Pariis, oktoober 1931 Mu nõbu Eduardo tuli eile Louveciennes’i. Vestlesime kuus tundi jutti. Ta jõudis samale järeldusele, mille olin teinud isegi: et mul on vaja isalikku, küpsema mõistusega ja endast tuge vamat meest, armukest, kes mind armastuses juhib, sest iga sugune muu värk mõjub liiga kunstlikult. Tung kasvada ja täiel rinnal elada on niivõrd võimas, et ma ei suuda sellele vastu panna. Kavatsen teha tööd, armastada oma abikaasat, aga ka ennast teostada. Vestlesime parasjagu, kui Eduardo korraga värisema hak kas ja mu käe haaras. Ta teatas, et olen algusest peale talle kuulunud, et meie vahel on olnud üks takistus: nimelt tema hirm impotentsuse ees, sest esialgu näis talle, et kehastan tema armastuseideaali. Teda vaevas mõistmine, et otsime mõlemad kogemust, mida võinuksime hoopis teineteisele pakkuda. Eks see paistis mullegi aeg-ajalt kummaline. Mehed, keda olen tahtnud, on jäänud mulle kättesaamatuks. Ometi olen võtnud kindlalt nõuks kogeda kõike, mis mu teele satub. 7
„Sensuaalsus on mu keha salarelv,“ ütlesin Eduardole. „Küll see ühel heal päeval end täies elujõus ja ilus näitab. Oota veidi.“ Või kas mitte just selles ei seisnegi meie suhte takistus? Et teda tõmbavad suured, lopsakad ja raske sammuga naised, samal ajal kui mina jään igavesti neitsilikuks prostituudiks, paheliseks ingliks, mitmepalgeliseks kuratlikuks ja pühakli kuks naiseks. Hugo tuli terve nädala väga hilja koju, mina aga püsisin rõõmsa meelne ja muretu, nagu olin enesele lubanud. Ree del hakkas ta muretsema ja ütles: „Kas märkasid, et kell on juba kahekümne pärast kaheksa ja ma jäin vägagi hilja peale? Ütle ometi midagi.“ Me mõlemad puhkesime naerma. Talle ei meeldinud mu ükskõiksus. Teisalt paistavad meie tülid, kui neid vahel ette tuleb, kar mimad ja emotsionaalsemad. Kas kõik meie emotsioonid on nüüd, kui need valla päästame, tugevamad? Meie leppimistes on meeleheidet, uudset vägivaldsust nii vihas kui ka armas tuses. Nii jääb ainult armukadeduse probleem. See on meie täieliku vabaduse ainus takistus. Ma ei saa isegi mainida, et tahaksin minna kabareesse, kus saaksime professionaalsete tantsijatega tantsida. Kutsun Hugot nüüd oma väikeseks magnaadiks. Tal on uus, umbkaudu ateljee mõõtmeis erakabinet. Kogu pangahoone on suursugune ja innustav. Ootan teda sageli koosolekuruu mis, mille seintel on lennukist pildistatud New Yorgi vaated, ning tajun New Yorgi mõjuvõimu siiamaani ulatumas. Ma ei 8
kritiseeri enam tema tööd, sest selline vastuolu on talle talu matu. Oleme mõlemad leppinud geniaalse pankuri kui tõsi asjaga, kunstnikust on saanud väga ähmane tulevikuvõimalus. Sellegipoolest on psühholoogiast kui teaduslikust mõttevoolust saanud tõhus sild tema panganduse ja minu kirjanduse vahel. Niisugune sild juba Hugo jalge all suurt ei rapu. Nagu Hugogi ütleb, on tõsi, et panen oma mõtted ja oletu sed kirja päevaraamatusse ning et tema teadmine piirdub ainult valuga, mida võin talle mõne vahejuhtumi korral põhjustada. Teisalt olen mina ise tema päevaraamat. Ta suudab oma mõtted välja öelda üksnes minu seltsis või minu kaudu. Niisiis hakkas ta pühapäeva hommikul