Keset ilu ja valu by Apollo Raamatud

Pärast Jälgimäe kooli lõpetamist ja teedevalitsuse maalribrigaadis töötatud suve vaatas Priit tulevikku vägagi lootusrikkalt. Sihid olid seatud ning esmalt tundusid need igati jõukohased. Esialgu kulgeski kõik plaanipäraselt. Aga siis hakkas Meriniitidel üks ja teine asi kuidagi märkamatult kiiva kiskuma. Mida nädal edasi, seda süngemaks pilt muutus, eriti Priidul. Sügisel viis noormees oma paberid Tallinna kaugõppekeskkooli. Ent peatselt ta taipas, et Kevade tänaval võib õppimisega hätta jääda. Esmakordselt elus! Omajagu põhjustas seda kindlasti näiline vabadus ning muretu arusaam, et küll kunagi jõuab. Peamiseks mureks kujunes tal aga tundides osalemine. Pikad töised pühapäevad istus Priit küll reeglina tundides, aga arvestusi ja eksameid teha sai vaid nädala sees, kahel kindlal õhtupoolikul. Nädala sees ööbis ta ühe öö Gogoli tänaval elava vanaema juures. Lisaks veetis ta pool päeva Hõbeda tänaval asuva tädi Johanna perega. Rohkem ta nende külalislahkust kuritarvitada ei tihanud. Sellest paraku ei piisanud. Rongiliiklus oli aga endiselt äärmiselt hõre ja linnas tekkis palju kasutut tühja aega. Talvel hakkas ta mõistma neid õppureid, kes algusest saadik täie tambiga arvestusi tegid ja nagu hullud eksameid sooritasid. Aga tema jaoks oli siis juba hilja. Nagu teistelgi, kes iseseisvalt õppimisele seltskondlikku suhtlemist harrastasid. Varakevadel oli selge, et ühe aastaga klassi lõpetada ei õnnestu ja mõttetutest ponnistustest oli arukam loobuda. „Parem puhka,“ lohutas Marta poega, kui Priit ühel märtsihommikul oma muredest emale avameelselt pajatas. „Sul maalgi tegemisi küllaga.

Sügisel lähed tavalisse keskkooli. Ja kahetseda pole midagi – tegelikult harjusid sa sel talvel oma tegemisi iseseisvalt ette planeerima. Seegi on suur asi. Pealegi oleksid sa linnas elades kindlasti hakkama saanud,“ oli ema veendunud. „Kes teab? See pagana vene keele grammatika ...“ „Rumalamaks sa igatahes ei jäänud,“ tõmbas Marta kooliteemale sedapuhku joone alla. „Kummatigi said isapoolsete sugulastega tihedalt suhelda.“ „Jah, tädi Juku juures oli vahva olla: suure Felixiga mängisin alati partii või paar-kolm malet. Ja ka väikese Felixiga sain hea klapi.“ „Aga Juku?“ „Heasüdamlik, kuid räägib liiga palju. Ja muudkui õpetab.“ Seepeale ema itsitas. „Jah, see on tema komme. Aga kuidas Muti juures meeldis?“ „Vanaema on endiselt kuldne ja räägib igasuguseid huvitavaid lugusid, aga tema vanema tütrega me ei lävi. Avalikku pahandust pole olnud, kuid mingi pinge püsib kogu aeg õhus. Võib-olla sa ise tead, milles asi?“ „Arvan teadvat – vana vimm: ta sokutas isale kunagi rikast pruuti, vabrikandi tütart. Isa valis aga minu.“ „Ja nii kaua peab viha ...“ „Elus juhtub hullematki,“ pomises ema, viies jutu sujuvalt mujale. „Koolis kohtasid kindlasti mitut sorti inimesi?“ Seepeale Priit turtsatas vaikselt. „Mida sa naerad?“ „Nägin viimati, kuidas pika halli habemega vanamees füüsika kontroll töö ajal spikerdamisega vahele jäi.“ „Mida õpetaja tegi?“ „Küsis, et millest ma karistamisel pean nüüd lähtuma, kas õpilasest või habemest?“ „Ja mida papi vastas?“ „Isiklikult eelistaksin ma seekord habet.“

Nüüd pahvatasid mõlemad valju häälega naerma. Seejärel ema küsis: „Ja kuidas olukord lahenes?“ „Õps on ladusa jutuga igavesti maru mees. Oli habemega päri, aga lubas järgmine kord seda kääridega väheke pügada.“ „Ja taat?“ „Ta olevat kodustele öelnud, et laseb teistel oma habeme kallale minna alles siis, kui klassitunnistus taskus.“ „Lõuapoolikud mõlemad,“ muigas ema. „Natuke head nalja kulub ka halva asja juures alati ära!“ Kui Priit paar nädalat hiljem kooli kantseleisse paberite järele läks, soovi tati tal sügisel Kevade tänavale tagasi tulla. Väljalangejate arv olevat suur, aga kes algul valule vastu peab, see pidavat ka lõpetama. Poiss pomises midagi viisakalt vastu, et loodan ise ka või midagi sarnast. Tühja ma tulen, mõtles ta seepeale ja katsus, et kähku minema sai.

*** Küte oli järjekordselt lõpukorral, kuid kohustustest esialgu vaba Priit kondas tujutult niisama ringi. Aprillis võttis ta end viimaks kokku ning raius Kanama sarapikus järjepanu kaks nädalat üksinda puid. Töö tehtud, põletas ta oksarisu korralikult ära, aga nüüd oli virnadesse laotud puud vaja ka koju vedada. „Eks sa pead Esku Jussi juurde minema,“ andis ema nõu. „Ja võta natuke leiba kaasa!“ Priit noogutas mõistvalt, pumpas rattakummid täis ning sõitis, leivapäts kaasas, kohe maad kuulama. Parajasti hobust kammiv kolhoosi tallimees jätkas oma tegevust ja küsis: „Raieluba on sul ikka olemas?“ „Kuidas siis muidu, ema Kivipõllu Antsu enda käest sai.“ „Kui esimees ise, siis muidugi,“ muutus Juss tsipa lahkemaks. „Ütlesid ennist, et sooviksid toda valget ruuna?“ Poiss noogutas neelatades. „Oled sa selle pealtnäha vagura Villu krutskitega kursis?“

„Jah, kui talle minu juures midagi ei meeldi, püüab ta jala peale astuda.“ Priit võttis põuest siiamaani veel ahvatlevalt lõhnava peibutise ja lisas: „Tutvuse uuendamiseks võtsin tema jaoks tükikese maiust kaasa.“ Sihukese plaani peale muigas sõnakehv tallimees heakskiitvalt vuntsidesse. „Või tükikese! Terve päts on talle korraga liiga palju sisse sööta.“ „Annaksin siis praegu poole, ülejäänu saaks ta homme hommikul kätte,“ leidis Priit väljaspääsu. „Teise pätsi jagaksin päeva peale ära.“ Nüüd leebus oma hobuseid armastav kidakeelne Juss lõplikult. „Kui nii, siis vaatame, kuidas ta sind vastu võtab!“ Hästi võttis, kusjuures ka Priidul oli ütlemata mõnus tunne äsja murtud leivatükikesi looma pehmete mokkade vahele poetada. „Sobite küll,“ muigas Juss. „Kas rakendan homme Villu ise aisade vahele?“ „Parem oleks,“ ühmas Priit kohmetult. „Mul oleks igatahes kindlam tunne.“ „Pole hullu. Tasapisi saad ka selle ameti selgeks. Ole siis homme kell kaheksa platsis!“ Räägitakse, et Jussiga olevat peaaegu võimatu suhelda, imestas ratta sadulas eluga pedaale sõtkuv Priit. Tegelikult täitsa mõnus vana, oma hoolealuseid ta igatahes tõesti hoiab. Puudeveole kulus pea terve päev, aga viperusi ette ei tulnud ja koostöö Villuga sedapuhku laabus. Kui Priit pärast hobuse talli viimist koju jõudis, oli oma töö tulemust mõnus vaadata. Tegemist jätkus tal üksjagu veel Väljalgi, sest ega neid sihvakaid sarapuutüvesid tohtinud kauaks maha vedelema jätta. Esiteks inetu, kuid mis veel olulisem, seistes muutub sarapuu kivikõvaks ja temaga tuleb tublisti rohkem vaeva näha. „Jõudu tööle!“ hõikas keegi tuttava häälega, kui Priit järgmisel päeval kuurilobudiku ees raiepakul sarapuid tükeldas. „Õigel ajal tehtud – puud pole veel lehte läinud.“ See oli Majaka Riks, kes piimaraha pärast neilt vahetevahel läbi astus. „Kuule, ehk hüppaksid ka tänavu heinamaal meiega punti? Sinu ema ütles, et temal aega ei ole.“

