Jacobi kaitsmine

William Landay

Jacobi kaitsmine

2

Meie punt Kaksteist kuud varem, aprill 2007.

K

ui Rifkinid juudi leinatava shiva kohaselt oma koduuksed avasid, tundus, nagu oleks kohale voolanud terve linn. Perekond ei tohi üksi leinata. Nii nagu poisi mõrv on avalik sündmus, on seda ka tema pere lein. Maja oli inimesi nii puupüsti täis, et kui jutusumin aeg-ajalt suuremaks paisus, sarnanes koosviibimine sobimatul kombel peoga, kuni kõik jälle kui üks mees häält madaldasid, justnagu oleks keegi mingit nähtamatut nuppu keeranud.

Vabandaval ilmel liikusin ma läbi selle inimsumma, korrates üha „Andestust” ning põigates vasakule ja paremale.

Summ seiras mind uudishimulikult. Kuskilt kostus „See on tema, see on Andy Barber”, kuid ma jätkasin teed. Mõrvast oli nüüd möödas neli päeva ja kõik teadsid, et mina selle juhtumiga tegelen. Nad tahtsid küsida – arusaadav – kahtlusaluste ja juhtlõngade ja kõige muu seesuguse kohta, kuid nad ei söandanud.

Praegu ei lugenud uurimise üksikasjad, luges vaid armutu fakt, et noor inimene on surnud.

Tapetud! See tuli neile ootamatult. Newtonis ei toimunud kunagi mingeid märkimisväärseid roimasid. Siinsete inimeste teadmised vägivallast pärinesid ikka uudistest ja muudest telesaadetest. Nad olid alati arvanud, et vägivald on miski, mis toimub city’s, linnamatside alamklassi seas. Muidugi mõista arvasid nad valesti, aga seda mitte rumalusest. Täiskasvanu mõrva pärast poleks nad olnud pooltki nii endast väljas. Tõsiasi, et mõrv puudutas ühte nende oma linna lastest, oli see, mis sellest nii käsitamatu tegi. See oli eksimine Newtoni minapildi vastu. Millalgi

14 William Landay

seisis Newtoni kesklinnas lausa silt, mis kuulutas „Perede kogukond, kogukondade pere”, ja sa võisid alatasa kuulda, et Newton on „hea koht laste kasvatamiseks”*. Mida ta igal juhul oligi. Siin kubises karatetrennidest ja jalgpalliklubidest, ettevalmistuskursustest ja järeleaitamistundidest. Newtoni noored vanemad hindasid seda laste paradiisi kuvandit väga kõrgelt ning seepärast olid paljud neist oma šiki ja peene suurlinnaelu seljataha jätnud ja siia kolinud. Nad olid leppinud tohutute kulutustega, mis sellega kaasnesid, nüristava üksluisusega ja ka tülgastava pettumustundega, mis see kombekas eluviis neis tekitas. Nende vastuoluliste tunnetega linnakodanikele oli sel eeslinna-projektil mõte sees ainult ja ainult selle pärast, et Newton on „hea koht laste kasvatamiseks”. Sellele olid nad panustanud kõik.

Toast tuppa liikudes möödusin ma ühest inimrühmast teise järel. Lapsed, surnud poisi sõbrad, olid kogunenud ühte väikesesse orva maja eesotsas. Nad rääkisid vaikselt, pilk liikumatu. Ühe tüdruku ripsmetušš oli segunenud pisaratega. Minu enda poeg, Jacob, istus madalal toolil, kõhetu ja kiitsakas, teistest eemal. Silmad telefoniekraanis kinni, tundmata huvi jutuvoolu vastu enda ümber.

Leinast halvatud perekond, nii kõrges eas vanaemad kui ka alles mähkmetes tädi- ja onulapsed, olid kõrval elutoas.

Köök oli lõpuks see koht, kus olid need vanemad, kelle lapsed olid Ben Rifkiniga koos koolis käinud. See oli meie punt. Me tundsime üksteist alates päevast, kui meie lapsed kaheksa aastat tagasi esimest korda lasteaeda läksid. Tuhat korda olime koos lapsed hommikul kohale toonud ja neile lõunaajal jälle järele tulnud, koos olime käinud lõputul hulgal jalgpallimatšidel ja kooli heategevusüritustel, pluss vaadanud väga mälestusväärset versiooni lavastusest „Kaksteist vihast meest”. Kuid paar lähedast sõpra välja arvata, ja me ei tundnud teineteist kuigi hästi. Me olime kamraadid, jaa, aga meie vahel puudus side. Enamik neist tutvustest ei pea vastu kauem kui meie laste keskkooli lõpuaktuseni.

