Hitleri fuuriad näidis lk d (1) by Apollo Raamatud

WENDY LOWER

HITLERI FUURIAD SAKSA NAISED NATSLIKEL TAPATALGUTEL

SAKSA NAISTE KADUNUD PÕLVKOND

ehed ja naised, kes rajasid ja juhtisid kolmanda Reichi terrorisüsteemi, olid jahmatavalt noored. Kui 44-aastane Hitler 1933. aasta jaanuaris Saksamaa kantsleriks määrati, oli rohkem kui kaks kolmandikku tema järgijatest alla 40 aasta vana. Tulevane Riigi Julgeoleku Peaameti (RSHA) ülem Reinhard Heydrich oli 37-aastane, kui ta juhatas Wannsee konverentsi ja paljastas natside plaani juutide massimõrva kohta Euroopas. Suur sekretäride armee, mis hoidis massimõrvade masinavärki töös, oli vanusevahemikus 18–25 aastat. Medõed, kes töötasid sõjatsoonis, assisteerisid meditsiiniliste eksperimentide juures ja tegid surmavaid süste, olid samuti noored professionaalid. SS-eliidi armukesed ja abikaasad, kelle ülesandeks oli terveid järglasi sünnitades tagada puhta aaria rassi tulevik, olid nõuetekohaselt viljakas eas. Naissoost koonduslaagrivalvurite keskmine vanus oli 26 aastat, noorim neist oli vaid 15-aastane, kui ta määrati Punase Risti laagrisse natside vallutatud Poolas. Terrorirežiimid põhinevad noorte inimeste energial ja idealismil, vormides neist kuuleka kaadri massiliikumiste, paramilitaarsete jõudude ja isegi genotsiidi toimepanemise jaoks. Meessoost sakslased, kelle ebaõnneks oli Esimese maailmasõja ajal täisealiseks sirguda, moodustasid selgesti eristatava seltskonna. Neil olid sellised vaimsed väärarengud, millele me veel tänapäevalgi püüame diagnoosi panna. Üks ajaloolane identifitseeris seda noorte meeste põlvkonda kui kompromissituid, paadunud ideolooge ja enesekindlaid professionaale, kes mõistsid oma ambitsioone SS-i eliidis. Nad olid Berliinist juhitava holokaustimasinavärgi arendajad. Ka noorte naiste põlvkond etendas 27

genotsiidis oma osa, mitte küll tüüri juures olles, kuid siiski masinavärgi operaatoritena. See, mis muutis noortest väljaõppinud naistest töötajaskonna ja abikaasad holokausti tööriistadeks, kes suundusid Teise maailmasõja ajal itta ja kellest said otsesed tunnistajad, kaasosalised ja mõrvade toimepanijad, oli Esimese maailmasõja järgne beebibuum. Lapsed sigitati ühe ajastu lõpus ja teise alguses. Saksa impeerium sai sõjas lüüa ja varises 1918. aasta lõpus kokku, sõdurid mässasid ja keiser, kes kuulutas sõja kuritegelikuks, põgenes Hollandisse. Vana režiimi patriarhaalne maailm lakkas olemast ja selle varemeil näis poliitilisel tasandil kõik võimalik olevat. Naiste jaoks tõi uus kord – Saksamaa esimene eksperiment demokraatia teel, kujundatud Ameerika ja Briti näidete põhjal – võimaluse suuremaks isiklikuks vabaduseks ja võimuks uuenevas läänes. Saksa naised hääletasid esimest korda 1919. aasta jaanuaris ja saavutasid ametliku võrdõiguslikkuse Weimari konstitutsiooni raames, vähemalt paberil. See oli erakordne muutus, kuna kuni 1918. aastani oli saksa naistele poliitiline tegevus keelatud ja see „alamast klassist” ühiskonnakiht Saksamaal võis omada vaid väheväärtuslikke ametikohti ning enamik naisi pidas seda loomulikuks. Kuna naised olid sunnitud laiendama Esimeses maailmasõjas avalikku sfääri oma tegevust, mis oli seotud sõjaga – vabrikutes, trammides ja valitsuse kontorites –, oli neil väike poliitiline kogemus ja enamik oli rahul, nimetades ennast apoliitiliseks. Monarhia kokkuvarsemisega avanes neile poliitiline areen, mis varem oli nende jaoks suletud olnud. Weimari vabariigil tuli üle elada plahvatuslikult tekkinud rahvarämpsu liikumised, aktiivsete rühmade ja igat tüüpi organiseeritud parteide liikumised. Ainuüksi Münchenis oli 1920. aastate alguses neljakümne niisuguse liikumise hulgas ka tärkav natsipartei. Nad kutsusid ennast uhkelt völkisch, mis tähendas „rahvalik”, kuid antud juhul viitas „rahvas” eranditult sakslastele. Need rahvaliikumised olid häbematult natsionalistlikud, ksenofoobsed ja juudivaenulikud, taotlesid ühtsust rassismi kaudu ning jätsid kõrvale liberalismi ja parlamentaarse demokraatia kui välismaise sekkumise kujuteldavasse saksa eluolusse, kus valitsesid rahu ja kord. Toetudes ilustatud minevikule, vaimustasid rahvast need, kes kiitsid saksa vere ja saksa rahva ühtsust ning lõid kindlameelse sõdalase teraskõva kuju.

