Kahe palee vahel by Apollo Raamatud

Kahe palee vahel

1 Nagu alati, ärkas Amina keskööl äratuskella abita. Ta oli võtnud nõuks virguda just selleks ajaks. Viivuks oli ta kahevahel, kas teha silmad lahti või mitte. Teda valdasid unenäopildid ja tunnetetulv, kuni ta kartusest, et uni võib talle vingerpussi mängida, lõpuks silmad lahti lõi. Ta raputas pead ning avas silmad kottpimedas toas. Polnud ühtegi märki, millest oleks võinud järeldada, kui palju on kell. Tänav, mis kulges tema magamistoa kõrvalt, ei jäänud vakka hommikuni. Kohvikutest kostev õhtune kõnekõmin ning baarikülastajate jutuvada ei vaibunud kesköökski – seda oli kuulda koiduni. Miski peale kohusetundliku kellaosutiga sarnaneva sisetunde ning majas valitseva vaikuse ei andnud kellaajast märku. Vaikus tunnistas, et majaisand pole veel uksele kloppinud ega kepiga kopsides trepist üles tulnud. Juba varases nooruses oli ta harjunud sel kellaajal ärkama ning sellest harjumusest pidas ta kinni ka küpses eas. Ta oli omandanud selle kombe koos muude abielunaise kohustustega. Nende hulka kuulus ärkamine kesköö paiku ning ootamine, kuni mees oma öistelt käikudelt tagasi tuleb, et siis teda ümmardada. Andmata järele kiusatusele uuesti magama jääda, ajas Amina end asemel sirgu, lausus: „Armulise ja halastaja Jumala nimel,” ning lipsas teki alt välja. Käsikaudu kobades jõudis ta ukseni ning avas selle. Lambist esiku seinaorvas hoovas nõrka valgust. Amina läks tasahilju esikusse, võttis lambi ja tõi selle tuppa. Lambiklaasi ava heitis lakke võbeleva valgusringi, mida ümbritses tume vari. Amina asetas lambi madalale lauakesele diivani ees. Lamp valgustas suurt nelinurkset, kõrgete seinte ja rööbitiste laetaladega ruumi, kusjuures varju jäi toa hinnaline sisustus: Širazi vaip, suur vaskpostidega voodi, vägev kapp ja lai diivan, mida kattis väike värvikireva mustriga vaip. Amina astus peegli ette. 5

Nagib Mahfuz

Peeglist nägi ta, et pruun pearätt oli libisenud kukla poole, nii et kastanivärvi juuksesalgud katsid ta laupa. Ta tegi rätisõlme lahti, pani rätiku hoolikalt juustele ning sidus selle mõlemad otsad uuesti. Siis tõmbas ta käega üle põse, otsekui tahtnuks minema pühkida viimased uneraasud. Ta oli pisut üle neljakümne aasta vana, keskmist kasvu ning tundus sale, ehkki ta vormid olid ümarad ja täidlased. Tema pikliku, peente joontega näo kohal võlvus kõrge laup. Kauneis väikestes silmades veikles unistav meekarva sära. Pisike peen nina laienes vaevumärgatavalt sõõrmete juures. Kitsaste kaarjate huulte alt joonistus esileulatuv lõuaots. Tema kirgast jumekat nahka ehtis paremal põsel must iludusmärk. Otsekui kiirustades pani ta võreaknaga uugi poole suundudes loori näo ette ning avas ukse. Kui ta magamistoast eraldatud uugis seisis, vaatas ta läbi võreakna paremale ja vasakule, et näha, mis toimub tänaval. Uugiaken avanes Bain al-Qasraini* kaevu suunas ning asus kohal, kus lõuna poole siirduv al-Nahhasini tänav** ristus põhja poole kulgeva Bain al-Qasraini tänavaga. Vasakul pool oli tänav kitsas ja käänuline ning mähitud hämarusse, mis edaspidi veelgi tumedamaks muutus, sest seal olid unne vajunud majade aknad. Allpool võis näha pisut valguskuma käsikärude laternatest, kohvikute gaasilampidest ja mõningate baaride uste vahelt, kust kostis jutukõma kuni koiduni. Paremal pool oli pilkane pimedus, sest sel tänavapoolel polnud ühtegi kohvikut, ainult suured kauplused, mille uksed varakult suleti. Miski ei püüdnud seal pilku peale Qalawuni ja Barquqi mošeede minarettide, mis hiiglaslike siluettidena tähistaeva poole turritasid. Ehkki Amina silmad olid veerand sajandi vältel selle vaatepildiga harjunud, ei saanud talle sellest kunagi küllalt. Võib-olla tuli see sellest, et kogu oma elu ühetoonilisuse juures ei teadnud ta, mis on tüdimus. Vastupidi, see vaatepilt oli saanud talle poolehoidjaks ja sõbraks üksinduses, mida ta oma elus oli tundnud pikka aega. See * Sõna-sõnalt: „kahe palee vahel”; see nimetus tähistab linnajagu Kairo vanalinnas ning tuleneb Fatimiidide ajast (10. saj), mil kaliifid rajasid sinna kaks paleed (qasr), mis tänapäevaks on kadunud. ** Sõna-sõnalt: „vaskseppade tänav”.

