Itaalia pulm

Beppi baklažaanivormi melanzane alla parmigiana retsept See on väga lihtne. Milleks teil üldse retsepti vaja on? Mu ­tütred aitasid mul seda teha, kui olid väikesed. Valmistate lihtsalt Napoli kastme. Kuidas on see võimalik, et te ei oska? Cose da pazzi!* Okei, ma seletan teile. Teil on vaja neid asju: 2 baklažaani 1 sibul 1 purk tomatipüreed 2 muna jahu soola pipart värsket basiilikut suur hulk riivitud parmesani üks väike purustatud mozzarella oliiviõli taimeõli

Mina valmistan seda järgmisel viisil. Mis on loomulikult parim viis. Kõigepealt viilutage baklažaanid ratasteks – mitte liiga pak­ sudeks, aga mitte ka liiga õhukesteks. Riputage neile soola ja jätke tunniks ajaks sõelale nõrguma. Siis peske sool külma veega maha ja patsutage viilud puhta rätiga kuivaks.

Nüüd valmistage Napoli kaste. Hakkige sibul peeneks, praadige seda oliiviõlis ja siis kallake peale purgitäis tomatipüreed. Lisage basiilik, veidi soola ja pipart ja laske siis kastmel 20 minutit tasasel tulel podiseda. Nüüd on teil köök imelist lõhna täis, eks ole? * See on uskumatu!

7

Järgmiseks kloppige kaks muna koos veidikese soola ja pip­ raga lahti. Kastke baklažaaniviilud mõlemalt poolt jahusse, seejärel lahtiklopitud munasse ning praadige pannil taimeõlis, kuni need on kuldpruunid. Ah jaa, ja ärge olge õliga kitsid.

Mannaggia chi te muort*, inimesed, kõik te olete õli pärast alati nii pabinas! Valage pudelist korralik sorts, ärge lihtsalt tilgutage!

Laduge praetud baklažaaniviilud kihtide kaupa madalasse hautamisnõusse – maksimaalselt neli kihti – ja pange iga kihi peale natuke Napoli kastet ja ohtralt riivitud parmesani. Ripu­ tage kõige peale mozzarella ja küpsetage ahjus umbes 150 °C juures 20 minutit.

(Jaa, jaa, ma tean, et kaks baklažaani on liiga palju, aga kes suudaks vastu panna kiusatusele proovida paari viilu otse prae­ pannilt?)

Addolorata märkus: „Papa, ma ei suuda seda uskuda! Pole ime, et su kolesterool nii kõrge on.”

1 Mannekeen seisis Pieta ärklitoa nurgas. Kleit, mille ta oli sellele selga pannud, oli lihtsast kalingurist hooletult kokku traagelda­ tud mudel, kuid Pieta nägi juba vaimusilmas, mis sellest pidi saama. Kauni helmestikandiga, voogava vedikuga ja ümber piha seotud ehisvööga. Kleit pidi tulema imekaunis.

See oli aeg, mida Pieta armastas üle kõige. Aeg, mil nii pulma­ kleit kui ka pruudi tulevik näisid paljulubavad. Pärastpoole või­ sid tulla pettumused või isegi südamevalu. Kuid parim aeg oli just praegu, mil kleit polnud midagi enamat kui mudel ja kogu selle ilu oli alles Pieta kujutluses peidus. * Olge te kõik neetud!

8

Harilikult teadis Pieta, missuguseks kleit kujuneb, juba enne seda, kui ta pruuti lähemalt tundma õppis. Tema nägemus sellest, mida ta oma pitsi-, tülli- ja siidikangarullidest looma hakkab, valmis ta peas peaaegu alati juba esimese nõuandmis­ kohtumise lõpuks. Alles hiljem, lõputute proovide käigus allutas ta pruudid oma tahtele, ent nii leebelt ja veenvalt, et neile näis alati, et see on nende endi idee. Jätame ära riidest kunstlille puusal, ärme teeme allserva taskurätipalistust. Jaa, jaa, just see oligi teie soov.

Viimases proovis, kui pruut seisis peeglitoas ning talle pandi kingad jalga ja kinnitati loor juustele, tundis Pieta alati kur­ bust. Tema looming oli lahkumas laia maailma ja kunagi polnud teada, kuidas see – ja naine, kes seda kandis – seal hakkama saab. Sest Pieta teadis, et oli olemas ka hullemaid asju kui pitsi rebenemine ja allääre määrdumine.

Aga see kleit, mis oli praegu tema magamistoas mannekeeni seljas, oli teistsugune. Palju tähtsam kui kõik varasemad, palju raskem oli lasta sellel lahkuda. Pieta istus patjadele toetudes voodil ja vahtis kalingurist mudelit. Sellest ilmetust asjast pidi saama tema noorema õe pruutkleit ja kõik selle juures pidi olema täiuslik.

Pieta kuulis allkorrusel ukse avamist ja sulgemist ning samme puitpõrandal. Ta mõtles, kes see võiks olla. Õde Addolorata, tulevikuplaanidest liiga erutatud, et magama jääda? Või ema, kes oli mitu tundi tagasi voodisse läinud, kuid võis olla üles ärganud ja taibanud, et oli unustanud võtta mõnda tabletti või tilku, mida ta praegu tarvitas?

Nüüd kõlasid sammud raskemalt ja neile lisandus müra – pan­ nide ja savinõude kõlksatused ning mürtsatused köögikappides.

Järelikult oli see ta isa Beppi. Too oli liiga rahutu, liiga toimekas nii kehalt kui ka vaimult, et kunagi öö otsa järjest magada. Ja otse loomulikult oli ta köögis, ei kusagil mujal. Hommikuti, kui Pieta alla läks, et teha endale esimene tass kanget musta kohvi, oli köögilaual kuivamas äsja valmistatud pasta või seisis seal supipott, täis tomatikastet ja aeglaselt hautatud veiseliha.

9

Nagu poleks toitu juba niigi küllalt olnud. Köögikapis lebasid linastesse köögirättidesse mähitult pakid tema hoolikalt kuivata­ tud pastaga ning sügavkülmikus anumad tema tehtud kastmete ja suppidega, millele ema oli korralikult sildid peale kleepinud.

Ja ometi jätkas Beppi toitude valmistamist.

Pieta armastas isa tehtud sööki, aga seda oli alati kohutavalt palju. Vahel unistas ta, et lahkub sellest suurest neljakorruse­ lisest majast, kus nad kõik koos elasid, hakkab elama üksi ja teeb ise endale süüa. Siis oleks lõunasöögiks lihtne lehtpeedi­ supp, maitsestatud veidikese peekoniga, mida ta saaks rahus süüa, selle asemel et taluda hiiglaslikke portsjoneid, mida ta isa serveeris kära ja sekeldamisega, mis saatsid alati kõiki ta tegevusi.

Haigutades heitis Pieta viimase pilgu kalingurist mudelile.

Kujutluses kohendas ta kergelt kaelaava ja tegi õlapaelad laie­ maks. Siis kustutas ta tule, tõmbus tekkide all kerra ja oli mõne minutiga uinunud.

Järgmisel hommikul vara alumisele korrusel minnes leidis Pieta köögi täpselt sellisena, nagu oli arvanud. Pika männipuust laua üht otsa katsid läbisegi laiali laotatud kollased fettucine-pasta ribad, millele oli jahu peale puistatud. Laua teises otsas olid hunnikus õhukesed lasanjeplaadid ning keskele oli jäänud ime­ tilluke vaba ruum, kuhu Pieta ema Catherine oli asetanud oma hommikusöögihelveste kausi ja teekruusi.

Kahvatu ja väsinud, hallinevad juuksed siledalt taha kam­ mitud, lilleline hommikumantel seljas, kühveldas Catherine ükskõikselt putru suhu. „Tere hommikust, mamma! Kuidas sa ennast täna tunned?”

Pieta tõukas köögiukse lahti ja suundus otsejoones kohvikannu võtma. „Ei eriti hästi ega ka eriti halvasti.” „Kas tahad kohvi?” „Ei, ei, ma suudan hommikuti ainult teed juua, sa ju tead seda.” Catherine osutas pahaselt sõrmega lauda katvatele 10

pastatükkidele. „Igatahes seda ma küll ei tea, kus sa istuda saad, et hommikust süüa. Vaata seda kõike!” „Pole viga,” kehitas Pieta õlgu. „Ma tahan ainult tassi kohvi ja ühe sigareti. Lähen istun tagaukse juures trepiastmel.” „Suitsetamine, ikka see suitsetamine,” pahandas Catherine. „Millal sa maha jätad? Su õde ju ei suitseta. Ma ei saa aru, mis sundis sind üldse alustama.”

Kõik see kordus igal hommikul. Ema ärkas alati esimesena ning istus, ajaleht käes, elades kaasa halbadele uudistele ja ooda­ tes, kuni piim maisihelvestesse imbub. Pieta leidis ta alati köögi­ laua äärest, suu mossis, nagu sööks ta midagi kibedat, ning tihti luges ema valjusti ette mõne loo, mis oli temas erilist nördimust tekitanud.

Kui Addolorata oli hilisööni restoranis tööl olnud, tuli ta harilikult alla ja istus koos Pietaga trepiastmel, et kiiresti kohvi juua ja tema sigaretist salaja paar mahvi tõmmata, seejärel läks ta tagasi voodisse, et veel natuke magada.