Alanduses, milles Esimeses maailmasõjas lüüa saanud Saksamaa ennast tundis, vaimustusid rahvuslikust uuestisünnist ja päästja otsimisest, samuti riigi au taastamisest eriti noored ja vaesed maainimesd, kes kogunesid arvukatele rahvapidudele. Saksa naiste osavõtt tärkavast parempoolsest liikumisest oli tõenäoliselt minimaalne. Mehed ei tahtnud loovutada oma traditsioonilist valitsemist poliitikas ja naisküsimusi nähti kui teisejärgulisi, mitte kui riiklikult esmatähtsaid. Weimari rahvaparteid kogusid jõudu meeste võitlusliinilt, mitte naiste kodurindelt. Naised olid rohkem esindatud kindlates, sõjaeelsetes parteides nagu katoliiklik keskpartei ja sotsiaaldemokraatlik partei. Ainult radikaalid, enamasti linnades olev vähemus, toetas kommunistlikku liikumist (mille üks juhtidest oli Rosa Luxemburg, kes pärast Berliinis toimunud ülestõusu ebaõnnestumist metsikult tapeti). Feminismi ei toetanud siis pühendunud naisliikumised nagu hiljem, 1960. ja 1970. aastatel. Weimari poliitikas, kultuuris ja ühiskonnas tegeldi naisküsimusega laialivalguvalt ja vastuolulistes vormides – näiteks organiseeritud kampaaniad prostitutsiooni, raseduse vältimise, seksuaalse naudingu, heaolu reformide, töötingimuste ja abi kohta saksa põgenikele, kes tulid maa-aladelt, mis Versaille’ lepingu alusel kaotati. Liikumine, mis oli saavutanud ühtsuse hääleõiguse eest võitlemise ajal, lahustus nüüd kampaaniate ülekülluses. Mõni, näiteks need, mis tegelesid seksuaalse vabaduse ja eksperimenteerimisega, oli plahvatusohtlikult uuenduslik, ja olles sageli vaidluste põhjustajad, sütitasid need kampaaniad parempoolseid sama palju kui vasakpoolseid. Naisorganisatsioonid kinnitasid sageli, et on apoliitilised, kuid tegelikult tähendas naiste enda maksmapanek nais- ja pereküsimustes palju enamat kui lihtsalt ilulemist rahvuslikus parlamendis. Neid väärtusi määratleti eriti pealetükkivalt, sageli vaenulikul moel, selgitamaks, mida tähendab olla sakslane. Saksa koloniaalühingu naistesektsioon oli pikalt võidelnud välismaal elavate sakslaste rassilise segunemise vastu ja saksa koduperenaiste ühendus koolitas noori naisi korralikult saksa majapidamist juhtima. Sellist, kus olid koduabilised, mis oli täis Saksamaal toodetud kaupu ning mida juhtis kindlameelselt ja teaduslikult patriootiline perenaine, kelle põllel polnud ühtegi plekki. Olid ka tasakaalustavad suunad, näiteks seksuaalreformi ja emade kaitsmise ühing, mis abistas vallalisi emasid ning

