Kõigile asjaosalistele Patricia Rhodese pärandvara küsimuses

Teie kohalolek on vajalik advokaadibüroos Williamson, Clark & Duncan, Londonis Paddingtonis reedel, 26. augustil kell 9.00, et saada kätte pärandatud ese.

Palun võtke meie bürooga ühendust ja kinnitage, et olete kirja kätte saanud.

Lugupidamisega

John Williamson

Lily hõõrus silmi ja luges teksti veel kord läbi. Vanaema suri, kui Lily oli alles teismeline, ning sellest oli möödas üle kümne aasta. Vanaema nime nähes läbis Lilyt kummaline värin. Ta oli vanaema jumaldanud, vanaema oli üks kõige armsamaid ja lahkemaid inimesi, keda ta eales oli tundnud, ning Lilyt haaras süütunne, et ta polnud juba tükil ajal vanaemale mõelnud – võrreldes sellega, kui sageli ta isale mõtles. Lily naeratas, meenutades külaskäike vanaema juurde: kuidas nad sageli päikesepaistes olid istunud ja teed joonud, samal ajal kui Lily oli vanaemale kõik oma teismelisemured ette ladunud.

Lily võttis telefoni, saatis kohe advokaadile e­kirja ning palus lisainfot. Ilmselt on tegemist mingi eksitusega. Ma ju teaksin, kui vanaema päranduses oleks mõni lahendamata küsimus.

Lily avas silmad. Läks veidi aega, enne kui ta taipas, kus ta on – üles vaadates tundus kõrge valge lagi esialgu täiesti võõras. Alles siis, kui ta end küünarnukkidele ajas, sai ta aru, kus asub.

Lõpuks heitis ta jalad üle voodiääre ja libistas sõrmedega läbi juuste, püüdes sassi läinud kiharaid lahti harutada. Tuba oli pime, valgust paistis vaid esikust – ilmselt oli ta seal tule põlema jätnud. Silmates voodi kõrval asuvat kella, sai ta aru, et oli maganud mitu tundi. Kell oli neli hommikul. Oli möödunud terve päev ja öö, kuid sellele vaatamata ei tundnud Lily end sugugi väljapuhanuna – pea oli uimasem kui magama heites.

Lily tuigerdas vannituppa, pritsis näole vett ja põrnitses end ümmargusest peeglist kraanikausi kohal. Ilma meigita olid tal ninal ja põskedel heledad tedretähed –see oli kui ood Uus­Meremaa kõrvetavale päikesele, mille all ta oli viimased aastad elanud ja töötanud. Ta puudutas sõrmeotstega nägu ja naeratas, imetledes oma uut päevitunud jumet. Pikkade tumedate tõrksate lokkidega nägi ta nüüd välja rohkem rannanäitsiku kui linnatüdruku moodi ja see meeldis talle samuti. Ta oli nüüd taltunum: uue mina leidmine oli võtnud aastaid ning ta ei soovinud sellest koju Londonisse tagasi jõudnuna loobuda.

Lily lükkas oma pikad juuksed üle pea ja seadis need kuklasse krunni, paterdas telefoni otsides kööki ja leidiski selle köögi tööpinnalt. Ta lasi pilgu üle e­kirjade ja nägi, et üks neist oli endiselt kolleegilt. Kirjale oli lisatud foto viinamarjaistandusest, kus ta tööl oli olnud: võrguga kaetud viinapuuväädid, rohul valge külmakirmetis. Lily naeratas, kujutades ette, et on seal tagasi, joob restorani avamise ajal oma igapäevast kohvi ja vaatab lõputuid viinapuude ridu, mis ulatuvad nii kaugele, kui silm seletab. Lily ohkas. Võib­olla oleks ta pidanud Uus­Meremaale jääma, selle asemel et suveks Itaaliasse uude töökohta minna, kuid ta oli endale tõotanud, et enne kui kuhugi paigale jääb, püüab ta erinevates piirkondades nii palju uusi kogemusi hankida kui võimalik.

Ta asus uuesti e­kirju läbi vaatama, et näha, kas nende hulgas on midagi huvipakkuvat, ja märkas, et advokaadibüroost oli saabunud vastus.

Lugupeetud preili Mackenzie!