„Ega tal pole jah,“ teadis poeg kinnitada, „aga mina tuleksin küll.“ Ongi parem, teedevalitsus rööviks rohkem vaba aega. Kui eelmisel suvel oli Aasus kõik uus ja põnev, siis tänavune heinaaeg tundus palju argisemana. Füüsiliselt enam nii raske ei olnud, kuid ka põnevus oli haihtunud. Ja ega ilmgi heinalisi suurt soosinud. Kui hiljem selgus, et Priit polnud oma tööga lehma talvist heina välja teeninud, vaid ema pidi seda kusagilt juurde ostma, tõmbas see tuju alla küll. Ent tulevikus ähvardas nende äraelamist veel tõsisem oht: nimelt oli Marta Meriniit Riksi kaudu teada saanud, et järgmisel aastal kavatsetakse Stolbergi künklik ja rohtukasvanud vana kruusakarjäär uuesti kasutusele võtta – ühismajandi teed muudkui lagunesid ning autode ja traktorite ajastul kulus täitematerjal hädasti ära. „Siis on meie lehmapidamisel kriips peal,“ tõmbusid ema silmad niiskeks, kui ta kuuldut pojaga jagas. „Ega nad kogu maad ka üles ei songi,“ püüdis poeg lohutada. „Umbkaudu poolel maa-alal lükatakse buldooseriga muld pealt ära. Mustule seal ninaesist järelikult enam pole.“ „Alles saime endale hea lehma,“ muutus ka Priit nukraks, „ehk leiame talle karjamaa kuhugi mujale.“ „Pole lootustki. Niigi oleme looma ketitamisega kogu aeg ka ise nagu ketis olnud,“ ohkas ema. „Ja kes teab, kui kaua Mustu magu pidevalt teeäärset tolmust rohtu süües vastu peakski.“ „Aga teistel ju on, kus loomi karjatada.“ „Nemad on kohalikud ning meil pole õigust neid süüdistada, et meile vaid lapike eikellegimaad üle jäi,“ pani Marta loole punkti. „Seni kui võimalik, peame lehma edasi. Eks siis näis, mis edasi saab ...“ Vähemalt Priidu jaoks valmistas veel suuremat peavalu tema enda ebamäärane tulevik. Kaugõppe kurb kogemus oli noorukis keskhariduse vastu mingit trotsi tekitanud ning ilmselt just seetõttu laskis ta end oma selle suve peamiste kambameeste – Jälgimäe klassivenna Nikolai ja Sassi Aleksi – plaanidest mõjutada. Pealegi oli Priit emagagi juba kevadel arutanud,

et esmalt oleks targem mingi elukutse omandada, küll siis jõuab ka edasi õppida. Nii olid nad tõsimeeli kaalunud Õisu piimandustehnikumi mineku võimalusi. Seda ühe nende tuttava käekäigu põhjal. „Oleksid sealt saadud meieri paberitega tehtud mees,“ oli ema naernud. „Nagu kass koorepütis!“ Ja kuna tollal keerles elu endiselt kõige rohkem ikka veel toidu ümber, oligi Priit suvel koos sõpradega kolmes kutsekoolis vestlusel käinud. Vastuvõtukomisjoni küsitluste tulemusena asus Aksel peagi kokaks ja Nikolai kondiitriks õppima, väga hea lõputunnistusega Priitu miskipärast kuhugi vastu ei võetud. Isegi Marta raputas arusaamatuses pead. Põhjus selgus kuu aja pärast, kui Meriniitide kunagised majanaabrid Pääskülast – Koelid – oma isikliku Moskvitšiga neile külla tulid ning ema tollest teemast juttu tegi. „Ankeet – poliitvangist isa,“ vastas sääraste asjadega hästi kursis olev ja parajasti suure ettevõtte direktorina töötav Anatoli seepeale lakooniliselt ja ka Meriniitidele oli pilt paugupealt klaar. „Kuidas ma säärase asja võisin unustada,“ imestas Marta, „ent ikkagi – milles poeg süüdi on?!“ Seepeale vaatas Anatoli – endine poliittöötaja – neile vaikides tõsiselt otsa. Midagi rõõmustavat seesuguses teadmises polnud, sest isa ankeediga tuli pojal edasi elada. Ja nagu juba kogetud, jäävad nii mõnedki uksed noormehe jaoks kindlalt suletuks. Ta oli märgistatu ...

*** Ükskord saavad kõik suved otsa. Ka siis, kui hinges rahutus. Seda troostitumana lähenev september Priidule seekord tundus. Mõnevõrra leevendas tema tusameelt teadmine, et Sauelt hakkas Keila Keskkooli kaheksandates klassides käima paar tüdrukut ja mitu poissi: Jälgimäe koolist peale tema küll ainult Aedmaa Rein, aga Saue seitsmeklassilisest koolist neli-viis kutti veel.

Aktusel teatati, et vanematel õpilastel tuleb ka tänavu kuu aega kolhoosis tööd teha. See sõnum meeldis vaid puupeadele ja laiskuritele, aga kui palju seesuguseid edasi õppima läks, on iseasi – toona piirdus kohustuslik haridus seitsme klassiga. Nii juhtuski, et mujalt – Sauelt kuni Paldiskini välja – Keilasse tarkust taga nõudma siirdunud noored said omavahel tutta vaks Partisani kolhoosi poristel ja vesistel põldudel. Mingil määral oli sealne elu omamoodi huvitavgi, kuid vähemalt Priidus tekitas säärane sundus tugevat trotsi: tegelikult läksid kõik ju kooli õppima, mitte kuulekate orjadena tasuta tööd tegema! Ka Jälgimäel oli lapsi Tuleviku kolhoosis põllule kupatatud, ent ainult päevaks-paariks. Porgandite lume alt välja koukimine tundus tervele mõistusele ääretu totrusena, aga aeg oli niisugune. Majandid ei tulnud oma töödega toime ning niinimetatud šefid pidid siis võimalikult suure osa saagist päästma. Ent raisata selleks terve kuu – mis liig, see liig ... Mõlemad klassid majutati ühte suurde hoonesse. Tüdrukud magasid toapõrandal nagu silgud karbis. Paar asjalikumat plikat, kes kohaliku perenaise juurde kokkadeks määrati, olid põlluleminekust priid. See-eest olid nad köögis nii rakkes, et vahel saadeti neile veel keegi appi. Enamasti ikka kartuleid koorima, mistõttu selle otsa peale isegi vihmase ilmaga vabatahtlikult ei kiputud. Poisid magasid avaras lakas ning enne öörahu saabumist oli nende järelevaatajal pea igal õhtul üksjagu sekeldusi – poisslaste õhtune loendus kujunes vaevarikkaks tegevuseks, sest kohalolijatest ei teadnud keegi, kus osa nende kaaslasi viibis. Pealegi olid ka uustulnukad keilalastega kiiresti sõbrunenud ning äraandjaid nende hulgas ei olnud. Ent ega Oja Rutsi ei kardetud ka – selleks oli teenekas laulupedagoog liiga usaldav ja pehme iseloomuga. Sageli juhtus sedasi, et äsja taskulambi valgel hoolealused üle lugenud õpetaja avastas tagasiteel, et osa kohalolijaid oli heinavirnast vahepeal nagu võluväel kuhugi haihtunud. Tundus uskumatuna, aga teise lakaluugi olemasolu Ruts vist tõepoolest ei teadnud! Ja kui siis päevatööst väsinud mees kuulis, et plikad majas kiljuma pistsid, läks loendajal kiireks ja ta jättis