aitas üksikutele naistele ja nende lastele kortereid muretseda. Kuid isegi selle radikaalse Esimese maailmasõja eelse liikumise tuumikus oli nii meeskui ka naissoost elukutselisi meedikuid, kes pöördusid tõusvas joones „rassiteaduse” poole, kui oli vaja tegeleda naisi puudutavate sotsiaalsete küsimustega. Tavalistele sakslastele tõid 1920ndad kaasa isikuvabaduste laienemise ja rohkem poliitilist võimu. Väljendusvabadus, vaba aeg, liikumisvõimalus, kaubandus, juurdepääs riigiametitele – kõike oli võimalik saada külluslikumalt kui kunagi varem. Samal ajal tõstsid linnatempot raadiod, kauplused ja autod ning sageli kandus see rahutu elu ka maale. Siiski oli kõike seda palju rohkem kui enamik sakslasi soovinuks. Selles moodsa elu ja demokraatia kaoses ning ebakindluses muutusid korra taastamine ja traditsioonid külgetõmbavaks. Kontrrevolutsioonilised liikumised piirasid habrast vabariiki. Pahurad patrioodid ja jõuetuks muutunud monarhistid keeldusid tunnistamast Saksamaa lüüasaamist ja jätkasid oma kangekaelset nn kaitsekraavi-lahingutegevust, mis laienes Saksamaa tänavatele ja suunati uutele vaenlastele, kommunismi punasele viirastusele ja Weimari „novembri kriminaalidele” – nendele, kes kirjutasid 1918. aasta novembris alla relvarahule –, kes olid n-ö Saksamaale noa selga löönud. Vanad ja uued parempoolsed süüdistasid oma suures sõjas lüüasaamises kodurinde olukorda, mitte võitlusliini, ja kodurinnet nähti põhiliselt kahelt tasandilt – naissoost märtrid, kes olid kõhnunud liitlaste blokaadi tõttu, mis katkestas Saksamaa toiduainetega varustamise, ja juutidest tsiviilisikud, kes olid harjumuspäraselt riietatud nagu kapitalistidest kelmid või poliitikud. Sellised müüdid ja eelarvamused andsid oma panuse poliitilisse polarisatsiooni ning ebakindla vabariigi mittetoimivasse koalitsiooni. Ummikseisude lõpetamiseks nõuti uusi valimisi. Sakslased pidid kogema peaaegu pidevaid kampaaniaid ja kurnavat poliitilise kultuuri agitpropagandat, mis segunes massilise reklaamikampaania ja tagakiusamisega ning saatis neid liiga tihti hääletuskabiinidesse. Perioodil, mis jäi vahemikku 1919–1932, olid ühtjärge võimul kakskümmend üks erinevat koalitsioonivalitsust. Sellisel Saksamaal – võimuvõitluses ja lakkamatute valimiste ebakindluses, kontrollimatu inflatsiooni tingimustes ja kaasajastuva maailma segadusttekitavas ja erutavas õhkkonnas – sai täiskasvanuks enamik naistest, kes hiljem Hitleri genotsiidiprojektides osalesid.

TUNNISTAJAD

Saabumine itta

unase Risti õde Erika Ohr unustas peagi oma üksildase lahkumise Berliinist, kus keegi rongile järele ei lehvitanud. Oli 1942. aasta novembri keskpaik. Hitleri relvajõud olid ebaühtlaselt piki idarinnet levinud, Nõukogude vägede vastupealetung oli kohe-kohe algamas ja järgmine vene talv saabumas. Rong ületas Poola piiri ja äkki „nägi kõik hoopis teistmoodi välja: maastik, majad, raudteejaamad, kirjad liiklusmärkidel”. Ohr nägi esimest korda purukspommitatud külasid. Temaga koos sõitvad sõdurid, keda ootas ees Stalingrad, pidasid end nüüd teistmoodi ülal, enam ei naljatatud ega lauldud. Ohr mõistis, et vaatamata natside raadiost tulevatele uudistele Saksamaa üleoleku kohta venis sõda pikemaks kui oli loodetud. Kodus oli aga algamas Stuttgarti ränk pommitamine õhust. Natside iha maailmas ülemvõimu saavutada jahutati idas ja kõikide pilgud olid pööratud itta. Itta vaatas ka Erika Ohr. Ohrile tundus sõit itta nii kauge ja lõputu kui horisont. Rong venis aeglaselt läbi Valgevene Ukraina poole. Aknast polnud näha muud kui hägused hallid tasandikud ja mõni üksik raagus kasesalu, lakkamatu rongirataste pöörlemine ja krigin muutis kõik veelgi monotoonsemaks. Tundus, et sellel võõral maal puudus igasugune elu. Ei olnud inimesi, harva lendas mõni lind. Rongis lamasid sõdurid oma kompsude vahel. Mõni oli tukkuma jäänud, teised lappasid vanu ajalehti. Kui Ohr jõudis viimaks provintsi pealinna Žitomõri, mis jäi umbes 145 kilomeetrit Kiievist läände, hakkas päev juba lõppema. Ta pidas just aru, mida järgmiseks ette võtta, kui kuulis saksakeelset naiste vestlust. Ohr