Tänan, et meiega ühendust võtsite. On arusaadav, et meie kirja sisu tundub Teile kummaline, kuid arvatavasti oleks parem, kui saaksime seda Teie või mõne Teie pere liikmega kohapeal arutada. Palun andke teada, kas saaksite reedel kohale tulla, vastasel juhul lepiksime Teiega kohtumiseks mõne muu aja.

Hope Berenson House’i nimel tervitades

John Williamson

Hope Berenson? Lily kortsutas seda nime nähes kulmu, püüdes meenutada, kas see oli talle kusagil varem ette tulnud. See ei tundunud tuttav, ta oleks väga soovinud selle kohta ema käest küsida. Võib­olla oli see keegi vanaema minevikust; võib­olla oli keegi vanaemale midagi pärandanud, teadmata, et teda enam elavate hulgas pole. Lily lootis, et tegemist pole mingi vana nipsasjaga, mille ta pärast kohtumist koju peab tooma.

Lily pani telefoni käest ja otsustas kohvi teha, et kofeiinilaks ta üles ärataks.

„Kullake! Nii hea su häält kuulda!“

Lily naeris telefoni vastu kõrva surudes ja üritades kõigest väest ema kähedat häält kuulda.

„Ma ei suuda uskuda, et sa otsustasid äkki Itaaliasse minna!“ lausus ta. „Ma peaaegu lootsin, et mu kojusaabumise puhul pidu korraldatakse.“ Lily püüdis mitte liiga pettununa tunduda, et oli eest leidnud tühja korteri – kui ema on õnnelik, on ka tema õnnelik. Ta polnud veel ema uue partneriga kohtunud, kuid tundus, et neil on koos tore.

„Kullake, sulle ju ei meeldi tavaliselt tähelepanu keskpunktis olla. Ma ei kavatsenud mingit pidu korraldada.“

Tal oli õigus. Lilyle tõepoolest ei meeldinud tähelepanu, vastupidiselt emale, kes seda nautis. Lily oli alati endamisi mõelnud, kas tema ema ekstravagantne loomus oli kuidagi mõjutanud seda, et ta ise oli uje ja introvertne.

„Millal sina siis siia tuled? Kas me kohtume Como järve ääres?“

„Saabun mõne nädala pärast. Oleks tore teiega koh­ tuda, kuid ma saan jääda vaid paariks ööks.“

„Suurepärane! Ma pean praegu lõpetama, kallis, sest me lähme kohe imeilusa jahiga päevasele merereisile. Aga oled sa ikka kindel, et ei saa lennuaega ümber muuta ja varem tulla, et meiega pikemalt koos olla?“

Lily raputas pead, kuigi ema seda ei näinud. Ta juba ootas Itaalia reisi. Sinna oli ta alati soovinud minna, kuid mitte turistidest tulvil paikadesse. Ta ootas kannatamatult, millal saaks kohalikku kultuuri nautida, kõndida viinamarjaistandustes, hingata värsket õhku ja kohtuda inimestega, kes korjavad viinamarju ja valmistavad veini. Ta soovis avastada väikesi restorane ja vennastuda koha­ likega turul, rääkimata kohtumisest George Clooney fän­ nidega Como järve ääres, kes loodavad näitlejat silmast silma näha. Mis oli naljakal kombel just see, mida tema ema oleks tahtnud.

„Mul on Londonis mõningaid asjaajamisi, millega tuleb kõigepealt tegeleda, seetõttu pole piletit võimalik vahetada, aga ma tahan juba väga teid näha,“ ütles Lily.

„Ah jaa, enne kui sa lõpetad – kas nimi Hope Berenson ütleb sulle midagi?“

„Ei, miks see peaks mulle midagi ütlema?“

„Leidsin kodust ühe advokaadibüroo kirja, mis on seotud vanaemaga.“

„Sa ju tead, kuidas ma postisaadetistesse suhtun, kullake. Ilmselt unustasin ma selle avada.“

„Pole midagi. Ma tegelen sellega ja annan sulle teada.“

„Ciao, bella!“ hõikas ema enne kõne lõppu.

Lily hoidis telefoni hetkeks käes ja kujutas ette, kuidas ema oma eredavärvilises kaftanis ja ohtrate kulinatega uhke jahi pardale astub. Tal oli ema üle tõeliselt hea meel. Ema oli alati olnud imeline: oli lapse huvid alati enda omadest kõrgemale seadnud ja pärast Lily isa surma perele keskendunud, kuni Lily läks ülikooli. Ja kuigi Lily oli õnnelik, et ema on taas kellegi leidnud, ajas teda samal ajal ärevusse kohtumine mehega, kes pärast isa surma oli ema südame võitnud.