Alles siis, kui nende isa Beppi üles tõusis, näis terve maja ärkavat ja päeva alustavat. Kui isa oli heas tujus, tormas ta köögi­ uksest sisse, haaras oma naise eest pooleldi söödud helveste kausi ja virutas valamusse, valas endale kolinal kohvi, ise kogu aeg lärmates: „Tere hommikust, mu bella Caterina, ja tere hom­ mikust, Pieta! Kas oled väljas suitsetamas? Tule sisse ja söö enne tööleminekut veidi hommikueinet nagu hea laps.”

Kui ta oli ärganud halvas tujus, siis oli kõik teisiti. Siis käis ta jalgu lohistades mööda kööki ringi, pigistas oma ninaselga nimetissõrme ja pöidla vahel ning oigas valjusti.

Kuid täna hommikul istus Pieta trepiastmel üksi, jõi oma kohvi, vaatas välja üle väikese aialapi, kus ta isa kasvatas köögi­ vilju, ning kuulas, kuidas ema ajalehe lehti keeras.

Taamalt kostis nagu alati Londoni liiklusmüra, kuid Pieta ei pannud seda õieti tähelegi. Ta oli sündinud selles kõrges majas Clerkenwelli kõrvaltänaval ja elanud seal terve elu. Kui ta istus siin oma lemmikpaigas, silmad poolsuletud ja hommiku­päike näole paistmas, kuulis ta ainult neid helisid, mida kuulda 11

tahtis – lindude laulu vastas asuva kirikaia puudelt, laste kil­ keid väikeselt mänguplatsilt. See kõrge müüriga ümbritsetud aed, mille iga jalatäis maad oli üles haritud ja kasutoov, oli kõige turvalisem koht, mida ta teadis. Kuid ta ei saanud siia jääda kogu hommikuks. Veel üks tass kohvi, veel viimane sigaret, ja siis on aeg minna. Ta tundis tavapärast hirmu, kui mõtles eel­ seisvale päevale. „Mis sul viga on? Sa näid täna hommikul veidi kahvatu, Pieta.”

Ta avas silmad. See oli muidugi Addolorata, kes kummardus, võttis ta käest sigareti ja imes seda ahnelt. „Mul pole midagi viga.” Pieta nihkus kõrvale ja õde surus end tema juurde istuma. „Ma lihtsalt mõtlesin millestki, ja ongi kõik.” „See tähendab, muretsesid millegi pärast.”

Addolorata valas Pieta kohvitassi enda omast uuesti täis ja tõmbas kahjutundega sigaretist viimase mahvi, enne kui selle õele tagasi andis.

Kaks neidu ei näinud üldse välja nagu õed. Addolorata oli isasse, üleni vormikas ja ohjeldamatute krässus juustega, tal olid ümarad põsed ja väikesed pruunid silmad. Pietal olid heledamad silmad ja tumedamad juuksed, mis olid lõigatud maitsekaks poisipeaks, raske tukk kulme riivamas. Ka temperamendi poo­ lest olid nad täpselt sama erinevad, aga kuigi nad olid terve elu teineteisega kakelnud, olid nad ometi alati jäänud parimateks sõpradeks. „Kas sa töötad täna?” Pieta viskas lõpuni põlenud sigareti betoonteerajale ja kustutas selle sussitalla all. „Mhmh, ja mul on vaja küllalt vara kohal olla. Tahan proo­ vida midagi uut. Mul on mõttes orecchiette-pasta, mida serveerin brokoli, kanapuljongis hautatud porrulaugu ja lahja peekoniga, võibolla lisan isegi tšillit ja pigistan veidi sidrunimahla peale.”

Addolorata hääl kõlas peaaegu unistavalt, kui ta rooga kirjeldas. „Sa võiksid tulla lõunaks restorani, ma valmistan seda sulle.” „Võibolla, ma vaatan, kas mul on aega.”

12

„Tule lihtsalt pooleks tunniks. Ta ei saa nõuda, et sa kogu aeg tööd teed. Isegi tema peab aru saama, et sul on vaja süüa.” „Meil käivad terve päev pruudid nõu küsimas ja kleidiproovis.

Ma pean kohal olema.”

Addolorata pööritas silmi. „Ausalt, ma ei mõista, miks sa seda teed. Ta varastab su ideesid, eeldab sinult päev läbi kohal olemist ja sunnib sind kogu töö ära tegema.” „Ma tean, ma tean. Aga ta on Nikolas Rose, nii et ta võib teha kõike, mis talle meeldib.” „Tule tema juurest ära, Pieta! Hakka omal käel tööle. Sa tead ju, et saad hakkama.” „Ei, veel mitte.” Pieta raputas pead. „Praegu pole õige aeg.

Ma ei ole veel valmis.” „Kui sa raha pärast muretsed, siis papa on valmis sind aitama.” „Ma tean. Ta tuletab mulle seda vähemalt kord nädalas meelde. Lihtsalt jätame selle teema, eks?” Pieta viskas õele veel ühe sigareti, mille too taskusse torkas.

Justkui märguande peale kuulis Pieta köögist pannikolinat ja tundis praetud sibula lõhna. Ning siis ilmus isa, käärid näpus, maitserohelise otsingule, komistades peaaegu otsa oma tütardele, kui ta tagauksest välja sööstis. „Tüdrukud, miks te peate siin väljas istuma nagu talunaised, ah? Mille jaoks ma teie arvates need köögitoolid ostsin? Minge ja istuge nende peal nagu normaalsed tsiviliseeritud inimesed.

Ja Pieta,” kõrgendas ta häält, „söö natuke hommikueinet! Sa pead rohkem sööma.” „Vabandust, papa, aga mul pole aega. Ma pean tööle minema.” „No sel juhul tule täna õhtul mõistlikul ajal koju. Ma teen õhtuks ühe ilusa lasanje ja tahan, et terve pere oleks laua ümber seda minuga koos söömas.” Ta vaatas Pietale õnnelikult otsa ja vehkis õhus kimbu värskelt lõigatud maitsetaimedega.

Pieta suudles teda kähku põsele. Kui ta köögi kaudu majja tagasi kiirustas ja trepist üles jooksis, et esimesena duši alla jõuda, kuulis ta ema kurtmas: „Alati on siin majas söögitegemise hais, Beppi, isegi hommikul esimese asjana.”

13

See polnud esimene kord, kui Pieta imestas, miks ta isa oli üldse palju aastaid tagasi Itaaliast lahkunud. Miks pidi nii elav ja rõõmsameelne mees armuma sellisesse igavasse naisesse nagu ta ema? Aga mis pani üldse mõnda meest mõnesse naisesse armuma? Pieta oli peaaegu kolmkümmend aastat vana ega tead­ nud seda ikka veel.

2 „Jutustage mulle, mis stiilis teie pulmapidu toimub.”

See oli esimene küsimus, mille Pieta tulevasele pruudile esitas.

Tolle vastus andis talle esmase ideevälgatuse selle kohta, millise kleidi ta kavandab.

Tänane pruut oli heledapäine ja veatu nahaga, kuid tal oli liiga ilmetu lõug, et olla tõeline iludus, ja väga hõredad juuk­ sed. Ta kügeles kroonlühtritoa valge diivani serval ning silmitses seinu ääristavaid vandliga kaetud mannekeene ja aksessuaare täis riiuleid. Pieta võttis istet tema vastas kõrge seljatoega toolil, valge paberiga joonistusplokk põlvedel ja pliiats peos. „Oh, ma arvasin …” Noor pruut näis segaduses olevat. „Kas te nüüd alustategi? Ma lihtsalt mõtlesin, et me ootame, kuni Nikolas Rose saabub. Mul pole midagi ootamise vastu.”

Pieta muigas. „Vabandust, ma arvasin, et teile selgitati asjade käiku. Mina viin läbi esimese nõustamise ja teen algsed visandid.

Seejärel võtab Nikolas kavandi ja viimistleb seda. Nõnda valmi­ vad kõik Nikolas Rose’i kleidid. Niisiis … teie pulmade stiil?”

Pruut võttis klaasist lonksu külma šampanjat, mida Pieta oli talle valanud. „Kuna mu peigmehe perekond on katoliiklased, tuleb suurejooneline laulatus väga uhkes kirikus ning hiljem pulmapidu muusika ja tantsuga. Kõik on väga traditsiooniline.

Aga asi on selles, et …” Ta rüüpas veel veidi šampanjat. „Ma tahan oma pulmapäeval olla glamuurne, nagu oleksin Oscari auhindade gala punasel vaibal. Sellepärast olengi siin Nikolas 14

Rose’i juures, kuna kõik ütlesid mulle, et ta teeb kõige peene­ maid kleite.”

Pieta pliiats liikus juba mööda valget paberit. „Järelikult soo­ vite midagi klassikalist, kuid siiski üsna seksikat,” arutles ta. „Mitte liiga suurt dekolteed või õlgade paljastamist, aga ometi kehale liibuvat, eks ole? Teil on nii kaunis figuur, et oleks kahju sellega mitte uhkustada.”

Pruut näis närviline: „Võtsin kaasa mõned fotod, mis ma ajakirjadest välja lõikasin, aga ma polnud kindel, kas härra Rose …” Ta sukeldus oma mahukasse käekotti ja tõi sealt esile kaustatäie klantspilte.

