Armas lugeja!
Kui ma olin „Cliftoni kroonikate” viimase raamatu kirjutamisega lõpule jõudnud, saatsid mitu lugejat mulle kirja sooviga saada veel midagi teada Harry Cliftoni romaanide kangelase William Warwicki kohta.
Ma tunnistan, et olin enne töö alustamist William Warwicki sarja esimese loo „Kes kahju kardab...” kallal säärast mõtet juba üksjagu kaua peas veeretanud.
„Kes kahju kardab...” algab sellega, et William otsustab isa suureks kohkumuseks mitte hakata pärast kooli lõpetamist tema õpipoisiks advokaadiametis, vaid minna teenima pealinna politseisse. William jääb oma tahtmisele kindlaks ning käesolevas avaromaanis me jälgime tema elu patrullpolitseinikuna erinevate, nii heade kui ka mitte just väga heade tegelaste seltskonnas, kes satuvad tema teele sellal, kui ta püüab saada uurijaks ja viiakse üle Scotland Yardi.
Te hakkate hoidma selles sarjas silma peal Williami käekäigul ajal, mil ta tõuseb detektiivkonstaablist pealinna politsei ülema kohale.
Praegu on mul käsil sarja teine romaan, mis keskendub ajavahemikule, mil William teenis noorukese detektiivseersandina elitaarses uimastivastase võitluse üksuses.
William Warwicki saamine politseiülemaks sõltub ühevõrra nii tema enda sihikindlusest ja võimekusest kui ka minu lootusest, et – mitte teil, vaid minul – selleks ikka jaksu jätkub.
See ei ole detektiivjutustus, vaid jutustus detektiivist
1979. AASTA 14. JUULI
„Sa ei räägi seda ju ometi tõsiselt.”
„Isa, kui sa oleksid kasvõi kordki kuulanud, mida ma olen viimase kümne aasta jooksul öelnud, siis sa mõistaksid, et olen praegu nii tõsine, kui üldse olla saab.”
„Aga sulle pakuti ju Oxfordis minu vanas kolledžis kohta õigusteaduse õppimiseks ja pärast lõpetamist sa saaksid minu juurde büroosse tulla. Mida muud võiks üks noor mees veel tahta?”
„Ta tahab, et tal lubataks oma eluteed ise valida ega eeldataks lihtsalt, et ta kõnnib oma isa jälgedes.”
„Kas selles oleks siis midagi nii väga halba? Mina nautisin ju lõppude lõpuks põnevat ja kasutoovat karjääri ning ma söandan oletada, et saavutasin sealjuures ka teatavat edu.”
„Hiilgavat edu, isa, kuid me ei aruta praegu mitte sinu, vaid minu karjääri. Ja võib-olla ma ei tahagi olla tipptasemel kriminaaladvokaat, kes pühendab kogu oma elu terve pundi säherduste pättide kaitsmisele, keda tal ei tuleks pähegi enda juurde klubisse lõunastama kutsuda.”
„Sa oled vist unustanud, et needsamad pätid on maksnud kinni sinu hariduse ja selle elustiili, mida sa praegu mõnuga harrastad.”
„Isa, seda ei lasta mul iial unustada ja seetõttu ma kavatsengi saata oma elu mööda, hoolitsedes selle eest, et noodsamad pätid ikka pikalt luku taga istuksid ega saaks tänu sinu oskuslikule advokaaditööle vabalt ringi hulkuda ja kuritegelikku elu jätkata.”
William arvas, et on isal viimaks suu lukku pannud, kuid ta eksis.
„Kallis poiss, võib-olla me jõuame mingisugusele kompromissile?”
„Isa, selleks pole vähimatki võimalust,” lausus William kindlalt.
„Sinu jutt on praegu nagu karistusaja lühendamist taotleva advokaadi oma siis, kui ta saab aru, et tal ei ole kaitsmisel suurt millelegi toetuda. Kuid vähemalt sedapuhku kõlavad sinu ilukõnelised sõnad kurtidele kõrvadele.”