Ümberasustamisnõunikele määratud värbamisraamatukese esikaas. Poola. „Saksa naine! Saksa neiu! Ida vajab teid!”

läks kahe naise juurde, kes kandsid sõjaväelaste abide vormiriietust ja kes olid jaamas koos oma ülemuse, Wehrmachti ohvitseriga. Nad hankisid auto koos juhiga, kes pidi sõidutama ta teisel pool linna asuvasse kirurgiahaiglasse, kus oli tema uus töökoht. Haigla asus endises koolimajas ja mahutas umbes sadakond patsienti. Miski ei sarnanenud siin üldse sõdurite haiglaga Stuttgartis, kus ta oli praktiseerinud. See Ukraina haigla haises vere, mäda ja uriini järele. Külmavõetud sõdurid ulgusid valust, kuulid, šrapnellikillud ja jäsemed tuli eemaldada. Ei olnud aega ümbruses orienteerumiseks ega tervitusteks.

Teine idealistlik medõde sai veelgi suurema šoki. Pärast Weimaris toimunud õdede kiirkursust saabus ta 1942. aasta suvel Dnepropetrovskisse (Ukrainas) ja pandi kohe esimesel päeval tööle. Haavatuid muudkui voolas sisse ja ta pidi assisteerima üht operatsiooni teise järel. Umbes kakssada kannatavat sõdurit palus temalt abi. Ta sööstis ühe voodi juurest teise juurde tehes süste ja surudes maha võitlejate tundeid, samal ajal kui ta ise murdus pinge all. Ta lahkus töökohalt enne päeva lõppu ja tormas oma tuppa. Ta roomas voodisse, tõmbas end kerra, surus käed pea ümber kokku ja hammustas oma nimetissõrme nagu laps. Kuidas võis ta küll mõelda, et sõda on seiklus? Nagu paljudele teistele, nii oli ka Ohrile itta minek natside riitus piiri ületamiseks, eraldamine kõigest, mis oli tuttav, ja see tõi endaga kaasa üksindustunde keset võõrast ümbrust. Ametlikes teadaannetes ja värbamispropagandas kirjeldati äsjaokupeeritud Poola ja Ukraina alasid kui enesetõestamise maad, kui keskkonda, kus mineja sitkus ja liikumisele pühendumus proovile pannakse. Sellesse reaalsusesse sisenemine tähistas nende naiste eludes põhjaliku muutumise algust. Esimestest muljetest said püsivad mälestused. Üks medõde, kes saabus 1942. aasta augustis Venemaale Vjazmasse, kirjeldas oma esimest kohtumist „vaenlasega”. Jaam, kus ta väljus, asus suure POW laagri kõrval. Suured kõhnunud nõukogude vangide hulgad piilusid tema poole „nagu loomad, kes ripuvad okastraadi küljes”. Kirjeldused maastikust, mis on viljatu, ja elanikest, kes sarnanevad loomadele või on koguni nähtamatud, olid tüüpilised tolle aja saksa kolonialistlikule ilukõnele ja säilivad memuaarides, mis on aastakümneid hiljem kirja pandud. Kui paljudele oli itta minek segadusttekitav ja raske, siis mõnele tunduse see reipa üleminekuna täiskasvanuikka, mis andis neile vabaduse eneseteostuseks. Sõites läbi „partisanidest kubiseva” Minski metsa, vaatas noor meelelahutaja Brigitte Erdmann pärani silmadega ümbrust, nautides ohtu. Enda silmis oli ta nüüd õige naine, kes oli Valgevenes süütuse kaotanud ja märkas, et teda kõnetati tiitliga Frau, mitte Fräulein. Erdmann näitas sellel uuel maal oma naiselikkust ja seksuaalsust, samal ajal kui teised püüdsid olla mehelikud. Pärast vabatahtlikku ühinemist Naispatriootide Assotsiatsiooniga, käies õdede kursustel ja andes Saksamaa Punase Risti liikmena füürerile vande, otsustas üks naine loobuda õnnetust abielust ja

