Kass, Verevalaja ja teised by Apollo Raamatud

EESLI LUGU

ui Lillemüüja ühel ilusal suvehommikul lennujaama saabus, läks ta sealt kohe rongiga kesklinna. Rongijaamast tuli tal jalutada natuke mööda Rue du Progrès’d, läbida kiirel sammul botaanikaaed ja jätkata oma teekonda Rue Royale’il. Möödunud riigi ja põhiseaduse loomisele pühendatud monumentaalsest kolonnist, tekkis tal aga täiesti ootamatu soov teha üks ehtturistilik hobukaarikutuur. Mitte et ta poleks linna olulisemaid vaatamisväärsusi varem näinud – ehkki ta oli kohale tulnud lausa ookeani tagant, oli linn talle hästi tuttav. Lihtsalt väga palju aastaid oli möödunud sellest, kui ta siin viimati käis. Suurema vaevata leidis Lillemüüja üles koha, kus temasuguseid tegelasi ootasid hobukaarikud naeruväärses rõivas kutsaritega. Ta valis ühe, mille rakendis oli imelik eesli moodi hobune. Uurinud pahuralt kutsarilt – see oli end juba teist päeva väga halvasti tundnud – marsruudi kohta, maksis ta sõidu eest nõutud summa ja istus kaarikusse. Nad sõitsid alleelt välja, tegid tiiru enne raekojaplatsi

ning pöörasid siis natuke vaiksemale tänavale. Lillemüüja silmitses just üht eriti ilusat rõdu, kui märkas, et midagi oli viltu: kutsarit tema ees enam polnud. Või õigemini, nagu selgus lähemal vaatlusel, oli kutsar tema ees küll endiselt olemas, aga ta oli kokku kukkunud, käed lõdvalt rippumas. Lillemüüja polnud ainus, kes seda märkas: „Paha lugu,“ mühatas eesli moodi hobune ja keeras kärmelt koos kaarikuga kitsasse kõrvaltänavasse. Lillemüüja, kes polnud harjunud sellega, et kabjalised inimkeeli mühatavad, oli igaks juhuks vait. Kui loom keeldus millegipärast seisma jäämast ja käänas kesklinnast kaugenedes juba kolmandat korda mingisse imelikku rajooni, otsustas Lillemüüja sekkuda: „Vabandust, kas me ei võiks seisma jääda?“ Ta tundis end väga rumalasti, esitades mingile veoloomale küsimusi oma mitte eriti täiuslikus prantsuse keeles, aga ta ratsionaliseeris asja enda jaoks nii, et kutsarile tuleks kiirabi kutsuda ja et seda teha, tuleks jääda seisma kuskil rahvarohkemas kohas. Nad peatusid. Eesli moodi hobune pööras pead ja jäi Lillemüüjale niiskete silmadega otsa vaatama. Tema pilgust võis välja lugeda, et ta peab inimesi, kes esitavad küsimusi veoloomadele, täiesti napakateks. Nimelt ei teadnud ta, et kui ta mühatas endale nina alla „Paha lugu“, siis Lillemüüja oli teda kuulnud. Inimesed reeglina ei kuulnud seda, mis ta ütles – et inimene oleks teda kuulnud ja temast aru saanud, seda oli juhtunud siiani vaid kaks korda: üks tuhat ja kolmteist aastat tagasi Alpides ja teine kord kahesaja kaheksateist aasta eest Pariisis. Lillemüüja näppis kohmakalt kutsari rannet ja kaela: „Ta on ilmselgelt surnud. Ma ei tea, kuidas sellisel puhul talitama peaks, äkki tuleks ikkagi kiirabi kutsuda? Siin ei anna midagi päästa, aga ikkagi.“ Eesli moodi hobune pobises jälle: „No on loll. Milleks laibale kiirabi? Ja kui ma ka midagi ütleks, ei saaks ta ju niikuinii aru.“

„Jah, ma tunnen end isegi üsna pentsikult ja ma ei tea tegelikult, miks mõte kiirabist mulle esimesena pähe turgatas,“ kostis selle peale Lillemüüja – eesli moodi hobune, kes mõistis nüüd, et Lillemüüja suutis mingil arusaamatul põhjusel tema kõnest aru saada, tõmbus pingesse –, „aga ma mõtlesin, et äkki te teate paremini, mida siin maal niisugustes olukordades tegema peaks.“ Lillemüüja jättis mainimata, et seal maal, kust tema pärit oli, lükati niisugustes olukordades laibad lähimasse jõkke. Või riputati lähima silla külge. Või jäeti lähimasse kõrbe. Või saadeti mõnele antagonistlikule valitsusliikmele postiga, et see oma tegude üle järele mõtleks. Hoolimata patriotismist ja armastusest sünnimaa tavade vastu, tundus Lillemüüjale, et ükski neist muidu atraktiivsetest käitumistaktikatest poleks antud juhul päris kombekohane olnud. „Mul pole õrna aimugi, miks sa, naine, mind kuuled ja must aru saad... aga mina ei tea, mida selle kasutu kerega peale hakata. Kui tahad, võta omale.“ „Ei, aitäh. Mind võib muide Lillemüüjaks kutsuda.“ „Ja mind Eesliks,“ nähvas eesli moodi hobune. Või siiski lihtsalt eesel, sest kui Lillemüüja mõttes looma nime ja nägu kokku sobitada püüdis, sai talle äkki selgeks, et tegemist oligi eesliga – eesliga, kel nimeks Eesel. Ja miks oli talle ennist tundunud, et see oli eesli moodi hobune? Selle üle Lillemüüja juurdlema ei hakanud, sest avalikus kohas laibaga vankri jagamine oli tema arvates mõneti pakilisem probleem: „Kena. Mis siis saab?“ „Midagi. Sõidan tagasi.“ Ent Eesel ei liigutanud ei kõrvu ega saba, rääkimata kuhugi tagasi sõitmisest. Lillemüüja mõtles, kas ta peaks jätma Eesli selle kaarikuga sinnapaika ja ära minema, kuid miski hoidis teda tagasi. Talunud minutit kolm ebamugavat vaikust, köhatas Lillemüüja tähendusrikkalt.