Pieta torkas kausta oma joonistusploki alla. „Väga hea,” ütles ta, pliiats ikka veel visandeid kritseldamas. „Nikolas heidab hea meelega neile pilgu peale. Nüüd järgmine küsimus: riietuse värv?

Kas olete mõelnud, mida te tahaksite pruutneitside seljas näha?

Ja lilled? Milliseid lilli te pruudikimbuks soovite?” „Ma … ma pole kindel. Neid asju, mille peale peab mõtlema, on nii palju, eks ole?” „Pole viga. Me võime teid aidata ideedega kõikide nende asjade puhul, kui vajate. Seega on minu järgmine samm võtta teie mõõdud ja teha teist paar kiiret fotot. Seejärel, niipea kui olen ­Nikolasega nõu pidanud, määrame teile järgmise kokkusaamise.”

Ta oli just jõudnud mõõdulindi ümber pruudi piha seada, kui kuulis meest tulemas. Ilmselt mõtles Nikolas, et Pieta on üksi. „Pieta, Pieta, Pieta!” karjus ta pahuralt, „Pieta, kas oled näinud mu …”

Taibates, et Pieta on toas koos kliendiga, muutis Nikolas näoilmet. Ta kandis kitsaid peenetriibulisi pükse, musta särki ja pikka musta pintsakut, mille nööpaugus oli punane gerbera.

Ainsa hõljuva liigutusega läbis ta toa, pööras pruudi näoga peegli poole, haaras ta hõredad juuksed pihku, kuhjas need pealaele ning silmitses nii tema kui ka enda peegelpilti. „Kaunis,” ütles ta, „lihtsalt kaunis!” „See on Helene Sealy,” informeeris Pieta teda. „Ta abiellub järgmisel suvel ja tahab kanda Nikolas Rose’i kleiti.”

15

„Muidugi tahab ta seda.” Nikolas laskis pruudi juuksed sõr­ mede vahelt alla libiseda ja heitis pilgu Pieta visanditele. „Ma näen teda milleski voogavas, materjalis, mis liigub, kui ta end liigutab, ning mis pole liiga jäik ega ametlik. Ma näen pruudi­ kimbuna valgeid orhideesid, seotud lihtsa mündirohelise pae­ laga. Ja juuksed võibolla ülespandult, mõned valged õied ja kahvatu­rohelised lehed otse siin kõrva juures. Jaa, jaa, kaunis!

Jätan sind sellega tegelema, Pieta.”

Ta tegi kannapöörde ja oli kadunud sama kiiresti, kui oli ilmunud. „Kas see oli Nikolas Rose?” küsis pruut, kes näis vapustatud. „Jah, see oli tema.”

Pieta jätkas asjadega, mis oli vaja ära teha: mõõtude võtmine, fotode tegemine kausta jaoks, paberite täitmine, ning lõpuks andis ta pruudile oma visiitkaardi, millele oli kirjutatud: „Pieta Martinelli, moelooja abi”. „Oo, teil on Itaalia nimi,” Helene’ile näis see meeldivat. „Jah, mu isa on itaallane,” ütles Pieta. „Vaat see on tõesti kokkusattumus. Mu peigmees on ka itaal­ lane. Ta nimi on Michele DeMatteo. Kas pole kena nimi? Varsti olen Helene DeMatteo …”

Pieta seisis väga vaikselt ja laskis noorel mõrsjal edasi kõnelda seni, kuni oli kindel, et on enesevalitsuse täielikult tagasi saanud.

See kestis mõne hetke, ja ta mõtles, kas oli märgata, et midagi on valesti. „Ja teie peigmees,” küsis ta viimaks, „kas ta teab, et tulite Nikolas Rose’i juurest endale pulmakleiti tellima?” „Oh ei, muidugi mitte. See peab ju üllatus olema, eks ole?

Suur üllatus.”

Pieta noogutas. „Oo jaa, see saab olema üllatus,” sõnas ta vaikselt, „seda võin teile lubada.”

Ta lipsas välja, ilma et oleks Nikolasele seda isegi öelnud. Kui too oleks teadnud, et Pieta välja läheb, oleks ta leidnud tuhat moodust, kuidas teda kinni pidada, ja oleks ilmselt koostanud 16

nimekirja asjadest, mida talle on vaja tuua. Aga Pieta ei saanud oodata. Tal oli vaja minna Little Italysse ja otsekohe Addoloratat näha. Ta ei suutnud seda uudist kauem ainult endale hoida.

Little Italy* oli kunagi olnud kõige kitsukesem restoran, kus oli ainult niipalju ruumi, et üksainus kelner sai hädavaevu lau­ dade vahel liikuda. Tollal polnud ei menüüd ega toiduvalikut.

Külastajad sõid seda, mida Beppi oli parajasti valmistanud. Näi­ teks pastasuppi, millele järgnesid taldrikutäis kaua mooritud liha ja paprikahautis peperonata, kõrvale klaas teravamaitselist punast veini, ning igal laual oli korv koreda sitke leivaga. Alguses olid seal söömas käinud ainult itaallased, aga kuuldused olid aegamööda levinud, ja nüüd, kõik need aastad hiljem, oli Little Italy laienenud kolme naabruses asunud äri pinnale. Maja ees kõnnitee kohal oli suur valge baldahhiinkatus, selle all hõbeda­ karva alumiiniumlauad ja -toolid, ning suurtes pottides pügatud rohelised põõsad, eraldamaks lõunastajaid äritänava saginast, mis seal alati tööpäevadel valitses. Sealt võiski leida Beppi – kes oli öeldavasti pensionile jäänud – soojadel päevadel oma sõpra­ dega kaarte mängimas ja silma peal hoidmas Addoloratal, kui too igal hommikul tahvlile kriidiga menüüd kirjutas ja terve päeva külastajatele toitu valmistas.

Sisekujundus ei olnud muutunud. Valgeid krohvitud seinu katsid suured mustvalged äratrükid vanadest fotodest: Beppi lapsena lõunalauas spagette söömas, kogu perekond pidulikult riietatud pühapäevahommikul kirikusse minekuks, Beppi ja ta õde Isabella naervatena laenatud Vespal sõitmas. Lauad olid kaetud punavalgeruuduliste linadega ja toitu serveeriti suurtes valgetes kaussides. Nii oli see olnud Little Italy algusaegadest saadik.

Nüüd oli Addolorata hakanud vähehaaval väikeseid muuda­ tusi tegema, lisades toitudele uusi maitseaineid ja koostisosi: peotäis Kreeka pähkleid tummises risotos, näpuotsatäis kööm­ neid lambaraguus. Beppil oli kombeks kaardimängupartiide * Väike Itaalia

17

vahel köögis käia ja proovida lusikalt kastet või kulbist suppi ning sageli kostsid siis köögist kõige valjemad hääled.

Aga täna leidis Pieta isa tema lemmikkohalt laua äärest õues päikesepaistel, valge vesti väel ja täielikult süvenenud kaardi­ mängu Ernesto Bosettiga. „Kas sa võidad, papa?” hüüdis Pieta.

Isa tõstis kulmu kortsutades pilgu: „Noh, ma võiksin võita küll, kui see stronzo* lõpetaks sohitegemise.”

Ernesto viskas oma kaardid lauale ja tõstis käed taeva poole: „Porca la miseria,** ma olen sinuga kolmkümmend aastat kaarte mänginud ja sa ei suuda unustada seda ühtainsat eksimust palju aastaid tagasi!” Ta vaatas üles Pieta poole ja raputas pead. „Ma ei tea, miks ma ikka veel temaga mängin, kullake, ma tõesti ei tea. Igatahes on tore sind näha. Leia endale tool ja söö koos meiega!”

Pieta patsutas teda õlale: „Mulle meeldiks väga teiega lõuna­ tada, aga ma söön täna koos Addolorataga. Tal on mingi uus roog, mida ta tahab minu peal katsetada.” „Uus roog?” pomises ta isa. „Ära praegu liiga palju söö, Pieta!”

Pieta ärritus, kuid vastas naerdes: „Aga alles täna hommikul ütlesid sa mulle, et pean rohkem sööma.” „Si, si, kuid ära unusta imeilusat lasanjet, mille ma täna õhtu­ söögiks tegin. Tahan, et su söögiisu alles jääks.” „Ära muretse, papa,” hüüdis Pieta üle õla, kui majja sisenes, „su imeilus lasanje süüakse kindla peale ära!”

Restoranis oli täna palju rahvast. Väljas olid kõik lauad hõi­ vatud ja sees oli üksainus vaba laud. Maja oli täis lärmi ning valgesse riietatud itaallastest kelnerid sööstsid edasi-tagasi, kan­ des laudadele auravaid toidutaldrikuid ja viies neid jälle ära, kui need olid isukalt tühjaks söödud. Kõikidel vanemaealistel kelneritel olid vuntsid ning noorematel hobusesabasse seotud pikad juuksed ja sätendav kuldrõngas kõrvas. * Sitapea. ** Kurat ja põrgu!

18

Ülemkelner oli Frederico, kes oli siin töötanud peaaegu algusest peale. Ta serveeris parajasti kaussides musta kalmaari­ vedelikuga risotot, kui märkas Pietad. Peanoogutusega osutas ta vaba laua suunas: „Ciao, bella!* Istu sinna ja ma teatan su õele, et oled kohal.” Õde oodates jälgis Pieta, kuidas inimesed toitu naudivad.

