VERI
Juuni
Veri imbus õhukesest pabertaskurätikust läbi ja määris sõrmi. Annika Holm tõmbas käe masinlikult tagasi ning lumivalgele kahhelpõrandale langes suur tume piisk. Kolmandat korda. Kolmandat korda nädala jooksul. Annika on lugenud, et ninaverejooksu põhjusteks võivad olla emotsionaalne ülepinge, tugev stress, väsimus ja kurnatus – ning tal oli see täiskomplekt. Keskkooli lõpueksameid sooritas ta palju vaevalisemalt kui põhikooli omi. Selleks ajaks, kui võinuks lõpuks lõõgastuda, nautida väljateenitud puhkust ja aasta otsa oodatud lõpupidu, oli Annikal toss täiesti väljas. Isegi selle kuradima verejooksuga ei jaksanud ta õieti tegelda. Ta pühkis põranda puhtaks ja viskas paberi prügikasti. Pani ninale külma veega niisutatud rätiku. Lasi vetsupoti kaanel alla kukkuda ja istus sellele. Ta peab end lihtsalt lõdvaks laskma. Puhkama. Poodlemine peaks vaimu virgutama, pealegi on ta seda nii kaua oodanud! Ja rahagi on kogunenud piisavalt, et valida rahulikult meelepärast, aga mitte seda, mida kokkukraabitud sentide eest osta jaksab. Osta normaalseid asju, mitte ühe- või kaheeuroseid Terranova ja Sinsay toppe, mida tal on kapp täis – üksnes selleks, et ei peaks rõivaste hulga tõttu ennast vaeslapsena tundma.
Kui verejooks lõpuks lakkas, pesi Annika näo, tegi meigi, pani koti kokku ja läks välja. Tänavune juuni on erakordselt kõle ning lendleva kleidi asemel tuleb kanda kevadmantlit, mis pole Annika figuuri rõhutamiseks piisavalt õhuke, kuid suudab loodetavasti nohu eemal hoida. Ainult verine tatt tal veel puudubki.
„Järgmine peatus – Haabersti,” teatas mehaaniline naisehääl, kuid Annika ei kuulnud midagi. Ta sõitis bussis nr 21, ninapidi eile ostetud raamatus. See oli hea leid, lugu haaras teda jäägitult. Sentimentaalsed romaanid ei olnud üldiselt tema lemmikud, kuid see suisa tõmbas teda endasse. Annika oleks äärepealt õigest peatusest mööda sõitnud, jõudis siiski viimasel hetkel maha hüpata. Kõnniteel seistes luges ta peatüki lõpuni, pistis siis ohkega raamatu kotti ning suundus peatusest kärmel sammul Rocca al Mare Keskusse. Hakkas peenikest vihma tibutama ning koos Annikaga bussist väljunud ja samuti kaubanduskeskusse minevad inimesed kiirendasid sammu. Teine sats võttis suuna Tallinna Loomaaeda. Parkimisplatsil sõidukite vahel laveerides (oli pühapäev ning autosid polnud teps mitte vähe) jõudis
Annika hoonesse sukelduda enne, kui saagi minemalipsamist nägev vihm oma nördimuse padukasse valas.
Esmalt põikas Annika oma lemmikkohta 1. korrusel – Blenderisse. Traditsiooniline Frankenstein (spinat, ananass, õun) plasttopsis ja kakskümmend minutit sõbrannaga telefonis lobisemist mõjusid vägagi toniseerivalt. Lõpupidu oli ukse ees ning kõik jutud keerlesid ümber selle. Peo pärast ongi ju Annika siia tulnud – otse loomulikult, just selle pärast. On tarvis osta kosmeetikat, kleit ja kingad. Soovitavalt kõik ühest kaubanduskeskusest, et mitte mööda tervet linna ringi kolistada.
Pärast tundi otsinguid mõlemal korrusel oli Annika ostnud kosmeetikat ja leidnud erinevatest kauplustest kaks
kleiti – tumesinise ja smaragdrohelise. Mõlemad olid vaimustavad. Jäi vaid otsustada, kumb osta. „Tumesinises paistan ma saledamana,” mõtles Annika, „ja see on vaieldamatu pluss. See-eest smaragdroheline tõmbab kahtlemata pilke – ja ennekõike tema omi.” Kui võtta sinine, ei ole mingit muret. Kui aga šikk roheline, siis tuleb kiiremas korras kaalust alla võtta, radikaalselt. Kerge see olema ei saa. Proovinud mõlemat kleiti veel kord selga, jõudis Annika järeldusele, et Rasmus, kellega ta plaanis lõpupeol (ning kõige julgemates unistustes ka omaenda pulmas) tantsida, on seda väärt. Ja südamel hakkas kohe kuidagi kergem.