tulutu tegevuse kus see ja teine. Säärane õhtust õhtusse korduv trall oli nii mõnegi rahu ja vaikust sooviva õpilase ära tüüdanud, kuid väsimatutele eestvedajatele pakkus säherdune möll kahtlemata täit rahuldust. Et mõned sellid suutsid veel mehisemaid tegusid korda saata, näitas üks kõigile vaheldust pakkunud õhtu. Tol päeval oli Oja Ruudi lasknud endale augu pähe rääkida ning eeskujulikult käitunud noored Partisani klubisse rändkino seansile lubanud. Priit aimas juba kinosaalis, et midagi head see preemiaõhtu ei tõotanud – pool tosinat kõige kõvemat kutti olid maani täis. Kust poisid alkoholi hankisid, jäi ainult asjaosaliste teada. Aga ega nad tol õhtul poleks suutnudki midagi selgitada. Teadjad keeled rääkisid, et aasta või paari eest oli Ruudil kolhoosis distsipliini säilitamisel mingi suur aps juhtunud. Koguni niisugune, et ta oli kooli direktori ametist tagandatud. Kas neil juttudel ka alust oli, selles oli Priit siiani kahelnud. Mine sa tea, võib-olla tõesti, mõtles ta nüüd, kui kolhoosi noorukesed šefid kinoseansil kapitaalse mürgli korraldasid ... Seekord näitas Oja Ruts siiski ka oma karmimat palet, ent järgmisel päeval sattus mees ise teiste naerualuseks. Suurem osa tüdrukuid oli taas kartulipõllule saadetud, kuid samal ajal käis ka kibekiire rehepeks ning hädasti vajati hobusemehi. Rukkivihkude vedajate amet tundus auväärsena, ent vabatahtlikke paraku nappis. Lihtsalt peljati – enamusel polnud hobustega seni kokkupuuteid olnud. Lisaks tuli üksi kõigega toime tulla. Vankritel oli küll lai laudadest alusraam peal, aga heinakorve raamidele ei jätkunud. Rukkihakkide lammutajad muudkui loopisid vihkusid üles – ole vaid mees ja püüa korralikku koormat teha! See oli omaette kunst, sest iga viljavihk tuli täpselt õigesse kohta asetada. Selleks aga ei jätkunud aega. Seepärast pidi kiiruga kuidagimoodi hakkama saama. Nii seisidki vedajad paraja dilemma ees: kõrge koorem laguneb enne rehepeksuplatsile jõudmist kindla peale laiali, aga liiga madala köksiga ei kõlvanud loomulikult ka minna. Kuna sealsele põllutöö brigadirile oli juba teada, et Priit on varem hobuseid lähedalt näinud, pandi ta poolvägisi üheks vedajaks. Paar maapoissi

veel ning lisaks Oja Ruudi. Nende tulevane laulmisõpetaja tundis küll hästi noote, kuid koorma juures niinimetatud kulmude tegemise kunstist polnud ta paraku kuulnudki. Tulemus oli kurb – kui mitte varem, siis madalast kraavist läbi sõites lagunes tuntud dirigendi koorem iga tretiga laiali. Vaatepilt oli mõistagi üpris naljakas ja Priidule torkasid miskipärast esmalt silma õpetaja jalas olevad suured mustad kummikud, mis alati esimesena maapinda puudutasid. „Sina vii parem oma koorem kiiresti kohale, muidu jääb rehepeksumasin seisma!“ teatas hädaline tõrjuvalt, kui Priit talle appi tõttas. Teised juuresolijad abistasid Oja Ruudit küll meelsasti, kuid irvitasid seejuures avalikult. Mis teha, kahjurõõmu oli raske talitseda. Siinses vabaõhuteatris osalemise asemel eelistaksin pigem tunnis istuda, mõtles Priit nukralt, vana väsinud kronu asjatult kiiremale kõnnile sundides. Vähemalt see on hea, et siin õpib klassikaaslasi kiiremini ja paremini tundma, kui koolipinki nühkides. Hiljem imestas Priit isegi, kui õige järelduse ta toona oli teinud. Tema hetkeline soov muutus õige pea reaalsuseks ja varsti kohtus sauekate punt argipäeva hommikuti raudteejaamas. Porised kummikud olid nurka visatud ning kuna keskkooliõpilastele esitati teatud nõudeid, siis olid paljud poisid lipsusõlme sidumisega hädas. Ka püksiviikide pressimine tuli Priidul selgeks õppida. Jälgimäega võrreldes tundus siinne kord palju rangem olevat. Üleüldse Keila talle esiotsa ei istunud. Mis teda kõige enam häiris, seda nooruk täpselt ei hoomanudki – oli see siis paljude laste ühenäoline tuimus või midagi tabamatut? Mis sest, et näiliselt kool nagu kool ikka. Võib-olla peitub viga hoopis minus? Partisani kolhoosi põldudel tekkinud kambavaim oli kiire kaduma. Tõsi, ligikaudu pooled klassikaaslased olid kohalikud ning seega vanad semud, ülejäänud pidid uude kollektiivi sulanduma. Eelnevalt juba neljas koolis käinud Priidul poleks tohtinud suhtlusprobleeme tekkida, aga kui uustulnukatest

ilmselgelt eemale hoiti, siis polnud temalgi kohalikega lävimiseks enam mingit lusti. Pigem pani säärane käitumine muigama. Seda enam, et mitme paralleelklassi kutiga olid tal kolhoosist saati sõbralikud suhted säilinud. Nagu mujalgi, meeldisid õpetajad Priidule erinevalt – tema arvates jagunesid nad lahedast kuni puise kuivikuni. Ka õpilaste tase oli seinast seina: paar tarkpead, enamus keskpärased ning teiste lõbustamiseks mõni üpris nõrkade teadmistega hädavares. Nii kuulutas üks noormees maakaardi ees järgmist: „Volga jõgi algab Kaspia merest ning suubub Moskvasse.“ „Sellisel juhul peab meie pealinn ikka ääretult suur olema, et ta säärasel hulgal vett vastu võtta suudab,“ nentis geograafiaõpetaja seepeale. Või siis hiilgas üks kohmetu neiu ajalootunnis: „Tollal valitses Prantsusmaal kuningas Lojus Neljateistkümnes ...“. Siin oli ta kahjuks sunnitud katkestama ja kui naerulagin viimaks vaibus, oli Marel visa töö tulemusena pähe tuubitud tekstilõik sootuks ununenud. Hoopis lapsikuks kujunesid laulmistundides toimuvad kemplemised. Keegi ei mäletanud, kust kõik alguse saanud oli, aga kui neid kolhoosis kantseldanud Oja Ruudi ükskõik millise poisi klassi ette laulma kutsus – ja seda ta tuntud kooridirigendina armastas –, jäi tolle suu suletuks. Kahed muudkui lendasid, direktor käis epistlit lugemas – miskit ei aidanud! Selge see, et mitmele poisslapsele oli elevant kõrva peale astunud, teistel polnud lauluhäält, kuid ülejäänutel puudus tahe või siis ei juletud streigimurdjaks hakata. Seeläbi juhtus ka koomilisi seiku. Nagu see, kui Väino ükskord kuidagi ähmis näoga laulutundi tuli. Ju ta jälle mingi käki kokku keeras, muigas Priit omaette. Kohe sisenes ka Ruts, kes paistis õige heas tujus olevat. Põhjus ei lasknud end kaua oodata – niipea kui puudujad said kirja pandud, kutsus ta Häkkineni klassi ette vastama. „Nii, teooria eest saaksid patuga pooleks niru kolme, kuid täna sooviksin ka su lauluhäält kuulda!“ Soomlase tedretähniline nägu lõi õhetama, suu tõmbus kriipsuks ning vaatamata sellele, et tegemist oli lihtsa lauluga, jäi suu ettearvatult lukku.

