Kaotatud asjade hoidja (1) by Apollo Raamatud

harles Bramwell Brockley sõitis kell 14.42 üksi ja ilma piletita London Bridge’i peatusest Brightonisse. Kui rong Haywards Heathis jõnksatades peatus, hakkas Huntley & Palmersi küpsisepurk, milles ta reisis, istmeserval ebakindlalt vaaruma. Aga just sel hetkel, mil purk ettepoole, vagunipõranda suunas paiskus, püüdis üks kätepaar selle turvaliselt kinni. Mees rõõmustas kojujõudmise üle. Padua oli Victoria-aegne monoliitne punastest tellistest villa, mille trepi kohale kerkiva varikatuse teravat kaart raamisid kuslapuu ja elulõng. Vestibüüli jahe, roosilõhnaline ja kajav avarus võttis pärastlõunase päikese halastamatu lõõsa eest pääsenud mehe külalislahkelt vastu. Too pani koti käest, pistis võtmed koridoris seisva lauakese sahtlisse ning riputas oma panamakübara varna. Mees oli rampväsinud, kuid vaikne maja mõjus talle rahustavalt. Vaikne, kuid mitte hääletu. Kappkell tiksus ühtlaselt, kaugemalt majast kostis iidvana külmkapi sahinat ning kusagil aias laulis musträstas. Aga tehnikale omasest suminast oli see maja prii. Siin ei olnud arvutit, televiisorit, DVD- või CD-mängijat. Ainsaks ühenduslüliks välismaailmaga olid vana bakeliidist telefon vestibüülis ja raadio. Mees keeras köögis kraani lahti ja lasi veel joosta, kuni see oli jääkülm, ning täitis seejärel klaasi. Džinni ja laimiviilu jaoks oli aeg veel liiga varane ja tee joomiseks liiga palav. Laura oli juba ära koju läinud, kuid jätnud kirjakese ja külmkappi õhtusöögiks singisalatit. Kallis tüdruk. Mees jõi vee ära.

Ruth Hogan

Tagasi koridori jõudes otsis mees püksitaskust üksiku võtme ja keeras raske tammise ukse lukust lahti. Ta võttis põrandalt oma koti ja astus ust enda järel vaikselt sulgedes tuppa. Riiulid ja sahtlid, riiulid ja sahtlid, riiulid ja sahtlid. Kolm seina olid täielikult kaetud ning iga riiul oli lookas ja iga viimne kui sahtel täis neljakümne aasta jooksul kogutud, sildistatud ja kodu leidnud nukraid esemeid. Klaasuste ees rippuvad pitskardinad hajutasid pärastlõunase päikese eredat valgust. Tühikust nende vahel langes tuppa üksik hämarust läbistav valgussammas, milles sillerdasid tolmukübemed. Mees tõstis Huntley & Palmersi küpsisepurgi oma kotist välja ja sättis selle ettevaatlikult suurele mahagonlauale, ainsale lagedale pinnale terves ruumis. Ta kergitas kaant ja uuris purgi sisu, helehalli jämedateralist liiva meenutava tekstuuriga halli ollust. Mees oli paljude aastate eest sarnase aine majatagusesse roosiaeda laiali puistanud. Aga need siin ei saanud ju ometi inimese säilmed olla? Küpsisepurgiga rongi unustatud? Ta pani purgile kaane uuesti peale. Mees oli üritanud purki jaamas ära sokutada, kuid piletikontrolör, olles veendunud, et tegu oli lihtsalt rämpsuga, oli soovitanud selle lähimasse prügikasti visata. „Te üllatuksite, kui teaksite, millist prahti inimesed endast rongidesse maha jätavad,” oli ta Anthonyt õlakehitusega tõrjudes tähendanud. Anthonyt ei suutnud enam miski üllatada, kuid kaotus, olgu suur või väike, ei jätnud teda liigutamata. Mees võttis lauasahtlist pruunist jõupaberist pagasilipiku ja kuldse sulega täitesulepea. Ta pani musta tindiga hoolikalt kirja kuupäeva ja kellaaja ning koha – mis oli väga omapärane: Tuhastatud säilmeid sisaldav Huntley & Palmersi küpsisepurk? Leitud kell 14.42 London Bridge’i peatusest Brightonisse sõitva rongi eest kuuendast vagunist. Kadunukese isik teadmata. Õnnistagu teda jumal ja puhaku ta rahus.

Kaotatud asjade hoidja

Mees silitas enne purgile ühel riiulitest koha otsimist ja ettevaatlikult sinna sättimist hellalt selle kaant. Hallist kostvad kellalöögid andsid teada, et käes oli aeg džinni ja laimilõigu jaoks. Mees võttis külmkapist jääkuubikud ja laimimahla ning toimetas need koos rohelise kokteiliklaasi ja väikese oliividega täidetud kausiga hõbedasel joogikandikul verandale. Ta polnud küll näljane, kuid lootis, et need aitavad isu tekitada. Mees ei tahtnud Laura hoolega valmistatud salatit söömata jättes naist solvata. Ta pani kandiku käest ja tegi majatagusesse aeda avaneva akna lahti. Nägusal puust grammofonil oli kaarjas kuldne toru. Mees kergitas nõela ja lasi sel ettevaatlikult lagritsavärvi kettale vajuda. Al Bowly hääl täitis õhku ning voogas musträstale konkurentsi pakkudes aeda. Kui sinust mõtlen vaid. See oli olnud nende laul. Mees lasi oma pikkadel liikmetel kõrge seljatoega nahktugitooli mugavuses lõdvestuda. Ajal, mil ta veel parimates aastates oli, ei jäänud ta kogult pikkusele palju alla ning mõjus igati muljetavaldavalt, kuid aastad olid liha ta luudel üksjagu kahandanud ja nahk oli nüüd nende ümber kõvasti koomale tõmbunud. Ta kergitas ühe käega klaasi naise terviseks, kelle hõberaamis fotot ta hoidis teises käes. „Terviseks, mu kallis tüdruk!” Mees võttis klaasist lonksukese ning suudles enne foto oma tooli kõrval seisvale lauakesele tagasi panemist armastuse ja igatsusega külma klaasi. Laines juuste ja suurte, isegi vanal mustvalgel fotol säravate silmadega naine ei olnud klassikalises mõttes ilus. Kuid ta oli imeliselt silmatorkav, olekuga, mis meest isegi nii palju aastaid hiljem puudutas ja võlus. Naine oli olnud surnud nelikümmend aastat, kuid tal oli mehe elus endiselt koht ning just naise surm oli mehele sihi andnud. See oli Anthony Peardew’st teinud Kaotatud Asjade Hoidja.