Annika lehvis poest välja koos ilusa paberkotiga, millesse oli hoolikalt pakitud smaragdroheline kleit, ning istus pingile veidikeseks jalgu puhkama, et poodlemist jätkata. Otsis välja telefoni, pildistas kotti ning saatis pildi koos allkirjaga „Kleit olemas!” sõbrannale ja emale. Ostu üle siiralt rõõmus Annika ei näinud meest, kes teda tähelepanelikult seiras. Ei näinud ega aimanud, et mees hakkas teda jälgima ammu enne seda, kui ta Frankensteini tellis.
„Aga vaat kingad on igavene peavalu,” mõtles tüdruk. Kleidi juurde sobivate kingade leidmisega nii lobedalt ei lähe, Annika vihkas üldse jalanõude passitamist – isegi tema mõõdupuu järgi kulus tal selleks hullult palju aega. Tüdruk teadis, et valikuprotsess saab olema pikk ja piinarikas. Ta pani oma pikad heledad juuksed hobusesabasse, andis koti ostetud kleidiga pakihoidu, et see ei segaks tal kaubanduskeskuses edasi purjetamast, ning seadis sammud jalatsikauplustesse. Kleidi värvi oli ta hästi meelde jätnud, pildistanudki ennast selles, seega tooni tabamisega ei peaks probleeme tekkima.
Vaevalt oli Annika pingilt tõusnud ja uue innuga pakihoidu suundunud, kui tema koha hõivas meesterahvas. Puidust iste oli veel Annika kehast soe ning see meeldis mehele.
Kohe esimeses kingapoes hakkas Annikal paha. Kas oli süüdi kaubanduskeskuse lämbe õhk või ei teinud spinat ananassiga täna kehale head, igatahes pidi tüdruk esiti istuma ühte neist tugitoolidest, mis mõeldud kingi jalga proovivatele ostjatele, ning mõne aja pärast poest sootuks lahkuma. Heideldes sooviga saada kõik vajalik ühe päevaga ja samast kohast ära ostetud, võttis ta siiski mõistuse häält kuulda ning läks hoonest välja värske õhu kätte. Peaaegu kohe hakkas tal parem. Parklat vaadates oli inimesi Roccasse ilmselgelt juurde tulnud, seega küllap oli asi ikkagi õhupuuduses, mida Annika oli pikalt eiranud ja mis lõpuks talle siiski pähe lõi. Hea veel, et mitte ninna. Kleidiost oli tuju tublisti tõstnud ning taaskordne taskurätikuga verenire kinnisurumine viiks selle jälle julmalt nulli. Annika otsustas end pisut tuulutada ning seejärel ülejäänud vajalik kraam kiiresti ära osta. Sissepääsu juures varikatuse all seistes toetus ta seljaga urbanistliku hoone puhtale seinale (ühtegi pinki läheduses ei paistnud), torkas käed mantlitaskutesse ja kandus mõtetega eelseisvale lõpupeole. Vasakul pool, vähe maad eemal, seisis meesterahvas, kes jäi Annika vaatevälja juba bussis, kuid kes ei pälvinud vähimatki tähelepanu ega jäänud seetõttu tüdrukule meelde. Mees vaatas teda liiga pingsalt ning Annika tundis end ebamugavalt. Selle tõttu lahkuda olnuks rumal, sest ta vajas endistviisi hapnikku, parklas vihma käes lonkimine ei tundunud samuti mõistliku tegevusena, mistap Annika võttis välja telefoni ja keskendus sellele. Äärmisel juhul, otsustas ta, võib helistada emale. Kui ta uuesti silmad tõstis, oli mees juba kadunud, mispeale tüdruk tundis erakordset kergendust. Olles sedasi mõnda aega seisnud ja õueõhku hinganud, vihma vaadanud ja kuulanud, mõistis Annika, et on ostupäeva jätkamiseks liiga väsinud. Nüüd tahtis ta vaid koju jõuda. Pea oli raske, nagu see umbses ruumis kipub juhtuma. Annika läks tagasi pakihoidu, võttis sealt oma kleidi ning, püüdes end kotiga tulutult vihma eest kaitsta, jooksis bussipeatusse.
Tagasisõidul vajus tema bussi lärmakas seltskond, kõigil käes mustad mapid. Need olid noodid – Annika ei taibanud neist tuhkagi, kuid oletas, et tegemist on koorilauluga. Vähem kui kuu aja pärast pidi toimuma XXVII laulupidu, mis polnud samuti Annika teema. Talle meeldis rahulik lõõgastav
muusika, mis enamasti kohvikutes mängis, kuid üldiselt oli ta muusika suhtes ükskõikne ning ammugi ei suutnud ta mõista, mis häda on inimestel tohutu karjana kokku tulla ja kolm päeva laulukaare all kooris laulda, aga puhkpillimuusikat ei suutnud Annika hoopiski kuulata. Ja ega ta kuulanudki. Ei käinud kunagi sellel peol, mille tarbeks oli kultuuriministeeriumis koguni spetsiaalne allasutus loodud. Ei mõelnud laulupeost üldse. Kuid nähes neid noote, kuhu oli värviliste markeritega märkeid tehtud ja pliiatsiga mingeid sümboleid kritseldatud (Annika ees seisis neiu, kelle nootides oli Soprano rea juurde pliiatsiga ohtralt kribitud), tuli eelseisev sündmus talle meelde. Kamp arutas häälekalt mingeid ühiseid tuttavaid ja jagas muljeid lauluproovist ning Annika tundis kergendust, kui nad kolm peatust hiljem lõpuks maha läksid.