väikesest tütrest ning suundus Valgevenesse ja Ukrainasse. Rindelt koju saadetud kirjades väljendas ta lojaalsust natsikampaaniale, mida pidas oma „mehiseks” auks. Ta kirjutas innustunult võimalusest seista vahis, püss käes, täpselt nagu mehed. Ametlikult oli ta medõde, mis oli selgelt naiste töö, kuid niipea kui avanes võimalus sõdur olla, võttis ta meeleldi ka selle pakkumise vastu. Me ei tea, kas ta pidi üldse tulistama või keda, kuid sarnaselt paljude teiste vormi kandvate naistega nautis ta uhkust olla võidukas okupeerija ning kirjeldas ida kui enda vabastamise kohta. Medõed, õpetajad ja sekretärid sisenesid natside genotsiidisõja mitmesse tsooni nii rinde lähedal kui ka liinide taga. Enamik naisi ei vaadanud juutide massilist mahalaskmist otseselt pealt, kuid puutus sellega osaliselt siiski kokku. Ainult tagantjäreletarkusena mõistsid (või möönsid) nad enda ümber toimuva tohutut ulatust koos nende endi panusega režiimi kriminaalsesse poliitikasse. Sel ajal hakkasid Euroopas paljastuma erinevad holokausti vormid ja etapid. See ei olnud ammune järeldus ega kõikehõlmav sündmus, nagu me seda täna tajume. Holokausti masinavärgi sees töötades nägid naisfunktsionäärid sageli osa millestki, kuid ei suutnud haarata tervikut. Sõdurite ja isikkoosseisu hulgas levisid lood massilistest mahalaskmistest 1941. aasta septembris ja oktoobris Ukrainas Babõn Jaris, need jõudsid rindeni ja selle taha ning avaldati ka Saksamaa ajalehtedes ja Nõukogude teadaannetes. Saksa propagandaüksused filmisid pogromme Lvivis ja salvestuste ringvaateid näidati Saksa kinodes. 1942. aasta jaanuari alguses saatsid liitlased korduvaid hoiatusi sakslastele ja nende liitlastele, et sellistes metsikustes osalemist karistatakse pärast sõda, kuid usutav informatsioon gaasiga mürgitamise operatsioonide kohta (nagu Bełżecis), mis algas 1942. aasta märtsis, oli peaaegu olematu. Igatahes Reichis ei hoolinud enamik sellest, mis toimus juutidega, kes olid itta deporteeritud. Rohkem muretseti armastatud inimeste saatuse pärast, kes võitlesid juutide ja bolševike vastu. Kui naisfunktsionäärid, professionaalid või idaterritooriumide valitseva eliidi pereliikmed juhtusid pealt nägema või kuulma metsikusi juutide vastu, oli kerge selle tähtsust vähendada ja nimetada toimunut üldiseks sõjakoleduseks või pidada seda kellegi teise süüks. Antisemitism oli sakslased juutide kannatuste suhtes tundetuks teinud, eriti mis puudutas

välismaal elavaid juute. Alguses oldi sõjavägivallast ja genotsiidist šokeeritud, kuid enamik kohanes sellega ja õppis nii toime tulema. Kuni Hitleri armee oli võidukas, olid paljud rahul. Kõige ebameeldivamad kujutlused võivad peas tagaplaanile jääda, neid varjutab igapäevane rutiin ja muud kiired vajadused. Tuleb ju vastu pidada, ükskõik kuidas. Kas mitte seda ei oodatud mõjukalt naiselt, lojaalselt Saksa patrioodilt, rassiliselt täiuslikult aarialaselt? Medõed nagu Erika Ohr oma Punase Risti rõivais olid idas kõige nähtavamad ja arvukamad saksa naised – sõjaväes, SS-i haiglates ja sõdurite hooldekodudes. Üks tolleaegne levinud propagandaplakat näitas rõõmsameelseid saksa õdesid raudteejaamades, pakkumas abi läbisõitvatele sõduritele ja SS-i politseinikele. Kuid tervitavad õed puudusid POW (sõjavangid) ja juutide juures, kes läbisid neidsamu jaamu ebapiisavalt köetud vagunites, kui 1007 juuti 1941. aasta detsembris Düsseldorfist Riia gettosse viidi. Rong läks sageli katki, kuna oli inimlastiga nii üle koormatud, et pidi mitmes jaamas peatuma. Kui rong peatunud oli, püüdsid juutidest deporteeritavad igal võimalikul viisil vett saada ja rongist välja pääseda. Olles mõistnud, et mis tahes neid ka ees ootas, ei olnud see hea, püüdsid nad platvormil olevate inimeste tähelepanu võita ning viskasid neile kirju ja postkaarte lootuses teavitada oma kalleid ja sõpru oma vältimatust saatusest. Ühes Läti jaamas, kus rong peatus nagu ka teistes natside okupeeritud Euroopa riikides, ilmusid saksa Punase Risti õed platvormile. Termomeeter näitas miinuskraade ja kell oli üks öösel. Õed kostitasid saksa politseinikest valvureid sooja loomaliha ja odrasupiga. Sel ajal kui sakslased toitu nautisid, kustutas raudteepersonal juutide vagunis tule. Punase Risti õde Annette Schücking osutus harvaks erandiks levinud ükskõiksuse ja julmuse keskel. Ta pani kirja kõik õudused, millest kuulis ja mida nägi, ning ka enda moraalse nördimuse. Ukrainasse sõidu eelõhtul 1941. aasta varasügisel hoiatas teda ajakirjanikust sõber, et Venemaa pole tema jaoks õige koht, et sakslased „tapavad seal kõik juudid”. Sel ajal arvas Annette, et selline hirmutav hoiatus ei saa võimalik olla, ta oli huvitatud sakslaste vallutuste ulatusest ja tsiviliseerimismissioonist idas. Kuid peagi meenusid talle sõbra lausutud sõnad. Rongis, teel uuele ametipostile, astus kaks vormiriietuses sakslast Brest Litovski jaamas Schückingi kupeesse. Natside okupeeritud idas olid kupeed

