Elas kord sõdalane, kel oli mõõk. Sõdalane tundis selle üle suurt uhkust.
„Minu mõõk raiub puruks ükskõik mille!“
kõneles ta ühtelugu. Ega teinud muud, kui raius oma sõnade kinnituseks järjepanu kõike, mis ette juhtus: siuh-siuh-siuh.
Ühel päeval raius sõdalane oma mõõga tugevuse prooviks maha
terve metsa ja pidas kinni üksnes seepärast, et kõht läks tühjaks.
Sõdalane elas väikeses kindluses.
Ta oli selle ise ehitanud, et tõrjuda vaenlasi, juhuks kui
mõni peaks kunagi tekkima.
Sõdalane ütles: „Leian üles selle, kes mu kindluse hävitas, ning raiun ta pooleks.“ Siis marssis ta kraavi juurde, mida mööda oli vesi kohale tulvanud.