aura oli olnud omadega ummikus; jalgealuse lootusetult kaotanud. Vaid nukravõitu kombinatsioon Prozacist, Pinot Grigiost ja teesklusest, nagu poleks teatud asju – nagu näiteks Vince’i kõrvalsuhe – kunagi juhtunud, aitas tal raskustega pinnal püsida. Tema päästjaks said Anthony Peardew ja mehe maja. Maja juurde jõudes ja parkides arvutas naine, kui kaua ta oli seal juba töötanud – viis, ei, ligemale kuus aastat. Laura oli parasjagu oma tohtri ooteruumis istudes närviliselt ajakirju lapanud, kui pilku köitis kuulutus ajakirjas Lady. Härrasmehest kirjanik otsib majapidajat/ isiklikku assistenti. Palun saatke kirjalik sooviavaldus Anthony Peardew’le – PO Box 27312 Naine oli ooteruumi sisenenud kavatsusega lunida oma armetu eksistentsi talutavamaks muutmiseks veel ravimeid ja lahkunud sealt otsusega kandideerida töökohale, mis, nagu selgus, muutis ta elu. Võtit lukuaugus keerates ja eesuksest sisenedes embas teda, nagu ikka, majast hoovav rahu. Ta läks läbi köögi, täitis kannu veega ja asetas pliidile. Anthony oli ilmselt oma hommikusel jalutuskäigul. Eelmisel päeval polnud naine teda üldse näinud. Mees oli Londonis oma advokaadi juures käinud. Oodates, mil

Kaotatud asjade hoidja

vesi keema läheb, sirvis naine talle läbitöötamiseks jäetud, korralikku kuhja laotud pabereid: mõned tasumist ootavad arved, mehe nimel vastamist vajavad kirjad ja palve talle arsti juurde aeg kinni panna. Naine tundis ärevustorget. Ta oli üritanud viimastel kuudel mitte märgata mehe hääbumist – see meenutas liiga kauaks lõõskava päikese kätte jäetud ning selgust ja värvi kaotava kauni portree kahvatumist. Aastate eest, mil Anthony temaga töövestlust pidas, oli ta olnud pikka kasvu, lihaseline, tumeda juuksepahmaka ja tansaniidikarva silmade ning James Masoni1 häälega mees. Naine polnud toona teda mingil juhul kuuekümne kaheksa aastaseks pidanud. Laura oli hakanud nii härra Peardew’d kui tema maja armastama hetkest, mil ta uksest sisse astus. Armastus, mida ta mehe vastu tundis, ei olnud romantilist laadi; seda võis pigem kirjeldada lapse armastusena oma lemmikonu vastu. Mehe heatahtlik tugevus, rahulik ja laitmatult linlik olek olid kõik just need omadused, mida ta meeste juures – kuigi pisut hiljavõitu – hindama oli õppinud. Mehe kohalolu tõstis alati Laura tuju ja õpetas teda elu hindama nii, nagu ta polnud seda väga kaua aega teinud. Ta oli tröösti pakkuvalt alaline nähtus, täpselt nagu Raadio 4, Big Ben ja „Land of Hope and Glory”2. Jäädes sellele vaatamata alati õige pisut kaugeks. Mingit osa iseendast ei avanud mees kunagi; mingi saladus jäi alati varjatuks. Laural oli selle üle hea meel. Lähedus, nii füüsiline kui emotsionaalne, oli naise jaoks alati pettumuseks osutunud. Härra Peardew oli täiuslik tööandja, kellest oli saanud hea sõber Andrew. Kuid selline, kes ei kippunud iialgi liiga lähedale. Mis puutus Paduasse, siis oli Laura armumise majasse põhjustanud kandikulinik. Anthony oli naisele vestluse kõrvale teed pakkunud. Ta oli selle verandale toonud; teekann kannu soojendaja all, piimakann, suhkrutoos ja -tangid, tassid ja Inglise näitleja. Tlk 1902. aastal kirjutatud Briti patriootlik laul, muusika autor Edward Elgar ja sõnade autor A. C. Benson. Tlk 1 2

Ruth Hogan

alustassid, hõbedased teelusikad, teekurn koos alusega. See kõik oli sätitud linikuga kaetud kandikule. Linik oli lumivalge ja pitsiga ääristatud. Selles oli midagi konkreetset. Padua näol oli ilmselgelt tegemist majaga, kus kõik need asjad, kandiku linik kaasa arvatud, olid osa igapäevaelust, ja härra Peardew oli mees, kelle igapäevaelu oli just midagi sellist, mida Laura oli ihaldanud. Pärast abiellumist oli Vince teda narrinud katsete eest hakata midagi sellist ka nende endi kodus kasutama. Iga kord, kui mees oli sunnitud endale ise teed tegema, jättis ta kasutatud teepaki kraanikausi kõrvale vedelema, olenemata sellest, kui palju kordi Laura teda ka ei palunud see prügikasti visata. Piima ja mahla jõi ta otse pakist, toetas küünarnukid süües lauale, hoidis nuga nagu sulepead ja rääkis täis suuga. Eraldi võetuna olid kõik need asjad tühised, täpselt nagu paljud muudki asjad, mida mees tegi või ütles ja mida Laura üritas eirata, kuigi need ta hinge kriipisid. Aastate jooksul oli nende arvu ja sageduse suurenemine Laura südame kalgiks muutnud ja pidurdanud ta tagasihoidlikke katseid kogeda kas või mõnda neist tagasihoidlikest elu osakestest, mida ta oli kunagi oma koolisõprade kodudes tunda saanud. Kui Vince’i narrimine mandus viimaks mõnitamiseks, sai kandikulinikust mehe jaoks üksnes põlastust vääriv objekt. Ja samamoodi käis Laura käsi. Vestlus oli leidnud aset naise kolmekümne viiendal sünni päeval ja osutunud üllatavalt põgusaks. Härra Peardew oli tahtnud teada, kuidas naine oma teed eelistab, ja seejärel selle välja valanud. Muid küsimusi oli mõlemal tänuväärselt vähe olnud, enne kui mees Laurale tööd pakkus ja naine tema pakkumise vastu võttis. Laura jaoks oli tegu täiusliku kingituse ja uue lootusega. Veekannu vile lõikas naise mälestustelõnga läbi. Laura viis oma tee koos tolmuharja ja mööblivahaga verandale. Kodus oli koristamine talle väga vastumeelne, eriti ajal, mil ta oli oma kodu Vince’iga jaganud. Aga siin oli see nagu armastuse