Nende paari päeva vältel aga, pärast Ben Rifkini mõrva, valdas meid läheduse illusioon. Oli, nagu oleksime järsku mingisugusele äratundmisele jõudnud. * Ajakiri Money valis 2012. aastal Newtoni USA neljandaks parimaks linnaks, kus elada. [Tõlkija] Meie punt 15

Rifkinite avaras köögis, Wolfi pliidi, Sub-Zero külmutuskapi, inglise valgete kappide ja graniitpindade vahel – seal olid need vanemad nüüd kolme-nelja kaupa kobaras koos ning tunnistasid teineteisele üles intiimseid läbielamisi, nagu unetus, kurbus ja õud, mida pole võimalik maha raputada. Üha uuesti ja uuesti rääkisid nad Columbine’ist ja 9/11-st ja sellest, kuidas Beni surm pani nad rohkem oma laste ligi hoidma, nii kaua kui see veel võimalik on.

Küpse apelsini karva lambikuplitest langev soe valgus andis tolle õhtu pillavatele tunnetele vaid hoogu juurde. Inimesed vahetasid saladusi ja nautisid seda, taustaks soe kuma.

Köögisaare ääres sättis üks emadest, Toby Lanzman, parasjagu eelrooga vaagnale. Tal oli nõudepesurätik üle õla visatud ja käesooned suurest toimetamisest esile tunginud. Toby oli mu naise Laurie parim sõbranna ja see oli üks vähestest senini vastupidanud sidemetest, mis me siin sõlminud olime. Ta nägi, et ma otsin oma naist, ja viipas üle köögi. „Ta kantseldab emasid,” ütles Toby. „Ma näen jah.” „Praegu oleks meid kõiki vaja natuke kantseldada.”

Ma mõmisesin midagi, heitsin talle mõistmatu pilgu ja läksin ära. Toby oli erguti, minu ainus kaitse tema vastu oli taktikaline taandumine.

Laurie seisis, teised emad tema ümber. Tema juuksed, mis olid alati olnud tihedad ja allutamatud, olid kuklasse lõtva krunni kogutud, kus neid hoidis koos kilpkonnaluust klamber. Ta silitas ühe ema käsivart, lohutaval moel, ja too naaldus silmanähtavalt Laurie poole, nagu kass, keda paitatakse.

Kui ma nende juurde jõudsin, pani Laurie oma vasaku käe ümber minu. „Tere, kallis.” „Me peame minema hakkama.” „Andy, sa oled seda öelnud alates hetkest, kui me siia jõudsime.” „Pole tõsi. Ma olen seda mõelnud, kuid mitte öelnud.” „See on sulle näkku kirjutatud.” Ta ohkas. „Ma teadsin, et me oleksime pidanud eraldi autodega tulema.”

Ta takseeris mind viivu. Ta ei tahtnud ära minna, aga sai aru, et ma olen rahutu, et ma tunnen end tähelepanu keskpunktis olevat, et ma pole nii või naa kuigi agar jutumees, jutuvada inimesi

16 William Landay

täis ruumis mõjub mulle alati kurnavalt – perekonnas peab selliste asjadega arvestama. Asjad peavad paigas olema. Nagu igas teiseski organisatsioonis. „Mine sina,” otsustas ta. „Ma tulen koos Tobyga.” „Kindel?” „Kindel. Miks mitte? Võta Jacob kaasa.” „Täiesti kindel?” Ma kummardasin allapoole – Laurie oli rohkem kui pea jagu minust lühem – ja ütlesin ainult poolsosinal: „Sest ma ju nii tahaksin jääda.”

Ta naeris. „Mine. Enne, kui ma ümber mõtlen.”

Emad jälgisid mind. „Mine juba. Su mantel on üleval magamistoas.”

Ma läksin teisele korrusele ja leidsin end pikast koridorist.

Hääled olid siin summutatud, mis oli kergendus, aga nende kaja kumises mul endiselt kõrvus. Ma hakkasin oma mantlit otsima. Ühes toas, mis kuulus vist surnud poisi väikesele õele, oli voodis terve hunnik mantleid, kuid minu oma nende hulgas polnud.

Kõrvaltuppa viiv uks oli kinni. Ma koputasin, avasin ukse ja piilusin selle vahelt sisse.

Tuba oli hämar. Ainus valgusallikas oli messingist põrandalamp ühes kaugemas nurgas, selle valgusvihus oli surnud poisi isa. Ta istus klapptoolis. Dan Rifkin oli väike, korrektne, habras.