Tund aega hiljem lamas Annika voodil, kleit aga rippus kapiuksele torgatud puu peal. Tüdruk ei saanud sellelt pilku ära. Ta oleks tahtnud jahedat mõnusat riiet käega silitada, kuid sedasi võinuks kleit määrduda. Annika ei saa lubada, et kasvõi miski seda täiust rikuks. Ta lamas, padi kaisus, ja kuulatas seina tagant kostvaid hääli. Nad tähistasid ikka veel. Kui Annikal poleks paha hakanud, valiks ta võib-olla ikka veel kingi või oleks koduteel, igatahes ei ärrituks juba enam kui tund aega sellest joobnud naerust ja itsitustest, nõude klirinast ning külmikuukse pideva avamise ja sulgemise häälest. Koridoris vedelesid pooltäis toidukotid: rohevalged Prismast ja punased Rimist. Nähtavasti oli ostude ärapanemine pooleli jäänud ja
ununenud, aga ega Annika ei hakanud ka midagi tegema. Teda see ei morjendanud. Nad olid peaaegu kõik keresse keeranud, paar veinipudelit ja veidi torti oligi veel järel. Annika oli pärast kleidi ostmist alustanud ranget dieeti ja juba poolteist tundi stoiliselt vastu pidanud. Õigupoolest selle tõttu kõik see talle pinda käiski.
Kindlasti seegas kuskil laua ja külmiku vahel tema noorem vend, kes on alailma jalus, segab kõiki ja paneb seejuures kõiki miskipärast heldima. Kõiki peale Annika. Tema ei lase juba ammu sellel võluval näokesel ja suurtel süütutel silmadel ennast ära petta.
Neiu teab, et poiss on hulga kavalam, kui tahaks välja paista. Kavalam, kui nad kõik arvavad teda olevat. Nad mõtlevad: oh, ta on veel väike, mis te tast tahate? Nad mõtlevad: oh, poiss ei saa lihtsalt aru, mis ta kokku keeras, ei saa ju last hurjutada selle eest, millest ta aru ei saa. Nad mõtlevad: jumaluke, kui armas laps, mis sest, et teeb vahel ulakust, see on ju parem, kui et poiss päevad läbi nurgas konutaks. Kuid Annika teab –just seda poiss tahabki. Tegelikult on ta lihtsalt ilge, saatanlik nuhtlus, kes peab ennast kõigist täiskasvanutest targemaks ja need lasevad tal ikka ja jälle kurat teab mis jama kokku keerata, selle asemel et nahk kuumaks kütta. Nad ei saa aru, ei taha näha, kuid Annika ju teab. Ja poiss teab, et Annika teab. Sellepärast ta õde ei salligi.
Mittesallimine oli vastastikune.
Annika pidi poisiga alati valvas olema ja oma asjadel silma peal hoidma, aga veel olulisem oli säilitada enesevalitsus. Mõnikord, kui see väike heledate lokikestega inglike ringijooksmisest väsinult talle sülle puges ja tasakesi miskit nurrus, võis ta oma kudrutusega Annika valvsuse uinutada ja temas õrnu õelikke tundeid äratada. Ja nii kui see juhtus, sikutas poiss valusalt teda juustest ja lagistas rahulolevalt vastikut naeru.
Uks kriiksatas ja Annika keeras pead. Ukseavas seisiski tema vennaraas – kavala šokolaadise muigega ning olles ilmselgelt
unustanud Annika karmi keelu tema tuppa tulla. Poisi silmis põlesid ulakad sädemed, otsekui vihjates, et veel natuke – ja ta saab jälle hakkama koerustükiga, lõhub jälle midagi ära, pillab maha ja teeb seejuures ilmsüütu näo. Kujutanud seda kõike ette, süttis Annika kui tuletikk.
„Kasi minema!” käratas ta. „Käi välja! Välja minu toast!”
Poiss tõmbus torssi, põrnitses teda altkulmu. Pilk oli solvunud ja imestav. Mitte keegi ei tihka tema peale sedasi karjuda. Keegi ei karjunudki. Peale Annika. Poiss vedas näo krimpsu, tulistas silmadega kättemaksu tõotavat põlgust (või igatahes tahtis ta sellist muljet jätta) ning kadus minema enne, kui tema jätkuvast kohalolekust keema minev Annika jõudis veel midagi röögatada.
Oo, kuidas poiss tahtis, et õde sureks ja kaoks jäädavalt tema elust.