„Kas sa ei luba mul isegi oma seisukohti esitada, enne kui need pikemalt mõtlemata nurka viskad?” kostis isa.
„Ei luba, sest ma ei ole milleski süüdi ega ole sunnitud tõestama vandekogule oma süütust lihtsalt selleks, et sulle heameelt valmistada.”
„Aga kas sa selleks, mu kallis, oleksid nõus midagi tegema, et minule heameelt valmistada?”
William oli lahinguõhinas sootuks unustanud, et teises lauaotsas istub vaikselt ema, kes jälgib abikaasa ja poja vahelist piigivõitlust tähelepanelikult. Isaga toimetulemiseks oli William hästi ette valmistatud, ent ta teadis, et emale ta vastu ei saa. Ta vakatas uuesti. Isa kasutas selle vaikuse ära.
„Milord, mida te selle all silmas peate?” ütles Sir Julian kuuehõlmu sikutades ja pöördudes abikaasa poole nii, nagu oleks too kõrgema kohtu kohtunik.
„William peab saama loa minna tema enda valitud ülikooli,” ütles Marjorie, „valida ise eriala, mida ta tahab õppida, ja asuda pärast lõpetamist tööle ametis, mida ta tahab pidada. Ja veelgi tähtsam on see, et kui ta on niiviisi teinud, annad sina armulikult alla ega võta kõnealust teemat enam kunagi jutuks.”
„Ma pean tunnistama,” lausus Sir Julian, „et ehkki ma nõustun teie targa otsusega, võib juhtuda, et selle viimase osa täitmine osutub raskeks.”
Ema ja poeg purskasid naerma.
„Kas ma tohin kergendavatele asjaoludele toetudes karistuse leevendamist taotleda?” päris Sir Julian süütult.
„Ei tohi,” ütles William, „sest ma nõustun ema tingimustega ainult juhul, kui sa toetad kolme aasta pärast ilma igasuguste piiranguteta minu otsust asuda teenima pealinna politseis.”
Advokaat Sir Julian Warwick tõusis oma kohalt laua otsas, noogutas abikaasale kergelt ja ütles vastumeelselt: „Kui see Teie Lordlikule Kõrgusele heameelt valmistab.”
Detektiiviks oli William Warwick tahtnud saada alates ajast, mil ta lahendas kaheksa aasta vanusena „kadunud šokolaadibatoonide Mars juhtumi”. Nagu ta oma internaadi juhatajale seletas, oli tegemist lihtsa paberist jäljega, mis ei vajanud isegi suurendusklaasi.
Asitõendid maiustuse ümbrispaberite näol leiti süüdlase õpperuumi prügikorvist ja pahategija ise ei suutnud tõestada, et ta on sellel poolaastal kulutanud oma taskuraha kompvekipoes.
Ja Williami jaoks muutis juhtunu veelgi hullemaks asjaolu, et Adrian Heath oli üks tema lähemaid semusid ja ta oli eeldanud, et sellest tuleb elukestev sõprus. Kui ta seda koolivaheajal isaga arutas, ütles Williami vanamees: „Me peame lootma, et Adrian on sellest kogemusest õppust võtnud, sest vastasel korral võib poisist saada kes teab mis.”
Ehkki arstiks, juristiks, õpetajaks ja isegi raamatupidajaks saamisest unistavad koolikaaslased Williamit pilkasid, ei olnud kutsenõustaja vähimalgi määral üllatunud, kui William teatas talle, et tema hakkab detektiiviks. Teised poisid olid ju lõppude lõpuks andnud talle juba enne esimese poolaasta lõppu hüüdnime Sherlock.