„Sa müüd siis lilli, jah?“ küsis Eesel. Lillemüüja niheles natuke ning vastas siis diskreetselt: „Noh, ütleme siis nii, et kunagi ammu tegelesin ma... taimsete saaduste müügiga.“ Eesel turtsatas: „Spinatipillid või?“ Ta oli hästi kursis viimase kümnendi jooksul kanda kinnitanud vitamiinihullusega, mis sundis inimesi normaalse ja värske toidu asemel mingeid keemiliselt töödeldud ja selgelt liiga kaua ebasoodsates oludes säilitatud olematu toiteväärtusega tablette sööma. Ja nende eest suuri rahasummasid välja käima, loomulikult. „Mitte päris.“ Eesel turtsatas jälle. Lillemüüja vaikis veel natuke ning otsustas siis hoopis ise viisaka small talk’iga jätkata: „Miks sa hobusetööd teed?“ Konservatiivse inimesena arvas Lillemüüja nimelt, et hobukaarikuid peaks vedama hobused, mitte eeslid, kassid, paabulinnud või muud elukad. „Tänu ühele intsidendile on inimesed alati määratud mind hobusena nägema – ja kohtlevad mind selle tõttu kui hobust, sundides mind kõige vääritumal moel hobusetöid tegema.“ „Miks? Kuidas see juhtus?“ „Seda tegi mulle Jumal. Põhimõtteliselt – nüüd on see koht, kus ma peaks tegema dramaatilise pausi ja ütlema siis midagi sellist nagu „Aga ta veel maksab selle eest“ – ent see pole võimalik. Ta, raibe, lasi jalga. Või õigemini, oli sunnitud seda tegema, kuna maailmas polnud enam piisavalt inimesi, kes kogu südamest temasse usuks.“ „Aga kui tuleb mingil hetkel piisav arv siiraid uskujaid jälle kokku, kas ta tuleks siis tagasi?“ küsis Lillemüüja. Eesel vangutas pead: „Pole vahet. Ta on juba surnud religiooni osa ja selleks ta ka jääb.“ „Kuidas see loogiline on?“

Eesel vaatas teda nagu juhmakat: „Kas sa ei tea religiooniteadusest üldse midagi või? Kui üks religioon nii-öelda sureb, siis on selle taaselustamisel tegemist juba mitte selle religiooniga, vaid hoopis tema neoversiooniga. See on religiooniteaduslik fakt ega kuulu ümberlükkamisele. Peamiselt on see seotud ajaloolise kontekstiga, mis muutub ja ei kuulu taaselustamisele, ükskõik kui palju mõned idioodid seda siis teha ei üritaks. Kui tänapäeva jumalausklik ateenlane jätab oma maised hüved ja kolib kuskile koopasse, mida turistid liiga tihti ei väisa, siis see ei maksa sittagi – ta võib kujutada ette, et kuna ta sulges ajutiselt oma Facebooki-konto ja ei kasuta enam mikrolaineahju, siis ta elab nüüd samasugust elu, mis kohalikud mitu tuhat aastat tagasi, aga see pole nii, kuna ta kasvas ühiskonnas, kus kõik tema ümber kasutasid mikrolaineahju ja raiskasid oma vaba aega wall-post’e ja status-update’e kirjutades. Temast ei saa kunagi samasugust inimest, nagu tuhande aasta eest samas kohas elanud toogakandjad, ja seetõttu ei saa temast kunagi ka selle religiooni kummardajat, mida nemad kummardasid.“ „Aga religiooniteadus on ju inimeste omalooming. Kes ütles, et Jumal ja tema kultus tegelikult sellega kooskõlas käituvad?“ „Seda, et religiooniteadus on inimeste omalooming, seda arvad sina,“ ütles Eesel. Siis ta pobises oma karvase nina alla midagi üsna ebakoherentset, ehkki Lillemüüja meelest kõlas pobin kahtlaselt nagu „loll mõrd“. „Noh, see lähenemine maksab ainult siis, kui sa arvad, et inimesed läbi sajandite palju muutunud on... mina näiteks arvan, et inimesed on läbi aegade samad. Ja probleemid on neil samad. Ja mõtlevad nad samadest asjadest.“ „Et nagu sootsium kui selline on läbi aegade sama? Huvitav. Oletame praegu, et see on nii. Igavesed madalad kired ja ebavõrdsus ja nii edasi. Aga kuidas on lood üksikindiviidiga?“

„Mis mõttes?“ „Kas sa tunnistad, et üksikindiviidisiseselt võivad toimuda mingid kvalitatiivsed muutused? Iseloom, omadused – kas need võivad aja jooksul paraneda? Või vastupidi – nii, et negatiivsed jooned tulevad selgemalt esile?“ „Hea küsimus,“ kostis Lillemüüja ning jäi mõneks ajaks mõttesse. „Mulle tundub, et jah, ehkki ilmselt on iga inimese juures teatud tendentsid, mis jäävad alati samaks. Need puudutavad küll rohkem viisi asjadele reageerida: ettevaatlikult ja viivitades või impulsiivselt ja kohe, näiteks. Aga seisukohad ja veendumused, väärtushinnangud, prioriteedid, mis iganes... võivad muutuda.“ „Mispärast?“ „See oli retooriline küsimus, jah?“ „Ei,“ ütles Eesel toonil, mis andis selgelt mõista, et Lillemüüjal ei õnnestu oma seisukohtade põhjendamisest kõrvale viilida. „Emotsionaalsed vapustused, näiteks.“ „Millest need tingitud võiks olla?“ Lillemüüja õnnistas Eeslit etteheitva pilguga. „Hea küll,“ ütles ta siis tõrksalt, „teistest inimestest võib-olla. Või kataklüsmidest.“ „Enamus ei satu kunagi looduskatastroofidesse.“ Lillemüüja ei pööranud Eesli vaherepliigile tähelepanu: „Sotsiaalsetest oludest – aga üldiselt siis, kui need muutuvad järsku ebastabiilseks. Pidev heaolu või vaesus on siiski rutiinsed ega soodusta mingeid sisemisi äkkmuutusi. Ainult stabiilset stressi, võib-olla. Ümbritsev keskkond määrab, ühesõnaga.“ „Kui ta on ebastabiilne?“ täpsustas Eesel, sest tahtis olla kindel, et Lillemüüja rääkis end täielikult sisse. „Jah.“ „Õnnitlen, sa just lükkasid ümber iseenda väite sellest, et sootsium on laias laastus muutumatu, kuna jõudsid järeldusele, et see on eba14

