Kas ma sellest juba rääkisin?

SAM NEILL KAS MA SELLEST JUBA RÄÄKISIN? MÄLESTUSTERAAMAT

Uskumatult hea meelelahutus, hullupööra muhe lugemine.

STEPHEN FRY

Alisdair Stewart, „Klaver”

Kuidas olla hea näitleja?

Oh taeva pärast, miks sa minult küsid? Mida ka mina sellest tean?

Küsi mõnelt healt näitlejalt.

Major Campbell, „Peaky Blinders”

Esimene peatükk: mis tööd sinu issi teeb?

KUI mu noorem tütar Elena oli väike ja käis mingis järje­kordses uues koolis (ma ei pidanud neist ühestki suurt), küsis õpetaja temalt ja teistelt lastelt: „Mis tööd teie emme või issi teeb?“ Väikesed käed tõusid ja vastuseid sadas siit ja sealt. Minu emme on advokaat. Minu isa on raamatute pidaja. Minu emme ehitab maju. Ja nii edasi.

Kui oli käes Elena kord, kirjeldas ta minu tööd äärmiselt tähele­panelikult ja täiesti täpselt. „Minu issi istub haagissuvilates.“ Jah, nii see on. Täpselt seda olen suurema osa oma elust teinud, istunud haagissuvilates. Istunud ja oodanud, kuskil filmi võtte­ platsi lähedal, et keegi ütleks mulle, mida teha. Vanasti istusin ja lugesin ajalehte või mõnikord lausa stsenaariumi. Viimasel ajal jõllitan oma iPhone’i, lootes sealt valgustust leida – seda pole seal kunagi. Aeg-ajalt koputab keegi uksele ja kellegi assistendi assistendi assistent küsib lahkelt, kas sooviksin tassikese teed. Muidugi sooviksin. Kui tõeliselt veab, võib keegi isegi lõunasööki tuua, aga see oleks siis teed pakkunud assistendi assistent. Kui Elena mul tööl külas käis, siis just seda ma alati tegin. Istusin kuskil parklas asuvas haagissuvilas ja jõin teed: tema issi tööl.

Ei kõla just nagu hästi elatud elu, või mis? Vähemasti on see vaikne ja rahulik. Kuid aeg-ajalt tuleb keegi ja ütleb: „Meil on teid võttel vaja, härra Neill.“ Ja siis pilgutad sa silmi ja astud päeva­ valgusesse. Kõnnid mõned meetrid ja teed mõned minutid oma tööd. Näitled. Mõnikord võid isegi hästi näidelda.

Ja mõnikord võib juhtuda lausa nii, et lähed veelgi kaugemale, astud veel mõne meetri ja elad oma elu. Just sellest elust

12

SAM NEILL

ja näitlemisest see raamat pajatabki. Ei midagi väga erakordset, kuid see on minu elu. Lõppude lõpuks olen teinud pisut enamat kui ainult haagissuvilates passimine. Enamik tehtust on olnud lõbus ja ennast ära tasunud. Kõik on mulle tulnud aga üllatusena, seda küll. Oma elule tagasi vaadates näen, et mul on palju rohkem vedanud, kui ära teenisin.

Just nüüd tegin hetkeks pausi, et aru saada, kellele täpselt ma seda raamatut kirjutan. Kas oma lastele või nende lastele? Kas ehk sulle, lugeja, kes sa tunned põgusat huvi ühe tavalise filminäitleja vastu? Näitlejana tasub oma publikut tunda. Mida nad tahavad?

Mida peaksin neile pakkuma?

Kuid ma ei tea, kes sa oled. Mul on raske leida õiget tooni. Kui isiklikuks peaksin ma minema? Kui lõbus ja meelelahutuslik peab mu raamat tulema? See tekitab minus teatud segadust.

Ja nüüd taipasin – see on ilmselge. Ma kirjutan iseendale. Võimalik, et see on järjekordne isekas impulss ja mul on neid elu jooksul küllalt olnud, nagu mulle on öeldud.

Asi on selles, et ma olen haige. Võimalik, et suremas. Võib-olla pean ma hakkama kiiremini kirjutama. Järsku on mul aega raisata ja aega, et mõelda – esimest korda elus. Ja kirjutamine, oma mõtete ja mälestuste üleskritseldamine, toob mulle leevendust.

