Tallinn 2024
Autor: Reet Sau
Keeletoimetaja: Sirli Peepson
Kaaneillustratsioon: Reet Sau
Küljendaja-kujundaja: Margus Nõmm
Illustratsioonid: Reet Sau
Miksmadu originaal: Johannes Ek
Trükk: Trükiviis OÜ
Kõik raamatus olevad joonistused on autoriõigustega kaitstud.
Raamatu mistahes osa ei tohi paljundada ilma autori loata.
© Reet Sau
ISBN 978-9916-4-2487-2
„Helm!“ Veri nirises mööda nägu, segades nägemist, tikkudes silma.
„Helm … Dide …“ mehe hääl oli väsinud, rääkimise asemel oli kuulda vaid sosinat. Keegi ei vastanud tema kustuvale hüüdele. Päike lõõskas, pannes õhu värelema, raisakotkad tiirutasid kriisates taeva all ringiratast.
„Dide ... Helm ...“ ei jaksanud ta enam isegi sosistada, suu hüüdis hääletult, ta ägas korra käega üle silmnäo ja vajus näoli maha. Maapind virvendas, päike ajas liiva tuliseks ja mees kaotas igasuguse taju ümbritseva suhtes. Ta ei saanud enam aru, kas oli just nüüdsama keegi, kes ta ümber keeras ja talle mingit värskendavat vedelikku pragunenud huulte vahele tilgutas? Kas pistis keegi talle pakikese pihku, öeldes, et hoidku seda? Ta ei näinud ka kahte jalapaari temani tulevat ega tundnud enam, kuidas ta maast üles tõsteti ja ära lohistati.
See oli noor ja tugev mees, kes nüüd viskles asemel väga tugeva painaja küüsis.
„Andreas!“ hüüdis keegi ja raputas meest õlgadest.
„Andreas, noh! Õgardõri päralt! Andreas! Kuuled! Vala, Dide,“ käsutas see keegi uuesti ning Dideks kutsutud noormees valas kapatäie külma vett näkku unenäost vaevatud mehele, kelle nimi oli
Andreas. „Oli alles uni,“ ütles ta väsinult end istuli ajades.
„Oli, me teame. Aga see oligi ainult uni. Me hakkame jõudma.“
Andreas tõusis, pilk tasapisi rahunemas.
Helmut, nende kolmas kaaslane, vaatas Didreksonile otsa ja lausus vaikselt: „Me peame kuidagi teda aitama, ta peab lahti saama sellest unenäost.“
„Jah, või nägema lõpuni.“
„Ehk Milla oskab aidata.“
Päike oli veidi aega tagasi loojunud ning taeva ja mere valgustamise töö oli enda peale võtnud kuu, mis tõusis suure ja kollasena, kuid mida kõrgemale ta kerkis, seda heledamaks muutus. Ühes pealtnäha mahajäetud ja veidi räämas sadama abajas loksus vaikselt juba umbes paarkümmend laeva, kui üks veel mööda siledat vett juurde libises. Laevalt hüppas maale seitse meest. Mehed olid hõivatud vaikselt olemisega, mõõgad vööl ja muud terariistad erinevate riidekihtide vahel ei teinud asja sugugi lihtsamaks. Nii ei märganudki keegi üht hiilgavat silmapaari, mis kuuvalgust endasse meelitades neid seiras ning mille omanik oli just nüüdsama laevalt lahkunud. Natuke maad eemal ahenes tee rajaks, mis viis metsa ning pimeduse saabudes tundus see eriti sünge ja pime. Paremat kätt jäi suur ja vana sadamalinn Timeral, mille õrn kuma paistis ka varjatud sadamasoppi. Timeralis asus ametlik sadam ja seal käis vilgas tegevus ööd-päevad läbi. Mahajäetud sadama juurest otseteed Timerali aga ei pääsenud, sest neid kahte ala eraldas suur, pehme ja mädanemise järele haisev soo. Nii
ei teadnudki linnaelanikud nende endi nina ees toimuvast suurest piraatide kogunemisest.