Kaotatud asjade hoidja

avaldamine. Tema esmakordsel saabumisel olid maja ja selle sisu olnud pisut unarusse jäetud. Mitte koristamata või räämas, lihtsalt veidi unustatud. Paljud toad olid kasutamata. Anthony veetis suurema osa oma ajast kas verandal või kabinetis ja ühtki külalist, kes oleks magamistubades peatunud, siin ei käinud. Laura oli oma armastusega õrnalt ja ettevaatlikult kogu maja tuba toa haaval taas ellu äratanud. Kabinet välja arvatud. Kabinetis polnud ta kordagi käinud. Anthony oli naisele kohe alguses öelnud, et kabinetis käib üksnes tema ise, ja sealt ära olles hoidis ta toa ust lukus. Naine ei tekitanud sellest iialgi probleemi. Aga kõik ülejäänud toad olid puhtad ja säravad ning valmis inimestele heameelt valmistama, ka siis, kui kedagi kunagi tulemas polnud. Verandal võttis Laura kätte hõberaamis foto ning poleeris klaasi ja hõbedat, kuni need läikisid. Anthony oli öelnud, et fotol oleva naise nimi oli Therese, ja Laura teadis, et mees oli teda väga armastanud, kuna teda kujutav foto oli üks kolmest majas välja pandud fotost. Teised kaks olid koopiad fotost, mis kujutasid Anthonyt ja Therese’i koos; ühte hoidis mees väikesel lauakesel oma voodi kõrval ja teist maja tagumises otsas asuva suure magamistoa peeglilaual. Kõigi nende aastate jooksul, mil Laura oli meest tundnud, polnud ta teda kordagi näinud nii õnnelikuna kui tol fotol. Kui Laura Vince’i juurest lahkus, oli ta kõige viimase liigutusena läkitanud prügikasti nende suure raamitud pulmapildi. Aga alles pärast, kui ta oli selle peal jalgadega trampinud ja klaasikillud kontsaga mehe irvel näkku hõõrunud. Selina „Teenindusosakonnast” võis mehe sisse soolata. Tegemist oli läbi ja lõhki sitapeaga. Naine tunnistas seda ka endale päriselt alles esimest korda. See ei parandanud ta enesetunnet. Ta üksnes kurvastas, et oli nii palju aastaid mehega elades ära raisanud. Aga oma lõpetamata haridustee, olematute töökogemuste ja muude ülalpidamisvahendite puudumise tõttu polnud tal erilist valikut olnud.

Ruth Hogan

Olles verandal töö lõpetanud, läks Laura läbi halli ja asutas end trepist üles minema, hällitades teel tolmuharjaga kaarduva puust käsipuu kuldset kuma. Ta oli sageli kabineti peale mõelnud; selge see. Aga ta pidas Anthony privaatsusest samavõrra lugu kui mees tema omast. Suur magamistuba ülemisel korrusel oli ühtlasi kõige nägusam ning sel oli eenduv aken, millest avanes vaade aeda. Kunagi oli Anthony jaganud seda tuba Therese’iga; praegu magas ta selle kõrval, väiksemas toas. Laura avas toa õhutamiseks akna. Roosid all aias olid täies õies; voogavaid leegitsevpunaseid, roosasid ja kreemjasvalgeid õiekobaraid ümbritsevatel peenardel õõtsusid tuules pojengid, mille vahelt kerkisid kukekannuste safiirsinised piigid. Roosilõhn heljus läbi sooja õhu üles ning Laura hingas uimastavat aroomi sügavalt sisse. Aga seda tuba täitis alati roosilõhn. Ka kesktalvel, mil aed oli külmunud ja magas ning külm oli aknad tarretanud. Laura ajas end sirgu ning silus niigi täiuslikult sirgeid voodikatteid ja kloppis patju väikesel diivanil. Rohelise klaasiga kaetud peeglilaud sillerdas päikesevalguses, kuid sai sellegipoolest armastusega tolmust puhtaks pühitud. Kuid mitte kõik selles toas ei olnud ideaalses korras. Väike sinise emailiga kaetud kell oli taas seisma jäänud. Kella osutid näitasid 11.55 ning see ei tiksunud. Kell jäi iga päev samal ajal seisma. Laura vaatas oma käekella ning sättis osutid kella sihverplaadil õigeks. Ta keeras ettevaatlikult väikest võtit, kuni kuulis tasast tiksumist, ning asetas seejärel kella tolle kohale peeglilaual. Välisukse sulgumise heli andis teada, et Anthony oli oma jalutuskäigult tagasi jõudnud. Seejärel oli kuulda, kuidas kabineti uks lukust lahti keerati, avati ja kinni tõmmati. Laura jaoks oli selline helide järjekord vägagi tuttav. Ta tegi köögis kannu täie kohvi ning asetas selle koos tassi ja alustassi, hõbedase koorekannu ja täisteraküpsistega kandikule. Siis kandis ta selle läbi koridori, koputas kergelt kabineti uksele ning ulatas ukse avanedes kandiku Anthonyle. Mees nägi väsinud välja; jalutus käik oli ta ergutamise asemel hoopis kahvatuks muutnud.