See juhib mu mõtted eemale.

Niisiis on see raamat kähku kokku klopsitud. Kirjutan kiirustades. Kui tunned, et sul hakkab igav, võid selle iga hetk käest panna, kuid ootan sind alati edasi lugema, kui sul tuju tuleb.

Mina aga kavatsen sellest vahepeal rõõmu tunda ja loodan, et see toob ka sulle rõõmu. Olgu sa, kes tahes …

Iirimaa EHK peaksin alustama algusest. Jalutame koos mööda tuulist teerada ja näitan sulle möödaminnes huvitavaid asju.

Ma sündisin 1947. aastal Omagh’s Tyrone’i maakonnas Põhja-­ Iirimaal. Vanemad panid mulle nimeks Nigel. Üürisime tol ajal tagasihoidlikku George’i-aegset maja, mis kandis nime Mullagh­ more House ja asus Omagh’ külje all, kesk põlde, puid, kivimüüre ja eesleid. Minu isa Dermot oli uusmeremaalane, teenis Briti armees ning pärast sõda ja okupeeritud Triestes veedetud aega määrati ta Suurbritanniasse staapi.

Kui isa oli Itaalias, sõitsid ema ja mu vend Michael tema juurde ning nad veetsid seal koos õnneliku aasta. Isa oli relva­vennast ohvitserilt kuulnud, et Austria ratsaväerügement saadetakse

Ema ütles, et imikuna kartsin võõraid naisi, kes minuga kudrutasid ja mind põsest näpistasid.

14

SAM NEILL

Viinis laiali. Isa konfiskeeris seepeale tohutu suure vana kiirabi­ auto, sõitis sellega üle paari mäekuru ja varastas kaks suurepärast hobust, kelle ta üle Alpide tagasi vedas. Isa tööülesanne Triestes oli hoida lahus sellesse Itaalia piirkonda jäänud fašiste ja kommuniste, kes olid alailma omavahel tülis. Peamiselt ratsutasid nad aga emaga ringi, veetsid koos mõnusasti aega ja tegid minugi valmis.

Isa väitis, et tegu sai tehtud „ühel vihmasel pärastlõunal Veneetsias“ Hotel Danielis. Danieli oli linna parim hotell, aga vanematel polnud eriti raha, seega võin vaid oletada, et tõenäoliselt olid okupatsiooni­võimud neile hea hinnaga toa saanud. Ilmselgelt oli minu saatuseks veeta oma elu viietärnihotellide sviitides.

Ma ei ole kindel, kas isa oli minu sünni ajal kodus Omagh’s, kuna umbes sellel ajal sõitis ta aastaks Kreekasse. Kreekas möllas tollal kodusõda ja isa oli Kreeka kindrali nõunik, aidates võidelda sealsete kommunistidest mässulistega. Isa ei rääkinud sellest suurt midagi, nagu üldse oma teenistusaastatest, kuid ühte lugu ta siiski pajatas – sellest, kuidas ta vaenlase vägedest ümbritsetuna mägedesse lõksu jäi. Ta oli meestega kaevikus ja ootas abivägesid. Peagi märkasid nad oma jahmatuseks mingit sorti saadikut, kes mäest üles putkas ja snaipritule eest kõrvale põikas. Saadik jõudis tervelt kohale ja andis isale tähtsa moega dokumendi. Isa tegi selle lahti ja avastas, et selle oli saatnud Lloydi pank, mis andis talle teada, et tema konto oli kaks šillingit ja kuus penni miinuses ning et kui olukord kohe ei parane, ei ole pangal muud valikut kui tema konto sulgeda. Kogu oma ülejäänud elu hakkas isa Lloydi pangakontorist mööda minnes alati kõvasti vanduma.

Ja siis südamevalu, mis talle tagasi tulles osaks sai. Mägi­külas, kus käisid kõige verisemad lahingud, oli ta tellinud kohalikelt naistelt vaiba. Selle kudumine võttis peaaegu kogu aasta. Isa tõi selle laevaga koju ja nägi, kuidas see Southamptoni dokis kraana otsas kiikus. Hiljem ei näinud ta seda enam kunagi; sadama­ töölised vehkisid selle sisse.