Kõige rohkem telliti risotot. Külastajad sõid isukalt, tupsuta­ sid punase salvrätiga oma kalmaarivedelikust musti huuli ja ­rüüpasid veiniklaasidest Chiantit. Teiste seas oli ka üks üli­ konnas mees, kes sõi üksinda, lugedes samal ajal ajalehte. Ta sõi seda ainsat rooga, mida Addolorata kunagi menüüst ei eemalda­ nud – hirvekooti, mida oli kaua hautatud ohtra koguse sibu­ late ja tomatitega ning mida serveeriti sametise kastmega, mis immutas suurt kuhilat kartuliputru praetud küüslauguga. Pieta nägi mehe näoilmest, et iga suutäis tundus talle taevalik.

Kui Addolorata köögikuumusest õhetades saabus, tõi ta kaasa kaks valget kaussi täis pastarooga, mida ta terve hommiku­ pooliku oli täiustanud. „Näe, proovi seda! Ütle, mida sa sellest arvad. Ma valmistasin palju eri versioone, kuid arvan, et lõpuks see mul õnnestus.”

Pieta pistis ühe lusikatäie suhu. Tegelikult oli see roog rohkem supi moodi. Brokolit oli keedetud vanamoodsal viisil, kuni see oli täiesti pehme ja tükkideks lagunenud. Porrulauku oli praetud oliiviõlis ja siis kergelt hautatud väheses brokolikeeduvees, kuni see oli peaaegu sulanud. Lisatud oli pisut tšillit ja sidrunit ning jämedalt hakitud musti oliive, natuke piiniapähkleid ja paksude laastudena pecorino-juustu. Maitse ja toitvuse lisamiseks oli see kõik segatud kõrvakesekujulise pasta hulka. „Sa oled peekoni välja jätnud,” märkis Pieta.

Addolorata pistis lusikaga veidi toitu suhu, kallutas pea viltu ja kehitas õlgu. „Mulle tundus, et see ei vaja üldse peekonit. Kas sulle maitseb?”

* Tere, kaunitar!

19

Pieta võttis teise lusikatäie, ja siis kolmanda. „Mmm, maitseb küll. Isegi väga! Peaksid selle tingimata menüüsse lisama. Ser­ veeri seda koos suure viilu krõbeda leivaga, et inimesed saaksid kogu vedeliku kausist kätte.” „Kas see on liiga vedel? Äkki oleks vaja toidu paksendamiseks natuke kartulit lisada?” „Ei, ei, see on parem nii, nagu on, kerge ja tervislik. Ära pane kartulit!” „Ikkagi …” Addolorata liigutas lusikaga oma suppi. „Võibolla vajab see siiski peekonit …”

See oli üks asju, mis Pieta perekonda lõhestas. Tema õde ja isa elasid toidu nimel. Nad sõid seda aplalt ning võisid sellest kirglikult kõnelda terve päeva ja veel pool ööd lisaks, ilma et oleksid kunagi tüdinenud. Ent Pieta, kuigi talle meeldisid köögi­ viljasupp ja pasta, oleks olnud täpselt sama õnnelik ka kooreta keedetud muna ja röstsaia süües. „Noh, mida sa arvad,” nõudis Addolorata, „peekoniga või ilma peekonita?” „Jätame praegu selle.” Pieta kummardus üle laua. „Mul on uudiseid.” „Ohoo!” Addolorata rebis end lahti mõtisklustest oma kausi sisu üle. „Mille kohta?” „Meile tuli täna hommikul nõuandeid saama uus pruut, ja arva ära, kellega ta abiellub.” „Räägi!” „Michele DeMatteoga.”

Addolorata pillas oma lusika kaussi. „Ei! Kas tõesti?” „Jah, tõesti.” „Kas see pruut teab, kes sa oled?” „Ma ei usu.” „Oh jumal, kas sa kavatsed talle seletada? DeMatteo vanamees saab rabanduse, kui ta sellest teada saab.”

Pieta noogutas: „Ma mõistan, aga ma ei tea, kuidas saan talle midagi öelda. Lisaks kõigele muule on ta pruuti juba näinud.” „Nikolas?”

20

„Jah, ta tuli sisse, kui parajasti mõõte võtsin. Nii et vaevalt ma saan selle naise nüüd enam minema saata. Nikolas ei unusta eales ühtki klienti. Ta otsustas juba, mis värvi pael peaks tolle pruudikimbul olema.” „No mida sa siis teed?” Addolorata tõukas oma kausi kõrvale ja toetas küünarnukid lauale. „Ma ei tea. Ilmselt jätkan lihtsalt tööd ja kavandan talle kleidi.

Minu meelest tuleb see üsna ilus. Ta tahab, et see oleks tagasi­ hoidlikult seksikas ja glamuurne.” „Ja ta ise? Kas tema on ka seksikas ja glamuurne?” „Ta on kenake, blond, ja minu arvates Michelest tublisti noo­ rem. Aga mitte just glamuurne.”

Addolorata nägu oli mõtlik. „Tead, minu arust oli Michele DeMatteo alati sinust sisse võetud, kui me koolis käisime.” „Ei!” „Tegelikult küll. Ta näis alati püüdvat sinu tähelepanu.”

Pieta naeris ja raputas pead: „Sa pead silmas seda, et tal oli kombeks mind narrida. Ja vahel näppas ta mu lõunasöögi.”

Frederico tuli nende juurde, kergitas üht kulmu ning ­Addolorata andis talle noogutusega loa nõud laualt koristada.

Mõni minut hiljem tõi mees neile espresso tillukestes tassides, mille kõrvale alustassile oli seatud ruuduke tihket šokolaadi­ kooki. Pieta hammustas oma koogist tüki juba enne, kui kohvi rüüpas. Ta armastas magusat.

Ta jõi lonkshaaval kohvi ja raputas uuesti pead: „Michele polnud kunagi minust selles mõttes huvitatud, ja kui olekski olnud, mis üldse saanuks juhtuda? Papa ja DeMatteo vana­ mees oleksid saanud krambid, kui oleksime kusagile koos läi­ nud. Ära ütle talle midagi, Addolorata! Ja ära räägi, et ­Michele pruut tuli minu juurde. See tekitab ainult veel rohkem paha­ meelt.” „Noh, lõpptulemusena tekitab see igal juhul pahameelt.”

Addolorata nägu oli sünge. „Ma arvasin, et pulm peaks olema õnnelik sündmus, aga näib, et sellega kaasneb alati mingi draama.”

21

„Igatahes mitte sinu pulmaga,” lubas Pieta, „sinu oma saab olema täiuslik. Ma kannan selle eest hoolt.”

Pieta jäi lõunalt tulles tööle hiljaks. Nikolas oli kindlasti maru­ vihane. Lootes, et järgmine klient pole veel tulnud, tõttas Pieta mööda rahvarohket kõnniteed pruudisalongi poole. Disainer Nikolas Rose’i käsutuses oli mitu omavahel ühendatud ruumi ühe vana häärberi ülemisel korrusel Holbornis. Kui Pietal kohe üldse ei vea, siis vestleb suurmees praegu isiklikult kroonlühtri­ toas pruudiga, kes on saabunud viimasesse kleidiproovi. Kleit on valmis pandud ja ripub peeglitoas, kuid Nikolasel ei tule mõttes­ segi pruudile kleiti selga proovida. See on Pieta töö. Nikolasele meeldis kohale ilmuda proovi lõpus, pruudi juukseid puudu­ tada, kleidi vedikut kohevile lüüa ning seejärel kaduda kõrvale disainiruumi seniks, kuni ilmub järgmine pruut ja tal on vaja taas oma võlujõudu rakendada.

Nikolas Rose’i salongi tähtsaim ruum oli õmblustuba, ning viis vanemat naist, kes istusid kitsastes tingimustes ümber pika õmbluslaua, olid peamine põhjus, miks Pietal oli nii raske salon­ gist lahkuda ja omal käel tööle hakata. Need olid Londoni pari­ mad õmblejannad, kes valmistasid oivalise lõikega, peenelt teos­ tatud ja käsitsi külgeõmmeldud pärlitega kleite, mille poolest Nikolas Rose kuulus oli. Vahel piisas neil ainsast pilgust kavan­ dile, et märgata mõnda detaili, mis Pietal kahe silma vahele olid jäänud. Vaiksetel päevadel, kui Nikolas polnud kohal, mängisid nad mannekeenil kangastega ja aitasid näitlikuks muuta Pieta ideid valmisriiete kollektsioonist, millega ta unistas kunagi algust teha. Pieta arvas end teadvat, mida ta tahtis. Esmalt kõi­ gest tuumikkollektsioon, mitte üle kaheksa lihtsas stiilis kleidi, mida iga pruut saaks veidi isikupärasemaks muuta, ning iga kleidi sees silt kirjaga „Moekunstnik Pieta Martinelli”.

Kuid Nikolas Rose’ist polnud kerge lahku lüüa. Pieta hakkaks puudust tundma neist viiest eksperdist õmblustoas ja ka teistest asjadest: Nikolas Rose’i mainest, rikastest pruutidest, kes tulid tema juurde ja olid valmis kulutama raha ilusatele kangastele ja 22

peenele teostusele, ning üllatuslikult ka Nikolasest endast. Sest kuigi too oli tujukas, vihaleajav ja nõudlik, oli tal siiski sageli geniaalseid ideesähvatusi. Ta võis näiteks võtta mõne väga ilusa kleidi, mille Pieta oli kavandanud, ning muuta selle tõeliselt eri­ liseks. Iga päevaga, mil Pieta seal töötas, õppis ta midagi uut. See oligi põhjus, miks ta ei saanud lahkuda ja oma äri luua. Kunagi kindlasti, aga praegu polnud ta selleks veel valmis.