Mobiil helises. Kus see siis on? Annika kuulis tuttavat meloodiat summutatult, siis taipas – telefon ununes mantlitaskusse. Aga kui helistajaks on Rasmus? Taas närvi minnes sööstis ta kui tuulispask koridori, paiskas maha konksu otsas rippunud vihmavarju, püüdes paaniliselt mantlitaskust telefoni kätte saada, enne kui helin vaibub, jõudis pilku ekraanile heites tusaneda –muidugi ei olnud see Rasmus, miks olekski pidanud olema? – ja võttis kõne vastu. Võõras number vaikis, ei teinud tema hõikumist kuulmagi. Annika vihastas, vajutas kõne kinni. Siis helistas samale numbrile tagasi (no mine tea, äkki oli midagi tähtsat, aga ei vastatud sellepärast, et levi oli kehv?), kuulis helinat enda kõrvalt. Telefon helises kellegi jope taskus. Annika imestas. Jäi mõttesse. Tundus, et keegi oli valinud tema numbri, telefoni taskusse pistnud ja ära läinud, sellepärast ei võtnudki vastu. Või siis … Annika võpatas. Külm judin jooksis mööda selgroogu alla. Ei, tattnina pole selleks võimeline.
Ehkki muidugi on, Annika teab seda suurepäraselt. Kuid ta … Ei, ta ei laseks end niimoodi lohku tõmmata, ei-ei. Ei!
Telefon kramplikult pihku surutud, tormas ta oma tuppa tagasi.
„Löön maha. Tapan ära!” karjatas Annika, kuid tegelikult ei pääsenud ta kõrist piuksugi. Ta oli kaotanud kõnevõime. Tahtis inglilokkidest kinni kahmata, väikese keha üles tõsta ja raputada, raputada, raputada, kuni pea otsast ära tuleb, see kuramuse pea, mis haub alatasa kuratlikke mõtteid ja ajab Annika jälle marru. Kleit oli tordiga kokku mäkerdatud, selle haisva rasvase võikreemiga, ning mööda kapiust voolasid alla veripunased veininired, mille peamine allikas – hiiglaslik veinilärakas – oli haavanud kleiti rinna kohalt. Rinna, mis oleks oma vaimustavas atlassiroheluses pidanud Rasmusel pea segi ajama.
Kusagilt kostis vastikut lapse itsitust. Annika läks näost valgeks, kuid suutis paigale jääda. Ei jooksnud, ei kahmanud patja pihku, ei hakanud seda väikest saatana sigudikku lämmatama. Pidas vastu. Vaadates uhiuut, just nüüdsama kenakese summa eest ostetud hunnitut kleiti, mis oli kehastanud kõiki tema
kujutlusi ideaalist ja tulevast kõikide unistuste täitumist, nüüd aga oli juhuohvrina rämedalt ja halastamatult teotatud, tundis neiu silmi pisaratega täitumas. Äianud need pahaselt maha, võttis Annika end kokku, tuletas meelde, et nägi Roccas Soli keemilist puhastust (ise ta niisugust kleiti pesta ei riskiks, halb kogemus oli olemas), ning otsustas, et kuna ta läheb nagunii homme sinna kingi jahtima, siis võtab ühtlasi ka selle õnnetu kleidi kaasa. Vaatas saidilt järele – puhastus läheb maksma 7.30. Mida sealsed töötajad küll arvavad, kui näevad nii jubedas seisus kleiti, millel on veel hinnalipik küljes? Annika lasi neil mõtetel minna, jättes haavatud kleidi nukralt kapiuksele rippuma, väikese põrgulise karistuse hirmus voodisse värisema, pidutsejad end mällarisse jooma ning kõik muu homse varna.
Vahetanud riided, heitis ta voodisse, tõmbas teki üle pea ja ohkas raskelt. Kui poiss peaks midagigi veel toime panema, siis
Annikal lendab katus pealt.
Oo, kuidas neiu tahtis, et vend jäädavalt tema elust kaoks.
MA ARMASTAN SIND
September
„Ma armastan sind,” ütles Yorgos Spanidis-Laats ja kohendas lipsu. Köhatas kurgu puhtaks. Ütles veel korra. Hääl kõlas madalamalt, kuid siiski sama ebakindlalt. Eks see tuli erutusest. Peeglisse vaadates vidutas ta silmi – kui häält saab treenida, siis silmavaadet õnnestub vaevalt muuta. Kurat, tüdruk saab ju aru! Mõistab, et seesuguses olukorras on erutus lubatud. Kui palju kordi oli Yorgos tahtnud talle armastust avaldada ning mõistis alles nüüd, et on selle asjaga liiga kaua venitanud. Yorgos on ammuilma kõigest aru saanud. Ja neiu nõndasamuti – kuid ta ootab, Yorgos aga muudkui venitab. Noh, täna saab sellega lõpuks ühele poole.