Kaotatud asjade hoidja

„Tänan sind, kullake.” Naine märkas kurbusega, et mehe käed värisesid pisut temalt kandikut vastu võttes. „Kas on midagi, mida sa lõunasöögiks sooviksid?” uuris ta keelitavalt. „Ei, ei. Ma olen kindel, et kõik, mida sa valmistada otsustad, on lihtsalt hõrgutav.” Uks sulgus. Tagasi kööki minnes pesi Laura puhtaks valamusse ilmunud kruusi – selle oli sinna kindlasti sokutanud aednik Freddy. Mees oli Paduas tööd alustanud paari aasta eest, kuid nende teed ristusid harva ja see oli Laura jaoks üksjagu pettumust valmistav, kuna naisele tundus, et ta sooviks meest paremini tundma õppida. Too oli pikka kasvu ja tõmmu, kuid mitte nii nägus, et mõjuda klišeena. Mehe nina ja ülemise huule vahel oli kahvatu vertikaalsuunaline arm, mis ta suu pisut ühele poole kõveraks tiris, aga see muutis ta naeratuse võluvalt loperguseks ja pigem kaunistas kui kahjustas teda. Kui nad juhuslikult kokku põrkasid, oli mees küll võrdlemisi heatahtlik, kuid ei läinud seejuures kunagi kaugemale kui viisakus nõudis, õhutamata Laurat endaga sõbrustama. Laura asus paberivirna kallal tegutsema. Kirjad viib ta endaga koju kaasa ja kirjutab need oma sülearvutis valmis. Anthony juures tööd alustades oli ta mehe käsikirjadele korrektuuri teinud ja neid vanal elektrilisel kirjutusmasinal ümber löönud, kuid mees oli juba mitu aastat tagasi kirjutamast lakanud ja naine tundis sellest puudust. Nooremana oli ta kaalunud kirjutamist – romaane või ehk ajakirjandust – kui võimalikku karjääri. Ta oli teinud igasugu plaane. Laura oli olnud tark tüdruk, kes sai kohaliku tütarlastekooli stipendiumi, ja teda ootas koht ülikoolis. Ta oleks võinud – oleks pidanud – saama oma elu igati normaalselt elatud. Aga selle asemel oli ta kohtunud Vince’iga. Tüdruk oli seitsmeteistkümne aasta vanusena alles haavatav ja väljakujunemata; oma väärtuse suhtes ebakindel. Ta oli end koolis hästi tundnud, kuid stipendium tähendas

Ruth Hogan

ühtlasi teatud tõrjutust. Tema tehasetöölisest isa ja poemüüjast ema olid oma targa tütre üle väga uhked. Nad leidsid raha – kraapisid vajaliku summa kokku – kalli koolivormi iga viimse kui detaili ostmiseks; kaasa arvatud sellised ennekuulmatult tarbetud asjad nagu sise- ja välisjalanõud. Kõik pidi olema uus. Nende tüdruk ei pidanud ühtki pruugitud asja kandma ja ta oli selle eest tänulik, tõepoolest oli. Laura teadis liigagi hästi, milliseid ohvreid ta vanemad olid toonud. Aga sellest polnud küllalt. Nutikusest ja kenast pakendist ei olnud kooli õpilaskonna põhiosa moodustava ühiskonnakihiga sujuvaks liitumisest küllalt. Need olid tüdrukud, kelle jaoks olid tavalised vaheajad välismaal, teatriskäigud, peened õhtusöögid ja purjetades veedetud nädalavahetused. Mõistagi leidis ta endale sõpru, tüdrukuid, kes olid heatahtlikud ja helded, ning võttis vastu nende kutseid külastada uhkeid maju, kus elasid nende heatahtlikud ja helded vanemad. Uhkeid maju, kus teed serveeriti kannudest, röstsaia aluselt, võid toosist, piima kannust ja moos pandi lauale koos hõbelusikaga. Maju, mis kandsid numbri asemel nimesid, mille juurde kuulusid terrassid, tenniseväljakud ja taimeskulptuurid. Ja linikuga kaetud kandikud. Tüdruk nägi teistsugust elustiili ning see hurmas teda. Ta lootused kasvasid. Kodu, kus piim oli pudelis, margariin karbis, suhkur kotis ja tee kruusis, oli otsekui taskutäis kive, mis teda põhja poole vedas. Seitsmeteistkümne aasta vanusena oli ta langenud kahe maailma vahelisse ruumi ja tal ei olnud enam kindlat pidepunkti. Ja siis kohtus ta Vince’iga. Mees oli vanem; nägus, ennasttäis ja ambitsioonikas. Mehe tähelepanu oli Laura jaoks meelitav ja tema enesekindlus avaldas muljet. Vince oli kõiges kindel. Ta oli endale isegi hüüdnime välja mõelnud: Võitmatu Vince. Mees oli automüüja ning sõitis punase Jaguar E-Type’iga; auto oli tõeline klišee ratastel. Laura vanemad tundsid vaikset meelehärmi. Nad olid lootnud, et tüdruku haridus avab talle ukse ellu, mis on nende omast parem. Ellu, milles on rohkem elamist ja vähem pingutust. Nad

Kaotatud asjade hoidja

ei pruukinud kandikulinikute olemust mõista, aga teadsid, et elu, mida nad Laurale soovisid, ei taandunud pelgalt rahale. Laura jaoks ei olnud asi iialgi rahas. Võitmatu Vince’i jaoks oli alati tähtsust üksnes rahal ja staatusel. Laura isa mõtles Vince Darby jaoks peagi välja oma eraviisilise hüüdnime: VD. Järgnenud õnnetutel aastatel oli Laura endalt sageli küsinud, mida Vince küll oli temas näinud. Ta oli kenake, kuid mitte ilus tüdruk ega esindanud päris kindlasti seda hammaste, tisside ja tagumiku kombinatsiooni, mida mees üldiselt eelistas. Neil tüdrukutel, kellega Vince tavaliselt käis, pudenesid aluspüksid jalast niisama kergelt nagu h-täht sõnade algusest. Ehk oli ta näinud Lauras väljakutset. Või midagi uudset. Nii või teisiti, igatahes piisas sellest veendumuse tekkimiseks, et tüdrukust saaks talle hea naine. Mingil hetkel hakkas naine kahtlustama, et abieluettepaneku taga olid olnud võrdsel määral mehe staatuseihalus ja füüsiline iha. Vince’il oli kõvasti raha, kuid ainuüksi see ei aidanud tal vabamüürlaste sekka pääseda või golfiklubi juhatusse valitud saada. Laura oma heade kommete ja erakooliharidusega pidanuks mehe ambitsioonidele viimase klassitunnetusliku lihvi andma. Vince’i ootas ees kibe pettumus. Kuid Laura pettumus osutus veelgi suuremaks. Vince’i kõrvalsuhtest teada saades oli olnud lihtne kõiges meest süüdistada, kujutada teda mõnest Austeni romaanist välja astunud ringiaeleva limukana ja Laurat omakorda voorusliku, kodus istuva ning tualettpaberihoidjakatteid kuduva või oma kübara külge lindikesi õmbleva kangelannana. Aga kuskil sügaval sisimas Laura teadis, et see oli kõigest väljamõeldis. Talle vastumeelse tõeluse eest pageda ihates oli ta oma arstilt antidepressante palunud, kuid too oli nõudnud, et naine läheks enne ravimite kättesaamist nõustaja juurde. Laura jaoks pühendas eesmärk abinõu. Ta oli oodanud kohtumist keskealise, vagura, polüestrist riietust kandva hiirekesega, kellele retsepti saamise nimel kärbeste pähe ajamine on käkitegu. Selle asemel seisis ta silmitsi atsaka, nõelasilmast tulnud rätsepakostüümi