Medõed sõdurite vahetusjaamas.

mõeldud vaid aarialastele, kohalikud sõitsid kas kaubavagunites või kolmanda klassi vagunites. Kupeedes toimusid sageli avameelsed vestlused läbisõidul olevate, kuid omavahel võõraste sakslaste vahel. Vormiriietuses mehed hakkasid Schückingi ja tema kolleegi, teise medõega, vestlema. „Äkki rääkis üks neist meile, kuidas tal oli kästud Brestis juudi soost naine maha lasta,” meenutas Schücking hiljem. Sõdur ütles, et juuditar oli halastust palunud, väitnud, et peab puudega õe eest hoolitsema. Sõdur oli ka õe kohale toonud ja nad mõlemad maha lasknud. Schücking ja tema kaaslane olid „hirmunud, kuid ei öelnud midagi”. See oli nende tutvus idaga. Ei kulunud kaua aega, kui õed, sekretärid ja õpetajad hakkasid taipama, et see sõda oli, nagu Hitler sooviski, hävituskampaania. Mõnele naisele koitis tõehetk juba reisil itta juttude kaudu, mida nad kuulsid kupees, piiriületustel või siis, kui nad olid juba kohale jõudnud. Genotsiidile lähenemine oli suuremale osale naistest judinaid tekitav, kuna nad ei olnud ametlikult vägivallakoolitust saanud, ei olnud ise vägivallategusid teinud ega sellele vastu hakanud. Meeste jaoks oli olukord teine. Saksamaal kasvatati noori mehi Suure Sõja vaimus, sageli tekitas see kujutlust homoerootilisest brutaalsest kaevikusõjast. Hitlernoored keskendusid

hirmust ülesaamisele, argade häbistamisele, valu talumisele ja selliste sõprussidemete loomisele, nagu olid kampades. Marssimise harjutamine, laskmiskursused, teisitimõtlejate avalik piitsutamine ja pidevad sõjalised õppused valmistasid noori mehi ette tapma. Saksa naised, kui spetsiaalse väljaõppe läbi teinud vangivalvurid välja arvata, ei saanud sel määral sõjalist „ajupesu”, samuti ei kogunenud nad kampadesse, et metsikusi toime panna. Kuna väga vähesed itta saabunud naised olid ette valmistatud massimõrvade toimumise tunnistamiseks või sellele kaasaaitamiseks, sõltusid nende erinevad reaktsioonid holokaustile vähem sõjaeelsest koolitusest kui nende enda iseloomust ja ideoloogilisest pühendumisest režiimile. Nende reageering ulatus ühest äärmusest teise – ühed tahtsid päästa, teised olid otseselt tapmise poolt. Kuid tavaliste naiste hulk, kes mitmel eri moel massimõrvadele kaasa aitasid, on lugematu arv kordi suurem kui nende oma, kes seda takistada püüdsid. Enamasti uudishimust, kuid ka ahnusest, tulid paljud saksa naised holokaustile väga lähedale, külastades mõnda itta rajatud tuhandest getost. Ainult juutidele mõeldud piirkond oli ametlik keeluala ja need, kes sinna sisenesid, toimisid natsiseaduste vastu. Hoolimata ähvardusest ja keelust (aga võib-olla just seetõttu) muutusid getod Saksa turismi keskusteks. Ja sellel uuel meelelahutusel olid selgelt naiselikud tunnused: ostlemisreisid ja romantilised väljasõidud. Üks Varssavi Punase Risti õde ei olnud vabaks päevaks mingeid plaane teinud. Tema sõbratar tervitas teda: „Täna läheme me getosse.” Kõik lähevad sinna sisseoste tegema, vadistas sõber. Juutide isiklikud asjad olid seal tänavasillutisel, plankudel ja laudadel – seebid, hambaharjad, kosmeetika, kingapaelad, kõik, mida vajasid. Mõni ulatas asju isegi oma väljasirutatud kätelt. Medõde kõhkles Saksa reeglitele vastuastumise pärast, kuid sõber veenis teda, et saksa arstid lähevad ka sinna, et kohtuda juudi arstidega, kes annavad neile nõu tüüfuse ravimise kohta. Kaks naist läksidki ostuseiklusele. Hiljem jutustas õde, et oli näinud hullemat vaesust ja räpasust kui Poola elanikkonna juures. „Nende inimeste geto lõhn” jäi temaga veel kauaks.

