Jaanuar
KALENDRITÜDRUK
ESIMENE PEATÜKK
Tõelist armastust ei ole olemas. Arvasin aastaid, et seda esineb. Uskusin isegi, et olen selle leidnud. Kui täpne olla, siis neli korda. Vaatame, kes need olid: Taylor. Ta oli minu keskkooliaegne kallim. Me olime koos kogu keskkooliaja. Taylor oli tipp-pesapallur. Parim, keda kool eales näinud oli. Suurt kasvu, lihaseid rohkem kui ajusid, aga riist oli tal sama suur kui maapähkel. Võibolla steroidide tõttu, mida ta minu selja taga võttis. Ta hülgas mu lõpupeol. Pani ajama koos mu süütuse ja kisakoori juhttibiga. Kuulsin, et ta kukkus kolledžist välja, töötas mehaanikuna mingis nimetus linnas ning elas koos kahe lapse ja naisega, kes teda enam ei ergutanud. Järgmine oli õppejõu assistent mu psühholoogia eriala esimesel kursusel Las Vegas Community College’is. Tema nimi oli Maxwell. Arvasin, et see kutt suudab lennata. Selgus, et ta trampis hoopis mu südamel, keppides igalt kursuselt üht tüdrukut, kelle TT (tissid ja tagumik) temas huvi äratasid. Ja TT-d oli tema ümber külluses. No olgu peale. Lõpuks tegi ta kaks tüdrukut ühel ja samal ajal rasedaks, mispeale ta visati ebasündsa käitumise pärast kolledžist välja. Juba 19-aastaselt oli tal seis selline, et kahe eri lapse emad jahtisid temalt lapsetoetust. Lõppude lõpuks oli selles ka midagi poeetilist. Tänu jumalale, mina nõudsin
11
alati, et ta oma asjandusele kummi peale paneks, enne kui ta selle mulle sisse torkas. Oma kahekümnendal eluaastal tegin ma õppimises pausi. Töötasin terve aasta ettekandjana MGM Grandi kasiinos Las Vegase peatänaval Stripil. Seal kohtasin ma õnnelikku number kolme, Bennyt. Ainult et mina ei olnud õnnelik ja ega temagi olnud. Ta oli kaardipettur. Ta ise ütles, et tegeleb müügitööga, töötab kasiinodes ja armastab pokkerit mängida. Meil oli tormiline suhe, mis ei olnud just kõige romantilisem. Arvan, et veetsin enamiku ajast purjuspäi tema all, kuid õnnetuseks ma uskusin, et ta armastab mind. Ta ütles seda kogu aeg. Me jõime kaks kuud, ujusime hotelli basseinis ja keppisime ööd läbi mõnes neist tubadest, mille sain hotelli poolel töötavalt sõbralt. Mina valasin sõbrale ja tema kaaslastele baaris tasuta jooke ja tema andis mulle enamikul öödel mõne toa võtme. See toimis. Senikaua, kui see enam ei toiminud. Benny tabati kaardipettuselt ja ta kadus. Esimesel aastal pärast tema kadumist olin ma arust ära. Siis sain teada, et ta oli läbi pekstud, kusjuures nii põhjalikult, et kõigest kriipsuke jäi surmast puudu. Ta oli mõnda aega haiglas ja lahkus siis linnast, jättes mu sõnagi lausumata maha. Neljanda eksimuse kohta võiks öelda, et too oli viimane piisk karikas. Kelle pärast ma olengi kindel, et tõelise armastuse on välja mõelnud õnnitluskaardifirmad ning inimesed, kes kirjutavad armastusromaane ja romantilisi komöödiaid. Tema nimi oli Blaine, aga oleks pidanud olema Lucifer. Ta oli mahedat juttu ajav ärimees. Mõistet „ärimees” kasutan ma tinglikult. Tegelikult oli ta laenuhai. Seesama laenuhai, kes laenas mu isale rohkem raha, kui isa kunagi suudaks tagasi maksta. Alguses keskendus see
12