Oja Ruudi oma sedapuhku aga mitte. „Teate, millise üllatuse osa liseks ma vahetunnis sain?“ alustas ta. „Astusin kiirustades õpetajate toast välja. Kuulen, et keegi laulab – nagu ehtne Georg Ots ise! Pealegi keerulist meloodiat. Arvake ära, mida ma seejärel nägin? ... See andekas solist seisab praegu teie ees! Me ootame. Kui kodumaine viis sulle ei istu, kanna siis vähemalt oma ooperiaaria ette.“ Väintsi kõrvalestad värvusid tulipunasteks, aga jonnakas soome veri ei värisenud. Õpetaja kannatus aga katkes: „Istu, üks! Ja tuletan kõigile meelde: te ei käi enam lasteaias ning seekord olen sunnitud poiste lastehaigusest teie klassijuhatajaga uuesti põhjalikumalt vestlema.“ Klassijuhataja andis neile inglise keelt, mida Priit seoses õppe programmide sagedaste muutmistega ei tea mitmendat korda otsast peale õppima hakkas. Oli siililegi selge, et niiviisi keelt selgeks ei saa, aga küllap seda soovitigi. Nooremasse keskikka jõudnud õpetaja Raidna kujutas endast rahutut energiapommi. Kui too väikest kasvu korpulentne naine klassi sisenes, siis säärase hooga, et seisma jäädes oli õpetaja sunnitud koguni maast lahti hüppama – alles seejärel sai ta pidama. Ka võõrkeele õpetamine käis Raidnal tempokalt ja tulemuslikult. Nõudlikkuse pärast teda üldiselt siiski peljati. Vähemalt kaheksandas. Priidule ta igatahes meeldis, kusjuures järgmisel aastal üllatas klassijuhataja noormeest heas mõttes mitte just igapäevase inimlikkuse ja põhjalikkusega. Üldjoontes jäi Priit oma õpingutega rahule: osades ainetes oli tal tugev keskmine tase, osades esines ta see-eest pideva viiemehena. Ainult vene keele grammatika oleks noormees pidanud tõsiselt käsile võtma, aga ega ta eriti ei pingutanud ka. Pealegi tundis ta kevadel end pidevalt kuidagi loiu või koguni unisena. „Kevadväsimus,“ lohutas ema, aga seni polnud poeg säärast roidumust kogenud. Esialgu pani ta halva enesetunde pikkade jalgsirännakute süüks. Seega oli tema arvates kõige algpõhjuseks kindlasti halb raudteeliiklus.

Sõit Keilasse võttis vähe aega, aga kuna Pääsküla ja Saue vahelist raudteelõiku parajasti elektrifitseeriti, siis liikusid rongid väga harva. Hoolitseti vaid selle eest, et inimesed hommikul tööle ja õhtul koju saaksid. Päevane pikem seisak liikluses oli raudteelastele kindlasti vajalik, aga õpilastel tekkis palju sisutut aega, mida igaüks siis suvaliselt ära kasutas. Sageli vedeleti niisama jaamahoones. Mõni plika püüdis sealsamas õppidagi, ent sellest ei tulnud tavaliselt midagi välja. Tulevikus pidi õppurite elu siiski hõlpsamaks minema, ent enne läks järg Saue ja Keila vahelise raudtee kätte ning lood läksid hoopis keeruliseks. Varakevadest saadik oli Priidul ja tema saatusekaaslastel kaks võimalust: kas passida õhtust rongi oodates mitu tundi Keilas või minna jala Sauele. Viimane variant tundus mõttekamana, olgugi et kodutee pikkuseks tuli keskeltläbi kaheksa-üheksa kilomeetrit. Kuidas kellelgi. Kool asus männiku servas ja isegi sealt läbi linna Keila jõe sillani oli natuke kõndimist. Sillal tehti alati peatus. Vahiti kevadiselt tormlevat suurvett ja loodeti vaikselt mõne juhusliku auto peale. Tüdrukud enamasti saidki küüti. Sestap jäi õrnem sugu tavaliselt sillale passima. Kui neil ei vedanud, võisid nad hiljem ju alati Keila raudteejaama minna. Poistele naeratas õnn haruharva ja nemad lootsid ainult oma jalgadele. Algul kõmbiti piki maanteed, pärast Valingut keerasid Kanama ja Jõgisoo kutid paremale. Otse läbi segametsa, soise puisniidu, võsa ja männiku oli hulga põnevam liikuda. Aga ka raskem – nii ei õnnestunud tee peal ette jäävatest kraavidest peaaegu mitte kunagi kuiva jalaga üle karata. Lõpuks ometi saabus suvine koolivaheaeg ja Priit võis kergendatult hingata.

„Mina ei soovita sul tänavu tööle minna,“ ütles Marta Meriniit, kui poeg paar päeva pärast suvepuhkuse algust oma plaanidest juttu tegi. „Miks? imestas Priit. „Me leppisime tegelikult juba talvel kokku, et lähen kas teedevalitsusse või Majaka Riksi heinatööbrigaadi.“ Ema ohkas. „Meie lehmapidamisele tuleb sel aastal niikuinii lõpp. Mis sest loomasöödast enam.“ „Sel juhul saab teenitud heina ju maha müüa.“ „Seda küll, aga sa näed praegu tõesti haiglane välja. Tööd jätkuks sulle koduski küllalt – kütte varumine, aiamaa rohimine ja kastmine, lehma ketitamine ning lüpsmine, siga laudas. Liiatigi vajaks meie hüti katus ruberoidiga katmist.“ „Kooliväsimus. See läheb üle,“ arvas Priit. „Raha on ju hädasti vaja! Poetoit, riided, jalanõud – kõik maksab. Natuke vaheldust ei teeks ka paha. Koduste toimetustega peame palgatöö kõrvalt toime tulema. Ja kui palju too katus ikka aega rööviks. Võtaksin kaks vaba päeva ja kogu lugu.“ „Paljugi, et peame hakkama saama.“ Marta vaatas, kuidas poeg taldrikus tujutult lusikat liigutas. „Viimasel ajal oled närb sööja. Hernesupp on sulle ju alati maitsenud. Panin isegi killukese suitsuliha sisse. Milles asi?“ „Eks ma pärast võtan veel. Praegu läheksin välja, õhku ei ole!“ „Õhku on meil maal nii et tapab. Mulle tundub, et pead hoopis arsti juurde minema!“

