Seitsme noaga mees
Kord istus Kasperli vanaema päikesepaistel oma majakese ees pingil ning jahvatas kohvi. Kasperl koos sõber Seppeliga olid kinkinud talle sünnipäevaks uue kohviveski, see oli nende enda leiutatud. Kui veskit vändata, mängis see vanaema lemmiklaulu „Lehekuu kõik uueks loob“. Sellest ajast peale, kui vanaema endale uue kohviveski sai, valmistas kohvijahvatamine talle sellist lõbu, et ta jõi varasemast kaks korda rohkem kohvi. Tänagi oli ta juba teist korda veskisse kohviube puis tanud ning tahtis parajasti edasi jahvatada, kui aiast põõsaste vahelt hakkas äkitselt kostma sahinat ja raginat ning keegi hüüdis rämeda häälega: „Kohe siia see riistapuu!“ Vanaema tõstis üllatunult pilgu ning kohendas oma näpitsprille. Tema ees seisis musta tüükas habeme ja koletu kongus ninaga mees. 7
Peas oli sel mehel kõvera sulega pehme kaabu ja paremas käes hoidis ta püstolit. Vasakuga osutas mees vanaema kohviveskile. „Kohe siia, ütlen ma!“ Kuid vanaema ei lasknud ennast kohutada. „Lubage, lubage!“ hüüdis ta nördinult. „Kuidas te siia saite ja mis te õige arvate, et te niimoodi minu peale karjute? Kes te õieti olete?“ Seepeale naeris võõras nii, et sulg tema kübaral lõi õõtsuma. „Te ei loe vist ajalehti, vanaema? Mõelge nüüd hästi järele!“ Alles nüüd nägi vanaema, et mehe laia vöö vahelt paistsid mõõk ja seitse nuga. Ta kahvatas ning küsis hirmunud häälega: 8
„Kas te olete äkki – röövel Hotzenplotz?“ „See ma olen,“ kostis seitsme noaga mees. „Ärge te hakake midagi nägusid tegema, see mulle ei meeldi. Andke kohviveski jalamaid siia!“ „Aga see pole ju teie oma!“ „Nüüd olgu loril lõpp!“ hüüdis röövel Hotzenplotz. „Olge head ja tehke kohe, mida ma teilt nõuan. Ma loen kolmeni...“ Ning ta tõstis püstoli. „Palun, ei!“ sõnas vanaema. „Te ei tohi mult kohviveskit ära võtta! Ma sain selle sünnipäevaks. Kui vänta ringi ajada, mängib see mu lemmiklaulu.“ „Nimelt sellepärast!“ urises röövel Hotzenplotz. „Ma tahan endale ka kohviveskit, mis ringiajamisel mõnda laulu mängiks. Andke ta kord juba siia!“ Selle peale ohkas vanaema sügavalt ning ulatas talle veski. Mida muud ta olekski pidanud tegema? Iga päev võis ajalehest lugeda, mis kuri mees oli see Hotzenplotz. Kõik inimesed olid tema ees kohutavalt hirmul, koguni härra vaht meister Dimpfelmoser, aga tema teenis ikkagi politseis. „Noh, nõnda, miks te seda kohe ei teinud?“ Rahulolevalt torisedes poetas Hotzenplotz vanaema kohviveski oma reisipauna. Siis pigistas ta vasaku silma kinni, vaatas paremaga vanaemale tungivalt otsa ja ütles: „Nii – ja nüüd pange hästi tähele! Te jääte praegu siia pingi peale istuma ega liigu paigast. Siis loete aeglaselt üheksasaja üheksakümne üheksani.“ „Misjaoks?“ küsis vanaema. „Selle jaoks!“ kostis Hotzenplotz. „Kui olete lugenud üheksasaja üheksakümne üheksani, võite minugipoolest appi hüüda. Aga mitte silmapilkugi varem, ütlen ma teile! Muidu juhtub teiega midagi! Saite aru?“ „Sain aru,“ sosistas vanaema. 9
„Ja ärge te proovigegi mind tüssata!“ Röövel Hotzenplotz torkas hüvastijätuks vanaemale veel kord püstoli nina alla. Siis hüppas ta üle aia ja kadus. Kasperli vanaema istus näost kriitvalgena maja ees pingil ja värises. Röövel oli läinud ja kohviveski oli ka läinud. Kulus tükk aega, enne kui vanaema suutis numbreid lugema hakata. Ta luges kuulekalt üheksasaja üheksakümne üheksani. Üks, kaks, kolm, neli... Mitte liiga kiiresti, aga ka mitte liiga aeglaselt. Kuid erutusest läks ta nii tihti segi, et tal tuli oma tosin korda uuesti otsast alustada. Kui ta siis lõpuks oli üheksasaja üheksakümne üheksani jõudnud, tõi ta kuuldavale heleda appikarje.
Ja seejärel langes ta minestusse.
