1. Norrakeelse originaali tiitel: KEPLER62 – Nedtelling
© Bjørn Sortland, Timo Parvela, Pasi Pitkänen and WSOY First published by Wernen Söderström Ltd in 2015 with the Finnish title Kepler62, Kirja kaksi: Lähtölaskenta. Published by arrangement with Bonnier Rights Finland, Helsinki.
Tõlge eesti keelde © Ajakirjade Kirjastus 2016 Kõik õigused kaitstud. Soome keelde tõlkinud Outi Menna Tõlkija Rain Kooli Illustraator Pasi Pitkänen Toimetaja Piret Lilleväli Küljendaja Mai Grepp Korrektor Inge Pitsner Trükk Tallinna Raamatutrükikoja OÜ ISBN 978-9949-39-251-3
”Lõpuks see õnnestus…” kostab poisi hääl. ”Sa ütlesid, et ma võin helistada millal tahes.” Kulub kolm sekundit, enne kui ma taipan, kes räägib. Vaatan kella. See on varsti kolm. Öösel. Sellel ajal lähen ma tavaliselt magama. ”Hästi,” vastan ma, lootes, et mu hääl on muretu ja rahulik. ”Mitte sõnakestki kellelegi. Tule kohe siia. Võta takso, ma maksan. Palu, et juht sind purskkaevu juurde tooks. Sa ei saa ilma minuta väravast sisse.” ”Okei,” kõlab vaikne vastus ja kõne katkeb. Ma ei ütle talle, et kui ta püüab iseseisvalt purskkaevust kaugemale tulla, lastakse ta maha. Ma arvan, et ta teab seda niigi. Mu süda taob metsikult. Kõik väidavad, et mängul on salajane tase. Ja ma pean tõesti silmas kõiki. Kõik rääkisid ”Kepler62-st” juba enne selle müügiletulekut. Nett oli täis pööraseid kõlakaid ja spekulatsioone. Samuti ajalehed. Televisioon. Ja raadio.
13
Suur osa oli loomulikult lihtsalt müügimüra. Aga ikkagi. Be part of the story, vahutati igal pool. Aga mis lugu see on? Need, kes on võimelised mõtlema mitmele asjale samaaegselt, teavad, et valitsus valetab. Päriselt – kes usaldaks valitsust, mille iga teadaande ees ja järel kõlab lause ”Valitsus on meie sõber”? Usaldavad need, kelle pähe mahub ainult üks mõte korraga. Need, kelle suurim soov on, et valitsus oleks meie sõber. Need, kes ei suuda taluda mõtet, et võib-olla see pole siiski nii. Ma olen alati kannatanud liiga paljude asjade peale mõtlemise all. Ma ei usu, et valitsus meie sõber on. Mul pole tegelikult üldse tõelisi sõpru. Mitte ainukestki. Seetõttu olen ma vaba. Miski ei lähe mulle korda.
14
15
Aga kogu see mula ”Kepleri” ümber on mu huvi äratanud. Lõpuks ometi midagi, mida mina kõige esimesena ei saanud. Midagi, milles on väljakutset. Mängu teemal ei vahutanud ainult meedia. Ka kõik mu nii-öelda sõbrad rääkisid sellest. Nagu ka kõik mu vaenlased, keda polegi kuigi vähe. Isegi mu kehalise kasvatuse õpetaja, kes unistab kolmandast maailmasõjast, kuigi on alles 28-aastane. Lõpuks ometi juhtus midagi, millele ei leidunud vastust Vikipeediast ning mida ei olnud võimalik lahendada pettuse ega rahaga. ”Kepler62” tuleb läbi mängida. Lõpuni. Siis pidavat imesid juhtuma. Keegi ei tea ainult, milliseid. Varsti tuleb mäng siin ka müügile. Lehtedes, netis ja telekas räägitakse vaimustunult suurest uurimisretkest kosmosesse, inimkonna uuest võimalusest. Uudistetulv on lõputu. Igal pool mürtsuvad orkestrid ja lehvivad lipud, kõigile jagatakse kommi. Keda huvitab? Mind vähemalt mitte. Kogu lugu on nagunii lihtsalt valitsuse propaganda. Valitsus kardab, et inimesed ei usu enam paremasse tulevikku. Ja et meil on abi vaja.
16
17
Keegi mu ümber ei räägi sellest, aga ma olen kaua mõelnud, et äkki on meie maailm lõplikult hävimas. Meid on liiga palju, kliima on liiga halb, inimesed on liiga palju sõdinud, bakterid on liiga vastupanuvõimelised. Pole just nii-öelda peomeeleolu.
18
19
Mulle endale mängimine ei meeldi ja detailid mind ei huvita. ”Kepler62” lõpus oli pistoda, mille otstarbe kohta ei teadnud keegi midagi muud kui seda, et päris mängu lõpus ilmus nähtavale puust uks, mida oli võimalik pistodaga kraapida. Mängu mängimine oli selles mõttes odav, et järgmisele tasemele pääsemiseks polnud vaja osta mingeid lisamooduleid ega muud kraami. Alles viimane faas nõudis netis sisselogimist. See, kui raske mäng lõpuks oli, ajas täiesti hulluks – ja see mulle meeldis. Kuulujutud vastasid tõele. Sajandale tasemele viiva ukse taga oli midagi. Saladus. Keegi poiss Lõuna-Koreast oli sellest jagu saanud. Ja mingi soome poiss ja kanada tüdruk. Ning veel paar ülejäänut. Nad ei olnud nõus midagi rääkima, aga ma olin näinud neist reklaampilte, kus neil oli seljas mingi vormiriietus. Igaühest oli üks pilt koos ”Kepler62” logoga. ”Me leidsime vastuse. See oli totralt lihtne,” oli pildil kirjas. Muuseas, pole tõsi, et lahendust pole võimalik osta. Loomulikult on, nagu mida tahes muud. Osta võib sõpru, poiss-sõbra, mingi väikse vaese riigi. Kõike võib. Kõll, saan sõnumi telefoni: ”Ma olen kohe purskkaevu juures. Tuled sa välja?”
20
2. Näpin südamekujulist medaljoni, mälestust emast. Ma teen nii alati, kui ma närvis olen. Medaljon käib lahti, sees on ema pilt. Ma ei suuda seda kuigi tihti vaadata. Ma panen selga ema vana punase jaki, mida ma pole nõustunud ära viskama. Väljas sajab, vihmapiisad on suured, külmad ja märjad. Ma püüan mitte libastuda Carrara marmorist valmistatud luukarva trepiastmetel. Ainuüksi marmor koos kohaletoimetamisega maksis neli miljonit. Siis kõnnin titaanist valmistatud veepüssi meenutava purskkaevu juurde, mille isa tellis miljardärist kunstniku Jeff Koonsi käest. Taksojuht näeb välja, nagu tahaks ta kohe lastekaitsesse helistada. Üldiselt on ju nii, et öösiti liiguvad väljas ainult masinlikud, neurotuunitud lapsed. Halfman-halfbiscuit05 paistab olevat – kui võimalik – tavapärasest veel rohkem omadega läbi, stressis ning kahvatum.
21