Toimetanud Margit Langemets Kujundanud Lemmi Kuulberg Küljendanud Erje Hakman
Raamat on ilmunud Eesti Kultuurkapitali toetusel. Raamatus kasutatud kaart: Fenno-Ugria Asutus
© Autor ja kirjastus Argo, 2015 ISBN 978-9949-527-42-7 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Sisukord Saateks..................................................................................................5 Äväsir Uvervlä – Äväsiri küla uudised............................................7 Vene keele tõlki läheb tarvis........................................................... 10 Haamer.............................................................................................. 14 Hüpe................................................................................................... 16 Kes on härra Snabili Vobski?.......................................................... 18 Ended ja nõidused............................................................................20 Meil ei astuta, vaid pannakse ülikooli...........................................26 Kingiks eestlastele aatompommi...................................................28 Soomlaste ajaloolisest päritolust....................................................29 Kuidas Eesti lennukid Moskva kohal lendasid............................ 31 Kuidas NSV Liit Eesti koosseisu astus..........................................33 Kuidas handid hiinlastele sõja kuulutasid....................................35 Teil on vedanud, te olete vabad......................................................37 Meil siin Marimaa metsades on igasuguseid...............................39 Ootamatud kohtumised..................................................................41 Kuidas mõõta soome-ugri rahvaste rahvustunnet......................44 Miks te venelasi taga kiusate?.........................................................46 Peidus pool........................................................................................48
Mustlane tahab olla marilane.........................................................50 Venelane tahab olla eestlane........................................................... 52 Vahetan Merivälja maja hööveldamata põrandalaudade vastu................................................................54 Oma usu ma säilitasin.....................................................................56 Luuramine, spioonid ja piir............................................................57 Eesti spioon ja Mari ajakiri Torontos............................................63 Kuidas meid arreteeriti, kuid ei arreteeritud ka...........................67 Jõudemonstratsioon.........................................................................70 Kombed ja joomine..........................................................................73 Kombed ja söömine.........................................................................82 Kallid eestlased.................................................................................86 Browni liikumine ja Murphy seadused.........................................89 Protokoll oli loll................................................................................93 Mari Tasmaania saarelt...................................................................95 Kinkimine.........................................................................................98 Ilmaga ja ilma...................................................................................99 Kirjandus ja turumajandus........................................................... 101 Kuidas müüa neenetsit.................................................................. 103 Albert pole Einstein ja Stepan pole Razin...................................105 Kuidas udmurdid metsadesse tulid.............................................107 Sõprusest soome-ugri moodi........................................................109 Millal on õige aeg........................................................................... 111 Need tuntud ja tundmatud Venemaa soomeugrilased............. 113 Merjalased....................................................................................... 115 Kas Putin on vepslane................................................................... 118