valjusti mõtisklema samade asjade üle, millest olin juba päevikusse kirjutanud, vajadusest pidada orgiaid, leida rahuldust mujalt. Mõte tuli Hugole pähe oma enda jutu ajal. Ta rääkis, et soovib minna Nelja Kunsti Ballile. Ta ise oli oma muutunud suhtumise peale täpselt sama jahmu nud kui minagi – Hugot üllatas, et tema häälepaelad pääsesid valla ja pead tõstsid instinktid, mis polnud kunagi varem täie nisti päevavalgele tulnud. Suutsin küll mõistusega hoomata, et see on ootuspärane, ent ometi murdusin. Tundsin teravat vastuolu soovide vahel aidata tal leppida oma loomusega ja samal ajal hoida meie armastust. Nuuksudes palusin oma nõrkuse eest andeks. Hugo oli minu vastu leebe ja tal oli äärmiselt kahju – ta andis mulle pööraseid lubadusi, mida keeldusin vastu võtmast. Kui mu südamevalu oli vaibunud, läksime aeda. 9
Pakkusin Hugole kõikvõimalikke lahendusi: esiteks lasta mul minna Zürichisse õppima ja võimaldada talle ajutist vaba dust. Mõistsime täielikult, et ei suudaks uusi kogemusi teine teise nähes omandada. Veel pakkusin, et ta võiks mõnda aega Pariisis elada, samal ajal kui mina jääksin Louveciennes’i ja ütleksin emale, et Hugo on reisil. Palusin kõigest aega ja vahe maad, mis aitaks mul vastu astuda elule, millesse olime pea ees hüppamas. Hugo keeldus. Ütles, et ei suudaks minust lahusolekut praegu veel taluda. Olime lihtsalt vea teinud, astunud liiga kiireid samme. Tõstatanud probleeme, millega polnud füüsili selt võimelised tegelema. Ta oli kurnatud, lausa haigevõitu, ja mina niisamuti. Meil on tahtmine seda uutmoodi lähedust mõnda aega nau tida, elada täielikult olevikus, lükata kõik muu edasi. Palume teineteiselt üksnes aega, et end veidi koguda, et leppida oma olemuse ja uute elutingimustega. Küsisin Eduardolt: „Kas tahtmine orgiatest osa võtta on üks neist kogemustest, mis tuleb lihtsalt läbi teha? Ja kui see on läbi tehtud, kas siis saab edasi minna, ilma et sama taht mine naaseks?“ „Ei,“ vastas ta. „Vabastatud instinktidest kantud elu koosneb eri tasanditest. Esimene tasand viib teiseni, teine kolmandani ja nii edasi. Lõpuks viib see tavatute naudinguteni.“ Kuidas võiksime Hugoga oma armastust alal hoida, kui oleme instink tidele järele andnud, seda Eduardo ei teadnud. Füüsilist laadi 10
kogemused, millest on puudu armurõõmud, toetuvad naudin guni jõudmiseks kiiksudele ja perverssustele. Tavatud naudin gud tapavad isu tavaliste järele. See kõik oli meile Hugoga teada. Kui eile õhtul vestlesime, vandus ta, et ei ihalda kedagi teist peale minu. Minagi olen temasse armunud, seega lükkasime selle teema tagaplaanile. Ometi püsivad need kangekaelsed ähvardavad instinktid siin samas lähedal, meie armastuse keskel. November Me pole iial olnud nii õnnelikud ega nii õnnetud. Meie tülid on tohutud, õudsed, vägivaldsed. Oleme mõlemad hulluse pii rini raevunud, ihkame surra. Pisarad voolavad ojadena mööda mu nägu, veenid paistetavad meelekohtadel. Hugo huuled värisevad. Piisab ühest minu suust kuuldud karjest, et ta järsku nuuksudes mu rüppe vajuks. Siis tärkab temas minu vastu füüsiline iha. Me nutame ja suudleme ja jõuame samal hetkel tippu. Järgmisel hetkel vaeme juhtunut ja vestleme ratsionaal selt. Olukord meenutab venelaste elu „Idioodis“. See on hüs teeria. Kargematel hetkedel paneb meie tunnete ekstravagant sus mind imestama. Tuimus ja rahu on igaveseks läbi. Eile ühe tüli ajal vaatasime olukorrale silma: „Mis meiega toimub? Me pole iial teineteisele nii hirmsaid asju öelnud.