Juba õue astunud Priit teda enam kuulnud. Või siis tegi ta vähemalt näo, et viimased sõnad temani ei ulatunud. Saue maa-ambulatooriumi Priit nädala pärast siiski läks – ema teda lihtsalt enne rahule ei jätnud. „Üldiselt terve, aga nii süda kui kopsud on nõrgad,“ ütles doktor Pihel, olles Priidu läbi vaadanud. „Ja kas su vererõhk on varem nii kõrge olnud?“ „Kes mulle seda ütleb,“ kehitas patsient õlgu. „Võib-olla peaks ta igaks juhuks röntgenisse saatma?“ arvas teine arst. „Pole vaja,“ ühmas Priidule juba varajasemast ajast tuttav Pihel. „Sünniaasta järgi peab ta sügisel nagunii sõjakomissariaadi arstlikku komisjoni minema. Küll seal selgeks tehakse.“ Lubas Priidul riidesse panna, kirjutas midagi tema isiklikku kaarti ja jätkas: „Soovitan sul võimalikult palju värske õhu käes viibida ja raskema tööga mitte üle pingutada.“ Teine meedik tahtis nagu midagi lisada, aga lõi siis käega ja jäi vait. Kui Priit pea sama rumalana kui ambulantsi minnes koju naasis ja doktor Piheli ümmargusest diagnoosist ette kandis, sai ema tõsiselt pahaseks: „Suur mehemürakas, aga ajab lapsejuttu. On’s tal veel aru peas?“ „Kui ta meil isa vaatamas käis, siis sa kiitsid teda küll.“ „See oli tollal ja need on sootuks erinevad juhtumid. Kas Lindpere Volli ei öelnud midagi?“ „Too teine arst või?“ „Jah.“ „Tema oleks mind linna röntgenisse saatnud.“ „Näed sa nüüd. Rahvas räägib õiget juttu. Volli olevat palju asjalikum, aga Pihel on juhataja ning paraku tema sõna maksab.“ Viimaks leppisid Meriniidid kokku, et Priit jääb sel suvel koju ja kui hädine olek ikka veel tunda annab, läheb ta uuesti arsti juurde ning laseb end röntgenisse suunata. Too käik jäi siiski ära. Noormees toimetas tasapisi kodus, ent hulkus palju ka looduses ringi, sest vaba aega jagus endisest rohkem. Väsinuna tundes asutas ta end ükskõik kuhu puhkama. Kännul, maaslamaval puutüvel

või kivil istudes tegi noormees olulise avastuse: liikumatult ja hääletult looduses viibides õnnestus tal isegi rohkem huvitavat märgata, kui pidevalt ringi liikudes. Kas siis tegutses ja laulis mõni huvitav suleline otse nina all või lippas jänes jalge eest läbi. Liblikatest, kimalastest ja teistest selgrootu test rääkimata. Imelik, kui kiiresti lihtsad asjad ununeda võivad, imestas Priit nõndaviisi ümbrust uudistades. Kui onudega Saaremaal Valgvee järve ääres käisin, said need reeglid mulle ju selgeks. Kõik need kooli- ja tervisejamad on mind viimasel ajal hoopis teisele lainele viinud. Samas ta adus, et sedasi mööda metsi ja põlde hulkumine tuleb talle tõepoolest igati kasuks – nii kehalise vastupidavuse kui ka vaimujõu suhtes. Ent valutorked südame piirkonnas ning aeg-ajalt selja alaosas tekkivad pisted ei lakanud ... Sellele vaatamata otsustas Priit sügise ära oodata. Ema ma igatahes enne kurvastama ei hakka, kui tõesti enam pääsu pole! Õppeaasta algas jälle Tutermaal, tuttavas Partisani kolhoosis. Ilmad olid sellal eriti vihmased ning kõik ohkasid kergendatult, kui taas õpikute kallale asuti. Priidu klassis nühkis koolipinki tänavu kaks Saue kandi poissi vähem: üks neist loobus, teine oli langenud jõhkra kuritöö ohvriks. Tollest vaiksest klassivennast oli Priidul tõsiselt kahju ja kui tema – teadja – käest algul uuriti, et mis ja kuidas, siis vastas Priit alati, et sel teemal ta rääkida ei taha. Eakaaslase enneaegne julm surm ei tohiks taolist haiglast uudishimu tekitada ... Tundides valitses Priidu jaoks sund ja igavus. Midagi huvitavat igatahes ei toimunud. Teda ergutas väheke vaid kooli maletšempionaat, mis teadmata põhjustel paraku pooleli jäi. Sellest oli igatahes kahju, sest Priit juhtis turniiritabelit piisavalt suure edumaaga. Vahetult enne septembrit paranenud enesetunne oli põllutööde ajal uuesti sedavõrd halvenenud, et paaril päeval ta kooli ei läinudki ning esmakordselt elus tegi ta koguni poppi. Keeras jaamateelt lihtsalt kõrvale, pimedasse sarapikku. Lonkis siis päev läbi mööda sombuseid võserikke ja metsi, üritades samal ajal lähedalt vaadeldud linde määrata. Teiste kuttidega oli tõbine Priit viimasel suvel

suhelnud vähem kui kunagi varem ning seda enam oli üksinda metsaradu tallates ta huvi looduse vastu taas järsult suurenenud. Sestap otsustaski noormees end käsile võtta ja kõik kodukandi linnud endale selgeks teha. Oma roll oli siin kindlasti ka Eerik Kumari paksul monograafial „Eesti NSV linnud“, mille peale Priit Keila linnaraamatukogus juhuslikult trehvas. Surnud suleliste kirjeldustest oli looduses küll vähe tolku, aga sellele vaatamata kirjutas ta tollest asjalikust raamatust nüüd õhtuti kõige vajalikumaid andmeid välja. Paar paksu kaustikut sai igatahes tihedalt täis kirjutatud. Palju rohkem kasu oli noorel linnuhuvilisel juba varem hangitud Kaigorodovi poolt kunagi väga ammu lahedalt kirjutatud raamatust „Lindude riigist“. Eestikeelne tõlge pärines 1923. aastast, aga mujalt noor looduse huviline toona abi ei leidnud. Esiotsa oli määrav sõna siiski tervisel. See oli aga nii sant, et kui Priit sõjakomissariaadi kutse sai, tundis ta lausa kergendust – saaks ometi ükskord selgust! Arstlikus komisjonis oli hulk noori koos, keda siis ühe tohtri juurest teise juurde jooksutati. Priidule tol vastikul päeval midagi ei öeldud, kuid paaril korral vangutasid meedikud pead, millest poiss järeldas, et tema lood on vist tõesti kehvad. Et olukord kardetust veelgi traagilisemaks osutus, ilmnes siis, kui Priit tahtmatult pealt kuulis, mida kolm koridori suitsetama tulnud tohtrit tema tervislikust seisundist arvasid. „Äsja suunasin ühe lootusetu haige Lambergi juurde,“ ütles hoolitsetud soenguga blondiin. „Kas tolle südamereumaga väikest kasvu vennikese?“ küsis turjakas mees. „Meriniidi nimeline?“ Ent enne kui blondiin vastata jõudis, sekkus doktorite keskustellu ka kolmas: „Sarnane nimi jah. Muide, kõigele lisaks avastasin tal parempoolses kopsus mingi suure jama. Saatsin poisi röntgenipilti tegema.“ „Siis tollest poisist elulooma küll ei tule,“ ohkas meesarst. „Karta on,“ kinnitas kopsuarst. „Pakun välja, et kevadeni elab – sellised salalikud juhtumid on ülikiire arenguga.“

