Vello Pohla Madis Kadaga
Inimese mþþde, kultuur ja poliitika
Makett ja kujundus Tiina Alver
Fotod Vello Pohla erakogust.
Esikaane foto: Ajalehe Sirp ja Vasar uus peatoimetaja esimesel tööpäeval, september 1978. Tagakaane foto: Tarmo Vahtre raamatu „Karuks istus vangitornis...“ esitlusel KUMUS 19.08.2015.
© Autor ja kirjastus Argo, 2016 www.argokirjastus.ee ISBN 978-9949-527-92-2 Trükitud trükikojas Print Best
Autori sissejuhatus M
öödunud sajandi 70ndate aastate algul, olles tagasi tulnud Rootsi kuningriigist, kus elasin ja töötasin ligi neli aastat, avaldasin ajalehes „Sirp ja Vasar“ kaks pikka artiklit, esseed läbi üheksa numbri − „Armastuse tapmise lugu“ ning „Inimese dimensioon ja kultuur“. Need lood äratasid tähelepanu ja põhjustasid lõpuks laialdase diskussiooni eluväärtuste ja tarbimise teemadel. Heaoluriigis elades ja puutudes kokku radikaalse noorsooliikumise ideedega, kinnistus minus kapitalistliku tarbimisühiskonna põhimõttelisem kriitika, uute eluväärtuste vajalikkuse mõistmine, suhtumise radikaalsus. Rootsis jõudis minuni ka roheline poliitiline ideoloogia. Need arusaamad olid küllalt erinevad tolle aja eesti tavateadvusest, kus ihaluseks oli muidugi tarbimine Lääne elulaadi järgi. Sel ideede ja väärtuste vastandumise ajal 5
maailmas püüdsin oma artiklites esitada terviklikku, süsteemset kriitikat Lääne suhtes, kuid mitte sisuliselt nõukogude ideoloogia rüüs. Tegin seda uue mõtlemispõlvkonna, noorte radikaalse protesti ja uusvasakpoolsuse ideede alusel. Esitasin mõisted vastandkultuur, tarbimisühiskond, sundtarbimine, uus kujutlusvõime, eriti aga inimese dimensioon, inimese mõõde. Käsitlesin viimast kui holistilist mõistet, mis väljendab inimese ja maailma vahekorda, inimest kui väärtust iseeneses, tema huvisid. Analoogselt võib „mõõdet“ kasutada ka inimkonna, rahvuse ja konkreetse isiku puhul. Lähedased mõisted on siin identiteet, eluväärtused, elu kvaliteet, elulaad, elu mõte ja õnn. Inimese mõõde on kultuuri alus. Aega on palju mööda läinud. Vahepeal on inimühiskonnas olnud hulk pöördumatuid muutusi, vajadus inimese mõõtme järele on tänapäeval valusamalt aktuaalne. Masin, tehnoloogia, arvuti valitseb inimese üle. Tarbimine on veelgi absurdsem ja hävitavam (majanduskasv!), rikkused kogunevad ikka enam miljardäride kätte, 1%-l inimkonnast on üle 50% maailma varast. Võimu haaravad suurkorporatsioonid ning pangad. Elukeskkond hävib kiiremini. Üleilmastumine vabastab arengu ähvardava tagasilöögi, kättemaksu aegade kolonialismi eest, põgenikud, rahvasterände. Terrorism on võetud sõjapidamisvahendiks. Tahetakse luua maailma kalifaati. Tänapäeval ei jätku kujutlusvõimet, et inimlikult haarata kõike toimuvat kui tervikut ja seda juhtida. Ratsionaalsus loob irratsionaalsust. Kasvab spontaanne vastuseis üleilmastumisele, süsteemile ja eliidile. Inimene hajub inimteadvuselt tehisteadvusele, virtuaalsele reaalsusele, sealt ühisteadvusele-liitteadvusele ja lõpuks otselülitusele ajuga. Arvuti totaalne kasutamine ja usk temasse on nagu religioon, kus lõpuks hakkame omaenda ja maailma olemasolu pidama kellegi või millegi arvutisimulatsiooniks. Kuhu jääb terve mõistus, milles ju väljendubki inimese mõõde? Milleks see kõik? Kes annab käsud? − Me peame tagasi pöörduma inimese juurde! Uusreaalsus, mida inimese kujutlusvõime tervikuna ei teadvusta, ei vaja eelnevat kogemust, ta ei vaja ajalugu, ei tulevikukäsitlust. (Ajalugu on vajalik küll poliitikutele, et vajadusel ennast ülistada või vastast hävitada.) Tehnoloogilisele paratamatusele, masinale pole seda vaja, tal on üks aeg − praegu, just nüüd. Pole kahtlust, pole arutlust, pole vaimsust, elu käib etteantud skeemide, instruktsioonide ja projektide järgi. 6
Autorina ei ole mul illusiooni selle kogumiku kohasusest tänapäeva establishment 'is. Vast on tegemist arhiveerimisega selleks, et kunagi võtab mõni dissident-ajaloolane, veidrik vabamõtleja või luuraja erifondist välja selle raamatu, et teada saada, kuidas on üks inimene (inimesed) elanud ja kujunenud alates Pätsu-aja lõpust läbi Saksa okupatsiooni ja Nõukogude anneksiooni, Stalini hirmuvalitsuse ja Nõukogude impeeriumi, läbi rahvuslike revolutsioonide ning oma riigi taasiseseisvumise ja Euroopa Liitu ning NATOsse vastuvõtmise. Ta võib kogeda, kuidas kujunes selle inimese (põlvkonna) mõtlemisteekond filosoofias, poliitikas ja ajakirjanduses, alternatiivide ning kolmanda tee otsinguil, milline on tema rahvuslus ja radikaalsus, tema vabamõtlemine. Ja miks ta tunneb huvi Jaapani ning Hiina keskaegse kirjanduse ja kunsti vastu. Seega − saab teada ajaloost konkreetse isiku kaudu, kronoloogilises järjekorras, ajalooliste teemade kaupa. Sest ajalugu käib läbi inimeste. Kogumikul, nagu ka minu luulekogul „Ainult hetkes on igavik“, on kaanel kaks nime − Vello Pohla ja Madis Kadaga. Ühiskonnas on inimene kahestunud, on „ametlik“ elu ja sisemaailm, inimese esiplaan ning vari. 70ndatel ei lubatud mul teatud ametikohtadel olles kasutada artiklite autorina oma pärisnime. Küllap „vaieldavate“ seisukohtade pärast. Nii valisingi pseudonüümi (varju nime!) Madis Kadaga. Pärast minu vabastamist 1980. aastal „Sirbi ja Vasara“ peatoimetaja kohalt öeldi vastava küsimise peale kõrges valges majas, et „Pohla ei kirjuta enam midagi!“ Alles 1987 sain jälle kasutada oma tegelikku nime. Madis Kadaga sai vahepeal avaldada vaid paar lugu ja luulevihiku „Hetked“, viimase tänu kirjastuse osakonnajuhataja Maarja Ojamaa julgusele ja retsensent Jaan Kaplinski kindlale soovitusele. Nii jäigi, ühel ajal ja ühes asjas üks nimi, teisel teine, ühel näo pool, teisel vari, või vastupidi. Pean veel ütlema, et olen rahvusfundamentalismi, rahvusäärmusluse vastane. Viha, kättemaks, pessimism ja kurvameelsus ei vii kuhugi. Peatoimetajana lugesin vaimse metsavendluse väikesele rahvale hukatuslikuks. Toimetuses pidin seisma kahel rindel: ühed olid õnnelikud, kui said ridade vahelt ja tagant võimule ära panna − nimetasin seda pärisorja meelsuseks –, ning teised, kes istusid tähtsates majades, olid selle võrra „õigeusklikumad“, kummardades sügavalt Moskvale. Nii jäin kahe tule vahele, kus ühed kasutasid minu vastu ära teist ja 7