Ruth Hogan

kandva blondiiniga, kelle nimi oli Rudi ja kes sundis naist üsna mitmele vastumeelsele tõsiasjale otsa vaatama. Ta käskis Laural kuulata, mida räägib hääl tema peas; seesama, mis juhtis tähelepanu ebameeldivatele tõdetele ja tuli lagedale ebamugavust tekitavate argumentidega. Rudi nimetas seda „oma sisemise hääle kuulamiseks” ja väitis, et see kujuneb Laura jaoks „vägagi rahuldustpakkuvaks kogemuseks”. Laura ise kirjeldas seda Tõehaldjaga suhtlemiseks ja leidis selle olevat niisama rahuldustpakkuva kui sügavate kriimudega lemmikplaadi kuulamine. Tõehaldjas oli kole kahtlustava loomuga. Ta süüdistas Laurat vanemate ootustest tingitud koorma all vankuma löömises ja pani Vince’iga abiellumise osaliselt ülikooli mineku vältimise arvele. Tema meelest kartis Laura ülikooli minekut, kuna pelgas läbikukkumist; naine tundis hirmu nii oma kahel jalal seismise kui ninuli kukkumise ees. Ühtlasi tuletas haldjas Laurale meelde nurisünnituse ja sellele järgnenud, peaaegu kinnisideeks kujunenud ja lõppkokkuvõttes edutuks osutunud lapsesaamiseponnistustega seotud mälestusi. Tõtt-öelda lõi Tõehaldjas Laura tasakaalust välja. Aga kui naine viimaks oma Prozaci kätte sai, lakkas ta haldjat kuulamast. Kell hallis lõi üks ja Laura hakkas lõunasöögi valmistamiseks vajalikku kokku otsima. Ta kloppis mune ning lisas neile juustu ning aiast korjatud värskeid maitsetaimi, valas segu pliidile asetatud kuumale pannile ning vaatas, kuidas see vahutas, mullitas ja seejärel kohevaks kuldseks omletiks tardus. Valge jäigast linasest kangast salvrätiga kaetud kandikul olid ootamas hõbedane nuga ja kahvel koos klaasitäie leedriõiemorsiga. Kabineti ukse juures vahetas naine toidukandiku Anthony hommikusöögijääkide vastu. Küpsised olid söömata jäetud.

3 Eunice Nelikümmend aastat varem ... mai 1974

aine oli valinud välja koobaltsinise viltkübara. Tema vanaema oli kunagi öelnud, et inetuse võib ju geenide ja võhikluse hariduse kaela ajada, aga igavusele ei ole mingisugust vabandust. Kooliaeg oli igav olnud. Eunice oli olnud nutikas, kuid püsimatu tüdruk; ainetunnid olid heade õpitulemuste tagamiseks liiga nürid olnud. Tema ihales elevust; elu, milles oli rohkem elu. Kontor, kus ta töötas, oli igav, täis igavaid inimesi, ja igav oli ka tüdruku töö; lõputud masinakirjatööd ja kartoteegid. Väärikas, nagu tüdruku vanemad seda kirjeldasid, kuid seegi sõna oli järjekordne igavuse sünonüüm. Ainukest pääsemisvõimalust pakkusid filmid ja raamatud. Tüdruk luges nii, nagu sõltuks sellest ta elu. Eunice oli ajakirjas Lady näinud kuulutust: Kirjastus otsib assistenti. Palk on olematu, kuid töö kõike muud kui igav! See töökoht oli ilmselgelt tema jaoks mõeldud ja tüdruk kandideeris juba samal päeval. Tema vestlus pidi toimuma kell 12.15 ja tüdruk oli kohalejõudmiseks piisavalt aega varunud, niisiis avanes tal võimalus teekonna viimane osa kiirustamata läbida, ümbrust vaadelda ja

