Järeltulijad by Apollo Raamatud

Tosca Lee

JÃ&#x201E;RELTULIJAD

Originaali tiitel: Tosca Lee The Progeny Howard Books An Imprint of Simon & Schuster, Inc. Tõlkinud Mai Tõnisoo Toimetanud Õnne Puhk Kujundanud Jan Garshnek © 2016 by Tosca Lee © Tõlge eesti keelde Mai Tõnisoo ja Kirjastus Kunst, 2017 ISBN 978-9949-573-24-0 Trükk AS Pakett www.kirjastuskunst.ee tellimused@kirjastuskunst.ee

Bryanile. Meie lugu on minu lemmiklugu.

rt h

me ri

a e S H O L LNAE NTDH E R L A N D S

AmsterAmster da m da m

Põ hja

SUUR-U N I T ED BRITANNIA K I NG D O M

SAKSAMAA GE R M A N Y BE L GBE IA LG IU M

LUKSEMBURG LU X E M B OU RG

P R A NFTRSAUNSCMEA A u

ona

OpatijaOpatija

n ub

e Ri v er

Zü W ri chZu ri ch

ŠV Rijeka Rijeka

AND

H O R V ACAR T IOAA T I A

I TAALIA IT ALY Krki Krk saarIsland Rabac Rabac KošljuniKošljun saar Island

Cres Island Cresi saar

Punat Punat

Merag Merag

Lubenice Lubenice

RoomaRome

P O L APNOOLA D U K R AUI K NR EA I N A

C Z ECTHŠ E H H I R E PU BL IC SL OV A IA AKKIA SLKOV achtice achtice

Br at islava Br at islava D Viin a n u Esztergom Esztergom

Vien na

Buda pest Buda pest

A U S TARUI SAT R I A Graz

Nyirbator Nyírbátor

b e Ri v er Doonau

Graz

URNYGARI HUNGA RO MR A UMEENIA NIA SL OV SL ENOVEENIA IA

Za gr ebZa gr eb

Trieste Trieste

KarlovacKarlovac HTOIRAV A A T I A C R OA DelniceDelnice Area of detail Suurendatud ala

BOSNBOSN IA I AH E R ZHEG OV I N A ERTSEGOVIINA

Da nube RDoo i v e rnau

A d

SE R B SE IA RBIA

BU L GBU A RLI GAARIA A

Dubrovnik Dubrovnik

A L BAANLI BAANIA A

8â&#x20AC;&#x192; TOSCA LEE

KESKUS

eegi ei räägi, kui viimast korda keskusesse sisened. Selleks pole vajadust. Oled läbinud nõustamise, testid ja terve nimekirja ettevalmistusi, et saada ravipäevaks käe ümber plastvõru. See, mis päästab elu. Neil pole enam vaja teada, mille pärast sa seda teed. Või et selle kõige kohta valetasid. Kostab vaid kirjapulga krudinat, kui oma nime viimast korda ekraanile kirjutad. Õde viib mind ühte ruumi ja ma heidan lauale. Ulatan talle suletud paki – ainsa asja, mille endaga kaasa võtsin. Selles on sularaha, arstirohud ja aadress, „pärastiseks“. See koht asub pooleteise tuhande kilomeetri kaugusel. Ta annab selle hiljem mulle määratud kaaslasele. Praegu pole mingit mõtet temaga kohtuda. Olen kahekümne ühe aastane ja minu nimi pole oluline, sest see kustutatakse õige pea igaveseks. Otsustasin selle protseduuri käigus unustada nii need, keda armastan, kui ka iseenda. Öeldakse, et elu jookseb enne surma silme eest läbi. Aga seda ei öelda, et iga üksikasi muutub taas karjuvalt tõeliseks. Et maitsed taas iga suutäit söödud toitudest, tunned oma nahal kõiki neid vihmasadusid, milles kõndisid …

JÄRELTULIJAD 9

ja juuste lõhna oma põsel enne seda viimast, hüvastijätu suudlust. Et hoiad kinni mälestustest, nagu uppuja ahmib mürgist õhku. Ja siis on kõik, mida sa teadsid, kadunud. Ent sa oled ikka veel elus. Praeguseks.

