Iseendast algav sugupuu preview by Apollo Raamatud

Sisukor d

Saateks 11 I Ümmargune sugupuu 15 Sugupuu ringil on kaheksa kaart 15 Sugupuu võib alata ka minust 17 Kuidas alustada? 19 Mida selline sugupuu annab? 21 Igaüks jääb iseendaks 22 II Ajaring, silmapiir ja ilmakaared 25 Sirge või ümmargune? 25 Kaared ja ringid 28 Võistlemine ja tasakaal 29 Hommikukaared 30 Kirre 31 Ida 32 Kagu 33 Lõuna 34 Õhtukaared 34 Edel 35 Lääs 35 Loe 36 Põhi 37 7

III Olemise vägi 38 Kergeks, kõrgeks ja… keeruliseks 38 Raskeks, madalaks ja lihtsaks 42 Isade pool ja emade pool 43 Tõusmise tõsine jõud 45 Isa tõusujõu taga on isaema loomus 48 IV Suguvõsa hingus 49 Saami muinasjutt 49 Joig oli muistse aja isikukood 53 Regilaul 53 Kes laulab hääleta? 55 Muutuste tuules 58 Kukk või kana, noor või vana? 60 Tuulehing ja hingetuul 62 Viru värav ja väravamäng 63 Maaemad ja maaisad hingavad läbi meie 67 Maaema Mattarahkka nõiatrummil 68 V Kuidas sugupuu ring hingama panna? 13 harjutust 72 Sugupuu joonistamine paberile 72 Esimene samm: teie ise 74 Teine samm: teie vanemad 75 Kolmas samm: vanavanemad 76 Neljas samm: vanavanavanemad 76 Arhiiviandmete otsimine ja Geni portaali täitmine 77 Maaemade ja maaisade nimepael 82 Oma puu ja ilmapuud 87 8

Maavanemate palverattad Esivanemate väljak kividega Esivanemate kõnetamine väljakul või hiiepaigas Rännak trummi saatel Sugupuu loits Jaanipäeval haudade külastamine Jõuluõhtul lugude rääkimine Pildid seinale ringidena Lapsele suguvõsa raamatu tegemine

92 94 96 102 105 109 112 115 117

VI Mikk Sarve iseendast algav sugupuu 120 Sugupuu süda: Mikk Sarv 120 Sugupuu esimene aastaring: Miku vanemad 134 Sugupuu teine aastaring: Miku vanavanemad 151 Sugupuu kolmas aastaring: Miku vanavanemate vanemad 180 VII Kristel Vilbaste iseendast algav sugupuu 195 Sugupuu süda: Kristel Vilbaste 195 Sugupuu esimene aastaring: Kristeli vanemad 202 Sugupuu teine aastaring: Kristeli vanavanemad 215 Sugupuu kolmas aastaring: Kristeli vanavanemate vanemad 234 Lõpetuseks 259

Sa atekS Küllap on igaühel vahel meeles mõlkunud mõte uurida välja, kellest ta põlvneb. Kes on minu esivanemad? Kui kaugele mu sugupuu ajas ulatub? Selline huvi tekib inimestel enamasti neljakümnenda eluaasta paiku. Siis, kui lapsed on üles kasvatatud ja ise ollakse saamas vanavanemateks. Üksjagu noori avastab oma juured juba veidi varem, kui eneseotsimiste käigus satutakse pärima vanavanemate kodusid või tuleb jätkata pereliini töid ja tegemisi. Kuid tõeline avastamistuhin tabab inimesi pensionipõlves – kui aega on ootamatult palju, aga küsida nende asjade kohta saab kurvastavalt vähestelt inimestelt, sest teadjad on juba teises ilmas. Õnneks on olemas vähemalt 200 aasta taha ulatuvad arhiiviteated, kirikuraamatud, ajalehelood. Taasiseseisvunud Eesti esimesed vabadusaastad panid inimesed innukalt oma juuri otsima, neid uurimusi raamatutesse talletama ja internetti laadima. Tulid geni.com ja avatud arhiivid. Suguvõsa viimase aja tegemistest saab kergesti ülevaate sotsiaalmeedia abil. Kogu see tohutu infohulk kipub aga inimestel üle pea kasvama ja nii väheneb kohati ka huvi.

