Kaelkirjaku süda on uskumatult suur

Originaali tiitel: Giraffens hjärta är ovanligt stort Tekst © Sofia Chanfreau 2022 Illustratsioonid © Amanda Chanfreau 2022 Esmakordselt ilmunud rootsi keeles kirjastuses Schildts & Söderströms.

Eestikeelne väljaanne on ilmunud lepingu alusel agentuuriga Helsinki Literary Agency.

Raamatu väljaandmist on toetanud FILI

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eda Allikmaa Kujundanud Signe Kanarbik Tõlge eesti keelde © Kadi-Riin Haasma ja Ühinenud Ajakirjad, 2023 ISBN 978-9916-734-14-8 www.ajakirjad.ee www.facebook.com/vestaraamatud Trükkinud Print Best

SISUKORD 1 Kaelkirjakul pole häälepaelu........................... 7 2 Tindikalal on kolm südant.............................. 20 3 Ninasarviku piim on roosa........................... 31 4 Konnad joovad läbi naha............................... 43 5 Meritähtedel ei ole aju .................................... 51 6 Kaelkirjaku keel on sinine ........................... 60 7 Hamstrid võivad kanda põskedes poolt oma kehakaalust..................................... 72 8 Jääkarud on vasakukäelised......................... 78 9 Kaanidel on kolmkümmend kaks aju .................................................................................. 84 10 Ussid on pimedad, kuid suudavad eristada valgust ja pimedust......................... 94 11 Ämblikel on läbipaistev veri ..................... 102 12 Kaelkirjakul on kõrge vererõhk............... 109 13 Krevettide süda on peas................................ 120 14 Kõigil sebradel on isesugune muster............................................... 128

15 Ühepäevikuline elab ühe aasta vastsena ja ainult tund aega valmikuna ................. 141 16 Sead ei oska higistada.................................... 147 17 Madudel pole silmalauge............................. 152 18 Teod võivad kolm aastat magada ......... 161 19 Jaanalinnud võivad joosta hobustest kiiremini ......................................... 166 20 Meduusid on surematud ............................. 172 21 Kaelkirjaku süda on erakordselt suur................................................. 179 22 Maailmas on sadu miljoneid loomaliike .............................................................. 188 Lõppsõna........................................................................ 198

1

KAELKIRJAKUL EI OLE HÄÄLEPAELU Kas sa teadsid, et kaelkirjakutel ei ole häälepaelu? Seepärast ongi nende kael kehaga võrreldes nii pikk ja kõhn, et võnkuvaid häälepaelu lihtsalt pole. Kui neil oleksid häälepaelad, oleks neil maailma kõige sügavam ja madalam hääl. Kui muidugi mitte arvestada pika kaelaga dinosaurusi. Nende hääl võis olla lausa nii madal, et maapind vappus, kui nad omavahel vestlesid – kui neil ikka olid häälepaelad. Kuid see pole eriti tähtis, sest dinosaurusi pole enam olemas ja tundub lausa ebareaalne mõelda, et kunagi kõndisid nad ringi sellesama maamuna peal, kuhu me nüüd oleme ehitanud teed ja majad ja lõbustuspargid.

Kaelkirjakud aga on oma täpilise naha, suure tuksuva südame ja vibaliku kaelaga – ilma häälepaelteta – sama päris kui kõik muu, mida sa enda ümber näed ja katsuda saad.

Kaugel keset merd, mis võib olla just see meri, millele sinagi mõtled, asub üks saar, mis võib vabalt olla just see 7

saar, millele sa mõtled. Saar on kaelkirjakukujuline, vähemalt kui seda vaadata kõrgelt ülevalt või kaardi pealt, ja kui kasutada natukene kujutlusvõimet. Sellel on kolm jalga ja väike saba, suur kere ja pikk kael, mille otsas on pea. Keset keret on suur järv, mida kutsutakse Kaelkirjakusüdameks.