Pieta kiirustas nii väga, et tormas oma kõrgetel kontsadel mööda järske astmeid kuuest trepijärgust üles. Topeltuste ja kriiksuvate puitpaneelidega vanaaegsel liftil võttis kohale­ jõudmine terve igaviku ja tal ei jätkunud kannatust seda oodata.

Mis veelgi tähtsam, kannatust ei jätkunud ka Nikolasel.

Pieta oli täiesti hingetu, kui kroonlühtritoa ukse lahti tõukas.

Nagu ta oligi kartnud, ootasid teda seal nii Nikolas kui ka pruut.

Nad õhetasid veidi ja nende vahel madalal laual oli poolik pudel šampanjat. „Vabandust, et hilinesin,” püüdis Pieta oma häält rahulikuks sundida, „mul oli vaja välja minna, et mõned asjad korda ajada, ja mind peeti kinni.”

Nikolas naeratas kokkupigistatud huultega. Kliendi juures­ olekul ei lasknud ta eales oma viha välja paista. „Preili Laney soovib kannatamatult oma valmis kleiti näha, Pieta. Palun juhata ta peeglituppa!”

Selle pruudiga oli raske olnud. Ta oli lugematu arv kordi muutnud meelt nii kleidi kanga kui ka tegumoe suhtes, nut­ nud oma käsivarte kuju ja reite paksuse pärast, kõhnunud, see­ järel kaalus juurde võtnud ja siis taas kõhnunud. Seda kleiti oli lõputult muudetud, kuid Pieta oli pruuti kindla käega läbi kogu stressirikka protsessi juhtinud ning nüüd mõtles ta, kas polnud valmis saanud kleit mitte üks kõige kaunimatest, mille nad olid loonud.

Pruutkleit rippus peeglitoas seal, kuhu Pieta oli selle jätnud.

See oli eriti kaunist siidsatiinist, kahara maani seelikuosaga ja pikkade nööbitud varrukatega, seljal olid samasuguse rii­ dega kaetud nööbid ning põrandani ulatuvate otstega mustast 23

satiinist lehv. Kui pruut kleiti nägi, täitusid ta silmad pisaratega: „Oh, Pieta, sina ja härra Rose olete täitnud kõik mu unistused!”

Pieta naeratas leebelt: „Proovime seda viimast korda selga veendumaks, et see istub veatult. Ükski Nikolas Rose’i kleit ei tohi pitsitada, paigast libiseda või nihkuda, kui sa end liigutad.

See peab olema kõige mugavam asi, mida oled eales kandnud, samuti kõige luksuslikum.”

Pisaraid voolas veel rohkem, kui pruut seisis oma kleidis peegli ees, ning Pieta ulatas talle suure karbitäie pabertasku­ rätte, mida ta hoidis peeglitoas varuks sellisteks tundeküllasteks hetkedeks. „See on täiuslik, eks?” küsis Pieta. „Oo jaa!” Pruut näis vapustatud. „Kas ma tohin tõesti selle koju viia?” „Mitte enne, kui härra Rose on sind selles näinud ja me oleme saanud veenduda, et ta on sellega täiesti rahul.” Pieta helistas dekoratiivset pronkskellukest, mis rippus peeglitoa nurgas.

Nikolas viivitas mõne hetke, enne kui tähtsalt sisenes. Täna kandis ta hästi istuvaid pükse, musti seemisnahast poolsaapaid ja liibuvat musta särki. Ta oli pirtsaka näoga sale mees vara­ kult hõbedaseks tõmbunud paksude turris juuste ning tujutult ­mossis suuga.

Nikolas seisatas ukseavas, olles oma paha tuju unustanud. „Pieta, kullake,” õhkas ta kleiti vaadeldes, „ma arvan tõesti, et see on kõige jumalikum asi, mille me kunagi oleme loonud.” „Mina arvan sedasama.”

Nikolas astus lähemale ja puudutas varrukaid, mis olid kava­ lalt drapeeritud, nii et varjasid pruudi käsivarte ülaosa. „See on nii moodne, nii aktuaalne ja nii originaalne. Ma olen tõepoolest väga õnnelik.”

Pruudi pisarad voolasid endiselt lakkamatult. „See on kõige kaunim kleit, mida ma oma elus näinud olen. Ma ei taha seda enam üldse seljast ära võtta.”

Mees naeratas talle: „Kõik Nikolas Rose’i riietatud pruudid on kaunid. Teisiti pole meie puhul mõeldavgi.”

24

Ning seejärel oli ta läinud, jättes Pieta lõplikku arvet vormis­ tama, kleiti kotti pakkima, seda koos selle omanikuga taksosse paigutama ja koju saatma. Paari nädala pärast saavad nad ümb­ riku, milles on fotod pruudist, kes seisab kirikutrepil, pruudi­ kimp käes, ja näeb välja veel kaunim ja rõõmsam kui täna. Pieta tundis peaaegu omaenda silmis pisaraid pakitsemas, kui ta seda ette kujutas. „Õnn kaasa, saa õnnelikuks! Ja ära unusta, et kleit kannatab ainult keemilist puhastust ja et pärast kandmist tuleb see pak­ kida happevabasse paberisse.” Need olid alati viimased sõnad, mida Pieta pruutidele ütles, kui nood koos kleidiga oma uude ellu lahkusid.

3 See oligi see, mis tegi ta isa kõige õnnelikumaks – kogu pere­ kond ümber köögilaua naerdes ja omavahel vaieldes söömas midagi maitsvat, mida ta oli valmistanud. Talle meeldis istuda laua otsas, naine temast paremal ning tütred teisel pool. Kuid nüüd oli laua ääres uus tool ja üks mees perekonnas juures, ning kuigi Beppi püüdis kõigest väest, hakkas õhus valitsev pinge siiski tunda andma. Eden Donald küll meeldis Beppile, ent too polnud mees, keda ta soovis oma tütrele Addoloratale abi­kaasaks.

Edeni isa oli šotlane ja ema pärit Ghanast. Eden oli ehitaja. Ta nahk oli piimašokolaadi karva, nina katsid tedretähnid, tal olid paksud huuled ja punakaspruuni tooni tumedad juuksed, mis olid punutud pikkadeks rastapatsideks. Kui ta Beppi söögilaua teises otsas istet võttis, muutus õhkkond alati kergelt pingeliseks.

Tänane õhtu ei olnud erand. „Nii, Eden.” Beppi toon oli käskiv. „Kas sa oled koos mu tütrega juba Saint Peteri kiriku preestriga kõnelnud ja pulmaaja broneerinud?”

25

„Ei, veel mitte.” Eden näis tundvat end ebamugavalt. „Noh, siis peate kiirustama. Saint Peteri kirik on populaarne koht ja te ei pruugi soovitud kuupäeva saada, kui te veel veni­ tate.”

Eden noogutas. Talle oli algusest peale öeldud, et tema ja Addolorata laulatus toimub Saint Peteri kirikus, mis on ­Clerkenwelli Itaalia kirik, ja et pulmapidu peetakse restoranis Little Italy. „Ja Ernesto rääkis mulle, et neil on seal veel üks asi, mida te peate tegema.” Beppi oli rääkimisega nii hõivatud, et polnud oma lasanjet peaaegu puudutanudki. „Eriline kursus neile paa­ ridele, kes hakkavad abielluma. Ta ütles, et see on kohustuslik.”

Addolorata tõstis pilgu taldrikult. „Papa,” alustas ta, aga jäi kõhklevalt vait. „Si, cara.* Ma tean, et sul on restoranis väga palju tegemist.

Ma räägin preestriga, kui sul aega ei ole.” „Ei, ära seda veel tee!” Addolorata kaevus kahvliga õhukeste pastakihtide vahele, millest immitses bešamellkastet, liha ja tomateid. „Eden ja mina mõtlesime, et võiksime alguses mõnin­ gaid teisi paiku vaadata.”

Beppi oli hämmelduses: „Teisi kirikuid, miks?” „Ei … mitte teisi kirikuid. Mõnda hoopis teistsugust paika … nagu näiteks mõni saal või hotell. Või isegi mõni eraklubi. Väga ilusaid kohti on olemas.” „Ja kas preester saaks sind seal laulatada?” „Noh, see oleks tsiviillaulatus, papa. Aga suurepärane oleks see, et …” „Mannaggia chi te muort!”** Beppi virutas oma veiniklaasi lauale nii ägedalt, et see purunes ning loik Barolo veini valgus laudlinale. „See on kõigest üks idee, papa. Me tahame lihtsalt selle üle järele mõelda.” Addolorata hääl oli paluv. * Jah, kallis. ** Olge te kõik neetud!

26

„Kas sa püüad mind ja mu perekonda solvata?” Beppi pöör­ dus nüüd otse Edeni poole. „Kas sul pole minu vastu üldse austust?”

Eden vahtis talle lihtsalt pilku pööramata otsa, kuid ei öelnud midagi. „Va bene, va bene!”* Beppi tõstis käed. „Kui mu tütar ütleb, et tahab just sinuga abielluda, siis olgu nii, aga ta teeb seda Saint Peteri kirikus, mitte kusagil mujal. Kas see on arusaadav?”

