Hitleri surm

Moskva, 6. aprill 2016

Lana on nõutu.

Tema kontaktisikud kõrges Vene valitsusasutuses ei olnud varjanudki, et meie võimalused sihile jõuda on haprad.

Kella 11-ks kokku lepitud kohtumine oli küll kinnitamist leidnud, kuid Venemaal ei tähenda see midagi. Jäine tuul piitsutab meie nägusid, kui läheneme Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi kvartalile. Venemaal kutsutakse seda GARF-iks (Государственный aрхив Российской Федерации).

Riiklik asutus paikneb otse Moskva südames. See sisaldab riigi üht suurimat arhiividokumentide kogu: rohkem kui 7 miljonit dokumenti 19. sajandist kuni tänapäevani.

Peamiselt paberdokumendid, kuid ka teatud hulk fotosid ja salajasi toimikuid. Ja ühe salajase toimiku pärast me trotsimegi Moskva karmi külma ning mitte vähem karmi Vene bürokraatiat. Lana Paršina ei ole Venemaal sugugi tundmatu. Ameerikas elavat noort venelannast ajakirjanikku ja dokumentaalfilmide tegijat kutsutakse tihti telestuudiotesse rääkima oma kõige tähelepanuväärsemast saavutusest – viimasest intervjuust Lana Petersiga. Lana Peters oli Ameerika Ühendriikide pärapõrgus asuvasse vaeste hooldekodusse unustatud pennita vana naine.

Ta varjas end ja keeldus ajakirjanikega rääkimast. Veel vähem soovis ta meenutada oma isa, Jossif Vissarionovitš

8

|

HITLERI SURM

Džugašvilit ehk Stalinit. Lana Petersi tegelik nimi oli Svetlana Stalina ning ta oli diktaatori lemmiklaps. Külma sõja haripunktis, 1960-ndatel aastatel naine põgenes ja palus poliitilist varjupaika vaenulikust Ameerikast. Sellest peale sai temast sümbolkuju neile nõukogude inimestele, kes olid valmis kõigeks, et türanlikust režiimist pääseda. Lana Paršinal õnnestus tõrksat järeltulijat veenda, et ta lubaks filmida seeria intervjuusid. See oli 2008. aastal. Saavutus, mida tunnustas kogu Venemaa. Tegelikult on Stalin Moskvas juba aastaid taas moes. Lana Paršina tunneb suurepäraselt Vene valitsuse ja bürokraatia keerulist masinavärki. Ta usub, et saavutab juurdepääsu salajastele, tundlikele ja keerulistele toimikutele.

Ent sel 2016. aasta aprillihommikul tajun, et ta on murelik.

Meil seisab ees kohtumine GARF-i direktrissi Larissa Aleksandrovna Rogovajaga. Ainult tema võib anda meile loa tutvumiseks toimikuga H. See täht märgib Hitlerit.

GARF-i fuajees on õhustik pingeline. Seitsmekümnendate stiilis Freddie Mercury vuntsidega sõdur nõuab meie passe. „Kontroll!” käratab ta, just nagu oleksime sissetungijad. Lana oma Vene isikutunnistusega ei tekita mingit probleemi. Minu Prantsuse pass muudab olukorra keeruliseks. Sõjaväelane ei paista ladina tähestikus kodus olevat ega suuda mu nime välja lugeda. Brisard’ist saab kirillitsas БРИЗAP. Täpselt nii pandi mind kirja sellel päeval sisse lubatavate isikute lehele.

Pärast pikka kontrollimist ja Lana leevendavat juuresolekut võime viimaks minna. Kus asub arhiivi direktori kabinet?

Meie küsimus ärritab valvurit. Samasuguse „armastusväärsusega” tegeleb ta juba järgmise külastajaga. „Kõige taga, kolmanda hoone järel paremale.” Noor naine, kes meile

Moskva, 6. aprill 2016

| 9

vastas, ei jäänud meie tänusõnu ootama, vaid pööras selja ja hakkas halvasti valgustatud trepist üles minema. GARF sarnaneb nõukogude töölislinnakuga. See on laiali mitmes kõige ehtsamas nõukogulikus konstruktivismi ja ratsionalismi seguses stiilis sünge fassaadiga majas. Püüdes vältida suuri poriseid lumeveeloike, liigume ühe maja juurest teise juurde. Kaugemal, kahe poolega ukse kohal on suurte tähtedega silt „Direktsioon”. Selle sissekäiku tõkestab tumedat värvi auto. Meil jääb minna veel paarkümmend meetrit, kui hoonest kiirustab välja äärmiselt kogukas naisterahvas ja istub sõidukisse. „See ongi direktriss,” pomiseb Lana meeleheitlikult, nähes autot kaugenemas.

Kell on 10.55, meie kella üheteistkümneks määratud kokkusaamine on õhku haihtunud.

Tere tulemast Venemaale.

GARF-i kaks sekretäri on rollid omavahel ära jaganud: üks on lahke, teine otsesõnu ebameeldiv. „Mis küsimuses?”

Keelt mõistmata, nii nagu see minu puhul vene keelega on, tajun ma kohe sõnade karmi tooni. Noorem naine, keda iseloomustab ebaviisakus, ei ole niisiis meie sõber. Lana tutvustab meid: me oleme ajakirjanikud, tema venelane ja mina prantslane. Meil on kokku lepitud kohtumine direktrissi, proua direktrissiga, selleks et saaksime tutvuda ühe väga erilise materjaliga … „Te ei kohtu temaga!” lajatab vaenulik sekretär kähku. „Ta sõitis ära. Teda ei ole siin.”

Lana selgitab, et me teame seda juba, tume auto ootas maja ees, direktriss on meid unustanud ja sõidab meie silme all minema. Ta räägib seda kõike, loobumata hetkekski oma innukusest. Kas on võimalik ootama jääda? „Kui see teile lõbu pakub,” lausub sekretär, toimikupakk kaenlas,

10 |

HITLERI SURM

ruumist lahkudes, andes mõista, kui hinnaline on tema aeg, mida me olime söandanud raisata. Kirjutuslaua kohal troonib Šveitsi käokella meenutav ajanäitaja. Kell on 11.10.

Teine sekretär kuulas oma kolleegi sõnagi lausumata. Tema kahetsev ilme ei jäänud meile märkamatuks. Lana pöördub tema poole.

Kohtumine Kremlis, presidendi kantseleis. Direktrissi päevakavas seda ei olnud. Kui Putin, või täpsemalt tema ametkond helistab, siis tõtatakse loomulikult kohale. Lahke sekretär selgitab seda häält tasandades, lühikeste lausetega. Ta näib nii leebe ja tema hääl on julgustav, hoolimata sellest, et info, mida ta jagab, on pigem negatiivne. Kas on teada, mis kell direktriss tagasi jõuab? Tema igatahes ei tea. Kas see äkiline kutse tuli meie pärast? „Ei. Miks siis teie pärast?”