Williami isa baronet Sir Julian Warwick oli tahtnud, et tema poeg läheks Oxfordi õigusteadust õppima täpselt samamoodi, nagu oli teinud kolmkümmend aastat varem tema ise. Kuid William oli võtnud isa kõikidest jõupingutustest hoolimata kindlalt nõuks asuda kohe kooli lõpetamise päeval teenima korrakaitsejõudude ridades. Viimaks jõudsid kaks kangekaelset meest kompromissile, mille ka ema heaks kiitis. William läheb Londoni Ülikooli ja õpib kunstiajalugu – isa keeldus seda eriala tõsiselt võtmast – ning kui ta tahab pärast kolme aasta möödumist ikka veel politseinikuks saada, annab Sir Julian armulikult alla. William teadis, et seda ei juhtu siiski iial.
William nautis kolme Londoni King’s College’is veedetud aasta viimset kui üht hetke ja jõudis seal mitu korda armuda. Kõigepealt Hannah’sse ja Rembrandti, seejärel Judysse ja Turnerisse ning lõpuks Rachelisse ja Hockneysse, enne kui jäi pidama Caravaggio juurde – see armulugu oli määratud kestma terve tema eluea, kuigi isa juhtis ta tähelepanu asjaolule, et too suur Itaalia kunstnik oli mõrtsukas ja oleks tulnud üles puua. William käis välja arvamuse,
et tegemist on piisavalt hea põhjusega surmanuhtlusest loobumiseks. Isa ja poeg ei olnud järjekordselt ühel meelel.
Kooli lõpetamisele järgnenud suvepuhkuse ajal rändas William läbi terve Euroopa, minnes Roomast Pariisi, Berliini ja sealt edasi Peterburi, et ühineda pikkades järjekordades teiste pühendunutega, kes soovisid möödunud aegade meistritele austust avaldada. Kui ta viimaks ülikooliga ühele poole sai, arvas tema juhendajast professor, et ta peaks võtma kaalumisele doktorikraadi kaitsmise Caravaggio süngema poole teemal. William vastas, et just nimelt süngem pool ongi see, mida ta kavatseb uurima hakata, ent ta tahab selgitada välja midagi enamat mitte kuueteistkümnenda, vaid kahekümnenda sajandi kurjategijate kohta.
Pühapäeva, 1982. aasta 5. septembri pärastlõunal viis minutit enne kella kolme kandis William oma saabumisest ette Londoni põhjaosas asuvas Hendoni politseikolledžis. Ta nautis selle väljaõppekursuse peaaegu iga minutit alates kuningannale truuduse vandumisest kuni kuueteistkümne nädala pärast aset leidnud lõpuparaadini.
Järgmisel päeval anti talle mereväesinisest saržist vormirõivad, kiiver ja nui ning akendest möödumisel ei suutnud ta kordagi panna vastu kiusatusele heita pilk oma peegelpildile. Kolonelleitnant hoiatas teda esimese koolituspäeva rivistusel, et politseivorm võib inimese isiksust muuta, kusjuures sugugi mitte alati paremuse suunas.
Teisel päeval algasid Hendonis õppetunnid, mis toimusid vaheldumisi auditooriumis ja võimlas. William õppis seadusi tundma tervete paragrahvide kaupa, kuni suutis neid sõna-sõnalt peast ette lugeda. Ekspertiisi ja sündmuskoha analüüsi tunnid olid tema jaoks pidu ja pillerkaar, ehkki pärast tutvumist liberajaga avastas ta peagi, et tema autojuhtimisoskused on üsnagi algelised.
Aastate viisi hommikusöögilaua taga isaga teravmeelseid väitlusi läbi tegema pidanud William tundis ennast sundimatult mängukohtusaalis, kus juhendajad ristküsitlesid teda tunnistajapuldis, ega jäänud kellelegi alla isegi enesekaitsetreeningutel, kus ta õppis relvitustama, käeraudadesse panema ja talitsema endast märksa kogukamaidki tegelasi. Talle õpetati ka konstaabli õigust vahistada, läbi otsida ja valdustesse siseneda, õigustatud
ulatuses jõudu rakendada ning kõige tähtsamana langetada otsuseid omaenda parema äranägemise järgi. „Ärge alati eeskirjade külge klammerduge,” soovitas talle juhendaja. „Mõnikord te olete sunnitud kasutama tavalist tervet mõistust, mis ei olegi tegelikult nii väga tavaline asi, nagu te üldsuse esindajatega kokku puutudes avastate.”