Keegi ei öelnud sõnagi. Beppi langetas pea ja sõi pasta oma taldrikult viimse raasuni ära. Siis virutas ta kahvli lauale, tõukas tooli eemale ja tormas köögist välja.

Paar hetke valitses vaikus, siis hakkas Catherine oma leebe, kurnatud häälega rääkima. „Kas sa tahad isa südant murda, Addolorata?” „Ei, mamma.” Tütre hääl reetis, et ta on nutule lähedal. „Miks te Edeniga mõtlete siis abiellumisest ükskõik kus mujal, mitte Saint Peteris?” „Lihtsalt sellepärast, et … see on minu laulatus ja … miks peab kõik alati olema nii, nagu papa ütleb?” „Sellepärast, et ta on perekonnapea,” vastas Catherine liht­ salt. „Oh issand jumal küll!” „Sa elad siin tema katuse all, sa teenid elatist restoranis, kus ta nii rängalt tööd on teinud, et muuta see niisuguseks, nagu see on praegu. Kõik, mida su isa teeb, teeb ta sinu ja su õe jaoks. Ja nüüd tahad sa ta ilma jätta sellest ainsast asjast, mida ta soovib.”

Lükanud eemale taldriku söömata lasanjega, tõusis Catherine vaikselt lauast ja väljus toast.

Addolorata kattis näo kätega: „Oh, mu jumal!” „Noh, ma ju ütlesin sulle,” lausus Eden leebelt. „Ma tahan lihtsalt vaadata teisi kohti ka, muud midagi. Kas see on siis nii tähtis asi?” „Ilmselt.” Eden oli ainus, kes ikka veel sõi. * Hea küll, hea küll!

27

„Pieta,” pöördus Addolorata õe poole, „kas ma olen ebamõist­ lik?” „Kas ausalt?” Pieta kaalus vastust. „Ei, ei ole. Aga minu mee­ lest peaksid sa ikkagi abielluma Saint Peteri kirikus.” „Oh, ja see ongi tõde? Olgu, mul on kõrini sellest, et mulle öeldakse, mida ma peaksin tegema, ja mul on kõrini sellest perekonnast ja sellest, kuidas kõik sekkuvad üksteise ellu.” ­Addo­lorata tõusis püsti. „Ma ei kavatse seda rohkem kanna­ tada!” Ta lõi ukse enda taga pauguga kinni ja tormas majast välja.

Eden pühkis leivatükiga oma taldrikult viimased kastmejäägid kokku. „Ma räägin temaga,” ütles ta Pietale. „Lihtsalt veena teda Saint Peteris aega kinni panema. Kõik muu toimub nii, nagu sina tahad,” lubas Pieta. „Noh, peaaegu nii.” „Jaa, jaa, hea küll.” Ikka veel leiba mäludes ajas Eden end laua äärest püsti. „Ma lähen nüüd parem talle järele. Näeme hiljem!”

Pieta jäi üksi. Laual olid ikka veel määrdunud taldrikud, katkine klaas ja veiniplekid, pliidil hunnikus kasutatud potid ja kausid. Ohates hakkas ta koristama. Addoloratal oli õigus – vahel polnud kerge olla selle perekonna liige.

Pieta magas halvasti ja ärkas hilja. Ta jõi püstijalu kohvi, sil­ mitsedes köögiaknast isa, kes oli vööni paljas ja kaevas köögi­ viljaaias maad. Tema liigutused olid kiired, peaaegu raevukad, kui ta maad labidaga ümber pööras. Tema kõrval seisis vana kassettmakk ja möirgas Napoli armastuslaule. Aeg-ajalt laulis isa kimedal häälel kaasa. Ta näis küllalt heatujuline, aga isa viha oligi alati nagu õletuli – kiirelt lahvatav, ent sama kähku kustuv, kui uut kütet ei lisatud. Ema oli teistsugune. Kui ta aias nokit­ sedes tõmbas välja mõne umbrohu või sidus üles tomatitaime, siis mõtles ta eelmise õhtu tüli üle järele ja kujutles tõenäoliselt juba uusi probleeme, mille pärast muretseda.

Lõpetanud kohvijoomise, ronis Pieta mööda järsku treppi oma pööningutuppa. Maja oli korruste kaupa pereliikmete 28

vahel ära jagatud. Alumisel korrusel oli avar köök ja väike harva kasutatav elutuba. Teisel korrusel oli vanemate magamistuba ja ema õmblustuba. Addoloratale kuulus järgmine korrus, kuigi ta praegu seal ei viibinud, sest oli ilmselt jäänud ööseks Edeni juurde. Ning kõige kõrgemal oli Pieta kuningriik – tuba, kus ta magas, ja teine, millest oli aastate jooksul saanud hiiglaslik garderoobiruum.

Pieta ei visanud kunagi riideid minema. Neid sai alati ümber teha ja uuesti kanda. Ta käis kaupa jahtimas turgudel, odav­ müükidel ja kasutatud riiete poodides. Toa ühes otsas rippusid põikpuul kaunid siidkleidid 1920.–1930. aastatest. Need hakka­ sid juba kõdunema ja pudenema, ent Pieta pani neid siiski aegajalt selga. Lisaks olid garderoobitoas lillelised mustlasseelikud, pikad pluusid ning kleidid, mille Pieta oli kiiruga kokku vurista­ nud ema õmblusmasinal paar tundi enne peoõhtule minekut, ja kallid disainerrõivad, millele ta oli kulutanud kaugelt liiga palju raha. Kõik põikpuud olid nii üle koormatud, et olid keskkohast kaardus, kuid Pieta suutis ometi alati millegi uue ja erilise tarvis ruumi leida.

Talle meeldis igal hommikul paar hetke seista ja oma rii­ deid vaadata, nagu oleksid need vanad sõbrad, enne kui endale midagi selga valis. Täna otsustas ta lihtsa musta puuvillase kleidi kasuks, sidus vöö asemele oranži siidsalli ja libistas randmele kaks laia plastkäevõru. Paar täistallaga tekstiilkingi jalga, ja ta oligi valmis.

Kui vihma ei sadanud, meeldis Pietale jalgsi tööle minna.

Ta läks alati üht ja sama teed pidi. Kõigepealt suundus ta läbi Saint Jamesi kirikaia, kus oli lapike muru ja vanad puud, siis üle Clerkenwelli haljasala, ja edasi mööda rahvarohket peatänavat Little Italy poole, mille ees pesti parajasti kõnniteed ja seati end päevaks valmis.

Samal tänaval veidi maad edasi tundis Pieta tugevat kohvi­ ubade jahvatamise lõhna. DeMatteode Itaalia toidukauplu­ ses segati ise oma suurepärased kohvisegud. Pieta ei lubanud endale kunagi sealt kohvi kaasa osta, sest Martinelli perekonna 29

liikmetel polnud ealeski ette nähtud vahetada sõnagi ­Gianfranco ­DeMatteo ja tema poja Michelega. Nendevaheline vaen oli ammune ja lepitamatu.

Isegi lapsepõlvest mäletas Pieta, kuidas ta isa oli DeMatteode perele Saint Peteri kiriku juures selja pööranud. Sama oli kordu­ nud alati, kui nad kusagil kohtusid. Iga aasta jaanuaris kolme­ kuningapäeva ajal, kui kohalikud itaalia perekonnad kogune­ sid tähistama La Befana püha ning jagama lastele kinke, olid DeMatteod ruumi ühes ja Martinellid teises otsas. Juulikuus Karmeli mäe Jumalaema püha auks korraldatud rongkäigu ja hilisema peo ajal eirasid nad üksteist samuti.

Pietale ei olnud kunagi keegi rääkinud, mis on vaenu põhjus.

Isa oli keeldunud sellest kõnelemast ja ema oli öelnud midagi ähmast. Kui nad olid nooremad, oli Addolorata mõnikord püüdnud mõistatada, kuid ta ideed olid alati nii hullumeelsed, et need ajasid Pieta ainult naerma. Pealegi oli see vaen vaid üks paljudest saladustest isa elus. Hoolimata kogu lärmist, mida ta tekitas, kõneles ta endast väga harva.

Täna hommikul oli DeMatteode kaupluse uks avatud ning kohvilõhn oli väga tugev ja ahvatlev. Pieta oli kindel, et neil on letil hõrgutavalt magusad täidisega saiakesed sfogliatelle’d, mida ta nii väga armastas. Tunda hamba all krõbedaid leht­ tainakihte, nende vahelt immitsevat pehmet ricotta-kohupiima ning tuhksuhkru, vanilli ja kaneeli maitset – sellele oli võimatu vastu panna. Ta heitis kiire pilgu ümberringi. Silma ei hakanud ühtki tuttavat. Läbi poeakna oli näha Michele DeMatteot, kes asetas pastakarpe riiulile, kuid ta isa ei paistnud kohal olevat.

Pieta otsustas riskida. „Tere hommikust! Mulle üks latte kohv ja üks sfogliatelle, palun.” Ta heitis pilgu käekellale. „Ja ma hakkan hiljaks jääma, nii et …”

Pieta lahkus leti äärest ja hakkas uudistama restriiulil leba­ vaid Itaalia ajakirju, kuni Michele talle kohvi tegi. Ta võttis ühe kõige värskematest Itaalia Vogue’i numbritest ja hakkas ajakirja lehitsema.