Enamasti asume jälgi ajama mööda isaliini, millelt oleme pärinud perekonnanime. Kuigivõrd süveneme ehk ka emaliini – sageli siis, kui meil on vaja endale rahvarõivad teha. Pärisid ju meie esivanemad oma rahvarõivad just emadelt ja nende emadelt, sest emad tegid lastele esimesed rahvariided. Otsime, kes oli kõige kaugem esiisa, ja jõuame parimal juhul kolme sajandi jagu tagasi ehk Põhjasõjani. Õnnelikumad on need, kellel on sugulussidemeid baltisakslastega – nemad võivad jõuda eelmise aastatuhande algusesse välja. See on tänuväärne huvi, kuid sadade aastate tagustest esiisadest on meie veres ja kehas üsna tühine osa. Palju enam mõjutavad meie olemist, tervist ja käitumist lähemad sugupõlved – meie vanemad, vanavanemad ja nende vanemad. See raamat juhatab, kuidas esivanemaid uurides iseenda ja maailmaga lähedaseks saada. Maailm meie ümber kulgeb valdavalt iseenesest, ilma kellegi juhtimata ja suunamata. Meil on võimalik selles pidevalt muutuvas ja teisenevas maailmas toime tulla ja end õnnelikuna tunda vaid siis, kui õpime tundma nii maailma muutumist kui ka iseennast ja oma juuri. Maailm muutub valgeks ja pimedaks igas ööpäevas, suveks ja talveks iga aastaringiga. Kõik see kokku loob sellise muutumiste virvarri, mida on pea võimatu täpselt ette arvata. Sama toimub ka igaühes eneses. Oleme oma vanematelt pärinud viisid, kuidas reageerime pingeolukorras, soodumused haigestuda ja terveneda ning palju-palju muudki veel. Kui teame lugusid nendest ehk kui peame lugu nendest, suudame paremini mõista, miks kipume käituma ühel või teisel moel. Põlisrahvaste tarkus aitab põimida mõlemad pooled – maailma muutumise ning igaühe päriliku tausta – omavahel kokku nii, et 12

suudame paremini kaasa sujuda muutustega, mis meid oma keerisesse haaravad. Põhiosa sellest on päris hõlpsasti hoomatav. Ööpäevaringis võib uue algamise väge tajuda juba varsti pärast südaööd, kella kahe paiku. Siis, kui päike on silmapiiri taga jõudnud kirdekaarde. Kuigi uni on sel ajal enamasti kõige sügavam – hiliseimad pidutsejad on uinumas ja varaseimad ärkajad pole veel virgunud –, on südaöisesse sügavasse rahusse sugenenud esimene mõra. Kuked laulavad oma esimese laulu ja lõpetavad pimeduse jõudude valitsemise. Vaimude tund on möödas, uue päeva vägi ja selgus vältimatult kasvamas. See kasvamine kiireneb üha ja jõuab haripunkti hommikul kella viie-kuue aegu. Siis on inimene kõige vastuvõtlikum uuele, õppima midagi, mida ta pole varem kogenud. Seto müütilistes lauludes puututakse teistõelisusega kokku just sel ajal – varra inne valõgõta (vara enne valget). Ka luuletaja Artur Alliksaar on seda tabavalt kirjeldanud luuletuses „Kuskil ajajõe taga”: Laiub surm nagu lävi läbi hommikuao, aga olnu ei hävi, sest mälu ei kao. Hommikutundidel murdub öö päevaks, toimub tohutu teisenemine kiiruse, kõrguse ja kerguse poole. Mida lähemale jõuab südapäev, seda enam muutumine aeglustub. Keskpäevaks on päike taevas kõige kõrgemal. Aeg jääb korraks nagu seisma, et siis tasapisi õhtu poole liikuma hakata. Kogu tõusmise aeg südaööst südapäevani seondub pereringis isaga, tema vanemate ja vanavanematega. Samamoodi seostub kogu laskumise aeg südapäevast südaööni emaga, tema vanemate ja vanavanematega. Kui päevatõusu ringi sedaviisi esivanemate ringiga kokku seome, saame enda lähedale neliteist esivanemat, kelle algainest me pärineme ja kellelt kogu elamise väe saanud oleme. Nende neljateistkümne 13

