Jää

I Esimene peatükk KUI KEEGI ON näinud, kuidas maastik muutub, kui paat nähtavale

tuleb, siis ei saa ta ealeski nõustuda sellega, et inimese elul ei olegi tähtsust. Vett ja maad katab eriline rahu. Inimesed lasevad pilgul libiseda üle sadamalahe, puhkavad silmi ja vahivad kaugusse. Kõik on nii nagu alati. Igaühe rinnas on igatsus millegi muu järele, ja kõik, mida igatsetakse, saabub paadiga.

Piisab sellest, kui tulija olen mina, Anton, kes saabub postiga.

Ruhvis võib mul olla ükskõik kes, ja ootus täidab taeva ja maa, kui esimene silmapaar mind tabab. Maastiku rahu on kadunud, kõik on läinud liikvele, kui sõnum levib. Mõned juba jooksevad ja hüüavad: nüüd nad tulevad!

Nõndamoodi on ka nendega, kes on nähtamatud ja igivanad ning keda silm ei seleta. Kui inimene läheneb, siis õhk tiheneb, sa tunned, kuidas nad muutuvad pealetükkivaks ja tahavad sust rohkem teada, kuigi sa kahtled, kas nad enam teavadki, mida tähendab inimene olla.

Kuigi sa kahtled, et nad ei olegi enam inimesed ja sinu tajutavad kogud meiega enam ei sarnane. Ja ometi saad sa aru, missuguse innuga püüavad nad sinus selgusele jõuda.

Kuigi mootor töötab täisvõimsusel, liigub paat edasi aeglaselt.

Kõik on rahutud, näen, kuidas nad nihelevad. Tean, et nad ootavad, ja püüavad oodates vagusi püsida, ja mina liigun, nagu ma liigun, kindlal kursil, jätan mootori õigel hetkel seisma ja lähenen aeglaselt paadisillale. Kallel on köis ja jalg valmis, kui me liiga kõvasti vastu paadisilda peaksime põrutama, kuid enamasti me ainult riivame silla 5

serva, ja kohal me olemegi. Sõitjad on ruhvist välja tulnud, paadist ja maalt hüütakse ja räägitakse vastastikku, ja maailm paistab hoopis teistsugune kui siis, kui me alles avamerel liikusime ja rahvas seda teadmata maal oma asju toimetas.

Erandkorras sõidan ma täna kiriku paadisilla äärde, kuna meil on pardal uus kirikuõpetaja. Seetõttu on inimesed olnud veidi uudishimulikumad ja tõtanud randa juba siis, kui me merel nähtavale ilmusime. Kirikuteener on peale passinud ja köster on hoolitsenud selle eest, et paadid, millega inimesed on tulnud, on rannakaljude juures ja meil on vaba pääs silla juurde. Korstnast tõuseb sooja suitsu, sest naised on tuld teinud ja toit ootab pliidil. Neil külmadel maihommikutel on veel õige vaikne, aga kus alles pilgud ja mõtted lendlevad. Missugune ta on? Kuidas minema hakkab? Aga kahtlused ei paista välja, sest vastuvõtt peab olema südamlik ja muredest prii, nagu see ei olekski raske, et tuleb uus inimene, kellega peab harjuma.

Pastor on juba mõnda aega väljas seisnud, kuigi pastoriproua on mitu korda käinud teda sikutamas ja öelnud, et ta külmetab ennast ära. Aga mees seisab paigal ja kui ta näeb, kuidas kirik kalju peal nähtavale tuleb ja teda oma punase katusega tervitab, siis muutub tema nägu pidulikuks ja läheb naerule, ja kui me lahte sisse pöörame, on ta nii rõõmsa näoga, et keegi ei kahtle, et kõik läheb hästi. Ta lehvitab juba kaugelt ja kaldalt lehvitatakse tervituseks vastu. Ta tänab, jah, siin me oleme, ja kui armas teist, et te olete öösel üles tõusnud ja meile vastu tulnud!

Ta on kunagi siin korra käinud ja tunneb kirikuteenrit ja köstrit ja Adele Bergmanit, kes on kirikunõukogu liige ja muretseb väga kiriku ja õpetaja pärast. Aga nüüd on hoopis teine lugu, kui tema on ajutiselt ametisse nimetatud ja asub koos naise ja lapsega siia elama. Esimene mulje on hea. Aga kui ta tahab maale astuda, nihkub paat sillast natuke eemale, nagu tahaks meri ta tagasi võtta, ja külm tuulehoog käib väinast läbi. Mina ei tea, mida see võib tähendada.

Adele Bergman teab hästi, et külalisi tuleb väljas vastu võtta. Kui nad tulevad Turust, on nad vähemalt pool ööpäeva teel olnud, ja sinna hulka ei ole arvestatud seda aega, mis neil on kulunud Turusse 6

jõudmiseks. Neid on solgutatud ja loksutatud igasuguse ilmaga. Kui nad viimaks maale vaaruvad, oleks neil nagu liiva silma läinud ja riided tunduvad külmad ja niisked. Neil on kõht tühi ja paha olla. Nad vabisevad ja higistavad. Nähvavad üksteisele ja kahetsevad, et üldse selle tee ette võtsid.

Just sellel rajaneb Örarna külalislahkuse kuulsus. Inimene on juba kord niimoodi loodud, et poole ööpäeva pärast on kõht tühi, tuju ära ja uni kallal, ning kui ta lõpuks nelja seina vahele jõuab, kus kuuma pliidi peal ootab soe toit, siis usub ta tõemeeli, et on viimasel hetkel pääsenud, ega ole kostitajatele kiituse jagamisega kitsi. Mõistagi on Örarna rahvast tänatud ennegi, aga tore on see ikkagi, ja pliidi alla ning ahju tuld teha oli lõbus, mis sest, et öö sellest lühemaks jäi.

Seal nad seisavad rõõmsate nägudega, Adele Bergman ja tema Elis, kirikuteener ja köster ja kirikuteenri Signe, sest harva saab nii väikese tööpanuse eest nõnda suurt kiitust. Värskeid saabujaid on alati põnev jälgida, ja peale selle moodustavad nad nüüd ametliku kiriku vastuvõtukomitee, kellel on täielik õigus paadisillal seista, tulijaid uurida, nad oma kaitsva tiiva alla võtta ja üles pastoraati juhatada.

Ja jagada neile juhatussõnu koguduse kohta, sest on väga tähtis, et õpetaja kohe algusest peale teatavatest hoiakutest aimu saaks, mis võib talle edasises tegevuses kasuks tulla. Praegune tulija on noor ja tema proua veel noorem ning võib loota, et neil jätkub oidu õppust võtta.

Pastor on rõõmus. Noorele inimesele tundub reis lõputu, kui peab paigal püsima ja tegemist on vähe, aga nüüd on ta rõõmus, sest on kohal ja võib maale minna, inimesi tervitada, hoolitseda pagasi eest, suruda postimehel kätt ja tänada teda selle eest, et ta on toonud nad kogu kraamiga kiriku paadisilla äärde. Aga tal jätkub ka teistmoodi rõõmu, sest see kuulub tema loomusesse ja tema rinnas põleb tuli, mida sütitab kõik, mida ta elus tahab kogeda ja teha.

Oleks tore, kui õpetaja oleks katoliiklane, tuleks üksi ja kuuluks seega rohkem meile, mõtleb Adele Bergman tihti endamisi. Meie luteri kirikus peavad olema abikaasa, lapsed ja mööbel, mis teda seovad ja tema aega viidavad. Kui õpetajal neid ei ole, siis on peaaegu selline tunne, nagu oleks tal midagi viga, ja seetõttu silmitsevad 7

kõik pastoriprouat tohutu sõbralikult, kui ta kohe kaldale tuli ja pani sülest maha lapse, kes on nii väike, et on lausa üllatav, et ta suudab nii kindlalt oma jalgadel seista. Tüdrukul on peas müts ja tema mantlil on seljalõhik, tõeline pastoraadipreili, ütleb galantne ja lapsi armastav köster, kui ta viisakalt ka seda tulijat tervitab. „Tere tulemast Örarnale,” ütleb ta, ja laps ei hakka tihkuma, vaid vaatab talle tõsiselt otsa.

Pastoriproua on väikest kasvu ja toimekas. Ta ei tea, et paat seisab paadisilla ääres nii kaua, kuni kraam on maale kantud, ja heidab vihaseid pilke abikaasale, kes seisab ja ajab juttu, laps süles, sel ajal kui naine näeb vaeva ning kohvreid, kaste ja rullis voodiriideid kaldale tassib ning küsib, mida teha mööbliga, mis on tekile kinni seotud. „Petter, tule siia,” hüüab ta viimaks. Õpetaja ulatab lapse Signele, otsekui mõistaks, kuidas too last igatseb. Ta tõttab reelingu juurde ja teised järgnevad talle. Kipper ja Kalle seisavad oma poole peal, peavad nõu ja tõstavad siis ühe ropsuga paadist maha puhvetkapi, serveerimislaua, lauad ja toolid, mis nüüd uniselt sillal seisavad. „Sisse tassimiseks valmis olla!” ütleb köster. „Vaade merele ja pea püsti!”

