Eesti õigusteaduse ja õigushariduse ajalugu Peeter Järvelaid
Toimetaja Taavi Minnik Keeletoimetaja Jaana Hirv Kujundaja Kaspar Ehlvest Raamat on ilmunud Eesti Kultuurkapitali toetusel.
Illustratsioonid: Rahvusarhiivi Filmiarhiiv, Tartu Ülikooli Raamatukogu, Riigikohus, autori erakogu © Peeter Järvelaid ja kirjastus Argo, 2015 Kõik õigused on kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku eelneva kirjaliku loata pole lubatud ühtki osa paljundada ei elektroonilisel, mehaanilisel ega muul viisil. ISBN 978-9949-527-36-6 www.argokirjastus.ee Trükitud trükikojas Print Best
SIsukord
saateks: TEADUSE AJALUGU KUI TÕDEMUS, ET SEISAME SUURMEESTE ÕLGADEL................................................7 Juristi elukutse määratlemisest hariduse kaudu...............12 Academia Gustaviana asutamise ajaloolisest kontekstist 17. sajandi algul..............................................................28 ÕIGUSHARIDUS ACADEMIA GUSTAVIANA’S JA ACADEMIA GUSTAVO-CAROLINA’S (1632–1710)..............................................42 Tartu Ülikooli taasavamine 1802 ja tegevus 1830. aastateni............................................................................57 KEISERLIKU ÜLIKOOLI ÕIGUSTEADUSKONNA PARIMAD PÄEVAD (1830. AASTATEST 1880. AASTATE LÕPUNI).............72 IMPERATORSKII JURJEVSKII UNIVERSITET NING SELLE ÕIGUSTEADUSKOND (1889–1918)..................................................................86 JURISTID OHVITSERIMUNDRIS: LANDESUNIVERSITÄT DORPAT (1918)........................................................ 98 EESTI VABARIIGI TARTU ÜLIKOOLI ÕIGUSTEADUSKOND (1919–1940)..................................................................107 ÕIGUSTEADUSKOND VÕÕRVÕIMUDE VAHETUMISE TÕMBETUULTES (1940–1944)..............................................122 TRÜ ÕIGUSTEADUSKOND STALINISMI SURVE ALL (1945–1955)..........140 SULA JA KUUEKÜMNENDAD (1956–1968/1969)..........................................150 „KOOBI AEG” TARTU RIIKLIKUS ÜLIKOOLIS (1970–1988).....................157 UUE AJASTU ALGUS: 20. SAJANDI LÕPP JA 21. ALGUS.............................183 kokkuvõtteks: AKADEEMILINE ÕIGUSRUUM 21. SAJANDIL JA EESTI VÕIMALUSED..........................................................207 Tabelid........................................................................................................217 KIRJANDUS..................................................................................................253 ISIKUNIMEDE REGISTER........................................................................263
Saateks: TEADUSE AJALUGU KUI TÕDEMUS, ET SEISAME SUURMEESTE ÕLGADEL
Jakob Hurt pani meie rahvale hinge uhke unistuse. Pole just palju neid rahvaid, kes on arvult väikesed, kuid samas kuulutavad maailmale, et soovivad suureks saada ja suur olla vaimult. Mis tahes mõttes suureks saamine on võimas väljakutse igale rahvale, ent suurena püsimine veel vähemalt suurusjärgu võrra raskem. Vaimult suureks saamise ja olemise vundamendi moodustavad kahtlemata meie väljapaistvate poegade-tütarde saavutused teadusmaastikul. Kõrvuti fenomenaalsete kunstnike, kirjanike ja muusikutega on tippteadlased iga rahva ja riigi jaoks kui valdkonnaülesed suursaadikud. Nende roll on olnud tähelepanuväärne minevikus ja kasvab meie globaliseeruvas maailmas aina olulisemaks. Teadus on olemuselt eelkõige vaatamine tulevikku ja igas mõttes kaugemale, kui silm seletab, sealjuures püüeldes uute ja oluliste teadmiste hankimise poole ja edastades neid nii oma ametivendadele ja ekspertidele kui ka kõigile huvilistele. Adekvaatne orienteerumine põnevate ülesannete ja väljakutsete tulvas on aga võimalik vaid põhjaliku retrospektiivi toel. Olnu olulisust ja sageli määravat rolli meie tegemistes on hästi mõistnud suurkujud Newtonist