„Naudi elu,“ ütles ta telefoni, kui kõne lõpetas, ja otsustas duši alla minna. Ta pani dušivee jooksma ja ootas, kuni see soojenes ning ruumi auruga täitis. Ikka veel Hope

Berensoni nimele mõeldes sulges ta silmad ning lasi veel näole ja kehale langeda. Kohtumiseni oli jäänud kaks päeva – Lilys tärkas uudishimu.

Lily istus advokaadibüroo Williamson, Clark & Duncan ooteruumis, ajakiri põlvedel, ja teeskles lugemist. Kui ruumi sisenes noor naisterahvas, tõstis Lily pilgu ja vaatas, kuidas naine sekretäri juures seisis ja temaga vaiksel häälel rääkis.

Enne kui naine ringi pööras, viis Lily kiiresti pilgu taas ajakirjale, sest ei soovinud, et teda tabataks ainiti vahtimiselt. Kuid eriti äratas tähelepanu, et ooteruumis oli vaid üks mees. Kõik ülejäänud olid naised, umbes sama vanad kui Lily, kes kõik vaikides ajakirju sirvisid.

Lily vaatas käekella ja niheles toolil, kuid siis kuulis ta kellegi häält.

„Vabandust, ma pöördun nüüd teie kui grupi poole: palun Lilyl, Georgial, Claudial, Ellal, Blake’il ja Rose’il mulle järgneda.“

Lily vahetas mõne nimetatud naisega pilke, mõeldes, mis siin küll toimub.

„Kas teil on aimu, mis siin toimub?“ küsis Lily sosinal kaunilt blondiinilt, kes juhuslikult ta kõrval kõndis. Blondiin raputas pead. „Pole aimugi. Tegelikult hakkasin ma juba mõtlema, miks ma siia üldse tulin.“

„Ilmselt oleme kõik liiga uudishimulikud, et mitte tulla,“ lausus teine naine, ja Lily naeratas, kui nende pilgud kohtusid. „Võib­olla oleme siin selleks, et miljoneid pärida, või meid hoopis röövitakse. Mõlemal juhul olen ma veendunud, et see on üks petuvärk.“

Lily naeris. Ta oli täiesti kindel, et klaasfassaadiga advokaadibüroos, mille kontorid asuvad Paddingtonis, ei juhtu midagi hirmuäratavat, kuid ka tema jagas teiste naiste skeptilisust.

Kui nad kõik lõpuks suurde konverentsisaali jõudsid, paluti neil istuda. Laua otsas istus elegantses hallis ülikonnas meesterahvas. Temast vasakul istus kolmekümnendates naine. Naine kandis laitmatut siidpluusi ja kõrgendatud pihaosaga musti viigipükse, ta pead ligi juuksed olid kuklas hobusesabasse seotud, kuid vaatamata klantsitud välimusele olid tal silmad pärani ning ta tundus närvis olevat.

Kui Lily oli istunud, jagas neid ruumi juhatanud assistent mingid paberid laiali. Keegi ei puudutanud laua keskele pandud kohvi ja küpsiseid, hoolimata assistendi pakkumisest.

„Tere tulemast kõigile ja ühtlasi tänan, et meie kutse vastu võtsite,“ ütles mees püsti tõustes ja naeratades. Tal olid hallid juuksed, tooni võrra heledamad kui ülikond, ja rääkides tundus ta noorem. „Nagu te juba märkasite, olete täna siin kuuekesi, ja kuigi ma tean, et on väga erakordne paluda teid grupina ootamatule kohtumisele, oli käesoleval juhul mõttekas teid kõiki korraga kohale kutsuda.“

Lily uuris meest ega saanud põrmugi targemaks, mis siin toimub. Ta köhatas ja oli valmis lihtsalt ruumist minema kõndima, kuid taas sai uudishimu temast võitu.

„Mina olen John Williamson ja mu kõrval on minu klient Mia Jones. Tema ettepanekul kutsusimegi teid kõiki täna siia, sest selline oli Mia tädi Hope Berensoni soov. Meie büroo on juba aastaid esindanud Hope Berensoni huve.“

Kuulates sõrmitses Lily tema ees laual olevat paberit.