laenuhai minule ja seejärel isale. Kui nüüd tagasi mõelda, siis sel ajal ma arvasin, et meie armastus on muinasjutuline. Blaine lubas mulle terve ilma kokku, kuid tegelikult paiskas ta mu maapealsesse põrgusse. „Sellepärast ma arvan, et sa peaksid selle töö oma tädilt vastu võtma ja jutul lõpp.” Mu parim sõbratar Ginelle laksatas nätsumulli valjult mulle telefonitorusse. Tõmbasin telefoni kõrva juurest eemale. „See on tõepoolest ainus võimalus, Mia. Kuidas sa muidu kavatsed isa Blaine’ist ja ta kõrilõikajaist vabaks saada?” Ma imesin lõpuni mullivee, mille tilgad oli California päike pudelil virvendavateks valguskildudeks pihustanud. „Ma ei tea, mida teha, Gin. Minu ümber ei vedele niisugust raha. Minu ümber ei vedele üldse mitte mingisugust raha.” Ma ohkasin ning see kõlas valjult ja ülemäära dramaatiliselt isegi mu enda kõrvadele. „Tead mis, sa oled alati armastusse armunud olnud …” „Enam mitte!” tuletasin ma oma eluaegsele parimale sõbrannale meelde. Telefonis kostis Vegase kära. Arvatakse, et kõrb on vaikne koht. Mitte peatänaval! Rahaautomaadid kõlisesid ja kellad helisesid ühtlase suminaga olenemata sellest, kus sa olid. Seda ei saanud vältida. „Ma tean, ma tean.” Ta sättis telefoni paremasse asendisse, nii et see hakkas mu kõrvas ragisema. „Aga sulle meeldib seks, eks ole?” „Ma pole Barbie, Gin. Ma oskan arvutada. Palun ära küsi mult rumalaid küsimusi! Ma suren siin ära.” Või õigemini sureb minu isa, kui mul ei õnnestu miljoni dollariga välja ilmuda. Ginelle oigas ja näris nätsu. „Ma pean silmas seda, et kui sa hangid endale eskorttüdruku töö, siis kõik, mida sul teha
13
tuleb, on ilus välja näha ja palju keppida, eks ole? Sa ei ole kuude kaupa saanud. Võiksid hoopis sõitu nautida, mis?” Ginelle juba oskas nii rääkida, et hästi makstud eskorttüdruku amet kõlas kui unistuste töö. „See ei ole „Pretty Woman” ja mina ei ole Julia Roberts!” Läksin oma mootorratta Suzuki GSXR 600 juurde, mida ma kutsun lihtsalt Suziks. Mootorratas oli ainus väärtuslik asi, mis mulle kuulus. Heites jala üle istme, sättisin telefoni paika ja seadsin valjuhääldile. Jaotasin oma pikkade mustade lokkide kuhila kolme jakku ja põimisin need osavalt paksuks patsiks. „Ma tean, et tahad lihtsalt aidata, ja ausalt öeldes ei tea ma, mida peaksin tegema. Ma ei ole hoor. Vähemalt ei taha ma olla hoor.” Paljas mõte sellest tekitas mu sees hirmujudinaid. „Aga ma pean midagi välja mõtlema. Saama korraliku hulga raha ja kiiresti.” „Jaa, ma kuulen jah. Anna teada, kuidas kohtumine Exquisite Escortsiga läks. Helista mulle täna õhtul, kui saad! Pagan, ma jään proovi hiljaks, pean veel ümber riietuma!” Ta hääl muutus toimekaks ning ma võisin kujutleda teda ummisjalu läbi kasiino tööle tormamas, endal telefonivastuvõtja kõrva külge kinnitatud, pööramata vähimatki tähelepanu neile, kes teda vahtima jäid või kuutõbiseks pidasid. See tegigi ta nii eriliseks. Ta rääkis asjadest alati nii, nagu need olid. Täpselt nagu minagi. Ginelle töötas Vegases asuvas Dainty Dolls Burlesque Show’s. Mu parim sõbratar oli lühikest kasvu ja armsa olemisega ning teadis täpselt, kuidas oma tagumikku kõige lahedamalt keerutada. Mehed üle kogu maailma tulid vaatama nilbet striptiisišõud. Sellest polnud aga abi, et mind või mu vanameest välja lunastada – ega ma oleks palunudki.