Lisanduvad veel kaks voodit ja varbvoodi, köögilaud ja pingid, kummut, pesukapp ja kaks jalgratast, siis näib kogu kraam olevat kaldal. Proua arvestab ja kontrollib, sellal kui pastor seisab ja manitseb last, kes püüab end sülest maha libistada. Adele vaatab alla lastiruumi ja küsib, kui palju on kipper Turust kaupa toonud. „Päris palju,” kinnitab too. „Tasapisi hakkab juurde tulema.” Tõtt-öelda on seda õigus ka oodata, sest sõjast on kulunud poolteist aastat.

Kipper ja Kalle peavad kauba toimetama kaubasillale, enne kui koju pääsevad, ja nüüd vaatavad nad pastoriprouale otsa ja küsivad, kas kõik on korras. Too arvab, et on, ning kipper ronib alla masinaruumi ja Kalle annab otsad lahti ning õpetaja tänab veel kord. Paat eemaldub, kuid inimesed seisavad endiselt paadisillal ja ajavad juttu, kuigi peaksid minema sisse sooja ja võtma midagi hamba alla. Nagu ikka, peab Adele kõige eest hoolitsema. „Kas te ei näe, et tulijad on väsinud!” ütleb ta. „Nüüd veel tähtsamad asjad käru peale ja siis on pastoraati minek!”

8

Nad sammuvad läbi kaste pastoraadi poole, punase maja korstnatest tõusev suits väreleb ahjusoojusest. Vastuvõtukomitee on korralikult kütnud. Veekastrulid ja kohvikann hüplevad köögis pliidirõngastel.

Pudrupott on püsinud soe ja võileivad ootavad piimakannu kõrval katte all.

Täpselt nii nagu komme nõuab, jäävad nad seisma ja tõmbavad sügavalt hinge: „On alles mõnus soojus! Ja meie arvasime, et saabume külma ja niiskesse majja, ja mõtlesime, et kust me küll võtme leiame!” Ja: „On see tõesti võimalik? Ka see on meile? Oi jah, armsad sõbrad!” „Istuge maha ja võtke ette,” ütlevad võõrustajad mitu korda ja mitmel häälel ja nõustuvad ka ise istet võtma, sest Adelel on korvis tassid ja ersatskohv, nii et jätkub kõigile. Ka leiba, kuigi mõte oli, et midagi peaks jääma ka õpetajaperele. „Oh kui hea,” ütlevad nad. „Missugune leib! Ja või! Vaata, Sanna, isa paneb pudrule võisilma. Nüüd võtame suure lusikatäie! Eks ole hea? Nüüd saad näidata, kui ilusasti sa tassist piima jood. Ja missugune kohv! Nii kuum, et soe levib varvasteni. Ma ei tea, kuidas me küll saame tänada ja kõike seda hüvitada!”

Ja palju muudki. Seda on tore kuulda, sellist tasu vajab hästi tehtud töö eest iga inimene. Vastuvõtukomitee liikmed istuvad ja lobisevad edasi, kuigi nad teavad, et tulijatel on vaja elamist korda seada ja puhata. Nood räägivad, kui pika maa nad on maha sõitnud ja kui uskumatult tore on päral olla, eriti kui vastuvõtt on nii südamlik. Siia kavatsevad nad jääda, sest paremat kohta ei ole kuskil. Õpetaja uurib, mis küladest nad pärit on, ja tahab teada, kas need on ka kaugel. Köster, kellega tal tuleb kõige rohkem tegemist teha, elab kõige kaugemal, aga ta ei tee sellest numbrit: mis sellest, kui on olemas paat! Tarvitseb ainult helistada ja ta ilmub kohe. Kirikuteener elab lähedal, tal on vaja kirikusse jõudmiseks ainult üle väikese väina sõuda, nii et ta tuleb hea meelega appi. Nagu Signegi, kes kavatseb nüüd minna lauta lehmi lüpsma.

Pastoriproua kikitab kõrvu, sest nad on eelmise õpetaja kaks lehma ära ostnud. Temast õhkub huvi ja ta tahab teada, kas võib kaasa minna, aga siis muudab ta meelt, kui mõtleb sellele, mida hommikul on veel vaja ära teha. See jääb õhtu peale: „Kui Signe on nii kena ja talitab 9

veel täna lehmad ära, siis saame ehk õhtul koos lauta minna. Homsest alates hakkan ma ise lüpsma.”

Nad vaatavad teda: üldiselt pastoriprouad ei käi laudas, aga too siin ütleb, et on talust pärit ja loomapidamine huvitab teda eriti. „Seetõttu on väga tore, et meil on oma lehmad, kuigi neid on ainult kaks,” seletab ta, ja pastor on uhke näoga. „Too meie Mona saab kõigega hakkama,” ütleb ta. „Oleme jõudnud õigesse kohta, sest siin saame peale teenistuskohustuste nautida ka igapäevaseid toimetusi.”

Ta pöördub uuesti köstri poole, kes on kirikunõukogu esimees, naeratab ja ütleb, et neil on palju arutamist. Ta loodab, et see liiga palju köstri aega ei kuluta, ja teeb ettepaneku, et nad juba sel nädalal kokku saaksid ja koguduse põhiküsimused läbi arutaksid, ja köster on sellega lahkesti nõus. Adele paneb tähele, et köstrile on hakanud õpetaja juba meeldima, isegi väga. Õpetajasse, kes talle vähem meeldiks, suhtuks ta sama lahkelt, aga pisut ettevaatlikumalt, nüüd aga näeb köster võimalust, et saab uue õpetaja eest hoolitseda ja talle toeks olla. Ja õnneks või õnnetuseks on köster toeks paljudele, kes talle lähenevad. Ka Adelele, kuigi Adele vaikseks meelehärmiks oli ta juba abielus, kui Adele sinna saabus.

Pastoriproua ütleb, et kavatseb Petteri juba täna poodi saata, kui ta on natuke puhanud, ja pastorile seletatakse, kuidas poodi pääseb.

Ratta võib paati panna ja üle väikese väina sõuda. Sealt on poodi ainult viis kilomeetrit. „On hea, et õpetajal on Ahvenamaa juured,” ütleb Adele, „sest neid pastoreid, kes linnast tulevad, on lõbus vaadata, kui nad sõudma hakkavad.” Õpetaja naerab muhedalt ja ütleb, et õnneks ta juba tunneb kooperatiivkaupluse juhatajat, kellest on kohe näha, et ta raskel ajal abikäe ulatab. Adele teatab pidulikult, et õpetaja on alati teretulnud ja et ta ootab tema külaskäiku kannatamatult. Õpetaja istub rahulikult paigal ja tal ei paista olevat vähimatki kiiret kuhugi, kuid proua on muutunud rahutuks, tõuseb lauast, väsinud laps süles, ja vaatab ringi, kuhu saaks teda magama panna. Asjad tuleks katuse alla tuua, mõtleb ta, ja kõige hädapärasemad toimetused kiiresti ära teha.

Adele märkab, et pastoriproua suudab suurivaevu oma ärritust varjata, et nad juba ükskord minema ei hakka, ise täis indu kõike käsile 10

võtta, ja korraga saab Adele aru, et ka pastoriproua meeldib talle.

Kuna nad on mõlemad sellest toimekast soost, kes on alati valmis appi tulema, kui midagi on teha vaja. Nad naeratavad teineteisele: ka pastoriproua on juba aru saanud, mis inimene on Adele Bergman.

Adele tõuseb püsti ja ütleb: „Einoh, head sõbrad, laskem õpetaja perel ennast oma kodus sisse seada! Täname omalt poolt ja tervitame neid veel kord saabumise puhul. Mehed aitavad mööbli sillalt sisse kanda, siis ütleme aitäh ja nägemist.”

Külades räägitakse, et Adele kipub kamandama, aga paljudele on kergenduseks, kui keegi otsustamise enda peale võtab. Köster ja kiriku­teener ja Elis tänavad ja suunduvad meelsasti paadisilla poole ning pastor tõttab neile järele ja ütleb, et ta aitaks heameelega oma kraami kanda, sest mingi piir peaks ikka olema. Neli meest saavad sellega kiiresti hakkama ja peagi on kogu kraam saalis koos.

Hüvasti ja veel kord suur tänu. Rõõmsalt nagu noored inimesed lähevad kirikuteener ja Signe lauta ning Adele, köster ja Elis paadi­ sillale, kiriku teenrid ja suured sõbrad. Kerge südamega, sest vastuvõtt läks kenasti.

Teine peatükk TAHAKS JU ETTE kujutada, et pastor ja tema proua võtavad teineteisel

ümbert kinni nüüd, kus nad on üksi ja alustamas pastoraadis uut elu.