Yorgos oli kreeklasest isalt pärinud tõmmu naha, tumedad juuksed ja silmad, ning nina, mille kohta neiu ütles „nii kreekalik!”, täpsustamata seejuures, kas see asjaolu on talle ka meeltmööda. Eestlannast emalt oli Yorgos saanud rahuliku meele, leebuse ja pikatoimelisuse.
Teinud oma inglise keelega veidike tööd ja saanud Narva kolledžisse sisse, oli Yorgos rabatud sealsetest mugavatest tingimustest ja üliõpilaste avaratest võimalustest (ja Muna kohvik oli lihtsalt jumalik!) ning lausa armus sellesse õppeasutusse.
Sellesse ja veel maailma vahvaimasse tüdrukusse, kelle jaoks ta praegust kõnet harjutaski, kursuse kihvtimasse plikasse, kellele otsis väärilist kingitust, kauneimasse neidu, kellega võrdset ei leidu ilma pealgi. Tema neiusse.
Yorgos õppis ettevõtlust ja projektijuhtimist, neiu kohaliku omavalitsuse korraldust. Yorgos maksis ühiselamukoha eest kuus nelikümmend kaheksa eurot, neiu kulutas sama palju ühelainsal õhtusöögil sõbrannadega. Yorgos oli rõõmus, et pääses vanemliku hoole alt minema ja sai lõpuks täiskasvanuelu alustada, olgugi et stippi ei jätkunud peaaegu mitte millekski. Neiu seevastu … Nojah, neiu veetis kõik nädalavahetused pealinnas ning naasis esmaspäeval kooli koos paari mahlase looga, mida jagas Yorgosele Munas einestades, kusagil sooja vutimunakartulisalati ja pistaatsiabrüleekreemi vahel, märkamata absoluutselt, kuidas tema jutuvada Yorgost riivab. Neiu käis Tallinnas peaaegu alati ilma Yorgoseta, sõbrannade seltsis, väites, et need on „puhtalt tüdrukute õhtud”. Yorgos uskus teda, õigemini uskus neid pilte, mida neiu Instagramis avaldas.
Kuid seekord Yorgost oodati Tallinnas. Tema tüdruk ootas. Ja seepärast läheb Yorgos kolmekümne viie minuti pärast rongi peale. Kontrollinud, kas Narva-Tallinna ekspressi pilet hinnaga üksteist eurot on taskus alles, harjutas Yorgos veel veidike peegli ees, mõtles koguni väikese kõne valmis, kuid lõpuks leidis, et sellel pole mõtet – neiut nähes lendab tal nagunii kõik peast. Nagu alati.
Postkaart oli tal juba ostetud. Kallis, käsitöö. Neiu mõistab kindlasti hinnata. Kiri „Palju õnne sünnipäevaks!” oli hõbeniidiga tikitud. Teinud südame kõvaks, kirjutas Yorgos sisse mõned soovid, mis polnud tema meelest mitte banaalsed, vaid pigem armsad, ning maalis alla: „Armastusega, Yorgos”.
Kingitused olid tal samuti juba valmis vaadatud. Võib-olla poleks pidanud nende ostmist viimaseks päevaks jätma, kuid just täna, nagu ka iga kuu 15ndal kuupäeval, pakiti tolles poes
ostusid tasuta, tõesti kvaliteetselt ja maitsekalt. Teistel päevadel maksis see teenus kenakese summa. Yorgose hinges liigahtas ebameeldiv tunne – kas see ei paista mitte ihnsa kalkuleerimisena, kuid ta rahustas ennast: see ei ole lõppude lõpuks nii oluline, kas kingitus on ostetud aegsasti või tund enne sünnipäeva, peaasi, et see on kenasti pakitud, aga säästetud raha eest lähevad nad parem kinno.
Kaks tundi rongis möödusid märkamatult, Elroni wifi töötas õnneks peaaegu korralikult. Osa sõiduajast kulus kirjavahetusele neiuga, osa koduse ülesandena mõeldud projektiplaani visandamisele. Yorgos läks sellega nii hoogu, et täitsa kohe üllatus, kui pilku telefonilt tõstes nägi akna taga Balti jaama. Süda tegi rinnus rõõmsa võnksu, nagu näeks ta juba neiut, kuigi tegelikult ta alles saabus linna, kus nad tema sünnipäeva tähistavad. Peamine seisab alles ees.
Viisteist minutit kiiret kõndi läbi vanalinna, Nunnest Otsa tänavale, eskalaatoriga teisele korrusele – ja maailma parim kingituste pood avas talle oma uksed. Yorgos võttis korvi, kõndis oma lemmiku Apollo ridade vahelt läbi ning leidiski selle, mille oli neiu jaoks ammu välja valinud. Korv muutus kaalukaks, kuid see oli meeldiv raskus. Yorgosele meeldis teistele kingitusi osta. Samas … Yorgos märkas silmanurgast oranže linte ega saanud sinna vaatamata jätta. „Ainult täna: oranži kleebisega kaubad –20%!” kuulutasid sildid, mis rippusid omaette väikese saali sissepääsu ees. Yorgos ohkas. Kes saaks sellele vastu panna? Sobranud kümmekond minutit süvenenult sooduskaupade seas, viskas ta veel paar asja ostukorvi, vaatas kella ja kiirustas kassasse.