Saateks Suhtlemine on kõige tähtsam – kui sa ei suhtle, siis ka ei juhtu midagi, ja lood jäävad tulemata. Lugude tekkimise eelduseid on mitmeid, kuid kindlasti on üks olulisemaid liikumine, täpsemalt reisimine. Reisides kogetakse midagi, mida muidu ei tunnetata. Teisest küljest on kindlasti ka juhust vaja. Juhuslikult juhtub – selles on enam mõttetera ja õpetlikkust, kui aimata oskame. Juhuseks peab sisemiselt valmis olema: enamasti juhtub õnnelik juhus, kui läheb teisiti, võib juhtuda ka õnnetus. Kolmas oluline eeldus on aeg. Aega peab olema. Üha enam valdab mind viimasel ajal tunne, et ajas on kõik kinni, täpsemini selles, kuidas me oma aega kulutame. Kiirus tapab kõik: muudab ümbritseva halliks, inimesed asjadeks, asjad rahaks ja tunded olematuks. Kiirust kardan, sest see ongi lugude ja inimsuhete surm. Eelkõige kajastavad minu lood soome-ugri rahvaste olukorda ja olustikku, tehes seda nii, nagu reisiraamatud või õpikud ei tee. Nende abil võib eelkõige mõista kümmekond aastat tagasi Venemaa soome-ugri aladel valitsenud õhustikku ja soome-ugri rahvaste mõtteviise. Samas ei puudu ka uuemad lood. Valdavalt on lood minu enda kogetud, vaid paar lugu on kuuldud, kuid ma ei tihanud neid kirjutamata jätta, sest nad on olulised mõistmaks soome-ugri rahvaste seas toimuvat. Mõne loo osaliseks on kogu reisiseltskond. –5–
Enamik lugusid on isiklikud ja teada ainult mulle, aga mitmed minuga juhtunud lood on soome-ugri maailmas läinud liikvele, elades nüüd juba omaette elu ning omandades kohati legendide mõõtmeid. Kui lugejale peaks tunduma, et mõni lugu oleks võinud ka tema endaga juhtuda, siis võin öelda, et soomeugri rahvaste juurde jõudmiseks pole kunagi hilja. Selleks aga, et neid lugusid oleks hõlpsam lugeda, olen lugude ette kirjutanud põgusad ülevaated, mis aitavad avada lugude tagapõhja, või siis ka lõppsõna või moraali, et lugu paremini kohale jõuaks. Lõpetuseks soovin tänada Fenno-Ugria Asutust, kus olen töötanud 1991. aastast saadik. Samuti oma lugude peategelasi, vapraid soomeugrilasi. Autor
–6–
Äväsir Uvervlä – Äväsiri küla uudised Kuidas algas see kõik? Nii on minult ikka küsitud. Mida lugeda alguseks, kas asjaolu, et minu teejuhiks Tartu Ülikooli ajaloo teaduskonda osutus akadeemik Paul Ariste? Või et Nõukogude sõjaväes oli jaoülemaks vanemseersant Rezkov, kellega võrdlesime ersa ja eesti keele sõnavara. Või oli aeg, minu aeg, lihtsalt selline. 1980-ndate lõpuaastad olid rahvusliku vaimustuse aastad. Kõikjal tuldi välja erinevate algatuste ja mõtetega, asutati uusi ja taastati vanu organisatsioone. See oli soodus pinnas, millest läksid kasvama ka kõige kiduramad puud. Neis tingimustes istusin arhiivis ja leidsin palju huvitavat, mis toimus hõimu liikumises 1920-ndatel ja 1930-ndatel. See haaras väga ja kui olin juhuslikult tutvunud Tartu Ülikoolis õppiva mari rahvusest üliõpilase Valeri Alikoviga, siis tee soome-ugri rahvaste juurde oli valla. Siiski, võimalik, et minu huvi soome-ugri rahvaste vastu olekski jäänud platooniliseks, kui ühel väga toredal ja tähtsal päeval ei oleks juhtunud lugu, mis muutis mu senist elu ja tulevikku otsustavalt. 1990. aasta aprillikuu hommikul valmistusin tähistama oma 25. sünnipäeva. Külalised olid kutsutud, jäi veel muretseda joogija söögipoolist. Korraga heliseb lauatelefon, teisel pool traati on Alikov ja ütleb: „Täna sõidame me Marimaale! Marimaal toimub –7–