Kahe palee vahel

oli saanud talle lähedaseks enne laste sündimist, mil ta suurema osa päevast ja ööst oli veetnud üksikuna selles suures liivatatud õue, sügava kaevu ning ruumikate kõrgete tubadega kahekorruselises majas. Kui ta abiellus, oli ta olnud noor tüdruk, vaevalt neliteist aastat vana. Üsnagi varsti, pärast mehe vanemate surma, sai temast selle maja perenaine. Üks vanem naisterahvas oli talle majapidamises abiks, kuid õhtu saabudes lahkus too tema juurest ning läks magama leivaküpsetamiskotta õue teises otsas. Nii jäi ta üksi keset pimedust, mis oli täis tonte ja viirastusi. Kui ta oligi viivuks tukkuma jäänud, ärkas ta järgmisel hetkel, kuni lõpuks naases oma öistelt pidutsemistelt tema käskija. Et oma südant rahustada, võttis ta nõuks koos lampi kandva teenijaga kõik toad läbi käia, kartlikult ringi vaadates ning seejärel need hoolikalt lukku pannes. Ta alustas esimese korruse ruumidest, seejärel kordus sama teisel korrusel. Seejuures pomises ta koraanikohti, mis talle meelde olid jäänud, et kurje vaime eemale peletada. Kui ta oma tuppa jõudis, pani ta ukse lukku, lipsas voodisse ning pomises koraanisuurasid, kuni lõpuks magama jäi. Esimestel aastatel oli tema öine hirm selles majas määratu. Ta teadis vaimude maailmast palju rohkem kui inimeste maailmast ning seepärast oli tal kogu aeg tunne, et ta ei ole selles suures majas üksi. Pole ju võimalik, et deemonid ei leiaks teed neisse vanadesse, suurtesse ja tühjadesse ruumidesse. Võib-olla olid nad asunud neisse juba enne seda, kui tema oli sellesse majja toodud, võib-olla koguni enne seda, kui ta oli ilmale tulnud. Tihti arvas ta kuulvat nende sosistamist või tundvat nende kõrvetavat hingust. Tema ainsaks abiks oli lugeda koraanisuurat „Fatiha”* või lipsata uugikambrisse, et läbi võreakna heita pilk käsikärude ja kohvikute valgusele. Ta teritas kõrvu, et püüda kinni mõnd naeruturtsatust või köhatust, mis oleks lasknud tal vabalt hingata. Siis tulid üksteise järel lapsed. Ent kuidas oleksid saanud need õrnukesed selle maailma uustulnukad hajutada tema hirmu ja rahustada tema südant? Vastupidi, tema hirm kasvas veelgi, sest ta kartis, * „Fatiha” on koraani esimene suura (araabia k fataha tähendab „avama”).