vastupidi ning lõpuks sunniti mind lahkuma. Oma asja tuleb ajada keisri ja Jupiteri vahel põhimõttelise kavalusega, andes ühele, mis tema osa ja teisele, mis tema. See on aktuaalne ka täna. Ühe impeeriumi alt minema saanud oleme nüüd omakorda Euroopa Liidus ja teise maailma suurvõimu hõlma alla alandlikult pugenud, tema sõjaliitu astunud. Olen rahvuslane mitte emotsiooni, vaid maailmamõistmise ja vastutuse põhjal. Ja veel. Aspirantuuris sai minu ettepanekul dissertatsiooni teemaks elu mõte. („Elu mõte sotsialistlikus ühiskonnas“). Tervikut, sünteesi taotledes kavandasin aja jooksul teema käsitlusse ikka uusi vaatenurki. Näiteks: Euroopa noorte mäss, New Age, Rooma klubi aruanne „Kasvu piirid“, jaapanlaste elutunnetus, süvaökoloogia, roheline poliitika jm. Kuid tolle aja teaduslik metodoloogia ei lubanud tervikut haarata, see oli võimule ohtlik. Sukeldumine taasärkamisaja poliitikasse lükkas muu kõrvale. Dissertatsiooni oleks saanud lõpule viia Ühiskonnateaduste Akadeemias, kuid EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan tõmbas pärast minu tagandamist sellele jämeda kriipsu peale. Mõtted ja mõtisklused elu salapära, elu mõtte ja inimese üle on mind alati köitnud. Lõpuks jõudsin ka tõeni, virgumiseni, mida saab väljendada vaid mõne sõnaga: elu mõte on elamises. Ja kõik. See on rohkem poeesia kui ideoloogia. Inimese elu ei ole vahend millegi jaoks või kellegi nimel. Tõde on alati lihtne, ta haihtub ilmumise hetkel tuulde nagu pilvevine Fujiyama kohal, või nagu lahvatav tuli, milles ta pärast avaldumist ära põleb. Nii kaitsesingi ma pool sajandit hiljem oma dissertatsiooni. Iseenda, looduse ja isamaa ees. Eraldi teema on veel poliitika. Need on eelkõige minu viimased kirjatööd selles kogumikus. Nad räägivad enda eest ise. Vello Pohla, Madis Kadaga Muhu, september 2016
FILOSOOFIAASPIRANT
1.
Sõjaväelaagris Kaliningradis, hüppes, „Königsbergi filosoofi“ Immanuel Kanti haual.
10
Kas luulekassett „Noored autorid 1962“ kajastab tänapäeva? L
uulekasseti „Noored autorid 1962“ kohta annab arvustus üldiselt hea või isegi vaimustatud hinnangu. Noored kriitikud P. Hein ja L. Ilves kirjutasid ajalehes „Edasi“, et kassetti iseloomustab kaasaegsus, aktuaalsus, seismine keset tänapäeva. Ma ei nõustu sellega. Minu arvates peab konkreetselt vaatama, kas kõik selle värsivihikud räägivad täiel häälel kaasajast. Kui kasseti lugeja esitan selles suhtes mõningad mõtted. Arusaamatuste ärahoidmiseks ütlen kohe alguses, et olen samuti noor, mul pole kirjanduslikku eriharidust ja ma armastan luulet. Luuletusi võib hinnata heaks mitmest seisukohast, kuid ühel neist on peamine tähtsus. Nii et hea, k u i d m i l l i s e s t v a a t e k o h a s t? Tänapäeva esimeseks nõudeks luulele on see, et ta peab olema k a a s a e g n e. Kaasaegsus selle sõna reaalses, konkreetses, tulevikulises tähenduses on see, mis määrab luuletuste väärtuse. Kas kõigi viie autori luuletused kassetis on kaasaegsed? Tõeliselt kaasaegsed on Mats Traadi „Kandilised laulud“. Ülejäänud 4 autori värsivihikus on kaasaega tunduvalt vähem. Need on tavaliselt ilusasti sõnastatud, huvitavad, poeetilised, kuid jätavad pinnapealse mulje, sest ootame hoopis rohkemat, midagi sellist, mis suudaks puudutada meis tänapäeva elutunnetust. Iga noore luuletaja loomingu sisuks on, tahab ta seda või mitte, t e m a s u h t u m i n e m a a i l m a s s e. Luuletaja peab näitama, mida ta kirglikult armastab, mida ta kirglikult vihkab või millesse ta suhtub ükskõikselt. Sealjuures ta peab seda ütlema nii, et annab midagi uut, huvitavat, erilist vaatekohta teiste jaoks. P.-E. Rummo kirjutab palju arenguloost, imetleb inimgeeniust, illustreerib dialektikat. Seda võib teha, kui sellest räägitakse tõesti uutmoodi, mitte aga nii lihtsameelselt ja pealiskaudselt nagu luuletuses 11
Filosoofiaaspirant
„Uued kaaslased“, „Ükskordühe...“, „Mõte“ jt. Ja siiski hakkab kahju, et seda tehakse teiste, elulisemate teemade arvel. Autor ei sea tegelikult ühtegi probleemi, neid aga on juba kas või üliõpilaselus küllalt. Öeldakse kiitvalt, et P.-E. Rummo olevat kasseti autoritest kõige filosoofilisem. Ega paljas sõna „filosoofia“ ütle veel midagi head kaasaja seisukohalt. Millele on suunatud see filosoofilisus? Igal filosoofial ja filosofeerimisel on ju kindel eesmärk. Antud juhul on filosofeerimise eesmärgiks üksnes kirjeldamine, kommenteerimine, mõtestamine. See innustab vähe lugejat uuele teole ja sellepärast ei vaja tänapäev s e l l i s t filosofeerimist. P.-E. Rummo võib hästi kirjutada, kui ta suudab astuda tegeliku elu keskele ja kui ta üle saab oma suurelisest „minast“ (intervjuu raadios, „mina“ luuletustes). Tuleb ikka aru saada, et ega luuletajaks kohe ei sünnita. Enn Vetemaa („Häälemurre“) luuletused on ülemeelikult lõbusad ja kohati vaimukad. Kuid kõiki teemasid, mis tema värsivihikus on, ei saa käsitleda mängleva lõbususega, muretusega. Teatud teemade juures on vaja rohkem asjalikkust, tõsisemat pilku, sest meie kaasajale on a i n u l t ülemeelik lõbusus, vaimukus natuke võõras. Võib-olla kunstivallas viibimine, linnas elamine ja kohvikus käimine loob sellise kergusetunde. Huumor pärast jõupingutust on siiski erinev huumorist pärast kergelt olekut. Erinevaid luuletajaisiksus peab loomulikult olema, kuid luuletaja omapära ei tohi teha kaasaega vaesemaks ja võltsimaks. Näiteks luuletuses „Need kaks meest…“ räägitakse tänapäeva tähtsast probleemist: kunsti ja tehnika vahekorrast elus. Kuid teemat käsitletakse nii lihtsustatult, et luuletus on naiivne. Autorilt, kel on kõrgem tehniline haridus ja kes õpib praegu konservatooriumis, oleks lootnud hoopis sügavamat ja huvitavamat lahendust sellele teemale. Vetemaa õnnestunud luuletuste seas on eriti hea „Retoorikaõhtu“. Arvi Siia värsivihikule „Trompetisoolo“ heidab arvustus ette sügavuse ja autori elunägemise omapära puudumist. Vihikus on terve rida tööteemalisi luuletusi. Kuid tänapäev on neis luuletustes magus, väga lihtsustatud ja ilustatud (näit. „Kruusaaugus“, „Kingsepp“, „Lauad“). A. Siig töötas ühe suve Kasahstanis. Selle tulemuseks on värsivihikus üks luuletus uudismaast – „Stepp“. 4 salmi. Kahes esimeses räägitakse loodusest. Ja järgneb: 12
Filosoofiaaspirant
„Muld ootas inimest. Ja inimene tuli. Salk raudses rivis lõikas söötis maad. Ei leebund tuul, ei jahtund päiksetuli, kuid inimtahet murda nad ei saand. Stepp alistus. Nüüd vilja laia lainet, tuul kiigutab kui oma sülelast. Maa hellus nagu emakssaanud naine, sest inimene teda armastas.“ Ja kõik. Selline luuletus on aga nende inimeste alahindamine, kes elasid uudismaadel üle suuri raskusi. Kas Arvi Siial ei tulnud töötada 30° kuumuse käes 10–14–16 tundi päevas? Kas ta ei olnud väsinud kui puunott, istudes õhtul söögilaua taha, millel toit oli kesisem, kui me võib-olla oleme harjunud sööma? Kas ta ei tundnud uudismaadel, mis maitse on higil? Kuid sellepärast sinna noored läksidki, et seal oli raske, sellepärast mõtlebki iga uudismaadel käija erutusega nendele kuudele, mil seal oldi. Raskuste ületamiseta ei ole kangelastegu. Selle elu lihtsa dialektika peab iga luuletaja ära õppima. Raskus, pingutus, kannatus räägivad kangelasteo suurusest. Me ei pea häbenema oma higi, me ei pea seda peitma, varjama. Töö on ju meile meie au, töö on meie õnn. Luuletuses „Aken öös“ on A. Siig ilmselt üle pakkunud. Inimene ei suuda öö läbi õppida ja siis veel varahommikuti magamata tööle minna. Luuletuses „Kaks väsimatut korstnat suitsu pahvib…“, kus öeldakse, et, „ka kümme kümnepoognast vihku jääb napiks laulva tänapäeva jaoks“, on tööst vaid kolm sõna: „Töös huugab tehas.“ Ja kõik. See, mida A. Siig kujutab, on siiski veel kaugel tegelikest tööinimestest ja tööst. Kuid A. Siial on vähemalt kodanikutahtmist sellest kirjutada. P.-E. Rummol ja E. Vetemaal seda ei ole. Ainult ärgu Arvi Siig oma järgmist luuletuskogu küll nii pretensioonikalt nimetagu. Tagasihoidlikkus lõpuks räägib ka millestki. 13