stabiilne. Stagneeruv keskkond ei saaks indiviidis muutusi esile kutsuda. Üks-null minu kasuks.“ Lillemüüja tahtis vahele segada, kuid Eesel ei lasknud tal seda teha. „Lisaks, mis on eriti totter, jõudsid sa mitte ainult järelduseni, mis su eelneva seisukoha hävitas, vaid ühtlasi järelduseni, mis on vale. Loll mõrd. Inimene võib kogeda emotsionaalset vapustust ainult siis, kui ta ise nii otsustab. See on igaühe oma teha, millele ta lubab iseendal emotsionaalselt reageerida ja millele mitte. Vaata näiteks abielutruuduse fenomeni – tähendab, truuduse fenomeni ükskõik millises suhtes, mis täidab osaliselt või täielikult samu funktsioone, mis abielu. See põhineb ju ideel, et kaaslane peab kaotama muidu iseenesestmõistetava õiguse olla oma keha peremees seni, kuni ta oma füüsilise tegevusega kellelegi kahju ei tee. Ja seda ideed pole tegelikult võimalik loogiliselt seletada – eeldusel, et on ebaloogiline pidada teist inimest enda omandiks, mille füüsilisele manifestatsioonile – mida keha ju on – võib oma parema äranägemise järgi ettekirjutusi teha. Näiteks väide „sina ei tohi nüüdsest mitte teiste inimestega seksida“ ei tekita kellelgi küsimusi, aga ometi, kui keegi ütleks sulle, et sa võid elus lugeda ainult üht raamatut, peaksid sa teda ju napakaks ja naeraks ta välja. Kaaslase puhul ei pane aga millegipärast keegi niisugust lollust pahaks... Või veel, vähem objektistav analoogia – ma ei tea, kuidas sina, aga mõned inimesed panevad pahaks, kui neid paberikuhjaga võrreldakse.“ „Ei, mina ei pane,“ pistis Lillemüüja vahele. „Nii, igal juhul siis teine analoogia – sõbrad. Kujuta ette, et üks uus sõber teatab sulle, et sa võid nüüdsest olla sõber ainult temaga. Miks? Lihtsalt. Tema, vaadake, otsustas nii. Kas see pole totruse tipp?“ „Vist on,“ kostis Lillemüüja häbelikult, kuna polnud teemaga väga kursis ega tahtnud oma teadmatust välja näidata. Tema elukutse eripära tõttu polnud tal kunagi mingeid sõpru olnud. „Või kui keegi üritab reglementeerida seda, millist kooki sa sünnipäeval proovida võid: juba võtsid viilu kirsitorti? Vabandust, aga nüüd

sa pead sellele truu olema, mille-feuille’d ära mitte vaata ka. Täielik nonsenss.“ „Noh, kookidega liialdamine pole tervislik,“ ütles Lillemüüja, kellest oli selgelt näha, et tema toitub väga tervislikult ja viibib ka palju värskes õhus. „Küsimus pole koguses – liialdamine ei puutu seega asjasse. Küsimus on erisuses. Sa võid võtta täiesti tillukese tüki kirsitorti ja olla huvitatud võib-olla vaid ühest suutäiest mille-feuille’st, aga vastu näppe saad ikka. Ja kui sa pistad ebaviisakalt pintslisse kogu kirsitordi, jäädes sellele – hahaha – samal ajal truuks, eks ole, ei kergita keegi kulmu ka. Ülimalt tobe. Tegelikult, kui sa oled nii jultunud, et eeldad oma kaaslaselt – või veel hullem, nõuad talt seda –, et sinuga kohtamas käimise jooksul ei tohi ta kedagi teist õnnelikuks teha, oled sa just see kasvatamatu ahv, kes terve kirsitordi endale krabas ja teistele sittagi ei jätnud.“ Lillemüüja kohendas oma rukkilillesinist salli: „Ei taha küll tähte närida, aga ma ei mõista, mis eelis on eeslitel ahvide ees ja miks on nii väga vaja ahve solvata? Ahv on loom nagu eeselgi.“ „Anna andeks, aga ei. Primaadid on sinu suguvennad, mitte minu. Mitte et ma ei mõistaks, miks sa end puudutatuna tunned,“ ütles Eesel veidi üleolevalt. Ent kuigi Lillemüüjale ei meeldinud eriti Eesli toon – ja mitte ainult toon, olgem ausad, talle ei meeldinud ka Eesli väljendatud mõte –, ei osanud ta kuidagi vastu vaielda. Nii võis Eesel rahulikult oma mõttekäiku jätkata: „Loomulikult tuleneb see tülgastav aplus inimeste territoriaalsusest ja omanditundest.“ Lillemüüja arvas teisiti: „Ma ütleks hoopis, et armukadedus mängib siin rolli.“ „Ei – omanditunne mängib rolli armukadeduses. Omanditunne on nähtusena vähem spetsiifiline. Ja armukadedus on haigus.“ „Ei ole.“