Ülikoolis veedetud ajaga võrreldes tiksusid eksamid tema teele korrapäraselt nagu kellavärk ja ta polnud sugugi üllatunud, et mitu kandidaati enne kursuse lõppu välja pudenes.
Pärast lõpuparaadile järgnenud ja pealtnäha terve igaviku kestnud kahenädalast vaheaega sai William viimaks kirja, milles talle anti korraldus ilmuda järgmisel esmaspäeval hommikul kell kaheksa Lambethi politseijaoskonda. Selles Londoni piirkonnas ei olnud ta varem kordagi käinud.
Politseikonstaabel number 565LD omas pealinna politsei teenistusse astudes küll kõrgharidust, kuid ta otsustas mitte kasutada kärmemini mööda teenistusredelit tõusta lubava kiirendatud edutamise skeemi eeliseid, sest ta tahtis teenida esimesest päevast alates kõikide teiste uustulnukatega võrdsetel tingimustel. Ta jäi nõusse sellega, et katseajaga stažöörina peab ta enne, kui tal tekib lootus uurijaks saada, vähemalt kaks aastat korda pidades tänavatel patrullima, ja kui aus olla, ei suutnud ta kuidagiviisi ära oodata, millal ta omapäi sügavas kohas vette heidetakse.
Stažööriaja esimesest päevast peale juhendas Williamit tema mentor konstaabel Fred Yates, kellel oli turjal kahekümne kaheksa aasta pikkune teenistusaeg politseis ja kellele oli jaoskonna peainspektor andnud korralduse „poisi eest hoolitseda”. Nendel kahel mehel polnud teineteisega kuigi palju ühist peale selle, et mõlemad olid tahtnud juba varakult korrakaitsjaks saada, aga nende isad olid teinud kõik, mida suutsid, et mitte lasta neil valitud rajale astuda.
„Kolm keeldu,” oli esimene asi, mida Fred ütles, kui teda selle märgade kõrvatagustega lapsukesega tuttavaks tehti. Ta ei jäänud Williami küsimust ootama.
„Ära võta midagi lihtsalt teatavaks, ära usu kedagi, ära jäta milleski kahtlemata. See on ainus seadus, mille järgi elan mina.”
Mõne järgneva kuu jooksul tegi Fred Williami tuttavaks murdvaraste, uimastikaubitsejate ja kupeldajate maailmaga ning sellesse aega sattus ka esimene laip. William tahtis õilsat rüütlit Sir Galahadi vääriva õhinaga kõik kurjategijad luku taha pista ja maailma senisest paremaks kohaks muuta. Fred oli küll maalähedasem, ent ta ei teinud kordagi katset Williami noorusliku innu leeke summutada. Noor stažöör tabas peagi ära, et üldsuse esindajad ei tea, kas mõni politseinik on kandnud vormi paar päeva või paar aastat.
„Sul on käes aeg peatada oma esimene auto,” ütles Fred Williami teisel patrullimispäeval, kui nad olid seisatanud ühe foori juures. „Me jääme siiakanti seniks, kuni keegi punase alt läbi sõidab, ning siis võid sa sõiduteele astuda ja talle peatumiseks viibata.” William paistis pabistavat. „Ülejäänu jäta minu hooleks. Kas sa näed seda puud seal umbkaudu saja jardi kaugusel? Mine selle taha peitu ja oota seni, kuni ma sulle märku annan.”
William kuulis puu taga seistes, kuidas ta süda klopib. Ta ei pidanud kuigi kaua ootama, kui Fred juba tõstiski käe ja hüüdis: „Sinine Hillman! Võta kinni!”