Kell on viis läbi. Kannatlikkus on end viimaks ära tasunud.

Meie silme all avatakse kõvast papist kast. Seal sees see ongi, üsna väike, hoolikalt karpi pandud. „See siis ongi? On see tõesti tema oma?” „Да!” „Jah, ta ütleb, et on.” „Tänan, Lana. On see kõik, mis alles?” „Да!” „Pole vaja tõlkida, Lana.”

Lähemal vaatlusel sarnaneb karp arvutidiskettide hoidikuga.

See ta tegelikult ongi. Hitleri koljut hoitakse disketikarbis!

Täpsustagem: tegemist on kolju tükiga, mida Vene võimud esitlevad Hitleri omana. Stalini trofee! Üks Nõukogude

Moskva, 6. aprill 2016

| 11

Liidu, hiljem postkommunistliku Venemaa kõige paremini hoitud saladusi. Ja meie jaoks aastapikkuse ootamise ja järelepärimiste siht.

Mõistmaks meid vallanud kummalist tunnet, peab vaatepilti ette kujutama. Piisavalt suur ristkülikukujuline ruum, et mahutada kümmet inimest. Tumedast puidust lakitud laud, samuti ristkülikukujuline. Seinal seeria klaasitud pilte punastes raamides. „Originaalplakatid,” selgitatakse meile. Need pärinevad revolutsiooniajast. Venemaa ja Lenini suure revolutsiooni ajast oktoobris või novembris 1917, olenevalt sellest, kas lähtuda Juliuse või Gregoriuse kalendrist. Neil on kujutatud nälginud, kuid uhkeid töölisi.

Võimsad käed hoiavad tulipunast lahingulippu. Nende ees seisab rahvarõhujast kapitalist. Millest ära tunda, et tegemist on kapitalistiga? Tal on seljas luksuslik ülikond, peas kõvakübar ja ees suur rasvane vats. Temast õhkub nõrgematest üleoleku tunnet. Viimasel plakatil on kõvakübaraga mees oma hiilguse minetanud. Ta lebab selili maas, pea töölise hiigelsuurest vasarast lömastatud.

Sümbol, veel üks sümbol. Ole sa nii vägev kui tahes, sa lõpetad tapetuna, pea Vene rahva vastuhakust lömastatud.

Kas Hitler nägi neid plakateid? Kindlasti mitte.

Kahju, sest lõpuks said venelased ta ikkagi kätte. Õigemini küll tema kolba.

Ent jätkakem stseeni kirjeldamist.

See väike, revolutsioonihõnguline koosolekuruum asub GARF-i esimesel korrusel, sekretäride ruumi kõrval, kus me olime kannatlikult oodanud direktriss Larissa Aleksandrovna Rogovaja naasmist. Viiekümnendates aastates korpulentne naine ei avalda temaga kõnelejatele muljet mitte üksnes oma imposantse välimusega. Tema rahulik olek ja loomulik

12 |

HITLERI SURM

karisma eristavad teda Moskva ametnike massist. Kremlist tagasi, oli ta sekretariaadist läbi läinud ning meid nägemata oma kabinetti astunud. Mina ja Lana istusime ruumi kahes ainsas tugitoolis. Neid eraldav suur kummipuusarnane roheline taim hõivas täielikult meie ahta ruumi. Ent isegi äärmiselt keskendununa ja tõtates oli tal võimatu mitte märgata kaht inimolendit hiiglasliku kummipuu läheduses. Kell oli siis neli. Me hüppasime püsti, lootus naasis.

Helises telefon. „Kõrvalasuvas ruumis? Koosolekusaalis?

Kolmekümne minuti pärast …” Lahke sekretär kordas telefoni teel antud korraldust. Lana kummardas naeratades minu poole. See oli kutse meile.

Direktriss istus keset vaikust suure ristkülikukujulise laua ääres. Tema kõrval otsekui valvelseisangus kaks töötajat.

Paremal pool piisavalt kõrges eas naine, kes võiks juba ammu väljateenitud pensionipõlve pidada. Vasemal otsekui Bram Stokeri romaanist välja astunud kummitusliku väljanägemisega mees. Naise nimi on Dina Nikolajevna Nohhotovitš, tema vastutab erifondide eest. Mehe nimi on Nikolai Igorjevitš Vladimirtsev (ta käsib end kutsuda Nikolaiks), ta on GARF-i dokumentide säilitamise osakonna juhataja.

Nikolai asetas õrnalt direktrissi ette suure pappkarbi.

Dina aitas tal kaane üles tõsta. Seejärel tõmbusid nad eemale, käed seljal, ning sihtisid oma pilgud meie peale.

Hoiak nagu sekkumisvalmis valvuritel. Larissa, kes endiselt istus, pani just nagu kaitseks käed karbi ümber ja kutsus meid selle sisu vaatama.

Me ei uskunudki enam, et me seda hetke näeme. Veel täna hommikul tundus see koljutükk meile juurdepääsmatuna.

Moskva, 6. aprill 2016

| 13

Pärast kuid kestnud otsatuid läbirääkimisi, korduvaid palveid nii meili, posti kui telefoni ja faksi teel (jah, see on Venemaal veel sagedases kasutuses), otsekontakte tõrksate ametnikega, on see inimjäänus viimaks meie ees.

Kolju ülemise osa tükk, silma järgi otsustades veerandik vasakpoolsest tagumisest osast (täpsemalt öeldes kaks kiiruluutükki ja osa kuklaluust). Kogu maailma ajaloolaste ja ajakirjanike ihaldusobjekt. On see tõesti Hitleri oma, nagu väidavad Vene võimud? Või kuulus see hoopis neljakümnendates aastates naisele, nagu kinnitas hiljuti üks Ameerika teadlane? GARF-is säärase küsimuse tõstatamine oleks sama, mis rääkida poliitikast, seada kahtluse alla Kremli ametlik seisukoht. Arhiivi direktrissi jaoks mõeldamatu teguviis. Absoluutselt mõeldamatu.

Larissa Rogovaja on ainut mõne päeva arhiivi eesotsas olnud. Ta astus endise direktori Sergei Mironenko asemele. Ülimalt poliitiline ja tundlik tööpost Putini ajastu Venemaal.

Larissa Rogovaja kaalub meie juuresolekul iga sõna, mida ta kasutab. Meie küsimustele vastab ainult tema, kahel ülejäänud töötajal pole sõnaõigust. Alati lühidalt, kahe, vahel kolme sõnaga, ja ta nägu on kogu aeg pinges. Kõrge ametnik näib juba kahetsevat, et oli meie palvele vastu tulnud.