14
„Okei, ma armastan sind, mõrd,” ütlesin armastusväärselt ning lükkasin juuksepalmiku nahkjaki kaelusesse, nii et see langes alla abaluude vahele. „Ma armastan sind veel rohkem, libu.” Keerasin mootorratta süütevõtit, käivitasin mootori ja panin kiivri pähe. Libistasin telefoni jaki sisetaskusse, andsin gaasi ja kihutasin minema – tuleviku poole, mida ma endale ei soovinud, aga mida mul polnud võimalik vältida. * * * * „Mia! Mu armas väike tüdruk!” ütles mu tädi, põimides oma peened kondised käed mu ümber ja surudes mind enda rinnale. Kõhetu naise kohta oli ta tugev. Tema mustad juuksed olid üles elegantsesse prantsuse sõlme sätitud. Tal oli seljas valge pluus, mis oli pehme nagu siid, vist seepärast, et see oligi siid. Pluus oli omakorda topitud pretensioonikasse musta nahkseelikusse ja see kõik oli kokku sobitatud taevakõrguste stiletodega, mille punastest taldadest viimane Vogue rääkis. Ta nägi kaunis välja. Ja veel rohkem nägi ta välja kallihinnaline. „Tädi Millie, nii tore on sind näha,” hakkasin ma ütlema, kui kaks veripunase lakiga kaetud pikaküünelist sõrme mind vaigistasid. „Tss, siin kutsud sa mind preili Milaniks!” Ma pööritasin dramaatiliselt silmi. Vastuseks tõmbas tema enda omad pilukile. „Kuule, kaunitar, esiteks – ära pöörita silmi! See on ebaviisakas ja daamidele sobimatu.” Ta huuled tõmbusid kitsaks kriipsuks. „Teiseks …” Ta käis ümber minu ja vaatas hindavalt mu keha, nagu oleksin
15
ma kunstiteos või mingi kuju. Midagi külma ja läbimatut. Võib-olla ma olingi. Käes oli tal must pitsiline lehvik, mille ta oma vaatluse kestel kord avas, kord sulges ning siis väikese plaksuga vastu peopesa lõi. „… ära kunagi kutsu mind Millieks! See naine on juba ammu kadunud. Ta suri siis, kui esimene mees, keda ma üldse usaldasin, kõrvetas mu südame ja selle oma koertele söötis.” See oli ilge võrdlus, aga üks, mida tädi Millie kindlasti oli: ta oli aus. „Lõug üles!” Ta laksas vastu mu alalõuga ning saavutas silmapilkse asendi korrigeerimise. Seejärel tegi ta sedasama paljale tundliku naha laigule mu selja alaosas, kus liibuv T-särk ei olnud piisavas kontaktis ülemaalitud teksadega, mida ma jumaldasin. Sirutasin otsekohe selga, surudes rinna ette. Tädi punahuuline naeratus muutus laiemaks, tuues nähtavale täiuslikult valgendatud sirged hambad. Siin, Los Angeleses, olid hambad parim kaup, mida raha eest osta sai, ning rikaste tüdrukute pidev väljaminek. Ei olnud võimalik sülitada viie jala kaugusele ilma, et tabaksid kedagi, kes külastab oma hambaarsti sagedamini kui meditsiiniliselt vajalik, ja vaevalt see oluliselt vähem on kui nende igakuised Botoxi süstid dermatoloogi juures. Tädi Millie oli nähtavasti üks regulaarselt maksvatest klientidest. Ja kuna ta lähenes viiekümnele, pidi ta seda ilmselgelt jätkama. „Noh, sa oled kahtlemata hiilgav. Veelgi enam, kui me su millessegi esinduslikku riietame ja proovipildid teeme.” Tema näole tekkis grimass, kui ta mu mootorrattuririideid silmitses. Astusin sammu tagasi ja potsatasin otse mu taga asuvale nahast toolile. „Ma ei ole millegagi nõustunud.”
16
Millie silmad tõmbusid pilukile. „Kas sa mitte ei öelnud, et vajad suurt hulka raha ja kiiresti? Midagi minu mitte just kõige paremast õemehest, kes olevat haiglas? Kes pidi hädas olema?” Ta võttis aeglaselt istet, ristas jalad ja asetas käed õrnalt tooli valgest nahast käetugedele. Tädi Milliele ei olnud mu isa kunagi meeldinud. Sellest on kahju, sest isa tegi kõik, mida ta üksikisana suutis, kui Millie õde, minu ema, oma kaks tütart hülgas. Ma olin siis kümneaastane. Madison oli viiene ja talle ei ole jäänud isegi tibatillukest mälestust