30

„Hei, naisterahvas, ärge ajakirju puutuge, kui te ei kavatse neid osta!” Nagu maa alt oli ilmunud Gianfranco DeMatteo ja ta näoilme oli tige. „Okei, okei,” viskas Pieta punastades ajakirja letile, „ma ostan selle ära, olete rahul?”

Ent vanamees oli valmistunud lahinguks ega kavatsenud alla anda. „See pole siin mingi raamatukogu. Mul on vaja ülal­ pidamist teenida. Teiesugused arvavad, et võivad siia lihtsalt sisse astuda ja …”

Ta lärmas aina edasi, kui Pieta raha letile asetas, oma ostud haaras ja ukse poole suundus. Pieta heitis kiire pilgu Michelele, kes seisis ikka veel kohvimasina juures. Mees naeratas põgusalt ja kehitas vabandavalt õlgu. Kuid ta ei püüdnud Pieta kaitseks välja astuda, sest teadis, et sel poleks mõtet.

Saiakest näksides ja Holborni poole tõtates mõtles Pieta, mida vanamees siis ütleks, kui teaks, et Pieta esimene tööülesanne sel hommikul on hakata kavandama kleiti, mida tema ainsa poja pruut pulmapäeval kannab. Kui ta ei taha, et Pieta käib tema poes ja puudutab tema ajakirju, siis on kindel, et ta ei taha teda ka kuskile tulevase proua DeMatteo lähedusse.

Nikolas ei tulnud kunagi vara tööle ja Pieta nautis iga päev paari esimest tundi, mil ta sai disainitoas üksi olla. Sel hommikul istus ta korktahvli kõrval, millele olid kinnitanud kangaproovid ja väljalõiked rahvusvahelistest ajakirjadest, ning mõtles sellele, kui palju tööd tal ees seisis. Neil oli tellijate nimekirjas rohkem pruute kui kunagi varem ning iga kleit, mille nad kavandasid, näis võtvat rohkem aega kui eelmine. Lisaks oli tal vaja nüüd ka Addolorata kleidile mõelda. Pieta ei teadnud, kust leida aega kõigega toime tulemiseks.

Ohates avas ta visandiploki ja silmitses märkmeid, mida oli teinud DeMatteo kleidi kohta. Kõiki Nikolas Rose’i kleite iseloomustas eelkõige lihtsus – mõjuv lõige, kaunis kangas ja kõrgel tasemel teostus. Aga kui Pieta lehitses ajakirjadest välja­ rebitud lehtede kausta, mille Helene oli talle andnud, mõistis 31

ta, et Michele pruut eelistas midagi rohkemate kaunistustega. Ta leidis ridamisi lehekülgi, millel olid kahara seelikuosaga kleidid pitsist pealiskihi ning aplikatsioonidest, sulgedest ja kroogetest kaunistustega. Ta ohkas uuesti. Ta peab vaeva nägema, et juhtida pruuti selle pealetükkimatu stiili suunas, mida nõudis Nikolas Rose. Pieta kaalus, kas ta ei peaks säästma kõiki suurest tülinast sellega, et veenab teda minema ja tellima pruutkleiti mõnest teisest ateljeest.

Ta lappas ikka veel pildikausta, kui ilmus Nikolas. Too kandis täna pehmet tviidülikonda ja kaela ümber punast neerumustriga salli. „Oh taevas,” lausus ta, kiigates üle Pieta õla üht eriti silma­ torkavate kroogetega kleiti, „mis sellega küll lahti on?” „Kõik,” vastas Pieta süngelt. „Jah, seda ma näen. Aga miks sa seda niiviisi jõllitad, kas see on mingi enesepiinamise liik, mille sa oled välja mõelnud?

Vahtida viis minutit päevas mõnda jubedat kleiti? Kasvatad iseloomu?” Ta toon oli sarkastiline ning Pieta mõistis, et mees naudib ise tohutult oma teravmeelsust. „Ei, see on selline stiil, mis meeldib ühele meie uutest tel­ lijatest, Helene Sealyle. Ta käis siin eile hommikul, mäletad?

Sa kujutlesid teda voogavast kangast kleidis ja mündirohelise vööga.” „Ah jaa.”

Pieta tõstis kaustast esile pildi ühest sulgedega ehitud pits­ kleidist: „Asi on selles, et ma pole kindel, kas ta on ikka Nikolas Rose’i tüüpi pruut. Võibolla peaksime talle ära ütlema.” „Ära ütlema?” kordas Nikolas. Pieta nägi, et see idee riivas tema edevust. Nikolas polnud eales ühelegi kliendile ära öelnud.

See võinuks omal moel tõsta tema väärtust ja eksklusiivsust. „Just nimelt.” Pieta hääl oli lootusrikas. „Ei, ei!” Ahnus oli peale jäänud. „Ta oli ju kena ja armsake, eks? Me ei saa keelduda talle õmblemast. Aga sa peaksid ehk oma algseid ideesid mugandama. Leia midagi veidi rohkemate kaunistustega ja … hm … lopsakamat.”

32

„Sa tahad, et ma disainiksin beseetordi?” Pieta kahetses oma sõnu otsekohe, kui oli need välja öelnud.

Nikolas ainult sisistas vastuseks ta peale läbi hammaste ja sam­ mus väärikalt toast välja, kõndides nagu alati peaaegu kikivarvul ja hoides pead tahapoole, nagu võitleks ta tugeva vastutuulega.

Kurvalt lahkus Pieta oma laua juurest ja otsis pelgupaika õmblustoas, kus alati lobiseti, naerdi ja joodi lõputult teed.

Võibolla osatakse seal aidata tal välja mõelda DeMatteo kleidile kavand, mis teeks õnnelikuks nii pruudi kui ka Nikolas Rose’i.

Pieta lõpetas töö õhtul hilja, ja selleks ajaks, kui ta salongist lahkus, oli London peomeeleolus. Pubidest valgus rahvast kõnni­teele ja restoranid hakkasid täituma. Pieta juurdles, kas ­Addolorata hakkab juba oma vahetust Little Italys lõpetama.

Oleks tore, kui saaks temaga korraks rääkida, enne kui koju läheb.

Ta jalutas aeglaselt, surudes Itaalia Vogue’i lugemata numbrit vastu rinda, mõtted ikka veel kavandite ja ideede küljes. Ilmselt ei jälginud ta oma liikumist, sest äkki põrkas ta kokku kellegagi, kes kõndis kiiresti vastassuunas. „Palun vabandust, Pieta! Ega sa haiget ei saanud?” See oli Michele DeMatteo. Kergelt punastades kummardus ta üles võtma ajakirja, mille Pieta oli maha pillanud. „Jaa, jaa, minuga on kõik hästi.” „Mul on tänase hommiku pärast kahju.” Pieta mõistmatut pilku nähes lisas mees: „Sellepärast, et papa niiviisi sinu peale karjus.” „Oh, sellest pole midagi.” Pieta sirutas käe oma ajakirja järele, kuid mees hoidis sellest kõvasti kinni. „Tead, see on nende vihavaen, mitte meie oma.” Ta lisas veidi kõhkleva häälega: „Pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks sõbrad olla.”

Pieta ei teadnud, mida öelda. „Ja pole olemas ühtki põhjust, miks sa ei peaks tulema meie poodi kohvi ja saiakesi ostma, kui sa seda tahad.” Mehe hääl oli 33

nüüd enesekindlam. „Astu homme läbi ja ma teen sulle maja poolt välja, et tänast hommikut heastada.” „Michele.” Pieta polnud kunagi varem mõelnud seda temalt küsida. „Kas sina tead, mis on meie isade vahelise vaenu põh­ jus?” „Ei, aga sina?” „Papa ei taha sellest rääkida. Ma arvan, et see on miski, mis juhtus kodus, see tähendab, Itaalias.” „Kas pole kummaline, et nad mõlemad pidid lõpuks sattuma just siia, teineteise naabrusse?” „Minu meelest ka. See tundub absurdne. Ma tahaksin kogu lugu algusest peale teada saada.” „Igatahes, kui kunagi teada saad, siis räägid mulle ka. Vahe­ peal aga kohtun sinuga homme hommikul.” Ta andis ajakirja tagasi. „Üks latte kohv ja üks sfogliatelle, eks?” „Õige,” vastas Pieta. „Ja sinu isa ei karju minu peale?” „Ei.” Michele näis mõtlik. „Ma vähemalt loodan seda.”

Pieta leidis Addolorata istumas üksi ühe Little Italy õuelaua ääres, kauss oliividega ja klaas punase veiniga küünarnuki ­kõrval. „Kas sa ootad kedagi?” küsis ta, kui võttis istet toolil õe vastas. „Tegelikult ma lootsingi, et sa astud läbi.” Addolorata valas Pietale klaasi veini ja lükkas oliivid talle lähemale. „Kuidas sa end tunned?” Pieta võttis suure lonksu veini. „Väsinud, päev oli pikk. Kuidas sinuga on?” „Ma olen ka väsinud. Mu päev oli sündmusrikas. Tahad kuulda?” Ta jutustas Addoloratale kõigest, mis temaga juhtu­ nud oli, alates Gianfranco DeMatteo vihapurskest kuni Michele ootamatu sõbralikkuseni. „Aga ta ütles, et ka tema ei tea kogu selle vaenu põhjust,” lõpetas Pieta. „Masendav, kas pole?” Addolorata rüüpas mõtlikult veini. „See on üks igivana lugu, mis ei peaks üldse mulle korda minema, aga ma soovin siiski seda teada.”