Selles järves on vesi magus nagu morss ja veepind on peaaegu alati rahulik ja sile, isegi kui soolane meri Kael­kirjaku­ saare ümber tormab ja mühab. Kaelkirjaku kehast viib pikk Kaelaneem kaelkirjaku pea juurde ning keset pead on saare suurim ja ainus linn, millele on igati tabavalt nimeks pandud Pealinn. Võib tunduda kummaline mõte ristida üks linn Pealinnaks, kuigi see pole riigi pealinn, aga see lihtsalt sobis liiga hästi, et mõttest loobuda. Tõeline pealinn, see, mis asub Mandril ja on mitu korda suurem kui Kaelkirjakusaare linn, oli sunnitud pärast mitut aru­saamatust nime vahetama ja kannab nüüd nime Kuningalinn. Ülejäänud kaelkirjakukerel, Keremaal, ei ela kedagi. Küll aga on seal põtru ja mustikaid, mida linnainimesed tulevad vahel laskma või korjama, kuid sellise asjaga tegelevad enamasti jahimehed, turistid ja idioodid. Seda, kuidas põdrad Kaelkirjakusaarele said, ei tea keegi. Mõne teooria järgi ujusid nad kohale Mandrilt, või tulid üle jää. Ikkagi võib küsida: kas põdrad on tõepoolest nii seiklushimulised, et hakkavad lihtsalt heast peast muudkui kaldast kaugemale ujuma, üksnes selleks, et näha, mis silmapiiri taga peidus on?

Sest kui seista Mandril ja vaadata üle mere, siis Kael­ kirjaku­saar ei paista, oled sa põder või inimene või kael­ kirjak. Ja ka Kaelkirjakusaarelt ei ole üheski suunas märgata midagi muud peale mere, ükskõik kui hea binokkel sul on.

8

Kui vaadata Kaelkirjakusaart edasi ülevalt, just nagu istuksid lennukis või albatrossi seljas, siis näeksid kõik Pealinna majad välja nagu väikesed värvilised kommid, mis on puistatud metsa ja punaste kaljude vahele. Kui seejärel laskuda lennukiga – või albatrossiga – allapoole, siis näeks inimesi, kes on väikesed kui sipelgad ja kes kõnnivad oma kommimajadesse sisse ja sealt välja, sõidavad oma väikeste sipelgaautodega ringi ja hädaldavad oma pisikeste sipelga­ probleemide üle. Kuid nii näeb kõik välja muidugi siis, kui eemalt vaadata. Tegelikkuses polnud majad muidugi mingid väikesed kommid, vaid päris majad, ja sipelgad polnud sipelgad, vaid normaalsuuruses päris inimesed, kellel on tõelised normaalsuuruses inimeseprobleemid, mille üle hädaldada. Ühes Pealinna kõige kõrgematest majadest elas üks tüdruk. Ta elas kõige kõrgemal korrusel: kolmandal. Pealinnas ei tohigi ehitada maju kõrgemaks kui kolm korrust, sest muidu varjavad need vaate kõikidel väikestel majadel, kes siis kunagi suureks ei kasvagi. Tüdruku nimi oli Vega ja tal oli kombeks istuda ühel kolmanda korruse aknal ja unistada, mis küll võib olla teisel pool merd. Ta oli isalt sünni­ päevaks binokli saanud. Ja temal polnud sellest küll midagi, et binoklist ei näinud muud peale mere, sest Vega silmis võis meri näha välja absoluutselt igasugune. Vahel lehvitasid talle kalad ja delfiinid, vahel merineitsid ja pruuskavad merihobud. Kõige kaunim oli siis, kui päike sillerdas ja meri sätendas, otsekui oleks keegi rikas daam selle pinnale kõik oma pärlid ja kalliskivid laiali puistanud.

9

Vega hakkas varsti kümme saama. Oma lühikese elu – üheksa aasta ja seitsme kuu – jooksul oli ta jõudnud läbi elada rohkem põnevat kui enamik teisi üheksa-aastasi uneski suudaks näha. Kõik, mis näis teistele inimestele argine, muutus Vega silmis praksuvalt ebatavaliseks. Matemaatikatunnid hakkasid tantsima, klassidest said lossid, toitudel oli jalad ja need jooksid läbi kaks maratoni, samal ajal kui Vega istus ja taldrikus sonkis.

Lisaks olid sebrad, lõvid, merihobud, ninasarvikud ja kõik need muud loomad. Paljudele oli raske isegi nime välja mõelda, aga nad võisid välja ilmuda suvalisel hetkel.

Enamasti oli see tore. Ainus, mis polnud alati tore, oli see, et keegi teine justkui ei näinud samu asju. Näiteks Vega isa. Ta muretses Vega pärast kogu aeg. Seda oli kuulda tema häälest, kui ta küsis, kuidas oli Vegal päev läinud, kui ta tahtis teada, miks Vega nii hilja koolist koju tuli, või miks ta hambaid pestes nii laginal naeris. Loomulikult naeris Vega grislikaru peale, kes istus tema kõrval duši all, kasukas šampoonist vahutamas ja ise pressitud kitsukesse vanni. Kes siis sellise vaatepildi peale ei naeraks? Aga isa muidugi ei näinud grislikaru, ka ühtki teist looma mitte, kuigi korter oli neid täis ja Vega mängis nendega ühtelugu. Isa kulmud olid alati vildakad nagu majakatused ja tema pea kohal tiirlesid tumedad pilved. Vahel hakkas pilvedest vihma sadama, aga enamjaolt püsisid need lihtsalt tema kohal paigal, raskete ja hallidena.