Kui täpne olla, siis polnud tegu üldse tema vastutulekuga.

Korraldus lubada meil seda koljutükki vaadata tuli hoopis kõrgemalt. Kui kõrgelt? Raske öelda. Kremlist? Kindlasti, kuid kellelt Kremlis? Lana on veendunud, et presidendi ametkonnast. Nii nagu Nõukogude Liidu ajastul, on riigiarhiiv taas peaaegu salastatud paik. 4. aprillil 2016 allkirjastas Vladimir Putin määruse, mis sedastab, et arhiivimaterjalide haldamine, publitseerimine, juurdepääs neile ja salastatusest vabastamine kuulub otseselt Vene Föderatsiooni presidendi,

14 |

HITLERI SURM

see tähendab Putini enda pädevusse. Boriss Jeltsini ajal algatatud ajaloolistele dokumentidele juurdepääsu lubamise aeg on läbi. Möödas on ka GARF-i karismaatilise direktori Sergei Mironenko, nii paljude välismaa ajaloolaste sõbra ja sadadele miljonitele selle asutuse ajaloolistele ürikutele peaaegu vaba kättesaadavuse eestkostja ajastu. „Vähem kommentaare, rohkem dokumente. Dokumendid peavad ise enda eest kõnelema,” armastas ta korrutada sellise avalikustamispoliitika üle imestanud kolleegidele.

See on lõppenud! Mironenko prügikasti! Kakskümmend aastat head ja lojaalset tööd GARF-i direktorina ei läinud arvesse. Üheainsa suletõmbega viis Kreml ta madalamale tööpostile. Ei vallandatud, ei saadetud pensionile (kuuekümne viie aastasena olnuks tal selleks õigus), ei viidud üle teise osakonda, vaid ametiredelil allapoole. Ebasoosingule lisandub alandus, sest uus direktor pole loomulikult keegi muu kui tema endine alluv, meie kallis Larissa Rogovaja.

Isegi Stalin poleks asja paremini lahendanud.

Putini määrus pärineb 2016. aasta 4. aprillist. Ja meie seisame koljutükiga karbi ees 6. aprillil 2016. Mõte, et Larissa Rogovaja tahab väga, et me siit kaoksime, ei tulene sugugi paranoiast. Kogu tema keha lausa kisendab vastumeelsusest meie suhtes, hirmust lõpetada nii nagu Mironenko. Kui me palume disketihoidiku karbist välja võtta, tõuseb pinge väikeses ruumis pügala võrra kõrgemale. Larissa pöördub oma kahe tunnimehe poole. Toimub lühike salanõupidamine. Nikolai vangutab laituse märgiks pead. Dina võtab karbi põhjast paberilehe, kohendab oma väikesi prille, mis annavad talle kavala ilme, ning pöördub Lana poole.

Samal ajal annab direktriss Nikolaile märku, et ta ei ole arvamust muutnud. Too kõhkleb veel, näitab üles kahtlust.

Moskva, 6. aprill 2016

| 15

Seejärel pistab oma kõhnad käed karpi ning tõstab disketihoidiku ettevaatlikult välja. „Te peate täitma külastajalehe. Pange kindlasti kirja kuupäev, kellaaeg ja oma andmed.” Dina näitab, kus blanketti täita. Lana asub hoolikalt asja kallale. Ma lasen tal seda teha ning teen algust kolju uurimisega. Sekkub Nikolai. Ta astub minu ette, andes pahase turtsatusega mõista, et olen valesti käitunud. „Kõigepealt täitke külastajaleht,” nõuab direktriss. Lana vabandab mu eksisammu pärast. Prantslase, välismaalase eksimuse pärast. Ta ei mõista keelt, püüab Lana neile naeratades selgitada, tundes piinlikkust, just nagu oleks ma tormakas laps. Mispärast nii palju ettevaatusabinõusid, milleks selline pinge? Mironenko möödub väikese ruumi avatud ukse eest. Ma tunnen ta ära, kuna olen teda Hitleri toimiku otsingute käigus mitu korda telesaadetes näinud. Ta on koridoris üksi. Suur korpulentne kühmus kuju liigub aeglaselt, pilku meie poole heitmata. Kindlasti teab ta, mida me teeme. Varem oli tema see, kes ajakirjanikke vastu võttis. Kolju on talle vägagi tuttav. Kell on pool kuus, tal on paks mantel juba seljas, müts varjamas halle juukseid, tema tööpäev on lõppenud. Larissa oma mitte. „Kõik peab toimuma reeglite järgi. Ajad on muutunud, me peame olema ettevaatlikud,” ütleb direktriss sellal, kui Mironenko hoonest lahkub. „Me saime keskvõimult loa lasta teil koljut näha, aga meilt nõutakse aru.” Muidugi, me mõistame, see on normaalne, loomulikult, ei mingit probleemi – muud Larissa meilt kuulda ei tahtnudki. Kolju, või see, mis sellest järel, on taas lahkarvamuste ja poleemika allikas Venemaa ja … suure osa ülejäänud maailma vahel. Kas see on Hitleri oma? Kas Venemaa valetab? Larissa on valmis peamiseks küsimuseks: kas luujäänused on autentsed? Tema vastus

16 |

HITLERI SURM

Hitlerile omistatud koljufragment Moskvas GARF-is.

mahub nelja sõnasse: „Ma tean, et on!” Tema abilised Dina ja Nikolai teavad samuti. Meie aga ei tea. „Kuidas te võite selles nii kindlad olla?” Mehaaniliselt korratavad, ettevalmistatud laused – Larissa esitab neid täiuslikult.

Aastaid kestnud uurimine, analüüsid, KGB ja parimate Nõukogude teadlaste poolt võetud proovid … Kolju on Hitleri oma. „Igatahes ametlikult on see tema oma.” Esimest korda varieerib Larissa oma juttu. Kindlustundesse on sugenenud väike mõra. „Ametlikult” ei ole sugugi rahustav sõna. Mitte teaduslikult, vaid „ametlikult” on see Hitleri kolju.

Lana on lehe täitmise lõpetanud. Nikolai haihtub nagu imeväel mu eest. Disketikarp ja kolju on meie päralt. Meie näod lähenevad plastkaanele. Suur disketifirma kleebis

Moskva, 6. aprill 2016

| 17

segab korralikult nägemast. Keha kallutamine, et küljelt vaadata, ei muuda midagi. Püüan käeliigutuse abil küsida, kas oleks võimalik kaant avada. Võti, et lahti teha? Mu liigutusest on abi. Nikolai leiab taskust võtme ja teeb luku lahti. Seejärel võtab ta koha sisse otse meie selja taga. Ent kaant ta üles ei tõstnud. Võtan jälle miimika abiks. Seekord teen avamise ja ülestõstmise liigutusi. Kordan seda aeglaselt kaks korda. Larissa pilgutab silmi, Nikolai taipab ja avab torisedes karbi. Kolju on viimaks tõesti meie ees.