William astus teele, ajas käe püsti ja suunas auto kõnnitee äärde.
„Sina ära ütle midagi,” lausus Fred verivärske ametivenna kõrvale jõudes. „Jälgi hoolikalt ja pane tähele.” Nad kõndisid üheskoos auto juurde, mille juht endapoolse akna alla keris.
„Tere hommikust, härra,” ütles Fred. „Kas te teate, et te sõitsite läbi punase tule alt?”
Juht noogutas, kuid ei rääkinud midagi.
„Kas ma saaksin teie juhiluba näha?”
Juht avas kindalaeka, õngitses välja juhiloa ja ulatas selle Fredile. Olles dokumenti mõni hetk uurinud, sõnas Fred: „Härra, eriti ohtlik on see praegusel hommikusel ajal, sest läheduses asub kaks kooli.”
„Palun vabandust,” ütles juht. „Rohkem seda ei juhtu.”
Fred andis talle loa tagasi. „Sedapuhku saate kõigest hoiatuse,” ütles ta, William aga kirjutas oma märkmikku auto registrinumbri. „Kuid vahest te, härra, olete tulevikus siiski pisut ettevaatlikum.”
„Ma tänan teid, härra politseinik,” ütles juht.
„Milleks ainult hoiatus,” küsis William, kui auto pikkamisi kohalt minema sõitis, „kui sa oleksid võinud talle karistuse määrata?”
„Tänu suhtumisele,” kostis Fred. „See härrasmees oli viisakas, tunnistas oma viga ja palus vabandust. Milleks ühele tavaliselt seaduskuulekale ühiskonnaliikmele meelehärmi valmistada?”
„Nii et mis see siis oleks olnud, mis oleks pannud su teda karistama?”
„Kui ta oleks öelnud: „Politseinik, kas teil midagi paremat teha ei ole?” Või halvemal juhul: „Kas te ei peaks tõelisi kurjategijaid taga ajama?” Või minu lemmiklause: „Kas te ei saa aru, et mina olengi see, kes teile palka maksab?” Oleks ta öelnud ükskõik millise nendest asjadest, oleksin ma teda vähimagi kõhkluseta karistanud. Kusjuures ühe lontruse olin ma näiteks sunnitud jaoskonda tirima ja paariks tunniks luku taha pistma.”
„Kas ta muutus vägivaldseks?”
„Ei, ta tegi midagi palju hullemat. Ta rääkis mulle, et ta on politseiülema lähedane sõber ja et ma veel kuulen temast. Nõnda ma siis teatasingi talle, et ta saab jaoskonnast oma sõbrale helistada.” William purskas naerma. „Just nimelt,” ütles Fred, „ja nüüd mine puu taha tagasi. Järgmisel korral küsitled sina ja mina vaatan pealt.”
Valitsusnõunik Sir Julian Warwick istus laua ühes otsas ja tema pea oli varjunud Daily Telegraphi taha. Ta pomises vahetevahel „oi-oi”, laua teises otsas istuv abikaasa aga jätkas oma igapäevast heitlust Timesi ristsõnadega. Heal päeval oleks saanud Marjorie viimase sõna paika veel enne, kui mees lauast tõuseb, et vandeadvokaatide Lincoln’s Inni minna. Halval päeval oleks ta pidanud Julianilt nõu küsima – ja harilikult kasseeris mees sellise teenuse eest ju sisse sada naela tunnis. Ta tuletas naisele korrapäraselt meelde, et käesolevaks hetkeks võlgneb too talle 20 000 naelsterlingit. Marjoriet pidasid kinni kümme tähte paremale ja neli tähte alla.