esimese mari rahvusliku liikumise Mari Ušem asutamine.“ „Kahju küll, aga mitte kuhugi ma ei sõida,“ vastan. Mul on ju sünnipäev – sugulased tulevad, sõbrad on kutsutud ja kuidas ma hakkangi neile helistama, ma ei saa neid kättegi. „Kui sa täna Marimaale ei sõida, ei sõida sa sinna kunagi!“ on sõber veendunud. Ma ju ei saa, sünnipäev, kõik kogunevad ja kuidas nad siis istuvad ilma minuta laua taga, räägin vastu. Lõpuks lükkan lauda kõige tugevama trumbi: „Mul pole rahagi!“ Alikov oleks nagu seda argumenti oodanud: „Mul on raha, tagasi ei pea sa midagi maksma.“ Olin jahmunud, mõtteis ja üllatunud, kummitama jäi sugestiivne „Kui sa täna Marimaale ei sõida, ei sõida sa sinna kunagi!“ Pool tundi hiljem avastan end sugulastele ja sõpradele helistamas, et sünnipäev jääb sedapuhku ära, sest mõne tunni pärast sõidan Marimaale. Vaguni kupees oli elevust kui palju, mida suurendas alanud sünnipäeva tähistamisest tulenev kõrgendatud meeleolu. Korraga tekkis probleem, et kes me õige oleme ja keda me e sindame. Leidsin, et mina saan olla ainult Eesti Vabariigi kodanik. Alikov aga arvas, et mitte ainult – me oleme Eesti-Mari Seltsi asutamise initsiatiivgrupi liikmed ja peale selle oleme ka ajakirjanikud. Ajakirjanikud, olen täiesti jahmunud. Kuidas, kas me oleme ajakirjanikud? Minu ajakirjanikuna töötamisest Harju Elus on pea neli aastat möödas, ja mis ajast sina, Alikov, aja kirjanik oled? „Meie oleme muidugi ajakirjanikud, me anname välja ajakirja Äväsir Uvervlä. Tõsi või, ma ei teadnudki, et me sellist ajakirja välja anname, mida see tähendada võiks? „See,” teeb Alikov eriti kavala näo, „on uus ajakiri Äväsiri Uudised.” Miks me Tallinnas sellise pealkirjaga ajakirja välja anname, olen imestunud. „Kuidas sa aru ei saa, ma olen Äväsiri külast pärit. Elementaarne!” Tallinnas! Ja ajakiri Äväsiri Uudised! See mõttekäik ei jõudnud mulle kogu oma headuses kuidagi kohale, –8–
ilmselt pidasin seda alkoholist mõttetiivad saanud Alikovi fantaasiaks. Kuid, ennäe imet, Tallinnas tõepoolest ilmus 3 numbrit mäemarikeelset ajakirja Äväsir Uvervlä. Marimaal aga ei õnnestunud mul olla ei Eesti-Mari Seltsi asutaja ega ajakirja Äväsir Uvervlä toimetaja. Mari Ušemi korraldajad ootasid külla meie Rahvarinde üht juhtfiguuri, keele teadlast Mati Hinti, kes aga millegipärast kohale ei jõudnud. Teada saades, et ma olen Eestist, aga mitte Rahvarindest, ei lugenud see korraldajatele midagi. Kohe kongressi alguses valiti mind ilma igasuguste seletusteta presiidiumisse, sest marid pidid nägema, et eestlased on kohal. See oli korraldajate soov ja pääsu mul polnud. Teisel päeval pidasin tervituskõne, mille mõju oli tohutu. Mari Rahvusteatri suur saal tõusis püsti ja tundus, et aplaus kestis minuteid. Siis lugesin ette Eesti Ungari Seltsi tervituse ja lõpuks tervitas kongress veel eraldi püsti seistes kogu Eesti rahvast. Meie Rahvarinde ja Eesti kodanike komiteede liikumisele olid marid juba pikemat aega kaasa elanud ja nende dokumentidest oma rahvuslikele soovidele ja nõudmistele tuge saanud. Kongress lõppes sealse kommunistliku partei nõudmisel NSV Liidu hümniga, oli tunda, et marid vaevaga tõusid seda kuulama, minule oli aga see liig mis liig. Tõusin presiidiumis püsti ja lahkusin, viibates saalile käega. Pool saali valgus hümni mängimise ajal tühjaks. Mari Ušemi asutamisel kogetud maride rahvuslik meelsus ja vaimustus, ehtsus ja külalislahkus muutsid mu seniseid tõeks pidamisi põhjalikult. Tagasiteel sain aru, et nüüd on see alanud: pean astuma samme maride, aga ka teiste soome-ugri rahvaste rahvusliikumiste toetamiseks.
–9–