10 TOSCA LEE

kna ääres seisab üks kogu. Käed rinnal risti, keha fuksiakarva taeva taustal väljajoonistunud, pilk arvatavasti imelisel päikeseloojangul. Kui ta pead tõstab, mõtlen, kas ta võis puude okstes mingit liikumist märgata. Ajan end kabiini ainsal diivanil istukile. Heegeldatud tekk, millele on õmmeldud hiiglasliku põdra pilt, on mu jalge ümber pusas. See ei sobitu kuidagi köögi põdrakardinate või vannitoa lambiga. Hoolimata järve nimest – Põdrapea – pole ma sellest ajast peale, kui neli nädalat tagasi siia saabusin, veel pärispõtra näinud. „Oled üleval.“ Minu hooldaja Clare pöörab pilgu aknalt minule. Tema blondid juuksed seisavad lõdvas hobusesabas, mida ta on kandnud sellest päevast saadik, kui kohale jõudsime ja ta meid sisse seadis. Ta käis linnas süüa ostmas, kui magasin, viis minuga pärastlõunati läbi kahetunniseid hindamisi ja kiitis minu hiljutisi õhtusöögi katsetusi, sealjuures ka maitsetut kanavormi, mille olin eelmisel õhtul valmistanud. Väitsin, et see oli minu esimene katsetus midagi niisugust teha, kuid ma ei teadnud, kas see vastab tõele.

JÄRELTULIJAD 11

„Jah, lõpuks ometi.“ Minu nimi on Emily Porter. Olen kahekümne ühe aastane ja üürin ühel pisikesel Maine’ist põhja poole jääval saarekesel metsamajakest, ilma et mäletaksin, miks. Mõtlen selle peale iga kord, kui ärkan, pelgalt selleks, et kinnitada enesele – mulle ei ole tehtud ajupesu, mille kohta eile – umbes viisteist, kakskümmend tundi tagasi? – enne magamajäämist nalja heitsin. Ma ei mäleta isegi magamaminekut. Ega seda, kus ma enne elasin, kus kolledžis käisin, või selle siniste kappide ja kriiksuva võimlapõrandaga keskkooli nime, mille lõpetasin. Samuti ei mäleta ma, mis juhtus granaatsõrmusega mu nimetissõrmes, kui lõputunnistuse vastu võtsin, ja seda naist, kes mulle tunnistuse andis, teadsin lihtsalt proua direktorina. Nimed, iseloomulikud omadused ja näod kuni üheksateistkümnenda eluaastani ja kõik pärast seda kahe aasta jooksul. See kõik on läinud. „Mõningane masendus on pärast protseduuri täiesti tavapärane. See läheb aja jooksul mööda.“ Libistan käe vasaku kõrva kohale, peale. Harjaselisele piirkonnale, mida varjavad pikemad juuksed. See polegi enam nii kare. Nüüd sarnaneb see vaat et sõduri soengule. „Nagu ka see.“ „Mitte piisavalt ruttu.“ Lükkan teki jalgadelt, võtan diivanilaual olevast purgist kaks tabletti ja üritan juba mõelda, millise kokanduskatastroofiga ma täna õhtul hakkama saan. Hooldaja on eksitav sõna; sellest ajast peale, kui kaks nädalat kestnud jälgimis- ja taastumisperiood ära lõppes, on Clare vaadanud, et teeksin süüa, peseksin pesu, leiaksin töö ja tunneksin linna, justkui elaksingi juba üksinda. „Ma peaksin vist hautistest mõnda aega eemale hoidma. Mis sa tuunikala quesadilla’dest arvad?“ Tõusen ja loivan

