Soraya Lane Itaalia tütar

Inglise keelest tõlkinud Ülla Jürviste

Raamatu toimetajale Laura Deaconile.

Tänan, et Sa algusest peale sellesse raamatusarja uskusid.

Olen Sulle selle võimaluse eest igavesti tänulik.

Estee

Felix pistis käe pintsaku taskusse. Esteel jäi hing kinni.

„Estee, ma ostsin selle sõrmuse aastaid tagasi, järgmi­ sel päeval, kui olin sind esimest korda La Scala laval näinud,“ ütles Felix, hoides käes väikest punast sametkarpi.

„Sa oled ainus naine, keda ma eales olen armastanud.“

Estee oleks nii väga soovinud sõrmust näha, näha kal­ liskivi, mille mees just temale oli valinud, kuid selle asemel võttis ta mehe käe ja surus sametkarbi talle pihku.

Felix on ikka veel kihlatud teise naisega.

„Ei,“ sosistas Estee. „Praegu pole õige aeg. Soovin, et sa paluksid mu kätt siis, kui päriselt vaba oled.“

Karpi taskusse tagasi pannes püsis mehe pilk naise sil­ mis. „Kas ma tohin sinult midagi küsida?“

Estee noogutas. „Muidugi.“

„Kui ma oleksin sind varem palunud, kas oleksid jah öelnud?“

Pisarad, mida Esteel oli seni õnnestunud tagasi hoida, valgusid nüüd talle silma. „Jah, Felix. Tuhat korda jah. Sina oled ainus, keda ma eales olen tahtnud.“

Lily lükkas korteri ukse lahti ja astus sisse, kohvrit ja reisikotti enda järel tirides.

„Tere!“ hõikas ta jalaga ust kinni lükates ja lasi kotid põrandale kukkuda.

Kuna vastust ei järgnenud, astus ta veel mõne sammu, vaatas ringi ja nägi, et nelja aasta jooksul, mis ta kodust eemal oli olnud, polnud miski muutunud. Olid needsamad kreemvalged seinad, kohevaks klopitud diivani­ padjad, kuldse raamiga peegel kamina kohal ja kaminasimsil arvukad raamitud fotod.

Lily peatus, et neile pilku heita, nähes enamikul neist omaenda laia naeratust. Ta sirutas käe, et puudutada isa fotot, tõmbas pöidlaga üle ta näo, enne kui märkas selle kõrval ema fotot ja taipas, kui väga ta emast on puudust tundnud.

Lily läks läbi toa kööki ja sai juba aru, et ema pole kodus. Ta märkas pingil sedelit, võttis selle kätte ning selga vastu köögi tööpinda toetades lasi pilgul tekstist üle käia.

Ma ei jõua ära oodata, kullake, millal sind jälle näen, kuid otsustasin mõne nädala Itaalias veeta, sest ilm on seal praegu nii ilus. Ehk näeme seal? Musi, ema.

Lily naeris ja lasi sedelil lauale langeda. Mina olen pikisilmi oodanud taaskohtumist, kuid tema on hoopis Itaaliasse läinud?! Ent ta ei süüdistanud ema – ema pidi ise oma elu korraldama, sest tema ainus tütar oli läinud välismaale, ja Lily tundis heameelt, et ema on õnnelik.

Ta märkas röstri juures avamata ja unustusse jäetud ümbrikute virna ning sirutas käe, lootes, et need on temale adresseeritud. Mõned kirjad olid emale, kuid virnas allpool oli üks, mis köitis ta tähelepanu.

Patricia Rhodese pärijatele.

Lily sõrmitses ümbrikku ja imestas, miks ema polnud vanaema pärandusega seotud kirja avanud. Ta märkas advokaadibüroo ametlikku pitserit ja libistas küüne pitseri alla, otsustades ümbriku lahti teha ja uurida, mis selles on. Lily haigutas, sest kahekümne kahe tunnine lennusõit ja ajavahe olid temast võitu saamas. Seal, kust ta oli saabunud, pidi nüüd juba peaaegu kesköö olema, seetõttu polnud ime, et ta end väsinuna tundis.