“ Siis ütles Hugo: „Praegu on meie mesinädalad ja me oleme üles keeratud.“ „Oled sa kindel?“ küsisin uskmatult. 11
„Sulle ei pruugi nii tunduda,“ ütles ta naerdes, „ent just nii see on. Tunded lihtsalt keevad üle. Meil ei õnnestu kuidagi tasakaalukaks jääda.“ Käes on seitse aastat hiljaks jäänud küpsed mesinädalad, mis on tulvil hirmu elu ees. Tülide vahepeal kogeme tormilist õnne. Põrgut ja taevariiki ühteaegu. Oleme samal ajal vabad ja orjastatud. Aeg-ajalt tundub, nagu teaksime, et ainus side, mis võib meid nüüd kokku liita, on elujanu, sama intensiivsus, mida võib leida kõrvalhüpetest. Oleme abielu turvatunde ja rahu pii res ehitanud alateadlikult üles tõeliselt lõõmava suhte. Laien dame üha oma murede ja naudingute piire, mis asuvad meie kodu ja meie mõlema mina piiride sees. Niimoodi kaitseme endid sissetungija, tundmatuse eest. Detsember Tutvusin Henry Milleriga. Ta tuli lõunale koos Richard Osborni, advokaadiga, kelle nõu vajasin D. H. Lawrence’ist kirjutatud raamatu lepingu kohta. Juba siis, kui ta astus autost välja ja sammus ukse poole, kus parasjagu ootasin, nägin meest, kes mulle meeldis. Mil leri looming jätab temast värvika, mehise, loomaliku, suur suguse mulje. Ta on mees, kelles on elujanu, mõtlesin ma. Ta on minu moodi. Lõunasöögi ajal, kui parasjagu tõsiselt raamatute üle arut lesime ja Richard oli lasknud end pikal sõnavalingul kaasa 12
kiskuda, puhkes Henry naerma. Ta ütles: „Ma ei naera sinu üle, Richard, aga ma lihtsalt ei saa sinna midagi parata. Mind ei huvita põrmugi, mitte karvavõrdki see, kellel on õigus. Olen selleks liiga õnnelik. Ma olen lihtsalt nii õnnelik just selles het kes, keset kõiki neid värve meie ümber ja veini laual. Kogu see hetk on niivõrd imeline, nii imeline.“ Ta naeris peaaegu pisa rateni. Henry oli purjus. Minagi olin omajagu purjus. Mul oli soe ja uimane ja õnnelik olla. Rääkisime tunde. Henry tõi aina kuuldavale tõeseid ja süga vaid mõtteid, pealekauba on tal kombeks öelda „hmm“, kui ta parasjagu oma sisekaemusradadel rändab. Enne Henryga kohtumist olin keskendunud oma D. H. Law rence’ist kirjutatud raamatule. Teose annab välja Edward Titus ja ma pean selle asjus sidet tema assistendi Lawrence Drake’iga. „Kust te pärit olete?“ küsib Drake minult meie esmakohtu misel. „Olen pooleldi hispaanlane, pooleldi prantslane. Aga üles kasvasin Ameerikas.“ „Ilmselgelt olete ümberistutamise üle elanud.“ Paistab, nagu ta irvitaks põlglikult. Ma ei tee sellest välja. Siis asub ta tohutu entusiasmi ja kiirusega töö kallale. Olen tänulik. Ta nimetab mind romantikuks. See ajab mind vihale. „Mul on omaenda romantilisusest kõrini!“ Tal on huvitav pea: ilmekas teine, näos annavad tooni mus tad silmad, mustad juuksed, oliivikarva nahk, tundlikud nina sõõrmed ja suu, kena profiil. Ta näeb välja nagu hispaanlane, 13