„On küll. See on patoloogia, mille tõttu inimesed täiesti ebaadekvaatselt ja ühiskonnale ohtlikult käituvad. Kõik inimesed, kes selle all kannatavad, tuleks...“ „Maha lasta?“ küsis Lillemüüja mürgiselt. „Ei, miks? Sundravile saata muidugi. Armukadedus pole AIDS või vähk – see on täiesti ravitav.“ „Aga kui oleks AIDS või vähk – siis maha lasta?“ Eesel ignoreeris torget: „Armukadedus võib tekkida vaid olematust empaatiavõimest, kuna empaatiavõime olemasolu kindlustaks esiteks selle, et teises inimeses nähakse inimest, mitte eset, teiseks selle, et mõistetakse teise inimese vajadust isikliku ruumi ja suhtlemisvabaduse järele, ning kolmandaks selle, et suudetakse end selle teise inimesega, kes vajab nii ruumi kui ka laiemat suhtlemist, samastada. Kihk hakata siis teisele midagi heast peast keelama ei tuleks kõne allagi, sest selline kihk ei saaks kuidagi tekkidagi.“ „Sa räägid sellistest suhetest, kus kõigil on ainult mingid vabadused ja ei ühtki kohustust. Mis mõttega üldse siis suhtes olla?“ „Suhtel pole mingit väärtust, kui ta on seotud kohustustega. Kohustused on sul riigi ees – näiteks maksta makse. Kas maksumaksmisprotsess on elu õis ja õnne kvintessents? Pole nagu märganud, et oleks. Oma elu ei saa ehitada vundamendile, mis koosneb vaid kohustustest, see tuleb ehitada vundamendile, mis koosneb õnnest. Õnn ja kohustused aga käsikäes ei käi. Suhted peaks jääma sinna õnnekategooriasse, mitte kohustuste omasse.“ „Miks sa arvad, et elul on õnnega midagi pistmist?“ „Ei olegi midagi pistmist.“ „Siis pole su argument loogiline.“ „Elust pole mõtet otsida mõtet või loogikat – see on tänamatu ülesanne. Elus pole ei üht ega teist. Mis elul aga täiesti olla võib, on väärtus. Väärtus omakorda põhineb kordumatusel.“

„Ja õnn? Mis sellega siis on?“ „Õnn on su peas.“ „Sa viilid kõrvale.“ „Ei viili ma midagi. Õnn on su peas – sa pead selle oma mõistusega omaenda peas konstrueerima. Kellegi teise õnne ärandada või salaja endale taskusse pista pole võimalik. Sellepärast on inimese õnn kordumatu nähtus ning annab elule ainsa väärtuse, mis sel iial olla saaks.“ Lillemüüja mõtles natuke ja küsis siis: „Miks sa sellest räägid?“ „Millest? Kordumatusest või?“ „Ei, üldse kõigest. Abielutruudusest näiteks. Mis sul sellest?“ „Sest see, mis ma räägin, moodustab suure osa mu identiteedist. Aga see selleks – abielutruuduse teema tõstatasin ma selleks, et näidata, et mingit abielu või truudust pole tegelikult olemas. Pole ainsatki loogilist põhjust, miks selle olematu truuduse rikkumise peale peaks solvuma, vihastama või lahutust sisse andma... aga ometi inimesed solvuvad, vihastavad ja annavad lahutusi sisse, sest nad on otsustanud solvuda, vihastada ja lahutusi sisse anda. See ei pruugiks nii olla: võiks rahulikult elu nautida ja tunda rõõmu sellest, et kõrval on keegi tore tegelane, kelle vastu sul on soojad tunded. Aga ei, sellest ju ei piisa... Miks ei piisa? Sest lihtsalt ühel hetkel sai nii otsustatud. Ja sina, loll eit, pläägutad veel midagi sellest, et armukadedus pole haigus...“ „Kust sina tead, mis päriselt on ja mis pole?“ „Mind on Jumal puudutanud.“ „Milline põhjendamatult ülbe suhtumine,“ pomises Lillemüüja. „Aga on ju,“ kostis Eesel. „See, et sind Jumal puudutas, ei tähenda veel, et sa kõike teaks.“ „Ei tähendagi, et kõike. Ma tean lihtsalt, et sinu kaaslase armuaktil kellegi kolmanda isikuga pole tegelikult mingeid solvavaid või muidu negatiivseid konnotatsioone. Et need su peas on, ei tähenda veel, et

need tegelikult olemas oleks. Ehkki sa võid vastupidist uskuda... nagu Schumann uskus ilmselt Eusebiust ja Florestani ja teisi päriselt eksisteerivat. Kui inimene otsustab millegi peale solvuda, siis ta otsustab automaatselt, et laseb sel solvaval intsidendil oma elu mõjutada. Võibolla sel isegi oma elu käiku märgatavalt muuta. See on universaalne reegel.“ Lillemüüja jäi jälle natukeseks mõttesse. Siis ütles ta: „Räägi veel sellest, kuidas Jumal sind puudutas. Miks see juhtus üldse?“ Eesel muutus veidi kurvaks, kuid kahjuks mitte vähem jutukaks. „Kõik algas sellest, kui Jumalal ei jätkunud piisavalt rahuldavas konditsioonis hobuseid, et maksta mingile talutoile tema poja eest. Mul lihtsalt ei vedanud. Olin valel ajal vales kohas, eks ole,“ ütles Eesel väsinult. „Kuidas see sind puudutas?“ küsis Lillemüüja. „Ja kas ma saan õigesti aru, et poeg oli see noormees, kes siis mingi karikakandjana teenistust leidis?“ Eesel pööritas silmi, ehkki ta poleks pruukinud seda teha – tema ärritus oli selletagi ilmne. „Seesama jah. Noor tõbras.“ Lillemüüja kohendas jälle oma salli, kuna nad olid juba mõnda aega varjus seisnud ja tal hakkas jahe: „Selge. Aga mis rolli mängisid selles loos sina?“ „Mina? Ma ei teinud midagi! Ma parandasin priimust.“ Lillemüüja näost oli näha, et ta ei saanud aru, millele Eesel viitas. Tundes end jälle liiga targa ja erudeerituna, ohkas Eesel raskelt: „Mind pandi ühena nende kõrvutute lojuste kampa – teisiti ei saanud Zeus vajalikku numbrit hobuseid täis lihtsalt. Tal tekkis, mõelda vaid, hobuste defitsiit. Aga talutoi polnud vähema arvu hobuste eest nõus oma poega maha parseldama.“ „Aga sa pole ju hobune?“