Aga kindel see ei ole. Nii palju asju tuleb jõuda elus ära teha ja kui takka ei kiirusta, siis saab ainult murdosaga hakkama.

Puhkamisaega jääb napiks, sest kuidas muidu jõuaks? Kõigepealt tuleb hoolitseda selle eest, et Sanna, kes on jäänud oma uhkes mantlis põrandale tukkuma, saaks voodisse, seetõttu tuleks esmalt voodiriiderull sisse tuua ning lapse madrats ja tekk vastu ahju ära soojendada, enne kui varbvoodi saab üles tehtud ja laps magama pandud. Ja kui algus on tehtud, siis võiks ka teised voodid sisse kanda ja voodiriided lahti rullida, siis on sellega ühel pool. Ja kuna need sängid on nii kutsuvad, siis võiks ka ise väikese uinaku teha, sest kell on alles kaheksa ja terve päev ees. Selle mõistliku ettepanekuga tuleb lagedale pastoriproua, kellele meenub, et nad on olnud mitu ööpäeva teel ja liiga vähe magada saanud. Kuid pastor on liiga õhinas, ta ütleb, et ei leia rahu, sest nii palju on vaadata ja teha. „Hauas on aega puhata,” ütleb ta lootusrikkalt, kuid sellele vastab üks naeruhimuline hääl: „Õpetajal ei sobi niimoodi öelda, sest öeldakse ju, et seal saab rahu*.”

Rannapiirivalvur Brage Söderberg on kohaliku kombe kohaselt, eriti kuna uks seisab lahti, sisse astunud. Sellega tõestab ta ära teesi, mida pastoriproua järgmistel aastatel kibestunult ja võidurõõmsalt kordab: „Kui sa kavatsed korra elus pooleks minutiks pikali visata, esimest korda paljude kuude jooksul, siis kindlasti astub keegi sisse.”

Tuleb tunnistada, et rannapiirivalvur on tulnud laia naeratuse, laheda oleku ja hea tujuga, mis on nii õpetaja kui ka tema proua meelest kirjeldamatult võluv. Ta seisab häirimatult, nägu naerul, lahti pakkimata kraami keskel ja pastor vastab reipalt: „Õnneks on see minu üks trumpe.” * Sõnamäng – ro tähendab rootsi keeles nii ‘rahu’ kui ka ‘sõudma’. – Toim.

12

Kohaliku kombe kohaselt ei tutvusta Brage Söderberg end, tema nime saavad nad hiljem kirikuteenrilt teada. Ta tervitab neid mõlemaid südamlikult, ütleb tere tulemast ja lisab, et tal on kirikusilla ääres rannavalvepaat, ja kui neil on plaanis sõita kooperatiivpoodi kõige selle järele, mida neil esimesel päeval kindlasti vaja läheb, siis on neil hea võimalus küüti saada, sest ta ise peab minema sinna jaama arvel kütust võtma. „Suur tänu,” ütleb pastor. „Pakkumine on äärmiselt teretulnud, aga kas me tõesti võime sellist tüli valmistada?” „Ei mingit tüli,” ütleb merepiirivalvur. „Tuleb püüda kuidagi hakkama saada, kui juba saarel elada.”

Pastoripere kõrvus kõlab see nagu imeline ja täiesti ainulaadne tarkus, enne kui nad teada saavad, et see kuulub sealse paiga püsirepertuaari. Nõndamoodi väljendatakse naabrite abistamise endastmõistetavust ja nõndamoodi väljendatakse loendamatuid iseseisvaid abinõusid ja loovaid lahendusi, mis rangelt võttes ei mahu alati suure maa seaduste raamesse. Pastor haistab sõltumatust, mida ta on igatsenud kogu oma üksluise elu jooksul, ja anarhismi, mis äratab temas sooje sõbratundeid seni veel nimetu Brage Söderbergi vastu. See mees on tulnud nagu koidutiivul ja teinud raske reisi sulgkergeks.

Kuid pastoriprouat tabab otsekui välk, ta lendleb otsides ringi ning leiab ühest kotist paberi ja teisest pliiatsi. Ta seisab puhvetkapi juures, kirjutab palavikuliselt, tammub koha peal ja hüüab andestust paluvalt: „Ainult pool minutit veel!” Brage Söderbergi nägu väljendab imestust: pastor hakkab taipama, et ilmselt ei pea nii hirmsasti kiirustama. Aga pastoriproual ei ole aega selle üle juurelda, tal on tunne, et merepiirivalvuril on suur rutt ja see kiirustab nende minekut takka, ning proua mainib pooljoostes kõike, mida pastoril tuleb osta, küsida või tellida. Tal on kindlasti palju asju kahe silma vahele jäänud, ta hõikab ja lehvitab nimekirjaga, aga pastoril on lubatud kasutada oma aru, kogu mõistust, mõelda oma peaga. Nüüd ei ole muud kui teele, ja kas tal ostutalongid on ikka kaasas? Oh taevake küll! „Andke andeks, ma jooksen,” ja proua jookseb, nii et päkad välguvad.

Uh! Brage Söderberg ei ole veel nii tuttav, et ta võiks kommenteerida, kuid pastor ütleb poolvabandavalt, et naine kardab 13

merepiirivalvuri hinnalist tööaega kulutada; küll ta hiljem rahuneb, kui asjad juba laabuma hakkavad. Ootamise ajal uurib pastor siira huviga rannavalvepaati, nad räägivad hobujõududest ja meresõiduomadustest ning pastor loodab temalt abi saada, kui tal endal peaks tekkima võimalus paat osta, mida ta pikisilmi ootab. Aga siis on pastoriproua juba tagasi, tema põsed õhetavad ja ta hingeldab kergelt. Ta ulatab mehele ostutalongid ja võiduka näoga ka rahakoti, mis oli lebanud köögilaual. Kõige segaduse keskel! Kas ta tõesti peab alati rahakoti kuskile pistma, kui ta tuppa tuleb, kas see ei või jääda mantlitaskusse, õhuke nagu see on? Aga oli, kuidas oli, tänu naise tähelepanelikkusele ja taibukusele ei pea mees kohe esimesel päeval poest laenu paluma ja neile häbi tegema.

Kuid nüüd teele! Ja kui paat popsutades üle väina sõidab, tundub selle minek aeglasem kui pastoriproual, kes taas mäeveerust üles puhib. Aga kui ta mäe otsas meeste vaateväljalt kaob, siis aeglustab ta natuke sammu. Ta on üksi, kuigi kõrvad kumisevad veel mootorimürinast, jutuvadast ja viimaste ööpäevade magamatusest, ta lubab endale hingetõmbehetke ja vaatab üles kiriku poole, mis seisab oma punase katusega kevade tärkavas roheluses erksinise mere ja särava taeva vahel. Kui ilus, mõtleb ta endamisi, õhk on värske, aga karge, Sannat tuleb kuni jaanipäevani korralikult riidesse toppida!

Ta mõtleb ka sellele, et nüüd on neil maja ja kodu ja oma elu, ja rõõmsal meelel läheb ta pastoraati ning hakkab mööblit paika lohistama ja asju lahti pakkima. Kuid kõigepealt, omaenese köögis, sirutab ta käe viimase võileiva järele, millel on paksult võid peal ja mida ta oleks pidanud ehk merepiirivalvurile pakkuma, aga tal ei tulnud see lihtsalt pähe. Nüüdsest hakkab ta ise võid kirnuma, ise leiba küpsetama, tegema kõike, mida väikeses talus tehakse. Ta märkab, et Signe on toonud kannutäie piima, mis on veel soe, ja kui Petter ostab jahu, siis saab ta teha pannkooki, ja kui Petter toob ka kartulit, siis on kõik hästi. Õhtul saab Petter paadisilla kõrvale võrgu sisse lasta, sest nad on oksjonilt ostnud eelmise õpetaja paadi ja ahvenavõrgu. (Oksjonil esindasid neid Petteri liiga jutukad ja seetõttu tähelepanematud ja kergesti tüssatavad sugulased; tuleb kõiksugu pettumusteks valmis olla.)

Pastoriproua armastab oma meest. Noorte abikaasade armastuses ei ole midagi ebatavalist, kuid pastoriproua rinnas kuumav leek on 14

midagi muud. Seda on raske hoida rinnakorvis ja takistada nagu keevitusleeki välja pahvatamast, kulme ja juukseid kärsatamast kõigil neil, kes röövivad mehe aega ja ruumi, mis õigusega kuulub naisele.

