Tiia Selli
HÄRRA POLITSEINIK JASPER JA KÕRVITS KUSTI
Toimetanud Katrin Raid Pildid joonistanud Kersti Selli Kujundanud Piret Tuur Autoriõigus: Tiia Selli ja OÜ Eesti Raamat, 2021 ISBN 978-9916-12-148-1 (köites) Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
ESIMENE OSA
JASPER HAKKAB POLITSEINIKUKs
JASPER PANEB KUSTI KASVAMA Jasperi kodu lähedale oli hakatud ehitama uut maja. Iga kord, kui Jasper koos emaga majast mööda kõndis, oli see jälle natuke suuremaks kasvanud. Jasper kahtlustas, et äkki on maja endale juured alla ajanud, kuidas ta muidu sai nii kiiresti kasvada. Sama kiiresti kasvas kõrvitsataim, mille seemne oli Jasper kevadel kompostihunnikusse idanema pannud. Nädal otsa ei olnud taimest kippu ega kõppu, aga siis järsku ilmus mulla seest nähtavale ilus roheline leht. Lähemal uurimisel selgus, et lehti oli koguni kaks. Ema ütles, et need on kõrvitsa idulehed. Peagi puges idulehtede põuest valguse kätte veel kaks lehte. Ja siis tuli neid veel ja veel, justkui seeni pärast vihma. Ja peale selle kasvasid lehed kogu aeg lopsakamaks ja taime vars venis aina pikemaks. Lõpuks ilmusid suured kollased õied. Need olid nii ilusad, et Jasper käis neid kogu aeg imetlemas. Ühel päeval märkas poiss, et kõige uhkemal õiel oli pisike pallike küljes. See nägi välja nagu paistes põsk. Samamoodi läks ükskord issil põsk paiste, kui tal hammas valutas ja ta ei julgenud hambaarsti juurde minna. „Kas sellel õiel hammas valutab?“ küsis Jasper. „Õiel ei olegi hambaid,“ vastas emme. „See on emasõis. Ainult emasõiest saab kasvama hakata suur ümmargune kõrvits. Samamoodi nagu lapsed kasvavad ainult emme kõhus.“ „Kas issi kõhus lapsed ei kasva?“ 5
„Ei, mitte kunagi.“ „Aga mille jaoks ilma pallita õied on?“ tahtis Jasper teada. „Neid ju polegi siis vaja!“ „Muidugi on neid vaja, isegi väga on vaja,“ sõnas emme ja vaatas issile otsa. „Need on isasõied. Ilma nendeta ei saa emasõie küljes olev pisike kõrvitsalaps üldse kasvama hakata. Mesilased kannavad oma jalgadega isasõielt õietolmu emasõiele. Selle kohta öeldakse, et nad tolmeldavad õie ära. Alles siis saab sellest pallikesest kasvama hakata suur kõrvits.“ „Kas issi tolmeldas sinu ka ära?“ Selle peale hakkas issi millegipärast kõva häälega naerma, aga emme ütles: „Noh, inimeste juures käib see asi natuke teistmoodi. Aga see on küll õige, et ilma issita ei oleks sina saanud emme kõhtu üldse tulla. Mitte ükski laps ei saa siia maailma sündida issita.“ Jasper pani tähele, et emasõie küljes olev pallike paisus iga päevaga suuremaks. See tähendas, et mesilased olidki õie ära tolmeldanud. Küll on targad mesilased! Algul oli pallike väga kahvatut tooni, aga tasapisi läks värv aina tugevamaks kollaseks, peaaegu oranžiks. Loomulikult oli vaja oma hoolealusele ka nimi panna. Sobiva nime väljamõtlemine võttis Jasperil lausa mitu päeva aega. Ükskord, kui ta oma kallist kõrvitsat pikalt imetlenud oli, sai ta järsku aru, et sel on ju täpselt Kusti nägu peas. Nii see kõrvits endale sellise nime saigi.
6
Kusti seeme oli üks isevärki seeme. Jasper ei jõudnud ära imestada, kuidas küll kõik need lehed, õied, pikk vars ja aina suuremaks paisuv kollane pallike ühe väikese seemne sisse ära mahtusid. „Kas see oli mingi võluseeme või?“ tahtis ta teada. „Kõik taimed, nii suured kui ka väikesed, saavad alguse seemnest,“ selgitas emme. „Kõrvitsa seeme ajas endale juured alla, et mulla seest toitu otsida. Mida paremat toitu juured leiavad, seda tugevamaks taim kasvab.“ Jasper läks jälle aeda Kustit vaatama. Ta ronis kompostihunniku otsa ja uuris seda kohta, kus ta seemne mulda oli torganud. Seemet näha ei olnud, aga samast kohast puges kõrvitsataime vars mulla seest välja. „Täitsa huvitav oleks teada, missugune see juured alla ajanud seeme on,“ arutles Jasper omaette. Ta koukis sõrmedega varre juurest natuke mulda ära, aga mingit seemet nähtavale ei ilmunud. „Vist pean sügavamalt koukima,“ arvas poiss ja toppis sõrmed veel rohkem mulla sisse. Just siis, kui ta tundis, et midagi jäigi sõrmede alla, hüüdis ema: „Jasper! Tule sööma!“ Jasper ei olnud sel hommikul veel midagi söönud. Kõht oligi juba päris parajalt tühi. Ta lükkas kiiresti mulla varre ümber tagasi ja jooksis tuppa.