Kuid mina sündisin Mullaghmore’i köögis. Köögilaual. Vaene ema – ma ei saanudki kunagi teada, miks just laual.

KAS MA SELLEST JUBA RÄÄKISIN?

15

Sünnitust segas põgus vahejuhtum – nimelt oli ämmaemand sunnitud köögist välja kihutama paar põrsast, kellel oli õnnestunud sinna kuidagi sisse murda. Võimalik, et see seletab minu sealembust. Üks mu parimaid sõpru on eakas kunekune-siga, kes kannab täiesti ebasobivat nime Angelica – ma võtsin ta endale

„Vot sinu isa,“ ütles tädi kunagi, ise mulle viidates, „oli tema vast üks nägus mees.“

16

SAM NEILL

umbes viieteistkümne aasta eest. Muutume teineteisega järjest sarnasemaks, nagu lemmikloomade ja nende omanikega sageli läheb. Oleme mõlemad pahurad, inetud, valgete vurrudega ja oskame hinnata, kui meid seljalt sügatakse.

1947. aasta oli Hiina horoskoobi järgi sea aasta. Me oleme teine­teisele loodud.

Minu ema Priscilla oli väga inglaslik, väga ilus ja väga toimekas. Ta ei teinud tühjast-tähjast suuremat kära ja kujutan ette, et minu sünd köögilaual läks ka libedalt. Tollal oli ta endale just saanud uue väga väleda Connemara poni ja oma mälestusteraamatus kirjutas ta nii: „Peaaegu kohe pärast Nigeli sündi läksin Dannyga jahile. Ta oli imeline.“ Sellest ei kirjuta ta sõnagi, et ma olin sündides kollatõves ja erkkollase nahaga.

Ta oli tasakaalukas, võttis elu rahulikult ning oli seltsiv, naljakas ja helde. Tema elus olid tähtsad teised inimesed, koerad ja hobused. Teda armastati ja ta armastas meid. Nigeli nime kohta räägin hiljem lähemalt.

Mullaghmore’i köögilaud, minu sünnikoht.

KAS MA SELLEST JUBA RÄÄKISIN?

17

Omagh’st pole mul kahjuks ühtegi selget mälestust. Kuid olen hiljem paar korda seal käinud ja ka Mullaghmore’i majja sisse astunud.

Nüüd asub seal väike hotell, mille omanik on võluv härrasmees nimega Louis Kelly, kes võtab mind alati südamlikult vastu. Tavaliselt seisame ja vaatame köögilauda – kuriteopaika.

Ta jutustab imelisi lugusid. Mulle meeldib lugu tema vanaisast, kes armus vastaspoolelt pärit tüdrukusse, ma ei mäleta, kas katoliiklasesse või protestanti. Tollal ei oleks sellist abielu mingil juhul lubatud. Noored armunud läksid heinamaale ja ronisid heinakuhja otsa, teatades, et nad kavatsevad terve öö seal veeta; mõlemad perekonnad ilmusid täies koosseisus kohale, ise maruvihased. Louisi tulevane vanaisa tõusis püsti, vehkis püstoliga ja ütles: „See on relv. Selle salves on kuus padrunit. Me jääme kogu ööks siia. Ja kui keegi kavatseb vastu vaielda, siis ma tulistan tema pihta.“ Perekonnad taganesid tasa ja targu, arutasid asja ja tulid järgmisel hommikul tagasi, kostes: „Hüva, võite nüüd alla tulla ja laske aga käia ja abielluge, kui te just peate.“ Nii romantiline ja nii pagana iirlaslik. Ma loodan, et jutustasin seda lugu õigesti.

Viimasel korral, kui ma Omagh’st ära hakkasin tulema, jalutasin veidi ringi ja tegin selle kohaga endas rahu – mind rõõmustas, et see oli pärast 1998. aasta jõletuid pommitamisi uuesti üles ehitatud. See on ilus linnake, mis asub laisa vooluga jõeni laskuval mäenõlval. Linnast avanevad imelised vaated Tyrone’i maakonna rohelistele kuppelküngastele. Mõtlesin endamisi, et mul on aeg minna: mul ei ole siin tõelisi sidemeid, ehkki see on mu sünnipaik. Keegi ei tunne mind siin ja sellest pole midagi. Ent siis oli mul vaja pissile minna ja tahtsin tassikese teed juua. Astusin sisse linna servas asuvasse võõrastemajja ja tellisin teed. Ning siis juhtus miskit, mis mind jalust rabas. Mulle tee toonud naine kummardus minu kohale ja ütles hiirvaikselt: „Oleme teie üle siin väga uhked.“ Mulle tulid peaaegu pisarad silma.