Nagib Mahfuz

et nendega võiks midagi halba juhtuda. Ta hoidis lapsi süles, külvas nad üle helluse ja hoolitsusega ning ümbritses neid unes ja ilmsi koraanisalmide ja amulettide, loitsude ja manamiste kaitsva müüriga. Tõelist rahu tundis ta aga siis, kui mees oli öiselt olengult koju saabunud. Mitu korda oli juhtunud, et kui ta oli lapsega üksi kodus, teda äiutas ja magama saada püüdis, surus ta lapse äkitselt vastu rinda, jäi kartlikult kuulatama ning hüüdis siis valjusti, otsekui oleks keegi toas olnud: „Mine minema! Sul pole siia asja! Me oleme vagad muslimid ja ainujumala tunnistajad!” Seejärel luges ta innukalt samadija’d*. Ajapikku aga tema hirm vaimude ees kadus, nii et ta koguni harjus nende vempudega, mis kellelegi kahju ei teinud. Juhtus isegi, et kui ta kuulis majas mõne vaimu krõbinat, kuulutas ta sellele söakalt: „Kas sa tõesti ei saa Jumala sulastest lugu pidada? Jumal olgu sinu ja meie vahemeheks, nii et lase siit heaga jalga!” Sellegipoolest ei rahunenud ta enne, kui mees oli koju tulnud. Üksnes mehe kohalolekul, magas too või oli ärkvel, tundis ta end turvaliselt ning ta süda oli rahulik. Siis ei hoolinud ta sellest, kas uksed olid lahti või kinni, kas tuli põles või mitte. Esimesel abieluaastal oli talle kord tulnud mõttesse abikaasa öiste äraolekute üle viisakalt nuriseda. Tulemuseks oli see, et mees võttis tal mõlemast kõrvast kinni ning teatas valjul ja selgel häälel: „Mina olen mees ja minu sõna maksab. Ma ei salli mingeid märkusi oma tegude kohta. Sinu asi on alluda. Vaata, et ma ei peaks sulle õpetust andma!” See juhtum ning mõned järgnevad manitsused õpetasid teda taluma kõike, isegi deemonite kohalviibimist, peaasi, et abikaasat mitte vihastada. Ta harjus olema piiritult alandlik, nii et ta isegi mõttes ei söandanud pahandada mehe öiste lõbutsemiste pärast. Tema hinge täitis lugupidamine abikaasa väärika mehelikkuse vastu. Omavoli ning õhtune, sageli sügavate öötundideni kestev äraolek olid mehe vältimatud loomuomadused. Ajapikku hakkas ta oma käskija tegude üle koguni uhkust tundma, valmistagu need talle * Samadija – Jumala igavikulisuse tunnistus (araabia k samad, „igavene” (Jumala epiteedina)). 8

Kahe palee vahel

rõõmu või valu; maksku mis maksab, oli ta oma mehele armastav ja sõnakuulelik abikaasa. Kordagi polnud ta kahetsenud, et oli alandlikkuse ja vagurusega leppinud. Kui ta oma elule tagasi vaatas, tulid tema silme ette ainult kaunid ja õnnelikud hetked. Kui vahel kerkisidki lohutute viirastustena hirmud ja masendus, ei väärinud need rohkemat kui kaastundlikku naeratust. Kas polnud ta veetnud mehega – kõigi tolle nõrkuste juures – veerand sajandit? Kas polnud nende kooselu kandnud rikkalikku vilja? Kas polnud lapsed nende suurimaks rõõmuks? Kas polnud maja täis kõiksugu vara ja hüüt? Ilma mingi kahtluseta oli nende elu viljakas ja õnnelik. Mis puutub aga deemonite ligiolusse, oli ta igal hommikul võinud kahjustamatult ärgata. Ükski neist vaimudest polnud teinud temale ega tema lastele pisimatki kahju; pigem meenutas nende tegevus naljatlemist ja õrritamist. Seega polnud tal mingit põhjust nuriseda. Ta ei suutnud Jumalat küllaldaselt tänada, et Jumal oli oma sõnaga tema südant rahustanud ning oma armulikkusega talle igati hea elu võimaldanud. Isegi neid öise ootuse hetki armastas ta kogu südamest, ehkki need katkestasid mõnusa une, sest koju saabunud käskija teenimine kujutas endast väärilist lõppu kogu päevale. Need hetked olid saanud tema elu lahutamatuks osaks, sest need pakkusid rohkesti võimalusi meenutusteks, samas olid need ka märgiks armastavast hoolitsusest ja ennastsalgavast andumusest. Öö öö järel tahtis ta oma isandale tunda anda, millist õnne tolle ümmardamine talle valmistas. Rahulolevalt seisis ta uugikambris ning vaatas läbi võreakna välja. Tema pilk libises Bain al-Qasraini kaevule ja al-Khoranfiši tänavakesele, seejärel Sultani hammami väravale ja minarettidele. Samuti suunas ta oma silmad korratult paiknevatele majadele kahel pool tänavat, mis meenutasid karmi korra käest pääsenud, jõudehetki nautivaid sõdureid. Ta muheles, sest ta armastas vaadelda seda tänavat, mis jäi vilkaks kuni koiduni, kui teised tänavad ja põiktänavad olid ammu unne vajunud. Kui palju meelelahutust pakkus tänav talle siis, kui ta magada ei saanud, kui palju kergendust ja julgustust andis tänavaelu tema üksinduses, sellal kui öö oli kõik katnud sügava vaikuse kestaga, millest esile tungivad hääled moodustasid otsekui omaette ruumi, 9