esivanema väge saamegi oma elus kasutada, kui uurime, mida nende elulood meile jutustavad. Küsite nüüd, et kas õed ja vennad polegi siis sugupuus olulised. Muidugi on! Nende iseendast algav sugupuu on ju täpselt samasugune kui meil, kuid eluvalikud enamasti erinevad. Lähtekoht on meil ühesugune, kuid igaüks saab elada vaid enda elu. Kui oleme ise tugevad, saame toetada ka oma vendi ja õdesid. Kingime raamatu lõpus olevad meie perede sugupuud oma lastele ja lastelastele Aotähele, Kaurile, Lillele, Maarjale, Elisele, Linnile ja Karlile. Nende sugupuude kaudu saate teada, kes teie elusid armastusega hoiavad. Loodame, et raamatu lugemine annab teile tõuke koostada iseendast algav sugupuu ja kinkida see oma lastele! Mikk Sarv ja Kristel Vilbaste 2017. aastal Raadil

V kuidaS

Sugu pu u r ing

Hingam a panna ?

H arj ut uSt

1 Sugupu u

jooniStamine paberile

Sugupuud joonistama asudes tasub otsida välja kõik oma suguseltsi suured tapeedirullid sugupuuga, avada geni.com tabelid, vaadata järele vanemate ja vanavanemate, onude ja tädide telefoninumbrid, laduda lauanurgale virna juubelite, pulmade, matuste ja ristimiste laululehed, kus kirjas eludaatumid ja inimeste lisanimed. Eelkõige tuleb olla valmis küsima ja veel kord küsima kõigilt, kes veel mäletavad. Kõige olulisem on muidugi kirja saada inimeste nimed, nii kõik eesnimed kui ka perekonnanimed. Just viimastes on kõige enam 72

segadust, kas siis naistel mehele mineku või siis 1930ndatel nimede eestindamise või nõukogudeaegsete ametnike näpuvigade tõttu. Aga kindlasti on võimalik kõik nimed üles leida, oleme väga pikaajalise kirjaoskusega rahvas. Alguseks võiks olla kasutusel visandileht, hiljem võime sugupuu puhtalt ümber joonistada. A3 ruuduline leht on päris paras.

Kristeli iseendast algava sugupuu joonis.

E simene

samm: teie ise

Kirjutage lehe keskele oma nimi. Ja oma sünnidaatum. Võimaluse korral ka kellaaeg ja sünnipaik. Tänapäeval võtavad paljud endale ka teise nime, olgu selleks siis kirjaniku-, muusiku-, šamaani- või mõni muu nimi. Mõned inimesed vahetavad ees- ja/või perekonnanime, selleks annab õiguse seadus. Vahel juhtub, et me ei suuda kuidagi samastuda vanemate poolt antud nimega. Seda ei kasuta hiljem vanemad ega sõbrad. Mõned inimesed vahetavad sugu ja sellega seoses ka nime. Kui tahate, siis võite lisada kõik need elu jooksul saadud nimed. Kuid algatuseks kirjutage paberile oma sünnitunnistusel kirjas olev nimi. Nii on teie järeltulevatel põlvedel kõige lihtsam seda sugupuud kasutada. Seejärel proovige ühe või paari sõnaga sinna alla kirjutada, kes te olete. Mitte tööposti ametikoht või unistuste uitaja. Kirjutage sinna, kelleks end peate ja kellena end tunnete. See on sageli väga raske küsimus. Näiteks ajakirjanikud küsivad teilt seda, kui neil on vaja ajalehte teie pildi ja nime alla lisada teie elukutse, amet. See on hetk, kus saabub sageli äratundmine, kas olete saanud selleks, kelleks lapsepõlves saada unistasite. Kas ma olen ajakirjanik, loodusfilosoof, aednik või õpetaja? Kõige paremini saate sellele vastuse oma perekonda ja sõpru küsitledes. Seejärel proovige joonistada oma nime kõrvale visand mõnest esemest, mis teid kõige enam iseloomustab, midagi, millest te poleks nõus ealeski loobuma. Või nagu kümnend tagasi öeldi: „Mille te võtaksite üksikule saarele kaasa?” On see raamat, malenupp, flööt või mõni muu väeese? Kui see on valmis, siis tõmmake kõigele sellele ring ümber. Ja me saame minna järgmise sammu juurde.