26

SAM NEILL

Läbi ja lõhki armastusväärne major Campbell, „Peaky Blinders“.

Mis pagana pärast just juhtus?

MIS siis juhtus? Lühidalt öeldes olen ma „arsti manu“. Kust see väljend tuleb? Arvan, et Šotimaalt, aga võid mind vabalt parandada. Mitte et mulle meeldiks „arsti manu“ olla, aga mulle meeldib see väljend. Praegu olen igatahes mees, kes on arsti manu.

2022. aasta märtsis lendasin ma „Jurassic Parki“ asjus Los Angelesse. Kaheksal filmis mänginud näitlejal oli kolme­päevane nädalavahetus täis intervjuusid, fotosessioone Vanity Fairile ja muud säärast – reklaam. Mul oli väga hea meel oma totakate sõpradega kokku saada ja koos tolatseda. Märkasin, et mul on kaela lümfisõlmed paistes, ent ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Mu agent pidi mõned fotosessioonid tühistama, sest mu kael oli muhklik. Tuleb välja, et Alan Grantil pole muhklikku kaela.

Lendasin tagasi Sydneysse, et lõpetada telesari „The Twelve“, ning vabal päeval käisin perearsti juures. Usaldan teda muidu väga, kuid tol päeval oli ta ehk liiga muretu. Ma ütlesin, et lümfisõlmed ei lähe väiksemaks ja ma ei tea, miks. Ta kinnitas, et lümfisõlmede suurenemise on põhjustanud varjatud COVID ja et nad püsivad veel mõnda aega nii. Nädala pärast olid need aga veel suuremad ja läksin tagasi. Sel korral saatis ta mu haiglasse uuringutele.

Mulle tundus, et midagi on korrast ära, kui õde ultraheli ajal mu lõua all toimetas. Järsku heitis ta seadme käest ja põhi­ mõtteliselt tormas ruumist välja. Kohe ilmus välja arst, kes asus väga tõsise ilmega tööle. Püüdsin nalja visata, aga sellest ei tulnud midagi välja. Järgmisel päeval saadeti mind PET-uuringule.

Seal topitakse sind täis Tšernobõlist üle jäänud kraami, nii et oled üleni radioaktiivne, ja pannakse tunnelisse.

28

SAM NEILL

Ma ei saanud selle uuringu tulemusi kohe teada, sest pidin järgmisel hommikul Uus-Meremaale lendama. Lõpuks ometi sain koju minna. Olin oma perest liiga kaua lahus olnud ega jõudnud koju jõudmist ära oodata.

Olin pärastlõunal oma poja Timi juures, kui telefon helises.

See oli hematoloog dr Lavee haiglast, kellel ei olnud head uudised. Ta ütles mulle, et asi on hull, väga hull, ja et pean jalamaid Sydneysse tagasi minema. Lühidalt öeldes oli mul kolmanda staadiumi angioimmunoblastne T-rakuline lümfoom. (Vist sai õigesti kirja.) Tuli välja, et tegu on väga raske haigusega, ehkki ma polnud sellest eales kuulnud. Ma ei hakanud selle kohta inter­netist uurima, see oleks mind ära hirmutanud, ja otsustasin, et pean arsti usaldama. Ütlesin talle, et tulen tagasi mõne päeva pärast, kuna ma polnud mitu kuud oma farmis käinud ja mul oli vaja oma voodis magada, oma loomadega rääkida, midagi istutada, olla farmi­ pidaja ja veinitootja, isegi kui vaid paariks päevaks. Mulle oli seda tõesti hädasti vaja ja ta sai sellest aru.

Kuid seejärel lendasin tagasi ja mõne päeva pärast lamasin haiglavoodis ning minu kehasse voolasid kõikvõimalikud kemikaalid, mis hävitasid oma teel kõik. Et täita ravi eesmärki. Et ravida mind terveks asjast, mille olemasolust ma polnud veel paar päeva tagasi kuulnudki.