„Kuradima kurb tegelikult!“ avaldas blondiin kaastunnet, aga Priitu see ei aidanud. Räägivad nagu mingist neljajalgsest. Et kas on eluloom või ei ole? Imelik küll, ent sel hetkel kartis Priit meeleheitlikult, et tema tervist kommenteerivad arstid oma arutelu objekti märkavad, ja ta tõmbus veel rohkem teiste koridoris seisjate selja taha. Justkui peaksin seda häbenema, et nende arvates surmahaige olen! Õnneks kadus meedikute kolmik kohe kabinetti ning alles siis hakkas Priit haavalehena üle keha värisema – ilmselt jõudis šokk alles nüüd pärale. Samas ilmus ukse vahele kenakene medõde ning hõikas: „Priit Meriniit!“ Taibanud, et kutsealune ei suuda arstliku komisjoni peaarsti – või kes ta iganes oligi – kabinetti miskipärast siseneda, ruttas õde tema juurde. „Kas teil on paha olla?“ päris ta. „Vist jah,“ kohmas Priit vaevaliselt. „Pole viga, ma juhin teid kohale.“ Õde viipas patsiendi toolile, et istugu sinna. „Tal hakkas halb,“ selgitas ta arstile. Too noogutas arusaavalt. Seejärel uuris doktor Lamberg väljapraagitut üle prillide. „Arstlik komisjon pidas vajalikuks sind mõneks ajaks haiglasse panna. See on sõjakomissariaadi suunamine. Ma arvan, et praegu pole meil vaja pikemalt rääkida.“ Poiss neelatas ning noogutas jõuetult. „Lähipäevil saad kutse ja kohale ilmumine on muidugi kohustuslik. Paigutame su siiasamasse keskhaiglasse. Eks pärast täpsemaid uuringuid vaatame, mis edasi saab. Kas mõni omakandi poiss on veel siin?“ Taas vaikiv noogutus. „Hästi. Soovitan koos temaga koju minna.“ Ausalt öeldes Priit ei mäletanudki, kuidas ja kellega ta tol päeval koju jõudis. Pärast selgus, et Sass olevat teda kantseldanud. „Sa olid otsekui poolunes,“ seletas sõber hiljem. „Ma pole sellest kellelegi rääkinud.“ Seepeale noogutas Priit tänulikult – juba siis ta teadis, et nõrkadest ja haigetest üldiselt lugu ei peeta ... Kodus ei suutnud Priit ema eest midagi varjata – niikuinii saab ta kõigest õige pea teada. Marta pani suitsu ette, ehkki tal õnnestus sigaret läita alles pärast mitmendat katset.

„Seega pani meie Pihel sulle suvel siiski täpse diagnoosi,“ ohkas Marta murelikult. „Aga küll me hakkama saame!“ lisas ta otsustavalt. „Sa oled varem mitmest raskest haigusest jagu saanud, elame ka selle üle.“ Marta sõnad kõlasid küll optimistlikult, ent tema lontis olek nii veenvana ei mõjunud. Poeg vaatas oma kössi tõmbunud ema ja lootusetuse tunne temas paisus veel suuremaks. „Lähen heidan pikali,“ ütles Priit tõustes. Ta magas järjepanu keskööni välja, luges siis painavatest mõtetest vabanemiseks paar tunnikest ning uinus uuesti. Järgmisel hommikul oli tappev masendus asendunud ääretu ükskõiksusega. Kooli Priit tol päeval loomulikult ei läinud. „Läheksid vast siiski kooli,“ keelitas ema. „Üksinda kodus norutamine on kõige hullem.“ „Mille nimel ma ennast veel piinama pean?“ „Kõigepealt pead vähemalt klassijuhatajale oma haigusloo ära rääkima.“ Säärasele arukale nõuandele polnud Priidul põhjust vastu vaielda ja ta lubas järgmisel päeval Keilasse minna. Seda ta tegigi ning rääkis õpetaja Raidnale oma traagilise haigestumise lühidalt ning ilustamata ära. „Minu õppimised on seega õpitud,“ lõpetas Priit. „Kahju küll, kuid kooli mul enam asja pole ...“ Pärast seda oli Raidna esmalt vait. Ainult tema sõrmed mudisid masinlikult täitesulepead edasi. „Mul on sinust väga kahju,“ alustas õpetaja viimaks, „aga ühte ma soovitan: ära vannu mitte kunagi alla ning ära iial ütle mitte iial!“ Kordas seda veel inglise keeles ja vaatas oma õpilasele niiskeks tõmbunud silmadega otsa. „Olen kindel, et selle klassi sa lõpetad. Kui mitte käesoleval õppeaastal, siis järgmisel kindlasti. Kõigepealt soovin sulle head paranemist!“

*** Viimastel vabadel päevadel kolas Priit võimalikult palju mööda metsi ringi. Eriti halva ilma korral talitas kodus või luges midagi. Ega noormees pikalt nukrutseda jõudnudki, sest kutse saabus nädala pärast. Juba haiglasse mineku hommik röövis Priidult üksjagu vaimujõudu. Mis minust seal saab, mõtles ta heitunult. Kuidas ma küll vastu pean? Ent aeg näitas, et inimene harjub kõigega ja tuleb toime igal pool. Iseasi oli muidugi see, kui väärtuslik seesugune elu oli. Priidu kohta kehti sid praegu hoopistükkis uued reeglid – tervis oli noormehe jaoks ainuke väärtus, mis talle tolles ilusas ja armutus maailmas olulist rolli mängis ... Kuidas kõik võib küll nii äkitselt ja põhjalikult kokku variseda, ahastas ta oma sealse koiku serval istudes. Ent juba järgmisel päeval hakkas Priit oma ajutise kollektiivi tavade ja elurütmiga kohanema. Nende suures palatis viibis erinevatel põhjustel mitut masti mehi: temasugustest kuni raskete haigeteni välja. „Too vanamees seal nurgas üle kahe öö enam vastu ei pea,“ teadis samuti kroonu poolt veidi varem siia saadetud Aksel sosistada, kui Priit teiste haigete vastu huvi tundis. Aksel ise oli endale ei tea kust astma hankinud ning kõhetu lokkis peaga nooruk oli kindel, et vene sõjaväel pole temasugusega midagi teha. Aga kas Akslist ka elulooma saab, kahtles Priit nukralt, märkamata, et oli ise mõttes samuti doktorite hoolimatut kõnepruuki kasutanud. Hommikud ning ennelõunad olid askeldustega sedavõrd täidetud, et halemeelseteks mõtisklusteks polnud mahti. Päevase vaikse tunni põõnas Priit alati mõnuga maha. Ülejäänud vabal ajal ta kas luges või seltsis tervemate patsientidega – mängis palatis vargsi kaarte või siis jalutas koridoris ringi. Protseduure ja läbivaatusi võttis ta nii külmalt kui vähegi suutis. See pole mina, keda siin nagu laborihiirt uuritakse. Kõik toimub kellegi teisega, püüdis Priit endale sugereerida. Kummaline küll, aga säärasest enesepettusest oli isegi kasu!