Teine

samm: teie vanemad

Kirjutage ringist allapoole enda nime alla oma ema nimi ja ülespoole isa nimi. Täisnimedena. Ema puhul lisage kindlasti tema neiupõlvenimi. Juurde kirjutage nende sünnidaatumid (kui saate teada kellaajad, siis lisage ka need) ja kui elutee on juba nii läinud, siis ka surmadaatumid. Kirjutage üles ka sünni- ja surmakohad. Hea mõte on taas lisada iga lehele kantava isiku juurde sümbol, mis tema olemust või tegevust iseloomustab. On suur õnn, kui saate neid veel oma vanematelt küsida. Samuti seda, kelleks nad end peavad, kellena me neid tunneme. Siin võib tekkida esimene probleem, sest on aeg, kus eestlastest 70% lahutab ja lapsed kasvavad üles kasuvanematega. Kasutame siin sugupuus siiski bioloogilisi vanemaid, sest muidu läheks segi järgnev vanavanemate ring – nemad jäävad ju lapsi kasvatama enamasti ka siis, kui vanemad enam läbi ei saa. Erandi võiks teha juhul, kui te ühte vanemat ei tea ja teid on üles kasvatanud kasuvanem. Mida teha siis, kui üldse oma ühte vanemat ei tea? Võiksite siiski võtta aega ja proovida vanematelt selle teada saada. Sageli võib just sugupuu koostamine olla ajendiks, miks sellistest asjadest rääkima hakatakse. Vahel võivad oma teadmata vanemani jõuda aidata ka vanemate sõbrad. Aga arvestage, et see on väga tundlik teema. Võibolla on õigem tegeleda ühe poolega. Kui teil on vanemate kohta kõik kirjas, siis tõmmake esimesele põlvnemisele ring ümber.

Kolmas

samm: vanavanemad

Teine põlvnemine hõlmab vanavanemaid. Kirjutage isa nime kohale isaisa nimi ja ema nime alla emaema nimi. Seejärel kirjutage enda nimest vasakule isaema nimi (lisage sulgudes ka neiupõlvenimi) ja enda nimest paremale emaisa nimi. Ja juurde jälle nende vanavanemate teised nimed, daatumid, sünnija surmapaigad, eluametid ja väeesemed. See ring enamasti veel arhiivides tuhnimist ei vaja. Enamik inimesi on oma vanavanemaid näinud ja sageli on viimased sugupuu koostamise ajal ka elus. Või oskavad nende kohta rääkida nende eakaaslased või teie vanemad ja nende kohta on palju kirjapandut ka kodus. Kui see on valmis, siis tõmmake sellele infole ring ümber.

Neljas

samm: vanavanavanemad

Selles põlvkonnas on vanavanavanemad, need, kellest algavad saamide jaoks maaemad ja maaisad. Selle põlvkonna inimesi pole me enamasti kohanud. Küsige vanematelt ja sugulastelt lisa. Kõige kõrgem selles põlves on isaisa isa, tema nimi kirjutage vanaisa nime kohale lehe ülaserva. Kõige alumisem maaema on emaema ema, tema nimi kirjutage vanaema nime alla lehe allserva. Lehe vasakusse äärde, isaema nimest vasakule kirjutage isaema isa nimi, tema nimest allapoole, lehe vasakusse alumisse nurka isaema ema nimi. Vasakusse ülemisse nurka kirjutage isaisa ema nimi. Lehe paremasse alumisse nurka kirjutage emaema isa nimi. Emaisa nimest paremale, lehe paremasse äärde, kirjutage emaisa ema nimi. Lehe ülemisse parempoolsesse nurka kirjutage emaisa isa nimi.