Ostude eest tasumise järel seisis Yorgos valikute ees: kas ümmargune või kandiline karp, läikiv või matt paber, lehv või lilled, lai või kitsas pael … Pidas endamisi aru, milline pakend oleks neiule meeltmööda. Mõistis, et tal pole aimugi. Lõpuks valis oma kingituste jaoks välja tumesinise täisnurkse karbi,
millesse nad kenasti ära mahtusid, mati rohelise paberi ja suure punase, laiade lintidega roseti. Jättis kangesti jõululiku mulje.
Yorgos mõtles ümber ning jäi pidama oranžil paberil ja sinisel lehvil. Nüüd oli pakend täiuslik.
Endale ostetu peitis Yorgos seljakotti, võttis suure paberkoti ühes sinna pistetud kingitusega kindlamini kätte ja astus tänavale. Kõndida jalgsi koos ostudega polnud tahtmist, pealegi hakkaks ta kõrvaklappidest tuleva muusika saatel sammu ebaühtlaselt kiirendama ja viimaks leemendamagi, ometi tahtis ta neiu ette ilmudes korralik välja näha.
Maleva peatusse viis tramm number üks. Yorgos möödus tiidsasti ooperiteatrist ja pargist ning jõudis Viru juurde just siis, kui tramm ette sõitis. Kakskümmend viis minutit hiljem seisis ta juba tänaval ja vaatas, kingikott käes, otsivalt ringi. Ta mäletas täpselt peatuse nime, kuhu tüdruk oli käskinud tal tulla. Ja mäletas selgesti, et pidu ei toimu mitte Aladdinis, mis seal lähedal asus. Yorgosel polnud aimugi, miks peatuse nimi oli talle mällu talletunud, peopaiga nimi aga kustunud, ning kirus nüüd ennast maapõhja: wifi ja õhtuks valmistumisega ärakurnatud telefon oli täiesti kutu ja laadijat polnud Yorgos taibanud kaasa võtta. Nüüd ei saanud ta ei täpset aadressi vaadata ega oma neiule helistada. Yorgos tundis ennast täieliku idioodina.
Variante oli kaks: kõndida mööda Kopli tänavat poolsaarele või minna sama tänavat mööda vastassuunas. Aga mismoodi õiget kohta üles leida? Võib-olla näeb ta kohviku juures mõnda tuttavat. Võib-olla näeb koguni neiut ennast. Igatahes, kui see ei anna midagi, ei kavatse ta lõputult uidata, vaid palub mõnelt vastutulijalt telefoni – kui väga ta ka ei sooviks seda vältida. Ainult kas tüdruku number on tal täpselt meeles?
Vaaginud ohates, kummale poole liikuma hakata, otsustas Yorgos poolsaart mööda natuke edasi minna. Peopaigaks välja valitud asutus oli ju miskipärast olnud talle vastumeelt! See oli Yorgosel selgelt meeles. Võib-olla ei meeldinud just asukoht.
Kopli on üks pealinna iseäralikumaid ja karmimaid piirkondi, omamoodi köitev, kuid mitte kõigile. Näiteks mitte Yorgosele, temale meeldis rohkem kesklinn. Põhja-Tallinn kuidagi nagu ei innustanud ning tema sellisest osast nagu Kopli ei maksa rääkidagi. Igatahes kaks aastat tagasi, mil Yorgos sinna viimati sattus, jättis see kant masendava mulje.
Yorgos kõndis, vaatas ringi ja meenutas, et edasi Kopli lõppu minnes jõuab tehase peahooneni. Selle ajalugu ta lähemalt ei teadnud, teadis vaid, et kellaga torn on tegelikult veevõtutorn ning seal olev kell ei ole mitte päris, vaid pelk butafooria –näitab alati kakskümmend kolm minutit üks läbi. Kui Yorgos miskit segi ei aja, siis see kellaaeg tähistab hetke, mil Vene-Balti laevaehitustehas lasi üheksasaja kolmeteistkümnendal aastal esimest korda oma vilel kõlada. Yorgosel polnud selle teadmisega midagi peale hakata. Hetkel juurdles ta täie tõsidusega selle üle, kuhupoole edasi kõmpida. Esiotsa olid jalad ise teda tänavat mööda edasi viinud, kuid nüüd oli samm aeglustunud, nagu oli aeglustunud ka liikumine ümberringi. Yorgosele jõudis pärale, et ta polnud teel peaaegu kedagi kohanud. Ja et juba oli märkamatult pimedaks läinud. Kurat, minema siit, sellest mitte päris boheemlaslikust kandist, tagasi tsivilisatsiooni rüppe, kus ta saab kelleltki telefoni paluda, kui suudab numbri meelde tuletada, või siis laadijat, kui number meelde ei tule. Talle vajalik asutus asub kindlasti hoopis teisel pool. Mida paganat ta üldse siin teeb?