Filosoofiaaspirant
Peaaegu igas laulus enne luuletust „Inimesed ilma tuleta“ laulab Linda Ruud oma värsivihikus „Mu südames on pühapäev“ isiklikust ülekeevast rõõmust, abstraktsest rõõmust, mille kohta me tegelikult üldse ei tea, kust see tuli ja milleks see on. Hästi, ütleme, et ainult rõõm elust. Mispärast? Kas ainult sellepärast, et L. Ruud elab ja et ta ümber on nii palju ilu? Muidugi, ka sellest võib rõõmu tunda. Tõesti on palju ilu. Kuid ilu meie ümber on ikkagi millegi pärast ilus, millegagi seotud. Ilu ja rõõmu tuleb siduda inimese konkreetse eluga ja alles siis saame teada, miks ilus on üldse ilus ja miks rõõm üldse valmistab rõõmu. Pärast Segeža luuletusi usud, et ainult rõõmupõlemine on L. Ruudile juba minevik. Luuletus „Inimesed ilma tuleta“ on suurepärane. Mats Traadi „Kandilised laulud“ meeldivad mulle peaaegu jäägitult. Iga tema värsirea taga tunned just seda, mida teistel kasseti autoritel nii vajaka jääb – kodanikutunnet. Ta ei tembuta, vaid on aus, otsekohene ja julge. Kuigi M. Traadil on ühiseid teemasid ja samaseid ütlemisi teiste kasseti autoritega, usud just teda. Traadi omapära seisneb töömehelikkuses, tema nurgelisus on elutõde. Sest nagu tabavalt ütles Aksel Tamm: „Üks on ikka elu, aga teine elu mängimine.“ Veel üks lihtne tõestus: Mats Traat MINEVIKUST „Põud kõrvetas suvivilja, sõda kõrvetas mu talu, puskar kõrvetas mu enda.“ (kui palju saab rääkida ainult kolme reaga!) LOOMINGUST „Ma ei oska, ei suuda, ei taha ümiseda kergemeelset ritsikalaulu kulmude õitsevaist kaartest ja väikesest viinast öös.“ MORAALIST „Me südamed on kõmisevad raudteesillad
14
Filosoofiaaspirant
kust kihutab üle meie kärsitu sajand.“ ELUTUNNETUSEST „Olen metsikult näljane, metsikult ahne. Olen noor.“ TULEVIKUST „Homme algab maailma haavatud lagendike kohal juubeldav, aegade eredaim päev, mil inimkonna lootustetahvlilt pühitakse jäädavalt maha närbunud, veres immutatud mõisted ja rõõmust värisev töömehekäsi kirjutab asemele puhtad, inimlikud tõed.“ LUULEST „Iga täht, iga silp olgu krobeline paelahmakas, mis põrutab inimmõistuse uinunud aknale ja peletab teeseldud rahu igalt norskajalt igalt armunult, öövahilt ja riigimehelt.“ Kas ei ole kaasaegne? Kas ei ole töömehelik? Minu arvates on. Kas just noored ei peaks uut looma nii elus kui kunstis? Varem liikus aeg nii aeglaselt, et raske oli rääkida inimese märgatavast muutumisest, elu muutumisest mõne aasta jooksul. Nüüd aga, kus meil raske on oma vanade harjumustega ajale järele jõuda, peaksid kaasaegsete inimeste, aga tingimata luuletajate mõtted olema suunatud sellele, mis minus, teistes ja ühiskonnas on muutunud ja muutumas. Sest nüüd on meie suur üritus jõudnud inimeseni. Maailma asjad muutsime, nüüd peame ise muutuma. Ja muutuma peame mitte üksnes oma mõtetes maailmast, vaid just oma käitumises, teos, sest homme peame olema mitte natuke paremad, vaid juba palju paremad kui täna. Just siin peab 15
Filosoofiaaspirant
andma kirjandus ehitusmaterjali uue inimhinge loomiseks. Miks ei peaks selleks võimelised ja kohustatud olema just noored? Noored on juba oma ea tõttu tavaliselt emotsionaalsemad, neil on palju energiat ja palju plaane, unistusi, otsinguid. Nad vihkavad ükskõiksust, võltsi, armastavad pööraselt uut. Nad armastavad elu vaimustuse ja kirega, sest meie tänapäev on selline, sest ei saa mõtelda tulevikule, tundmata südames erutusliigutust. Olla kommunistliku ühiskonna rajajate esimestes ridades! Ja kui noored seda ei ole, siis näitab aeg neile näpuga. Kui noorte looming seda ei kajasta, siis näitab see neile samuti näpuga. Luule kaasaegsus on ka autori ellusuhtumise näitaja. Kui autor ise ei ole kaasaegne, siis saab vaevalt ka tema luule olla kaasaegne ja tema värsid räägivad siis võltskaasaegsusest, mille kohta luuletaja R. Roždestvenski „Literaturnaja Gazetas“ kirjutas, et see on nagu trammisõit mööda paralleelselt mahapandud rööpaid ja harjutud peatustega jaamast turule ning tagasi. Mingu meie noored poeedid rahva sekka, elu keskele teadmisega, et nad on mitte luuletajad, vaid kodanikud, ja vaadaku, mis nad seal näevad. Kas tõesti on kõik seal juba nii ilus ja ideaalne, et rõõmus, nii rõõmus on olla ning süda rahul. Luuletaja peab võitlema puuduste vastu. See on ju meie riik, meie ühiskond! Me pole enam ükskõiksed „kruvikesed“, nagu sageli olime isikukultuse ajal. Kõik, mis meid ümbritseb, on meie elu meie jaoks, me kõik kanname selle eest vastutust, eriti aga luuletajad. Meil vaieldakse vabavärsi ja niinimetatud „uue luule üle, räägitakse palju vormist, kusjuures sageli tarvitame sõna „formalism“. Kuid kas ainult seda saame nimetada formalismiks kirjanduses? Kas „laitmatu vormiga“ kirjandusteos, kui temas ei ole midagi muud kui kirjeldamine, kommenteerimine ja koolmeisterdamine, kui temas puudub uute eluvormide kirglik otsing, südamest südamesse minev armastus uue ühiskonna vastu – kas see pole formalism? V. POHLA filosoofia aspirant Noorte Hääl, 25. jaan. 1963
16
Sisukord Autori sissejuhatus................................................................... 5 1. FILOSOOFIAASPIRANT Kas luulekassett „Noored autorid 1962“ kajastab tänapäeva?... 11 Kas revolutsioon on lõppenud?............................................... 17 Pisut juttu Vello Pohlaga......................................................... 21 Sonaat (jutustus).................................................................... 23 Ühele poeedile..................................................................... 27 Aususe tõend........................................................................ 32 Mõistmisest ......................................................................... 33 Viie minuti pärast algab loeng................................................ 35 Vastavus.............................................................................. 37 Süüpingis on ükskõiksus......................................................... 39 Väsimus............................................................................... 44 Elu ei salli võltsväärtusi.......................................................... 46 2. INIMESE MÕÕDE JA VASTANDKULTUUR Armastuse tapmise lugu......................................................... 51 Inimese dimensioon ja kultuur................................................. 71 Moskva märkmed............................................................... 129 Quo vadis, eeeeee-ärrrrrr-effffff?........................................... 145 Olgem ausad, jätkem süüdistused......................................... 157 Andreas Jallaku juhtum........................................................ 161 Kahestumine....................................................................... 169 Vastandkultuur.................................................................... 175 Pohla, Vello. [Vastus ajalehe „Päikesetuul“ küsitlusele: Mida ütleb Teile sõnapaar New Age?]“........................... 176 3. PEATOIMETAJA Kui ma oleksin toimetaja...................................................... 179 Olen Jaan Oks................................................................... 183 Arutlus sõnumist.................................................................. 185 Tõe õigus ja õiguse tõde...................................................... 191 Mille nimel mõnitada?......................................................... 194 Tean ühte saladust.............................................................. 197 Tere, kaheksakümnendad!................................................... 200 506