meie emast. Ma hammustasin huulde ja vaatasin tädi kahvaturohelistesse silmadesse. Me nägime nii sarnased välja. Kui välja arvata tema väikesed kurrud ja voldid, oli tunne, nagu vaataksid kahekümne viie aasta kaugusel asuvasse peeglisse. Tema silmad olid samasugused helerohelised, peaaegu kollased, nagu ma olin eluaeg kuulnud inimesi endast sonimas. Roheline ametüst, ütlesid nad. Nagu vaataksid haruldast rohelist teemanti. Meie juuksed olid sama tooni süsimustad, niivõrd süsimustad, et kui neile valgus langes, oleks võinud vanduda, et see värv on kesköösinine. Sättides õlgu vastu ebamugavat tooli, hingasin sügavalt sisse. „Jaa, isa on selle Blaine’iga suure pasa sisse sattunud.” Millie sulges silmad ja raputas pead. Ma hammustasin huulde, meenutades isa, kes lamas elutuna haiglas, kahvatu ja kõhetu, sinikad katmas iga tolli kehast. „Ta on praegu koomas. Neli nädalat tagasi peksid nad teda väga hullusti. Ta ei ole siiamaani ärganud. Arstid arvavad, et tal on ajutrauma, aga me ei tea veel. Tal on hulk luid murtud. Ta on seniajani üleni lahastes,” ütlesin ma lõpetuseks. „Jeesus Kristus! Jõhkardid!” sosistas tädi ja libistas käega üle oma juuste, pühkides tahapoole kõrva ümbritseva
17
juuksesalgu, ennast samal ajal vaikselt kogudes. Ma olin varemgi näinud teda nii tegemas. Millie oli meisterlik manipulaator ja suutis oma emotsioone kontrollida paremini kui keegi teine, keda ma tundsin. Ma imetlesin seda oskust. Ma vajasin seda. „Jah. Ja möödunud nädalal, kui ma valvasin isa voodi juures, tuli üks Blaine’i kõrilõikaja mind vaatama. Ütles, et isaga on nüüd kõik. Kui nad ei saa oma raha koos intressidega, siis nad tapavad ta ära. Ja tulevad minu ja Maddy käest raha küsima. Nad nimetasid seda „lõivuks ellujäämise eest”. Mida iganes see tähendab. Mõlemal juhul pean ma miljoni dollariga välja ilmuma ja kiiresti.” Tädi Millie pigistas huuled kokku ja nipsutas nimetissõrme küünt vastu pöialt, tehes seda üha uuesti ja uuesti. See lakkamatu plõksutamine tegi mul peaaegu kõhu lahti. Kuidas võib nii rahulik, nii tundetu olla? Kaalukausil oli ühe mehe, minu ja mu noorema õe elu. Ta ei hoolinud isast, aga meie õega olime talle alati meeldinud. Millie silmad puurisid minu omi, sädeledes senitundmatust erutusest. „Seda on võimalik teha, ühe aastaga. Mis sa arvad, kas nad annaksid sulle aasta, kui sa teeksid makseid?” Tema kulmud koondusid ühte punkti, kui ta mind terava pilguga puuris. Karvad mu käsivartel hakkasid kerkima ja ma lükkasin õlad tahapoole, nagu püüdes end kaitsta. Ma raputasin pead. „Ma ei tea. Olen kindel, et Blaine tahab oma raha tagasi ja kuna meil oli kunagi suhe, võiksin ma paluda. See haige sadistlik kepivend pani mu alati põlvili anuma.” „Hoia oma seksuaalsed riivatused endale, kaunitar,” naeris Millie õelalt. „Tundub, et peame su lihtsalt kohe tööle
18
panema. Ainult prisked dollariarved. Meil on vaja hakata igal võimalikul viisil asju ajama. Kõigepealt tuled homme hommikul siia fotosessioonile. See võtab aega terve päeva. Me teeme pildid, mõned videod ja nii edasi. Minu poisid panevad need järgmisel päeval turvalisele saidile.” Kõik toimus liiga kiiresti. Sõnad „seda on võimalik teha” helisesid mu kõrvus nagu eluliin, parv haidest kubisevas vees, mis siiski kannab. „Aga kas ma pean nendega magama? Ma mõtlen seda, et … ma tean, et on olemas erinevat liiki eskortteenuseid.” Sulgesin vastust oodates silmad, kuni tundsin, kuidas midagi sooja puudutas mu käsi. Ta oli mõlemad käed minu kätele pannud. „Kaunitar, sa ei pea tegema midagi, mida sa ei taha. Aga selleks, et ajada kokku niisugune hulk raha, peaksid sa seda kaaluma. Minu klientidel