5 M a avanemate

palver attad

Kas mäletate, milline on kadakalõhn? Olete kindlasti mõnes Saaremaa käsitööpoes hinganud sisse kadakalusikate lummavat lõhna. Või mäletate lapsepõlvest kevadist puudesaagimise aega, kuidas lõhnas kasepuu, kuidas lepp ja kuidas mõni üksik sekka sattunud kuusk või mänd. Puud kõnelevad meiega just lõhna kaudu. See lõhn jääb kauaks püsima vast ehitatud palkmajja – näiteks on laudseina hõrk männilõhn meie kodu lõhn. Selles harjutuses otsimegi seost oma maaemade ja -isade ning nende kodudega. Selle põlvkonna majad olid enamasti puidust. Kuigi lehtpuust polnud tavaks meil maju ehitada, siis vajadusel seda ikkagi tehti. Näiteks Miku vanaema isa Jaan Vassus ehitas elumaja haavapalgist, mis ei koitanud ega mädanenud. Oleme näinud teisigi saja-aastaseid haavast laotud taresid, mille palgid helisevad veel praegugi. Puud on meile lähedased. Me saame olla üksteise juures, nii on meilgi juured nagu puudel. Siit ka mõte: teeme esivanemate meeles pidamiseks puust palverattad. Kõige lihtsam on lõigata ja saagida toorest puitu. Kuid selline puit praguneb kuivamisel ja meie kettad ei jääks ilusad. Seega otsige oma esivanemate kodudest 8–10-sentimeetrise läbimõõduga puuhalge või koorimata poste. Sageli on neid pandud kusagile sauna või pööningulae alla kuivama. Vanasti ei visatud langetatud puust midagi ära, tarbepuitu kuivatati ette – kirvevarteks, aisadeks, lookadeks. Just sellised puutükid on palverataste tegemiseks kõige paremad. Aga võite kasutada ka enda või oma vanemate või sõprade kuivatatud puitu. Või panna oma talumetsast võetud puidu aastaks 92

kuivama. Kõige vähem lõheneb puu, mis on lõigatud kahaneval kuul, eriti vana kuu viimases otsas. Vaja läheb teil 2 × 4 puuketast – nii sõrmepaksust. Igale maavanemate paarile tuleb kaks samast puust ketast, kokku siis kaheksa ketast. Need kettad võiks liivapaberiga lihvida, teravad servad maha lõigata. Ketta keskossa kirjutage või põletage maaema või maaisa nimi, see kõige välimine ring jooniselt. Ketta ülemisse serva tehke puuriga auk. Kasutades varem punutud paela, saate need kettad ühendada palveratasteks, mida kaasas kanda ja aeg-ajalt üle lugeda.

Kristeli maavanemate palverataste kaks külge.

6 E sivanemate

väljak kividega

Tänapäeva eestlased on härrasrahvas – talveks on neil kõigi mugavustega korter linnas, suveks aga minnakse maakoju, kus nauditakse tõelist ökoelu. Kui endal maakodu ei ole, siis on selline paik mõnel sõbral, kes meid lahkelt külla kutsub. Hiljemalt juuliks oleme kõik linnamüüride vahelt kadunud – puude alla võrkkiike raamatuid lugema, sööma seda, mida maa annab, vahtima õhtuti lõkketuld ja kasvama kokku suitsusaunaga. Nii käib see tegelikult kõigis põhjamaades. Rootsis isegi uuriti 40 000 meest ja leiti, et need, kellel oli maakodu, elasid viis aastat kauem. Sageli tuleb tahtmine teha maakodus midagi, mis annaks meile

Esivanemate kiviring Rootsis.