4.
5.
6.
7.
Sajandirajatis Eestimaal – kellele?......................................... 203 Kodumaa ja muusika........................................................... 209 Ristirüütlite tagasitulek.......................................................... 212 Repliik repliigile.................................................................. 215 Intervjuu endise „Sirbi ja Vasara“ peatoimetaja Vello Pohlaga. 219 PAGENDUS Eestimaa Kompartei Keskkomitee Büroo otsus......................... 223 Lohusalu hetked.................................................................. 226 Velvetmaailm...................................................................... 231 Meenutus Carl Robert Jakobsoni 100. surma-aastapäeva puhul......................................... 233 Vormsi............................................................................... 240 TAASÄRKAMINE Homo legens – Lugev inimene.............................................. 245 Kelle kutset järgida?............................................................ 249 Arutlusi eestlaste kultuurisõnumist.......................................... 259 ROHELINE Roheline, roheline, roheline!................................................. 267 Eesti Rohelise Liikumise üleskutse (manifest)............................ 271 Roheline rinne.................................................................... 273 Eesti Roheline Vaba Riik...................................................... 277 Eesti Rohelise Liikumise resolutsioon nr. 1............................... 281 Roheline diagnostika........................................................... 283 5 veergu Vello Pohlaga....................................................... 285 Eesti Rohelise Liikumise juhatuse ja keskvolikogu seisukoht....... 290 Tõuseb roheline laine.......................................................... 291 „Igihaljale“ vastab Vello Pohla............................................. 293 Rohelised rohelistest............................................................ 295 Roheline on ellujäämise värv................................................ 299 POLIITIKA Sõnavõtt Eesti Rohelise Liikumise nimel Eestimaa Rahvarinde kongressil 1.–2. oktoobril 1988.......... 305 Nimevaidlus....................................................................... 308 Laupäevane kohtumine........................................................ 311 Ülemnõukogu või parlament................................................. 316 507
Maavanem peaks olema mees, kes on meie hulgas eesmineja.......................................... 319 Vello Pohla, Tallinna valimisringkond nr. 5............................. 324 Loomuvastasus.................................................................... 327 Miks on Eestis vaja referendumit?......................................... 331 Tuli kiriku kellatornist........................................................... 333 Meenutus tulevikku.............................................................. 337 Poliitik contra ajakirjanik...................................................... 339 Vello Pohla Vene majandusblokaadist: oleme naiivsed talupojad, kui Helsingi protsessilt, Euroopa Nõukogust ja mujalt vestlusringidest abi ootame!.... 343 Vello Pohla: „See mis praegu toimub, on sõgeduse pidu.“....... 345 Mittepartei, kuhu võivad kuuluda erinevate parteide liikmed..... 347 8. RAHVASAADIKUTE KONGRESS Eestimaa aeg ei oota ......................................................... 353 Ise küsin, ise vastan............................................................. 367 Ees on segased ajad........................................................... 371 Nelikümmend päeva........................................................... 374 Eile Moskvas...................................................................... 379 Kohtumine NSV Liidu rahvasaadiku Vello Pohlaga.................. 381 Kas Gdljan ja Ivanov on süüdi, et meil pole õigusriiki?............ 389 Täna hommikul ütles N. Liidu Rahvasaadikute Kongressi ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik Vello Pohla, et tema pakib küll kohvri ja sõidab Moskvasse.................... 395 Ilma „kõva käeta“ läbi ei saa............................................... 397 9. EUROOPA ROHELISED Projektettepanek................................................................. 403 Euroopa roheliste toetus....................................................... 406 Ida-Euroopa rohelised ja Euroopa mudel............................... 408 Euroopa roheliste parlamendiliikmete konverents.................... 413 Ökoloogiline teadlikkus kui poliitilise ja vaimse uuenemise allikas NSV Liidus.............................. 420 Roheline vabadusvõitlus – intervjuu Vello Pohlaga................... 426 10. SUNDÜÜRNIK Üürnik ja omanik – ühtsus ja vastuolu.................................... 431 Rahvaalgatuslikud erakonnad – uue poliitika algus................. 435 508
Poliitikutest üürnikud valimisvankri ees................................... 440 Oleme hüljatute poolel......................................................... 443 Üürnikud ja Eesti riigi projekt................................................ 449 Tallinna Üürnike Ühenduse üldkogu märgukiri........................ 454 Riigikogu tekitas õigusliku ummiku........................................ 459 11. VABAMÕTLEMINE Mõttekaos Viru väljakul....................................................... 465 Kaos ja terve mõistus........................................................... 467 Kahe rinde needus.............................................................. 474 Ajalugu, elulugu ja poliitika................................................. 476 Kahe rinde kodusõda ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu............. 479 Kohtumine Boriss Jeltsiniga Riiklikus Ehituskomitees ning osavõtt Gdljani ja Ivanovi komisjoni tööst.................. 492
MTÜ „Eesti Vabaduse eest!“ ja 20. Augusti Klubi ühisüritusel Tartus 12. aprillil 2012. Vasakult: Ülo Vooglaid, Klara Hallik, Lehte Hainsalu ja Vello Pohla.