Sir Julian jõudis juhtkirjani parajasti siis, kui abikaasa maadles viimase sõnaga. Ta polnud senimaani veendunud, et surmanuhtlus tuleks kaotada, ja seda iseäranis veel juhul, kui kuriteo ohver on politseinik või riigiteenistuja, ent tegelikult polnud selles veendunud ka Telegraph. Sir Julian keeras ette viimase lehekülje, et saada teada, kuidas läks Blackheathi ragbiklubil nende iga-aastasel kohtumisel Richmondiga. Ülevaate sellest võistlusest läbi lugenud, hülgas ta spordileheküljed, sest tema arvates eraldas ajaleht liiga
palju ruumi jalgpallile. Tegemist oli veel ühe märgiga selle kohta, et riik on omadega rappa minemas.
„Charlesist ja Dianast on Timesis imeilus pilt,” lausus Marjorie.
„Kauaks seda ei jätku,” ütles Julian ning tõusis oma kohalt, kõndis Marjorie juurde ja suudles naist laubale nagu igal hommikul. Nad vahetasid ajalehti, et mees saaks rongiga Londonisse sõites uurida ülevaateid kohtuprotsessidest.
„Ära unusta, et lapsed tulevad pühapäeval lõunat sööma,” tuletas Marjorie talle meelde.
„Kas William on oma uurijaeksami ära teinud?” küsis Julian.
„Mu kallis, nagu sa väga hästi tead, ei lubata tal eksamile minna enne, kui ta on kaks aastat tänavatel patrullinud, ja seda tööd jätkub tal veel vähemalt kuueks kuuks.”
„Kui ta oleks mind kuulanud, siis oleksid tal praegu juba vandeadvokaadi õigused.”
„Ja kui sina oleksid teda kuulanud, siis sa teaksid, et kurjategijate istuma panemine huvitab teda märksa enam, kui võimaluste otsimine selleks, et neid konksu otsast päästa.”
„Ma ei ole veel alla andnud,” lausus Sir Julian.
„Sa ole lihtsalt tänulik sellegi eest, et vähemalt meie tütar on sinu jälgedesse astunud.”
„Seda Grace nüüd küll teinud ei ole,” turtsus Sir Julian. „Too plika kaitseks iga puruvaest hädapätakat, kes talle tee peal ette jääb.”
„Tal on kuldne süda.”
„Siis on ta sinusse,” sõnas Sir Julian, uurides samal ajal seda ainsat sõna, mis oli abikaasal ristsõnadesse leidmata jäänud: „Sale lihtsõdur, kes lõpetas kepikesega. Neli tähte.”
„Välimarssal SLIM,” ütles Sir Julian võidurõõmsalt. „Ainus inimene, kes on alustanud sõjaväeteenistust reamehena ja lõpetanud välimarssalina.”
„Kõlab Williami moodi,” ütles Marjorie. Ent mitte enne, kui uks abikaasa järel oli sulgunud.
William ja Fred lahkusid ennelõunast ringkäiku alustades jaoskonnast veidi pärast kella kaheksat. „Sellel kellaajal ei sooritata just palju kuritegusid,” kinnitas Fred noorele stažöörile. „Kurjategijad on nagu rikkad ja suurt enne kümmet nad üles ei ärka.” William oli möödunud pooleteise aasta jooksul harjunud Fredi tihtipeale korratavate tarkuseteradega, mis olid osutunud märksa kasulikumaks kui ükskõik mis muu, mida võis leida pealinna politseiteenistuja ametikohustusi kirjeldavast käsiraamatust.
„Millal sa oma uurijaeksamit tegema lähed?” päris Fred, kui nad mööda Lambeth Walki kõnnisklesid.
„Mitte enne kui aasta pärast,” kostis William. „Kuid ma arvan, et paugupealt sa minust siis veel lahti ei saa,” lisas ta, kui nad olid lähenemas kohalikule ajalehekioskile. Ta heitis pilgu pealkirjale: „Konstaabel Yvonne Fletcher sai Liibüa saatkonna ees surma.”