Einsteinini, tõdedes, et tegelikult seisame me teadlastena eelkäijate võimsatel õlgadel ja toetume nende laotud alusmüürile. Selle mõtte, mille on deviisina üle võtnud tänapäeva infomaailm Google’i näol, on enam kui sajandi eest kaunilt sõnastanud Juhan Liiv: „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta.” Mingil hetkel saab elava teaduse retrospektiivse vaate kaugemast osast ajalugu. Oleks lühinägelik arvata, et ajalugu moodustavad sündmused meid ja meie tegemisi enam ei mõjuta. Lausa vastupidi, ajaloos kristalliseerunud aastakümnete ja -sadade kogemus kujundab keele ja keskkonna, mis meie mõtlemist ja püüdlusi mõjutab märksa enam, kui oskame arvata – vähemalt sama palju, kui meid on lapsest saadik suunanud ja õpetanud vanemate mälestused, legendid ja muinasjutud. Akadeemik Valter Lang läheb seda mõttelõnga kerides veel kaugemale, kirjutades: „Nagu iga rahva
7
eesti õig u stead u se ja õ igushariduse ajalugu
ajalugu algab müüdiga, algab müüdiga ka iga teaduse ajalugu.”1 Ühest küljest kompab iga meie teadvuses kanda kinnitanud müüt pinda seal, kuhu teaduse pilk pole veel ulatunud või mille osas on tõendusmaterjal aegade hämarusse haihtunud. Teisalt on igati loogiline arvata, et iga selline müüt on vaimustanud, õpetanud ja mõjutanud seda kultuuri ja keskkonda, milles oleme ise kujunenud, ja saanud suuremaks või väiksemaks osaks meie mõtlemisest. Sageli on ühe või teise teadusvaldkonna või -haru alguses olnud midagi lausa müütilist, mida tänapäeval on ehk raske ettegi kujutada. Nii on möödunud sajandi esimese poole füüsika arengut tõlgendatud plahvatusliku läbimurdena mitte ainult teaduses, vaid ka teadlaseksolemise paradigma muutusena rikaste inimeste hobist maksumaksja poolt ülal peetud elustiiliks. Mitmed teadused on saanud alguse avastustest, mille tegijad viibivad veel tänagi meie seas. Paljudel juhtudel on uued uurimisvaldkonnad tekkinud lausa anekdootlike juhtumite kaudu, olgu selleks siis penitsilliini avastamine saastunud Petri tassikeses toimuvat teadlase pilguga vaadates või rikkiläinud ahju roll kõrgtemperatuurilise ülijuhtivuse jaoks sobivate materjalide leidmisel. Eestlaste teaduslikul tegevusel rahvusvahelise tasandi õigusteaduses on oma müütiline algus Friedrich Fromhold (Fjodor Fjodorovitš) Martensi (1845–1909) elutöö ja saavutuste näol. Peame olema südamest tänulikud meie juristiharidusega kirjandusklassikule Jaan Krossile, kes on tema elu ilukirjanduslikku vormi valanud. Selle raamatu tõlgete kaudu suuremate rahvaste keeltesse on Martens tuntuks saanud ka laias maailmas. Martens on teadaolevalt esimene eestlane, kes – küll mitte kodukamaral, aga Peterburi ülikoolis – 1872. aastal juuraprofessoriks tõusis. Cambridge’i, Edinburghi ja Yale’i ülikooli audoktorina on ta tõenäoliselt kõige kõrgemalt tunnustatud eestlasest jurist akadeemilises maailmas. Ta jõudis olla 1873. aastal asutatud Rahvusvahelise Õiguse Instituudi (Institut de Droit international, IDI) asepresident2 ja Haagi Rahvusvahelise Arbitraažitribunali alaline liige (aastast 1884). Oma kodumaad, mis oli tollal Venemaa, esindas ta paljudel rahvusvahelistel konverentsidel, aga ka rahuläbirääkimiste delegatsioonide liikmena. Martensil oli eriline roll isegi Haagi Rahupalee ehitamisel. Paljude arvates said miljardär Andrew Carnegie’lt ehituseks raha hankimisel kaalukeeleks just Martensi diplomaadioskused. Täna on kõigil Rahupalee külastajatel võimalus teha kummardus seal 1 Lang, Valter. Harri Moora teadlase ja ühiskonnategelasena. – Moora, Harri. Meie rahvuskultuuri 2
küsimusi. Koostajad Hando Runnel ja Ann Marksoo. Tartu: Ilmamaa, 2002, lk 517. On väga tõenäoline, et F. F. Martensi tegevus Institut de Droit international’i (IDI) raames andis olulise tõuke selleks, et IDI sai institutsioonina 1904. a Nobeli rahupreemia.