Vega teadis, et isa rasked pilved ja katusekulmud olid tema pärast, aga ta ei teadnud, mida teha, et need kaoksid.

Kui ta isale loomadest rääkis, läks asi veel hullemaks. Isa 12

oleks neid nagu kartnud. Ja kui palju Vega ka üritas selgitada, et loomad ei taha talle midagi halba ja et nad kõik meeldivad talle, ei paistnud isa mõistvat. Näiteks on üsna raske selgitada sellele, kes pole kunagi päriselt mammutiga kohtunud, et see väike karvane mammut, kes kapis elab, on tegelikult vägagi sõbralik. Tavaliselt lubas ta Vegal riideid oma karjamaale riputada. Ja kui Vega öösel koleda unenäo peale üles ärkas, võis ta alati kappi pugeda ja mammutile kaissu minna. Kui isa leidis ta hommikul riidekapist magamast, läksid ta katusekulmud nii järsuks, et vihma lausa ladistas sealt alla. Vega üritas teda lohutada ja meelitas teda mammuti pehmet kasukat katsuma, kuid tulutult. Isa meelest polnud mammut sõbralik ja pehme, tema meelest polnud seda olemaski.

Vegal oli plokk, kuhu ta joonistas tavaliselt üles kõik, mida ta nägi. See oli täis kirevaid loomi ja lõbusaid olendeid, kes elasid korteris või koolis või linna peal. Mõnel oli nimi, nagu asfaldikopral Atlel või ülekäigusebral Zachariasel, aga teistele oli raskem nime leida. Neid oli lihtsam joonistada.

Vega hoidis oma joonistusplokki ja värvipliiatsitega pinalit seljakotis, mis tal oli iga päev koolis kaasas. Plokki oli hea käepärast hoida, kui ta kohtas uut looma, keda üles joonistada. Ta ei tahtnud seda ka koju jätta ja riskida võimalusega, et isa selle leiab. Isale poleks vist meeldinud näha kõiki neid imelikke elukaid, kellega Vega päevasel ajal kokku juhtus.

Vega ei tahtnud, et isa pilvedest sajaks vihma veelgi rohkem, kui sealt niigi juba sadas.

Kui Vega noorem oli, pidi ta käima ühe tädi juures rääkimas. Tädi nimi oli doktor Wrynck ja ta oli esitanud kummalisi 13

küsimusi, millele Vega siis vastas võimalikult ausalt. Kas sa tunned ennast üksikuna? Kas sul sõpru on? Väiksena on fantaasiasõbrad tavalised, see pole midagi eba­normaalset.

Aga nüüd pole sa enam nii väike. Kas sa tunned ennast eba­ normaalsena? Vega ei teadnud õieti, mida eba­normaalne tähendab, aga üksi ta end kohe kindlasti ei tundnud. Tal oli ju suur hulk loomi seltsiks. Doktor Wrynck kirjutas muudkui oma märkmikku ja noogutas, kipras huuled kummina kokku tõmmatud. Siis esitas ta hulga küsimusi Vega ema kohta. Kas sul emast on mälestusi? Kas sa mõtled tema peale sageli? Kas sa arvad, et tema mõtleb sinu peale? Kas sa arvad, et su ema on surnud? Kas sa tunned puudust emafiguurist?

See viimane küsimus kõlas Vega meelest küll nii, nagu saaks seda savist ehitada, ja seda ta koju tulles kohe ka tegi.

Tegelikult oli nii, et Vega ei teadnud, kus ta ema on, ja tal polnud temast ka ühtki mälestust. Ta oli alati ainult isaga elanud, nii kaugele kui ta mäletas. Vahel küsis ta isalt, missugune ta ema oli, miks ta nendega ei ela ja kus ta asub.

Aga isa vastas lühidalt ja ühesilbiliselt ning see ei olnud kunagi justkui päriselt tõsi. Lisaks hakkasid pilved isa pea kohal alati mürisema ja tilkuma, kui Vega ema jutuks tuli.

Seetõttu ei pärinudki Vega enam eriti sageli.