Enne haiglast väljakirjutamist üritas Priit oma raviarsti – kui nii võib tema puhul öelda – käest natukenegi midagi teada saada: „Kuidas minu tervisega lood on? Mis mul tegelikult viga on?“ Vastus oli napp: „Minul ei ole voli sulle seda öelda. Küsi oma elukohajärgse arsti käest!“ Doktor vaatas seejärel medõe poole, kes mõistvalt kabinetist väljus. „See, mida ma praegu sulle ütlen, jäägu meie kahe vahele. Sinu huvides muuseas. Sinu toimikusse läheb kirja, et südamereuma ja kopsutuberkuloos. Aga ...“ „Mis aga?“ päris Priit kärmelt. Intelligentse olekuga vana meedik ohkas ja lisas vaikselt: „Minu arvates sinu seisund nõnda hull ei ole, ent sanatooriumist sa ei pääse.“ „On see mulle vajalik?“ „Ei, pigem sunduslik.“ Puuris siis oma paksude puhmaskulmude alt vastasistujat ja küsis: „Näid terane noormees olevat – seepärast annan nõu: kui saad, hoidu kõrvale.“ „Miks?“ „Minu arvates on su kopsudel õnneks kergem tõbi küljes ning sanatooriumist hangiksid sa kindlasti tuberkuloosi juurde.“ „Aga süda?“ „Kahtlemata varases lapsepõlves põetud tüüfuse tagajärg, mis peaks tasapisi paranema. Juhul kui minu lihtsaid soovitusi järgid. Kas sinu raviarsti usaldada võib?“ „Täiesti kindlalt,“ teatas Priit miskipärast just Lindpere Vollit silmas pidades. „Täielikult?“ Noormees noogutas. „Siis annab seda asja korraldada.“ Doktor Leinus saatis uuesti tuppa astunud õe mingi ülesandega registratuuri ning asus kiiresti midagi kirjutama. Vaatas volksamisi ukse poole, küsides ootamatult: „Mis sinu isa eesnimi on?“ „Eduard,“ vastas Priit üllatunult.

„Kas ta töötas varem Eesti Tarbijate Kooperatiivi süsteemis?“ „Jah. Viimati Kanama kaupluses, aga ta on surnud.“ „Tunnen teile Etsi kaotuse puhul kaasa ja tervita oma ema! See sedel anna tema kätte. Las ta ise räägib arstiga, aga sina viibi võimalikult palju värskes õhus. Eriti männikutes. Liigu, ja usu imedesse – need on meie endi teha ... Imed järelikult eksisteerivad! Sedel peida ära!“ Vaevalt jõudis doktor haiglast lahkujale paberilehekese ulatada, kui kergelt hingeldav õde pataka haiguslugudega taas kabinetti sisenes. Arst tõusis, tänas õde ja ulatas noorele hoolealusele käe. „Loodame parimat!“ lausus saladuslik isa tuttav tugeva käesurve saatel. Ainus siinne helge mälestus jääb mul tollest inimlikust arstist, mõtles Priit juba õues olles ja suure sünge kivimaja poole üle õla tagasi vaadates. „Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem,“ sõnas Marta Meriniit Välja tillukeses majas poja juttu kuulates ja doktor Leinuse saadetist lugedes. „Homme pean niikuinii Saue külla minema ja siis lippan ma ka ambulantsist läbi.“ „Aga sa pead Volliga nelja silma all rääkima,“ muretsus Priit. „Ma kutsun ta pigem meile ja asi vask,“ teatas ema otsustavalt. „Muide, meil käis vahepeal ootamatu külaline. Arva ära, kes?“ Kuna tolle ülesandega poeg hakkama ei saanud, pahvatas Marta ise välja: „Sinu klassijuhataja. Raidna!“ See oli tõepoolest pommuudis! Nüüd pidi ema pikalt-laialt seletama, kuidas õpetaja oli tulnud, kuidas läinud ja mida Väljal teinud. Selgus, et Raidna oli laual Priidu linnuvaatluste päevikut nähes seda sirvinud ning tema – Priidu enda arvates veel algeliste – linnuloenduste pikki ridu uurinud. „Ma ei saa nendest linnunimedest mitte midagi aru,“ oli ta imestanult nentinud. „Need on ladina keeles,“ oli Marta selgitanud. „Niivõrd suur linnuhuvi ja mahukas töö ja nüüd siis selline pauk!“ Misjärel mõlemad naised olid üheaegselt silmi vesistanud. „Haruldane inimene,“ lõpetas ema. „Saatsin ta Saue jaama rongi peale.“

Selle ema sammu üle oli Priidul siiralt hea meel. Järgmisel õhtul istuski Lindpere Volli Meriniitide kitsukeses kööktoas ning kaks kolmandikku ruumist näis olevat meediku päralt. Avatud pudel seisis laual, sakuska ootas taldrikul ja arsti jutt muudkui jooksis. Isegi Priit teadis, et Vollile meeldis vahetevahel napsu võtta ja et maarahvas pidas mehest lugu: tööasjad olid tal korras, nalja oskas visata ning süda asus õige koha peal. „Viinavõtmise juures ma haigustest tavaliselt ei räägi ja diagnoose ei pane, sest just selle kuradima alkoholi abil suudan ma inimeste mured ja kannatused oma turjalt korraks maha raputada,“ seletas ta järjekordset pitsi tõstes. „Teie terviseks! Siin on kuradima mõnus olla ja teile teen meeleldi erandi. Mis siis mureks on?“ Vaatamata oma mõnevõrra lärmakale olekule oskas Volli teiste probleemid vaikselt ära kuulata. „Jah, Priidu looga olen mõnevõrra juba kursis, kuid nüüd on pilt palju selgem. Marta, näita mulle seda sedelit!“ Priit pani tähele, et nende külaline luges kirja kaks korda läbi, ohkas ja murdis korralikult kokku. „Julge mees see doktor! Mis ta nimi oligi?“ pöördus ta Priidu poole. „Doktor Leinus.“ „Hm, Leinus, Leinus ... Nimi tundub kuidagi tuttavana. Ega ta rinde arst ei olnud?“ „Vanuse järgi võis olla küll.“ „Sina, Marta, peaksid teda ju tundma – võhivõõrastele terviseid ei saadeta?“ „Praegu ei tule küll meelde – pea on pulki täis. Etsil oli äärmiselt lai tutvusringkond ja temast peeti väga lugu. Kas sina olid siis samuti sõjas?“ imestas Marta. „Jah, Etsi populaarsusega olen kursis. Mind aga nopiti arstiteaduskonna viimaselt kursuselt ära – rindele kõlbasime sakslastele kirurgiks küll. Tänapäeval sellest ei piisa ning toopärast ma velskripaberitega olengi,“ muigas Volli ning võttis seepeale suure klõmaka ning haukas hapukurki peale.

„Aga sa oled ju arst!“ „Olengi, kuid meie võim tunnistab mind alles siis arstiks, kui ma viimase eksami ära teen.“ „Ja see oleks?“ huvitus Priit. „Partei ajalugu,“ grimassitas velsker nägu, mispeale toasolijad üksmeelselt naerma pahvatasid. Ent Marta ei jätnud järele. „Sa peaksid selle eksami siiski sooritama, ilmselt kaotad seetõttu ka palgas.“ „Kaotangi,“ ohkas Volli, „aga praegu peame Priidu tervisest rääkima. Säherduse kirjaga riskeeris doktor Leinus võib-olla isegi oma karjääriga ja seepärast peab selle sisu alatiseks vaid meie nelja teada jääma. Selge?“ „Loomulikult!“ vastas perepoeg mõlema eest. „Näita seda paberit korra veel!“ Volli silmitses mõtlikult väheseid ridu ja teatas: „See värk on täiesti teostatav.“ Vaatas siis noormehele ootamatult kaine pilguga otsa. „Ainult et äärmine salastatus – vastasel juhul kannatame kõik. Sinu jaoks paistab see tõesti parim variant olevat. Meie kokkuleppe kinnituseks peate ka teie nüüd pitsikese võtma – Priidu terviseks!“ Seda ka tehti. Volli istus Väljal veel tunnikese ning lahkus siis ülimalt lõbusas meeleolus. Enne väljumist ta tõsines. „Üht-teist on vaja veel läbi mõelda. Paari päeva pärast astun siit uuesti läbi, siis paneme plaani paika.“ Ütles ja läks, ainult imevähe tuikudes. Volli korraldas asjad sedasi, et doktor Pihel kui maa-ambulatooriumi juhataja, suunas kutsealuse täiendavateks uuringuteks veel nädalaks ajaks haiglasse. Seekord Keilasse. Sealsed analüüsid näitasid, et tavaline kopsutuberkuloosi ravi on Priit Meriniidile praegu vastunäidustatud ja sanatooriumi saatmise asemel jäeti noormees ambulatoorsele kodusele režiimile. Millist rolli seejuures näiteks üks alati rõõmsameelne haiglaõde mängis, jäi saladuseks. Nagu ka mingid asjaajamised sõjakomissariaadis.