Esivanemate väljak kividega Ebavere mäel.

väge ja jõudu pikk talv linnakorteris üle elada. Üks selliseid tegemisi võiks olla esivanemate väljaku rajamine. Kindlasti olete piltidelt näinud või ka ise käinud mõnes Põhjala koosolekupaigas, kus püsti uhke inimesekõrgune kiviring. Tänapäeval on põhjamaades rajatud selliseid kiviringe ka koolide juurde – sinna saadetakse lapsed vajadusel rahunema. Sellise esivanematega koosoleku pidamise paiga võiksime ka oma talu või suvekodu maadele rajada. Tõsi, Eestis on raske leida suuri piklikke kaljurahne. Aga mõnel pool on need talumaadel olemas ja tegelikult piisab ka parajatest 100-kilostest istumiskividest. Need võiks asetada 13-meetrise läbimõõduga ringi.

Umbes sellise läbimõõduga on Eestis istutatud ka tammede ringe – üks neist, Tammetsõõr, asub meie Ilmamäe talu maadel Võrumaal. Kive valides pidage silmas oma kaheksa maavanema olemust. Otsige igaühele just selline kivi, mis teda võiks iseloomustada. Isaisa isa kivi asetage lõunakaarde, emaema ema kivi põhjakaarde. Idakaarde läheb isaema isa kivi ja läänekaarde emaisa ema kivi. Loodekaares on emaema isa kivi, kagukaares isaisa ema kivi. Kirdekaares on isaema ema ja edelakaares emaisa isa kivi. Kui kivisid üldse ei leia, võib need asendada ka puukujude või -tulpadega. Ajaloolased väidavad, et meie esivanemad puukujusid ei kasutanud; Liivimaa Henriku kroonikas on vaid üks lugu, kus ühel meie kõige pühamal mäel – Ebavere mäel – olevat asunud puujumalused. Vallutajad olevat need maha raiunud. Meie esivanemad olevat nutnud, aga imestanud, et puujumalad rüvetajatele kohe kätte ei maksa. Võib vaid öelda, et ega need rüüstajad õnnelikuks ei saanud. Kuid puuskulptuurid on toredad ja just esivanemate väljakul võiks nendega kätt proovida. Muidugi võib istutada ka esivanemate puuderingi, aga arvestada tuleb sellega, et vägevaks saab see alles siis, kui oleme juba ise maavanemad.

7 E sivanemate

kõnetamine väljakul

või hiiepaigas

Õu on parim õpetaja, seepärast ongi hea esivanematega suhelda just ehedas looduses, olgu selleks siis esivanemate väljak või mõni lähedal asuv hiiepaik, kus olete harjunud käima.

Võrumaal meie Ilmamäe talu maadel on 13-meetrise läbimõõduga tammede ring – Tammetsõõr, imelised puud kõigis ilmakaartes. See on hea paik esivanemate kõnetamiseks. Aga hiiepaigaga tuleb enne kõneleda, kas ta on valmis teid terve ööpäeva oma rüpes hoidma.

Tammetsõõr – hiiepaik Ilmamäe talus, kus saab kõnetada esivanemaid.

Järgmine harjutus põhineb raamatus eespool jutustatud saami pärimusel esivanemate ja tuulte seosest. Pange ennast võimalikult mugavalt ja soojalt riidesse ning kõnetage – alustades kella kümnest õhtul – ühe ööpäeva jooksul iga kolme tunni tagant ühte oma kaheksast maavanemast. Selleks istuge varem joonistatud sugupuu järgi ringiratast igal järgmisel kellaajal vastavas ilmakaares kivi juures või puu all. 97

VI m ikk Sarv e

iSeendaSt

a lgav Sugu pu u

Sugupu u Süda: m ikk Sarv (1951)

Sündisin Tartus Toomemäel Tartu Ülikooli sünnitusmajas 1951. aasta 10. augustil, reede pärastlõunal kella kolme paiku. Minu ema Veata oli juba varahommikul enne hommikusööki sünnitusmajja läinud, kuid kuna viivitasin sündimisega üle lõunaaja, oli ta üsna väsinud ja näljane selleks ajaks, kui mina ilmale sain. Nii

120

jõi ta isuga ära termosetäie kakaod, mille kodused talle kosutuseks olid toonud. Sain minagi oma esimese rinnapiimaga sellest osa, nii et ma mitukümmend aastat seda jooki eriti ei pruukinud.