Jah, järsku oli kõik teistmoodi – see ei ole naljaasi. Kuid ma olin rõõmsameelne ja olen siiani. Lõppude lõpuks olen ma „arsti manu“. Ma usaldan meditsiini. Kuid mu maailm on kindlasti pea peale pööratud … Vot see just juhtuski.

Mina isiklikult ei jõua ära oodata, mis edasi saab. Ma hoian sind kursis.

Näpunäide näitlejatele: kui kahtled, siis osuta sõrmega millegi suunas.

Osutan siin tuleviku suunas.

Nigel AINUKE asi, mida ma oma vanematele pahaks panen, on see, et nad panid mulle nimeks Nigel. Mulle oleks sobinud ükskõik missugune muu nimi, ainult mitte Nigel. Kui maailmas on ka olemas hädisem nimi kui Nigel, ei ole ma seda veel kuulnud. Ilmselt oli minu elu parim otsus see, kui üheteistkümnesena oma nime Samiks muutsin. Sami nime on lihtne öelda, see kõlab sõbralikult, pisut semulikult ja meenutab veidi labradore.

Minu jaoks on nimi Nigel (sellega kutsuvad mind veel kolm inimest maamunal, mu vend, õde ja vana perekonnatuttav Geoffrey Eathorne, olgu nad kõik neetud) alatiseks seotud selle närvilise ja kogeleva väikse heledapäise poisikesega, kes Inglismaal laevale astus. Leidsin ennast Uus-Meremaal kohaliku põhikooli karmis keskkonnas, endal uhke kõrgklassi aktsent ja nimeks Nigel – see ei tõotanud head.

Nigel Neill rügemendi kildis. Ja tundub, et Iiri tantsukingades.

KAS MA SELLEST JUBA RÄÄKISIN?

51

Aktsendist sain kähku lahti. Nigeliga läks aga veel kolm aastat aega. Ellujäämiseks oli vaja vähemasti rääkida nagu kõik teised. Ja sealt näitlemine minu jaoks ilmselt algaski. See oli teadlik etendamine. Ma jäin ellu.

Lapsena ei taha keegi mingi hinna eest teistest erineda. Ma olin teistest veel ühes mõttes erinev. Ilmselt narrisid minu uued väikesed Uus-Meremaa sõbrad mind seepärast, kuna mäletan, et rääkisin emale tohutu piinlikkusega oma riistast. Sellest oli abi, sest mind viidi peagi pärast seda haiglasse, kus mind ümber lõigati. Nüüd tean, miks tasub last ümber lõigata enne seda, kui ta on piisavalt suur, et karjuda: „Mida kuradit sa mulle just tegid?“ See on valus, see on kohutavalt valus, usu mind.

Mulle pakub sageli huvi kolleegidest näitlejate taust. Paljude vanemad olid sõjaväelased. Või diplomaadid. Hugo Weavingi isa oli naftaärimees ja Hugo on sünnilt nigeerlane. Kõigi jaoks tähendas see lapsepõlve, kus kõik alati muutus: uued riigid, kooli­ vahetus, pidevalt uute sõprade leidmine, aktsentide vahetamine, õppimine, kuidas olla keegi teine, kuidas mitte erineda, kuid olla samas sina ise. Teisisõnu tähendas see ettevalmistust näitlejatööks.

Sain uusmeremaalaseks nii kähku, kui vähegi suutsin. Teatud piirini. Isa (kes oli õppinud Inglismaal Harrow’ ja Sandhursti era­koolis) jälestas Uus-Meremaa aktsenti, ehkki oli ise uusmeremaalane.

Kui just maoorid seda ei rääkinud.

Ta tegi meid armutult järele, kui me ütlesime Noey, Ded, I dudn’t. (Ei, isa, mina ei teinud.) Ja ma saan temast aru, Uus-­ Meremaa aktsent kõlab üsna viletsalt ja pisut õnnetult. Umbes nagu Austraalia aktsent, ainult tugeva nohuga. Kuid maooride templis on kuulda, kuidas inimesed räägivad nii, nagu neile tõepoolest meeldiksid täishäälikud.