„Mia, annaksin nüüd sõna edasisteks selgitusteks teile.“

Mia noogutas ja tõusis püsti, olles silmnähtavalt närvis. Lily nõjatus kuulama jäädes tooli seljatoele.

„Ka mina omalt poolt tänan teid kõiki kohaletuleku eest ja palun oma õhetavat nägu vabandada. Ma pole harjunud nii paljude inimestega korraga rääkima.“ Ta näole ilmus murelik naeratus. „Pean tunnistama, et olen terve hommiku pabistanud.“

Lily naeratas, ja tundus, et pärast seda ülestunnistust hingasid kõik ruumisolijad kergendatult.

„Nagu te just kuulsite, Hope Berenson oli minu tädi, ja palju aastaid pidas ta siin Londonis Hope’s House’i, mis oli mõeldud üksikemade ja nende laste abistamiseks. Ta oli tuntud oma diskreetsuse ja lahkuse poolest, vaatamata rasketele aegadele.“ Mia naeris ja näis endiselt ruumis ringi vaadates närviline. „Olen kindel, et te kõik endamisi mõtlete: miks ma küll kõike seda teile räägin, kuid uskuge mind – varsti te taipate.“

Lily nõjatus ette lauale. Mis võis tema vanaemal olla pistmist selle Hope’s House’iga? Lily teada oli vanaemal olnud üksainus laps – tema isa. Kas vanaemal võis nooruspõlves olla veel üks laps? Või oli tegemist veelgi varasema ajaga?

„House on juba aastaid mahajäetuna seisnud, kuid nüüd on kavas see lammutada, et vabastada koht varsti rajatavale uuele elamuplokile. Seetõttu käisin ma seal taas, et viimast korda enne hoone lammutamist sellele pilk peale visata.“

Lily silmitses teisi laua ümber, kes kõik üksisilmi Miat põrnitsesid, enamikul kulm kortsus või kulmud kergitatud, nagu oleksid nad kõik püüdnud aimata, mis side neil kõnealuse majaga on.

„Kuidas see maja just meiega seotud on?“ küsis Lily vastas istuv kastanpruunide juustega noor naine.

„Vabandust, oleksin pidanud sellest alustama!“ vastas Mia kimbatuses, tõusis toolilt ja hakkas ruumis ringi kõndima. „Mu tädil oli seal suur kabinet, kus ta hoidis kõiki pabereid ja dokumente, ja mulle meenus, et mu emale meeldis väga selles ruumis olnud vaip. Seetõttu otsustasin vaiba kokku rullida ja seda kuskil kasutada, mitte minema visata. Ent kui ma vaiba üles tõstsin, nägin midagi kahe põrandalaua vahelt. Ja nagu ma olen, pidin kindlasti mõne tööriistaga tagasi tulema ja need lauad üles kangutama –et näha, mis seal põranda all on.“

Lily tundis üle keha külmavärinaid ning neelatas, olles põnevil, mis edasi sai. Ta nägi, kuidas Mia võttis ruumi teises otsas asuvalt laualt väikese karbi.

„Kui olin esimese laua üles kangutanud, nägin kaht tolmust karpi, ja kui olin üles kangutanud teise laua, ilmus nähtavale veelgi karpe, kõik ilusti rivis ja kõigil küljes ühesugused käsitsi kirjutatud sildid. Ma ei suutnud uskuda, et olin midagi seesugust leidnud, kuid kohe, kui nägin, et igal karbil on nimi, sain aru, et mina ei tohi neid avada – ükskõik kui väga ma ka oleksin soovinud näha, mis nende sees on.“ Ta naeratas ja tõstis pilgu, silmitsedes iga karpi, enne kui jätkas. „Täna võtsin ma need karbid siia kaasa, et teile näidata. Olen üllatunud, et minu uudishimu on ka teid kõiki siia kohale toonud.“

Mia asetas karbid ükshaaval hoolikalt lauale ja Lily sirutas kaela, et paremini näha. Ja äkki nägigi ta väga sel­ gelt: Patricia Rhodes. Ta vaatas uskumatult Mia poole, kui advokaat jutujärje üle võttis. Miks on ühel neist karpidest minu vanaema nimi?