kuid on juut – tema enda jutu järgi vene juut. Ta ajab mind segadusse. Ta paistab toores ja kergesti haavatav. Vaatan rääki des ette. Kutsunud mind enda juurde, et toimetatud versiooni üle vaadata, ütleb Drake, et huvitan teda. Ma ei saa aru, miks – tal paistab olevat palju kogemust, miks ta end mingi algajaga vaevab? Lubame teineteise pihta torkivat ütlemist. Teeme tööd, aga see ei õnnestu kuigi hästi. Ma ei usalda teda. Kui ta mulle hästi ütleb, arvan kohe, et ta kasutab mu kogenema tust ära. Kui ta paneb käed mulle ümber, arvan, et ta lõbustab end ülemäära innuka ja naeruväärse väikese naise arvelt. Kui ta muutub pealetükkivamaks, pööran näo tema vuntside uud sena mõjuva puudutuse eest kõrvale. Mu käed on külmad ja niisked. Ütlen talle otsesõnu: „Te ei peaks flirtima naisega, kes ei oska flirtida.“ Minu tõsimeelsus lõbustab teda. „Ehk olete seda tüüpi naine, kes ei tee mehele haiget,“ ütleb ta. Ta tunneb end alan datult. Arvates, et pidasin silmas, et ta tüütab mind, tõmbub Drake järsult eemale, nagu oleksin teda hammustanud. Ma ei ütle niisuguseid asju. Ta on väga tormakas, väga jõuline, ent ometi mitte tüütu. Vastan alles tema neljandale või viiendale suudlusele. Tekib tunne, nagu oleksin purjus. Ajan end püsti ja pomisen seosetult: „Ma lähen nüüd – ilma armastuseta mina ei saa.“ Ta õrritab mind. Näksab mu kõrvu ja suudleb mind, mulle istub see ägedus. Ta asetab mind hetkeks sohvale pikali, aga pääsen kuidagimoodi põgenema. Tajun selgelt tema iha. Tema suu ja käte vilunud jõud meeldib mulle, ent tema 14
„Tema suu ja käte vilunud jõud meeldib mulle, ent tema iha hirmutab mind, tõukab mu eemale. Küllap seepärast, et ma ei armasta teda.“
iha hirmutab mind, tõukab mu eemale. Küllap seepärast, et ma ei armasta teda. Tal on läinud õnneks mind erutada, aga ma ei armasta teda, ma ei taha teda. Niipea kui sellest aru saan, vingerdan end vabaks ja lähen ära, ilma teda mingilgi moel haavamata. Noh, ma arvan, et otsisin lihtsalt tunneteta naudingut. Ometi hoiab miski mind tagasi. Minus on midagi puutuma tut, liikumatut, mis mind käsib. Just seda ongi vaja liigutada, et saaksin tervikuna edasi minna. Mõtlen selle üle metroojaamas kõndides järele ja kaotan õige tee käest. Paari päeva pärast kohtusin Henryga. Ootasin temaga kohtu mist, nagu tooks see mingeid lahendusi, ja tõigi. Teda nähes mõtlesin, et seda meest võiksin ma küll armastada. Ma ei kart nud karvavõrdki. Siis loen Drake’i romaani ja leian eest täiesti ootamatu pildi temast: võõrapärase, juurteta, kujutlusrikka, tujuka. Ta on rea list, keda reaalsus ärritab. Äkitselt ei ole tema iha mulle enam eemaletõukav. Kahe veidruse vahel on tekkinud side. Vastan tema kujutlusvõimele enese omaga. Romaanis peitub nii mõnigi tema enda tunne. Kuidas ma seda tean? Asi on selles, et need tunded ei lähe jutustatava looga kokku, vähemalt mitte läbinisti. Need on leidnud romaanis oma koha, sest on kirjanikule loomuomased. Ka nimi Lawrence Drake on laenuks võetud. Minuni jõudmiseks on kaks viisi: suudluste või kujutlus võime kaudu. Siiski on neil kindel järjestus: ainuüksi 16