See siis olevatki Hitler. Üheksakümnendate aastate tavalisse disketikarpi topitud luujäänus. Milline iroonia mehe jaoks, kes tahtis osa Euroopast maatasa teha ja miljoneid inimesi orjastada! Hitler, kes kartis lõpetada venelasest vaenlase lihtlabase trofeena, eksponeerituna kusagil Moskva vitriinis. Tal pole isegi õigust olla eksponeeritud kui lähiajaloo absoluutse kurjuse kehastus. Venelased on peitnud ta oma arhiivide sügavikku ning käsitlevad teda, olgu siis teaduslikult või mitte, sarnaselt mõne koera jäänustega.

Ja kui selle vaatamiseks on nii raske luba saada, siis mitte seetõttu, et venelased kardavad selle kahjustamist või säilitamistingimuste rikkumist, ei, tegu on puhtalt poliitiliste põhjustega. Mitte keegi ei tohi enam seda uurida ega autentsust kahtluse alla seada. Kolp kuulub Hitlerile. Ei mingeid agasid. Vähemalt venelaste jaoks.

Kui aus olla, siis valdab mind teatud pettumus. Kas see ongi siis Vene arhiivi kõige salastatum ese – disketikarbis säilitatav kurb luujäänus? Mõeldes, et tegemist võib olla viimse jäänusega ühest suurimast poliitilisest koletisest, keda planeet iial näinud, lisandub pettumusele vastikustunne. Ent tuleb end koguda. Asuda uurimise kallale ja meeles pidada, miks me siin oleme: selleks, et kergitada

18 |

HITLERI SURM

loori Hitleri viimastelt tundidelt. Selleks tuleb esitada õigeid küsimusi. Kust kohast kolju leiti? Kes leidis? Millal?

Ja mis peamine – kuidas tõestada, et tegu on tõepoolest Hitleriga? Seda kõike me tahamegi teada. Ning alustuseks on vaja koljut analüüsida. „Analüüsida?” imestab Larissa, kes on tabanud selle sõna Lana ja minu vahelisest jutust. „Jah, testida … Näiteks DNA-d. Kutsuda kohale spetsialist, kohtuarst …” Lana tõlgib meie soovi sõna-sõnalt vene keelde. Direktriss kuulab viisakalt teda katkestamata. „Siis ei oleks enam kahtlust. Mitte mingit. Ei mingit kahtlust kolba autentsuses. Kas on Hitler või mitte. Eks ole see ju tähtis?” Ja saab lõpu teha igasugustele hullumeelsetele kuulujuttudele natsist türanni lõpu kohta. Hitler Brasiilias, Hitler Jaapanis, lõunapoolusel …

Berliin, mai 1945

Nii nagu legendide koletised ja hirmuäratavad kummitused, kutsub ka Hitler esile hulgaliselt fantaasiaid. Pärast Berliini langemisest 2. mail 1945 kerkis õhku küsimus: on ta surnud?

On ta põgenenud? Punkris viibinute sõnul tappis ta end 30. aprillil 1945. Seejärel ta põletati, et laipa poleks võimalik leida. Just surnukeha puudumine vallandab paratamatult terve rea kuuldusi tema võimalikust ellujäämisest. 8. mail 1945 avaldab nõukogude režiimi poolt ametlikult heaks kiidetud kirjanik Leonid Leonov ajalehes Pravda tulise artikli: „Me nõuame asitõendit, et kapralist strateeg ei ole muutunud kummituseks. Maailma lapsed võivad rahulikult oma voodikestes magada. Nõukogude armee ja ka tema lääneliitlased tahavad näha füüreri elusuuruses laipa.”* Küsimus on õhku paisatud. Seni, kuni „elusuuruses” ülim asitõend puudub, kummitab Hitleri vaim jätkuvalt inimeste mõtteis. Ning tunnistajaid, kes kinnitavad teda näinud olevat, tuleb aina juurde.

Mõned juttudest baseeruvad käegakatsutavatel faktidel. Üks neist sarnaneb spioonifilmi stsenaariumiga. Jutt on U-530 reisist – U märgib Unterseeboot’i, saksa keeles allveelaeva. Hoolimata Kolmanda Reich’i langemisest keeldus see *

Le Monde, 09.05.1945.

20 |

HITLERI SURM

allveelaev liitlastele alistumast ning jõudis 10. juulil 1945 Argentina rannikule. Võib-olla koos salajaste reisijatega pardal.

U-530 komandör on väga noor, koguni liiga noor ohvitser. Tema nimi on Otto Wermuth ja ta on ainult kahekümne nelja aastane. See lihtne Oberleutnant zur See (mereväeleitnant) edutati 10. jaanuaril 1945 nimetatud allveelaeva komandöriks. Kriegsmarine (Saksa merevägi) kannatab tol viimasel sõja-aastal, nii nagu teisedki Reich’i väeliigid, sõjas karastunud ohvitseride silmanähtava puuduse käes.

Otto Wermuth ei ole küll päris algaja, ent talle polnud antud aega tuleristseid saada. Septembris 1939, kui algas sõda Poola, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vastu, astus ta kohe Kriegsmarine’sse. Ta on siis üheksateistkümneaastane ja tema välimuses ei osuta miski Saksa režiimi ülistatud võitlusvalmile aarja sõjamehele. Pikliku näo, kõhnuse piirini saleda kuju ning peaaegu lapseliku silmavaatega sarnaneb Otto Wermuth pigem intelligentse üliõpilasega. Väga kiiresti määrati ta natside allveelaevastikku. Koolitus läbitud, siirdub ta 1941. aasta septembris vaatlusposti pardaohvitserina missioonile. Kui 1945. aasta jaanuaris saab Wermuthist väga suure tegevusraadiusega uusima põlvkonna allveelaeva U-530 komandör, on see tema esimene juhiamet. Laev, mis talle üle antakse, nõuab aga kogemusi. See on üle 76 meetri pikk ja võib pardale võtta kuni viiskümmend kuus meest.

Oma torpeedo- ja miiniheitjate ning pardakahuriga on see kardetav relv. Ent noorel komandöril ei jää aega, et seda praktikas katsetada.

Aprillis 1945 Ameerika rannikuvetesse missioonile saadetud U-530 tulistab Long Islandist lõunas, New Yorgi lahe lähedal, liitlaste laevade poole üheksa torpeedot.