34

„Olen alati mõelnud, kas sellesse polnud kuidagi segatud papa õde.” „Vaene Isabella?” Nad polnud kunagi kuulnud teda kuidagi teisiti nimetatavat. „Jah, papa räägib temast äärmiselt harva.” „Kuid neid asju on väga palju, millest ta äärmiselt harva rää­ gib,” nentis Addolorata. „Näiteks kuidas ta mammaga tuttavaks sai või miks ta siia elama sattus …”

Pieta naeris. „Ma leidsin ühe ilusa inglise tüdruku ja lubasin talle järgneda maailma lõppu,” ütles ta isa kõneviisi matkides. „Täpselt! Nii et papa ei räägi meile mitte midagi ning vaene Isabella on surnud ja kadunud, seega on kõik lootusetu ja me ei saa iialgi midagi teada.” „Arvatavasti ei saagi. Ah, olgu peale, ma saan vähemalt homme hommikul Michelelt tasuta kohvi ja saiakese.”

Addolorata kergitas kulme: „Kas ma ei öelnud, et ta on sinu vastu alati kena olnud?” „Mitte sedavõrd kena. Pealegi on mul tema pruudi pulmakleidi kavandamine pooleli. Ja see on juba hoopis teine lugu.” Pieta naeratas. „Tule, kõnnime koju ja ma jutustan sellest sulle tee peal.”

Vaimukate kirjeldustega DeMatteo pulmakleidist ajas Pieta õe nii hirmsasti naerma, et nad itsitasid ikka veel, kui eesuksest sisenesid ja sibulate praadimise meeldivat lõhna tundsid.

Nende ema istus köögilaua ääres ja lüdis aiast toodud herneid ning isa seisis pliidi juures. „Mis õhtusöögiks on?” Addolorata kergitas ühe poti kaant. „Oh, lihtsalt pasta hernestega, seejärel natuke kala Napoli kastmes ja veidi lehtsalatit,” vastas Beppi. „See eileõhtune lasanje oli liiga rammus, mul olid öö läbi seedehäired. Nii et täna õhtul on meil vahelduseks midagi kerget.” „Papa, seda on kaks käiku,” väitis Pieta, „vaevalt et see kerge õhtusöök on.” „Pieta, cara, sel päeval, kui valmistad selles majas mõne söögi, omandad sa õiguse märkusi teha, kuid selle ajani …”

35

„Oota, papa,” katkestas Addolorata Beppi jutu, enne kui too jõudis ärrituda ja plahvatada, „mul on sulle midagi rääkida. Käi­ sin täna Saint Peteri preestri jutul ja broneerisin laulatuseks kuu­ päeva.”

Beppi lasi puulusikal peost kukkuda, võttis tütre näo käte vahele ja suudles teda kiiresti mõlemale põsele. „Ah, tubli tüd­ ruk,” lausus ta, „ja abiellumise ettevalmistuskursus, millest Ernesto mulle rääkis, kas tellisid selle ka?” „Ei, papa.”

Isa heitis talle pettunud pilgu. „Aga ma kõnelen nendega sellest ja panen meid sinna ka kirja,” lõpetas Addolorata jutu. „Tore, tore! Söögiga ei lähe enam kaua aega. Pieta, kas sa rii­ viksid natuke parmesani juustu? Ja sina, Addolorata, mine too aiast lehtsalatit. Ema katab laua.”

Catherine tõstis silmad sõelalt, milles olid lüditud rohelised herned. „Kas Eden tuleb ka?” „Ei, täna õhtul mitte.” „Küll on kahju!” ütles Beppi veidi liiga innukalt. „Pole viga, võibolla tuleb ta siis homme õhtul.”

Pietale oli alati meeldinud pasta e piselli*. Herneste tihkus ja roheliste sibulate toores värskus korvasid rasvased peekonikillud, mille ta alati välja nokkis ja taldrikuservale nihutas. Täna õhtul oli ta tõesti näljane. „Vaata mu tütart, tal on viimaks ometi söögiisu tekkinud,” ütles Beppi õnnelikult, jälgides teda ahnelt söömas. „Aga sa näed väsinud välja, Pieta. Kas sa töötad liiga palju?” „Meil on palju tellimusi,” vastas tütar, kuid ei maininud DeMatteo kleiti. Sellest teadasaamine rõõmustaks teda ilmselt sama vähe kui Gianfrancot. „Ja sul on ka õele vaja pulmakleit teha. Kuidas sa hakkama saad?” „Ma pole päris kindel,” tunnistas Pieta. * pasta hernestega

36

Catherine puistas oma pastale veel riivitud parmesani ja segas sellesse veidi võid. „Missugune see pulmakleit siis välja näeb? Sa pole meile rääkinud.” „Hea küll.” Pieta heitis pilgu õele. Addolorata oli andnud talle kavandi suhtes vabad käed, kuid ikkagi läks Pieta ähmi täis, kui pidi kleiti kirjeldama, sest kartis, et äkki ei suuda õde ette kujutada, kui kaunis see tuleb. „See tuleb taftist ja sel on pikk voogav seelik, mis taga pikeneb vedikuks, taljes pihikuosa ja laiad õlapaelad ning ehisvöö, mille otsad langevad põrandani. Ja kogu kleit on üleni kaunistatud tillukeste Swarovski kristallidest helmestega, nii et see särab ja helgib kaugele.” „See kõlab imeliselt,” ütles Addolorata. „Jah, seda küll,” nõustus ema, „kuid see kõlab ka sedamoodi, et nõuab väga palju peent käsitööd. Küsin nagu su isa: kuidas sa hakkama saad?”

Pieta langetas pilgu lauale: „Ma pole päris kindel, aga mahu­ tan selle kuidagimoodi teiste tööde vahele. Ma pean hakkama saama.”

Hetkeks valitses vaikus ja siis lausus ema kõhklevalt: „Kui sa tahaksid, et mina … Ma võiksin aidata.” „Kas tõesti?”

Catherine noogutas. Palju aastaid tagasi oli ta olnud õmble­ janna, kuid nüüd ei läinud ta oma õmblustoa ligigi ega olnud seda pikka aega kasutanud. „Jah, ma võiksin aidata ja mulle meel­ diks seda teha. Kuigi kogu see käsitsi helmeste tikkimine … See võtab meil tundide kaupa aega.” Tal oli peaaegu selline ilme, nagu teeks see mõte talle rõõmu. „Nii, Addolorata, missuguse kuupäeva sa kirikus broneeri­ sid?” Pieta häälest kõlas ärevus. „Ee, homme kahe kuu pärast. Neil oli üks paar pulma­ kuupäeva tühistanud ja ma otsustasin, et võtan selle.” „Noh, see meile just eriti palju aega ei jäta.” Kummalisel ­kombel kõlas Catherine’i hääl iga minutiga rõõmsamalt. „Pieta, sa peaksid kanga ja helmed ära tellima ning alustame niipea kui võimalik.”

37

Pieta noogutas. Ta tühistas oma peas kõik kinoskäimise ja sõpradega õhtuti välja minemise plaanid. Ometi on see kõik seda väärt, et näha Addoloratat täiuslikus kleidis. Kujutlus nii pikalt emaga kahekesi koos olemisest pani teda küll veidi muretsema, kuid ta tõrjus selle mõtte eemale, kõige kaugemasse ajusoppi.

4 Väljas oli jälle palav. Pieta ei suutnud meenutada, millal oli vii­ mati vihma sadanud. Beppi ei väsinud korrutamast, et see on peaaegu nagu Itaalia suvi. Ta oli hakanud vara üles tõusma, et aias taimi kasta, sest teda vaevas hirm, et ootamatu paduvihm võib ta rukola või kirsstomatid puruks peksta. Selleks ajaks, kui Pieta ärkas, oli ta sageli särgi seljast võtnud ja nautis hom­ mikust päikesepaistet, liikudes ringi oma väikeses aias ja tegeldes köögiviljadega.

Sel hommikul leidis Pieta ema tagatrepil istumas, teed joomas ja isaga lobisemas. Ta rääkis kogu aeg pulmadest ja näis elavam, kui oli ammu olnud. Kõik, mis puudutas maiustustekarpe ja lillekimpe, oleks täielikult ta meeled vallanud, kui Addolorata oleks lasknud sel sündida. „Mamma, ära muretse! Meil on kõik kontrolli all, sa ei pea mitte midagi tegema,” kordas ta.

Seega jäi Catherine’i mõtteid ainsana köitma pulmakleit. Ta oli käinud Pieta toas uurimas kalingurist mudelit, mis seniajani mannekeenil rippus, ning soovitanud mõnda täiendust. Ta oli isegi oma õmblustoa korda teinud ning käinud bussiga Oxford Streetil John Lewise kaupluses tarvikuid ostmas. Pieta püüdis mitte solvuda. Ta teadis, et peaks rõõmustama, et emal on ees­ märk, mille nimel tegutseda, ning nagunii vajab ta ema abi, kui algab käsitsi tikkimise raske töö. Kuid see kõik ei olnud kerge.

Kleit oli olnud üleni tema oma ja nüüd pidi ta seda kellegagi jagama.

38