ja minul on suuline kokkulepe, kui sa selle variandi peale tahad välja minna. Mu tüdrukud magavad nendega ja nemad lisavad tasule kakskümmend protsenti. Need kakskümmend protsenti jäetakse ümbriku sees sularahas tüdruku tuppa. Seda raha ei jagata ei minu ega mu fi rmaga, kuna prostitutsioon on Californias ebaseaduslik.” Millie puudutas nimetissõrmega oma lõuga. „Aga mu tüdrukud peaksid saama rohkem hüvesid, kas sa ei arva?” Ta pilgutas silma. Ma noogutasin ebakindlalt, teadmata, mida sellest arvata, kuid asjaga kaasa minnes. „Ma lasen sind kuude kaupa reserveerida. See on ainus viis saada igal kuul kuuekohaline summa.” Tema kahvaturohelised silmad särasid. Hakkasin peaaegu uskuma, et plaani teostamine võiks kerge olla, kui mul vaid oleks
19
piisavalt avatud mõtlemine. „Sa lähed sinna, kuhu iganes mees läheb, ja oled see, kellena mees sind sel kuul vajab. Siiski, ma ei müü seksi. Kui sa nendega magad, siis seepärast, et sa ise tahad. Aga kui sa mõnda neist meestest näed, kes mul ootejärjekorras on, siis mõtle hoolega järele, enne kui otsustad mitte magada, lisatasust rääkimata.” Ta peatus hetkeks ja naeratas laialt. Seejärel läks ta ümber klaaslaua, võttis istet ja pöördus arvuti poole, andes mulle märku, et ma lahkuksin. Mulle tundus, et olen kleebitud nahkse istme külge ega suuda end liigutada. Mõtted sellest, mis kuradi moodi ma selle tööga hakkama võiksin saada, keerlesid nagu tigedad raisakotkad mu teadvuses, jahtides ja nokkides üksteise järel minu kõlbelisi veendumusi, nagu oleksid need haaramiseks valmis elus saak. „Ma teen seda,” kuulsin end sosistamas. „Muidugi teed”. Millie vaatas üle arvuti minu poole ja ta huuled paindusid kõveraks naeratuseks. „Sul ei ole ühtki teist valikut, kui sa tahad oma isa päästa.” * * * * Järgmine päev kujutas endast tegevuste keeristormi. Tundsin end nagu Sandra Bullocki tegelaskuju filmis „Miss Eriagent”. Iga tolli minust torgiti, kooriti, kitkuti ja vahatati. Olin kui inimesekujuline nõelapadi ja pidin peaaegu minema peksma ilukonsultanti, kelle Millie oli palganud mind „korda tegema”. Need olid tema sõnad, mitte minu. Ma ei saanud eitada, et tal oli õigus. Kui ma peeglisse vaatasin, tundsin vaevu ära naise, kes sealt vastu säras. Mu pikad mustad juuksed olid läikivamad kui eales varem ning
20
langesid perfektsete lainetena mööda selga ja üle õlgade alla. Kõikjal, kus valgus langes mu nahale, helkis vastu sädelus. Tavaline California päikeselt saadud päevitus, millega ma olin nädalaid vaeva näinud, läikis nagu oivaline mesi ning tõi esile kõik mu välimuse parimad jooned. Kleit, millesse mind oli riietatud, oli lavendlikarva, mugav ja meelierutav. See kohandus täiuslikult iga kumeruse ja pingul kehakontuuriga, andes neile ihaldusväärse efekti. Seksika ja elegantse. Ma nägin välja nagu tume ingel, sest fotograaf paigutas mu külmale valgele marmorpingile. Ta liigutas mind ühtpidi ja teistpidi ning peatselt hakkasin ma omandama vilumust, kuidas kaunilt huuli prunti ajada ning tühja, emotsioonivaba pilguga kaugusesse jõllitada. Selline pidin ma nüüd olema. Emotsioonitu. Kui olime lõpetanud ja mina uuesti oma tavariietes – teksad ja liibuv T-särk nagu alati –, läksin tagasi Millie juurde ehk preili Milani kontorisse. „Kaunitar! Need fotod on suurepärased! Ma olen alati teadnud, et sa oleksid täiuslik modell!” Ta klõbistas arvuti taga ja ma heitsin pilgu sellele, mida ta vaatas. Mul tuli õhust puudus, kui nägin fotograafi tehtud pilti. „Hämmastav!” Kaotasin hetkeks kõnevõime. „Ma ei suuda uskuda, et see olen mina.” Raputasin pead, kui üks kujutis teise järel laadis end üles Exquisite Escortsi veebilehele. Kui ma poleks teadnud, et see olen mina, ei oleks ma seda ealeski uskunud. Aeglane naeratus libises üle mu tädi huulte. „Sa oled väga ilus.” Tema heledate silmade ainitine pilk püüdis minu oma. „Sa näed nii väga välja nagu …” „Mis iganes.” Ma raputasin pead ja nõjatusin puusaga vastu klaasist lauda, et mitte kuulda, mil määral ma tema