Berliin, mai 1945

| 21

Rünnak kukub läbi. Ükski miin ei taba sihtmärki. Wermuth kuuleb, et Saksamaa on kapituleerunud ja saab kindralstaabist korralduse alla anda. Ta keeldub ja otsustab põgeneda Argentinasse. Riigis valitseb tollal sõjaväeline diktatuur. Kuigi Argentina võimud on Ühendriikide survel 27. märtsil 1945 Saksamaale sõja kuulutanud, imetlevad nad jätkuvalt natslikku riigimudelit. 10. juulil 1945 randub U-530 pärast kahekuist meresõitu Mar del Plata linnas, 400 kilomeetrit Buenos Airesest lõunas. Wermuth annab end koos laeva ja meeskonnaga vangi. Uudis levib väga kiiresti.

Ja koos sellega kahtlus, et allveelaevas on Adolf Hitler ja tema naine Eva Braun. Lisaks fašismilembusele annab Argentina Patagoonias peavarju Baieri stiilis külades hajali paiknevale Saksa kogukonnale. Suurepärased täiendused stsenaariumile, et Hitler on põgenenud Ladina-Ameerikasse.

Vaevalt maale astunud, kuulavad Wermuthi üle Argentina merevägi ja US Navy. Saksa ohvitseri kahtlustatakse, et ta on mõned tunnid enne allaandmist 10. juulil randunud teistes väikestes linnades. Kas ta kasutas seda selleks, et saata maale reisijaid või dokumente? 14. juulil 1945 läkitab Buenos Aireses resideeruv Ameerika mereväeatašee Washingtoni memorandumi. Selles antakse teada allveelaeva saabumisest, mis olevat maale lasknud kaks identifitseerimata reisijat.

Ka Argentina press haarab U-530 avantüürist kinni ning avaldab mitu artiklit selle kohta, et Hitler on elus. Üks neist, 18. juuli kuupäeva kandev ajakirja Critica reportaaž kinnitab, et Saksa diktaator olevat leidnud varjupaiga lõunapoolusel. Piirkonnas, kus temperatuur on talutav. Et kuulujuttudele lõppu teha, on sunnitud sekkuma Argentina välisminister Cesar Ameghino. Samal päeval, kui artikkel

22 |

HITLERI SURM

ilmub, esitab ta ametliku õienduse. Hitler ei ole Saksa allveelaevaga Argentina rannikule saabunud.

Sellest hoolimata hakkab FBI Lõuna-Ameerika niidiotsa uurima. Seda enam, et ka kuulsa Ameerika salateenistuseni jõuab üllatavaid teateid. Nagu see, mis pärineb keskpäraselt Hollywoodi näitlejalt Robert Dillonilt. 14. augustil 1945 võtab ta ühendust FBI-ga, teatades, et on kohtunud kellegi argentiinlasega, kes olevat oma maal Hitleri vastuvõtmisel osalenud. Ikka see allveelaeva lugu! Dillon esitab üksikasju.

Füürer olevat maabunud koos kahe naise, arsti ja umbes viiekümne mehega. Ta varjavat end Lõuna-Andide mägedes.

Hitler kannatavat astma ja maohaavandite käes; vuntsid olevat ta maha ajanud. Pärast Ameerika eriteenistuste kontrolli jäetakse Dilloni pommuudis sinnapaika.

Aastate jooksul koguneb FBI töölaudadele hulgaliselt sedalaadi teateid. Need puudutavad Hitlerit, kuid ka teiste natside viibimist Brasiilias, Tšiilis, Boliivias ja muidugi Argentinas. Need kuuldused ei ole päris alusetud.

Natsikurjategijate maalt välja smugeldamise võrgustikud olid tõepoolest olemas. Üks tuntumaid on Odessa võrgustik.

Aastate jooksul võimaldab see Kolmanda Reich’i ametiisikutel Euroopast põgeneda. Tõsi on ka see, et Argentina pakkus varjupaika paljudele natsitimukatele. Kuulsamad neist on Josef Mengele (Auschwitzi koonduslaagri arst, kes on süüdi vangide kallal toime pandud barbaarsetes meditsiinieksperimentides), Adolf Eichmann („lõpplahenduse” aktiivne sepitseja), ja ka Klaus Barbie (Lyoni Gestapo juht).

Ent Hitlerist ei ole mingit jälge.

Berliin, mai 1945

| 23

Juulis 1955, kümme aastat pärast natside kapituleerumist, otsustavad Saksa õigusorganid Hitleri toimikule lõpliku punkti panna. Uurimise läbiviijaks määratakse 7000 elanikuga väikese Baieri linna Berchtesgadeni kohus. Sümboolne valik: Saksa diktaator armastas seal puhkamas käia. Sinna Berghofi laskis ta endale ehitada residentsi. Nii hakkabki provintsikohus kaaluma juriidilist küsimust: kas füürer on surnud või elus. Aeg ei ole sugugi juhuslikult valitud.

See langeb kokku venelaste juures vangis hoitud natside naasmisega. Nemad on füüreri punkri, õhukaitsevarjendi, kus diktaator oma elupäevad lõpetas, viimaste tundide võtmetunnistajad. Punaarmee vangistas need Hitlerile lähedal seisnud inimesed ja peitis nad kohe Nõukogude Liidu vanglatesse. Nende tunnistusi ei ole kunagi avaldatud ega lääneliitlastele edastatud. Ammugi siis Saksa õigusorganitele. Ent 1955. aastal nõustub Moskva siiski Venemaa vanglates virelevad viimased natsidest sõjakurjategijad vabaks laskma. Lääne-Saksamaal tuleb selle eest teatud hinda maksta. Vastutasuks kohustub ta NSVL-iga sisse seadma diplomaatilised ja majandussuhted. Kohe pärast tagasijõudmist kuulavad Saksa õigusorganid neid kõrgeid Kolmanda Reich’i aukandjaid üle. Tänu neile on võimalik kinnitada Adolf Hitleri ja tema naise Eva Brauni surma enesetapu läbi 30. aprillil 1945.

25. oktoobril 1956 kuulutab Berchtesgadeni kohus Hitlerite abielupaari ametlikult surnuks.

Sellest alates võib Kolmanda Reich’i isanda surma kogu maailma ajalooraamatutesse kirja panna. Ka FBI lõpetab uurimise. Kümme aastat olid Ameerika salateenistused üle maailma otsinguid läbi viinud. Teatud kergendusega aktsepteerib Washington tõendeid, et Hitler on end oma

24 |

HITLERI SURM

punkris tapnud. Ent puudub siiski peamine – surnukeha.

Tollal ei ole tema surma kohta mingit füüsilist tõendit.

Kuni kolba väljailmumiseni.