8
S a at e ks: TEAD U SE AJALU G U K U I TÕDE M U S, ET SEI SAME SUURMEE STE Õ LG ADEL
seisvale Martensi büstile. Tema ebatavaliselt kõrget lendu akadeemilises maailmas ja väsimatut ühiskonna teenimist tunnustati korduva Nobeli rahupreemia kandidaadiks esitamisega. Formaalse tunnustuse kõrval on veelgi olulisem Martensi vaimne pärand rahvusvahelise õiguse alustesse, mis pole tänaseni oma tähendust kaotanud. Selle valdkonna üks fundamentaalseid printsiipe, nn Martensi klausel, sõnastati esmakordselt Haagi 1889. aasta kokkuleppe preambulis ning see moodustab Haagi konventsioonide filosoofilise aluse. On märgilise tähendusega, et teatavas mõttes puudutab see ka olukorda Eestis aastail 1940–1991. Martens esitas oma klausli Haagi esimesel rahukonverentsil, kus rühm väikeriike eesotsas Belgiaga ei nõustunud suurriikidega okupatsioonijõudude õiguste ja kohustuste osas ning taotles okupeeritud alade elanike piiramatu vastupanuõiguse tunnustamist. Martensi klauslist on saanud üks humanitaarõiguse aluspõhimõtteid rahvusvahelises õiguses. See on lülitatud näiteks 1907. aasta Haagi IV konventsiooni, nelja 1949. aasta Genfi konventsiooni ja selle 1977. aasta lisaprotokolli preambulisse. Martensi klausel pole oma tähtsust kaotanud tänapäevalgi. Nii leiame selle näiteks 1998. aasta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis. Pigem on selle roll laienenud kaugele humanitaarõiguse piiride taha; näiteks Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) on selle lisanud oma 2000. aastal vastu võetud loodushoiu miinimumstandardi preambulisse. Käesoleva sajandi kontekstis kajastub Martensi mõte ehk kõige kontsentreeritumalt Haagi teise rahukonverentsi IV konventsiooni artiklis 22, mis ütleb, et sõdijatel ei ole piiramatut õigust vaenlasele kahjutegemise abinõude valikus. Martensi klausli tõlkis professor A. Piip 1927. aastal eesti keelde sõnastuses, mis on ehk veidi vanamoodne, kuid märksa selgem Eesti kaasaegse seadusloome kohati krüptograafilisest vormist: „Täieliku sõja seaduste kogu väljaandmiseni on kõrged lepinguosalised pooled heaks arvanud konstateerida, et juhtumustel, mis mitte pole ette nähtud nende poolt vastu võetud korraldavates määrustes, elanikud ja sõdijad jäävad rahvusvahelise õiguse kaitse ja võimupiirkonna alla niivõrd, kui need järelduvad tsiviliseeritud rahvaste vahel maksvatest tavadest, humanitaarsetest seadustest ja avalikust õigustundest.” Teisisõnu, isegi ilma spetsiaalsete eeskirjade ja seadusteta tuleb okupeeritud alade tsiviilelanikke ja sõdijaid kohelda vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele, mis omakorda lähtuvad tsiviliseeritud rahvaste ja riikide praktikast ja headest tavadest, aga ka puhtast inimlikkusest ja elementaarsest südametunnistusest. Martensi näide on heaks teejuhiks õigusteaduse ja juriidilise hariduse ajaloo ja teadusloo problemaatikasse. Eesti alal on õpetatud juriste ning 9
eesti õig u stead u se ja õ igushariduse ajalugu
süvenetud õigusteaduslikesse uuringutesse pikka aega ning mitmes keeleruumis. Eestlased on saanud end juristidena teostada paljudes maades. Sageli on omandatud tipptasemel õigusharidus välismaal, siis koju tuldud ja end küpse uurijana tõestatud.3 Teatavas mõttes pani meie maal uuele ajastule aluse see, et 1630. aastal sai Tartust Rootsi suurvõimu üks administratiivseid keskusi ja kohtulinn. Hariduse vallas algas aga uus ajastu Tartusse akadeemilise gümnaasiumi asutamisega ja eelkõige kaks aastat hiljem selle muutmisega ülikooliks, mille koosseisu kuulus ka õigusteaduskond. Ilma akadeemiliste institutsioonide poolt pakutava võimaluseta omandada kõrgharidust, õpetada uut põlvkonda ja kontakteeruda kolleegidega poleks andekatel inimestel olnud võimalik end õigusteaduse vallas teostada. Nii õigusteaduse kui ka juriidilise hariduse ajalugu on tohutu varaait, mis teatavas mõttes peegeldab ühiskonna küpsust ning milles sisalduvad ideed on tihtipeale tekkinud sajandeid enne seda, kui on saanud võimalikuks neid realiseerida. Nende kujunemise lugu on õpetlik teekond, mis aitab mõista ka kaasaegse mõtte arenemise sisemist loogikat. Väga sageli on nõnda, et just teadusmaastiku nendel aladel, kus peetakse au sees eriala ja selle võtmepositsioonide vormumise ajalugu, on edusammud märksa kiiremad ja saadud tulemused rahvusvaheliselt mõjukamad kui üldiselt tavaks. Tugev retrospektiivne taust, sealhulgas A. M. Bulmerincqi ja F. F. Martensi taoliste suurkujude tegevuse tundmine, on kindlasti olnud tugevaks argumendiks selle poolt, et 2015. aastal toimub Rahvusvahelise Õiguse Instituudi järjekordne kongress just Eestis. Mul on hea meel tõdeda, et Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline õigusteaduse ajaloo koolkond, mis ulatub tagasi selliste korüfeedeni nagu F. G. von Bunge, V. E. Grabar4, L. Leesment. Selle koolkonna traditsioone on praeguseks juba aastakümneid jätkanud professor Peeter Järvelaid, kelle
3 Eesti juristide kohustusest ajaloo ees vt hilisema Eesti (NSV) Teaduste Akadeemia asepresidendi
4
Juhan Vaabeli artiklit „Ühe kapitaalteose ilmumise puhul” – Õigus (1939) nr 7, lk 331–333. – (Kirjanduse ülevaade) – Rets. rmt.: Kliimann, A.-T. Õiguskord. Tartu, 1939. Järvelaid, Peeter. Arvustus: Vaimude tund eesti õigusteaduses jätkub. Vladimir Grabar. The History of International Law in Russia 1647–1917: A Bio-Bibliographical Study. Translated and Edited with an Introduction and Bibliographies by W. E. Butler. Oxford: Clarendon Press, 1990, lk 2413; Материалы к истории литературы международного права в России (1647– 1917) – В. Э. Грабарь Москва: Издательство АН СССР, 1958.