Kuna pastor on sageli ära või kantseleis kiriku asju korraldamas, siis hoiab naine pidevate päevatoimetustega leegi vaos. Sanna, kes on ärganud, teab, et targem on istuda rahulikult varbvoodis, kui jääda jalgu tubades ringi tuiskavale tuulepöörisele. Ema möödub tõtlikul sammul ukseavast ja märkab, et Sanna on ärkvel. „Tudu veel!” hüüab ta. „Ema on siin.” On kuulda kriginat ja käginat, kui suurt puhvetkappi kohale nihutatakse. Hetkeks valitseb vaikus, kui pastoriproua mõõdab kahe nurga vahemaad, siis krigin jätkub, kuni kapp saab täpselt õigesse kohta. Ja kõik see jätkub, kuni lauad ja toolid leiavad saalis oma koha. Käib raksatus ning kolimiskastide lauad murduvad ja algab asjade väljavõtmine ja kappi ladumine. Müra taandub ja Sanna tihub üksinduses. Ema on võõras majas kuskil kaugel, nii et ta peab nutma võimalikult kõvasti, voodis püsti tõusma ja karjuma täiest kõrist: „Emme! Emme!”, enne kui ema viimaks kuuleb. „Ole tasa!” ütleb ta. „Sul ei ole häda midagi. Kas tahad üles tulla?” Ühe ropsuga tõstab ta Sanna voodist välja, kannab ta läbi saali ja söögitoa kööki. Ema katsub Sanna tagumikku ja on rahul, et jõuab poti välja võtta ja tüdruku sinna istuma panna, enne kui õnnetus käes. „Tubli tüdruk!” ütleb ema ja lennutab tüdruku hooga troonile, kust too saab ümbrust vaadata. Seal on palju selliseid asju, mida ta näeb elus esimest korda ja mille kohta ta tahaks midagi öelda, aga ei oska.

Võib-olla mää või hoopis tää. „Tää! Tää!” ütleb ta ja osutab sõrmega. „Jah,” vastab ema, „aken! Kardinad muretseme kunagi hiljem. Paberkardinad on tüütud, ma arvan, et köök võib oodata, kuni kardinariiet saame.” „Tää!” vastab Sanna. Aga ema on käpuli põrandal ja uurib, kas köögikapi all on näha jälgi hiirtest. „Sellises vanas majas, kus on laiade vahedega laudpõrand, tuleb olla kõigeks valmis,” seletab ta Sannale, „nii et kõigepealt tuleb meil kass muretseda. Sanna tahab ju kassi?” – „Tää,” vastab Sanna. „Me toome kassi,” otsustab ema.

Tal on käed-jalad tööd täis, sest ta tahab enne valmis saada, kui pastor koju jõuab, nii et mees võib üksnes imestada. Kui ta oma väledatel jalgadel ringi jookseb, mõtleb ta endamisi, kas mees laseb end nagu 15

tavaliselt surnuks rääkida ega pääsegi sealt tulema, ja samal ajal loodab, et mees liigselt ei kiirusta, nii et ta jõuaks kõik korda seada.

Tal on kõhtki tühjaks läinud, sest kes see ikka jõuab tundide viisi rahmeldada, ilma et nälg ei näpistaks. Kannus on piima, aga isegi Sanna ei ela üksnes piimast. Bää, nutab ta, ise väike ja kõhn, ning kohe läheb nutt lohutamatuks, sel ajal kui see, kes peaks olema nende kaitsja, kelle pärast pastoriproua on jätnud oma leivatöö, istub külas ja naudib inimeste heatahtlikkust. Pastoriproua täidab poti veega, mille vastuvõtukomitee on kööki toonud, ja teeb tule pliidi alla, tõmme on hea, aga eks see ole hea tervel tuulisel saarel, kus ühtki puud ei ole korstnale varju pakkumas. Ta jagab Sannale õpetussõnu, et siibrit tohib ainult natuke lahti teha, muidu võivad halud korstnast välja lennata!

Bää! ütleb Sanna, ja ema tõmbab välja toidukasti. Nii rumal ja kogenematu ta ka ei ole, et laseks end toimetada tühjale saarele, ilma et tal ei oleks rohtu häda ja viletsuse vastu. Kastis on teed, mida nad saavad mehega õhtul saalis laua ääres nautida, ja suhkurdatud saiakuivikuid, mis ta kohe abivalmil pliidil soojeneva piimatilga sisse torkab ja Sannale suhu pistab. „Hea!” ütleb ta käskival toonil, Sanna sööb ja lõpetab nutmise. „Varsti tuleb isa koju ja siis teeme korraliku söögi.

Siis läheb ema lauta, ja homme on päris tavaline päev.”

Nad igatsevad tõesti palavalt päris tavalist päeva pärast kõiki sõjaaastaid ja pärast Petteri esimest ametissenimetamist armuaasta jutlustajana, kui ta elas naise ja vastsündinud lapsega ühetoalises köögiga korteris. Inimesel on raske ette kujutada midagi mõnusamat kui omaenese rutiin, kui ta on pidanud kohanema kõikvõimalikes olukordades, mille üle tal endal puudub otsustusõigus. Kogu Soome igatseb oma kodu, ja nüüd on see üks pere purjetanud siia Läänemere kaugemasse serva. Maja on juba korda seatud, pastoriproua on muutnud selle paari tunniga elamisväärseks, puudu on ainult veel head toidulõhnad. Ta on rahutu, tütar süles, kõnnib ta akna juurest akna juurde ja vaatab välja.

Vesi keeb mühinal kahes potis, nii et ükskõik mida mees poest ka ei tooks, saab selle kohe aega viitmata potti pista. „Küll aga aeg kulub kiiresti!” ütleb ta Sannale. „Varsti on lüpsiaeg käes ja ma ei ole veel söögitegemisega alustanud. Kus ta ON?” „Kää,” vastab Sanna. „Issi, issi, issi.”

16

„Ta tuleb varsti,” ütleb ema. Ja kui ta on seda paar korda öelnud, siis pastor tulebki, raske kandami all lookas, sellal kui merepiirivalvur kordonisse tagasi sõidab. Pastoriproua oli mõelnud, et nad vaatavad kodu hoolikalt üle, aga kui pastor on Sanna sülle võtnud ja valmis naise kätetööd imetlema, hüüab too, et neil ei ole selleks aega, sest vaja on süüa. Kohe peaks tulema Signe ja siis tuleb minna lehmi lüpsma. „Noh, mida sa siis ka tõid?” Õpetaja on rahul, Jumal ise oli tema toiduhankimiskäiku õnnistanud. „Kui ma ei oleks sinuga abielus, siis kosiksin Adele Bergmanit,” vastab ta. „On see alles naine! Ta troonib siin nagu mõni kõrgem olend, kellele kõik alt üles vaatavad. Arva, mida ta tegi! Ta kutsus mu kontorisse ja pakkus istet. Sain kohe aru, et tema räägib ja mina vastan siis, kui küsitakse. Ta ütles, et saab väga hästi aru, et peale piima meil muud toidukraami ei olegi, mistõttu ta oli täna hommikul meile üht-teist kõrvale pannud. „Sest kaup kipub otsa saama!” ütles ta. „On lihtsalt hämmastav, kuidas inimesed kahmavad kaupu, mida vabalt müüakse. Kui kõik oli talongide peal, siis võis läbimüüki vähemalt ette arvestada.”

Istusin nagu nuiaga pähe saanud ja mõtlesin endamisi, et kui midagi ei ole, siis küllap on Adele Bergmanil väike laovaru, kust ta välja­ valitutele kraami jagab. Nüüd kuulume meie ka nende hulka. Mul on jahu, Mona. Mul on suhkrut. Mul on kaerahelbeid ja mannat. Mul on munapulbrit. Mul on herneid. Täna õhtuks on mul heeringat, edaspidi püüame ise kala. Mul on soola. Mul on näkileiba, kuni me ise jõuame leiba küpsetada, soolaleivakingituseks sain isegi pätsi värsket leiba.

See imeline naine oli muretsenud külast koguni koti kartuleid, enne kui saame neid lähemalt hankida.” „Anna siia!” ütleb pastoriproua ja küürib paraja koguse kartuleid köögikausis puhtaks ning kallab keevasse vette, järgneb sorts soola. „Kakskümmend minutit!” hõikab ta. „Kus sul jahu on? Teen jahukastet. Pipart mul on. Pane heeringapurk lauale! Oi, missugune jahu! Ma teen pannkooke, oleme nälga suremas. Tore, et süüa saab.

Kas jaksad veel oodata? Võta näkileiba!” Ta tegutseb pöörase tempoga, klopib pannkoogitainast, teeb sousti, katab lauda, hakkab väikese panniga pannkooke praadima. „Kui meil moosi oleks,” õhkab ta, ja õpetaja naeratab endamisi ning kougib välja väikese purgi 17

õunamoosi. Õunamoos! Esimene tööstuslikult toodetud moos pärast sõda. Ohoo!