12 TOSCA LEE

kööki käsi pesema. Kui Clare ei vasta, vaatan teda ja küsin: „Nii hästi või?“ Just sel hetkel taipan, et ta kannab sama pluusi ja seelikut, mida esimesel päeval, puidust tau rist krae juures rippumas. See näeb välja nagu suur T-täht, tähistades justkui tema perekonnanime Thomas, mõtlesin, kui seda esimest korda nägin. Seejärel märkan ukse kõrval tema kohvrit. Minus tõstab pead paanika. „Täna oli minu viimane päev, Emily,“ lausub Clare vaikselt. „Ootasin vaid, et sa ärkaksid.“ „Ahsoo.“ Panen nõudepesurätiku käest ja kuivatan käed pükstesse. Mu pilk eksleb ringi. Clare kallutab pead. „Me rääkisime sellest, kui hommikul korraks tõusid – kas mäletad?“ Ei. Ei mäleta. Aga ma ei pea ümber pöörama, et näha kalendrit selja taga külmkapi küljes rippumas, et jälgida x-ide kulgemist üle septembrikuu päevade kuni tänaseni – kahekümnendani –, teadmaks, et tal on õigus. „Kas sa oled kindel, et tahad praegu ära minna?“ küsin. „Ma mõtlen, et õues on peaaegu pime.“ Osutan akna poole, mille taga juba hämardub. Ma pole selleks valmis. Clare seisab mu ette ja võtab mul käsivartest kinni. Tema vasak kulm on mõne kraadi võrra kõrgemal kui parem. Kuid selle asemel, et näha välja ebasümmeetriline, nagu kõik näod tegelikult ongi, annab see tema pilgule vaid sügavust juurde. „Sul läheb hästi, Emily. Sinu protseduur õnnestus. Saad uue alguse. On aeg elada.“ Uus algus. Kummaline idee, kui pole aimugi, missugune elu su selja taha jääb. Clare surub mind korraks enda vastu ja tõstab koti üle õla. „Tegelikult ei ütleks ma ära, kui pakuksid küüti kaldale ja linna.“

JÄRELTULIJAD 13

„Jah. Muidugi.“ Võtan köögiukse lähedalt nagist oma jaki. Teadsin, et see päev jõuab kätte. Aga miks ma siis tunnen, nagu oleks mind hüljatud? Pistan jalad saabastesse ja võtan võtmed pihku, kuid need küsimused, mis ründasid mind noil esimestel päevadel kui putukate hordid – enne kui Clare veenis mind ainult omaenda otsuseid usaldama – on nüüd tagasi, valjemad kui kunagi varem. Tõrjun neid peast, aga kui Clare minuga uksel kohtub, on tal midagi peos. Ümbrik. Käekiri on minu oma. Ta ulatab selle mulle. „Kirjutasid selle enne ravi.“ Ma ei kiirusta. Ümbrik on kinnine, minu nimetähed kinnitusribale kritseldatud. „Enamik patsiente otsustab kirja kirjutada, et ennast protseduuri järel rahustada. Võid seda lugeda, kui tagasi jõuad.“ Noogutan, kuigi osa minust soovib, et ta poleks mulle seda üleüldse näidanud. Libistan kirja köögiletile. „Olgu.“ Ronime väljas paati ja ma tõmban mootori käima. Kulub vaid viis minutit, et ma kahesaja meetri kaugusele sadamasse jõuaks. Haaran paadist taskulambi ja müksan seda käeseljaga, kui selle tuli tõrksalt vilksatab. Omaniku päevinäinud Ford Bronco ootab kai ääres. Küsin, mis kell tal lend läheb, kui Lily Bay Roadile keerame, ja lobisen imelisest järveäärsest loodusest. Lõpuks pärin, kas temal õnnestus kunagi põtra näha. Ei, ütleb ta, mitte kunagi. Kakskümmend minutit hiljem keerame sisse mäe otsas asuva poe parklasse – samasse kohta, kus ma hinge tõmbasin, kui järv minu saabumispäeval esimest korda nähtavale ilmus. Must Town Car ootab parklas ja Clare näitab, et ma sinnapoole sõidaksin.