Nagib Mahfuz

nii nagu pilti ümbritsev must raam annab sellele sügavust ja kirkust. Kui tänavalt kostis rõkkavat naeru, tundus see kostvat tema enda toast. Kui tänaval toimus vestlus, võis ta eristada kõiki selle sõnu. Kui tänaval köhiti, siis jõudis temani iga viimane kui hingetõmme ja ägisemine. Kui kohviku kelner muessini valjul häälel hõikas „Üks ta’mīra!*”, ütles ta endale rõõmsasti: „Tublid mehed! Isegi sel tunnil tahavad nad veel tubakat!” Kui talle aga meenus, et tema mees ikka veel kodus polnud, küsis ta endalt: „Kus mu käskija praegu on? Mida ta teeb? Olgu Jumal temaga!” Kord oli ta kuulnud, et sellisel jõukal, tugeval ja kenal mehel nagu Ahmed Abd al-Gawwad, kes kogu aeg õhtuti ära oli, võib paratamatult naistega tegemist olla. Tol päeval oli armukadedus tema elu mürgitanud ning ta oli väga kurvastanud. Et tal polnud julgust kuuldust mehega rääkida, puistas ta südant emale. Ema püüdis teda kõigest väest heade sõnadega lohutada, siis aga ütles ta: „Ta võttis su naiseks, kui oli oma esimese naise minema saatnud. Ta oleks võinud selle naise tagasi kutsuda või sinu kõrvale veel teise, kolmanda ja neljanda naise võtta, nii nagu tegi tema isa. Täna Jumalat, et sa oled tal ainus abikaasa.” Kui ema sõnad sel hetkel, kui kurbus teda ägedasti pitsitas, ei olnud teda palju aidanud, siis mõne aja pärast tunnistas ta endale, et need olid õiged ja põhjendatud. Isegi sel juhul, kui kuuldul oli tõepõhi all, oli see osaks tõelise mehe loomusest – nii nagu öine pidutsemine ja isandlik käitumine. Igal juhul oli üks puudus parem kui mitu. Ta ei tahtnud alusetul kahtlusel lasta rikkuda oma häirimatut ja õnnelikku elu. Tegemist võis ju olla õela vihje või kuulujutuga. Ta andis endale aru, et armukadedus oleks temale, kes ta kõiki eluraskusi oli trotsinud, olnud otsekui kohtuotsus, millega tulnuks vastuvaidlematult leppida. Seepärast otsustas ta, et parim kaitsevahend on kannatlikkus ning püstipäiselt kõikumatuks jäämine. See oli ainus viis, kuidas astuda vastu sellele, mida ta põlgas. Lõppude lõpuks muutusid armukadedus ning tema käskija käitumine sama talutavaks kui elu deemonite seltsis. * Ta´mīra – kergelt veega niisutatud tubakaklomp vesipiibule (araabia k).