10
S a at e ks: TEAD U SE AJALU G U K U I TÕDE M U S, ET SEI SAME SUURMEE STE Õ LG ADEL
tegevus on leidnud tunnustust ja kajastamist ka väljaspool kodumaa piire.5 Tänu tema pühendumusele on meil nüüd eesti keeles olemas mahukas juriidilise hariduse ja õigusteaduse ajaloo ülevaade. See kujuneb kindlasti heaks käsiraamatuks ja teejuhiks nii õpinguid alustavatele juristidele kui ka juba kogenud kolleegidele, kes soovivad värskendada oma teadmisi õigusteaduse ajaloost ja saada innustust uutele mõtetele, aga ka traditsioone uhkusega järgnevatele põlvedele edasi anda. Loodan, et taolise raamatu ilmumine kannustab teiste erialade teadlasi enam süvenema oma teadusvaldkonna ajalukku, sest väga sageli on pealtnäha uus lihtsalt hästi unustatud vana ning paljud minevikus sündinud ideed väärt rakendamist nii tänapäeval kui ka tulevikus. Akadeemik Tarmo Soomere Eesti Teaduste Akadeemia president Tänan professor Peeter Järvelaidu innustavate vestluste ja kirjavahetuse eest, mille materjale tema lahkel loal olen siin kasutanud.
5
Willoweit, Dietmar. Zur Grundlegung der Jurisprudenz an der Universität Dorpat durch Christoph Christian Dabelow. – Aufklärer im Baltikum. Europäischer Kontext und regionale Besonderheiten. Hrsg. Ulrich Kronauer. Heidelberg: Winter Universitätsverlag, 2011, S. 187; Willoweit, Dietmar. Professor Peeter Järvelaid und sein Engagement für die baltische und europäische Rechtsgeschichte. – Õigus ja poliitika kultuuris: artikleid ja esseid. Peeter Järvelaid. Tallinn, 2002, lk 180–182; Wörster, Peter. Alles, was Recht war und ist, estnisch und deutsch: ihm widmet sich der Rechtshistoriker Peeter Järvelaid. – Kulturpolitische Korrespondenz: Berichte, Meinungen, Dokumente (2008) nr 1251, S. 9–10.