2000. aasta algus. Nõukogude Liitu ei eksisteeri juba kaheksa aastat, täpsemalt alates selle lagunemisest 25. detsembril 1991. Uus Venemaa püüab end taas üles ehitada juba aastaid hinge vaakunud kommunistliku režiimi varemetel. Tema supervõimu staatus kadus koos sirbi ja vasaraga lipult. Jeltsini tormiliselt käivitatud šokiteraapia raputas maa juba niigi kõikuvat sotsiaalset ja majanduslikku tasakaalu. Maailma silmis oli punane hädaoht koos oma ülisuure tuumaarsenaliga igaveseks kadunud. Ja uus Venemaa ei sisendanud enam kellessegi hirmu. Venelased tundsid end alandatuna.

2000. aastal äratab Kreml lootusi. Uus president on juhtohjad enda kätte võtnud. Ta on küll noor ja ujedavõitu, kuid teretulnud tõsiduse ja kainusega teeb ta Jeltsini aastakümnele lõpu. Tema nimi on Vladimir Putin ning ta on ainult neljakümne seitsme aastane. Sel KGB alampolkovnikul on peas vaid üks mõte: taastada oma riigi hiilgus ja viia ta jälle maailma geopoliitilisel malelaual kesksele kohale.

Alustuseks tuletab ta meelde, et Venemaal on suur sõjaline võimsus. Ja ta võitis sõja Hitleri vastu.

27. aprillil 2000, enne Natsi-Saksamaa üle saavutatud võidu viiekümne viiendat aastapäeva korraldab Moskva suure näituse oma arhiivide salajastest materjalidest. Selle pealkiri „Kolmanda Reich’i agoonia – Karistus” ei jäta mingit kahtlust Vene presidendi kavatsuste kohta. Ennenägematu asi. Laiale publikule näidatakse ühtekokku sada kolmkümmend viit dokumenti. Nii palju ürikuid, mida Teist maailmasõda uurivad ajaloolased on juba pool sajandit

Berliin, mai 1945

| 25

näha ihanud. Ülisalajaseks klassifitseeritud Nõukogude salateenistuste raportid, fotod, esemed … Kõik, mis võimaldab kergitada loori Hitleri viimastelt hetkedelt punkris. Välja on pandud ka füüreri isikliku sekretäri Martin Bormanni päevik. „Laupäev, 28. aprill: meie riigikantseleist pole järel muud kui varemehunnik. Maailm ripub juuksekarva otsas. […] Pühapäev, 29.: Turmtuli Berliinis. Hitler ja Eva Braun abiellusid.” Goebbelsi laste fotod, natsiametnike, nagu riigiarhitekti ning relvastuse ja laskemoona ministri Albert Speeri kirjad: „Hitler käib silmanähtavalt alla. Ta on muutunud närvipuntraks ega suuda end enam üldse kontrollida.”

Kuid näituse nael on mujal. Spetsiaalses ruumis. Päevalehe Le Monde artikkel kirjeldab vaatepilti: „Punase sametiga üle tõmmatud paigas troonib vitriinis tulest kahjustatud, kuuliauguga koljutükk.”* Näitusel on üleilmne menu. Kohale tulevad kõigi lääne meediaväljaannete esindajad. Vene võimude käik on osutunud edukaks. Peaaegu. Väga kiiresti tõusetuvad kahtlused kolju autentsuse üle. Pressi küsimused ajavad organiseerijad kitsikusse. Nende hulgas riigiarhiivi direktori, kuulsa Sergei Mironenko. Sellesama Mironenko, kelle varju olime GARF-i pikkades koridorides silmanud. 2000. aastal ei püüa ta nähtamatuks jääda, ta on pigem uhke. Ta valitseb Vene arhiivi nagu tsaar. Tema soosingu ärateenimiseks meelitavad ajakirjanikud ja ajaloolased teda vodka ja teiste kangemate napsidega. Peamiselt selleks, et saada luba arhiivi salahoidlast välja kaevatud koljutüki lähemaks uurimiseks. Lääne inimeste umbusk paneb Mironenko näitusel ebamugavasse olukorda. Kuidas võib ta kinnitada, et see inimjäänus *

Le Monde, 2.05.2000, Agathe Duparc.

26 |

HITLERI SURM

kuulub Hitlerile? Seda küsimust tuleb direktoril ikka ja jälle kuulda. Ta vastab küll, et tal pole selle autentsuses mingit kahtlust, ent tunneb siiski, et sellest ei piisa. Isegi Aleksei Litvin, üks 2000. aasta näituse kuraatoritest, on sunnitud tunnistama: „Tõsi, me ei ole teinud DNA analüüsi, kuid kõik tunnistused võimaldavad järeldada, et tegemist on tõepoolest Hitleriga.”* Tõendid? Ümberlükkamatuid teaduslikke analüüse ei olegi? Sel hetkel jõuab Mironenkoni arusaamine, et varitseb oht olukorra üle kontroll kaotada ning taas võib vallanduda poleemika Hitleri kadumise üle.

Selle asemel et tagasi tõmbuda, kogub ta end ja söandab kaugemale minna. Uus ekspertiis? Välismaa teadlastelt?

Ei mingit probleemi! Arhiivi direktor on enesekindel. Ent Pandora laegast, mille kaant ta on paotanud, ei suuda ta enam sulgeda.

Sellisteks analüüsideks ei anna Vene võimud loomulikult iialgi luba. Hoolimata sellest äratab Mironenko pakkumine lootusi, ning lubatagu või mitte, jääb kolju endiselt Teise maailmasõja suurimaks lahendamata mõistatuseks.

Larissa Rogovaja oli pikka aega Mironenko asetäitja. Täna kasutab GARF-i verivärske direktriss samasuguseid meetodeid nagu tema kuulus eelkäija. Mitte kunagi ajakirjanikega vastuollu minna. Me seisame neljakesi suure ristkülikukujulise laua ümber ja vaatame koljut. Lana, arhiivitöötajad Dina ja Nikolai ning mina, pilgud suunatud pruunikale luujäänusele. Välja arvatud Larissa, kes istub suures kunstnahast tugitoolis. Nähes meid nii erutatuna ja põlemas soovist kaugemale minna, paistab see talle vaata et lõbu *

Libération, 2.05.2000, Hélène Despic-Popovic.