Sünnikodu Mu vanemad, 29-aastane Veata ja 31-aastane Hans, elasid sel ajal isa vanemate ja õe juures Tartus, Tähtvere linnaosas – Hurda tänav 4, suure õunapuuaiaga majas. Isa vanemad, 73-aastane Jaan Sarv ja 63-aastane Juuli Sarv, ning isa õde, 33-aastane Mall Sarv elasid teisel korrusel, kus oli kaks tuba ja vannituba, lisaks klaasveranda ja pisike teenijatuba, mida vanaisa, kes oli ülikooli emeriitprofessor, kasutas kabinetina. Meie elasime alumise korruse kahes toas, kus oli veel puupliidiga köök ja selle kõrval pisike serveerimisruum, seal elas mu 52-aastane emaema Johanna Nutt. Meid oli koos minuga nüüd viis inimest – minust aasta ja 11 kuud vanem vend Tõnn Sarv, isa-ema ja vanaema. Tihtipeale elasid meie juures ka ema noorem õde Luule Nutt, kes minu sündides oli 25-aastane, ning ema vennad: 19-aastane Ilo Nutt ja 17-aastane Jaak Nutt. Seega oli maja alati rõõmsaid inimesi täis. Naabruskonnas elasid ülikooli õppejõudude pered – üleaedne oli Pallase Kõrgema Kunstikooli asutaja professor Anton Starkopf, kelle sepikoda ja ateljeed me käisime vendadega läbi aiaaugu uudistamas. Sepikojas oli kõige põnevam ääsist tuld õhutada, nii et raud punaseks läks. Huvitav oli ka kiviraiumise meislite teritamine. Ateljees oli kõige põnevam tõeline luukere, keda suurisilmi uudistasime. Ikkagi selline poiste värk! Teisel pool elas meditsiiniprofessor Harald Imelik, kellel oli Moskvitš ja tema pojal Olafil hiljem koguni Pobeda. Perepoeg Hillariga

121

mängisime tagaajamismänge ja tal oli tohutult põnevaid mänguasju, mudelronge ja muud. Paar maja edasi elas mullateaduse professor, dekaan Osvald Hallik, kelle auto peale me vend Tõnniga ikka lunisime, et ta meid paar kvartalit edasi lasteaeda viiks. Üle tänava elas psühholoogiaprofessor Konstantin Ramul, kohe kõrval ülikooli rektor füüsikaprofessor Fjodor Klement, kelle pojapoeg Aleksei oli koolis mu pinginaaber ja mängukaaslane. Muidugi oli lapsepõlvekodus ka muret, vaesust, haigusi ja pingeid. Suureks abiks oli emaema Johanna toidutegemis- ja käsitööoskus, samuti ema Veata kodundusharidus, millega kaasnes suurepärane aiandus-, toiduvalmistamis- ning õmblusoskus. Meie aias oli üle kümne õunapuusordi, lisaks marjapõõsad ja aedviljapeenrad, ema rõõmuks ka maitsekalt kujundatud iluaed, mille eest ta sai mitu auhinda.

Mu usik a

minu kodus

Meie Hurda tänava majas oli väga palju muusikat – tädi Mall oli Tartu muusikakoolis klaveriõpetaja, tema klaverimäng ja arvukad muusikutest sõbrad saatsid mu elu päevast päeva pea kolm aastakümmet. Mu isa laulis Tartu Akadeemilises Meeskooris, emale meeldis laulda, vanaema Juuli oli kõik oma kuus last – neli poega ja kaks tütart – üles kasvatanud lauldes. Kõik nad said ka klaverimängu algkoolituse, nii et võisid näiteks neljal käel koos mängida. Ka mõlemad vanaisad mängisid enese rõõmuks viiulit. Isa Hansult olen pärinud armastuse flöödimängu vastu. Isal seisis riiulis väike must karbike, mille sees oli pikoloflööt. Sellest hääle kättesaamine oli tõeline kangelastegu. Lõpuks õnnestus mul siiski pillist pidev hääl kätte saada ja isegi erinevaid noote mängida. See 122