MIKS NAD TAPSID?

Nende ja meie selgitused pärast sõda Saksa müüdid naiste süütusest ja märterlusest sündisid pärast Reichi kokkuvarisemist ja liitlasvägedele alistumist. Reichi režiimi koledusi kogesid poolakad ja enamik teisi rahvaid okupeeritud idas 1939. aastast alates ja loomulikult juudid ning teised Natsi-Saksamaa poliitilised ja rassilised sihtgrupid alates 1933. aastast. Kuid tavaliste saksa naiste rasked ajad saabusid pärast Reichi lagunemist. Otsese tagajärjena tulid füüsilised katsumused ja moraalne dilemma idast lahkumisega, Nõukogude armee vägivald ja võitlus ellujäämise nimel paigus, mis Saksamaast veel säilinud olid. Raske oli ka sõjas räsitud perekondadel liitlasvägede okupatsiooni all. Üks noor Ukrainas olnud kooliõpetaja, kes seisis silmitsi Punaarmee jõudmisega Dnepri jõeni 1943. aasta suvel, meenutas oma evakueerumist. Koolis oli väga palju lapsi, kõik orvud. Tema ja ta kolleegid arvasid, et Punaarmee tapab lapsed, kuid sellest hoolimata otsustasid nad õpilased hüljata. Lapsed nutsid, oma elu pärast kartes klammerdusid nad õpetajate külge ega tahtnud neil minna lasta, kuid „me pidime seda tegema”. Koos teiste naistöötajatega lahkusid nad Ukrainast ja suundusid Poola-Saksamaa piiri poole. Kui Gestapo andis talle töölt vabastamise paberid, pidi ta alla kirjutama vandele, et vaikib kõigest, mida ta Ukrainas on näinud ja teinud. Pärast sõda sai see õpetaja teada, et Punaarmee saabumisega Tšernihivi kaasnes tõesti veresaun, ta kuulis, et kõik mehed, naised ja lapsed, kel oli väikseimgi seos sakslastega, lasti maha.