Minu aktsent on kuskil keset neutraalset sinist ookeani. Inglis­ maal narrivad sõbrad mind, sest kõlan nagu keegi kolooniatest. Ja kodus Uus-Meremaal arvavad teised, et kõlan nagu mingi peps tegelane. Kehv lugu küll. See on minu hääl ja kavatsen selle juurde jääda.

Kuidas olla hea näitleja?

Oh taeva pärast, miks sa minult küsid? Mida ka mina sellest tean?

Küsi mõnelt healt näitlejalt.

Aeg-ajalt on mul palutud tulla rääkima noorte näitlejatega, enamasti teatrikoolis. Mul pole enne kohale jõudmist kunagi õrna aimugi, millest rääkida. Ma olen näitlemise vallas täielik iseõppija. Mul polnud kunagi võimalust teatrikoolis käia. Veelgi enam, ma ei osanud isegi ette kujutada, et minust võiks näitleja saada. Olen alati salamisi pisut kade olnud nende peale, kes on teatrikoolis käinud, ja see tähendab enamikku näitlejaid. Nende tööriistakastis on oskusi, mida minul lihtsalt ei ole. Ma ei tea, kas mul tööriistakastki on. Teisalt on mul hea meel, et ma ei pidanud üle elama kolme aastat „usaldamise“ harjutamist. Ma ei tea, kas tänapäeval on asjad teisiti, kuid vanasti leiti teatrikoolis, et tudengid tuleb koost lahti võtta, lahti rebida – nende väärikus, nende isiksus, nende tuum – ja seejärel tagasi kokku panna, kooli heaks kiidetud moel. Minu meelest üsna jõhker lähenemine.

Mina olen näitekunsti vallas umbes samasugune tegelane nagu naivistlik maalikunstnik. Iseõppija. Pidin käigu pealt õppima, kuidas vähegi suutsin. Aeg-ajalt juhtun nägema klippe oma varastest rollidest ja mõtlen, et semu, sul on palju õppida. Kuid natuke olen siiski õppinud ja jagan siinkohal mõned näpunäited. Ehk on neist kellelegi kasu.

Kui ma teatritudengite ees seisan, pean ühe osa endast kiiresti alla suruma. See on hääl, mis tahab öelda, et vaadake, noored, asi on nii, et sul kas on annet või ei ole. Ja kui sul annet ei ole, ei saa sinna midagi teha. Kui sul seda oskust, seda kaasasündinud kingitust pole, ei tee ükski asi, mida sa siin koolis ette võtad, sinust näitlejat. Kui sul see on, võib kool teha sinust parema näitleja.

KAS MA SELLEST JUBA RÄÄKISIN?

215

Muidugi ei ütle ma seda kunagi. Mind ümbritsevad innukad ja optimismi täis näod. See on liigutav. Kuid mõnikord annab asjast selge pildi, kui küsin filmi tehes teistelt näitlejatelt, kas nad on näitlemist õppinud. Vastus on peaaegu alati jah. Järgmiseks küsin, kui paljud nende kursuselt ikka näitlejana töötavad. Ja olgu märgitud, et need võivad olla inimesed, kes käisid teatrikoolis oma neljakümne aasta eest või siis alles viie aasta eest. Tihti kuulen vastuseks: „Mina olen ainuke.“ Mõnikord on keegi veel näitleja, paar korda on neid olnud koguni kolm. Kuid 20–30 õpilasega kursuselt on seda siiski väga vähe. Näitlemine on karm eluala.

Millest siis oleneb see, et mõnel näitlejal on pikk karjäär ja teised jäävad kõrvale? Tuleb tunnistada, et mõnikord on tarvis lihtsalt olla õigel ajal õiges kohas. Paljud noored Austraalia ja Uus-Meremaa näitlejad sõidavad otsejoones Hollywoodi, õpivad aktsendi ära ja jäävad sinna, kuniks tööd leiavad. Filmimaailmas karjääri tegemiseks on see kahtlemata õige koht. Kas ka aeg on õige, ei oska keegi öelda.

Kõige tähtsam on aga see, millele ma juba vihjasin – sul kas on annet või mitte. Näitlemine võib lihtne tunduda, kuid tegelikult on see väga raske. Tegelikult on nii, et kui see näib lihtne, teeb näitleja midagi väga rasket väga hästi. Kui see näeb välja nagu „näitlemine“, unusta ära.