21
arust näen välja nagu ema. „Ja mis edasi saab?” küsisin ma, pannes käed risti rinnale ja tundes kummalist soovi kaitsta end ükskõik mille eest, mis juhtuma hakkab. Ta nõjatus mustas nahast toolis tahapoole ja tema silmad sädelesid. „Tahad sa oma esimest ülesannet näha?” Aeglaselt võimust võttev hirmutunne roomas mööda mu selgroogu ülespoole, aga ma tõmbasin õlad jäigalt tahapoole ja vaatasin talle mittemidagiütleva näoilmega otsa. „Mäng alaku!” Millie kihistas naerda ja klikkis paar korda veebilehitsejat, tuues nähtavale ühe kõige pealetükkivamalt ilusama mehe, keda ma kunagi näinud olin. Miski poleks suutnud viia mu pilku eemale selle mehe jalustrabavalt heast välimusest. Isegi tema ametlikul portreefotol paistsid ta tuhkblondid juuksed, rohelised silmad ja justkui peitliga välja raiutud lõug täiesti erilisena. Tema juuksed olid pikad, järguliselt lõigatud ja neil oli see korratu, kuid siiski täiuslikult stiilne välimus, mis oli just praeguse aja moehullus. Miski siin ei klappinud. Mees oli kõige rohkem kolmekümneaastane. Ja ta ei olnud üldse seda tüüpi, kellel oleks vaja olnud kohtingukaaslast üürida. Ta nägi välja hoopis kui mees, kellesse naised ülepeakaela armuvad ja muutuvad siis ilma ajudeta himuraiks tühjadeks kestadeks. „Ma ei saa aru.” Osutasin pildil olevale kenale naeratavale mehele. „Miks peaks tema vajama kohtingut?” Mu tädi nõjatus tahapoole, pani käed sülle ja naeratas. „Tema valis sinu.” Ma tean, et ma pidin paistma segaduses, sest ta jätkas kiiresti. „Ma saatsin isiklikult paar esimest proovipilti talle ja tema emale. Töötan palju tema emaga koos. Igal juhul
22
arvas ta, et sa sobid. Ta saadab sulle homme hommikul auto järele. Ta elab siinkandis, aga sa pead siiski järgmiseks kahekümne neljaks päevaks tema majja jääma.” See mõjus mulle nagu pesapallikurika löök vastu pead. „Kakskümmend neli päeva! Oled sa hull? Kuidas, põrgu päralt, hakkan ma tööotsi tegema või esinemisproovides käima?” Mu näitlejakarjäär ei olnud just midagi suurt, aga mul oli olemas madala tasuga agent, kes sokutas mulle siinseal mõningaid töid. Ja siis veel restoran, kus ma õhtuti töötasin. Millie vaatas mind nii, nagu oleksin endale teise pea otsa kasvatanud. Ta surus huuled peenikeseks kriipsuks ja krimpsutas ebameeldivalt nina. „Mia, sa tühistad kõik oma tööd vähemalt aastaks. Nüüd oled sa Exquisite Escortsi palgaline töötaja. Sinu kohustused kestavad ühest kuni kahekümne nelja päevani, olenevalt kliendi vajadustest. Kuna sul on vaja lühikese ajaga kokku ajada suur hulk sularaha, pead sa endale suuremaid töid võtma. Pärast kahtkümmet nelja päeva saad sa veeta ülejäänud päevad kuust kodus ning lõõgastuda, haavu lakkuda ja vajaduse korral täiendavaid iluprotseduure teha. Iga uue kalendrikuu algul määratakse sulle uus kohting. „Ma ei suuda seda uskuda!” Hakkasin tema kontoris aeglaselt edasi-tagasi sammuma, tundes end äkki nagu puuri pistetud loom, kes peab vabadusse murdma. Mulle hakkas koitma, et minu elu sellisena, nagu mina seda teadsin, oli läbi. Ei olnud enam normaalsetel kohtingutel käimist – mitte, et seda viimsel ajal olnud oleks. Ei olnud esinemisproove, mu algav näitlejakarjäär pidi jääma kaugeks mälestuseks ning aega isa, Maddy või Ginelle’iga kohtumiseks tõotas jääda vähe või üldse mitte.