suudlused ei toimi. Mõtisklesin selle üle eile, kui Drake’i raa matu sulgesin. Teadsin, et mul kulub aastaid Johni [Erskine’i] unustamiseks, sest just tema äratas esimesena minu elujõu salajase allika. Raamatus pole Drake’ist endast raasugi, olen selles täiesti kindel. Ta vihkab neid lõike, mis mulle meeldivad. See kõik on kirja pandud objektiivsest vaatenurgast, teadlikult, isegi fan taasia kasutamine on hoolikalt läbi mõeldud. Klaarime selle mu järgmise külaskäigu algul ära. Väga hea. Mulle hakkab juba selgem pilt ette tulema. Tean nüüd, miks ma teda kohe esi mesel päeval ei usaldanud. Tema teguviis on täiesti tundetu ja fantaasiavaene. Selle taga on labane harjumus elada ja haarata ja analüüsida. Ta on rohutirts. Nüüd on ta minu ellu hüpanud. Minu vastumeelsus suureneb. Kui ta püüab mind suudelda, põiklen kõrvale. Samal ajal olen nõus endale tunnistama, et ta valdab suud lemiskunsti paremini kui keegi teine, keda olen kohanud. Tema žestid on alati sihikindlad, iga suudlus jõuab sinna, kuhu tarvis. Tal on vilunud käed. See äratab minus uudishimu mee leliste naudingute vastu. Tundmatud naudingud on mind alati ahvatlenud. Nagu minulgi, on tal tugev lõhnataju. Lasen tal ennast sisse hingata, siis aga libisen tal käest. Lõpuks leban lii kumatult sohval – kui tema iha kasvab, püüan põgenema saada. Liiga hilja. Siis räägin talle tõtt: mul on parasjagu naistehädad. Paistab, et see ei heiduta teda. „Sa ei arva ju ometi, et pean sil mas lihtlabast mehaanilist viisi, saab ka teistmoodi.“ Ta tõuseb istuli ja paljastab oma peenise. Ma ei saa aru, mida ta tahab. Ta 17
surub mind põlvili. Toob selle mu suu juurde. Kargan püsti nagu piitsaga löödud. Nüüd on ta maruvihane. Teatan talle: „Ma ju ütlesin, et teeme asju erinevat moodi. Hoiatasin sind oma kogenema tuse eest.“ „Ma ei jäänud seda uskuma. Ma ei usu seda ikka veel. Sellise peenekoelise näo ja kirglikkusega ei saa sa kogenematu olla. Sa lihtsalt lollitad mind.“ Kuulan teda, aga mu analüütiline pool on valvel ja toimib ikka veel. Mees laseb lugudel aina tulla, näitamaks, et ma ei oska erinevalt teistest naistest seda kõike vääriliselt hinnata. Mõttes vastan talle: „Sinul pole aimugi, mis on meele lisus. Ent Hugo ja mina teame seda hästi. See peitub meis endis, mitte sinu vildakates kommetes; see seisneb tunnetes, kires, armastuses.“ Ta räägib edasi. Minu „peenekoeline nägu“ on ainiti tema poole pööratud. Ta ei vihka mind, sest hoolimata vastikustun dest ja vihast annan kergesti andeks. Kui mõistan, et olen teda erutanud, tundub loomulik lasta tal iha mu jalge vahele vabaks lasta. Lasen tal lihtsalt haletsusest seda teha. Mees tajub seda. Ta ütleb, et teised naised oleksid teda solvanud. Ta mõistab, et mul hakkab selle naeruväärse ja alandava füüsilise vajaduse pärast temast lihtsalt hale. Ma võlgnesin talle selle, ta oli ju tutvustanud mulle uut maailma. Esimest korda mõistsin tavatute kogemuste – mille eest Eduardo mind hoiatas – olemust. Nägin nüüd eksootika ja meelelisuse teistsugust tähendust. 18