See, kes on näinud pastoriprouat toimetamas, ei oska aimatagi, et ta suudab ka rahulikult paigal istuda, kauem kui võiks arvatagi, kui ta on saanud toidu lauale ja pere laua äärde. Nad söövad heeringat hea kartuli ja soustiga, ja siis kugistavad nad pannkooke tuhksuhkru ja õunamoosiga, väikese pere kohta söövad nad päris vägevalt. Nad söövad nii palju, et istudes tekib neil mõnus rammestus, mida mitu tundi hiljaks jäänud soe toit võib tekitada. Sanna naeratab õndsalt, suu ümber suhkru- ja moosivõru. Pastoriproua küsib, keda pastor poes kohtas, mismoodi inimesed välja nägid ja mida nad ütlesid, ning pastor seletab, et nad olid käitunud uskumatult sõbralikult, kõik olid andnud kätt ja tervitanud viisakalt saabumise puhul, ja ajanud nii vabalt ja sundimatult juttu, et lust kuulata. „Siin on inimestega kerge jutule saada,” kinnitab ta. „On alles inimesed! Ja on meil alles päev olnud.

Pea käib ringi. Ei usukski, et ainult ööpäev tagasi seisime Turus kail ja mõtlesime, et kas see laev üldse kunagi välja sõidab.”

Mehe pilk rändab saali ja selle taha jääva magamistoa poole, sest nüüd tahaks ta näha, mida imet proua on korda saatnud. „Heakene küll, tule siis, kuigi Signe võib iga hetk sisse astuda ja ma tahaksin hea meelega laua enne ära koristada. Aga tule pealegi.”

Isa võtab Sanna sülle ja siis lähevad nad maja üle vaatama: kõik asjad on oma kohal, kõik on korras. „Kuidas sa jõudsid? Kuidas sa jaksasid? Armas sõber, sa ei oleks tohtinud puhvetkappi ja lauda üksi paika nihutada! Sain ära olla vaid paar tunnikest, ja kui ma tagasi jõuan, valitseb kaose asemel kord.” „Nonoh,” vastab naine. „Raamatukastid on tühjendamata, kuna sa pead enne laudadest raamaturiiuli tegema. Ja kohvri kirikukantselei asjadega olen ma lihtsalt sisse tõstnud. Need pakid sa ise lahti, sel ajal kui mina lüpsmas olen. Kus ON Signe? Kell on juba peaaegu kuus!”

Ta vaatab akendest välja, mere poole ja maa poole, ja õpetaja jälgib tema pilku ja näeb, kui ilus kõik on, paljad kivimürakad, kübeke helerohelist nagu suits kinkude vahel varasel maikuul. Õhtupäike, säravpunane kirikukatus, mis nüüd on teist tooni kui hommikul. Surnu­aias on valged ja mustad ristid, terve kogudus. „Mis sa arvad, kas ta ei julge sisse tulla?” küsib pastoriproua.

18

„Ei ta pelga,” vastab õpetaja. „Me oleme ju juba tuttavad ja nad teavad, et me neile ninna ei karga.” „Jajah,” vastab pastoriproua, „aga me oleksime pidanud aja kokku leppima. Mul on veel nii palju asju vaja teha, ja siin ma nüüd lihtsalt kõnnin akna alt akna alla.” Möödaminnes koristab ta laua ja kallab nõudepesukaussi mõnusalt sooja vett. „Hakkan õige pihta!” ütleb ta. „Võib-olla siis ta tuleb, kui mina käsi pidi nõudepesukausis olen.” „Ma lähen vett tooma,” ütleb õpetaja, „ja siis ma näen, kas ta tõesti pelgab tulla. Kui ma õigesti mäletan, siis kaev oli kuskil aia servas.”

Ta käib kaevul ära ega näe Signet, kuid vesi on õige pehme, sinna hulka on palju lund sulanud ja see on kuldpruun, nagu kaevuvesi ikka kevaditi.

Pastoriproua jõuab nõud ära pesta ja Sanna uuesti potile panna, kuid Signet ei tule ikka veel. „Kui nad ei oleks nii sõbralikud olnud, siis saaks ma juba õige kurjaks,” ütleb proua. „Mis sa arvad, äkki sai ta minust valesti aru? Kas ma peaksin järsku üksi lauta minema? Aga siis ta kindlasti pahandab, et ma teda ära ei oodanud. Küll on tüütu!

Oh kuidas ma juba igatsen, et saaksime omaette olla.”

Pastoriproua põleb soovist lauta minna. Algul arvab kogudus kindlasti, et tema huvi kahe lehma ja kolme ute vastu on teeseldud, nagu tahaks ta näidata, kuidas ta igati püüab nende argipäevast osa saada, aga tegelikult ei ole Örarnal ühtki inimest, kes loomapidamisest nii innustunud oleks nagu pastoriproua. Lapsepõlves isatalus pidas ta lauda ja talli asukatest rohkem lugu kui talus elavatest inimestest, ja veel nüüdki, kui ta on leidnud armastatud mehe ja tema kaudu ka perekonna, armastab ta loomi, kes on teinud temast inimese. Ent see ei ole mingi sentimentaalne armastus, romantiline loba, sest pastoriproua saadab kangekaelseid lojuseid tapamajja ja nuhtleb neid ega ütle kunagi, et ta armastab lehmi, üksnes nende pidamine on kirg.

Mõistliku ja realistliku inimesena armastab ta loomi, kuna nad aitavad neil paremini toime tulla ja kuna lehm tagab iseseisva elu.

Ta ei saa lauta tormata, kuna ta on kirikuteenri Signega kokku leppinud, et nad lähevad sinna koos, aga kuidas on võimalik, et Signe ei tule sel ajal, kui terve Soome, kõik Põhjamaad lehmi lüpsavad? „Vahest lüpstakse siin hiljem, kuna piima ei viida meiereisse?” arutleb õpetaja, kes mõnikord ilmutab praktilist asjatundlikkust, mis 19

naist imestama paneb. Ta nõustub, et mehel võib õigus olla, ja vahest on tal nüüd targem Sanna magama panna. Teisest küljest tuleks tüdruk enne voodisse panekut puhtaks pesta. Pliidil on veel sooja vett, oleks patt seda kasutamata jätta, sellisel juhul … „Kui Signe peaks sel ajal tulema, siis pead sina jätkama!”

Sanna jõutakse puhtaks pesta ja voodisse panna ja õhtupalvegi jõutakse ära lugeda, enne kui Signe tuleb. Ja ta ei tule üksi, vaid koos kiriku­teenriga. Nad tulevad täiesti rahulikult, ei vabanda, et nad hiljaks jäid, sest enda arvates nad ei jäänud. Kirikuteener küsib, kuidas nende päev on läinud. Ta oletab, et nad on väsinud, ja ütleb, et nad võivad Signega kahekesi lauta minna, nii et nemad saaksid väheke puhata. „Ei tule kõne allagi!” ütleb pastoriproua, kes põleb ootusest. „On hiiglama tore oma lehmi näha. Nägin, et piimanõud olid puhtaks pestud, tänan, armas Signe – nüüd ei ole muud, kui võtame need ühes ja lähme!”

Võimalik, et kirikuteener ja Signe on oodanud pikemat sissejuhatust, kuid nad lepivad kohe olukorraga ja järgnevad pastoriprouale esikusse, kus too kolistab toimekalt piimanõude ja kurnadega ja kahmab kaasa paki kurnavatti. „Kas laudas seepi on?” küsib ta, ja Signe noogutab. Õpetaja seletab, et tema tahaks ka meelsasti kaasa tulla, aga keegi peab esimesel õhtul Sanna juurde tuppa jääma, sest uues kohas ärgates võib ta kartma hakata.

Pastoriproua sammub rivi ees lauda poole. Tal on laudakittel, mida ta on kasutanud ennegi, ja esikus lükkab ta jala otsa vanad kotad, kuid oma sisimas on ta piduriides. Ta tõmbab ukse lahti ja astub otse lauta, mitte piimakambrisse, nagu ta on harjunud. Kaks latrit lehmadele, tühi vasikaaedik, lõpus lambaaedik ja seal kolm rahutut utte, ja vaheseina taga mükslevad pead ja kiitsakad koivad, mis moodustavad viis talle.

Lehmad pööravad pead ja ammuvad. Suur vana tumepunane on Õuni, tutvustab Signe, ning väiksem, kes on heleda naha ja leebe loomuga, on Õnne. Mõlemad on tiined ja poegivad juunis.

Liiga hilja! mõtleb pastoriproua, ja Signe seletab, et paaritamine venis. Eelmine pastoripere teadis, et kolib minema, ja lehmad jäid väheke hooletusse. Nüüd hakkab neil piim kinni jääma, aga sellest 20

hoolimata annavad nad mõne liitri hommikul ja õhtul, millest peaks jätkuma.