Ruth Hogan

linna helisid tulevaste mälestuste tekitamiseks endasse ahmide. Tänavad olid rahvast täis ja Eunice triivis läbi ühtlaste inimmasside, saades aeg-ajalt müksu mõnelt teadmata põhjusel mõlemas suunas voogavate loodete pinnale kerkinud kujult. Ta noogutas The Swish Fishi restorani ees vilet lüües kõnniteed pühkivale kelnerile ja põikas järsult kõrvale, et vältida ebameeldivat kokkupõrget paksu ja higistava turistiga, kes oli oma A-Z kaardi uurimisega nii ametis, et isegi ei märganud, kuhu ta astub. Tüdruk märkas Great Russell Streeti nurgal seisvat ja kedagi ootavat pikka kasvu meest ning naeratas talle, sest mees nägi välja kena, kuid murelik. Mees oli hea kehaehituse, siniste silmade ning heale inimesele omase olekuga. Ta ootas ilmselgelt kedagi ja see keegi hilines. Eunice seevastu oli liiga vara kohale jõudnud. Kell oli alles 11.55. Naine jalutas edasi. Ta mõtted uitasid eesootava töövestluse ja intervjueerija juurde. Tüdruk lootis, et too näeb välja nagu nurgale ootama jäänud mees. Aga ehk on tegemist hoopis naisega; terase ja nurgelise lahtipainutatud kirjaklambrit meenutava naisega, kelle mustad juuksed on paažisoenguks lõigatud ja kes kasutab punast huulepulka. Talle antud aadressil Bloomsbury Streetil asuva maja rohelise läikiva välisukseni jõudes pani ta vaevu tähele teisele poole tänavat kogunenud rahvasumma ja sireeni kauget huilgamist. Tüdruk vajutas kellanuppu ja ootas; selg sirge, jalad koos, pea püsti. Ta kuulis trepist alla kiirustavaid samme ja seejärel lendas uks valla. Eunice armus mehesse niipea, kui teda nägi. Üksikute füüsiliste komponentide lõikes ei olnud temas midagi erakordset: keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega, helepruunid juuksed, meeldiv nägu, kaks silma ja kõrva, üks nina ja suu. Aga kõik need kokku andsid tulemuseks imelise meistriteose. Mees haaras tüdrukul käest, nagu üritaks ta teda uppumast päästa, ning tiris enda kannul trepist üles. Pingutusest ja entusiasmist hingetuna tervitas ta teda tee peal sõnadega: „Teie olete ilmselt Eunice. Meeldiv kohtuda. Mind võite Bomberiks kutsuda. Kõik kutsuvad.”

Kaotatud asjade hoidja

Kabinet, kuhu nad trepist üles jõudes sisse vuhisesid, oli suur ja valge ja väga heas korras. Seinu katsid riiulid ja sahtliboksid ning akna all seisid reas kolm arhiivikappi. Eunice pani põnevusega tähele, et nende küljes olid sildid „Tom”, „Dick” ja „Harry”. „Tunnelite järgi,” selgitas Bomber, kes oli tüdruku pilku ja tolle näole ilmunud küsivat ilmet märganud. Küsiv ilme ei kadunud. „„Suur põgenemine”?1 Steve McQueen, Dickie Atten borough, mullaga täidetud kotid, okastraat ja mootorratas?” Eunice naeratas. „Te ju olete seda näinud, eks ole? Lihtsalt erakordselt suurepärane!” Mees hakkas filmi tunnusmeloodiat vilistama. Eunice oli endas kindel. See töökoht oli päris kindlasti tema jaoks loodud. Kui vaja, aheldab ta end selle endale saamiseks mõne arhiivikapi külge. Õnneks ei läinud asi selleni. Tõsiasjast, et ta oli näinud „Suurt põgenemist” ja oli ühtlasi filmi fänn, näis küllalt olevat. Bomber tegi tüdruku töölevõtmise tähistamiseks neile kontori taga asuvas tibatillukeses köögis kannu teed. Kui ta kontoriruumi tagasi tuli, saatis teda veider kõrin. Heli tekitaja oli väike pruunivalgekirju terjer, kelle üks kõrv oli pooleldi lontis ja vasaku silma kohal pruun laik. Koer istus kahe rattaga puust käru meenutaval kaadervärgil ja liikus edasi esikäppi kasutades. „Saage tuttavaks, see on Douglas. Minu parem käsi. Tegelikult küll koer.” „Tere päevast, Douglas,” tervitas Eunice koera tõsiselt. „Ma eeldan, et ta perekonnanimi on Bader.”2 Bomber virutas vaimustunult rusikaga vastu lauda. „Ma teadsin silmapilk, et teie olete õige valik. Kuidas te oma teed eelistate juua?” 1963, režissöör John Sturges, peaosades Steve McQueen, Richard Attenborough, James Garner. 2 Sir Douglas Bader, teise maailmasõja aegne jalutu hävituslendur. 1

Ruth Hogan

Teed juues ja küpsiseid süües (Douglas jõi oma teed alus tassilt) sai Eunice teada, et Bomber oli Douglase, auto alla jäänud kutsika, leidnud. Loomaarst oli soovitanud kutsika magama panna, kuid Bomber oli ta hoopis endaga koju viinud. „Selle kaadervärgi ehitasin ma talle ise. Eks ta muidugi ole pigem Morris 1000 Traveller kui Mercedes, aga asja ajab ära.” Nad leppisid kokku, et Eunice alustab tööd järgmisel nädalal, palga eest, mis polnud põrmugi „olematu”, vaid igati piisav, ja tema töökohustused sisaldasid enam-vähem kõigi vajalike asjade tegemist. Eunice oli õnnejoovastuses. Aga just siis, kui ta oma asju kokku korjas ja minekule asutas, paiskus uks lahti ja tuppa astus lahtipainutatud kirjaklambrit meenutav naine. Tal olid teravad ja eenduvad nina, küünarnukid ja põlved; luudel polnud teravusi pehmendavat liha ning naise näole oli aastate jooksul kivinenud põlglik muie. „Ma näen, et see sinu ebardlik väike rott on endiselt elus,” hüüatas naine kotti toolile visates ja sigaretiga Douglase poole viibates. Eunice’i märgates libises üle ta näo põgus kõver naeratus. „Taevane arm, vennas! Ära tule mulle ütlema, et sa oled endale lõpuks kallima leidnud.” See sõna paiskus naise suust nagu välja sülitatud viinamarjaseeme. Bomberi hääl oli tüdinud ja kannatlik. „See on minu uus assistent Eunice. Eunice, see on mu õde Portia.” Naine takseeris oma külmade hallide silmadega Eunice’i pealaest jalatallani ilma talle kätt ulatamata. „Küllap peaksin ütlema, et teiega on meeldiv kohtuda, aga tõenäoliselt ma valetaksin.” „Samad sõnad,” vastas Eunice. Ta tegi seda oma nina alla ja Portia oli juba oma tähelepanu taas vennale pööranud, kuid Eunice oleks võinud vanduda, et Douglas liputas sabaotsa. Naine jättis Bomberi tolle talumatu õe seltskonda ja kepsles trepist alla, pärastlõunase särava päikese kätte. Ust

Kaotatud asjade hoidja

enda järel sulgedes kuulis ta viimase asjana, kuidas Portia täiesti teistsuguse, kuid sellegipoolest ebameeldiva keelitava hääletooniga uuris: „No nii, kullake, millal sa siis mu raamatu välja annad?” Great Russell Streeti nurgal jäi tüdruk hetkeks seisma ja talle meenus mees, kellele ta oli naeratanud. Ta lootis, et inimene, keda mees oli oodanud, polnud tal liiga kaua oodata lasknud. Just sel hetkel märkas ta oma jalge ees tolmu ja pori sees midagi kuldset ja klaasjat sillerdamas. Ta kummardus, päästis rentslist pisikese ümmarguse eseme ja pistis selle turvaliselt oma taskusse.

