, täielikus teadmatuses, et see, kuidas ma nüüd Maxile vastan, muudab kõik. Ma oleksin võinud valetada – mõelda välja mingi tobeda põhjuse, miks ma pean hommikul vara ärkama. Ma oleksin võinud öelda, et ma ei tunne ennast hästi. Või et ma olen väga väsinud. Aga ma ei teinud seda. Ma tegin seda, mis tundus tol hetkel asi, mida ma pean tegema. „Läheme sinu juurde,” ütlesin Maxile. Sõit tema koju oli väga pingeline. Mu kingakonts toksis vastu autopõrandat. Ma pigistasin oma turvavööd nagu sellest sõltuks mu elu. Max küsis minult igasuguseid küsimusi ja ma andsin talle ühesilbilisi vastuseid. Ma ei tahtnud rääkida. Ainuke, millele ma suutsin mõelda, oli see, mis juhtuma hakkab, kui me tema juurde jõuame. Ma tahtsin, et aeg peatuks. Ma tahtsin sügavalt sisse hingata ja oma südame maha rahustada. Aga juba me pöörasimegi tema maja sissesõiduteele. Max lülitas mootori välja ja vaatas minu poole. Ma tundsin teravalt seda kuumust, mis õhkus tema kehast, tundsin seda, mida see keha mulle pakkuda võib. Ta astus autost välja. Mina ei suutnud end liigutada. Mõni sekund hiljem ta avas mu ukse ja kummardus minu poole vaatama. Auto sisevalgustus peatus tema näol ja lõi tema pruunid silmad särama. Ma vaatasin, kuidas ta pilk rändab mu silmade ja huulte vahel. Silmad. Huuled. Silmad. Huuled. Lõpuks peatus Maxi pilk mu huultel. „Nüüd oleks vist aeg autost välja tulla,” ütles ta aeglaselt.
54 HARUTA MIND LAHTI
Oli see hea mõte? Max küll ütles need sõnad välja, kuid paistis, et ta pole ka ise selles täiesti veendunud. Mida me ometi teeme? Manasin oma näole naeratuse ja lasksin Maxil end kõnniteele juhtida. Ma olin tema maja vaevalt märganud, kui me viimati siin olime, tema peol käisime. Aga sel korral ahmisin ma endasse nii palju kui võimalik. Maja oli paraja suurusega. Mitte liiga suur. Mitte liiga väike. Tavaline telliskivimaja, mida ümbritses korralik hekk. Selle ääres olevad valgustid heitsid maja akendele kollakat kuma. See maja polnud absoluutselt midagi sarnast nagu need ohtrad hunnitud mõisad, kus siinkandi asukatel kombeks elada oli. See üllatas mind, heas mõttes. Läksime uksest sisse. Eesruum oli avar, aga üsna minimalistlik. Siin oli väga vaikne. Meie sammud kajasid valjult seintelt vastu. See tundus nii ebaloomulik. Iga mu kontsaklikk meenutas mulle, et ma olin siin temaga kahekesi. “Tere, Maxi kodu,” pomisesin omaette. Max oli mulle nii lähedal, et ta kuulis, mida ma ütlesin. Ta vaatas üle oma õla minu poole ja naeratas: „Tahad majas ringi vaadata?” „Jaa, muidugi,” ütlesin kiiresti. Ringkäik majas on ohutu tegevus. Kõigepealt peatus Max fuajee paremas küljes ühe ukse juures. Ta avas ukse ja pani tuled põlema. „See on mu kontor.” Mees kõndis oma töölaua juurde – paistis, et see oli tal instinktiivselt esimene tegevus, kui ta sellesse ruumi jõudis. Ta võttis oma jaki seljast ja pani selle toolileenile. Samal ajal vaatas ta mingeid pabereid oma laual. Ma nõjatusin vastu ruumi seina. „Noh, pole väga vigagi.” Max naeratas. „Tänan teid teie heakskiidu eest.” Ma vaatasin, kuidas ta tõstis ja uuris pabereid laual, endal kulm keskendunult kipras. Tema käed toetusid lauale ja ma tahtsin talle lähemale minna – ma tahtsin sinna tema käte ja laua vahel. Ma tahtsin kogu tema tähelepanu endale. Õige pea Max tõstiski pilgu minu poole ja naeratas. Tema pilgus ei olnud enam mingit mängulisust. Tema silmad naelutasid
ÜLE PIIRI 55
mind seina külge ja ma ei suutnud ennast liigutada. Need silmad kutsusid mind oma mõtted teoks tegema. Kogusin mõned sekundid hinge. Mu süda peksis mu rinnus nii kõvasti, et see oli peaaegu valus. Lõpuks, kui ma olin oma värinast üle saanud ja suutsin juba normaalselt liikuda, kõndisin ruumi läbi ja vaatasin kõik asjad selles üle. Täpselt kontori keskel seisis suur mahagonlaud. Ruumi seinad olid värvitud kohvipruuniks. Maxi laua vastas oli kaks nahast tugitooli. Vasakpoolse seina kattis maast laeni raamaturiiul. Riiuli vastasseinas oli diivan, mille funktsioon paistis olevat pigem ruumi kaunistamine kui otsene vajadus. Max astus oma laua tagant välja ja peatus minust vaid mõne sammu kaugusel. „Kas läheme ja vaatame ka ülejäänud toad üle?” küsis ta nüüd. Mu peas tekkis kujutluspilt, kuidas me siseneme tema magamistuppa. Astusin sammu tagasi. Enam ei tundunud see ringkäik ohutu. „On juba hilja. Ma peaksin koju minema,” ütlesin kiiresti. Max uuris mind põhjalikult. „Kell on alles 11. Aga kui sa tahad koju minna, siis ma saan su sinna viia.” Ma tagurdasin edasi, kuni mu jalad põrkasid vastu diivaniserva. Ma ei suutnud midagi öelda. Ta tuli mulle lähemale ja jäi mu vastu seisma, nii, et tema jalg oli minu omade vahel. Olin lõksus, ma ei saanud enam eest ära liikuda. „Kas sa tahad koju minna?” küsis Max, aeglaselt, sõnu venitades. Mu hing jäi kinni. „Naomi?” Mu silmad olid tema rinnaga samal kõrgusele. Ma pidin oma pead tahapoole kallutama. Veel ja veel ja veel tahapoole, enne kui sain silmside temaga taastatud. „Mida?” küsisin. „Sa ei vastanud mu küsimusele.” „Ma ei saa mõelda,” pomisesin vastu. „Sa tungid mu isiklikku ruumi.”