Pastoriproua patsutab lehmi kindla ja kogenud käega, uurib udaraid, mis on väiksed ja kõvad, eriti Õnnel. Lehmad nuhutavad teda ettevaatlikult ja ammuvad jälle, et meenutada ninaesist. Jah muidugi, küün on lauda küljes ukse taga. Heina ei olegi peaaegu enam järel, kuid eks loomad saa varsti välja lasta. Neis külades, kus tõeline häda käes, ongi juba nii juba tehtud. „Meil samamoodi!” lisab kirikuteener. „Tuleb kõvasti vaeva näha, et kogu talveks heina jätkuks. Ega rohi praegu kes teab kui lopsakas ole, aga rannas saavad nad lehepungi ja pilliroovõrseid nosida.”

Pastoriproua tõmbab küünis viglaga heinariismed kokku ja saab paraja tuusti, mille ta heidab Õuni ette, ja siis saab ka Õnne oma tolmuse ja armetu jao. Laudas ei paista jälgegi söödaviljakotist. Õuni ja Õnne tiine kõht on punnis ja pingul, aga puusaluud turritavad nagu pulgad, ja kui inimene tuleb Uusimaa söödaküünidest, siis näeb ta kohe, et lehmad on liiga lahjad. „Tõepoolest, kevad saabub õigel ajal!” ütleb pastoriproua. Endamisi leiab ta aga, et eelmine pastor on loomade eest halvasti hoolitsenud. Aga ta ei taha arvustada ja kraabib viglaga riismeid kokku ja viib lammastele mõne kuivanud viha. Siis leiab ta sõnnikuhargi ja hakkab sõnnikut välja kandma, ehkki kirikuteener kavatses seda just teha. See käib hõlpsalt, sest lahjad loomad on tootnud väikseid kõvasid lehmakooke, mis püsivad hästi koos, ja algelises laudas on siiski olemas renn, mida mööda virts läbi kivivundamendi välja voolab.

Lauda nurga juures on kaev, mis nüüd kevadel on täis lumesulamisvett, näitab kirikuteener. Ta jõuab kaevule esimesena ja vinnab üles paar ämbritäit vett, mis ta künasse kallab.

Lehmad inisevad rahumeelselt ja ampsavad kuiva heina, sellal kui pastoriproua ja Signe udaraid pesevad ja lüpsma hakkavad. Järgmisel päeval võivad kirikuteener ja Signe kõigile huvilistele rääkida, et pastoriproua lüpsab nii osavalt, nagu keegi ei ole näinud, ja kohtleb loomi sellise vilumusega, et lausa imesta. Õuni ja Õnne pööravad pead ja jõllitavad, pööravad uuesti ja jõllitavad veel korra, mida kõike üks lehm oma elu jooksul ei pea kogema. Eriti palju piima nad enam ei anna, aga nii palju ikka, et see pritsib uhkelt, kui pastoriproua lüpsab.

21

„Head nisad, tugevad udarad,” teatab ta. „Nüüd on neid vaja ainult korralikult sööta. Meil tuleb paljud asjad selgeks teha, missugune on karjamaa ja heinamaa.”

Küüni põhjal otsustades on karta, et heinamaad ei jätku, kuid kiriku­teener, keda huvitavad omandisuhted, hakkab sedamaid kiriku maade kohta põhjalikult aru andma. „Heina saab ikka, ja heinateole tulevad appi pastoraadi popsid, kes teevad oma maa eest päevatööd.” „Ega praegusel ajal pastoraadil enam ometi popse ole?” küsib pastoriproua, ja kirikuvaht tunnistab, et ega ole tõesti. Popsikohad on vabaks ostetud, aga need, kes vajavad rohkem heinamaad, maksavad renti päevatööga. „Või nii!” ütleb pastoriproua ja aimab, et sellega tuleb tegemist.

Kiire taibuga nagu ta on, on ta juba aru saanud, et heina pärast käib äge võitlus. Ta küsib pastoraadi karjamaa olukorra kohta, ja kirikuteener vastab rõhutatult, et kirikusaarel on pastori lojustel karjamaad piisavalt. Aga pastoraadi endise popsi seis ei ole kiita. Ta ei peaks seda ütlema, aga ütleb siiski, et on juhtunud, et popsi poolel on piirdeaed käest lastud, mistõttu nende lehmad on tulnud pastoraadi poolele ja kõhu täis ahminud. „Ah nii,” ütleb pastoriproua. Tõepoolest tuleb tegemist, sest Õunil ja Õnnel on õigus väljas rohtu süüa, selle on ta juba endamisi ära otsustanud. Ta kallab piima läbi kurna ja patsutab lehmi veel korra, et need mõistaksid, et edaspidi tuleb neil tema poole hoida. Nende silmis kaob kirikuteenri Signe uttu, sest nüüd on võim uutes kätes.

Pastoriproua küsib Signe enda lehmade kohta, ja tõesti, õige pea on neid kaks, Vanda ja Vanda mullikas, kes poegib sel kevadel esimest korda. „Hein otsustab, kas me peame ta üle talve või saadame sügisel tapamajja,” seletab kirikuteener ja tema häälest kõlab rahulolu, ja pastoriproua taipab, et läheb, kuidas läheb, mullikas ja vasikas ja suvine piim on tõhus varude täiendus. „Mul on hea meel, et me tuttavaks saime,” ütleb pastoriproua siiralt. „Nii palju asju on vaja teilt küsida. Näiteks lammaste kohta. Kus neid saaks pidada? Neid ei saa ju koos lehmadega karjatada, ükski aed ei pea neid kinni.”

Kirikuteener seletab, et pastoraadi asjad on hästi korraldatud. Kirikusaare lähedal on kaks suurt laidu, mis on pastori lambasaared. Kui 22

lambaid paari nädala takka ühelt laiult teisele viia, jätkub neil süüa terveks suveks, nõnda kenasti sujub see. „Kui küüni vaadata, siis tuleks nad juba homme laiule viia!” ütleb pastoriproua. „Vahest saame külast paati laenata?” „Kas või meie käest,” pakub kirikuteener, kellele ei ole jäänud märkamata, et proua on kiire taibuga ja kena, ning oleks tore, kui ta pastori kuuldes tema kohta mõne hea sõna lausuks. „Tänan!” ütleb pastoriproua. „Eks leppige sobiv päev ja aeg Petteriga kokku. Loodan, et te astute sisse ja joote meiega koos teed, nüüd kus laudaga on asi klaar.”

Pastoraadi poole tagasi lähevad nad juba sõpradena. Kirikuteener näitab kaevus olevaid köisi, millega saab piimanõud kaevu lasta, et piima öösel maha jahutada. Siis läheb piim koorelahutajasse ja koor säilitatakse. Esikus ootab koorelahutaja, mille pastori isa oksjonilt ostis. Pastoriproua peseb piimanõud kiiresti puhtaks, puhub köögi­ pliidi all tule uuesti hõõguma, paneb veepoti pliidile sooja ja toob lauale söögipoolist: kuivikuid ja värsket leiba õunamoosiga!

Pastor peab võrkude merrelaskmise plaanid sinnapaika jätma, sest kirikuteener ja Signe istuvad südamerahus ja ajavad juttu. Õpetaja siiski ei jäta ja teeb kavandatud kalapüügist juttu, ja siis rehmab kiriku­teener endale käega vastu laupa: „Oh taeva ristike! Tõin teile ju ahvenaid, mis ma jätsin välja trepile. Loodan, et mõni elukas ei ole neid nahka pannud!” „Nagu loeksid mu mõtteid!” ütleb pastor. „Suur tänu! Aga alates homsest peame ise hakkama saama. Selline sõbralikkus teeb meid täitsa abituks. On meil alles päev olnud!”

Ta ei saa sinna midagi parata, et haigutab laia suuga, ja siis haigutab ka proua, nagu kass. Siis on pastor sunnitud veel korra haigutama, nii et kõik pealuu liikuvad osad nagisevad. Kirikuteener ja Signe pööravad viisakalt pilgu kõrvale ja ajavad veel pisut juttu, aga tõusevad siis, ja Signe ütleb, et nüüd tuleb minna oma lehma lüpsma. Kell on kümme ja pastoriproua kargab püsti: „Kas tõesti jäi teil oma lehm lüpsmata, sest tulite meile appi! See on ju kohutav!” „Mitte sugugi,” vastab Signe rahustavalt. „Ta annab praegu nii vähe piima, et ei ole vahet, kas ma lüpsan teda õhtul või homme hommikul.”

23

Aga see pastoriprouat ei veena. Tema meelest on kole, et Signe enda lehm kannatab, ja selle peale hakkab Signetki südametunnistus vaevama. Ja kui nad on viimaks lahkunud, läheb pastoril ja tema abikaasal väsimusest silme eest kirjuks. Nad puterdavad ja koperdavad ja leiavad vaevaga kemmergu üles ega suuda õieti nägugi pesta, enne kui lõpuks voodisse vajuvad. „Tore, et oled voodi üles teinud,” ütleb pastor. „Nüüd me enam küll ei jaksaks. Ma ei usu, et ma eales oleksin omadega nii läbi olnud. Ja nii rõõmus.”