Puude vahel looklev kitsuke rada oli teadjale maamärkide järgi hõlbus leida. Rada viis järjest sügavamale metsa, kuni linnakuma enam ei paistnud ja jõudis ühe suure kivilahmakani. Esimesena kõndinud mees joonistas kivile nähtamatu sümboli ning kivi tagant kostis tuhm raksatus. Mehed lipsasid ükshaaval kivi taha ja pärast teist raksatust jäi kõik vaikseks.
Avanenud käik oli paari tõrvikuga nõrgalt valgustatud, neist üks võeti nüüd kaasa. Käigusuult algas pikk ja kitsas käänuline koridor, keerates kord paremale, kord vasakule, siis hakkas laskuma ning hoolega märke jälgides jõuti pärast keerutamist labürinditaolises käiguahelas suuremasse ruumi. Oli kuulda jutukõminat – Nõukogu oli alanud.
„Jõudsime just õigeks ajaks,“ ütles esimene mees ja kohendas mõõgavööd. Teised mõmisesid nõusolevalt kaasa.
Suures looduslike sammastega saalimõõtu ruumis oli käimas piraatide iga-aastane üldkoosolek ja kohal olid mitmedki nime teinud mereröövlid: Leopold Lõvi, Lembit Kõvakõrv, Paolo Mustnägu, Punane Yusuf-Yusuf ning ka mõned naissoo esindajad, kellest kõige kuulsam oli ravitseja Milla-Me Krookkrae. Kohal oli ka nooremat põlvkonda, näiteks Mattias Maahirm, kes oli tulnud Nõukogule maad mööda. Nooremate kohad olid pisut kõrgemal, Mattias istus oma meestega pisut varjulisemas kohas, just Andrease koha kõrval. Andreas ise aga, koos kahe lahutamatu kaaslase Helmuti ja Didreksoniga, oli puudu. Oliver – äsja saabunud mees – märkas seda ning tema kulmud läksid korraks kipra. Seda märkas jälle Milla oma nõelterava pilguga. Kõikidel tulijatel olid kaasas ka mõõgad. Tulirelvad polnud lubatud. Korraks valitses ruumis täielik vaikus.
„Ah otsustasid siiski tulla?“ küsis Milla-Me pilkavalt, lõhestades vaikuse oma valju häälega, „Oliver,“ lisas ta pisut mürgisemalt. Ta jälgis teraselt meest, sest ei usaldanud teda. „Oh ei, sa näed õigesti, Andreast pole, tal oli mujal pakilisi asjatoimetusi,“ muigas ta pisut. Milla oli peaaegu täielikult kindel, et Oliver plaanib midagi. Ja teades mehe äkilist iseloomu, ei tõotanud see kunagi midagi head. Oliver jõudis märgata, et ka Rembit Rõngaskõrva pole. Ta oli seda muidugi arvanud, aga ...
Oliveri mõtte lõikas katki Milla-Me põlglik küsimus: „Huvitav, kuidas sa siia said üldse? Ujusid? Su enda laeva ju pole enam?"
Oliver vaid sisises vastuseks.
Laevalt lahkunud helkivate silmade omanik tõusis pärast meeste metsaminemist lendu ja kadus sadamasse majade vahele, lipsates sisse ühe vana ja lagunenud maja katkisest pööninguaknast. Selle omakorda fkseeris üks teine tähelepanelik ja öövalgusest täis valgunud rohekas silmapaar.
„Niisiis. Sul on meile sõnumeid?“ küsis piraatide kogu pealik Keeru-Korstein. Kõik vaatasid ootusärevalt Oliveri poole, kes kergitas pisut vööd, justkui sättides mõõgapidet, ning noogutas.
„Jah, on, auväärsed, kes te siia olete kogunenud. Ma ei hakkagi siin pikalt keerutama," ta vaatas korraks Keeru-Korsteini poole. „Minu meelest on meil aeg vahetada pealikku.“ Vaikus.