Berliin, mai 1945

| 27

pakkuvat. Meie soovi koljule ekspertiisi teha oli ta oodanud. Nii nagu kuusteist aastat tagasi Mironenko, kinnitab temagi, et kolju analüüsimine on täiesti mõeldav. Ta lisab koguni, et ta lausa ootab seda. „See oleks meie jaoks väga teretulnud,” väidab ta, kinkides esimese naeratuse meie kohtumisest alates. „Jah, see oleks suurepärane. Me toetame teid, võite sellega arvestada.” Dina ja Nikolai nõustuvad üksmeelselt. „See võimaldaks meil tõe välja selgitada. Ja teha lõpu kohutavale poleemikale, mille vallandas mõne aasta eest too niinimetatud Ameerika teadlane.” Äkiliselt nägu krimpsutades ei püüagi Larissa oma sügavat vastumeelsust varjata. Tema kaks töötajat on kangestunud, just nagu oleks neile pähe kallatud ämbritäis jääkülma vett. Suure pingutusega püüavad nad enesevalitsust säilitada. Millest säärane ebamugavustunne? Kas GARF-i direktriss vihjab Ameerika teadlaste meeskonna 2009. aastal tehtud tööle? Afäär tekitas tollal suurt kumu.

Ameerika Ühendriikide Connecticuti ülikooli arheoloogiaprofessor Nick Bellantoni väitis olevat koljult proovi võtnud.

Seejärel oli luuproovi analüüsitud tema ülikooli geneetikalaboratooriumis. Ja tulemusest räägiti Ameerika telekanalis History Channel näidatud dokumentaalfilmis. „Luu struktuur paistab väga õhuke olevat,” kirjeldab Ameerika arheoloog. „Meeste luud on palju paksemad ning kolju osi ühendavad õmblused on vastavuses alla neljakümneaastase inimese omadega.” Bellantoni oli hävitamas Vene võimude stsenaariumit. Tuginedes DNA testile, väidab ta lisaks, et Moskvas säilitatav kolju kuulub naisele. Ei mingit seost Hitleriga. Taas tärkas kahtluseiva. Koos ameeriklase avaldusega kogusid uut hoogu vandenõuteooriad ja teated füüreri põgenema pääsemisest.

28 |

HITLERI SURM

Bellantoni kõmuline uudis leidis otsekohe kajastamist kogu maailma pressis. Tulemus: venelased on juba aastaid valetanud! Moskva jaoks oli see ühteaegu nii valuline kui ka alandav. Mõru pilli ei suudeta kuni tänaseni alla neelata.

Seda enam, et GARF-i kinnitusel ei ole nad seda Ameerika arheoloogi kunagi oma seinte vahel näinud. Samuti puudub jälg loast proovi võtmiseks. Dina võtab kätte Lana täidetud külastajalehe. Meie nimede ees seisavad reas mõned nimed. Tegemist on harvade külastajatega, kellele on langenud osaks privileeg koljut näha. Rohkem kui kahekümne aasta jooksul on neid kokku vaevalt kümme. Usalduse tõestamiseks ulatab Dina meile lehe. „Kõik ajakirjanikud ja teadlased, kes on kolpa näinud, on sellele dokumendile allkirja andnud. Vaadake, selle ameeriklase nime siin pole.

Ta ei ole siin käinud.” Huvitaval kombel ei ole tema külastus GARF-i registrisse kantud. Erinevalt meie külaskäigust.

Nick Bellantoni ei eita sellist administratiivset veidrust.

Kui me temalt meili teel järele pärisime, vastas ta lihtsalt, et „kõik protseduurid minu tööks Vene arhiivis teostasid telekanali History Channel produtsendid. Seega pole imestada, et minu nime sellel lehel ei ole. Ilmselt registreeriti käik History Channeli ja produtsentide nime all.” Arhiivi direktriss kummutas tema argumendi. Et asi oleks täiesti selge, on ta meile koostanud ametliku teate: „Teatan teile, et GARF ei ole sõlminud lepingut ei telekanali, hr Bellantoni ega kellegi teisega Hitleri koljufragmendi DNA uurimiseks.”

Kas Ameerika arheoloog tegutses ilma loata? Vene meedia arvates ei saa see teisiti olla. Afäärist puhkeb riiklik skandaal. Connecticuti arheoloog on sattunud lausa ideoloogilise poleemika keskpunkti: lääs ida vastu, kapitalistlik blokk endise kommunistliku bloki vastu. Vene võimudele lähedal

Berliin, mai 1945

| 29

seisvas NTV kanalis pühendati 2010. aastal terve saade Bellantoni pommuudisele. Kohal on Teist maailmasõda uurivad Vene ajaloolased ja mitmed tuntud inimesed, kes on sõja üle elanud. Ameeriklane püüab neid rahustada. Ja mis peamine: ta ei soovi, et teda peetaks arhiivirüüstajaks.

Alustuseks kinnitab ta, et töötas seal absoluutselt legaalselt. „Me saime ametliku loa Vene arhiivilt, millega sõlmisime oma töö läbiviimseks lepingu.” GARF, nagu me juba nägime, lükkas väite ümber.

Kuid naaskem Nick Bellantoni intervjuu juurde NTV-s.

Saatejuht esitab talle küsimusi koljuga seotud analüüside kohta. „Te otsustasite tööga nõustuda, et saaks koljust isiklikult mõned tükid võtta …”

Bellantoni: „Ei. Me ei teinud seda! […]

Teate, põlenud jäänustega töötamisel on suur hulk raskusi. Geneetikutele kujutab sellise materjaliga töötamine tõelist õudusunenägu. Sellisest materjalist on äärmiselt raske saada sugu määravaid markereid. Sellest hoolimata õnnestus meil selgeks teha, et selles sisalduvad kromosoomid kuuluvad naisele. Seega võib järeldada, et teie valduses olev kolju kuulus naisterahvale. Võib-olla oli see Eva Braun, aga kindlad me selles ei ole.”

Stuudiosse kutsutute seast tõuseb püsti auväärses eas naine. Tema nimi on Rimma Markova. Näitlejanna on saanud kuulsaks esinemistega stalinliku režiimi nostalgiat kujutanud Nõukogude filmides. Kaheksakümne viiest eluaastast hoolimata pole tal südikusest puudu: „Kuidas ta võis need tükid võtta? Ja nüüd kuulutab tervele maailmale, et varastas need! Ta peab oma teo eest vanglasse minema!”

30 |

HITLERI SURM

Bellantoni: „Ma olen kõigest teadlane, kes kutsuti koljut uurima.”

Rimma Markova: „Öelge meile, kes andis teile need proovid? Kas arhiivi töötajad või teie telekanali esindajad?”

Ikka seesama küsimus. Bellantoni on ummikusse aetud.

Kas ta hakkab murduma?

Bellantoni: „Meil lubati uurida ja proove võtta. See oli lepingus kirjas. Ma tahan veel kord rõhutada, et töötasin selle projekti kallal teadlasena. Kui soovite rohkem üksikasju, pöörduge küsimustega kanali [History Channel] poole.”