„Kui Mia need karbid leidis, tõi ta need minu kätte, ja me vaatasime koos läbi kõik ta tädi kabinetis olnud vanad dokumendid. Kogu dokumentatsioon oli laitmatus korras, ja kuigi need andmed oleksid pidanud jääma privaatseks, otsustasime välja selgitada kõik karpidel nimetatud inimesed, et näha, kas oleks võimalik karbid üle anda isikutele, kellele need õigusega kuuluvad. Tundsin end ole­ vat kohustatud tegema kõik mis võimalik.“

„Kas te avasite mõne neist karpidest?“ küsis Lily Mia pilku kohates.

„Ei.“ Mia hääl oli muutunud vaikseks, vaiksemaks kui varem. „Sellepärast ma palusingi täna teil kõigil siia tulla, et te ise saaksite otsustada, kas karp avada või mitte.“ Ta silmadesse valgusid pisarad ja Lily nägi, kuidas Mia need kiiresti ära pühkis. „Need karbid pidid mu tädi jaoks väga tähtsad olema, kuna ta oli neid nii palju aastaid peidus hoidnud. Millest ma aga aru ei saa: miks ta oma eluajal karpe nende õigusjärgsetele omanikele üle ei andnud? Tundsin, et minu kohus on vähemalt püüda seda teha, ja nüüd on see juba teie otsustada, kas need avada või mitte.“

Lilyl oli vastupandamatu soov püsti tõusta ja Miat kallistada, kuid ta märkas, et Mia oli selja sirgeks ajanud ning ta ei olnud enam nii haavatav.

„Me ei tea,“ lausus advokaat käsi lauale toetades ja aeglaselt püsti tõustes, „kas eelmistel aastatel on mõned karbid välja jagatud või mitte. Kas Hope otsustas mingil põhjusel neid seitset karpi mitte tagastada või ei tuldud neile lihtsalt järele.“

„Või otsustas ta vaid talle teada olevatel põhjustel, et on parem, kui need peitu jäävad,“ lõpetas Mia advokaadi eest. „Sel juhul olen ma ehk päevavalgele toonud midagi, mis pidi saladusse jääma.“

Advokaat köhatas hääle puhtaks. „Jah. Aga mis see põhjus ka oleks, minu kohus on karbid edasi anda nende õigusjärgsetele omanikele või nende õigusjärgsete omanike pärijatele.“

„Ja teil pole aimugi, mis neis karpides on?“ küsis keegi naine teisel pool lauda.

„Ei, ei ole,“ vastas Mia.

„Kuigi kõik see tundub huvitav, pean ma tööle tagasi minema,“ lausus kaunis tumedajuukseline naine, kes istus kõige kaugemal. „Kui te ulataksite mulle karbi, millel on Cara Montano nimesilt, hakkaksin ma minema.“

Lilyt üllatas naise ükskõiksus: tema ise ei jõudnud ära oodata, millal vanaema nimega karbi saaks avada, et näha, mis seal sees on.

„Tänan teid tulemast,“ sõnas advokaat. „Kui teil tekib küsimusi, palun võtke minuga ühendust.“

Naine noogutas, kuid tema näoilmet nähes Lily kahtles, et ta ühendust võtab. Keegi teine ei liigutanud, kui naine paberile allkirja andis, isiku tuvastamiseks fotoga dokumendi esitas, väikese karbi oma tohutu suurde käekotti poetas ning ruumist välja kõndis. Lily nägi, et naise nimi on Georgia.

Advokaat köhatas taas. „Kui te nüüd ükshaaval oma isiku tuvastaksite ja teie ette pandud dokumendile alla kirjutaksite, saaksin ma ka ülejäänud karbid välja jagada. Olen kindel, et nii mõnelgi teist on kuhugi kiire.“

Lily jäi istuma, vaatas paberit enda ees laual ning naeratas, kui Mia talle pastaka ulatas. „Tänan teid.“ Ta kirjutas dokumendile alla ja tõstis pilgu. „See kõik on kuidagi kummaline, eks?“

Mia naeratas ja Lily märkas, kui kaunis ta on, kui ta nägu enam pinges polnud. Näis, nagu oleks tal eest langenud mask, mis oli ehk aidanud tal varem nende kõigiga rääkides enesekindlust teeselda.

