1. Poiss võttis õuna. Kontrollruumis istuv eakas turvamees ohkas sügavalt. Umbkaudu 13-aastane õunavaras vahtis ülbelt otse kaamerasse. Turvamees tõusis, kergitas oma siniseid vormipükse ja loivas silmitsi seisma oma vanuse kohta suurt kasvu tegelasega, kellel olid rebadel rippuvad püksid, liiga suur jope ning sassis õlgkollased juuksed, mis nägid välja, nagu oleks neid tabanud kolmanda kategooria orkaan. Poisi kortsus kulmud ja pingul olek meenutasid valvurile röövlooma. Rebast või nugist või mis ta nüüd oligi… Kiskjat, kes liigub valguse ja varju piirimail. Samas oli poisis siiski ka midagi aukartust äratavat. Silmad. Need olid jäähallid, pärani ja ausad, mingil moel häirivalt läbitungiva pilguga. Poiss seisis ikka veel puuviljaosakonnas, õun käes. Ei püüdnud kuhugi põgeneda. Kui turva-
13
mees kohale jõudis, sulas poisi pahur ilme, muutudes pisut ülemeelikuks, peaaegu rõõmsaks – nagu ta oleks kohanud vana sõpra. ”Kas sa oled kuulnud hea ja kurja tundmise puust?” küsis turvamees. ”Mh?” ”Kui sellelt võetud õuna hammustada, saab tundma head ja kurja.” Poiss vaatas turvameest silmagi pilgutamata. Too ohkas. ”See polegi tingimata hea. Pole hea liiga palju teada. Eriti laste jaoks.” Endiselt turvameest jõllitades tõstis poiss puuvilja aeglaselt suule ja hammustas sellest tüki. Ta pani silmad kinni ja mõnules puuvilja mäludes. Segane, mõtles turvamees. Poisi ülbus ja trots ei meenutanud tavalist noorte mässumeelt. Selles oli lisaks ka midagi muud. ”Ära sunni mind midagi ebameeldivat tegema,” turvamees peaaegu et palus. Poiss hammustas õunast veel ühe tüki ja sättis pooleldi söödud puuvilja hoolikalt tagasi õunahunnikusse. Seejärel ta naeratas ja tõstis käed enda ette, justkui käeraudu oodates. ”Hea küll. Ise tahtsid,” puhises turva. Ta astus poisi juurde, haaras tollel õlast ja käsi-
14
varrest ning kupatas ta siis kaupadest lookas riiulite vahelt kassadeni, seejärel nendest mööda turvaväravateni, mille alarm kohe tööle hakkas. Turvamees keeras poisi näo enda poole. ”Tee oma taskud tühjaks,” käsutas mees ja pigistas poisi õlga nii, et tolle nägu väändus valuirveks. Poiss ei liigutanud ennast, nii et turvamees torkas oma käe tema parka tohutu suurde taskusse ja õngitses sellest fooliumisse mässitud arvutimängu. Selle kõige uuema, mida kõik jõmpsikad mängida tahtsid. Paistis, et poiss ei teadnud, et häiresüsteemi oli muudetud. Vana trikk fooliumiga ei läinud enam läbi. ”Ma ei saa aru, mis selles mängus on, et teid kõiki selle poole kisub. Kas sa tõesti arvasid, et tohid selle endale jätta? Ja nüüd… tõmba uttu! Teiesugustel pole siia asja. Ma ei taha sind selles poes enam kunagi näha!” Turvamees tõukas varast seljast nii kõvasti, et too suutis vaevu tasakaalu säilitada. Ilme poisi näol muutus trotslikuks ja hallide silmade ette laskus udupilv. Turvamees raputas pead ja irvitas metalse häälega. Poisi pea vajus kumarasse ja ta hakkas vastutuult rühkima. Ari tõstis pea ja ohkas. See oli olnud nii lähedal! Mäng oli peaaegu tema oma olnud.
15
Päike piilus muidu pilvisest taevast. Päikesekiir tabas raami, millesse kinnitatud lehe pealkiri kuulutas: ”Uusimad uudised uurimisretkest!” Ari ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Turvamehe sõnad kipitasid endiselt ta meeles. Ari teadis täpselt, mida mees mõtles ”teiesuguste” all.
16
17