Möödunud on seitse aastat. Palusime omakorda Nick Bellantonilt selgitust, kuidas ta oli need koljufragmendid saanud. Ta ei viivitanud vastusega: „Meie meeskonnal lubati võtta mõned väikesed põlenud luutükikesed, mis olid kolju küljest lahti tulnud. Me ei kahjustanud koljut ega võtnud proove otse selle küljest. […] Mina ei toonud neid proove Ameerikasse. Need andsid meile üle produtsendid, kui me naasime analüüside tegemiseks ülikooli. Ma arvan, et need tükikesed andsid meile ametiisikud. Võite seda History Channelist järele kontrollida.”

Just nii me tegimegi.

Joanna Forscher oli teledokumentaali produtsent, mis rääkis Nick Bellantoni uuringutest seoses Hitleri koljuga.

Tema vastus meie küsimustele paistab silma lühiduse poolest: „Seda on minult sageli küsitud, aga kahjuks ei saa ma avaldada üksikasju, millisel viisil me kolju juurde pääsesime.” Lõpetuseks veel mõistatuslik märkus: „Meie juurdepääsu taganud olukorda ei ole niikuinii enam võimalik korrata.”

Berliin, mai 1945

| 31

Seitse aastat pärast Nick Bellantoni ja History Channeli lugu on mõistatus endiselt lahendamata. Ja GARF on sügavalt nördinud.

Larissa surub hambad kokku. Tema viha ei ole meile suunatud. Tema silmad tulistavad Dina ja Nikolai poole.

Kas tegu on korruptsiooniafääriga? Arhiivitöötajale maksti, et Ameerika uurija saaks mõne hetke omapäi Stalini trofee seltsi jääda? „Ma ei tea, mis toimus,” lõpetab direktriss püsti tõustes jutu. „Selge on vaid see, et kõik see toimus illegaalselt ja me ei tunnista nende analüüside tulemusi.”

Meie kohtumine kipub vägisi lõppema. Tuleb leida viis selle pikendamiseks, et jääks aega veenda direktrissi meie heades kavatsustes. Ka meie tahame seda koljut testida.

Kes saab meile selleks loa hankida? Kõige tähtsama küsimuse, selle olulise, esitab Lana sellal, kui Larissa ruumist lahkub. Vastust ei järgne. Laskmata end heidutada, järgneb Lana talle sammugi maha jäämata koridori. Nüüd jõuavad nad sekretariaati, veel mõni meeter ja direktriss astub oma kabinetti. Vene sündsustunne ei luba meil kutsumata sinna minna. „Kust me peaksime alustama?” küsib Lana viisakal toonil. „Kas see sõltub ainult teist? Või presidendi ametkonnast?” Larissa pöörab end ümber. „Kindlasti mitte minust,” ütleb ta ja jätkab: „küsige uurimisbüroost!

Tegemist on ju ikkagi kriminaaluurimisega, surnukeha, selle osa uurimisega. Loa uueks uurimiseks võib anda justiitsministeerium.” Meid ümbritsevad hallid müürid ei ole mulle veel kunagi nii masendavad tundunud. Lõks on jälle kinni plaksatanud. Seitsmekümne nõukogude aasta jooksul välja kujunenud koletu sünnitis, Vene bürokraatia, ootab, valmis meid puruks tampima. „Ma tean, et see võib võtta kuid, aga ma toetan teie uurimist.” Larissa tajub, et me oleme

32 |

HITLERI SURM

masendatud. Ta näib peaaegu kurvana. „Ärge muretsege,” lausub ta meile lõpetuseks. Спасибо, спасибо. Lana tänab teda ja annab mulle märku, et ma sama teeksin. Pinge direktrissi näost kaob. „Kes tegelikult analüüse tegema hakkab?

Leidke keegi teaduslikus mõttes laitmatu mainega inimene, ja mitte ameeriklane. Mitte mingil juhul ameeriklane.”

Sisukord

I OSA

Uurimine (I) Moskva, 6. aprill 2016

7

Berliin, mai 1945

19

Moskva, oktoober 2016

33

Pariis, oktoober-november 2016

51

II OSA

Hitleri viimased päevad 19. aprill 1945 65 „Kus on venelased? Kas rinne peab? Mida teeb füürer? Millal ta Berliinist lahkub? (Berliinis füüreri punkris viibinud kõrged natsiametnikud) 20. aprill 1945 „Füüreri sünnipäev, kahjuks pole pidutuju.”

(Martin Bormanni päevikust)

73

382 |

HITLERI SURM

21. aprill 1945 „Lõppvaatus on käes.”

(Erich Kempka, Hitleri isiklik autojuht)

81

22. aprill 1945 „Sõda on kaotatud!”

(Adolf Hitler)

85

23. aprill 1945 „Ma tean, et Göring on kaabakas.”

(Adolf Hitler)

89

24. aprill 1945 93 „Sõdurid, haavatud, berliinlased, kõik relvile!”

(Goebbelsi üleskutse Berliini pressis) 25. Aprill 1945 „Vaene, vaene Adolf, kõigi poolt hüljatud, kõigi poolt reedetud!”

(Eva Braun) 26. aprill 1945 „Jääge elama, mu füürer, see on iga sakslase soov!”

(Hanna Reitsch, Saksa lennuäss) 27. aprill 1945 „Eva, sa pead füüreri juurest lahkuma …”

(SS-kindral Hermann Fegelein, Eva Brauni õemees)

99

103

111

| 383

28. aprill 1945 „Himmler alustab läbirääkimisi, et sõda Euroopas lõpetada.”

(Uudisteagentuur Reuters)

115

29. aprill 1945 119 „Tunnistajate juuresolekul küsin ma teilt, mu füürer Adolf Hitler: kas te tahate abiellu astuda proua Eva Brauniga?”

(Walter Wagner, natside tsiviilasjade ametnik) 30. aprill 1945 137 „Kus on teie lennukid?”

(Hitler oma isiklikule piloodile Hans Baurile) 1. mai 1945 „Hitler on surnud. Ta võitles kuni viimse hingetõmbeni Saksamaa eest, bolševismi vastu.”

(Suuradmiral Dönitzi kõne Hamburgi Raadios)

143

2. mai 1945 „Hitler on põgenenud!”

(Nõukogude uudisteagentuur TASS)

149

384 |

HITLERI SURM

III OSA

Uurimine (II) Moskva, detsember 2016

153

Lubjanka, Moskva, detsember 2016

165

Berliin, 2. mai 1945

185

Moskva, märts 2017

203

Moskva, mai 1945

231

Vene Riiklik Sõjaväearhiiv, Moskva, märts 2017

249

IV OSA

Järeldused?

Moskva, märts 2017

275

Berliin, 30. mai 1946

303

Suvi 2017

323

Pariis, september 2017

345

Kasutatud arhiivid

375

Tänuavaldused

379