Yorgos vihastas enda peale ja keeras otsa ringi. Pimeduse saabudes andis ka külm ennast nurjatult tunda. Yorgose käed olid kohmas, kuid sooja taskusse sai ta pista vaid ühe neist –teine hoidis ikka veel kingikotti, mis nüüd hakkas Yorgost juba üksjagu ärritama. Ta meenutas kahetsusega trammi, millega oli siia sõitnud – seal oli soe ja ka kott ei tilpnenud käe otsas. Aga veel tundis ta praegu end tavatult üksi olevana – Yorgosele meeldis rohkem rahvasumma sulanduda.
Mustas mantlis mehele, kes oli tund aega varem koos Yorgosega Viru trammipeatuses seisnud, meeldis samuti rahvahulgaga ühte sulada. Ja seejuures mitte lasta jälgimisobjektil silmist kaduda.
Must riidest kott tema seljas paistis olevat üllatavalt mahukas. Kõik, mis vaja, oli kaasas. Kõik, kes vaja, olid läheduses.
Tund aega varem oli Yorgos tulist kurja vandunud, kui tramm ootamatult järsult pidurdas. Yorgos suutis käsipuust kinni kahmates siiski püsti jääda ja surus kingikoti paelad kindlamini pihku. Varsti läksid trammiuksed lahti, väljus mitu inimest, mõned tulid peale. Yorgos ei läinud maha, see ei olnud tema peatus. Niisamuti ei väljunud mustas mantlis mees. Tramm sõitis edasi. „Katkenud liini” mälestusmärk kadus silmist. Yorgos ja mees aga jäid. Nagu ka nendevaheline side. Kuid sellest teadis ainult üks neist.
Yorgos istus vabanenud kohale, pani kingikoti ettevaatlikult omale sülle, seljakoti tõstis põrandale. Ei tahtnud kingikoti põhja ära määrida, seljakott aga oli juba nii mõndagi näinud. Varsti näeb veel rohkem, kuid seda Yorgos ei aimanud.
Mees seisis trammi sabaosas, kuid hoidis Yorgosel silma peal ega kavatsenud maha istuda. Koti sisu rõhus ebamugavalt seljale, kuid vähemalt ei turritanud välja ega tõmmanud kellegi tähelepanu. Tähelepanu olnuks ebasoovitav.
Sõitnud vajaliku peatuseni, väljus Yorgos trammist ja vaatas kella. Mees mustas mantlis tegi sedasama. Seejärel tõmbas kätte mustad nahkkindad. Võinuks öelda, et väljas oli jahedamaks läinud. Või siis et ta ei vajanud neid kaitseks külma eest.
Yorgos keeras ringi, libistas pilgu üle peatuses seisatanud mehe musta seljakoti, möödujate, Olympicu. Üritas telefoni ellu äratada. Ohkas ja hakkas astuma poolsaare tipu suunas.
Videvik oli kuidagi püdel, meenutas rohkem sügavat talveõhtut. Must seljakott sulas pimedas kokku musta mantliga. Kui
mees surus käsi rusikasse, rudises kinnaste must nahk tasakesi. Täiesti uued. Ta ei teadnud, millal nimelt saabub sobiv hetk, kuid teadis, et see ilmtingimata saabub. Seniks järgnes ta Yorgosele kui vari, ning ta oskas oodata. Aga pikka ootamist ei tulnudki.
„Ta ei saa ju sünnipäeva ometi mingis tatibaaris pidada,” mõtles Yorgos esiti tahtmatult, ümbrust mõningase kartusega piieldes. Ta ei teadnud, et peopaiga ei valinud välja mitte tüdruk ise, vaid tedretähniline nägu, kes oli viimasel ajal muutunud tüdrukule palju armsamaks kui kreekalik profiil, ning valitud sai see seetõttu, et tedretähnid said seal väikest soodustust, laskmata end piirkonnast ja õhustikust morjendada. Kuid mis peamine – Yorgos ei teadnud veel, et ta kõnnib täiesti valele poole. Väljunud trammist, oleks ta pidanud suunduma paremale, Yorgos aga keeras täpselt vastupidisesse suunda.
Nüüd läks Yorgos kiirel sammul tagasi peatusse, kust oli ekslemist alustanud, mõeldes ikka sünnipäevast ja sellest, millal ta sinna jõuab ja kas üldse jõuab. Ta ei märganudki, et keeras liiga vara ära, vaistlikult tahtmata mööduda kampa kogunenud kahtlasest kontingendist. Ning alles siis, kui kõndis välja pimeda kangialuseni, tardus kõheldes paigale. Kuhu ta nüüd oli sattunud? Niisugust kohta ta ei mäletanud. Kangialune oli pikk – seal seisid prügikonteinerid, vähemalt viis tükki reas, kõrval vedelesid asfaldil pudelid. Mingeid prükkareid ega elukaid ei paistnud seal olevat. Polnud üldse ühtegi elusolendit.