14 TOSCA LEE

Pargin auto ja mõtisklen, mida sellises olukorras ütlema peaks. Olen rõõmus, et väljas on peaaegu pime. „Saan ise,“ ütleb ta, kui hakkan autost väljuma. Võtnud kohvri pagasiruumist välja, küünitab ta kõrvalistujapoolsest uksest sisse vaatama. „Sinuga läheb kõik hästi, Emily. Tegid vapra otsuse midagi sellist läbi elada.“ See ei tundu kuigi vapper, soovida unustada. „Loe oma kirja. Usalda ennast. Aga igaks juhuks …“ Ta võtab tau risti kaelast ja surub selle mulle pihku. „Kui peaksid kunagi hätta sattuma.“ Upitan end vaistlikult üle istme, et teda kallistada. Ja siis ta ongi läinud. Võib-olla ma ei taha linnasõitu raisku lasta, või ehk ei ole mul tahtmist, et magamistoas konutav karutopis mind kangeks ehmataks, nagu iga kord, kui seal normaalse inimese kombel sõba silmale üritan saada. Aga niipea kui must auto vaateväljalt kaob, riputan risti tahavaatepeegli külge ja otsustan mingit söögipoolist muretseda. Kuid tõele au andes pole ma lihtsalt valmis seda kirja lugema. Ma ei tea, mis minust maha jäi – mu peas on keerelnud mõtted vägistamisest kuni vägivaldsete poiss-sõprade ja post-traumaatilise stressini – ja osake minust ühtlasi nii januneb kui ka kardab sellest eelmisest inimesest kuulda. Kardab vähimatki viidet sellele, mis tõi mind siia Maine’i metsade taha ühele Dorito-suurusele saarekesele, juuksejuured viis tooni heledamad kui mu ülejäänud juuksed. Täidan poes korvi hajameelselt singi, banaanide, mikrolaineahjus valmistatava popkorni ja tampoonidega. Toidupood on omakorda ühendatud Trading Postiga – matka-, kalastus- ja jahitarvete kauplusega –, nii et tegemist on see-

JÄRELTULIJAD 15

suguse kohaga, kust saab osta köögiviljanagitsaid ja vintpüssi, ja seda kõike ühe käimisega. Või, minu puhul villaseid sokke ja taskulambi patareisid. Peatun kõige lõpuks veinileti juures. Näib olevat kohane tõsta mineviku auks pokaal, kui endisest minast kuulen. Kes teab, ehk pean end olenevalt sellest, mis seal kirjas on, isegi purju jooma. Olen krahmanud odavmüügiletilt just pihku ühe vinge sildiga Cabernet’ pudeli – sest kuidas peaks siis valima, kui üht teisest ei erista? –, kui tajun, et keegi vaatab mind vahekäigu teises otsas. Tõstan pilgu ja näen üht kutti, toidupoe kirjaga roheline põll ees, üks põlv põrandal, katkestanud alumise riiuli täitmise. Mõtlen viivuks, kas ta arvab, et tegelen varastamisega, või, mis palju tõenäolisem, pole piisavalt vana, et alkoholi osta. Libistan pudeli ikkagi korvi. Kui ennast lahkuma sean, kuulen selja taga kiireid samme. „Hei. Hei …“ Pööran end vastumeelselt ümber. Mitte seepärast, et mõtlen, kuidas oleksin võinud lihtsalt koju minna, vaid seepärast, et nüüd, kui ta on lähemal, näen tema lõuani ulatuvaid juukseid, mis on kõrva taha lükatud, ja siniseid silmi mõtlike kulmude all. Ja mina seisan siin, juuksejuured värvimata ja korvis tampoonid. Ta haarab midagi riiulilt. „See just tuli,“ selgitab ta mulle ainiti otsa vaadates. Tema paaripäevane habemetüügas on meekarva, juustest tooni võrra heledam. Heidan pilgu alkoholivabale siidrile. „Aitäh,“ pomisen. „Pole vaja.“ „See on orgaaniline,“ ütleb ta pudelit vaatamata. Tal on õhkõrnalt aimatav aktsent, mida ma ei tuvasta, kuid see pole kindlasti kohalik. Selleks hetkeks tahan lihtsalt minema saada. Majakese letil ootav kiri on mu sisemuses tõelise tulevärgi korraldanud. Kui ümbrikust väljailmuv tekst peaks olema kuidagi