23
„Usu mind, väike tüdruk. See ei ole nali. Selle otsuse langetasid oma tegevusega sinu isa ja su endine poiss-sõber. Sa oled õnnega koos, sest ma teen sulle asjad isegi kergeks. Ära ole tänamatu. Istu nüüd ja pane suu kinni!” Tema hääles puudus täielikult tavaline soojus, see oli muundunud külmaks, ametlikuks, otsusekindla ärinaise tooniks. „Vabandust.” Ta püüdis ju mind aidata, aga see kõik oli toimunud nii … äkki. Uskumatu. Ma varisesin tema laua ees olevasse tooli ja langetasin pea kätele. Korduv pearaputamine ei muutnud tulemust. Ma olin nüüd väljaüüritav tüdruk. Igal kuul määratakse mulle uus mees ja kui ma temaga magan, saan ma kakskümmend protsenti rohkem sularahas. Raputasin pead ja hakkasin naerma. Sellist naeru, mis tõestas, et ma olin üks kuramuse hull. Kallutasin pea tahapoole vastu jahedat nahka ja vaatasin üles valgesse lakke. Hetk hiljem kainestas mind judinaid peale ajav otsusekindlus. Seda ma pidingi tegema. Ma pidin laskma seksikatel meesterahvastel viia end igavatele ärilõunatele ja kõikjale – mis iganes neil mõttes oli. Ma ei pidanud nendega magama ja mis kõige tähtsam – polnud vähimatki võimalust, et ma nendesse armuksin. Uus mees igal kuul ei annaks mulle piisavalt aega, et ülepeakaela armuda, nagu oli juhtunud minevikus. Kes ütles, et ma pean näitlejakarjäärist loobuma? Mis oleks veel parem mu näitlejaoskuste täiustamiseks kui vajadus olla see, kellena need mehed mind näha tahavad? Ja siis, kui kuu aega läbi saab, olen ma keegi teine ja mu isa on väljaspool ohtu. Kui ma vaid Blaine’i igakuiste maksetega nõusse saan, võiks kõik nii minna.
24
Tõusin püsti, hingasin sügavalt sisse ja sirutasin tädile käe. Ta naeratas nurjatult, kuid sellest hoolimata seksikalt. Ta oli oma töös väga hea. „Olgu nii, preili Milan.” Ma rõhutasin tema varjunime nii, et ta pidi mu pühendumusest aru saama. „Tundub, et ma olen teie uus kalendritüdruk.”
TEINE PEATÜKK
Weston Charles Channing III. Põrnitsesin seda nime ja imestasin, miks peaks keegi tahtma, et tema nime taga oleks Rooma number. Võisin kihla vedada, et ta on pretensioonikas ja rikas poiss, kelle mamma ei taha tunda piinlikkust Hollywoodi libude pärast, keda tema poeg mööda peeneid üritusi ringi veab. Vähemalt minu arusaamise järgi oli see ainus võimalik põhjus, miks pidi keegi, kes on nii põrmustavalt kena, palkama endale eskorttüdruku. Lapates lehekülgi, leidsin lõpuks reeglite loetelu, mille „preili Milan” oli mulle eelmisel õhtul kaasa andnud. 1. Sinu välimus peab alati olema parim. Ära kunagi luba kliendil end ettevalmistamatult näha. Meik peab olema korralik, juuksed sätitud, küüned lakitud ja riided alati triigitud. Klient valib sulle garderoobi. Sinu suurused ja eelistused on edasi antud tema personaalsele stilistile. Pööritasin silmi ja vaatasin igatsevalt seinakapis olevat suurt kuhja teksaseid. Isiklik stilist? Jaa. Neil inimestel oli päris selgelt liiga palju raha. Kui raske on siis ise endale riideid valida? Minu suurused on neile edastatud? Kohutav! Nüüd on noorsand teadlik ka sellest, et mul oleks vaja paar üleliigset naela kaalust kaotada. Suuruses viis-üheksa olemine andis mulle eelise – võimaluse näha välja peenem, 26
kui ma olin, aga ma teadsin, et tädi eelistas null-suuruses tüdrukuid. Mina aga olin kurvikas suurus kaheksa, mõnikord, kui aus olla, isegi kümme. (Modellimaailmas tähendas see ilmselt pluss-suurust). Tema valis sinu, tuletasin ma endale meelde, toppides kõige olulisemaid asju väiksesse seljakotti. Kreem, kosmeetikatarbed, lõhnaõli, e-luger, kotike lemmikehetega. Seal ei olnud midagi väärtuslikku, kuid need asjad olid minu omad ja lõppude lõpuks oli mul vaja mingil tagasihoidlikul viisil olla mina ise. Haarasin kaasa ka uhiuue päeviku ja isiklikud kirjutustarbed. Kui see on terve aasta pikkune kogemus, võiks ühtlasi proovida sellest midagi õppida. Pagan võtaks, võib-olla ma saan sellest kunagi fi lmi teha! Visanud koti oma odavas stuudiokorteris seisvale asjadega ülekuhjatud toolile, vaatasin ülejäänud nimekirja. 