Pastor ja tema proua veedavad esimese öö pastoraadis nagu üks uimaseks löödud lutsukala teise kõrval. Kummagi viimane mälestus on see, et teine juba sügavalt magab.

Kolmas peatükk TA TULI SOOME jalgsi üle jää, läbi metsade, rongi vaguni alla seo-

tuna, allveelaevaga, mis tõusis ainult korraks pinnale kaugeima kaljulaiu juures, kus ootas kiire salakaubaveopaat. Ta hüppas langevarjuga Karjala metsade kohal alla. Ta vahetas riided Soome sõjaväeatašeega ja sõitis tema diplomaadipassiga esimese klassi vagunis Soome. Üsna kaugel piirist ootasid kõrvalisel metsateel pimendatud tuledega autod.

Vahetati valgussignaale. Ja viimaks: isa! Kindral Gyllen, ilma kelleta oleks asi olnud lootusetu.

Väga hea. Mida rohkem versioone, seda parem. Keegi ei saa kunagi teada, kuidas asi tegelikult oli. Kunagi ei mainita, kes peale isa olid sellesse teadlikult või teadmata segatud. Tõsiasi on piisavalt oluline: 1939. aastal oli Irina Gyllen ainuke teadaolev endine Soome kodanik, kellel õnnestus Nõukogude Liidust Soome põgeneda.

Kui mõni inimene peaks kunagi üritama seda järele teha, siis on väga tähtis, et keegi ei saaks iial teada, kuidas see täpselt toimus.

Irina Gyllen magab üksi. Kui ta peab veetma öö laeval teiste inimeste seas, siis ta ei maga. Magama minnes võtab ta tabletti. Teda on raske äratada, kui ta peab minema sünnitust vastu võtma. Örarna elanikud teavad seda, see on üks tema eripärasid, nagu ka seda, et tal on Vene arstidiplom, aga ta ei tohi Soomes arstina töötada, enne kui on vajalikud Soome eksamid sooritanud. Nõukogude Liidus oli ta günekoloog, Soomes on ta käinud ämmaemandate kursusel ja asunud tööle Örarnal, valmistudes samal ajal Soome eksameid sooritama.

Saarel on tal turvaline olla. Tema isa ja ema on seal suviti puhkust veetnud ja teavad, et kohalikel on paadid, millega ta saab iga ilmaga Rootsi sõita. Nad teavad sedagi, et ükski võõras ei saa saarele hiilida märkamatult. Inimesed, keda Irina Gyllenil on põhjust karta, ei pääse kunagi maale, ilma et saareelanikud nende väikseimastki liigutusest teada ei annaks. Suurel osal aastast ei tule saarele hingelistki.

25

* Kõik on rahulik. Võib kuulda omaenese südamelööke, hingamist, seedimist. Kõik on tipp-topp, kuigi ta elab juba teist elu. Palju jäi maha teisele poole piiri, ta peaaegu ei näegi enam välja nagu naine. Pikk ja nurgeline, pehmeid kehaosi ei paistagi. Teravajooneline nägu, jalad, mis on käinud oma käimisi, käed, mis on teinud oma tegemisi.

Tema keha on meelde jätnud selle, et ta on sünnitanud, aga Örarna rahvas teab, et ta jättis lapse maha. Poja. Ärgates võtab ta tabletti. Siis on käsi kindel, meeled parajalt tuimad, mälu kontrolli all. Siis ta töötab, siis ta loeb, siis kannab patsientide andmeid žurnaali. Ta elab Hindriksite tillukeses majas, kuniks valda ehitatakse rootslaste abirahaga tervisekeskus. Rahvas on tore, nad on sõbralikud ja hoolitsevad, aga ei püüagi kohelda teda kui enda­ sugust. Nad kutsuvad teda doktoriks, kuigi ta kinnitab, et ei ole doktor, ja küla peal teda taga ei räägita. Alles palju hiljem taipab ta, et nad ei räägi temast seepärast avalikult, kuna vaikimine annab mõista, et nad teavad midagi, millest ei tohi rääkida.

Hindriksi omad on kenad inimesed, rõõmsad, jutukad, elavad. Kui teda alati tervitatakse sõbraliku naeratusega, kui talle iga kord enne väljaminekut teada antakse, milline on ilm, kui teda kiidetakse selle eest, et ta on taibanud õiged riided selga panna, kui nendega koos süües ei unusta ta kunagi söögi eest tänamast, siis aitab see kõik muu eemale hoida. Väljastpoolt ei ole midagi näha. Või on tema kinnine nägu kõnekas tõend ebaloomulikust enesevalitsusest?

Mida see võib varjata? Tohutut elutahet, mis sunnib kõike kõrvale heitma. Arvad, et tead. Arstil ei ole illusioone. Ta märkab juba varakult surevate patsientide lootust, näeb, kuidas nad jälgivad vähimatki seisukorra paranemist, ega tunnista, et tegemist on päevadega. Elutahe ei aita võita valu ega muret, seda paneb tähele juba arstitudeng.

See kohaneb kõigega, kui see peaks aitama elu kas või sentimeetri võrra pikendada. Ainult mõne hetke, mille jooksul võib saabuda pääsemine.

Teoorias teadis Irina Gyllen täpselt, kuidas sellega on. Praktikas pääses tunne varitsusest välja ja lõi ta oimetuks. Pärast seda mõtles ta üksnes oma elu päästmisele. Kõigepealt viidi ära mees. Poja pärast tegi ta nii, nagu nad olid varem kokku leppinud. Ütles lahti, algatas 26

abielulahutuse. Käis tööl edasi, sest arste vajab iga režiim, neil ei ole võimalik arstidest loobuda. Kuigi ka tema mees oli arst. Seda küll, aga teda ümbritsesid kadetsejad ja pealekaebajad. Kas siis tema ümber neid ei olnud? Sündinud Venemaal, isa Soome kindral.

Töötegemisest üksi ei piisa. Ka parimad kaovad. Ainsaks pääseteeks jääb Soome. Seegi tee on suletud, kuna ta on kodakondsusest loobunud. Kuid isal on suhteid, kontakte, isaga saab endiselt võtta ühendust Soome saatkonna kaudu. Saatkonda ei tohtinud viimastel aastatel enam külastada, aga selle töötajatega võib surmahirmu tundes tänaval kokku juhtuda.

Isa Gyllen on ka endine keiserliku Vene armee ohvitser. See ongi tütre vahistamise põhjus, tegelikult tulnuks ta vahistada juba varem, enne abikaasat. Kas meest sunnitakse teda üles andma? Aja küsimus.

Ei. Inimene püüab oma elu viimaseid ööpäevi pikendada, kui jaksu on, veel ühe ööpäeva, nädala, ehk saabub päästmine. Mõeldakse üksnes iseenda päästmisele, kõiki teisi võib ohverdada. Seepärast hakkavad inimesed koputajaks. Irina Gyllenil ei lase koputajaks saada ainult üks põhjus: ta ei taha endale tähelepanu tõmmata.

Enda päästmiseks võib ka lapse maha jätta. Ta ei sõida isegi mehe vanemate juurde, et last nende turvalisse hoolde usaldada, vaid astub sisse naabrite juurde, keda ta vaevalt tunneb, ja küsib, kas võib lapse tunniks nende juurde jätta, kuni ta haiglas ära käib.

Poja taskusse on haaknõelaga kinnitatud mehe vanemate aadress.

See on sama, nagu oleks lasknud poja Niilusel kõrkjakorviga allavoolu. Võib-olla saadetakse ta vanavanemate juurde, kes isegi on suured kahtlusalused ja keda ennastki võidakse peatselt arreteerida.

Võib-olla pannakse ta lastekodusse, kus ta oma identiteedi kaotab.

Võib-olla saavad nad juba õige varsti kokku. Punase Risti abiga, nüüd, kus valitseb rahu.

Poiss oli kaheksa-aastane, sai juba paljudest asjadest aru. Ta ei küsinud enam isa järele, mõistis, et nii on parem. Ei maksa mõelda sellele, mis ta nüüd peab läbi elama. Ei maksa mõelda sellele, mida tema mõtleb ja tunneb. Mõtle parem sellele, et lapsed kohanevad ja suudavad harjuda iga uue olukorraga. Mõtle sellele, et nad suudavad rõõmu tunda ka kõige väiksemate asjade üle. Ära unusta hetkekski, 27

et nad kiinduvad kergesti uutesse inimestesse ja unustavad ruttu. Ära unusta, et nad unustavad. Ära mõtle sellele, et möödunud on seitse aastat, pool poja elust. Et nüüd on ta raske iseloomuga teismeline, peaaegu täiskasvanu. Ühenduse pidamine ei ole võimalik, mehe vanemaid ei saa enam kätte, sõja ajal nad evakueeriti, nad on ära. Diplomaatiliste suhete katkemine sõja-aastatel ei võimaldanud enam järelepärimisi teha. Aga nüüd rahu ajal on lootus, Punane Rist, uus saatkonnapersonal, kiiremini kui arvatagi võiks.