Nagu alati, olid ta juuksed lakiga paigale fikseeritud. Tal oli seljas kalli välimusega tume ülikond. Selle revääri oli rebitud kahetolline auk, et sümboliseerida isa murtud südant – hea ülikond ära raisatud, mõtlesin mina. Tema silmad olid aukus, sinakad rõngad ümber nagu pesukarul. „Tere, Andy,” ütles ta. „Vabandust. Ma otsisin ainult oma mantlit. Ma ei tahtnud sind segada.” „Ära vabanda, tule istu korraks maha.” „Ei-ei, ma ei taha olla pealetükkiv.” „Palun. Istu. Ma tahan sult midagi küsida.”

Mul läks südame alt õõnsaks. Ma olen näinud, kuidas need, kes mõrvaohvrist maha jäävad, piinlevad. Mu töö sunnib mind seda vaatama. Tapetud laste vanemad piinlevad kõige rängemini ja isad minu meelest veel rängemini kui emad, sest neid on õpetatud olema kõigutamatu, „käituma nagu mees”. Statistika näi-

Meie punt 17

tab, et sellised isad surevad tihti vaid mõne aasta jooksul pärast mõrva, sageli südamerabandusse. Tegelikult on kurbus see, millesse nad surevad. Mingi aeg mõistab prokurör, et ta ei tule selle valuga toime. Ta ei saa seda nendega kaasa teha. Ja nii ta siis keskendubki oma ameti tehnilisele küljele. Ta teeb näo, et see on töö nagu iga teinegi. Kannatused tuleb endast ohutus kauguses hoida.

Selles seisneb trikk.

Aga Dan Rifkin nõudis, et ma jääksin. Ta viipas käega nagu võmm, kes käsutab autosid edasi liikuma, ja mõistes, et valikut pole, sulgesin vaikselt ukse ja istusin toolile tema kõrval. „Üks drink?” Ta kergitas klaasi, selles loksus vasekarva viski, paljas viski. „Ei.” „On sul uudiseid, Andy?” „Ei, kahjuks mitte.”

Ta noogutas, pööras pilgu ära, toanurka, pettunult. „Mulle on see tuba alati meeldinud. See on see koht, kuhu ma tulen siis, kui mul on vaja mõelda. Kui midagi sellist juhtub, kulutab inimene mõtlemisele väga palju aega.” Ta naeratas tasa, püüdlikult: Ära muretse, minuga on kõik korras. „Ma täiesti usun sind.” „Asi, millest ma ei saa üle ega ümber, on see, et miks see tüüp seda tegi.” „Dan, sa tõesti ei peaks …” „Ei, kuula mind ära. Lihtsalt … ma ei … mul ei ole vaja kätt hoida. Ma olen ratsionaalne inimene, ongi kõik. Mul on küsimused, mitte detailide kohta. Kui me sinuga räägime, siis alati detailidest: tõendusmaterjalist, kohtutoimingutest. Aga ma olen ratsionaalne inimene, saad aru? Ma olen ratsionaalne inimene ja mul on küsimused. Teistsugused küsimused.”

Ma vajusin tooli seljatoele, tundsin, kuidas mu õlad lõdvenevad, leppisin. „Olgu. Asi on nii: Ben oli nii hea. Seda esiteks. Muidugi ei tohiks ühegi lapsega midagi sellist juhtuda. Ma tean seda. Aga Ben oli tõesti hea poiss. Ta oli nii hea. Ja ainult laps. Ta oli neliteist, issand jumal küll! Ei tekitanud kunagi mingeid probleeme.

Kunagi. Kunagi, kunagi, kunagi. Nii et miks? Mis oli see motiiv?

Ma ei mõtle viha, ahnust, kadedust, mõnda sellist motiivi, sest

18 William Landay

siin ei saa olla tavalist motiivi, ei saa, see lihtsalt pole loogiline.

Kes võib Beni vastu sellist … sellist raevu tunda, minu lapsekese vastu? See lihtsalt pole loogiline. See lihtsalt pole loogiline.” Rifkin tõstis oma parema käe neli sõrme otsmikule ja muljus seda aeglaste ringidega. „Mida ma silmas pean, on see, et mis neid inimesi meist eristab? Sest ma olen ka seda kõike tundnud, neid motiive – viha, ahnust, kadedust – sina oled neid tundnud, kõik on neid tundnud. Aga tapnud pole kunagi. Saad aru? Me ei saaks kunagi kedagi tappa. Aga mõned inimesed tapavad, mõned inimesed saavad. Miks see nii on?” „Ma ei tea.” „Sinul ju peab sellele mingi seletus olema.” „Ei. Mul ei ole, tõesti.” „Aga sa räägid nendega, sa puutud nendega kokku. Mida nad ütlevad, need tapjad?” „Nad ei räägi kuigi palju, enamik neist.” „Kas sa üldse küsid? Mitte seda, miks nad seda tegid, aga kuidas nad üldse selleks võimelised on.” „Ei.” „Miks mitte?” „Sest nad ei vastaks. Nende advokaadid ei lubaks neil vastata.” „Advokaadid!” Ta äigas käega. „Ega nad teaks ka, mida vastata, enamik neist. Need filosoofilised mõrvarid – Chianti ja põldoad* ja kõik see värk – see on kõik jama. See on ainult filmis. Nii või naa, need tüübid on sitarattad.