160 HARUTA MIND LAHTI
18.
RÄÄGI TEMAGA
„K
uidas sul läheb, Naomi?” Vaatan doktor Rutledge’ile otsa ja istun maha. „Hästi.” „Kas sa magasid hästi?” „Tundub, et täitsa normaalselt.” „Suurepärane.” Psühhiaater võtab lonksu oma kohvist ja haarab siis pastaka. „Mis siis muud kui hakkame pihta. Kas sa saaksid mulle rääkida...” „Kas sa igatsed mind,” sosistab järsku Max. Korraga on ta otse minu kõrval: süda mu rinnus teeb kukerpalle. Tema kohalolek on nii võimas, et reaalsus peatub. Mu pea püsib otse, aga silmad pöörduvad tema poole. Ma söön teda silmadega. Tema tumedat kulmukaart. Tema säravaid pähkelpruune silmi. Tema huulejoont. Hoian sõrmedega tugevasti oma tooli käetugedest kinni, et ma ei saaks sirutada kätt ja teda puudutada. Ma igatsen teda nii väga. Ta võtab oma käega ümber mu tooli seljatoe kinni, nii et see käsi on mu õlgadest mõne sentimeetri kaugusel. Mõned sekundid hiljem tunnen tema trimmis rinda oma õla vastas. Milline kiusatus! Ta kummardub lähemale ja tema juuksed puudutavad
RÄÄGI TEMAGA 161
mu lõuga. Mu ninna tungib tema habemeajamiskreemi lõhn. Ta huuled puudutavad mu kõrva ja ma praktiliselt hüppan oma toolil. „Räägi temaga edasi,” sosistab ta. „See on su ainus võimalus siit välja pääseda.” Ma neelatan ja vaatan doktor Rutledge’i poole. Tema huuled liiguvad, aga ma ei kuule, mida ta räägib. Ma kuulen ainult Maxi. Ma tean, et see, mida Max mulle räägib, on tõsi. Doktor Rutledge on mu ainus võimalus siit pääsemiseks. Ja kui ma siit pääsen, saan ma aidata Maxi ja Lanat ja kõik muutub paremaks. Mitte ideaalseks, aga paremaks. „Ma nii igatsen sind,” sosistab Max mulle kõrva. Tema sõnad on nagu teravad küüned, mis hoiavad mu südant enda haardes. Iga sõna, mida ta ütleb, läbistab mind ja muudab mu hingamise katkendlikuks. Hoian oma nägu endiselt otse, aga näen silmanurgast, kuidas ta huultele tekib see seksikas naeratus, mida ma nii hästi tean. „Mul on vaja, et sa tagasi tuleksid,” ütleb ta. Ja siis ta ongi läinud. Tema lõhn. Tema hääl. Tema keha. Kõik on läinud. Ma langetan pea ja tahaksin nii väga pettumusest karjuda. Ta oli siin. Max oli minuga ühe minuti ja see on peaaegu et hullem kui teda üldse mitte näha. Kui vaatan taas doktor Rutledge’i poole, näen, et ta vaatab mind segaduses pilguga. Ta ei tea, et mul oli just praegu päeva tipphetk. Või koguni nädala. „Kas sa kuulsid, mida ma rääkisin?” küsib ta. Ma raputan pead. „Vabandust... mida siis?” „Ma küsisin, et kas me võiksime jätkata sealt, kus me eelmine kord pooleli jäime.” Noogutan. „Jah...” ütlen viivitades. „Jah, see kõlab hästi.” Minu suust hakkavad välja voolama sõnad, aga samal ajal kajab mu peas pidevalt Maxi hääl. „Räägi temaga edasi, see on su ainus võimalus siit välja pääseda.”