11
Juristi elukutse määratlemisest hariduse kaudu
Saksa õigusajaloolase Michael Silnizki väitel sai Sankt-Peterburgi Keiserliku Teaduste Akadeemia ja selle juures asuva ülikooli asutamisega 1725. aastal alguse ka õigusteaduse õpe Vene impeeriumis. Venemaa võis uhkust tunda, et siinse akadeemia ideelisteks isadeks olid Gottlieb Wilhelm Leibniz ja Christian Wolff. Akadeemia loomise kava saadeti Peeter I-le juba 16. jaanuaril 1712. Teisalt on arvatud, et akadeemia ja selle sees asuva ülikooli rajamise plaan küpses Peeter I peas alles aastaks 1720. 1725. aasta viimasel päeval nõustus Läänemere kaubalinnas Danzigis (praegusajal Poola linn Gdańsk) sündinud ja Königsbergi ülikoolis juuradoktoriks promoveeritud Johann Simon Beckenstein hakkama Vene impeeriumi ajaloo esimeseks ülikoolitasandi juuraprofessoriks. 1726. aasta jaanipäevaks jõudis Beckenstein Sankt-Peterburgi ja sai tõelise kultuurišoki osaliseks: Lääne-Euroopa ülikoolide standardit oodanud professor ei saanud selles uues asutuses mitte millestki aru. Sankt-Peterburgi Teaduste Akadeemia ülikoolis ei käinud asjad sugugi tuntud ülikoolide tavade järgi, vaid sõltusid akadeemia presidendi suvast. Mis veelgi hullem, kõiki küsimusi otsustas hoopis akadeemia võimukas raamatukoguhoidja J. D. Schumacher, keda uus juuraprofessor tema akadeemilise taseme põhjal üldse haritlaseks arvata ei osanud. Saksa ülikoolides oleks säherdune isik kuulunud pigem teenijaskonna hulka. Vene impeeriumi pealinnas sündiv õigusteaduskond sattus oma esimese, Saksa ülikooli taustaga professoriga kohe kibedasse akadeemilisse konflikti. Beckenstein nõudis oma professoristaatuse austamist, mida Sankt-Peterburgi akadeemia ametnikud mikski ei pannud. Samas keeldus ta allumast temale arusaamatu süsteemiga asutuse korrale. Kuna Sankt-Peterburgi Teaduste Akadeemia ülikooli idee pärines kuulsatelt Saksa filosoofidelt, uskus sakslasest juuradoktor, et teab, mida ülikooli loojad olid tegelikult kavatsenud, ja see, mida tema Sankt-Peterburgis nägema pidi, on nende mõtte vale interpreteerimine – millele ta püüdiski tulutult akadeemia presidendi ja kantselei tähelepanu juhtida. Oluliselt paremini ei läinud ka ülikooli järgmisel juuraprofessoril, 12
Hannoveris sündinud Friedrich Heinrich Strube de Piermontil (1704–1790). 1738. aastal kutsuti tollane Kuramaa hertsogi sekretär Piermont Beckensteini järglaseks õigusteaduskonda. Lõpuks ei saanudki Sankt-Peterburgis 18. sajandil Teaduste Akadeemia juurde loodud ülikooli õigusteaduskonna tööst asja ning juriidilise ülikoolihariduse alguseks Vene impeeriumis loetakse sageli hoopis Moskva ülikooli asutamist (1755). Toodud näide ilmestab selgelt tõdemust, et juristide koolitamine LääneEuroopa ülikoolides on seotud väga kindla kultuurilise traditsiooniga, mille mõistmiseks on kasulik teada selle tekke- ja arengulugu. Ajaloolise tagapõhja tundmine aitab aru saada olulistest kultuurilistest seostest, mis on mänginud suurt rolli õigusteaduse arengus nii minevikus kui ka tänapäeval. On ammu tuntud tõde, et kõik uus on unustatud vana. Võib öelda, et Eesti riik elas 20. sajandil üle vaimse sünni ja uuestisünni. Mõlemal korral tähendas see miljonilisele rahvakillule suuri väljakutseid erinevates eluvaldkondades ning eestikeelne õigusharidussüsteem ei ole selles suhtes erand. Nii 1920. kui ka 1990. aastate esimesel poolel eksisteeris Eesti ühiskonnas tungiv vajadus juristide järele. Ent kummagi kümnendi lõpuks võis juba rääkida juuraharidusega inimeste teatavast üleproduktsioonist, kuna suurem osa ülikoolis õppima asunuid valis majanduslikel või ka muudel põhjustel juuraõpingute minimaalse tasandi. Juuraüliõpilaste puhul on püüe ühendada tööd ja õppimist üsna levinud. Kuid juristidele-praktikutele on pidevaks mureaineks, et noorte, alles ametisse asuvate juristide ettevalmistus oleks praktika jaoks nõutaval tasemel. Seejuures on huvitav, et sajandi jooksul mõlemal korral üles kerkinud probleemid puudutavad meie õigushariduse korraldust, eelkõige lõpetajate praktilise ja teoreetilise ettevalmistuse taset, mida võib pidada olemasoleva süsteemi toimimise lakmuseks.6 Nii 1920. kui ka 1990. aastatel esile kerkinud probleemid võime paljuski taandada ühele suurele küsimusele: „Kes on jurist?” ehk milline peab olema tema ettevalmistus, hilisem ametikoht ning volitused sellel positsioonil. Juristiameti defineerimisel võib lähtuda erinevatest kriteeriumidest. Õigusajaloolased määratlevad juriste omamoodi professionaalse seisusena, näiteks eksisteerib Michael Stolleisi järgi paralleelselt grupisisene enesemääratlus ja saavutatud juristiseisuse tunnustamine ühiskonnas tervikuna. Ajaloost võib leida erinevaid teetähiseid ja üheks selliseks arvatakse olevat aasta 304 e.m.a Roomas, kui seni preestrite vallata olnud õigusteadmine hakkas siirduma ilmalike ametimeeste kätte. Hilisemast ajaloost tuleks Lääne-Euroopa puhul 6
Kuna klassikalised juristiametid, nagu kohtunik, advokaat, juuraõppejõud, notar, prokurör jne, erinevad oma spetsiifika poolest tunduvalt, saab juristi elukutse määratluse põhialuseks olla vaid hariduslik tagapõhi, kusjuures ainsaks võrreldavaks ühisnimetajaks on siin ülikoolis omandatud klassikalise juriidilise hariduse nõue.