16 TOSCA LEE

lohutav, vajan ma seda kohe, sest mul läks küsimustele vastamisega palju paremini, enne kui Clare ning tema asjakohased soovitused mu juurest lahkusid ja ma kirjast üleüldse midagi teadsin. Panen veini riiulile tagasi ja haaran teel kassa juurde kaasa pudeli tekiilat. Kassas pole kedagi. Tõstan korvi lindile ja vaatan ringi. Hetk hiljem jõuab kohale seesama kutt ja hakkab mu kaupa läbi lööma. „Tere jälle.“ Ta naeratab. Pööran pilgu ära. Kui pooled ostud on läbi löödud, avastan, et ei leia kusagilt oma pangakaarti. Võtan võtmed välja ja koban jaki taskud läbi. Ja seejärel näen kaarti vaimusilmas köögiletil lebamas, otse äsja ostetud asjade nimekirja kõrval. „Ma unustasin kaardi maha,“ kogelen. Tüüp kehitab õlgu. „Pole viga. Võin need kõrvale panna ja sulle kohale toimetada, kui tahad. Võid siis maksta.“ „Ei,“ vastan rutakalt, astudes eemale. „Pole vaja.“ Nüüdseks on minu selja taga järjekorras veel kaks inimest. „Vabandust.“ Pööran kannapealt ringi ja kiirustan ukse poole, jättes asjad lindile. Väljas tiirlevad putukad parkla üksiku laterna ümber. Kõnnin autoni, haaran lingist … ja vajutan siis vandudes lauba vastu akent. Võtmed on poes, väikesel riiulil, mida vanaprouad tšekkide kirjutamiseks kasutavad. Piilun läbi auto tumeda akna, justkui masin võiks pelgalt tahtejõul uksed avada. Aga nii ei juhtu. Ja istmete vahelt paistab peaaegu tühjade patareidega taskulamp. „Hei!“ Hääl kostab poe automaatselt avanevate uste poolt. Tõukan end autost eemale. Tegemist on sellesama kutiga, kes hoiab nüüd mu võtmeid peos. „Unustasid midagi.“ „Jah. Oma ajud näiteks.“

JÄRELTULIJAD 17

Ta ulatab mulle võtmed ja kaks toiduaineid tuubil kilekotti. Silmitsen neid hämmeldunult. „Minu kulul,“ ütleb ta. „Oi. Ei, ma ei saa …“ „Juba tehtud. Pealegi, see tekiila näis üpris oluline,“ lisab kutt muiates. „Maksan sulle tagasi.“ „Pole hullu.“ Ta kõhkleb ja soovib mulle siis head õhtut. Möödun koguni viiest autost, kui Lily Bay poole sõidan, ja teel järve äärde mitte ühestki. Kuus maja, mis on pikitud selle kahe ja poole kilomeetri pikkuse Black Point Roadi nimelise kruusatee äärde, jagavad omavahel sadamat, mille liikumisanduriga valgusti alla on seotud minu paat. Tagasihoidlikud kodud, mis kuuluvad tavalistele inimestele, kelle elu on täis üksikasju, mida nad tahaksid ehk unustada, kuid millega nad on õppinud kuidagi elama. Vesi helgib paadi all tumedalt ning mul on hea meel köögi tuhmide tulede üle ja ma tunnen akna kohal tantsisklevatest põtradest ja magamistoas ootavast karust isegi kergendust. Asetan toidukotid lauale ja istun diivanile, kiri peos, vaevumata isegi saapaid jalast võtma. Pärast pikka enese nime tuiutamist libistan nimetissõrme ümbriku ääre alla ja rebin selle lahti. Emily, see olen mina. Sina. Ära küsi viimase kahe aasta kohta. Kui kõik läks nii, nagu plaanitud, oled need unustanud, ja sealjuures ka paljud teised üksikasjad oma elu kohta. Ära ürita meelde tuletada – nad väidavad, et see on võimatu – ja ära hakka nuhkima.

18 TOSCA LEE

Alusta otsast peale. Otsi endale töökoht. Armu. Ela lihtsat, vaikset elu. Aga jäta minevik sinnapaika. Ja hoia internetist eemale. Sinu elu sõltub sellest. Teiste elud sõltuvad sellest. Muuseas, Emily pole sinu sünninimi. Surid õnnetuses. Maksid selle eest oma hinda. Tõstan pilgu kirjalt ja silmitsen pisikest ökomajakest värske pilguga. Ei mingit arvutit. Telefoni. Kaabeltelevisiooni. Olen kahekümneminutilise teekonna kaugusel lähimast linnast, kus elab tuhat kuussada inimest ja kus nähtamatuid põtru on ka rohkem. Ma ei tulnud siia uut elu alustama. Tulin peitu.

JÄRELTULIJAD 19