„Pigem vist ikka mõrvati,” ütles Fred. „Vaene neiu.” Ta ei rääkinud mõnda aega enam midagi. „Mina olen terve elu konstaabel olnud,” suutis ta viimaks öelda, „ja see sobib mulle suurepäraselt. Aga sina ...”
„Kui ma eksami ära teen,” sõnas William, „siis oled sina see, keda ma selle eest tänama pean.”
„Kooripoiss, mina ei ole selline nagu sina,” ütles Fred. William kartis, et see hüüdnimi jääbki talle külge kogu politseikarjääri ajaks. Tema ise eelistas Sherlockit. Ta polnud ühelegi sõbrale jaoskonnas kunagi tunnistanud, et on olnud kooripoiss, ja ta soovis alati vanem välja näha, kuigi ema oli talle korra öelnud: „Sa hakkad niipea, kui sa paistad vanemana, tahtma välja näha noorem.” Kas keegi ei ole siis iial oma vanusega rahul, pani William imeks. „Selleks ajaks, kui sa politseiülemaks saad,” jätkas Fred, „olen mina vanadekodusse pistetud ja sa oled minu nimegi unustanud.”
Williamile polnud iial pähe tulnud, et ta võib viimaks tõusta politseiülema kohale, kuigi ta oli kindel, et konstaabel Fred Yatesi ei unusta ta kunagi.
Fred märkas noorukit siis, kui too jooksujalu lehekioskist välja tormas. Hetk hiljem järgnes talle härra Patel, kes poleks teda siiski eales kätte saanud. William hakkas noorukit taga ajama ja Fred järgnes talle kõigest jard tagapool. Nad mõlemad jõudsid härra Patelile järele siis, kui poiss nurga taha keeras. Kuid kulus veel sadakond jardi, enne kui William sai temast kinni kahmata. Nad viisid nooruki kahekesi tagasi kioskisse, kus ta andis härra Patelile üle Capstani paki.
„Härra, kas te esitate süüdistuse?” küsis William, kelle märkmik oli juba avatud ja pliiats kirjutamisvalmis.
„Mis mõtet sellel oleks?” lausus lehepoodnik sigaretipakki riiulile tagasi asetades. „Kui te ta kinni panete, asub tema asemele noorem vend.”
„Tomkins, sul on õnnelik päev,” ütles Fred ja andis poisile kõrvakiilu. „Kanna lihtsalt hoolt selle eest, et sa koolis oleksid, kui meie kohale ilmume, sest muidu võin ma su vanamehele öelda, mis sul käsil oli. Kusjuures võta arvesse,” lisas ta Williami poole pöördudes, „et need plärud olidki tõenäoliselt mõeldud tema vanale.”
Tomkins punus minema. Tänava lõppu jõudes jäi ta seisma, pöördus ümber, hüüdis: „Võmmirämps!” ja näitas mõlemale solvavalt kaht sõrme.
„Võib-olla sa oleksid pidanud tal kõrvad rohkem kui tuliseks tegema.”
„Mida sa sellega öelda tahad?” päris Fred.
„Kuueteistkümnendal sajandil naelutati varastamast tabatud poiss kõrvapidi posti külge ja ainus võimalus sealt pääseda oli ennast lahti rebida.”
„Pole just paha mõte,” lausus Fred. „Sest ma olen sunnitud tunnistama, et ma ei ole tänapäeva politsei võtetest päris hästi aru saanud. Selleks ajaks, kui sina vanaduspuhkusele lähed, peate te tõenäoliselt ütlema kurjategijatele „söör”. Minul on siiski jäänud pensionini kõigest poolteist aastat ja sina oled siis juba Scotland Yardis. Ehkki kui ma peaaegu kolmekümne aasta eest politseisse tulin,” lisas Fred, olles valmis oma igapäevast tarkuseportsu välja
jagama, „oli meil tavaks temasugused poisikesed käeraudadega radiaatori külge kinnitada, täiskuumus peale keerata ja mitte lasta neid lahti enne, kui nad on üles tunnistanud.”