509
Artiklid, intervjuud, luuletused 1. 2.
3. 4. 5. 6. 7. 8. 9. 10. 11. 12. 13. 14. 15. 16.
Pohla, Vello. Kas luulekassett „Noored autorid 1962“ kajastab tänapäeva? // Noorte Hääl, 25. jaan. 1963, lk. 2–3. Pohla, Vello. Kas revolutsioon on lõppenud? : [diskussioonist komsomolisekretäride seminaril Nelijärvel] // Noorte Hääl, 21. veebr. 1964, lk. 2–3. Pohla, Vello. Et lõuend kiirgaks rõõmu : [kujutavast kunstist] // Noorte Hääl, 15. mai 1964, lk. 2–3. Pohla, Vello. Pisut juttu Vello Pohlaga / interv. H. Reim // Tallinna Polütehnik, 20. mai 1964, lk. 3. Pohla, Vello. Sonaat : [jutustus] // Tallinna Polütehnik, 1. juuli 1964, lk. 3. Pohla, Vello. Ühele poeedile : [luuletus] // Tallinna Polütehnik, 2. okt. 1964, lk. 3. Pohla, Vello. Aususe tõend : [luuletus] // Tallinna Polütehnik, 27. okt. 1964, lk. 2. Pohla, Vello. Mõistmisest (Lisaks P.-E. Rummo samanimelisele luule tusele) : [luuletus] // Tallinna Polütehnik, 17. nov. 1964, lk. 3. Pohla, Vello. Viie minuti pärast algab loeng : [luuletus] // Tallinna Polütehnik, 30. dets. 1964, lk. 2. Pohla, Vello. Vastavus : [luuletus] // Tallinna Polütehnik, 27. mai 1965, lk. 2. Pohla, Vello. Mahtuvus : [luuletus] // Tallinna Polütehnik, 1. juuli 1965, lk. 3. Pohla, Vello. Kohtuotsus – kellele? : [võitlusest ükskõikse suhtumise vastu kaasinimestesse] // Noorte Hääl, 13. juuli 1965, lk. 2. Pohla, Vello. Kunst „mitte millestki“ : [varjatud kaameraga televisioonisaadetest] // Rahva Hääl, 14. okt. 1965, lk. 3. Pohla, Vello. Väsimus : [luuletus] // Tallinna Polütehnik, 21. jaan. 1966, lk. 3. Pohla, Vello. Elu ei salli võltsväärtusi : [mõttevahetus elu mõtte üle] // Edasi, 31. märts 1967, lk. 2. Pohla, Vello. Armastuse tapmise lugu : [elulaadist ja tänapäeva valikutest E. Segali romaanis „Armastuse lugu“] // Sirp ja Vasar, 29. juuni 1973, lk. 12–13; 6. juuli, lk. 12–13.
510
17. Pohla, Vello. Inimese dimensioon ja kultuur : [süsteemne analüüs] // Sirp ja Vasar, 21. dets. 1973, lk. 2, 12; 28. dets., lk. 6–7; 11. jaan. 1974, lk. 10–11; 18. jaan., lk. 12–13; 25. jaan., lk. 12–13; 1. veebr., lk. 12; 15. veebr., lk. 3, 12. 18. Pohla, Vello. Moskva-märkmeid // Sirp ja Vasar, 13. sept. 1974, lk. 2, 12; 20. sept., lk. 12; 27. sept., lk. 7. 19. [Pohla, Vello]. Quo vadis, EEE-ÄRRR-EFFF? // Sirp ja Vasar, 10. jaan. 1975, lk. 12–13. 20. Pohla, Vello. Kuidas suhtuda Jaan Oksasse? // TRÜ : Tartu Riiklik Ülikool, 19. dets. 1975, lk. 4. 21. Pohla, Vello. Arutlus sõnumist : [dokumentaalfilmist „Juhan Liivi lugu“] // Sirp ja Vasar, 12. märts 1976, lk. 6–7. 22. Kadaga, Madis. Olgem ausad, jätkem süüdistused : [Eesti Televisiooni noortestuudio septembrikuu saatest. Vastukaja M. Kihu artiklile „Televaataja protesteerib“, Sirp ja Vasar, 8. okt. 1976] // Sirp ja Vasar, 22. okt. 1976, lk. 11. 23. [Pohla, Vello]. Vastandkultuur. – ENE : Eesti nõukogude entsüklopeedia. 8. kd. Tallinn : [Valgus], 1976, lk. 325–326. 24. Похла, Велло. «Год рождения» : [о цикле передач Эстонского телевидения, посвящено 60-летию Великой Октябрьской Социалистической Революции] // Журналист, 1977, № 10, с. 24–25. 25. Pohla, Vello. Andreas Jallaku juhtum : [ühiskonnaelu analüüs Paul Kuusbergi romaani „Vihmapiisad“ alusel] // Sirp ja Vasar, 7. jaan. 1977, lk. 2, 11; 14. jaan., lk. 2; 28. jaan., lk. 4–5; 4. veebr., lk. 2–3. 26. Kadaga, Madis. Kahestumine : [aastavahetuse telesaadetest] // Sirp ja Vasar, 20. jaan. 1978, lk. 7. 27. Pohla, Vello. „Sünniaasta“ : [teleseriaali arvustus] // Rahva Hääl, 27. jaan. 1978, lk. 3. 28. Kadaga, Madis. Kui ma oleksin toimetaja … : [kontseptuaalsest programmist] // Sirp ja Vasar, 5. jaan. 1979, lk. 3. 29. Kadaga, Madis. Tõe õigus ja õiguse tõde : [mõtteid kirjanik A. H. Tammsaarest ja tema loomingust] // Sirp ja Vasar, 19. jaan. 1979, lk. 5. 30. Kadaga, Madis. Mille nimel mõnitada? // Sirp ja Vasar, 28. sept. 1979, lk. 3. 31. Kadaga, Madis. Laul revolutsioonist // Sirp ja Vasar, 7. nov. 1979, lk. 3.