„Ma tean,“ ütles Eesel tigedalt, “selles ongi probleem.“ „Kuidas ta sai siis sind hobuse pähe esitada?“ „Jumalik tahe,“ ütles Eesel. „Kui tal oleks krokodill käepärast võtta olnud, oleks see ka kõlvanud. Anything goes. Ja ma ei saa Jumala tahte vastu midagi teha, eks ole. Ta esitas mind hobuse pähe inimestele, kes, kuna ka nemad ei saa Jumala tahte vastu, jäävad mind alati hobuseks pidama.“ Lillemüüjat ta sellega ei veennud: „Mis selles halba on? Hobune on ju tark ja noobel loom. Mis vahet sel on, kas teised näevad sinus eeslit või hobust?“ „Loll eit. Mis vahet on hobusel ja eeslil? Või jõehobul ja eeslil? Või inimesel ja eeslil? Laias laastus mitte mingisugust. Vahe ei seisne ühes või teises, vahe seisneb identiteedis. Ja identiteet kipub väga otseselt sõltuma hobuseks või eesliks olemisest. Kas sa saad nüüd aru, mida tegid mulle kõik need, kes näevad minus hobust? Nad röövisid mult identiteedi – see on andestamatu.“ Lillemüüja mõtles järele ja küsis siis: „Mis sul sest identiteedist?“ Ta oli nimelt väga praktiline ja taktiilne daam, kes arvas, et kui midagi pole võimalik katsuda, nuusutada või näha, siis seda ei ole olemas. Abstraktsed kontseptsioonid, nagu aeg või identiteet, näisid talle seega millegi niisugusena, mille väärkasutuse üle on absurdne nuriseda. „See ei tohiks ju liiga keeruline olla? Sellest, kuidas sind nähakse, sõltub see, mida sinult oodatakse – nagu ka see, mida sulle keelatakse. Kui see, kuidas sind nähakse, ei haaku su identiteediga, oodatakse sult suure tõenäosusega asju, mis sulle sisemiselt vastuvõetamatud on. Võib ka juhtuda, et sulle keelatakse asju, mis sulle täiesti loomulikud on. Mõlemal juhul on sul alust frustratsiooni tunda. Muide, et jõuda selgusele identiteedis, tuleb esitada endale väga konkreetne, ehkki ka väga naeruväärne küsimus. Inimesed, ma olen täheldanud, esitavad seda üksteisele kaunis sageli, sealjuures ilmselgelt mõtlematult. Vastu-

sed on tavaliselt sellised, et mul on tükk tegemist, et end mitte ribadeks naerda.“ „Mis küsimus?“ küsis Lillemüüja umbusklikult, kuna identiteedis, mida tema meelest polnud olemas, oli problemaatiline ka selgusele jõuda. Umbes nagu oleks problemaatiline selgusele jõuda sinisetiivaliste haldjate hommikusöögiharjumustes. „Kes sa oled?“ Lillemüüja heitis Eeslile väga kahtlustava pilgu. „Enne kui nüüd midagi öelda, mõtle ka natuke. Muidu mu kõrvad hakkavad jälle virtsavett jooksma,“ hoiatas Eesel. Lillemüüja mõtles sõnakuulelikult, ehkki omavahel öeldes tundus talle, et mõelda polnud siin üldse midagi. „Ma olen mina.“ „Ja mida see tähendab, see mina?“ Lillemüüja kehitas õlgu: „Igasugu asju. Ma olen naine. Ma olen Guadalajarast. Paljugi mida see tähendab.“ „Ahah?“ elavnes Eesel. „Ja mida see tähendab, et sa oled naine ja et sa oled Guadalajarast?“ Lillemüüja ei mõistnud, miks eesel tema kallal nokkis. „No täpselt seda tähendabki, et ma olen naine ja Guadalajarast. Mis siin arusaamatut on?“ „Küll sa oled lihtsameelne,“ kostis Eesel ja vangutas pead. Risu, mis talle teed ääristavatelt pöökidelt pähe oli sadanud ja lakka kinni jäänud, pudenes nüüd maha. Lillemüüja tundis end kergelt solvatuna: oleks ta lihtsameelne olnud, poleks ta oma ametis kahte nädalatki vastu pidanud – tema aga oli mitukümmend aastat edukalt karjääri teinud. „Miks täpselt?“ „Sest inimpsüühika ei tööta nii. Inimesed ei defineeri asju selle järgi, mis need asjad on, vaid selle järgi, mis need asjad pole. Tähen-

dab, defineerivad ka selle järgi, mis need on, kuid tunduvalt vähemal määral. Ma ei tea, milline see suhe protsentides täpselt oleks... võibolla 25% ja 75% vastavalt. Kui sa ütled, et tomat on punane köögivili, siis tähtis pole tegelikult mitte see, et ta on punane, vaid see, et ta pole ei hall ega lilla ega must ega täpiline. Negatiivne defineerimine on alati tugevam – see on sellepärast, et omadusi, mida üks väike loomake või asjake kehastada võib, on tunduvalt vähem, kui on maailmas üldse igasuguseid omadusi. Igatahes, inimese enesemääratlus – ja enesemääratlus üleüldse, sest ka minusuguste jaoks on see tähtis – toimib samamoodi. Kui sa ütled, et oled naine, siis tegelikult tähendab see, et sa pole mees. Üldse saad sa naiseksolemist enesemääratlusfaktorina käsitleda ainult sellepärast, et on väga palju inimesi, kes ei ole naised. Kui naiseks olemisele poleks alternatiivi, siis usu mind, sul ei tuleks mõttessegi seda enda puhul kuidagi välja tuua. Näiteks ükski inimene ei kasutaks enesemääratluse nurgakivina fakti, et tal on kaks kätt – sest kõigil on. Või tõika, et tal on üks nina ja kümme sõrme – sest jällegi, kellel poleks? Sama kehtib näiteks juuksevärvi puhul – kui kõigil oleks ühtmoodi rohelist värvi juuksed, ei tuleks kellelgi pähe identifitseerida end juuksevärvi kaudu, ehkki juuksed on kõigil peas ja värvi tuvastamine kui selline pole probleem. Kui sa oleksid tuttav kontrastsusprintsiibiga lingvistikas – eriti foneetikas –, siis sa teaks, et sageli määratakse mingite häälikute kõlaomadusi selle järgi, et need kõlaomadused puuduvad teistel häälikutel. Näiteks u pole o ja nii edasi.“ „Midagi selles on,“ nentis Lillemüüja. Ta jäi veidikeseks mõttesse ja Eesel ei seganud teda – mitte viisakusest, vaid veendumusest, et ta oli äsja nii sügavamõttelise monoloogi maha pidanud, et Lillemüüja vajas nüüd piisavalt aega, et kogu oma elufilosoofia ümber mõtestada. „Selles mõttes, et jah, inimesed tõesti määratlevad iseennast ja igasugu muid nähtusi ja asju negatiivselt ehk siis selle järgi, mida nad ise või need asjad ei ole. Aga see on halb. Sünniks palju vähem kurja, kui asju määratletaks selle järgi, mida nad on,“ ütles Lillemüüja pärast