Politsei vajab abi
Kasperl oma sõbra Seppeliga tuli pagari juurest sisseoste tegemast: kotike jahu, natuke pärmi ja kaks naela suhkrut. Nüüd pidid nad veel minema piimapoodi koort ostma. Homme on pühapäev ja püha päeviti pakkus vanaema alati ploomikooki vahukoorega. Selle üle rõõmustasid Kasperl ja Seppel juba nädal aega ette. „Kas tead,“ ütles Kasperl, „ma tahaksin olla Konstantinoopoli keiser!“ „Miks nii?“ küsis Seppel. „Sest et siis saaksin ma iga päev vahukoorega ploomikooki süüa!“ „Kas Konstantinoopoli keiser sööb iga päev vahukoorega ploomikooki?“ Kasperl kehitas õlgu. „Ma ei tea. Aga kui mina oleksin Konstantinoopoli keiser, teeksin ma seda päris kindlasti!“ 11
„Mina samuti!“ ohkas Seppel. „Sina samuti?“ küsis Kasperl. „Ma kardan, et sellest ei tule midagi välja!“ „Miks ei tule?“ „Sest et Konstantinoopoli keisreid on ainult üks ja mitte kaks. Ja kui m i n a olen juba Konstantinoopoli keiser, siis ei saa ju sina enam Konstantinoopoli keiser olla. Sa pead sellest aru saama!“ „Hm,“ tegi Seppel, „siis tuleb meil vaheldumisi olla. Üks nädal sina, teine nädal mina!“ „Pole paha mõte,“ arvas Kasperl. „Pole tõesti paha mõte!“ Siis aga kuulsid nad korraga, kuidas keegi kuskil eemal appi hüüab. „Kuula!“ lausus Seppel ehmunult. „Kas see polnud vanaema?“ „Jah, muidugi oli see vanaema!“ kinnitas Kasperl. „Mis seal juhtu nud võiks olla?“ „Ma ei tea... vahest mingi õnnetus?“ „Kähku, vaatame järele!“ Kasperl ja Seppel pöörasid kannapealt ringi ning tormasid koju. Vanaema aiaväravas pidid nad äärepealt vahtmeister Dimpfelmose riga kokku põrkama. Seegi kiirustas kohale, kuna oli kuul nud kedagi appi hüüdmas.
„Vaadake ometi ette!“ pahandas vahtmeister. „Te segate mind ametiülesannete täitmisel, see on karistatav!“ Ta tõttas pika sammuga Kasperli ja Seppeli kannul. Aias leidsid nad vanaema pingi ees muru peal lamamas. Ta oli kange nagu pulk. „Kas asjad on päris hullusti?“ küsis Seppel kahe käega silmi kinni kattes. „Ei,“ kostis Kasperl. „Minu arvates on ta lihtsalt minestanud.“ Nad kandsid vanaema ettevaatlikult elutuppa sohva peale. Kasperl pritsis talle näkku ja kätele külma vett, sellest tuli vanaema teadvusele. „Kujutage ometi ette, mis juhtus!“ ütles vanaema. „Mis siis?“ pärisid Kasperl ja Seppel. „Mind rööviti!“ „Mis te räägite!“ hüüdis vahtmeister Dimpfelmoser vahele. „Teid rööviti? Kes seda tegi?“ „Röövel Hotzenplotz!“ „Üks silmapilk, ma pean selle protokolli panema.“ Vahtmeister haaras õhinal pliiatsi ning lõi oma märkmiku lahti. „Jutustage kõigest järgemööda, vanaema! Aga püsige rangelt tõe piirides ja rääkige selgelt ning mitte liiga kiiresti, et ma jõuaksin üles kirjutada. Ja teie mõlemad,“ pöördus ta Kasperli ja Seppeli poole, „olete hiirvaiksed, kuni me protokolliga valmis saame, sest see on ametlik toiming! Kas on selge?“ Nüüd jutustas vanaema kõik, mis tal jutustada oli, ning vahtmeister Dimpfelmoser kirjutas selle tähtsa näoga oma märkmikku üles. „Kas ma saan nüüd oma uue ilusa kohviveski tagasi?“ küsis vana ema, kui vahtmeister kirjutamise lõpetas ja märkmiku kinni lõi. „Enesestmõistetavalt,“ lausus vahtmeister. „Ja kui palju see aega võiks võtta?“ „Tjah, seda on raske öelda. Me peame loomulikult röövel Hotzenplotzi esmalt kinni võtma. Esialgu ei tea me kahjuks veel tema 14
pelgupaika. Too sell on ju nii kaval. Juba kaks ja pool aastat veab ta politseid ninapidi. Aga ühel päeval on temagi tegutsemisel lõpp. Selle juures loodame esmajärjekorras elanikkonna agarale kaasabile.“ „Agarale millele?“ küsis Kasperl. Vahtmeister Dimpfelmoser mõõtis teda tauniva pilguga. „Mulle paistab, Kasperl, et sa oled õige kõva kuulmisega. Ma ütle sin: me loodame ela-nik-kon-na a-ga-ra-le kaas-abi-le!“ „Mis see tähendab?“ „See tähendab, et inimesed peavad aitama meil tolle selli jälile jõuda.“ „Ahaa,“ lausus Kasperl. „Kas see oleks ka politsei abistamine, kui keegi ta kinni võtaks?“ „See oleks loomulikult kõige parem,“ kinnitas vahtmeister Dimpfelmoser vuntsi siludes. „Aga kes see sinu arvates nii ohtliku ettevõtmise peale välja läheks?“ „Meie kahekesi!“ sõnas Kasperl. „Seppel ja mina. Lööd sa kampa, Seppel?“ „Klaar!“ kostis Seppel. „Politseid tuleb aidata – me võtame röövel Hotzenplotzi kinni!“
Aga röövlid ei lase ennast niisama asja ees, teist taga kinni võtta.