Kui nad peaksid vastama, siis nad tõenäoliselt kurdaks oma rasket lapsepõlve või midagi taolist. Nad teeksid iseendast ohvrikese.

See on tavaline asi.”

Ta noogutas korra, ta tahtis, et ma jätkaks. „Dan, tegelikult on nii, et sa ei tohi end selle põhjuste otsimisega piinata. Põhjuseid ei ole. Loogikat ei ole. Mitte selles osas, millest sa praegu räägid.”

Rifkin lihkus oma toolis veidi sügavamale. Ta silmad läikisid, kuid hääl oli kindel, kontrolli all. „Kas teised vanemad küsivad ka selliseid asju?” „Nad küsivad igasuguseid asju.” * Hannibal Lecter ütles „Voonakeste vaikimises”: „Üks rahvaloendaja üritas mind kunagi küsitleda. Ma sõin ära tema maksa, koos natukese põldubade ja meeldiva Chiantiga”. [Tõlkija] Meie punt 19

9

Kohtukutse

J

ärgmisel hommikul seisime Jonathan Kleiniga hämaras Thorndike’i tänava autoparklas ja relvastasime end reporterite vastu, kes olid kogunenud kohe sinnasamasse, kohtumaja uksele.

Klein oli hallis ülikonnas ja, nagu ikka, kõrge kaelusega džempris. Ei mingit lipsu, isegi mitte kohtu jaoks. Ülikond, eriti selle alumine ots, lausa rippus tal seljas. Tema kõhn tagumikuta keha pidi küll iga rätsepa õudusunenägu olema. Lugemisprillid olid tal kaelas, indiaani helvestest paela otsas. Käes kandis ta oma iidset veisenahast sumadani, otse sadulsiledaks kulutatud. Kõrvaltvaatajale näis Klein selle töö jaoks sobimatu, kindel see. Liiga tilluke, liiga lahke. Aga miski temas tekitas minus kindlustunnet. Tema ülepea kammitud valged juuksed ja kitsehabe ning head sooviv naeratus panid mind tundma, et temas on midagi maagilist. Teda ümbritses rahu. Jumal ise teab, et just seda me praegu vajasime.

Klein piilus ümber nurga leheneegrite poole, kes tolknesid niisama ja pidasid mokalaata. Ringinuuskiv hundikari. „Nii,” hakkas Klein pihta, „Andy, sinu jaoks on see tuttav küll, aga mitte selle poole pealt. Laurie, sinu jaoks on kõik võõras. Nii et ma teen teile piiblitõed selgeks, teile mõlemale.”

Ta võttis Laurie’l varrukast. Laurie oli eelmise päeva topeltšokist, Jacobi vahistamisest ja Barberite needusest muserdatud.

Me olime hommikul söömise, riidesse ja eneste kohtuks valmis panemise kõrvale väga vähe rääkinud. Esimest korda elus küsisin ma endalt, kas me liigume lahutuse poole. Kuidas kohtus ka ei lähe, jätab Laurie mu, kui kõik läbi on, maha. Ma teadsin, et ta jälgib mind ja peab aru. Mida see tähendab, et ma sain ta endale tänu kelmusele? Peaks ta end reedetuna tundma? Või tunnistama, et ärevus tema hinges tõestab vaid seda, et mul oli õigus: tema-

Kohtukutse 111

sugused tüdrukud ei abiellu minusuguste poistega. Oli kuidas oli, Jonathani puudutus näis talle tröösti pakkuvat. Tema pärast manas ta korraks ette väikese naeratusegi, kuid seejärel läks Laurie nägu taas pilve.

Klein rääkis: „Praegusest hetkest alates, alates sellest, kui me jõuame kohtumaja juurde, kuni selleni, kui te õhtul kodus tagasi olete ja enda järel ukse kinni tõmbate, ei näita te välja mitte midagi.

Mitte ainumatki tunnet. Te jääte läbitungimatuks. Selge?”

Laurie ei vastanud. Ta oleks justkui mingis uimas viibinud. „Ma olen nagu kivikuju,” lubasin ma Jonathanile. „Väga hea, sest iga viimane kui näoilme, iga väiksemgi reaktsioon, väiksemgi liigutusevärahtus keeratakse teie kahjuks.

Naerge, ja te ei suhtu toimuvasse tõsiselt. Olge surmtõsised, ja te ei kahetse piisavalt või panete pahaks, et teid kohtusse tiritakse.