13
eesti õig u stead u se ja õ igushariduse ajalugu
kindlasti vaadelda aega 1140. aasta ümber, mil kirikus toimus juriidilise töö üleminek enam spetsialiseeritud ametnike pädevusse. Alates 11. sajandist, mil rajati Bologna ülikool (asutati 1088), seotakse juristi elukutset ülikooliharidusega. Bologna eeskujul arenes välja kaasaegse juriidilise kõrghariduse standard, mille hierarhia kõrgeimaks astmeks on õigusdoktor. Seda mudelit on värvikalt kirjeldanud professor Hans Hattenhauer: „Tudengid teadsid, mis neid Bolognas ootas. Neid oli kokku umbes 200–400 ja nad organiseerusid kahte universitasse vastavalt päritolule koduvõi välismaalt. Nad olid juba lõpetanud „kunstide” fakulteedi7 põhikursuse. Need olid oma päritolu, varanduse ja vanuse tõttu iseteadlikud noored mehed, kes võisid vajadusel endale lubada tülliminekut professorite või linnaga. Juristide turg oli oma suurte sissetulekutega ligitõmbav. Reeglina kestis stuudium kuus aastat (seda pärast kunstide fakulteedi põhikursuse lõpetamist – P. J.) ja peagi viidi sisse ka eksamid ja eeskirjad.8 Doktorikraad andis kõrge ühiskondliku positsiooni ning seda ei olnud kerge hankida. Sajandeid hiljemgi oli õukondades doktorikraadiga kodanlik nõunik võrdne aadlikuga, kelle sinivereline päritolu ulatus neli põlvkonda tagasi.” Juriste hariti tol ajastul kahes valdkonnas9, seetõttu koolitati Bolognaski noormehi nii kanoonilise õiguse (Corpus Iuris Canonici) tundjateks kui ka Corpus Iuris Civilis’e alusel. Noortele juristidele palgati tarkust jagama 3–6 vastava ala õpetajat. Kuni 15. sajandini õppisid andekamad ja karjäärile orienteeritud noored mehed juristiks mõlemas harus ja lõpetasid stuudiumi doktorikraadiga mõlemas õiguses: doctor iuris utriusque. Loomulikult oli ka neid, kes rahuldusid vähemaga, aga ambitsioonikamad ja andekamad võtsid maksimumi, mida tollane ülikool pakkus. Juristide soov tegelda nii kirikliku kui ka ilmaliku õigusega tekitas ühiskonnas pingeid, kuna riivas preestrite huvisid. Üha enam kasutati kirikus, eriti suuremate vaidluste puhul, ülikooliharidusega juristide abi, kes hakkasid endale nõudma suuremaid õigusi ja privileege, mis olid varem olnud vaid preestrite pärusmaaks. Arvatakse, et just sellest konkurentsist oligi tingitud juristide avalik halvustamine ühiskonnas juba aastal 1300. Õigusajaloolane Rolf Lieberwirth märgib, et üldiselt reformatsiooni suurkujule Martin Lutherile omistataval väitel „Juristen, böse Christen” (saksa k „juristid on halvad kristlased”) on hoopis pikem ajalugu kui tavatsetakse arvata. Pingeid teoloogide ja juristide vahel oli vaja kuidagi 7 8
Hõlmas meditsiini, filosoofiat, astronoomiat, aritmeetikat, loogikat, retoorikat jne. 1155–1158 kehtestas keiser Friedrich I Barbarossa privileegi(d), kus pandi kirja ka juuraüliõpilaste ja nende õpetajate kohustused. Friedrich Barbarossa (1122 või 1124 – 10. juuni 1190) oli Saksa kuningas alates 1152, Rooma keiser alates 1155 kuni surmani ning Švaabimaa hertsog Friedrich III nime all aastail 1147–1152. 9 Taoline jaotus püsis kuni 17. sajandini.