511
32. Kadaga, Madis. Tean ühte saladust // Sirp ja Vasar, 14. dets. 1979, lk. 6. 33. [Pohla, Vello]. Tere, kaheksakümnendad! // Sirp ja Vasar, 4. jaan. 1980, lk. 2. 34. Pohla, Vello. Sajandirajatis Eestimaal – kellele? : [Pirita purjespordikeskuse kasutamisest pärast olümpiamänge] // Sirp ja Vasar, 4. jaan. 1980, lk. 5. 35. Kadaga, Madis. Kodumaa ja muusika // Sirp ja Vasar, 15. veebr. 1980, lk. 3. 36. Kadaga, Madis. Ristirüütlite tagasitulek // Sirp ja Vasar, 28. märts 1980, lk. 5. 37. Pohla, Vello. Toimetuselt : [J. Krossi jutustuse „Pöördtoolitund“ dramatiseering V. Kingissepa nim. TRA Draamateatris] // Sirp ja Vasar, 16. mai 1980, lk. 3. 38. [Ristlaan, Rein. EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri seisukoht „Sirbi ja Vasara“ peatoimetaja ametist vabastamise kohta : büroo protokoll, salajane. 6. sept. 1980.] 39. Kadaga, Madis. Lohusalu hetked : [luuletus] // Looming, 1981, nr. 7, lk. 998–1002. 40. Kadaga, Madis. Velvetmaailm : [humoresk] // Pikker, 1982, nr. 4, lk. 3. 41. Kadaga, Madis. Meenutus : [C. R. Jakobsoni 100. surma-aastapäeva puhul] // Noorte Hääl, 24. märts 1982, lk. 2. 42. Kadaga, Madis. Hetked 1978–1982 : [luulekogu]. Tallinn : Eesti Raamat, 1986. 43. Kadaga, Madis. Vormsi : [katkend tsüklist] // Kodumaa, 5. nov. 1986, lk. 5. 44. Pohla, Vello. Homo legens – Lugev inimene : [uutmisest] // Edasi, 22. jaan. 1988, lk. 3. 45. Pohla, Vello. Kelle kutset järgida? : [uutmisest ja referendumist] // Edasi, 18. veebr. 1988, lk. 5–6. 46. Pohla, Vello. Arutlusi eestlaste kultuuripärandist // Edasi, 14. apr. 1988, lk. 4. 47. Pohla, Vello. Roheline! Roheline! Roheline! : [Eesti Rohelise Liikumise kuvand ja tegevusplaan] // Edasi, 20. mai 1988, lk. 4. 48. [Pohla, Vello]. Eesti Rohelise Liikumise üleskutse (manifest) // Maaleht, 26. mai 1988, lk. 1.
512
49. Pohla, Vello. Roheline rinne : [ettekanne Eesti Rohelise Liikumise asutamisfoorumil : lühendatult] // Maaleht, 2. juuni 1988, lk. 12. 50. Pohla, Vello. 5 veergu Vello Pohlaga : [keskkonnakaitsest] / interv. Helju Rauniste // Saarte Hääl, 9. juuli 1988, lk. 2. 51. Pohla, Vello. Roheline diagnostika // Õhtuleht, 26. aug. 1988, lk. 3. 52. [Pohla, Vello]. Resolutsioon nr. 1 : [ultimaatum Bruno Saulile] // Edasi, 30. aug. 1988, lk. 5. 53. Pohla, Vello [jt]. Rahvakongress : Eestimaa Rahvarinde kongress, 1.–2. okt. 1988 : materjalide kogumik / koost. J. Nõmm, A. Ottenson. Tallinn : Perioodika, 1988, lk. 91–93. 54. Похла, Велло [и др.]. Народный конгресс : Конгресс Народного фронта Эстонии, 1–2 окт. 1988 г. : сборник материалов / сост. О. Оттенсон. Таллинн : Периодика, 1989, с. 108–111. 55. Pohla, Vello. Nimevaidlus : [olümpiakomitee taastamise vastuoludest] // Rahva Hääl, 12. jaan. 1989, lk. 4. 56. Kriisemann, Jüri. Jõukas riigis rikkad talud : [Vello Pohla valimiskampaania algus] // Harju Elu, 23. veebr. 1989, lk. 2. 57. Pohla, Vello. Laupäevane kohtumine : [vestlus stuudio „Eesti Telefilm“ toimetuskolleegiumi mittekoosseisulise liikme V. Pohlaga] / interv. Eve Osa // Noorte Hääl, 25. veebr. 1989, lk. 2-3. 58. Pohla, Vello. Eestimaa aeg ei oota : [valimisprogramm] // Harju Elu, 14. märts 1989, lk. 1; 16. märts, lk. 1; 18. märts, lk. 2; 21. märts, lk. 1; 23. märts, lk. 1; 25. märts, lk. 1. 59. Pohla, Vello. Ise küsin, ise vastan : [stuudio „Eesti Telefilm“ toimetuskolleegiumi mittekoosseisuline liige] // Maaleht, 23. märts 1989, lk. 13. 60. Pohla, Vello. Rahvuslik-territoriaalne Kehra valimisringkond nr. 465 : [saadikukandidaat] // Sirp ja Vasar, 24. märts 1989, lk. 4. 61. Pohla, Vello. Nelikümmend päeva : [valimiskampaaniast] // Harju Elu, 6. apr. 1989, lk. 2. 62. Похла, Велло. «Без сильной руки не обойтись» : [беседа со членом редакционной коллегии «Эстонскии Телефильм» Гостелерадио ЭССР] / интерв. Г. Качева // Советская Эстония, 7 апр. 1989, с. 1. 63. Palm, Viktor; Pohla, Vello. Suurriiklikult mõtlemiselt parlamentaarsele revolutsioonile / vahend. Helle Aso // Harju Elu, 20. mai 1989, lk. 2. 64. Pohla, Vello. Eile Moskvas : [kongressi tööst] // Edasi, 8. juuni 1989, lk. 2.
513
65. 66. 67. 68.
69.
70. 71. 72. 73. 74. 75.
76.
77. 78. 79.