Miski ei jäänud mu pilgu eest varjatuks, et ma ikka igavesti kõike mäletaksin: kuidas Drake oma märga taskurätti vaatas, mulle käteräti ulatas, gaasipliidil vett soojendas. Räägin Hugole loo osaliselt ära, ei jutusta aga omaenda käi tumisest ega sellest, milline tähendus sel kõigel minu enese ja tema jaoks oli. Hugo võtab juhtunu vastu kui millegi, mis on igaveseks läbi. Veedame tunnikese ennastunustavalt armatse des, ilma igasuguste konksude ja järelmaiguta. Kui kõik on läbi, ei ole see seda sugugi mitte: lebame ikka veel teineteise käte vahel, meid hellitavad armastus, õrnus – meelelisus, mis meid tervenisti endasse haarab. Henryl on kujutlusvõimet, loomalikku elutunnet, ülemus likku väljendusjõudu ja kõige ehedamat geniaalsust, mida olen eales näinud. „Meie ajastul on vägivallavajadus,“ kirjutab ta. Ja tema ongi vägivald. Hugo imetleb teda. Samal ajal on ta mures. Ta ütleb täiesti õigustatult: „Sul on kombeks armuda inimeste mõistusesse. Henry lööb su minult kindla peale üle.“ „Ei-ei-ei, sa ei jää minust ilma.“ Tean küll, kui kergesti mu kujutlusvõime tuld võtab. Olen juba Henry loomingust haa ratud, ent mu keha ja mõistus toimivad eraldi. Naudin tema väge, tema inetut, hävitavat, kartmatut, katartilist väge. Võiksin nüüdsama kirjutada terve raamatu tema geniaalsusest. Peaaegu iga teine tema lausutud sõna vallandab elektrilaengu: vestlustest käivad läbi Buñueli „L’Âge d’Or“, Salavin, Waldo Frank, Proust, film „Sinine ingel“, inimesed, animalism, Pariis, prantsuse 19
prostituudid, Ameerika naised, Ameerika. Ta on isegi Joyce’ist omadega ees. Ütleb vormist lahti. Paneb asju paberile nii, nagu mõeldakse oma peas, korraga mitmel tasandil – nõnda, et tema kirjutised näivad pealtnäha tühised ja kaootilised. Olen oma uue raamatu valmis saanud, jääb ainult üle seda viimistleda. Hugo luges tulemust pühapäeval ja oli sel lest vaimustunud. See on sürrealistlik, lüüriline. Henry ütleb, et kirjutan nagu mees, hirmus selgesti ja täpselt. Teda üllatas mu raamat Lawrence’ist, kuigi Lawrence ise talle ei meeldi. „Niivõrd intelligentne raamat.“ Sellest piisab. Ta teab, et olen Lawrence’ist välja kasvanud. Mul mõlgub mõttes juba järg mine raamat. Olen Drake’i seksuaalse huvi mujale suunanud. Meeste vaja dused ei piirdu ainult seksuaalsuse väljaelamisega. Nad taha vad ka rahustamist, hellitamist, mõistmist, abi, julgustamist ja ärakuulamist. Lasin niisiis kõik need võtted õrnuse ja soo jusega käiku, mispeale süütas Drake piibu ja jättis mu rahule. Jälgisin tema käitumist, nagu oleks ta mõni rünnakule asu nud härg. Pealekauba on ta intelligentne mees ja mõistab, et minu sugust naist ei saa võluda kujutlusi tekitamata. Tema aga kujut lustele aega ei raiska. Olgu pealegi. Ta on veidi pahane, aga … Sellest saab veel tore lugu, mida rääkida. Mu teadlikkus sellest, et ta ei armasta mind, lõbustab teda. Ta arvas, et võiksin tõe poolest olla küllalt lapsik ja tema juttu uskuma jääda. „Terane tüdruk,“ lausub ta. Seejärel räägib ta mulle kõik südamelt ära. 20