14
J uristi elukutse määratlemisest haridus e kaudu
leevendada ja nii olevat üheks lepitajaks kujunenud Oxfordi ülikooli professor Alberico Gentili (1552–1608), kes püüdis oma töödes tõmmata selgemat piiri teoloogide ja õigusteadlaste tegevusala vahel. Veel 17.–18. sajandilgi olid juristid ühiskondlikus dispuudis tugeva kriitika all ja neile omistati negatiivseid isikuomadusi. Selles suhtes sai murranguliseks 19. sajand, kui mitmed asjaolud hakkasid ühiskonnas juristide tunnustamisele selge seisusena positiivset mõju avaldama. Loodusteaduste survel hakkas ka jurisprudentsis suuremat rolli mängima teaduslikkuse nõue ja ajastu eeldas üha kitsamat professionaliseerumist. Ühiskonna jaoks muutus juristi elukutse hoopis selgemaks, kui hakati rääkima mitte lihtsalt juristist kui sellisest, vaid täpsustades, kas tegemist on kohtuniku, advokaadi, notari, prokuröri, haldusjuristi või juuraprofessoriga. Juristiameti määratlemisel osutus Mandri-Euroopas Juuratudengite kujutised Bologna teedrajavaks 18. sajand, mil kujunes välja Preisi mudel, ülikooli juuraprofessorite Giovanni mida vahel ka Saksa mudeliks nimetatakse. 1737–1755 di Andrea (u 1270/1275–1319) ja Giovanni di Legnano (u 1320–1383) juurutati Preisimaal justiitsteenistusse astumiseks spet- sarkofaagidelt. Mõlemad olid oma siaalne eksam, mille vaim on Saksamaa juristide profes- aja tuntuimad spetsialistid kirikusionaalset taset tänaseni kõrgel hoidnud. Mitte vähem õiguse alal. oluline polnud Preisimaal 1788. aastal sisse viidud keskharidust kinnitav küpsuseksam (Abitur), mis määras ülikooli tulijate akadeemilise võimekuse taseme. Taolise süsteemi toel pidi juristide haridusjärg tõusma – ja nii ka läks. Kuni tolle ajani võisid valgustajad pilgata rumalaid isandaid, kes olid mõne andeka professori käe all läbinud kolmeaastase „ülikooli”, lastes enese eest õppida hoopis kojaülemal. Euroopa valitsustes domineeris tollal aadel; ametite müümine ja aadliprivileegide andmine olid omavahel tihedas seoses. Vähemalt Mandri-Euroopas jagas juristiameteid ainuüksi vürst. 18. sajandi alguses aga olukord muutus, eelkõige Preisimaal ja Austrias, kus vürstiteenistusest sai riigiteenistus. Suguvõsamaadest pidid kujunema riigid, dünastia mitmekesistest valdustest sepistatama tsentraliseeritud võim, kui Preisimaa ja Austria soovisid tulevikus Euroopa poliitilisel maastikul vähegi märkimisväärset rolli etendada. Riikliku ühtsuseni jõuda polnud kerge; trotsida tuli looduslikke ja loomulikke tingimusi. Austria ja Preisimaa võisid edu saavutada üksnes ametnikuriikidena; olematut territoriaalset terviklikkust pidi asendama ühtne riigiteenistus. Sellest puudusest tegid Preisi Friedrich Wilhelm I ja Friedrich II ning Austria Maria Theresia ja Joseph II vooruse, mis jättis väga olulise jälje juristi professiooni määratlemisse Mandri-Euroopas. Selle mõju on tuntav tänaseni. 15
eesti õig u stead u se ja õ igushariduse ajalugu
Alates 18. sajandist muutus juristide töölevõtmine Preisimaal riigi ainuõiguseks. Aadlikud täitsid ikka veel kõrgemaid ametikohti ning riigiteenistusse polnud sugugi kerge pääseda. Kandidaatidelt hakati nõudma head haridust. Juristide koolitamine sai nüüd riigi asjaks ja nende hariduse taset reguleeriti seaduses väga täpselt. Preisi üldise kohtuseadustikuga aastaist 1781–1793 nähti juristidele ette seitsmeaastane hariduskäik nelja range kirjaliku ja suulise eksamiga. Riigi poolt koolitatava tulevase audiitori või referendaari iga õpitulemus pandi stuudiumi ajal hoolikalt kirja. Lõpueksam toimus Berliinis sõltumatu keskkomisjoni ees. Eksamil uuriti väga põhjalikult mitte ainult noore inimese teadmistepagasit, vaid vaeti sügavuti ka ametissepürgija eraelu, lähtudes küsimusest, kas tal on olemas piisavad eeldused riigiametnikuks saamiseks ja riigiametnikuna elamiseks. Pärast eksami sooritamist Berliinis teati Preisimaal täpselt, mida oli noor mees tegelikult väärt juristina. Kutseeksamist sai juristide tööturul see nõelasilm, kus ei säästetud ühtegi avaliku ameti taotlejat. Aadlike pojad pidid alluma täpselt sama karmidele nõuetele nagu kodanlasedki. Sellisel moel seisuslike erisuste kaotamisega kujunes vürstiteenistus ajapikku kaasaegseks riigiteenistuseks selle tänapäevases mõistes. Need uuendused olid sedavõrd