7
JASPER ANNAB KUSTILE SÜÜA Ema oli teinud pannkooke. Kuumad pannkoogid maasikamoosiga olid õudselt head. Jasper mugis nii palju, et kõht oli punnis nagu matsivasikal. Söömise ajal aga mõtles ta, et vaene väike Kusti peab leppima ainult mullatoiduga. Kindlasti tahtis temagi hoopis pannkooki moosiga. Jasper tegi juba suu lahti, et ema käest küsida, mida tema sellest asjast arvab, aga siis meenus talle, et ema ja isa ei saanud tihtipeale lapse kasulikest mõtetest üldse aru. Mõnikord oli targem mokk maas hoida, see tähendab vait olla. Jasper tõstis taldriku peale veel ühe pannkoogi, pani sellele moosi peale ja ütles emale: „Õues on täna väga ilus ilm. Ma lähen söön seda viimast kooki aias.“ Ema oli pisut üllatunud, aga lubas siiski. Jasper kõndis koogitaldrikuga aeda. Talle tundus, et Kusti noogutas rõõmsalt oma lehtedega, kui tundis koogi lõhna. Jasper pani taldriku maha ja hakkas Kusti juuri maa seest välja kaevama. Mõlemad käed said kangesti mullaseks, aga sellest polnud midagi, peaasi, et Kusti juured tulid lõpuks nähtavale. „Noh, nüüd saad ometi korralikku toitu,“ ütles Jasper ja sättis kõrvitsa juured otsapidi moosise pannkoogi peale. Polnud küll näha, et Kusti ahnelt sööma oleks asunud, aga võib-olla oli ta natuke liiga häbelik. „Olgu, ma jätan su nüüd üksi sööma, varsti tulen tagasi.“ Jasper 8
jalutas aias ringi ja tegi niimoodi aega parajaks. Kui ta mõne aja pärast uuesti Kusti juurde läks, oli pannkook ikka veel alles. Isegi moosi polnud pealt ära lakutud. „Miks sa ei söö?“ küsis Jasper. „Kas sulle ei maitse pannkoogid?“ Kusti ei vastanud. „Äkki tahad hoopis suppi? Või hautatud juurvilja?“ Kusti ei vastanud ikka midagi. Jasper ei soovinud mingil juhul pealetükkiv olla, sest ta teadis, kui vastikuks muutub mis tahes toit, kui sind sunnitakse seda sööma. Poiss silmitses Kustit ja pidas omaette aru, mida temaga peale hakata. Võib-olla oli Kusti liiga kaua mullatoidu peal olnud ja vajas nüüd uue menüüga harjumiseks pisut rohkem aega. Jah, küllap see nii oligi. „Ma lähen vaatan vahepeal multikaid, sa harju siin tasapisi edasi,“ teatas Jasper ja jooksis tuppa. 9
JASPER PÄÄSTAB KUSTI ELU Jasper tegi teleka lahti ja asus multikaid vaatama. Ema kolistas köögis nõudega. Oli selline rahulik suvepuhkuse hommik, mil emme ei pidanud kooli tööle minema ja Jasper ei pidanud lasteaeda minema. Ainult vareste vali kraaksumine, mis aias järsku algas, segas hommikust rahu. Jasper pidi lausa akna kinni panema, sest muidu ei kuulnud üldse, mida telekas räägiti. Multikate vaatamisega läks Jasperil kõrvits täitsa meelest ära. Alles siis, kui ema oli köögis toimetamise lõpetanud ja hakkas naabritädi juurde minema, meenus poisile Kusti. Ta jooksis aeda. Juba eemalt oli näha, et Kusti taldrik oli täiesti tühi. Mitte ainsatki kübekest kooki ei olnud enam alles. Jasper pööras ruttu otsa ringi ja lippas emale uudist teatama: „Emme, emme, tead, milline söödik see minu Kusti on! Ta on terve pannkoogi nahka pistnud!“ Oih! Jasper pani käe suule ette – nüüd oli ta oma saladuse kogemata välja lobisenud. Aga oli juba hilja – ema seisis trepil ja muidugi oli ta väga hästi kuulnud, mida laps hüüdis. „Kas sa viisid selle viimase pannkoogi hoopis Kustile?“ päris ta. Jasper noogutas, ise hoolega oma kinganinasid uurides. „Kullakene, kõrvitsad ei söö ju pannkooke,“ ütles ema. „Aga minu Kusti sööb! Tule ise vaata!“ Jasper haaras emal käest kinni ja hakkas teda aia poole tirima.
10
Kui nad kõrvitsa juurde jõudsid, tõi ema kuuldavale kohkunud karjatuse: „Püha taevas, mida sa kõrvitsaga teinud oled?“ „Mitte midagi. Kusti tahtis ka pannkooki moosiga.“ „Kallis laps, esiteks, kõrvitsad ei söö pannkooke, ja teiseks, kõrvitsale süüa andmiseks ei tohi tema juuri maa seest välja kaevata.“ „Aga sa ise ju ütlesid, et kõrvits otsib juurtega mulla seest toitu.“ „Just nimelt – MULLA SEEST! Mitte taldriku pealt! Taimed ei oska süüa seda toitu, mida inimesed söövad. Su Kusti sureb nälga ja janusse, kui tema juured on mulla seest väljas!“ Jasper silmitses kõrvitsat. Too nägi tõesti välja, nagu oleks ära minestanud. Vaesekese ilus kollane pea oli juba täitsa longu vajunud. Poiss tundis, kuidas nutt tikub kurku. „Ma ei taha, et Kusti ära sureb,“ sosistas ta. „Kui me Kusti juured ruttu mulla sisse tagasi paneme, siis ta jääb kindlasti ellu,“ lohutas ema. Üheskoos sättisidki nad taime juured uuesti mulda. Ema tõi suure kastekannuga vett ja Jasper andis Kustile hästi palju juua. „Noh, nüüd on su kõrvitsal jälle mõnus olla,“ sõnas ema. Poisile tundus, et Kusti naeratas rõõmsalt. Eks tal oli hea meel, et Jasper tema elu päästis.
11