Mõnikord töö käigus õppides, nagu mina tegin, on tähtsam silmas pidada, mida mitte teha. Filmisime kaheksakümnendate alguses „Ivanhoed“. Seal mängisid James Mason ja veel paljud teised tuntud Briti näitlejad: Sir Michael Hordern, Anthony Andrews, Julian Glover. Mina mängisin kurikaela, Sir Brian du Bois-­ Gilbertit, koos John Rhys-Daviese ja Stuart Wilsoniga. Meil oli kolmekesi vuntsi keerutavaid lurjuseid mängides tõeliselt lõbus.

Kuid minu jaoks oli filmi tähtsaim hetk stseen koos Olivia Husseyga. Minu tegelane oli temasse lootusetult armunud, kuid naine ei tahtnud sellest midagi kuulda. Asjad läksid inetuks.

Lõpuks oli käes minu võimalus tõeliselt näidelda ning kavatsesin sellest kinni haarata. Plaanisin kõigile neile imelistele näitlejatele

216

SAM NEILL

näidata, et mina oskan ka. Hüva, nad võisid olla mänginud pikki aastaid Royal Shakespeare Company vägevates tragöödiates ja mina olin osalenud vaid paaris agitprop-filmis, kuid ma teadsin, ma olin täiesti kindel, et suudan mängida nagu nemad. Mäletan, et stseen oli käimas ja ma lasin kõigist oreliviledest korraga. Ma olin vägev. Ma olin SuperNäitleja. Filmisime minu nurga alt kaks duublit. Ja panin endast absoluutselt kõik mängu. Kui kuulsin „Stopp“, tundsin vaimustust. Ma polnud ennast kunagi elus nii hästi tundnud. Ja siis (seda pole minuga kunagi hiljem juhtunud) hakkas kogu võttemeeskond spontaanselt plaksutama. Mul oli õigus: olin suurepäraselt mänginud.

Hiljem samal aastal näidati filmi telekas. Ootasin innukalt seda stseeni, oma kuldset hetke. Tuli välja, et olin ennast täiesti ära petnud. Olin teinud kõige elementaarsemaid vigu. Olin näidelnud ja mind tabati teolt. Mängisin kohutavalt üle. Tahtsin, et mu tugitool mu endasse neelaks, nii et oleks kindel, et keegi mind enam eales ekraanil ei näeks. Mängisin täiesti jubedalt. See oli kindlasti kõige halvemini näideldud stseen kogu filmis. Olivia Hussey ei olnud selles grammigi süüdi, viga oli ainult minus. Võimalik, et see oleks läbi läinud kahe tuhande vaatajaga teatrisaalis.

Kuid kaamera ees näitled üks ühele. Sellele ühele inimesele, kes sind filmilindilt vaatab. See on intiimne suhe ning selleks pole tarvis, et minusugune lollpea lisaks sellele bravuuri, mida keegi palunud pole. (Muide, filmist on saanud omamoodi tähtteos, kuna Rootsi televisioon näitab seda alati 1. jaanuaril kell kolm päeval. Inimestel on traditsioon pitsat tellida ja seda filmi vaadata.

Keegi ei tea, miks. Paljud rootslased hoiavad minu Sir Brian du Bois-­Gilbertile pöialt, kuid ta kaotab igal aastal üha uuesti.) Õppetund saadud. Näitlemisega ei tohi vahele jääda. See, et kõik teised midagi teevad – näiteks püüavad värvikalt mängida –, ei tähenda, et sina peaksid samamoodi mängima.

Mõnikord uurin teistelt, kas nad on oma karjääri jooksul igas rollis mingit kindlat asja teinud. Meryl Streepil oli huvitav vastus.

Ta ütles, et ta üritab filmis alati mingil hetkel komistada. Ütlesin

KAS MA SELLEST JUBA RÄÄKISIN?

217

talle, et mina proovin igas filmis mingil hetkel 360-kraadise pöörde teha. Olen nüüd juba mõnda aega unustanud seda teha.

Peaksin uuesti alustama.

Kunagi lugesin ühte praktilist ja kasulikku nippi, millest on mulle palju abi olnud. Kui pead ära minema, vaata enne püsti tõusmist ja liikuma hakkamist ukse poole. Kui sa seda ei tee (päriselus inimesed alati ei tee), võib tunduda, nagu oleks sinu otsus spontaansem kui pidanuks. Näiteks et lähed vihasena ära.