Nutke, ja teie nutt pole ehtne.”

Ta vaatas Lauriet. „Olgu,” kostis Laurie, mitte kuigi kindel endas või, veelgi enam, Jonathani viimases keelus. „Te ei vasta ühelegi küsimusele. Te ei pea. Telekas loeb ainult pilt ja on võimatu öelda, kas te kuulsite mingit küsimust või ei.

Kõige tähtsam – ja Jacobiga räägin ma sellest kohe, kui ma arestikambrisse jõuan –, ükskõik milline märk vihast, eriti Jacobi puhul, on kinnituseks inimeste kõige hullematele kahtlustustele. Te peate meeles pidama: nende silmis, kõigi silmis, on Jacob süüdi. Te kõik olete. Nad vaid ootavad midagi, mis kinnitaks seda, mida nad juba niigi teavad. Selleks kõlbab ükskõik milline pisiasi.” „Meie avaliku kuvandi pärast on vist juba natuke hilja muretseda,” vastas Laurie.

Tol hommikul pasundas pealkiri Globe’i esiküljel: NEWTONI TAPATÖÖS SÜÜDI PROKURÖRI TEISMELINE POEG? Ka Herald oli sentsatsioonihimuline, kuid – ja see teeb neile au – otsekohene. Selle igitabloidilikul esikaanel oli metsanõlvak, nähtavasti sündmuspaik, ja Jacob, kelle pildi olid nad tõenäoliselt internetist välja tuhninud. Ning sõna KOLETIS. Kõige all oli kast ahvatleva tekstiga: „Paljastatud! Newtoni pussitaja, prokuröri teismeline poeg. Prokuröri süüdistatakse mahavaikimises ja kõrvaldati töölt.”

112 William Landay

Laurie jutus oli iva. Pärast seda läbitungimatul ilmel kohtusse kepsutada – see olnuks isegi ebaadekvaatne.

Kuid Klein jäi kõigutamatuks. Reeglid on sellised ja mingit kaksipidi mõtlemist siin ei ole. Need olid sama hästi kui jumala enese sõrmega kivitahvlitesse vajutatud. Ta seletas, oma vaiksel tasakaalukal moel. „Meil on, mis meil on, ja me teeme sellega, kõik, mis me saame.”

Ja me tegime nii, nagu ta käskis. Tõstsime vaid jalga jala ette ja pressisime end läbi meid kohtumaja ees ootava reporterite jõugu.

Kogu meedia oli seal. Me ei näidanud välja ainsatki tunnet, ei vastanud ühelegi küsimusele, tegime, nagu me isegi ei kuuleks ühtegi küsimust, mis meile kõrva karjuti. Aga nad karjusid sellegipoolest. Kõikjal turritavad mikrofonid sondeerisid meid: „Mis tunne teil on?”, „Mida te ütlete kõigile neile inimestele, kes teid usaldanud on?”, „On teil ohvri perekonnale midagi öelda?”, „Kas see oli Jacob?”, „Me tahame lihtsalt teada, kuidas teie seda lugu näete!”, „Kas Jacob kohtus tunnistusi annab?”. Üks tegi katse mind provotseerida: „Härra Barber, mis tunne teise poole peal olla on?”

Hoidsin Lauriel läbi ukse fuajeesse tungides käest. Sees oli üllatavalt vaikne, isegi normaalne, reportereid siia ei lubatud. Inimesed astusid tagasi ja tegid meile teed. Šerifi korravalvur, kes mind ikka sõbralikult läbi turvaväravate oli viibanud, hõljutas nüüd mu ees metalliotsijat ja inspekteeris kopikaid mu taskutes.

Liftis jäime korraks jälle omaette. Kuuendale korrusele sõites, kus esmaistungi kohtusaal asus, kobasid mu sõrmed Laurie omade järele, sest tahtsin need uuesti oma pihku võtta. Mu naine oli minust kõvasti lühem, nii et pidin ta käe oma puusade kõrgusele tõstma. Laurie seisis, küünarnukk kõver, nagu vaataks ta kella. Tema näol aga värahtas vastumeelsus, ta silmalaud võbelesid, tema huuled tõmbusid pingule. Seda oli vaevu märgata, see oli vaid mikroliigutus, kuid ma panin seda tähele, ja vabastasin ta käe. Üha ülespoole kerkiva liftikasti uksed vappusid. Klein vaatas taktitundeliselt korrusenumbritega paneeli.

Kui liftiuksed lahti krigisesid, marssisime läbi rahvasttäis koridori kohtusaali 6B, istusime etteotsa keskmisele pingile maha ja jäime ootama.