147

Kogu Žitomõri haigla personal, kuhu kuulus ka medõena töötanud Erika Ohr, evakueeriti viimasel hetkel 1943. aasta detsembris. Väike veokite kolonn meditsiinipersonali ja haavatud sõduritega sõitis läbi kaoses sebivate sõdurite, kellest osa tormas ida, osa lääne poole. Nad läksid jalgsi, veoautodega ja valju müra tegevate lennukitega. Teeäärsetel põldudel veeresid Saksa tankid üle saksa sõdurite värskete haudade, hävitades isiklikke märgiseid, millel olid nimed ja üksuse numbrid. Need numbrid oleksid võinud Nõukogude luurele saksa vägede liikumise kohta kasulikku informatsiooni anda. Pärast arvukaid peatuspaiku Lääne-Ukrainas ja Poolas jõudis Ohr lõpuks Ungarisse, Pécsi lähedale. Oli 1944. aasta mai. Ta märkas, et kohalikud ei olnud eriti sõbralikud. Ohr ja tema kolleegid said hiljem teada, et paar päeva enne nende saabumist oli juudi elanikkond „ära viidud”. Kuid mõni juut siiski jäi. Naiste ja laste geto asus õdede ühiselamu lähedal. Õdede ühiselamusse oli sisse tungitud ja sealt asju varastatud ning kuna geto ja ühiselamu asusid nii lähestikku, eeldas Ohr, et vargad olid geto asukad. Osa juute varastas tõesti, kuna natsid olid neilt kõik ära võtnud – kuid Ohr ei mõtiskle oma oletuste üle ega näi teadlik olevat asjaoludest, miks juudid nii teevad. Natside juudivastasele propagandale oli omane panna juudid ja kurjategijad ühte patta, see oli veendumus, mida Hitler ja Goebbels lakkamatult kõigile sisendasid. Kuni kibeda lõpuni. Võib-olla jättis see kestva jälje ka Ohri teadvusse. Sõja lõpuks oli Ohr harjunud saksa sõdurite ravimise ja matmisega, vähem valmis oli ta haigete tsiviilisikutega tegelemiseks. Etnilist päritolu saksa naised, lapsed ja vanurid, kes põgenesid idast läände, olid samuti haavatud ja haigete sõdurite hulgas. Neid oli hulganisti Brno (Tšehhi) lähedal haiglas, mis võitles leetrite puhanguga. Saksa lapsi suri igal öösel, Ohr ei teadnud, mida nende väikeste laipadega peale hakata. Nad ei saanud jääda elavate hulka, oma halavate emade ja õdede-vendade juurde. Ajutine haigla asus tühjas koolimajas, kus suures saalis lamasid saksa põgenike perekonnad haigeina põrandal, kuid Ohr avastas selle kõrval tühja garderoobi, milles oli loomulikult palju nagisid. Alles paar nädalat varem olid õpilased sinna oma mantleid riputanud ja seal jalanõusid vahetanud. Ohr otsustas surnud lapsed nagidesse riputada. Kui ta garderoobist lahkus, sulges ta hoolega enda järel ukse.

148

Ohr nakatus leetritesse ega saanud evakueeruda, kui tema kolleegid 1945. aasta aprilli keskel lahkusid, tema jaoks tuli eraldi transport tellida. Ta lamas üksi suures saalis ja tal oli kõrge palavik. Ta kuulis õhurünnakute sireene ja kartis, et ta unustatakse. Ta ei tahtnud maha jääda. Olgu süütud või natside kuritegudes süüdi, kuid saksa naised kartsid olla kättemaksu ohvrid ja seksuaalse kuritarvitamise objektid. Hitleri 15. aprilli proklamatsioonis – tema viimases – kõikidele idarindel võitlevatele sõduritele viitas ta hiljuti surnud president Rooseveltile kui suurimale sõjakurjategijale läbi aegade, ja sõnas, et Saksamaa viimane kaitse peab kuuluma rahvale, eelkõige saksa naistele ja tütarlastele: Viimast korda on oma massidega rünnakule asunud tappev juutidest-bolševikest koosnev surmavaenlane. Ta üritab Saksamaad maatasa teha ja meie rahvast täielikult hävitada. Teie, idast tulnud sõdurid, teate väga hästi, milline saatus ähvardab kõiki saksa naisi, tüdrukuid ja lapsi. Kui vanemad mehed ja lapsed on tapetud, muudetakse naised ja tüdrukud barakihooradeks. Ülejäänud küüditatakse Siberisse. Natside propagandaminister Joseph Goebbels üritas mobiliseerida saksa rahva otsusekindlust (ja hirmu), kujutades Punaarmee sõdureid kui asiaatide horde, kes hakkavad saksa naisi metsikult vägistama. Need hirmuäratavad ettekuulutused said tõeks. Teateid massiliste vägistamiste kohta kinnitasid miljonid saksa evakueeritud, kes alandatuna ja kaootiliselt täiskiirusel lääne poole rühkisid. Vägistatud naiste arv – ja kindlasti polnud need kõik vaid saksa naised – ulatus 100 000-st kuni kahe miljonini. Ka tüdrukuid ja vanemaealisi ei säästetud. Natsirežiim pani relvad tingimusteta käest 8. mail 1945, mis tähistas Euroopa jaoks ametlikult ühe ajajärgu lõppu. Naiste jaoks, kes said Kolmanda Reichi ajal täisealisteks – kellel sel perioodil lõppes teismeliseiga, kes said elukutse, esimese töökoha, kohtasid oma esimest armastust ja sünnitasid oma esimesed lapsed –, tähendas kaotus ambitsioonide luhtumist, unistuste purunemist ja ebakindlat tulevikku. Keegi ei suuda nähtut, kogetut ja enda tehtut täielikult mälust kustutada. Osa Hitleri fanaatikuid ja talle täiesti lojaalseid inimesi ei suutnud elu ilma temata ette kujutada.

149