2. Naerata pidevalt! Ära kunagi näita ennast vihasena, kurvana või mistahes viisil emotsionaalsena. Mehed ei üüri naisi selleks, et jagada nendega nende probleeme. Nad üürivad naisi selleks, et ei peaks seda tegema. Emotsioonitu. Seda tuleb silmas pidada. Ma olin pärast Milliega kohtumist ja selle töö vastuvõtmist endaga tõhusa jutuajamise pidanud. 3. Ära räägi, kuni sind ei kõnetata! Kui sind on kutsutud, siis selleks, et sa oleksid kaunis ja sarmikas. Arutle kliendi vajaduste üle enne mistahes sotsiaalset või professionaalset üritust, et su seisukohad oleksid kooskõlastatud. Misasja, kas me oleme viieaastased? Ole Barbie-nukk! Arusaadav. See on piisavalt lihtne. 4. Ole igal ajal kättesaadav! Kui klient tahab koju jääda, siis sa jääd koos temaga. Ole lugupidav, jälgi oma 27
maneere ja järgi kliendi juhtnööre. Kui ta otsib kaaslast, siis on kallistuste pakkumine sobiv. Seks ei ole vajalik. Ta tahab, et ma kallistaksin, kui klient tahab seksida? Ma hakkasin suure häälega naerma. Sellest tõotab tulla huvitav muutus. „Hei, sina noormees seal, kas sa tahaksid minuga kallistada?” Kuid itsitus kadus mu huultelt, kui jätkasin lugemist. 5. Seks klientidega ei kuulu lepingusse. Kui sa valid võimaluse pakkuda seksuaalset seltskonda, siis on see sinu valik ja Exquisite Escorts selle eest ei vastuta. Siiski nõuame kõigilt oma eskortdaamidelt, et nad kasutaksid mõnda usaldusväärset rasestumisvastast vahendit. Me võime nõuda vereproovi tegemist. Kustkohast ta sellist jama välja õngitseb? Ma mõtlen tõsiselt! Kes tahaks jääda rasedaks mehest, keda ta on äsja kohanud ja keda ta ei armasta? Oh jaa – rikkad mehed, vaesed naised. Katastroofikokteil. Noh, mina ei ole niisugune. Ükskord, kui mu isa on väljaspool ohtu ja tema võlg makstud, saan ma oma elu tagasi. Mis iganes see ka ei oleks. Heitnud pilgu kellale, taipasin, et on aeg minema hakata. Kuigi Millie tahtis, et saabuksin kohale ühe tema limusiiniga, ütlesin talle, et kohtun kliendiga iseseisvalt. See oli minu tingimus. Kui esimene raund hästi välja tuleb, on mul tulevikus rohkem tahtmist sellega nõustuda, et tema kliendid mulle autod järele saadavad. Olin selleks ajaks jõudnud pagana umbusklikuks muutuda ja kavatsesin mootorrattaga minna, kuigi olin Milliele lubanud, et võtan takso. Ta uurib selle niikuinii välja. Ajasin jalga oma kõige seksikamad mustad teksad ja selga musta liibuva võrktopi, lisaks lühikese nahkjaki ja 28
pikad seemisnahksed põlvini ulatuvad saapad. Ma teadsin, et Millie tapaks mu, kui ta mind sellisena näeks, aga vajasin üllatusmomenti, et see Weston Charles Channing Kolmas üle vaadata, enne kui ma teenistusvalmilt nõustun järgmised neli nädalat tema kaaslane olema. Lõpuks saabus sõnum. See oli tundmatult numbrilt. Kellele: Mia Saunders Kellelt: Tundmatu number Ootan sinuga kohtumist. El Matador Beach. Otsi üles randa viiv betoontrepp. Kohtume varsti. Mõistatuslik. Tal on minuga kohtumine rannas kell kaheksa hommikul? Haarasin kiiresti oma iPhone’i ja küsisin Sirilt suunajuhiseid, märgates, et kell on seitse. Tehishääl suunas randa, mis jäi kuus miili Malibust loodesse. See pidi olema tema kodu lähedal, sest jäi tervelt tunnise mootorrattasõidu kaugusele minu Los Angelese all-linnas asuvast stuudiokorterist. Mu korter ei olnud suur, üksnes paarisaja ruutjalane ruum, kus madrats, mille ma olin viiekümne dollari eest odavmüügilt leidnud, täitis nii diivani kui ka voodi rolli, aga seda ma sain endale lubada. Ringi vaadates võisin tõdeda, et olin selle paiga teinud nii koduseks, kui suutsin. Seinad olid mahebeežid, ja kuna mööbel oli omavahel kokkusobimatu sigrimigri, siis kõik koos see kuidagi nagu töötas. See oli esimene koht, mida ma sain päris enda omaks kutsuda. Nüüd pidin ma sealt lahkuma. Haarasin laualt veepudeli ja valasin sellesse jäänud vee potti pistetud bambusetaimele, mis seisis väikesel köögikapil. See oli kurblik
29