Kohtukutse 113

17

Mul ei ole midagi viga

F

acebook oli Jacobi konto külmutanud (ilmselt kohtumääruse tõttu, mis nõudis, et loovutataks kõik, mis Jacob iial postitanud oli), kuid enesetapjaliku järelejätmatusega tegi tema endale uue, see kord Marvin Glasscocki nime all, ja hakkas oma kõige lähema ringiga jälle suhteid soojendama. Ta ei teinud sellest saladustki. Aga kõige üllatavam oli see, et kui mina otse möiratasin selle peale, siis Laurie oli Jacobi poolt. „Ta on täiesti üksi,” ütles ta. „Tal on inimesi vaja.” Kõik, mis Laurie tegi – kõik, mis ta eales tegi –, oli selleks, et oma poega aidata. Ta jäi endale kindlaks: Jacob on ülejäänud maailmast täielikult isoleeritud ja seepärast on võrgus olemine tema jaoks vajadus, loomulik pärisosa sellest, kuidas lapsed suhtlevad, nii et meist oleks julm talle ka see minimaalne inimkontakt ära keelata. Ma tuletasin Lauriele meelde, et Massachusettsi osariik plaanib ta millestki märgatavalt väärtuslikumast ilma jätta, ja leppisime kokku, et Jacobi uus konto on vähemalt teatud piirangutega. Jacob ei muuda oma salasõna, sest siis ei pääse meie tema kontole ligi ega saa seda seadistada; Jacob ei postita oma seinale midagi, mis on kriminaalasjaga kas või kaudseltki seotud; ja mitte mingil juhul pole Jacobil lubatud postitada ühtegi fotot ega videot, sest neist võib väga kergesti väga valesti aru saada. Kui mõni selline lekib, pritsitakse see kohe mööda internetti laiali – seda ei peata enam miski. Nii algas meie kassi-hiire mäng. Muidu igati arukas laps üritas oma olukorra kohta nalja heita, aga ridade vahel, et tema isa aru ei saaks.

Sellest sai osa minu rutiinist: igal hommikul tegin ma tiiru Facebookis, et kontrollida, mida Marvin Glasscock sinna eelmisel õhtul kirjutanud oli. Esimene peatus Gmail, teine Facebook. Kolmas Google, aga siis juba nimega Jacob Barber, et viimaste uudis-

184 William Landay

tega kursis olla. Ja siis, kui kõik oli korras, kaotasin end mõneks minutiks internetiavarusse, et seda pasatormi, mille keskmes ma olin, korrakski unustada.

Minu jaoks oli mu poja Facebooki-taassünni juures kõige uskumatum see, et keegi üldse võttis ta oma sõbraks. Päriselus tal sõpru ei olnud. Ta oli läbi ja läbi üksi. Talle ei helistanud keegi ja tal ei käinud keegi külas. Kooli ta minna ei tohtinud, kuid tulevast septembrist oli linnal kohustus talle koduõpetaja palgata. Seda nõudis seadus. Laurie oli haridusosakonnaga nädalaid kaubelnud, tinginud, kui süvitsi minevale koduõppele oli Jacobil õigus.

Niisiis, Jacob näis olevat läbi ja läbi sõpradeta. Needsamad lapsed, kes olid nõus temaga võrgus läbi käima, eirasid teda pärielus täielikult ja, olgu lisatud, neidki, kes Marvin Glasscocki oma võrguseltskonda vastu võtsid, oli vaid käputäis. Enne Ben Rifkini mõrva ulatus Jacobi Facebooki võrgustik arvuni 474. Jacob klõbistas midagi kokku, ja nemad lugesid, ning Jacob omakorda luges seda, mida nemad kokku olid klõbistanud. Enamasti olid need Jacobi koolikaaslased või lihtsalt lapsed, kellest ma polnud iial midagi kuulnud. Pärast mõrva oli see arv neli, selle nelja hulka kuulus ka Derek Yoo. Kas need neli või Jacob ise mõistsid, et iga nende liigutus jätab maha jälje, et kuskil on server, kuhu salvestatakse iga viimane kui nende hiireklõps? Mitte miski – mitte kui miski – pole veebis privaatne. Ning vastupidiselt telefonikõnele saab kõik ilusti kirja, igast lausest jääb kuskile täpne koopia. See on prokuröri märg uni, seadeldis, mis jälgib, salvestab ja saab kätte ka kõige intiimsemad ja valgustkartvamad saladused, sellised, mida kõva häälega kunagi välja ei öelda. See on parem kui pealtkuulamine. See „lutikas” on peidetud otse meie pähe.