Jälle kerkib esile sama küsimus: kas me tahame siis pidusid, orgiaid? Hugo ütleb kindla ei. Ta ei taha riskida. See poleks meile loomuomane. Me ei naudi pidusid ega joomist, me ei kadesta Henry elu. Vaidlen vastu: mõnda asja lihtsalt ei saa kainena ette võtta, tuleb end tingimata täis juua. Hugo ei taha end täis juua. Mina samuti mitte. Selge see, et me ei läheks ise litsidesse või meestesse. Kui aga mõni ise vältimatult meile ette satub, võime iha välja elada. Seniks oleme rahul oma vaiksemat sorti eluga, milles on tormilisus nüüd muidugi raugenud – pärast seda, kui Hugo kirg sai vahepeal minu vahekorrast Johniga hoogu juurde. Ka on ta olnud Henry ja Drake’i peale armukade – lausa murest murtud –, kuid kinnitasin talle, et selleks pole põhjust. Ta näeb, et olen targemaks saanud ega kavatse enam kunagi peaga vastu seina joosta. Usun siiralt, et kui ma poleks kirjanik, looja, võinuks minust saada vägagi truu naine. Truudus on mulle väga tähtis. Ometi valitseb mu loomust just too kirjanik, mitte naine. Sää rane vahetegemine võib paista lapsik, ent on täiesti võimalik. Tarvitseb ainult kõrvaldada kompotist ülemäärane intensiivsus, ideede särin, ja alles jääbki täiusearmastajast naine. Truudus on ju üks täiuse vorme. Nüüd, kui mul mõlguvad mõttes suure mad plaanid, paistab see kõik rumal ja ebaintelligentne. Täius eeldab paigalseisu, ent mina liigun üha edasi. Truu naise etapp on vaid üks paljudest – kõigest üks hetk, üks metamorfoos, üks olek. 21
„Minuni jõudmiseks on kaks viisi: suudluste või kujutlusvõime kaudu. Siiski on neil kindel järjestus: ainuüksi suudlused ei toimi.“ Tõsielusündmustel Tõsielusündmustel põhinev põhinev päevikuformaadis päevikuformaadis romaan romaan „Henry „Henry ja ja June“ June“ on on erootiline, erootiline, detailirohke detailirohke ja ja avameelne avameelne üleskirjutus üleskirjutus Anaïs Anaïs Nini Nini seksuaalsest seksuaalsest eneseavastusest. eneseavastusest. Teos Teos käsitleb käsitleb ühte ühte aastat aastat (1931–1932) (1931–1932) naise naise elust, elust, mil mil ta ta armub armub kirjanik kirjanik Henry Henry Milleri Milleri loomingusse loomingusse ja ja tema tema abikaasa abikaasa June’i June’i rabavasse rabavasse ilusse. ilusse. Kui Kui June June lahkub lahkub Pariisist Pariisist ja ja suundub suundub New New Yorki, Yorki, saab saab alguse alguse Henry Henry ja ja Anaïsi Anaïsi tormiline tormiline armuafäär, armuafäär, mis mis viib viib küll küll seksuaalse seksuaalse ja ja moraalse moraalse vabanemiseni, vabanemiseni, aga aga selle selle avalikuks avalikuks tulek tulek võib võib ohtu ohtu seada seada mõlema mõlema abielu. abielu. Võideldes Võideldes enda enda südametunnistuse südametunnistuse ja ja kõlblusnormidega, kõlblusnormidega, valdab valdab Anaïs Anaïs Nini Nini ainult ainult üks üks mõte: mõte: mis mis saab saab siis, siis, kui kui June June naaseb? naaseb? See See on on intiimne intiimne lugu lugu ühe ühe naise naise seksuaalsest seksuaalsest ärkamisest ärkamisest ja ja intiimsetest intiimsetest naudingutest, naudingutest, tabudest tabudest vabanemisest vabanemisest ja ja mitme mitme osalisega osalisega armusuhete armusuhete vahel vahel lõksus lõksus olemise olemise valust. valust.
22
kirjastus.postimees.ee kirjastus.postimees.ee kirjastus.postimees.ee