mõningat vaikimist. Samas ei paistnud ta tundvat mingit vajadust oma väidet kuidagi põhjendada. „Vaieldav. Aga vahet pole, loll mõrd, niikuinii seda kunagi ei juhtu. Nii et me ei saa teada, kas kurja sünniks vähem või rohkem,“ kostis Eesel. Siis hakkas ta järsku ringi keerama – niimoodi üle tee minema, et saaks tuldud teed pidi tagasi minna. „Mida sa teed?“ küsis Lillemüüja väga valvsalt. „Lähen tagasi kaarikuparki. Sa ei räägi mulle siin niikuinii midagi tarka ja mul pole ju mõtet päeva raisku lasta.“ „Ei, sa ei saa seda teha,“ vaidles Lillemüüja vastu. „Sul on kaarikus surnud mees ja ma ei saa lubada, et keegi mind laipade seltskonnas näeks. See on täiesti välistatud, et sa lähed rahvarohkesse paika.“ „Kobi välja siis,“ kähvas Eesel. „Ei, oota. Ma tahtsin, et sa räägiksid mulle veel midagi.“ „Mida?“ liigutas Eesel kõrvu ja jäi seisma. Lõppude lõpuks oli talle igasugune publik – ka selline, keda ta südametunnistuspiinadeta lolliks eideks sõimas – sama vajalik kui õhk. „Mis sai sellest noormehest? Kas ta on siiani karikakandja?“ „Mis juhtub töötajaga kui tööandja läheb pankrotti?“ Lillemüüja, kes oli niisugune tööandja, kelle uksele polnud pankrotid kunagi isegi koputada julgenud, seda ei teadnud. Ta polnud kunagi mõelnud selle peale, mis juhtub konkureerivate kartellide väiksemate mutrikestega, kui nende mootor tänu tema tegevusele üles ütleb. Lapsepõlvest oli tal ähmaselt meeles, et üldiselt sellised mutrikesed kevadeni ei elanud – aga ise polnud ta selliste probleemidega enam väga kaua kokku puutunud. Kuna ta jäi Eeslit tummalt vahtima, otsustas see teda ise valgustada: „Tema eksistents ühiskonna kontekstis muutub olmejäätmete omaga üsna sarnaseks. Tema ressursid on ammendunud. Ühiskonnas, kus kõiki hinnatakse ainult kasu põhjal, mida nad võivad tuua, tähendab see surma.“

„Aga inimressursid ei ammendu nii kergesti. Teine tööandja võib tema oskustest vägagi huvitatud olla.“ „Ja kui palju teisi tööandjaid tead sa jumalate hulgas?“ „Jeesus Kristus näiteks? Kuidas selle ligimesearmastusega lood olidki?“ „Ta pole jumal. Ja tal pole karikakandjaga midagi peale hakata.“ „Kindlasti oleks tal midagi karikakandja teiste annetega peale hakata?“ „Sa paistad eeldavat, et karikakandjal üldse on mingid teised anded. Võin kinnitada – tal pole neid. Ilus näolapike ei loe – see põhimõtteliselt ei huvita teisi jumalaid praegu, sest nende hulgas pole asjade taaskasutus populaarne. Pruugitud kraam lihtsalt pole nende silmis väärtuslik. Karm, aga selline on jumalate elustiil – üsna pealiskaudne tegelikult.“ „Kas ta elab veel?“ „Karikakandja?“ „Jah.“ „Elab.“ „Ta võiks proovida inimelu juurde naasta.“ Eesel turtsatas – tegelikult oli tal selleks vähe põhjust, kuna oma pika elu jooksul oli ta saanud piiramatul hulgal tõendeid inimeste naiivsusest. Tema suutmatus aktsepteerida inimeste naiivsust oli seega irooniline tõestus tema enda naiivsusest. „Ta veetis praktiliselt terve elu Jumala teenistuses, ta on harjunud jumaliku elukorraldusega ja ta ei suudaks inimeste maailmas kohaneda. Tead ju küll, et integratsioon kulgeb meil siin konarlikult ja nii edasi. Temast saaks – piltlikult väljendudes – järjekordne Pariisi äärelinnas autosid põletav araablane – vähemalt ühiskonna silmis. Ta pole muidugi päriselt araabane, eks ole, aga ma lihtsalt illustreerin suhtumist. Lisaks sellele ei näeks ta inimeste elul ilmselt ka mingit mõtet. Jumalad üldiselt ei näe inimeste elul mingit mõtet ja tema, ehkki mitte-