õik toimus alati ühtemoodi. Maha vaadates ja pilku kordagi taeva poole pööramata otsis mees kõnniteelt ja rentslitest. Ta selg lõi tuld ning pisaraid ja liivapuru täis silmad jooksid vett. Ja siis ta kukkus; selg ees läbi pimeduse, oma voodisse, niiskete ja keerdus linade vahele. Unenägu oli alati ühesugune. Ainsa talle viimaks rahu tuua võiva eseme lõputud otsingud ilma seda kunagi leidmata. Maja täitis suveöö sügav ja pehme pimedus. Anthony tõstis oma väsinud jalad üle voodiserva ja ajas end unenäo jonnakaid riismeid peast peletada üritades istukile. Ta peab tõusma. Täna öösel ta enam und ei saa. Mees tatsas trepist alla ja puidust astmete kriuksatused kajasid ta valutavates luudes vastu. Valgust läks tal tarvis alles kööki jõudes. Ta tegi endale kannutäie teed, leides selle valmistamisest rohkem tröösti kui joomisest, ning viis oma kabinetti. Kahvatu kuuvalgus libises üle riiuliservade ja valgus mahagonist kirjutuslaua keskele lombiks. Kui mees üle toa astus, pilgutas küpsisepurgi kuldne kaas talle ühe kõrge riiuli nurgalt silma. Anthony tõstis selle ettevaatlikult alla ning asetas laual võbelevasse valgussõõri. See häiris teda kõigist leitud asjadest kõige enam. Sest tegemist polnud „millegi”, vaid „kellegagi”; selles oli mees mingil arusaamatul põhjusel kindel. Ta võttis purgil taas kaane pealt ning uuris selle sisu, nagu ta selle koju toomisele järgnenud nädala jooksul iga päev oli teinud. Mees oli purki kabinetis korduvalt ümber paigutanud, sättides seda kõrgemale või silma alt ära, kuid selle tõmme oli vastupandamatu. Mees

Kaotatud asjade hoidja

ei suutnud end sellest eemal hoida. Ta pistis käe purki ja veeretas jämedat halli puru ettevaatlikult sõrmede vahel. Mälestused voogasid temast läbi, lõid hinge kinni ja võtsid oimetuks nagu hoop kõhtu. Ta hoidis taas enda käes surma. Ettekujutus sellest, milline võinuks olla nende ühine elu, oli valus fantaasia, mida Anthony endale kuigi sageli ei lubanud. Praeguseks oleksid nad võinud olla vanavanemad. Therese ei olnud laste tahtmisest küll kunagi rääkinud, aga eks nad olnud mõlemad eeldanud, et neil on selleks aega enam kui küllalt. See oli osutunud traagiliseks enesepettuseks. Naine oli alati koera tahtnud. Anthony oli nii kaua kui vähegi andis vastu punninud, tuues ettekäändeks roosiaia rikkumise ja üles kaevatud muru. Aga nagu ikka, oli naine lõpuks osutunud võitjaks, kasutades selleks saatuslikku kokteili sarmist ja vankumatust põikpäisusest. Neil oli olnud plaanis koer Batterseast ära tuua naise surmale järgnenud nädalal. Selle asemel veetis Anthony päeva tühjas majas uidates, üritades meeleheitlikult tajuda mingeidki märke naise kohalolust; tema pea lohk padjal; kastanpruunid karvad naise juukseharjas ja leekivpunase huulepulga jälg klaasil. Armetud, kuid sellegi poolest kallihinnalised märgid nüüdseks kustunud elust. Järgnenud kannatusrohketel kuudel pingutas Padua kõigest väest, et naise olemasolu kajad maja seinte vahel alles püsiksid. Anthony astus tuppa tundega, et naine oli vaid mõni hetk tagasi sealt väljunud. Ta mängis päevast päeva tema varjuga peitust. Mees kuulis verandalt naise muusikat, ta kõrvad püüdsid kinni aiast kostva naeru ning ta tajus pimeduses oma suul naise suudlust. Aga vähehaaval, märkamatult, kildhaaval jättis naine ta üksi. Jättis mehe elama elu ilma temata. Ainsaks jäljeks, mis tänase päevani püsis, oli rooside lõhn kohtades, kus seda poleks tohtinud tunda. Anthony pühkis halli pulbri oma sõrmeotstelt maha ja pani purgile kaane jälle peale. Ühel päeval on tema samasugune. Ehk just seetõttu tuhk teda nii väga häiriski. Tema ei tohi

Ruth Hogan

niimoodi ekslema jääda nagu see õnnetu hing purgis. Tema peab koos Therese’iga olema. Laura lamas ärkvel olles, silmad viljatus püüdluses magama jääda kõvasti kinni surutud. Mured ja kahtlused, mida päevased tegevused aitasid ohjes hoida, hiilisid pimeduse varjul tagasi ja harutasid ta mõnusa elu lõimesid lahti nagu koid kašmiirkampsunit. Naaberkorterist kostev uksepaugatus, valjud hääled ja naer hävitasid viimase allesjäänud põgusa lootuse und saada. Kõrval korterisse kolinud paar nautis toimekat ja lärmakat seltsielu kaaselanike arvelt. Vaid mõned minutit pärast nende naasmist koos kümnekonna samasuguse peoloomaga panid halastamatud trummi- ja bassirütmid Laura korteri õhukesed seinad vappuma. „Tule taevas appi – no ei ole võimalik!” Laura ajas end voodis istukile ja trampis ärritatult kandadega vastu seina diivani taga. Sel nädalal juhtus see juba kolmandat korda. Ta oli üritanud naabritega mõistlikult rääkida. Ta oli neid politseiga ähvardanud. Lõpuks oli ta omaenda suureks häbiks langenud valju sõimamiseni. Naabrite vastus oli alati ühesugune: ülevoolavad vabandused koos tühjade lubadustega, kuigi tegelikult ei muutunud midagi. Nad lihtsalt ei pööranud talle tähelepanu. Ehk peaks ta kaaluma nende Golf GT rehvide tühjakslaskmist või hobusesõnniku toppimist postkasti. Naine naeratas vihale vaatamata. Huvitav, kust pagana kohast tal seda hobusesõnnikut võtta oleks? Köögis soojendas Laura ühes väikeses kastrulis kakao jaoks piima ja trummeldas teisega nördinult vastu piduliste seina. Seinast tuli lahti umbes praetaldrikusuurune krohvitükk, mis prantsatas põrandale. „Raisk!” Laura põrnitses süüdistavalt kastrulit, mida ta endiselt käes hoidis. Kõrbev piim sisises, kui teine kastrul pliidil üle keema hakkas. „Raisk! Raisk! Raisk!”