Igal hommikul sõitis isa autoga linna teise otsa tööle. Ta istus seal terve päeva ja vahtis numbreid ja tekste, sorteeris pabereid eri suuruses kuhjadesse, vastas telefonile ja kasutas väga igavaid sõnu, millest keegi aru ei saanud ega hoolinud. Vega teadis seda, sest oli ükskord terve päeva isaga tööl kaasas olnud. Kool oli nii otsustanud, seda nimetati „Maitse 14

oma vanemate igapäevast leiba“-päevaks. Kõik klassi lapsed pidid olema ühe terve päeva ema või isa töö juures kaasas ja pärast kogu klassile selle kohta ettekande pidama. Vegal polnud eriti midagi valida, sest tal oli ju ainult isa. Kuid ta oleks võinud kihla vedada, et tema emal, kui see ema üleüldse olemas on, oleks lõbusam töö kui isal. Vega oli istunud terve päeva isa kabinetis ja mänginud kahe hüääniga tripstraps-trulli. Isa istus oma ülikonnas ja muudkui vaigistas teda ja hüääne. Hüäänid ainult naersid. Kui isa oleks neid näinud, oleks ta küllap samuti naernud ning visanud lipsu ja paberid kõrgele õhku.

Isa tuli töölt alati õigel ajal koju, et Vegale õhtusööki valmistada. Vega meelest oli see päeva parim aeg. Sel hetkel polnud midagi muud peale tema ja isa. Nad olid põrandale söögilaua ümber valge kriidiga ringi joonistanud ja isa oli selgitanud, et niimoodi on lihtsam kõigele soovimatule piire seada. Selle joone sees ei tohtinud juhtuda midagi imelikku, ükski loom ega miski muu ei tohtinud nendega liituda. See töötas hästi, kõik loomad seisid esikus ja ootasid ning lasid Vegal ja isal rahus süüa. Kui isa toitu ette tõstis, küsis ta alati, kuidas Vegal päev oli läinud. Vega teadis täpselt, mida vastata. „Ja kuidas preilil täna läks?“ „Täiesti tavaliselt. Tegelikult täitsa normaalselt.“ „Midagi imelikku ei juhtunud?“ „Ei. Ainult mitteimelikud asjad.“ „Ja kuidas matemaatika töö läks?“ „Väga hästi. Lasin tindikalal selle ära teha, tema kirjutab kõigi oma kätega väga kiiresti.“ 15

FOTO: MIKAEL MORUETA HOLME

Õed Sofia (1986) ja Amanda Chanfreau (1983) on sündinud Helsingis, üles kasvanud Ahvenamaal ja elavad praegu Rootsis Malmös. Sofia on muusikaprodutsent, helirežissöör ja kirjanik. Ta on õppinud muusikat, helitehnikat ja loovkirjutamist Rootsis ja Los Angeleses.

Amanda õppis Rootsis kujutavat kunsti, tekstiilikunsti ja tätoveerimist. Ta on tätoveerija ja illustraator.

Sofia kirjutatud ja Amanda illustreeritud „Kaelkirjaku süda on uskumatult suur“ on mitmel alal andekate õdede esimene raamat. See fantaasiarikas ja põnevate illustratsioonidega raamat võitis 2022. aastal Finlandia laste- ja noortekirjanduse auhinna.

„Süda on üks kummaline asi.

Ole õnnelik, et sa pole tindikala, neil on kolm südant.“ „Päriselt või?“ „Jah, täitsa päriselt! Tegelikult on see üsna praktiline, sest kui sul on kolm südant, võivad need olla kordamööda murtud ja kordamööda paraneda.

Tindikalad on küll väga õnnelikud elukad.“ Vega on kümneaastane ja elab koos isaga Kaelkirjakusaarel. Vega elus on kõik nii nagu tavaliselt, see tähendab – üsna ebatavaliselt. Ta näeb asju, mida keegi teine ei näe, muu hulgas fantaasiaolendeid, kes talle seltsi pakuvad. Vannitoas elab grislikaru, kelle kasukas on üleni šampoonine, ning kooliteel kohtab ta asfaldikobrast Atlet ja ülekäigusebrat Zachariast.

Vega pole oma ema kunagi näinud ning kui ta isalt ja vanaisa Hektorilt tema kohta pärib, hakkavad nad mõistatuslikku juttu ajama. Kui isale tekib pealekauba jaheda moega elukaaslane, asub Vega seikluslikule teekonnale, et otsida üles oma ema.

LASTE- JA NOORTEKIRJANDUSE FINLANDIA AUHINNA VÕITJA 2022

www.ajakirjad.ee

facebook.com/vestaraamatud