Kui aga esmalt ukse poole vaatad, võib see tähendada palju eri asju – sul on teine elu, sa pead kuskile minema, sa mõtled stseenis olles. Loomulikult laieneb see reegel ka paljudele teistele asjadele, uks on lihtsalt üks näide. Ühel päeval arutasime „Jurassic World: Ülemvõimu“ võtte­ platsil selliste pisiasjade üle. Chris Pratt tõusis püsti ja ütles, et iga kord, kui ta uksest väljub, vaatab ta tagasi tuppa. Pean selle meelde jätma, kui mul tulevikus niisugune olukord tekib. See on samuti väga lihtne, kuid väga mõjus nipp. Chrisi oli väga huvitav töötamas näha. Minu ja temasuguse inimese vahel on üks suur erinevus. Ta on palju mõelnud sellele, mida tähendab olla märulikangelane. See nõuab suurt tööd. Mina ei teinud seda „Jurassicu“ filmides kunagi. Vastupidi, ma arvasin, et mängin tavalist meest, kes avastab ennast keset suurt pahandust ja püüab ellu jääda, kuidas aga oskab. Tavaline mees, mitte kangelane. Pratt on kangelasena täiesti fantastiline.

Teatud tasemel näitlemisega kaasneb ka üks teine töö. Kas tahad olla kuulsus? Paljudel pole selle vastu midagi. Ja nad on täiesti teadlikud, et see on omaette amet. Selleks on vaja tööd teha. Sul on vaja suhtekorraldajat. Sa pead teatud üritustel oma nägu näitama. Sa pead olema ajakirjakaantel, eelistatavalt koos oma lastega, kui sul juhtub neid olema, või siis oma praeguse partneriga. Kuulus olla on raske töö ja sealjuures mitte väga meeldiv, vähemasti mitte minu jaoks.

Loomulikult on mul kuulsustest sõpru. Ja mulle tundub, et üldiselt see meeldib neile. Kuulsus, sponsorid, uhked riided …

„Näitlejal on samuti teatud oskusi tarvis.

Tal on vaja oma teksti meeles pidada ning ta ei tohiks mööbli otsa komistada – need on peamised asjad. Peale selle kuluvad ära pealiskaudsed teadmised mõne muu asja kohta – näiteks selle kohta, kuidas inimesi suudelda.“ Nõnda muhetseb Sam Neill oma memuaarides, kus ta räägib oma lapsepõlvest, sellest, kuidas temast sai üks maailma kuulsamaid näitlejaid, ning oma menukatest filmirollidest ja -partneritest.

Sami sõnul on tema karjäär olnud ootamatute ja õnnelike saatusepöörete jada. Sam on sündinud 1947. aastal Põhja-Iirimaal ja ta oli seitsmeaastane, kui perekond asus elama Uus-Meremaale.

Seal saadeti noor Sam Christchurchi internaatkooli, kus ta spordis oli küll lootusetu, kuid see-eest avastas, et talle meeldib näitlemine.

1977. aastal peaosaga filmis „Sleeping Dogs“ alanud filmikarjäär tegi Sam Neillist näitleja, kes on sundimatult liikunud kassahittides ja väärtfilmides osalemise juurest tööle televisiooni ning on tegutsenud maailma eri paigus. Tema nime ja näoga seostuvad sellised filmid nagu „Jurassic Park“, „Klaver“ ja „Peaky Blinders“. „Kas ma sellest juba rääkisin?“ on humoorikas mälestusteraamat, mille on kirja pannud loomupäraselt andekas jutuvestja ja terane vaatleja, mees, kes kirjutab oma lähedastest suure armastuse ja soojusega. Peale filmimaailma räägib Sam Neill oma elust Kesk-Otagos Uus-Meremaa Lõunasaarel, kuhu ta rajas viinamarjaistanduse Two Paddocks, mis on tuntud oma Pinot Noiri veini poolest.

Lihtsalt imeline, nii naljakas ja võluv ja tabav. Sam Neilli elurõõmus ja armas raamat ajas mind südamest naerma.

www.ajakirjad.ee

MERYL STREEP www.facebook.com/vestaraamatud