Kaotatud asjade hoidja

Kui Laura oli segaduse ära koristanud ja veel piima soojendanud, istus ta sooja kruusi pihkude vahel hoides laua taha. Ta tajus, kuidas pilved hakkasid ta ümber kogunema ja pind kippus jalge alt libisema. Torm oli tulekul, selles oli naine kindel. Talle ei valmistanud muret üksnes naabrid, vaid ka Anthony. Viimastel nädalatel oli toimunud mingi muudatus. Mehe füüsiline allakäik oli järkjärguline; vanust arvestades vältimatu, kuid lisaks sellele oli toimunud veel midagi. Mingi määratlematu nihe. Naisele tundus, nagu eemalduks mees temast justkui huvi kaotanud armuke, kes lahkumiseks valmistudes salamisi kohvrit pakib. Kui ta Anthony kaotab, käib sellega kaasas ka Padua kaotamine ja need kaks koos pakkusid talle pärismaailmas valitseva hullumeelsuse eest varjupaika. Lahutuse järel olid need üksikud põgusad pidepunktid, mille järgi ta oli oma elu korraldanud, tasapisi minema triivinud. Vince’iga abiellumise järel ülikoolist ja võimalikust kirjanikukarjäärist loobudes oli ta jäänud lootma kõigele, mis kaasneb laste saamise ja emadusega üldse, hiljem ehk avatud ülikoolist saadavale diplomile. Aga kõik see oli jäänud olemata. Naine oli rasestunud vaid ühel korral. Lapse saamise väljavaade oli nende selleks ajaks juba mõraneva abielu ajutiselt järje peale aidanud. Vince polnud sentigi kokku hoidnud ja lastetoa vaid ühe nädalaga valmis seadnud. Järgmisel nädalal oli Laural nurisünnitus. Mõned järgnenud aastad veetsid nad oma sündimata jäänud last visalt asendada üritades. Seks muutus rõõmutuks ja kohustuslikuks. Nad lasid probleemi põhjuse väljaselgitamiseks enda kallal toime panna kõikvõimalikke invasiivseid ja väärikust alandavaid meditsiinilisi protseduure, aga ükski tulemus ei näidanud normist kõrvalekaldeid. Teadmine, et see, mida ta arvab end tahtvat, jääb tal saamata, oli Vince’i pigem vihastanud kui kurvastanud. Viimaks – ja Laura suureks kergenduseks – olid nendevahelised seksuaalsuhted täielikult lakanud. Just siis hakkas ta oma pagemist kavandama. Vince’iga abiellumise järel oli mees väitnud, et naisel pole mingit vajadust

Ruth Hogan

tööl käia, ja selleks ajaks, kui oli selge, et temast ei saagi ema, kujunes Laura kogemuste ja kvalifikatsiooni puudumisest oluline probleem töökohaotsinguid alustades. Ja tööd oli tal vaja, sest naine vajas raha. Raha vajas ta Vince’i juurest lahkumiseks. Laurale oleks aidanud korteri üürimiseks ja enda ülevalpidamiseks piisavast summast; selleks, et ühel päeval siis, kui Vince tööl oli, minema hiilida ja lahutus ohutust kaugusest ära korraldada. Aga tal õnnestus saada vaid poole koha ja kehva palgaga tööd. Sellest polnud küllalt ja niisiis hakkas ta bestsellerist unistades kirjutama. Naine töötas iga päev tundide kaupa oma romaani kallal, peites Vince’i eest kõike, mis võis sellele viidata. Kuue kuu pärast oli raamat valmis ja Laura hakkas seda suurte lootustega agentidele edastama. Kuus kuud hiljem oli äraütlevate kirjade ja e-kirjade virn peaaegu sama paks kui romaan ise. Need olid masendavalt ühesugused. Laura kirjutatus oli stiili rohkem kui sisu. Ta kirjutas „ilusasti”, kuid süžee oli liialt „taltsas”. Meele heitel olevana vastas ta naisteajakirjas avaldatud kuulutusele. Selles pakuti garanteeritud sissetulekut kirjanikele, kes toodavad kindlas formaadis lühilugusid kiiresti kasvavat lugejaskonda nautivale nišiväljaandele. Laura korteri deposiit sai viimaks makstud piinlikkust tekitavate ja arvukate imalate erootiliste jutukeste eest, mida ta kirjutas ajakirjale Feathers, Lace and Fantasy Fiction – „põlevate ihadega kuumadele naistele mõeldud ajakirjale”. Paduas tööle asudes lõpetas Laura kirjutamise. Õnneks polnud lühijutud enam sissetuleku saamiseks vajalikud ja tema romaani teekond lõppes prügikastis. Uue alustamiseks puudus tal nüüd enesekindlus. Oma kõige süngematel hetkedel küsis Laura endalt, mil määral olid ta läbikukkumised tema enda põhjustatud. Kas temast oli saanud olemuslik argpüks, kes kukkumis hirmust vältis ronimist? Paduas, koos Anthonyga olles, ei pidanud ta sellele mõtlema. Maja oli tema emotsionaalne ja füüsiline kindlus ja Anthony rüütel sädelevas soomusrüüs. Naine suskis sõrmega jahtuva kakao pinnale moodustuvat nahka. Ilma Anthony ja Paduata kaotab ta jalgealuse.