jumalikku päritolu, harjus ruttu nende mõtteviisi ja elustiiliga. Inimesi juhivad harjumused – kui jumalik jääb külge, siis sellest saab harjumus ja lahti sellest enam naljalt ei lasta.“ „Sa just solvasid...“ „Tervet etnilist gruppi? Jah, ma tean. Aga nagu ma ütlesin – ühiskonna silmis. Mina pole kunagi selle primitiivse vaatevinkli adept olnud. Inimühiskond aga pole nagu mina ja armastab mõelda stereotüüpsetes ja väärates kategooriates. Vaata kas või ennast.“ Lillemüüja laskis solvangu kõrvust mööda ja küsis siis midagi, mis tal juba mõnda aega hingel kripeldanud oli: „Kas sulle ei tundu, et oma poja müümine sisulisse orjusesse mingi karja hobuste eest... hobuste ja eesli eest, tähendab, on kuidagi küüniline?“ „Ei, mispärast? Kõik sõltub ju sellest, mida on väärt hobused ja eesel, ja mida on väärt see poeg. Võin kinnitada, et selle talutoi tehing oli ses suhtes äärmiselt lukratiivne.“ Lillemüüja vihastas: „Ma ei räägi sellest, kui lukratiivne see oli, vaid sellest, et see oli täiesti ebaeetiline.“ „Võib-olla ta ei armastanud oma lapsi?“ „Jah, täpselt!“ „Tundeid ei saa sundida.“ „Lapsevanemana on sul koh...“ „Sittagi. Inimesena pole sul mingeid kohustusi.“ „Kui sinust saab vanem, siis sa pole enam lihtsalt inimene.“ „Siis sa pole enam inimene – olen nõus,“ parandas Eesel Lillemüüjat, varjamata teatud õelust hääletoonis. „Vanemad on võimelised tegema hirmsaid, ebainimlikult hirmsaid asju. Ja kui ei tee, on neile avalik lintšimine kindlustatud. Elu on ses suhtes naljakas. Või siis mitte.“ Lillemüüja, kel Eesli senine jutt mööda külge maha polnud jooksnud, otsustas siis küsimusele teisiti läheneda:

„Idee, et ka lihtsalt inimesena pole sul mingeid kohustusi, ei haaku hästi sellega, mis sul enne öelda oli. Näiteks sellega, et teise inimese ellu ei tohi jõuliselt sekkuda, nagu ei tohi seda teise inimese elu ka mingil muul moel piirata – iseenesest tähendaks see kohustust vältida kahjustavat ja ahistavat tegevust teiste suhtes.“ Eesel pilgutas silmi: „No oletame. Mis edasi?“ „Tunded kui sellised ilmselgelt mingi positiivse või negatiivse tegevuse alla ei liigitu. Küll aga liigitub sellise tegevuse alla kellegi mahamüümine. Ütleme siis nii, et pole vahet, mis tunded sel talunikul oma laste suhtes olid, aga käitus ta oma pojaga küll nii, et rikkus seda mittesekkumisprintsiipi täielikult.“ „Sa nagu eeldaks, et saada Jumala teenistusse müüduks võrdub millegi halvaga.“ „Sinu väärtushinnangute skaalal võrdubki – see tähendab vabaduse võtmist, inimese tahte ignoreerimist või, veel hullem, selle tahte pidamist eimillekski.“ „Muidugi pole see õige. Aga vanemad teevad seda oma lastele kogu aeg. Ma ei tea ühtegi juhust, kus nad poleks seda teinud – ja ma olen elanud pika elu. Isegi kui nad kõigest väest püüavad seda mitte teha – tuleb välja nagu alati. Isegi kõige elementaarsemad otsused nagu see, et järglast peab söötma ja katma, tähendavad sisuliselt järglase tegevuse allutamist vanema tahtele.“ „Need otsused ei tee järglastele kahju. Küll aga teeb neile kahju vanema otsus neilt igaveseks tegevusvabadus võtta.“ „Hei, sul oleks õigus, kui sa ei üritaks karikakandja juhtumit sellega siduda – temalt ei võetud mingit tegevusvabadust ära. See noor tõbras tegi suurema osa ajast, mis tal pähe tuli.“ „Aga nüüd on ta pankrotti läinud tööandja endine töötaja. Igatahes, mulle tundub, et sa süüdistad seda noormeest alateadlikult omaenda kahetsusväärses olukorras – poleks Jumal teda karikakandjaks

tahtnud, poleks sult võetud sinu eesliidentiteeti... mis iganes see ka poleks. Sa oled ebaõiglane.“ Eesel oli Lillemüüja jultumusest šokeeritud. Kuid Lillemüüja polnud veel lõpetanud: „Oma järglaste söötmises ja katmises pole midagi halba. Seda peabki tegema, kuna vastasel juhul ei jää järglased ellu ja tegelikult – nemad pole ju palunud end ilmale tuua. Aga röövida neilt tegevusvabadus? Andestamatu. Isegi kui see vabadus võetakse vaid osaliselt – nagu sa ütlesid, andes järglasele võimaluse teha seda, mis tal pähe tuleb –, pole see õigustatav. Isegi kui see tegevusvabadus võetakse eesmärgiga anda järglasele õnn, mida endal polnud. Paljud vanemad teevad seda, mõistmata, et ühe õnn on teise õnnetus: inimesed tunnevad kaasa nendele, kes elavad nende silmis küündimatut elu, mõistmata, et see ei pruugi tegelikult üldse küündimatu olla, vaid et see võib reaalselt kedagi teist väga õnnelikuks teha; samas ihaldavad nad teatud tüüpi õnne ja arvavad, et ka kõik teised ihaldavad just seda tüüpi õnne. Kui nad sealjuures teist inimest armastavad – ja nii nende vanemate ja järglastega tavaliselt olema kipub, ehkki mitte alati –, teevad nad kõik selleks, et armastataval oleks ligipääs nende ideaalversioonile õnnest. Siis nad vihastavad välja, kui armastatav ei oska seda hinnata – nad ei mõika, et armastatav muutus võib-olla hoopis õnnetumaks. Nemad oleks selles olukorras ju õnnelikud – või nii nad arvavad –, järelikult pole võimalik, et keegi selles olukorras õnnelik pole.“ „Ainus enam-vähem väärtuslik mõte, mille sa välja käisid praegu – aga sa ei käinudki seda veel välja, eks ole, lihtsalt viitasid selle olemasolule kuskil seal kogu selle klišeeliku sõnavahu taga –, oli see, et kaastunne on üks ütlemata ülbete inimeste tunne. Ainult ülbe ja ennast täis inimene, kes peab teisi endaga võrreldes närusteks väikesteks putukateks, võib kaasa tunda.“ „Ma ütleks, et sa liialdad veidi,“ kostis Lillemüüja, „aga üldjoontes olen ma sellega nõus.“