oli nii kütkestav, et hakkasin mängima flöödinoote, mis olid isal olemas. Puhusin seda mõnda aega niisuguse kirega, et kõik kodused olid sellest juba surmani tüdinenud. Vend Tõnn teatas ükskord, et peaksime Mikule õpetaja leidma, mille peale Heno küsis: „Kas sa arvad, et siis ta mängib vähem?” Nii algas minu flöödilummus, mis on jätkunud tänase päevani. Mõne aja pärast sain kooli puhkpilliorkestrist esimese suure flöödi. Mängisin sellega Bachi ja Händeli flöödisonaate, vend Tõnn saatis mind klaveril. Vahel püüdsime mängida ka koos noorema venna Heno viiuliga triosonaate. Hiljem kinkis lellepoeg Ain Sarv mulle plokkflöödi. Sellest ajast peale hakkasin mängima ka plokkflööte, peamiselt sopranplokkflööti. Ülikoolipäevil lisandus savist okariin, hiljem Peruu flööt quena. Tõsi, käisin ka muusikakoolis klaverit õppimas, nagu kõik Sarved. Aga heliredelite harjutamine mulle üldse ei meeldinud ja peagi hakkasin rakendama omalaadset ärajooksmistaktikat – kui õpetaja jäi viis minutit hiljaks, siis mind ta enam ei näinud. Lugesin alguskellaajast endamisi kolmesajani ja siis tegin sääred.

Vanaisa

ja vanaema

Vanaisa Jaan suri, kui olin just saanud kolmeaastaseks. Temast kahjuks elavaid mälestusi pole, olin liiga väike. Meelde on jäänud käigud vanaema Juuliga vanaisa hauale Raadi kalmistul. Läksime Tähtvere treppidest alla Supilinna, edasi Marja tänavat pidi jõe äärde, siis viis ülevedaja meid paadiga 15 kopika eest sõudes üle jõe, edasi läksime uuesti treppidest üles ja Raadile. Hiljem olen mõelnud, et see oli nagu üle Toonela jõe sõudmine. Vanaemal olid kaasas võileivad ja morss, neid oli nii hea süüa haual, kui haud oli korda tehtud ja rehaga kaunid triibud valgele liivale veetud. 123

Helge mälestus on vanaema Juulist, kes meid vahel enda juurde muinasjutte kuulama kutsus. Selleks helistas ta ülakorruse trepikojas vaskkellukest ja siis tormasime vendadega kolmekesi müdinal trepist üles ja seadsime end vanaema jalge ette kuulama. Vanaema toas oli eriliselt hea lõhn, minu jaoks tõeline muinasjutumaailma lõhn. Vahel lisandus sellele ahjus küpseva liha- ja juurviljahautise mõnus lõhn – roa nimeks oli vanaema Juuli koduses Saaremaa keeles liha-leiked-tuhlid ehk liha-kaalikad-kartulid. Vanaema Juuli luges meile muinasjutte, tõlkides otse saksa ja itaalia keelest. Nii saime tuttavaks Pinocchioga ja vendade Grimmide põnevate muinasjuttudega. Emaisa Juhan Nutti nägin vaid ühe korra 1956. aastal, kui ta Siberist tagasi tuli. Järgmisel aastal ta suri. Veel aasta hiljem läks emaema Johanna oma teise tütre, metsaülemana töötava Luule juurde maale Kolu metskonda appi ja võttis mu noorema venna Heno kaasa. Suved veetsime ka meie Tõnniga seal.

Päev,

mis mu utis meie pere elu

1954. aasta jaanipäeval jäi mu agronoomina töötanud ema jalgrattaga Tartu lähistel seemnekasvatuspõlde üle vaadates auto alla – 14 luumurdu ja eluaegne invaliidsus, ta jäigi paremat jalga lonkama. Õnneks aitas vanaema Johanna meie perel toime tulla. Hakkasime koos vend Tõnniga käima kodu lähedal Taara puiesteel Tartu linna 2. lasteaias. Lasteaeda minekust tegi vend mõistatuse: „Isa jookseb, saba taga, saba otsas kaks nuppu?” Vastus – isa viib kelguga Tõnni ja Mikku lasteaeda. 124