Kas maksab sinna minna, kui ta sealt enne läbi ei tulnud? Äkki annab seeläbi teed hoopis lühendada? Yorgos otsustas, et kui teisel pool kangialust ei ilmu midagi tuttavlikku, keerab ta otsa taas ringi ja läheb tagasi. Kuigi ei teadnud, kuhu nimelt. Kuid ikkagi – sellest väikesest prügitunnelist läbi minnes võib ta välja jõuda sinna, kuhu vaja. Võib-olla seal, järgmisel tänaval, näeb ta juba trammipeatust või mingitki tuttavat maamärki.
Yorgos keeras ringi – mitte hingelistki. Ei kõrval, lähedal ega vist kaugemalgi. Vaikus ja üksindus räämas äärelinnas. Tal pole midagi karta. Jumaluke, kui tüdruk saaks teada, kuidas Yorgos siin kõhkleb, siis naeraks talle näkku ja jätaks maha – see tütarlaps väärib enamat kui topograafiline kretiin ja argpüks ühes isikus. Tüdrukule mõtlemine mõjus rahustavalt. Yorgos otsustas, et ei ütle mitte ainult lakoonilise „ma armastan sind”, vaid ka kõik need teised sõnad, mille kuulmise on tüdruk ära teeninud. Vaatas kangialusesse – see oli pikk, kuid mitte ka üüratu. Igatahes mitte lõputu. Rumalus? Ei, rumal on jalalt jalale tammuda. Rumalus on see, et Yorgos pole teda ikka veel oma käte vahele haaranud, kallistanud ja rääkinud pulsi kaotuseni, et armastab teda. Rumal on hilineda. Hea, et keegi ei näe teda. Yorgos muigas, kujutades ette, kui totter ta kõrvalt välja näeb –selle erksa kingikotiga keset trööstitut hoovi prügikastidega kangialuse suu ees. See, et kingikott jõuab varsti ühte neist prügikonteineritest, poleks talle pähegi tulnud. Yorgos vaatas veel kord ringi – ta oli siin täiesti üksi. Ohkas, võttis parema käega seljakoti rihmast kinni ja astus hoogsal sammul kangialusesse.
Sünnipäev oli juba täies hoos, kuid Yorgos ei ilmunudki kohale ega võtnud ka telefoni vastu. Tüdruk ei muretsenud väga, tundis pigem kergendust. Võib-olla on Yorgos kuidagi aimanud, mida tüdruk kavatseb talle öelda. Muidugi mitte täna. Mitte sellel oivalisel päeval. Mitte tema sünnipäeval. Aga ütleme, homme. Võib-olla on tema läbinägelik Yorgos lõpuks ära tabanud, et ei paku tüdrukule enam pinget, et neiu tahtis iga kord, kui nad kokku said, oma teokarpi pugeda, noormehe väsitava seltsi eest peitu minna. Et tüdruk hoidis end iga kord suurivaevu tagasi, et mitte kogu aeg kella vaadata, oodates kohtingu lõppu, otsekui täites kohustust.
See pole muidugi alati nii olnud. Paraku sellest hetkest peale, kui tüdruk kohtas seda naerusuist tedretähnilist nägu enda
vastas, mis piilus talle toodud jalustrabava roosikimbu tagant, olid asjalood just selliseks kujunenud. See, et Yorgos välja ei ilmunud, oli isegi hea. Neiul poleks nagunii jätkunud silmi kellegi teise kui oma uue armastatu jaoks ning Yorgos oleks asjast aru saades kurvastanud või siis end pahasti tundnud ja imestanud. Võib-olla on Yorgos hoopis ise tema maha jätnud. Nii oleks isegi parem. Kui nii võtta, siis ta pole ju paha poiss, lihtsalt tema aeg sai läbi. Jah, küllap jättis Yorgos ta lihtsalt maha. Jõudnud sellisele järeldusele, rahunes neiu lõplikult maha ja loobus Yorgose numbri valimisest. Tedretähniline nägu naeratas ning neiu pani telefoni ära, unustades Yorgose kohemaid.
Hea, et Yorgos ei tulnud.
Neiu jõuab veel hakata süüd tundma, kui märkab Saare fotodel punast salli, mille ta oli ise Yorgosele veel nende tutvuse alguses uueks aastaks kudunud, püüdes poisile heameelt teha. Salli, mis ei sobinud Yorgosele üldse, sellegipoolest kandis ta seda kogu aeg. Salli, mis sobitus neil fotodel kenasti kokku verega Yorgose näol ja tema ümber. Ja ehkki selles ei olnud neiu süüd, tunneb ta ennast süüdi. Tõsi küll, mitte kaua. Tedretähniline nägu oskab hästi lohutada.