Muidugi mõista oli see vaid aja küsimus. Muidugi mõista pidi see netis surfamise õnneuim varem või hiljem lõppema, muidugi mõista käitub Jacob ühel hilisõhtul nagu tõeline lambapea ja teeb mõne eht-tiinekaliku vea. See juhtus augusti keskel. Oli varane pühapäeva hommik. Ma läksin Marvin Glasscocki Facebookilehele ja leidsin sealt Anthony Perkinsi Psycho-pildi. Ikka selle sama kuulsa, üles tõstetud noaga silueti, mis kohe-kohe pussitab dušši võtvat Janet Leigh’d, ainult et nüüd oli selle nägu Fotoshopiga Jacobi omaga asendatud. Ehk Jacob oli Norman Bates. Foto, kust Jacobi nägu välja lõigatud oli, tundus pärinevat mingilt peolt

Mul ei ole midagi viga 185

– ta irvitas. Selle vaimusünnitise juurde kuulus ka pildiallkiri: „See, mida inimesed minust arvavad”. Vastused tema sõpradelt olid järgmised: „Kutt näeb välja nagu naine.”, „Sigalahe. Sa peaksid selle oma uueks fotoks panema.”, „Wuu-wuu-wuu [Psycho muusika].”, „Marvin Glasscock! Tüüp kammib täiega!!!”

Ma ei kustutanud fotot otsekohe. Ma tahtsin Jacobilt aru pärida. Ma läksin, läpakas käes sumisemas, teisele korrusele.

Ta magas. Öökapil lebas, selg ülespoole, noorteromaan. Tema lektüüri sisu ei vaheldunud, alati kas futuristlik science fiction või militaarfantaasia mõnest ülisalajasest armeeüksusest selliste nimedega nagu „Alpha jõud” või midagi muud taolist. (Ei mingeid aatlevaid vampiire, selline eskapist Jacob ei olnud.)

Kell oli seitsme ringis. Aknakatted olid ees ja valgus toas tuhm.

Ma trampisin ta voodi kõrvale ja jäin seal paljajalu seisma.

Jacob ärkas üles ja keeras end ümber. Pole kahtlustki, et mu pilk käis alt kulmu. Ma pöörasin arvutiekraani tema poole. Arvutiekraani koos tõendusmaterjaliga. „Mis see on?”

Ta ägises, ei olnud veel päris ärkvel. „Mis see on?” „Mis asja?” „See!” „Ma ei tea. Millest sa räägid?” „Sellest pildist siin, Facebookis. Eilsest õhtust, saad aru? Kas sina panid selle siia?” „See on nali.” „Nali?” „See on lihtsalt nali, isa.” „Nali? Kas sul aru on peas või?” „Kas me peame sellest mingi hullu …” „Jacob, tahad ma räägin sulle, mis selle pildiga tehakse? Seda liputatakse vandekogu ees ja tahad ma räägin sulle, mis vandemehed selle peale ütlevad? Nad ütlevad, et see pilt näitab sinu süütunnetust. Just sellist sõna nad kasutavadki: süütunnetust. Nad ütlevad, et see on see, kuidas Jacob Barber ennast ise näeb: Norman Batesina. Nad muudkui korrutavad: „Psühho, psühho” ja käivad selle pildiga ringi ja kõik vandemehed muudkui vahivad seda. Nad muudkui vahivad, ja arva ära, mis? Nad ei suuda seda

186 William Landay

enam unustada, nad ei saa seda enam oma peast välja. See on neil ajus kinni ja mõjutab neid. See pilt saab nad oma võimusesse, see jätab neile oma märgi. Võibolla mitte neile kõigile, võibolla mitte liiga tugeva, aga jälle kallutab see vaekaussi natuke rohkem nagu sinu kahjuks. Nii see käib. Just seda sa praegu tegid. Sa tegid neile kingituse. Kingituse. Lihtsalt niisama. Kui Logiudice selle kuskilt kätte saab, ei lähe see enam kunagi ära. Saad sa sellest aru? Jõuab sulle lõpuks kohale, Jacob, kui palju siin kaalul on?!” „Jah, jõuab!” „Kas sa tead, mida nad sinuga teha tahavad?” „Jah, ma tean seda.” „Siis milleks see?! Ütle mulle. Sest mina sellest aru ei saa. Miks sa midagi sellist teed?” „Ma juba ütlesin, see oli nali. See on vastupidine sellele, mida sina räägid. See on see, kuidas teised inimesed mind näevad. Mitte see, kuidas mina ennast näen. See ei käi ju üldse minu kohta.” „Oi, siis küll, see on ju täiesti mõistetav. Sa oled lihtsalt terane.

See on lihtsalt iroonia. Ja otse loomulikult saavad prokurör ja vandekogu ka sellest aru. Jeesus. Kas sa oled kohtlane või?” „Ma ei ole kohtlane.” „Mis sul siis viga on?” „Andy! Aitab.” See oli Laurie. Ta seisis mu selja taga, käed rinnal ja silmad rähmas.