„Ma saan aru, kui kummaline see tundub – kogu see olukord –, ent kui ma nägin, kui hoolikalt tädi iga karbi nimega oli varustanud, tundsin end olevat kohustatud karpide õigusjärgsed omanikud üles otsima. Ma poleks suutnud endale andestada, kui need oleksid lammutamisel majja jäänud.“

Lily noogutas. „Kui kahju, et need nii paljudeks aastateks peitu on jäänud.“

Mia võttis Lily dokumendid ja ulatas need advokaadile, enne kui talle väikese karbi andis. Puidust karp oli paelaga tugevasti kinni seotud ja karbi külge oli kinnitatud omaniku nimesilt. Lily silmitses sildil vanaema nime, kõik tähed perfektses käekirjas üksteisega seotud – nagu kõigil teistelgi karpidel. Oli ilmselge, et nimesildid oli karpidele kirjutanud üks ja seesama isik.

Lily tundis kiusatust pael ümbert võtta ja karp kohe sealsamas lahti teha, kuid selle asemel silus ta pöidlaga karbi pinda, lastes kujutlusvõimel lennata ja mõeldes, mis karbis võiks olla.

„Mul pole midagi rohkem lisada. Nii et kui teil küsimusi ei ole, siis …“ Advokaadi lause jäi õhku rippuma.

Lily raputas pead, tõstis pilgu ja kohtas taas Mia pilku. Tema juures oli midagi, mis Lilyt hämmastas: vist mingi üksildus, ja kui kohtumine oli lõppenud, leidis ta end Mia poole kummardumas.

„Mul on kohutav kiusatus see karp kohe avada,“ lausus

Lily. „Mul pole kunagi olnud üllatustega kannatust.“

„Enne selle avamist peate siiski olema kindel, et te tõepoolest oma minevikust rohkem teada tahate. Teada saamine võib paljugi muuta: perekonna kohta midagi uut päevavalgele tuua või paljastada midagi uut teie vanaema kohta. Vahel on parem, kui mõnda saladust iial teada ei saa – see oli mu ainus hirm, kui teid kõiki üles otsisin.“

Lily noogutas. „Saan aru. Ausalt öeldes on veidi šokeeriv, et mu vanaema selle kõigega kuidagi seotud on.“

Mia noogutas. „Uskuge mind, nüüd ma tean üht­teist. Kuni viimase ajani ei teadnud ma õieti midagi, kuid mu tädi oli pidanud päevikut, mille leidsin koos nende karpidega. Paaril viimasel nädalal olen seda lugenud. Sellest majast on läbi käinud kümned naised: mõned neist soovisid lapsest lahti saada, teised olid täiesti murtud, kui lapsest loobuma pidid.“ Mia vaikis hetke.

„Aga kui nii paljud naised seal sünnitasid, kas siis ei peaks seal rohkem karpe olema?“ küsis Lily.

„Võib­olla küll,“ vastas Mia. „Aga võib ka olla, et mõned karbid leidsid varem omaniku. Ehk ei tahtnud teie vanaemad saladusi paljastada?“

„Oi, kas keegi on karbi maha unustanud?“ küsis Lily, osutades oma karpi käekotti pannes lauale jäänud karbile.

„Ei, seitsmendat karpi pole kellelegi pakkuda,“ lausus Mia. „Ausalt öeldes ma ei teagi, miks ma selle üldse kaasa võtsin, sest ma ei suutnud leida mingeid kontaktandmeid, kuid teisalt ei tundunud õige seda maha jätta.“

Lily silmitses karpi, luges tundmatut nimesilti, mõeldes, kellele see küll kuuluda võiks. Fakt, et naised olid oma karbile järele tulnud, näis juba niigi uskumatu, kuid siis taipas Lily, et neid oli ajendanud sama uudishimu mis tedagi.

„Tänan veel kord, et te sellega tegelesite,“ ütles Lily.

„Ma loodan, et karbis pole liiga palju saladusi,“ ütles

Mia hüvastijätuks kätt tõstes.

Lily viipas ka naisele, kes temaga samal ajal lahkumas oli. Mõni tund tagasi oli ta igatsenud tagasi maale, mis tegelikult polnudki ta kodumaa. Igatsenud taga inimesi, kellega ta viimased neli aastat koos oli elanud. Ta oli pea­ aegu juba lennukile tõtanud, et sinna tagasi sõita. Kuid äkki ta tundis, et London on just see koht, kuhu ta kuu­ lub. Kui ta poleks koju tulnud, ei oleks talle kunagi ula­ tatud kummalist väikest karpi, millel oli vanaema nimi.

Lily polnud kunagi saatusesse uskunud, aga ehk oli see siiski olemas.