fundamentaalsed, et viisid lahkulöömiseni nn angloameerika süsteemist. Cambridge’i ja Oxfordi ülikoolidel on küll seljataga pikk ajalugu, aga veel 19. sajandil arvati Suurbritannias, et juristiks saamiseks ei pea tingimata ülikoolis käima ja piisab sellestki, kui juurateadmised kogutakse kogenud juristi juures praktiseerides. Loomulikult jälgiti ka Briti saartel hoolega, kas praktika kaudu koolitatud noor jurist ikka oskab oma tööd ning kas tema isikuomadused lubavad eeldada, et ta suudab seda ametit üldsuse silmis vääriliselt kanda. Seega on juristiameti puhul nii Mandri-Euroopas (just Preisimaa näitel) kui ka Briti saartel ja hiljem USA-s suurt tähtsust omistatud kultuurilisele aspektile. Juristiks sobivust ei hinnatud ainult formaalsete teadmiste, vaid ka võime põhjal järgida ametile vastavat eluviisi. See tähendas muuhulgas suutlikkust olla üle teatud inimlikest pahedest ning nõrkustest. USA juuraharidus on saanud tõuke kunagiselt emamaalt Suurbritanniast ja seetõttu on nüüdisaegsed katsed Mandri-Euroopas üle võtta midagi algsest, Vanast Maailmast pärit süsteemist edukad vaid juhul, kui osatakse nende taga näha ajaloolist vormi. Mandri-Euroopa juristide ettevalmistamise süsteemi põhiliseks erinevuseks angloameerika omast on esimese allutatus riigile, samas kui angloameerika asjakorraldus on kutseühingutekeskne. Ühingud määravad juristide kutsestandardi, valivad ise endale liikmeid ja seisavad nende õiguste eest, olles samas dialoogis ja sisuliselt lepingulises vahekorras ka riigiga, andes riigiteenistusse haritud juriste. 16
J uristi elukutse määratlemisest haridus e kaudu
Mandri-Euroopas seevastu piirab riik juristide koolitusse sekkudes otseselt või kaudselt mitte ainult riigi heaks, vaid ka erapraksises töötavate juristide arvu. Kui lühidalt visandada juristiameti määratlus Mandri-Euroopas, võib välja tuua kolm olulist tunnusjoont: 1. Enamik juristiameteid on seotud riigiteenistusega ja nõuavad selle pidajatelt rõhutatult riigitruudust. 2. Jurist on omandanud hariduse ülikoolis. Samas ei asu kõik ülikoolist juristidiplomi saanud tööle juristina ega moodusta ühist gruppi, kuuludes lihtsalt laiemalt kõrgharidusega eliidi hulka. 3. Mandri-Euroopas jäävad erapraksist pidavad juristid (private practitioners) nii ajalooliselt, arvuliselt, majanduslikult (vaatamata erapraksises tegutseva eliidi suurtele sissetulekutele) kui ka sotsiaalselt allapoole riigiteenistuses olevatest juristidest. Ka angloameerika juriidilise hariduse juured asuvad Euroopas, täpsemini Bolognas. Sealt alguse saanud juristihariduse korraldus levis hiljem teisteski Põhja-Itaalia ülikoolides ja jõudis uuele tasemele Pariisi ülikooli õigusteaduskonna asutamisega. Euroopa jaoks olid väga olulised nelja teaduskonnaga ülikoolid Prahas (asutatud 1348), Viinis (1365–1384) ja Heidelbergis (1385). Euroopa juurahariduse ajaloolise vundamendi mõistmiseks tuleb silmas pidada, et õigusteaduskond koos teoloogia- ja arstiteaduskonnaga olid kõrgemad teaduskonnad, kuhu sai astuda alles pärast õpinguid madalama astme, s.t filosoofia- ehk vabade kunstide teaduskonnas. Samuti tasub rõhutada, et keskajast peale said juristid samasuguse alushariduse nagu teoloogid ja arstid. Kuna keskajal tegutsesid nii juristid, vaimulikud kui ka arstid nõustajatena, oli nende töös erinevuste kõrval ka palju ühist, iseäranis inimeste tundmisel ja nendega suhtlemisel. Kirurgid kuulusid tollal hoopis habemeajajate tsunfti ja nende koht polnud ülikoolis. Pariisi ülikoolil oli Euroopa kultuuri ajaloos mängida väga oluline roll, siiski pandi Seine’i kallastel suuremat rõhku kanoonilisele õigusele (1219 isegi keelati Rooma õiguse õpetamine). Samas said Praha ülikooli juuratudengid juba 1402. aastal võimaluse omandada kraad nii kanoonilises kui ka Rooma õiguses (doctor iuris utriusque). Pariisil oli siiski vähemalt kaudne mõju juristide koolitamisele Briti ülikoolides, kuna just seal omandasid Inglismaalt pärit noormehed traditsiooniliselt juriidilise hariduse. Kui Prantsuse kuninga Louis VII-ga tülli läinud Inglise kuningas Henry II aga 1167. aastal inglastel Pariisis õppimise ära keelas, sai see tõukeks Oxfordi ülikooli asutamisele. Nii ületas Bolognas väljaarendatud juristide ettevalmistamise süsteem Inglismaale jõudes 17