„Kena. Kõik muu, mis sa rääkisid – see, et inimestel põhimõtteliselt maitsed erinevad ja nad surevad enne, kui sellest aru saavad –, on sada korda läbi räägitud ja filosofeeritud. Nagu ka idee, et micromanagement üldiselt on paha-paha.“ „Küll on tore, et eeslitel pole selliseid probleeme,“ salvas Lillemüüja. „Ka mul on selle üle hea meel.“ „Ma lähen nüüd maha ja sa võid kaarikuparki tagasi sõita,“ ütles Lillemüüja ja ronis kaarikust välja. „Sa ütlesid ennist, et Jumalal, kes sind hobuseks maskeeris, pole enam järgijaid. Kus ta nüüd on?“ „Puhkusel.“ „Tuleb tagasi?“ „Nagu ma selgitasin, poleks see võimalik, loll eit. Puhtalt religiooniteaduse seisukohast juba. Aga ta ei tahaks ka – ta on nüüd solvunud, et keegi ei usu tema imetegusid. Omavahel öeldes pole ta kunagi paksu nahaga olnud.“ „Selge. Ma räägin siis oma tuttavaga – kui sa tahad, võiks sinust kuskil linnas eesliskulptuuri teha. Kui skulptuur on liiga aeganõudev, siis võib-olla mingi kauapüsiva lillekonstruktsiooni. Sul oleks vaja vaid poseerida – isegi kui inimesed keelduvad nägemast sinus eeslit, oleks kuju ikkagi eesli moodi... kui selle tegijaid survestada. Nii et olekski peaaegu, et sa lihtsalt oled üks eesel. Mis sa arvad?“ Eesel liigutas kõrvu. „Näiteks Schaerbeeki raekojahoone ees on vaba ruumi... pealegi rajooni ju tuntaksegi eeslilinnana.“ „Seal juba on üks,“ nähvas Eesel. „No seda enam – vandaalid lõhuvad ära. Uue jaoks on ilmselgelt vaja eeselmodelli, isegi kui ta paistab hobune. Igatahes mõtle selle peale... ma otsin su üles lähipäevil kaarikupargist.“ Eesel hakkas igaks juhuks tasapisi astuma – Lillemüüja mõte oli ju igati tore, aga kuna ta ise jättis Eeslile mitte just kõige parema mulje,

polnud Eesel eriti aldis seda toredat mõtet tõsiselt võtma. Pealegi polnud ta kindel, et pärast tema kauaaegse kaarikujuhi südameatakki saab ta kaarikuvedaja edasi olla – võib-olla ei saa Lillemüüja temaga enam kunagi kohtuda? Lillemüüja aga läks täpselt samamoodi oma teed – ta võttis käekotist linnakaardi, mille ta kaarikutiiru ajaks ära oli pannud, et vaadata, mis teed pidi ta kõige kiiremini börsi juurde saaks – seal kõrval oli hotell, kus ta kavatses paar nädalat elada. Järgmisel hommikul läks Lillemüüja külla oma heale tuttavale – eelviimase linnapea pojale. Nad rääkisid veidi elust-olust, Lillemüüja serveeris talle üsna veenvalt idee eeslikujulisest linnaatraktsioonist ja nad läksid mõne aja pärast linna peale jalutama – nimelt tahtis Lillemüüja paari muuseumi külastada, sest nagu iga kuu esimesel kolmapäeval ikka, oli sissepääs paljudesse muuseumidesse alates pärastlõunast tasuta. Kui nad laiali läksid, rõhutas Lillemüüja veel kord, et noormees võiks oma isa mantlipärijale ja teistele mõjukatele sõpradele eesli-ideed reklaamida. Mitte et see väga värske idee oleks olnud – linnas, mille üks osa kandis lõppude lõpuks eeslilinna hüüdnime, eks ole –, lihtsalt ta leidis ühe väga erilise eesli, keda tema meelest jäädvustada võiks. Eesel aga, kellele tema kahtlustest hoolimata kähku uus kutsar leiti, pidi ootama kõigest neli päeva, kuni Lillemüüja ta koos mingite kahtlaste meestega üles otsis. Kahtlased mehed ei saanud küll kuidagi aru, miks nad hobuse järgi lilledest eeslit peavad konstrueerima, aga neile antud korraldused ei lubanud neil Lillemüüjale vastu vaielda ja nii nad oma töö kallale asusidki. Mitu nädalat hiljem, kui Lillemüüja juba lennujaamas oli, tuli talle meelde, et ta oli tahtnud järele uurida, miks millegi väärtus Eesli meelest selle kordumatuses seisneb. Ta oli ju veel mitu korda Eeslit vaatamas käinud, kuid unustas alati temalt seda küsida – selle asemel jäi ta iga kord kuulama Eesli heietusi rännakust soojast Vahemere-äärsest piirkonnast Põhja-Prantsusmaale ja sealt edasi, tema seiklustest ühes Itaalia tsirkuses, tema verdtarretavatest

kogemustest ühe õukonna ratsaväes ja loomulikult tema tähelepanekutest inimeste igati halvast, rumalast ja vääritust elukorraldusest igal pool ja igal ajal. Lõpuks ei jäänud Lillemüüjal midagi muud üle, kui ohata raskelt, esitada check-in’is oma libadokumendid ja lennata järgmisesse sihtpunkti. Ta mõtles kahetsustundega, et järgmises sihtpunktis kindlasti pole rääkivaid eesleid.