William puhkes naerma.
„Ma ei teinud nalja,” ütles Fred.
„Kui palju aega Tomkinsil sinu arvates vanglasse jõudmiseni kulub?”
„Mina teeksin panuse sellele, et enne türmi minemist käib ta korra ära noortevanglas. Päris tõega vihale ajab siinjuures see, et kui ta on juba luku taha pandud, siis on tal olemas omaenda kamber ja kolm korda päevas toit laual ning teda ümbritsevad kutselised kurjategijad, kes õpetavad talle suure rõõmuga oma ametit seni, kuni ta selle kuritegevuse ülikooli lõpetab.”
Williamile tuletati päevast päeva meelde, kui hästi tal on vedanud, et ta sündis keskklassi titevoodisse armastavate vanemate ja teda poputava vanema õe keskele. Kuigi ta ei tunnistanud ealeski ühelegi ametivennale, et ta sai hariduse ühes Inglismaa juhtivatest erakoolidest ja omandas seejärel kunstiajaloolase kraadi Londoni King’s College’is. Ja kohe kindlasti ei maininud ta seda, et tema isale laekuvad korrapäraselt suured rahasummad mõnelt riigi kõige kurikuulsamalt seaduserikkujalt.
Nad jätkasid oma ringkäiku ning mitmed kohalikud elanikud andsid lahkelt märku, et on Fredi ära tundnud, mõni aga ütles tere hommikust isegi Williamile.
Kui nad paari tunni pärast jaoskonda tagasi jõudsid, ei vaevunud Fred noorest Tomkinsist valveseersandile ette kandma, sest ta suhtus paberimäärimisse niisamuti nagu tänapäeva politsei töövõtetessegi.
„Tahad tassikest?” küsis Fred samme einelaua poole seades.
„Warwick!” hüüdis kellegi hääl nende tagant.
William pöördus ja nägi arestikambrite seersanti sõrmega tema poole näitamas. „Üks vang vajus kambris kokku. Vii tema retsept lähimasse apteeki ja lase talle rohi valmistada. Ja tee kähku.”
„Just nii, seersant,” kostis William. Ta haaras ümbriku ning läbis joostes kogu tee kohalikul äritänaval asuva Bootsi rohupoeni, kus ta leidis eest kannatlikult ravimileti ees ootava järjekorrakese. Ta palus selle eesotsas ootavalt naiselt vabandust ja ulatas ümbriku apteekrile. „Sellega on väga kiire,” ütles ta.
Neiu tegi ümbriku lahti ja luges juhised hoolikalt läbi, enne kui ütles: „Üks nael ja kuuskümmend penni, konstaabel.”
William otsis kobamisi taskust münte ja andis need apteekrile.
Neiu registreeris ostu kassaaparaadis, pöördus ümber, võttis riiulilt kondoomipakendi ja ulatas selle talle. Williami suu vajus küll valla, kuid sõnu sealt välja ei tulnud. Ta tajus valusalt tõsiasja, et mitu inimest järjekorras irvitavad. Ta oli juba valmis minema hiilima, kui apteeker ütles: „Konstaabel, ärge oma retsepti unustage.” Ta andis ümbriku Williamile tagasi.
Mitu lõbustatud silmapaari jälgis teda, kui ta tänavale lipsas. Ta ootas seni, kuni oli nende vaateväljast eemaldunud, avas siis ümbriku ja luges selles olnud kirjakest.
Lugupeetud härra või proua! Ma olen häbelik noor konstaabel, kes sai lõpuks ühe tüdruku nii kaugele, et ta tuleb minuga kohtama, ja ma loodan, et täna õhtul on mul õnne. Aga kas teil on võimalik mind aidata, sest rasedaks ma teda teha ei taha?
William puhkes naerma, pani kondoomipaki taskusse ja läks jaoskonda tagasi. Tema esimene mõte oligi see, et oleks mul ometi sõbratar.