Seda küll. Aga isa Gyllen on vana ja pensionil, samuti tema kontakt­ isikud. Uus kaardivägi suhtub neisse kahtlustavalt. Ei tohi kiirustada, tuleb varuda kannatust. Kui poeg on sõjas ellu jäänud, saab ta ka rahuajal hakkama. Saab iseseisvaks inimeseks. Teeb, mida heaks arvab.

Võib-olla ei tahagi emaga tegemist teha. See on ka täiesti arusaadav.

Aga ikkagi peaks olema võimalik teada saada, kus ta on.

Aga kui teda ei ole? Abitu laps, kes sureb üksi nakkushaiglas, külmas ja näljas, ega mõtlegi emale. Siis võtab Irina Gyllen tabletti.

Saarel on rahulik, kõik on sõbralikud, sünnitajad on vaprad ja saavad hakkama, talle meeldib ta töö. Oli õnnelik juhus, et talle mainiti seda kohta. On tore, et ema ja isa, kes on sõja ajal nii vanaks jäänud, tunnevad end siin hästi ja üürivad endale suveks elamise. Kõik läheb paremini, kui ta oli kartnud.

Tema eluküünal ei ole kustunud. Kummaline sõna. Ta tunneb, et temagi on nagu küünal: pikk, peenike ja sitke. Küünal on nagu vai.

Ta käiks nagu karkudega, vaiadest karkudega, ja see läheb väga hästi.

Peaasi, et tal on tegemist. Mõnikord tuleb tal ka arstitööd teha, aga siis teeb ta hoolega selgeks, et tal ei ole arstidiplomit ning ta ei tohi lõigata ega teha otsuseid, mida peavad tegema ainult pärisarstid. Jajah, ütlevad nad, nad saavad aru küll, aga kas doktor oleks nii kena ja saaks tulla, sest Turu haiglasse ei ole neil kohe kuidagi võimalik minna.

Ega midagi, küllap ta saab tulla ja vaadata, võib-olla nõu anda, selle väikse asja ära lahendada, sest on ju selge, et ta tegutseb mitteametlikult, samuti nagu ravitsejad on kõigil aegadel aidanud neid, kes on neilt abi küsinud.

See seletus on neile mõistetav. Muidugi! Nii on alati tehtud. Eelmine ämmaemand, kellel ei olnud arstidiplomit, oli tuhat korda parem 28

kui vallaarst! Kohe saab Irina Gyllen kuulda värvikaid lugusid eelmise ämmaemanda ravitsemisoskustest. Ja kuidas ta ise? Muidugi ta tuleb appi, ja peagi hakkavad levima jutud ka tema oskustest. Juhtumid on harva rasked: haavad ja õmblemist vajavad rebendid, murdunud luud, mis tuleb paika ja lahasesse panna, lihtsad kopsupõletiku ja katarri ravimise õpetused, valu vaigistavad ravimid. Trombiga patsiendid saadab ta edasi, ja kui ta saab aru, et tegemist on vähktõvega, soovitab ta patsiendil sõita Turusse, pärast lõikust tulevad nad koju tagasi ja surevad tasapisi. Hea praktika üldarstiks saada soovivale Irina Gyllenile. Ta harjutab diagnoosi panemist iga päev, ja külas liikuvad jutud kinnitavad, et tal on alati õigus.

Saarel on suhteliselt terved inimesed, talvine eraldatus säästab neid nakkushaigustest, tervislik räimedieet aitas neil sõja-aastatel üllatavalt hästi toituda, vaimne tervis on üsna hea. Tuleb ette, et ta kiidab inimesi selle eest, et nad söövad tervislikult ega pepsuta, mille peale nood rõõmustavad nii, nagu oleksid saanud peaauhinna.

Aga nad ei mõista, miks tal on nii tugev vene aktsent ja miks tal on sageli raskusi rootsikeelsete sõnade leidmisega, kuigi kindral Gyllen rääkis soomerootsi keelt soravalt ja vene päritolu proua ­Gyllen saab rootsi keelega kenasti hakkama. Miks tungib vene keel tema kõnesse, kuigi ta tahab seda unustada? Miks ei leia ta tagasiteed keelde, mis on tema isakeel? Miks tal on nii hirmus võõrapärane hääldus, kuigi ta rääkis rootsi keelt juba tüdrukueas? Miks tulevad vene sõnad enne meelde kui rootsi sõnad, ehkki ta elab rootsikeelses keskkonnas? Niipea kui ta suu avab, tuleb sealt vene keel, mis teeb ta jutu napiks ja katkendlikuks.

Selle üle arutletakse muidugi omajagu. Näiteks, et võib-olla ta ei olegi Irina Gyllen, vaid keegi teine salaja Soome toimetatud venelanna, võib-olla kuulus spioon või teadlane, keda Vene agendid taga ajavad, keegi, kes teab Vene riigisaladusi. Keegi, kes on isa ja ema Gylleni teadmisel endale Irina Gylleni identiteedi saanud. Kas ta üldse on nende moodi? Ei, mitte põrmugi. Isa Gyllen on peajagu lühem ja ümar, ema Gyllen on pikem ja kõhnem, kuid muidu ei meenuta teda üldse. Midagi hämarat selles on, sest „Irina Gyllen” räägib rootsi keelt nagu venelane.

29

Tõepoolest, aga olgu ta kes tahes, nimi sobib saarele hästi, ja olgu ta kes tahes, igatahes on bolševikke ninapidi veetud ja neile on õppetund antud. Mis iseenesest on suurepärane ning teeb inimesed uhkeks ja armuliseks. Ja küll tema juba endaga hakkama saab.

Ja saabki ning püüab usinalt, et normaalne välja paista, kuigi see ei mõju loomulikult. Saartel peab olema heas tujus ja viskama nalja, aga see on talle kõige raskem. Naljasoone kaotamine tõendab ilmselt kõige selgemalt, mis ta kõik on selja taha jätnud. Midagi olulist on puudu, kui ta liigub inimeste seas ja püüab näidata, kuidas teda huvitab nende jutt, mis praegu keerleb saabunud pastoripere ümber.

Pealtnägijad on kohanud pastorit kooperatiivpoes ja teda kättpidi teretanud, ning rannavalve on pastoriproua kirikusaarel üle vaadanud: toimekas naisterahvas. Nad räägivad, et peres on üheaastane lapsuke, ning vaatavad talle paljutähendavalt otsa, et teha aegsasti selgeks, et ta saab oma hoole alla uue sünnitaja. Nüüd kavatsevad kõik pühapäeval kirikusse minna, et pastorit kuulata ja tema prouat näha. Külast läheb sinna hulk paate, ja tohter on südamest kaasa palutud!

Tema jaoks üsna raske küsimus. On ta ju ateistlikust Nõukogude Liidust pääsenud, kas ta nüüd peaks siis heitma kiriku rüppe. Kindlasti on ta tänulik, et saab elada riigis, kus valitseb usuvabadus. Ja kui ta on tõesti keegi teine, kes on Irina Gylleni identiteedi võtnud, siis peaks ta olema harras koguduse liige. Aga Irina Gyllen ise Jumalat ei usu, vastupidi, ta näeb Venemaa muutumist tõendina jumaliku hea tahte võimu puudumisest. Tõtt-öelda oli noor Irina Gyllen vabamõtleja juba enne revolutsiooni, ja hilisemad sündmused ei ole andnud talle põhjust oma seisukohta muuta.

Religioon on oopium rahvale. Saarerahvas käib kirikus. Irina ­Gyllen võtab tablette. Me kõik vajame oopiumi. Selles mõttes on ta ehk tõesti kiriku sõber. Kui ta elab nüüd siin nähtavalt inimeste keskel, siis torkab tema käitumine vähem silma, kui ta suurte pühade ajal või olukorras nagu see, kui uus kirikuõpetaja põhjalikult luubi alla võetakse, mõne korra kirikus käib. Tal tuleb uue õpetajaga palju tegemist teha, sest tavaliselt on pastor rahvatervishoiuseltsi esimees.

Ja pastoripere väike preili tuleb koos emaga nõuandlasse. Nii et muidugi läheb ta kirikusse kaasa. Rahvast tuleb palju ja see meeldib talle 30

rohkem kui see, et inimesi on pinkidel hõredalt ja kõik kõõritavad tema poole ja jälgivad, kas ta laulab kaasa ja kas ta loeb pattude andeks­andmist ja kuidas ta reageerib tekstilõikudele, mis nende arvates on talle rasked. „Jah, tänan,” vastab ta. „Kui teil on paadis kohta, siis ma arvan, et ma tulen, aitäh.”

Vene aktsent tugevneb, kui ta iseendaga vastuollu satub. See ei jää neile märkamata, aga nad saadavad talle päikselise naeratuse ja kinnitavad, et tohtri jaoks on paadis alati kohta, ta on südamest teretulnud!