Похла, Велло [и др.]. Идет зеленая волна : [об охране окружяющей среды] / интерв. А. Крон // Молодежь Эстонии, 19 июля 1989, с. 2. Pohla, Vello. Kohtumine NSV Liidu rahvasaadiku Vello Pohlaga / interv. Peeter Sobolev // Harju Elu, 17. aug. 1989, lk. 1–2. Pohla, Vello. Eesti Roheline Vaba Riik : [visioon ja eesmärk] // Noorte Hääl, 13. sept. 1989, lk. 3. Frey, Toomas; Pohla, Vello. Eesti Rohelise Liikumise juhatuse ja keskvolikogu seisukoht nn Eesti Roheliste Partei väljakuulutamise kohta // Noorte Hääl, 15. sept. 1989, lk. 3. Варе, Велло; Похла, Велло; Яровой, Владимир; Тооме, Индрек. Об Основном Законе «без гнева и пристрастия» : [о Конституции СССР] / интерв. В. Акимов // Советская Эстония, 7 окт. 1989, с. 1. Pohla, Vello. Maavanem peaks olema mees, kes on meie hulgas ees mineja / interv. Peeter Sobolev // Harju Elu, 17. okt. 1989, lk. 1. Pohla, Vello. Ülemnõukogu või parlament // Noorte Hääl, 24. nov. 1989, lk. 3. Pohla, Vello. „Ees on segased ajad“ : [saadikukandidaadi tutvustus] / interv. Peeter Sobolev // Harju Elu, 9. jaan. 1990, lk. 1. Tallinna valimisringkonna nr. 5 saadiku Vello Pohla tutvustus // Rahva Hääl, 11. märts 1990, lk. 2. Pohla, Vello (koost.). Kõigile Eesti linnade ja maakondade volikogudele, kõigile Eestimaa elanikele // Rahva Hääl, 15. märts 1990, lk. 1. Pohla, Vello. Kas Gdljan ja Ivanov on süüdi, et meil pole õigusriiki : [vestlus NSVL Prokuratuuri T. Gdljani juhtimisel tegutsenud uurimisgrupi tegevusega seotud materjalide kontrollimise komisjoni liikme V. Pohlaga] / interv. J. Talva // Rahva Hääl, 11. apr. 1990, lk. 2. Похла, Велло. Виновны ли Гдлян и Иванов в том, что у нас нет правового государства : [беседа с членом комиссии по проверке деятельности следственной группы Прокуратуры СССР под руководством Т. Гдляна В. Похла] / интерв. Я. Талва // Советская Эстония, 13 апр. 1990, с. 4; Молодежь Эстонии, 13 апр., с. 1, 4. Pohla, Vello; Gahrton, Per. Projektettepanek : [toetus Balti riikide ja Gruusia sõltumatusele] // Igihaljas, 20. apr. 1990, nr. 7, lk. 2. Pohla, Vello. Kommentaariks : [16.–19. märtsil 1990. aastal toimunud Euroopa Roheliste nõupidamisest] // Igihaljas, 20. apr. 1990, nr. 7, lk. 2. Pohla, Vello; Laanjärv, Olev; Koov, Rein; Proos, Ivi. 15. mai : pilguheit Toompea lossist / interv. Heikki Talving // Rahva Hääl, 7. juuni 1990, lk. 3; 8. juuni, lk. 3.
514
80. Pohla, Vello. [Küsitlus : milline on Eesti aasta pärast?] // Vaatleja : Rahva Hääle kuulisa, 22. juuni 1990, lk. 2. 81. Pohla, Vello. Loomuvastasus : [välispoliitikast] // Päevaleht, 7. sept. 1990, lk. 3. 82. Pohla, Vello. „Igihaljale“ vastab Vello Pohla : [intervjuu] // Igihaljas, okt. 1990, nr. 28/29, lk. 2. 83. Hallaste, Illar; Titma, Mikk; Pohla, Vello [jt]. Veel raskest esmaspäevast Toompeal : [katse kukutada valitsus] / vahend. Heikki Talving // Rahva Hääl, 7. nov. 1990, lk. 1, 3. 84. Pohla, Vello. Täna hommikul ütles NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadik Vello Pohla, et tema pakib küll kohvri ja sõidab Moskvasse / interv. Eve Osa // Õhtuleht, 12. dets. 1990, lk. 1. 85. Pohla, Vello. The East European Greens and the European Model. – Green Light on Europe / ed. by Sara Parkin. Heretic Books, 1991, p. 352–357. 86. Pohla, Vello. På jakt efter Livets Mening : [ülevaade ühest elu mõtte kirgliku otsingu teest] / interv. Christer Kihlman // Folktidningen Ny Tid, 31. jaan. 1991, s. 6–7. 87. Pohla, Vello. Miks on Eestis vaja referendumit? / vahend. Ene Narusk // Harju Elu, 1. veebr. 1991, lk. 1. 88. Lauristin, Marju; Oviir, Siiri; Pohla, Vello [jt]. Võiduks on tarvis ühtsust // Põhjarannik, 17. apr. 1991, lk. 2–3. 89. Pohla, Vello. Euroopa roheliste toetus : [Euroopa roheliste sekretariaadi ja liikmesparteide esindajate istungist] // Päevaleht, 18. apr. 1991, lk. 3. 90. Pohla, Vello. Tuli kiriku kellatornist // Postimees, 18. okt. 1991, lk. 2. 91. Pohla, Vello. A Statement on Nationalism by Vello Pohla, Green Party of Estonia, Zsuzsa Beres, Green Party of Hungary, Roger Winter of Scotland, Mike Feinstein, Green Party of California. European Green Parlamentarian Conference, European Parliament, Strasbourg, July 3.–5. 1991 II. – Sixteen Weeks with European Greens : interviews, impressions, platforms and personalities / ed. by Mike Feinstein. [Santa Monica, California] : Mike Feinstein, 1992, p. 387–389. 92. Pohla, Vello. Ecological Consciousness as a Source of Political and Spiritual Renewal in the U.S.S.R. – Sixteen Weeks with European Greens : interviews, impressions, platforms and personalities / ed. by Mike Feinstein. [Santa Monica, California] : Mike Feinstein, 1992, p. 545–547.
515
93. Pohla, Vello. Green Freedom Fight : [interview]. – Sixteen Weeks with European Greens : interviews, impressions, platforms and personalities / ed. by Mike Feinstein. [Santa Monica, California] : Mike Feinstein, 1992, p. 548. 94. Pohla, Vello. Meenutus tulevikku // Kose Valla Teataja, märts 1992, nr. 3, lk. 1–2. 95. Pohla, Vello; Paju, Ants. Rohelised rohelistest // Seitse Päeva, 22. mai 1992, lk. 3. 96. Pohla, Vello. Poliitik contra ajakirjanik : [kohtuasi] // Seitse Päeva, 5. juuni 1992, lk. 3. 97. Pohla, Vello. Vallanhimoa ja hysteriaa virolaisessa poliitikassa / interv. Pekka Lehtonen // Kansan Uutiset, 16. juuni 1992, lk. 10–11. 98. Pohla, Vello. Vello Pohla Vene majandusblokaadist : oleme naiivsed talupojad, kui Helsingi protsessilt, Euroopa Nõukogust ja mujalt vestlusringidest abi ootame! / interv. Eve Osa // Õhtuleht, 18. juuli 1992, lk. 1. 99. Pohla, Vello. [Vastus ajalehe „Päikesetuul“ küsitlusele : Mida ütleb Teile sõnapaar New Age?] // Päikesetuul, aug. 1992, nr. 27, lk. 3. 100. Pohla, Vello. Vello Pohla : „See mis praegu toimub, on sõgeduse pidu.“ // Seitse Päeva, 4. sept. 1992, lk. 3. 101. Pohla, Vello. Hüva nõu : [kriitiline vaade võimupöördele pärast Riigikogu valimisi]. Okt. 1992. Ei avaldatud. 102. Pohla, Vello. Vello Pohla : Israeljan mõtleb realistlikumalt kui „Isamaa“ / vahend. Sulev Valner // Post, 24. mai 1993, lk. 2. 103. Pohla, Vello. Mittepartei, kuhu võivad kuuluda erinevate parteide liikmed : [Transnatsionaalne Radikaalne Partei] // Hommikuleht, 26. mai 1993, lk. 5. 104. Pohla, Vello. Vello Pohla ütleb, et ta on „hingelt sõltumatu roheline” / interv. E. Kask // Päevaleht, 4. juuni 1993, lk. 5. 105. Pohla, Vello. Üürnik ja omanik – ühtsus ja vastuolu // Eesti Sõnumid, 19. aug. 1994, lk. 2. 106. Pohla, Vello. Rahvaalgatuslikud erakonnad – uue poliitika algus // Eesti Sõnumid, 6. okt. 1994, lk. 2; 7. okt., lk. 2. 107. Pohla, Vello. Poliitikutest üürnikud valimisvankri ees // Eesti Sõnumid, 11. nov. 1994, lk. 3. 108. Похла, Велло. На стороне отвержгенных : [беседа с заместителем председателя правления партии правового равновесия В. Похла] / интерв. Т. Опекина // Молодежь Эстонии, 12 янв. 1995, с. 2.