Kahe palee vahel

Ta vaatas ikka veel alla tänavale ja kuulas öiseid hääli, kui äkki kostis hobusekapjade plaginat. Ta pööras pea al-Nahhasini tänava poole. Aeglaselt lähenes kaarik, mida valgustas kaks laternat. Amina hingas kergendatult ning sosistas: „Lõpuks ometi!” Tavakohaselt tõi sõbra kaarik tema abikaasa õhtuselt olengult tagasi, jätkates sõitu teiste sõbrameestega, kes elasid al-Khoranfiši tänaval. Kui kaarik maja ees peatus, kuulis Amina oma meest naerdes ütlevat: „Jumal hoidku teid!” Täis armastust ja imestust kuulis ta meest sõpradega hüvasti jätmas. Kui ta poleks teda igal ööl nii rõõmsana kuulnud, poleks ta võinud uskuda, et see tema käskija oli. Mitte ainult Amina, vaid ka lapsed nägid teda alati vaoshoituna, tõsise ja rangena. Kust sai tema hääl sellise rõõmsa ja naerva kõla? Mis tegi selle nii mahedaks ja sõbralikuks? Sõber, kes kaarikut juhtis, ütles naljatades: „Kas kuulsid, mida ütles hobune, kui sa kaarikust maha astusid? Ta ütles, et hobusel ei kõlba sinusugust igal ööl koju tuua, sest sa väärid vaid eeslit!” Kaarikus istuvad mehed puhkesid valjusti naerma. Amina mees ootas, kuni naer oli vaibunud, ning ütles siis: „Kas sa ei kuulnud, mida hobune endale ise vastas? Ta ütles, aga kui sa ei tee seda, siis peab su peremees ta oma seljas koju tooma!” Mehed puhkesid uuesti naerma. Siis ütles üks neist: „Räägime homme edasi!” Kaarik jätkas sõitu Bain al-Qasraini tänaval. Ahmed Abd al-Gawwad astus välisukse poole. Amina tõttas uugikambrist elutuppa ning võttis lambi. Ta läks elutoast koridori ning jäi ülemisel trepiastmel seisma. Ta kuulis, kuidas välisuks kääksatas ja kuidas mees selle kinni pani. Seejärel lükkas mees uksele raske riivi. Ta kujutas ette, kuidas mehe pikk kogu üle õue sammudes harjumuspärase väärikuse ja tõsiduse omandas. Nüüd oli asi naljast kaugel, ning kui naine poleks seda oma kõrvaga kuulnud, poleks ta mehe lõbusust mingi juhul võimalikuks pidanud. Kui ta kuulis kepi kopsimist trepiastmetel, sirutas ta lambiga käe, et mehele teed valgustada.

Nagib Mahfuz

2 Kui mees oli trepimademele jõudnud, tõttas Amina talle vastu. Mees järgnes talle, pomisedes: „Tere õhtust, Amina!” Amina vastas talle viisakal alandlikul toonil: „Tere õhtust, isand!” Mõni hetk hiljem olid mõlemad toas ning Amina läks laua juurde, et lamp ära panna. Majaperemees riputas kepi voodiotsale, võttis peast fessi ja pani selle padjale keset diivanit. Naine astus tema juurde, et aidata tal lahti riietuda. Ahmed Abd al-Gawwad oli pikka kasvu, laiaõlgne, kerekas ja vägeva kõhuga; tal olid seljas gubba* ja kaftan, mõlemad elegantsed ja parimast materjalist, mis näitas nende kandja jõukust ja head maitset. Mustad, keskelt lahku kammitud juuksed, mis langesid kahele poole pead, polnud nii hoolikalt seatud nagu tavaliselt. Suur briljantsõrmus ja kulduur kõnelesid rikkusest ja heast elust. Piklik, sileda naha ja selgete joontega nägu oli väljendusrikas; üheskoos suurte siniste silmadega andis see tunnistust jõulisest iseloomust. Lopsakas nina oli vastavuses näo kenade proportsioonidega. Täidlaste huulte kohal ilutsesid tihedad süsimustad vuntsid, mille otsad olid võrratu täiuslikkusega ülespoole keeratud. Kui naine tema juurde astus, ajas mees käed laiali, et too saaks tal gubba seljast võtta. Naine pani ülerõiva hoolikalt kokku ning asetas selle diivanile. Seejärel astus ta uuesti mehe juurde, vallandas kaftani vöö, võttis mehel kaftani seljast, pani selle samuti hoolikalt kokku ning asetas gubba peale. Samal ajal võttis majaperemees gilbab’i**, tõmbas selle selga ning pani pähe valge mütsikese. Ta haigutas, ringutas ning võttis diivanil istet. Jalgu välja sirutades toetas ta pea seinale. Naine, kes oli tema ülerõivad ära pannud, kükitas tema jalge ette ning võttis tal jalast kingad ja sokid. Kui tema parem jalg oli sokist vabastatud, ilmnes ainus puudus mehe täiuslikul kehal: väikese varba konnasilma habemenoaga eemaldamisest oli jäänud nähtav jälg. Amina läks toast välja, oli mõne minuti ära ning tuli tagasi pesukausi ja veekannuga. * Gubba ehk džubba on pikk, eest lahtine ja avarate varrukatega ülerõivas. ** Gilbab ehk džilbab – särk, kleit; siin on mõeldud öösärki.