Jacob vastas süngelt: „Mul ei ole midagi viga.” „Mis sind siis sundis …” „Andy, lõpeta.” „Miks, Jacob? Lihtsalt ütle mulle, miks.” Mu viha oli juba lahtumas, aga nii palju ägedust minus veel oli, et Laurie suunas ka paar noolt lendu lasta. „Kas ma seda võin talt küsida? Kas ma võin talt küsida, miks? Või on see ka liiga palju tahetud?” „See oli nali, isa. Kustutame selle lihtsalt ära ja kõik.” „Ei! Me ei saa seda lihtsalt ära kustutada. Selles asi ongi! See ei kao mitte kuskile, Jacob. Me võime selle ära kustutada küll, aga see ei kao kuskile. Kui su semu Derek nüüd prokuröri juurde läheb ja talle ütleb, et sul on Melvin Glasscocki või mis iganes nime all Facebooki konto, ja sa oled sinna sellise asja üles pannud, siis ei tarvitse tal teha muud, kui kohtumäärus välja saata ja ta saab selle kätte. Facebook lihtsalt annab selle talle, annab kõik,

Mul ei ole midagi viga 187

mis ta tahab. Sa ei saa sellest lahti. See on nagu napalm. Sa ei saa selliseid asju teha! Sa ei saa nii teha!” „Okei.” „Ei saa. Mitte praegu.” „Ookei, ma ütlesin. Vabandust.” „Ära vabanda. Vabandamine praegu ei aita.” „Andy, jäta juba ükskord. Sa ajad talle hirmu peale. Mida ta peab tegema? Mis tehtud, see tehtud. Ta juba vabandas. Jäta ta rahule.” „Ma ei jäta teda rahule, sest see on oluline.” „Mis tehtud, see tehtud. Ta tegi vea. Ta on laps. Palun rahune maha, Andy. Palun.”

Laurie tuli üle toa ja võttis arvuti enda kätte. Ma olin selle juba unustanud. Ta hoidis seda nagu kandikut, ühe käega, ja uuris ekraani. „Selge,” ütles ta ja kehitas õlgu. „Kustutame selle ära ja kogu lugu. Kuidas see käib? Ma ei näe siin sellist kohta.”

Võtsin arvuti tagasi enda kätte ja uurisin omakorda ekraani. „Ma ka ei näe. Jacob, kuidas see käib?”

Nüüd võttis Jacob arvuti, pani selle voodiservale ja tegi paar nupuvajutust. „Näete. Kustutatud.” Ta sulges kaane, andis arvuti uuesti mulle, heitis jälle pikali ja keeras meile selja.

Laurie saatis mulle sellise pilgu, nagu oleksin mina midagi valesti teinud. „Ma lähen tagasi magama, Andy.” Ta paterdas toast välja ja seejärel kuulsin ma voodi naginat. Laurie oli alati vara ärganud, isegi pühapäeviti. Kuni meiega juhtus see.

Ma seisin, läpakas nagu raamat vastu külge surutud. „Vabandust, et ma karjusin.”

Jacob tõmbas ninaga. Ma ei saanud aru, kas see oli märk sellest, et ta oli nutuhakul või sellest, et ta oli vihane, aga see puudutas minus midagi ja muutis mind hellaks. Mulle meenus jälle väike Jake, meie kallis ilus blondi peanupukese ja suurte silmadega beebikene. See poiss siin, see lapsmees, ja too beebi olid üks ja sama.

Ma ei olnud seda kunagi varem taibanud, see oli mu jaoks täiesti uus arusaamine. Beebist ei saanud poiss, beebi on poiss. Jacob on seesama olendike, kes siis, sügaval sisimas ikka muutumatu. Ta on seesama lapsekene, keda ma kunagi ammu süles kandsin.

188 William Landay

Ma istusin ta kõrvale voodiveerele ja panin oma käe ta paljale õlanukile. „Vabandust, et ma karjusin. Ma ei tohiks niimoodi endast välja minna. Ma lihtsalt muretsen su pärast. Sa tead seda, eks?” „Ma jään nüüd magama.” „Jaa küll.” „Jäta mind siis rahule.” „Jaa küll.” „Mine siis juba ära.”

Ma noogutasin ja hõõrusin ta õlga, justkui tahtnuks ma oma mõtteid läbi naha temani toimetada – ma armastan sind –, aga ta lamas seal nagu kivi ja ma tõusin, et ta üksi jätta.

Kängar voodis ütles mulle: „Mul ei ole midagi viga. Ja ma tean väga hästi, mida nad minuga teha kavatsevad. Sa ei pea mulle seda üle kordama.” „Ma tean, Jake. Ma tean.”

Ja magama ta jäigi. Täis lapse uljust ja mõtlematust.

Mul ei ole midagi viga 189