516
109. Vello Pohla [jt]. Sirbi ja Vasara, Reede ja Sirbi peatoimetajad / vahend. Tiina Tammer // Kultuurileht, 6. okt. 1995, lk. 6. 110. Pohla, Vello. Üürnikud ja Eesti riigi projekt // Linnaleht, 4. apr. 1996, lk. 7. 111. Pohla, Vello. Riigikogu tekitas õigusliku ummiku : [Riigikogu jättis omandireformi ajaks erandina ratifitseerimata Euroopa Inimõiguste Konventsiooni esimese lisaprotokolli esimese artikli, mis viib omandi õiguse piiramiseni] // Eesti Päevaleht, 19. apr. 1996, lk. 2. 112. Pohla, Vello. Roheline on ellujäämise värv : [kümme aastat tagasi loodi Eesti Roheliste Liikumine] // Maaleht, 4. juuni 1998, lk. 13. 113. Pohla, Vello. Mõttekaos Viru väljakul : [Viru keskuse projektist] // Tallinn : Postimees, 19. märts 1999, lk. 2. 114. Pohla, Vello. Kaos ja teadvus : [kriitiline tagasivaade möödunud aastakümnele Eestis : rahvuslik, liberaalne ja väliseestlaste fundamentalism; revolutsioonijärgne kaos] // Kesknädal, 5. veebr. 2003, lk. 9. Ilmunud ka : Kaos ja terve mõistus // delfi.ee, 19. apr. 2004; Kaos ja terve mõistus. – Kodu ja õiglus : ettekannete ja dokumentide kogumik. Tallinn : Koduõigus, 2012, lk. 188–193. 115. Kadaga, Madis. Kahe rinde needus : avalik kiri endisele kolleegile Jaan Ruusile // Kesknädal, 18. jaan. 2006, lk. 5. 116. Pohla, Vello. Ajalugu, elulugu ja poliitika // Kesknädal, 22. juuni 2011, lk. 8. 117. Pohla, Vello. Kahe rinde kodusõda ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu. – Mitme tule vahel : [meenutuste kogumik]. Tartu : 20. Augusti Klubi, 2011, lk. 193–204. 118. Pohla, Vello (koost.). Tallinna Üürnike Ühenduse Märgukiri, 24. apr. 1995. – Kodu ja õiglus : ettekannete ja dokumentide kogumik. Tallinn : Koduõigus, 2012, lk. 167–168. 119. Pohla, Vello. Intervjuu endise Sirbi ja Vasara peatoimetaja Vello Pohlaga. – Vahter, Tarmo. „Karuks istus vangitornis...” : 1980 – aasta, mis raputas Eestit. Tallinn : Hea Lugu, 2015, lk. 69, 247, 327. 120. Pohla, Vello. Kehra rahvuslik-territoriaalse valimisringkonna nr. 465 rahvasaadik. Kohtumine Boriss Jeltsiniga Riiklikus Ehituskomitees ning osavõtt Gdljani ja Ivanovi komisjoni tööst. – Eesti iseseisvus võideti Moskvas : [mälestuste kogumik]. Kirjastus Argo, 2016, lk. 136–149.
517
Lühike elukäik K
ogumiku autor Vello Pohla (Madis Kadaga) on sündinud 21. juunil 1936 Tallinnas. Ema saarlane Leisist, isa rannarootslane Kärdlast. Lõpetas Kose 7-klassilise Kooli ja 1955 Tallinna II Keskkooli (Reaalkooli). Õppis Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas (1955–60), kursusevanem, pärast lõpetamist suunati tööle Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi konsultandiks (1960–63). 1963–66 Tallinna Polütehnilise Instituudi filosoofiaaspirant, 1966–67 ja 1971– 74 Tallinna Riikliku Konservatooriumi õppejõud, viimati dotsendi kohusetäitja. Vahepeal 1967–71 Rootsi Kuningriigis NSVL suursaatkonna konsulaarosakonna atašee. 1974 kutsuti tööle EKP KK kultuuriosakonda, kus lõpuks oli sektorijuhataja. 1978 valis Vaino Väljas ta kultuuriajalehe „Sirp ja Vasar“ peatoimetajaks. 1980 vabastati EKP KK büroo poolt ametist, sest ei kindlustanud väljaande ilmumist „vajalikul ideelis-poliitilisel tasemel“. 1982 lõpetas mittestatsionaarselt NLKP KK Ühiskonnateaduste Akadeemia. 1980–89 „Eesti Telefilmi“ 518
toimetuskolleegiumi alul koosseisuline, hiljem mittekoosseisuline liige. Teinud kolm dokumentaalset autorifilmi rahvakultuuri teemadel, avaldanud luulekogu „Hetked“. 1984–85 kasvatas Muhu saarel porgandi seemet. 1989 valiti Ida-Harjumaalt NSVL Rahvasaadikute Kongressi saadikuks, 1990 Tallinnast Eesti NSV, ümbernimetamise järel Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmeks. Osales taasiseseisvumisajal innukalt Eesti Rohelise Liikumise ja selle erakonna, hiljem Eesti üürnike liikumise ning Õigusliku Tasakaalu Erakonna (1994–99) loomises, nende poliitilise suuna kujundamises. Eesti ühenduste konsultatiivnõukogu (1988) ja Eestimaa Rahvarinde volikogu liige (1988–91). 1990–91 Euroopa Roheliste Ühenduse Ida-Euroopa koordinaator. 1991 peatas liikme lisuse Eesti Rohelises Erakonnas. 1992 sügisel loobus aktiivsest osalusest Eesti poliitikas ja läks pensionile. 1996–2000 Tallinna Kesklinna halduskogu liige. Vabamõtlejana jälgib maailma olu ja Eesti poliitika seisu, on kirjutanud analüüsivaid artikleid, vahetevahel seab mõtteid värssides. Idamaade kultuuri ja elutunnetuse huviline. Eesti Rukki Seltsi liige. Abielus, kaks poega, viis lapselast.
519