Seega oli Priit prii nagu kasakas – tööle ja kooli minna ei tohtinud. Vaid metsa, mis talle suurepäraselt sobis. Ainult et logelemise kõrvalt pidi nooruk ka terveks saama, sest esialgu oli ta pääsenud ainult Sõmera sanatooriumi suunamisest. See oli muidugi suur võit – lahtist tiisikust põdevate haigetega ühiste ruumide jagamine oleks talle kahtlemata traagiliselt lõppenud ...

*** Esiotsa ei osanud Priit oma jõudeolekuga midagi asjalikku ette võtta, sest ema hoidis pojal valvsalt silma peal. Viimaks ei lubanud ta Priidul isegi puid enam tuppa tarida. Säherduse keelu peale läks pojal kops üle maksa. „Nüüd mulle igatahes aitab!“ vihastas ta. „Ma saan puid kuurist kasvõi nelja-viie halu kaupa pliidi ette tassida ning häda korral tohin ka pooliku veeämbri Kaasikult ära tuua. Kui sa ülepäeviti turul viibid, kes siis lehma lüpsab ja siga söödab?“ Taoliste argumentide vastu polnud muretsejal midagi kosta ning ta andis ohates alla: „Sul on õigus, ent ole ettevaatlik.“ „Olen ju. Ära unusta minu noorust ning sedagi, et mõõdukat füüsilist koormust ma just vajangi. Ainult metsas jalutamisest jääb mulle väheseks.“ Parajasti söömise lõpetanud Marta tõusis, silitas pojast möödudes tema pead, ohkas veel korra ja hakkas sööginõusid pesema. Tuli kiirustada, sest poes oli leivapäev – õige pea oli piimaraha järele tulijaid oodata. „Ma lähen viin seasöögi ära ja siis põrutan metsa,“ teatas poeg. „Ilm on ilus: karge talveõhk, nõrk tuul ja õhuke lumi maas. Seepärast huvitavad mind täna eelkõige loomajäljed.“ „Kuhu kanti sa siis põrutad?“ „Kui maapind on piisavalt külmunud, siis kasvõi Aasu männikuni välja.“ „Hüva, ole siis üle kraavide minekuga ettevaatlik!“

„Loomulikult.“ Hea seegi, et ema mind nii kerge südamega metsa lubab. Küllap ta on veendunud, et metsaskäikudega ma endale liiga ei tee. Kõik tingimused olid tõepoolest soodsad ning ta seadis sammud Rahula mõisa poole, et sealtkaudu Aasu suunas edasi kõmpida. Teatribinokli oli Priit põuetasku pistnud, märkmete kaustik ja pliiats asusid teadagi ohvitseri küljekotis. Viimasele oli ta hiljaaegu Tallinnas Pika tänava sõjaväekaubastu poes juhuslikult peale trehvanud. Kuna hind oli üllatavalt soodsaks osutunud, oli Priit südame kõvaks teinud ja ahvatleva asja ära ostnud. Hiljem Priidul seda kulutust kahetseda ei tulnud, sest too kott teenis teda veel palju aastaid, hilisemate seljakottideni välja. Ka nädalapäevad tagasi muretsetud väärtusliku raamatu – „Eesti NSV imetajad“ – soetamine oli olnud tark tegu. Tolle piisavalt paksu teose kaante vahele mahtus palju huvitavat. Lisaks veel imetajate uurimise juhend – Priidu jaoks just täpselt parajal ajal! Tänu tollele üllitisele avastas ta täna esimest korda metssea jäljed. Poiss kõndis piki jäljerida umbes kilomeetrit poolteist. Üksik loom oli liikunud otsesihis, nähtavasti püsis Eestis toona ikka veel vähese arvukusega elukal mingi kaugem siht silme ees. Priit mõõtis jälje väikese joonlauaga pikuti ja laiuti ära ning pärast kodus selgus, et ta oligi vana kuldiga natuke maad ühist rada tallanud. Üks meeldiv kohtumine toimus tol päeval veel. Väsinult kodu poole kõmpiv Priit hülgas viimaks metsiku maastiku, kasutades Kaselaane talust alates edaspidi ainult külateed. Priit oli Mändmaa majast just mööda saamas, kui noor koeravolask talle klähvides kallale kargas. Mine sa neid penisid tea – äkki lööbki hambad sisse, mõtles teekäija, toetas selja vastu kuuriseina ning tõrjus maast kahmatud roikaga järjest ähvardavamalt urisevat krantsi eemale. „Nupsa, jäta järele!“ hõikas keegi heleda häälega teiselpool tihedat kuusehekki. „Marss koju!“ Viimase käratuse peale tõmbas majavalvur saba jalge vahele ning löntsis kuulekalt aiaväravast sisse. Kohe ilmus ka kõlava hääle omanik nähtavale ja Priit silmas rõõmu ja ehmatusega oma päästjat – Mändmaa Mallet!

„Sina, Priit!“ oli ka peretütar üllatunud. „Kuidas sa siia sattusid? Me pole ju sada aastat enam kohtunud.“ „Ega pole jah,“ kogeles Priit. „Sa elavat rohkem nagu Nõmmel, nagu ma kuulnud olen.“ „Nagu näed, viibin vahel siingi. Aga ma pole veel vabandanudki – Nupsa oli ketist valla pääsenud ning siis ta kipub möödaminejaid kimbutama. Rohkem vallatusest õnneks ning siiani pole ta kedagi hammustanud, aga eks ta ehmatab inimesed ära küll.“ „Jah, nimi on koeral armsake, aga ta näib üsna vasika kasvu olevat,“ arvas noormees, eemalt teda ikka veel jõllitavat koera kiigates. „Eks ta on oma nimest välja kasvanud küll,“ nõustus neiu, „ent alles ta oli sihuke armas pisike kutsu. Ja ega me talle uut nime enam ei pane.“ „Selge see.“ „Kuule, Priit, lähed sa praegu koju?“ Poiss noogutas. „Kas sul mõni minut aega on?“ „Seda maal ikka leiab,“ muigas Priit. „Vahva! Ma pean Saue jaama minema hakkama. Ehk ootaksid tsipa – seltsis nagu lõbusam astuda.“ „Muidugi, sul niikuinii ju ilmatu maa vantsida.“ Nii nad siis läksidki kahekesi oma kolm kilomeetrit ja juttu jätkus kogu teeks. Pärast Priit ise ka imestas, et kust need teemad kõik välja nopiti. Polnud see pillipiiga nii uhke midagi, nagu klatšimoorid olid Marta Meriniidile pajatanud – temaga sai eluolust täiesti avameelselt kõnelda. Malle pihtis, et linnas õpib ta ainult muusika pärast, tegelikult sooviks hoopis maal elada. Üsna enne lahkuminekut esitas ta siiski küsimuse, mida Priit oli salamisi kartnud: „Kuulsin Tiiu käes, et sul olevat kool nagu mingi haiguse pärast pooleli jäänud. Ega sa ei pahanda, et ma sedasi otse pärin?“ „Ei, mis siin pahandada,“ vastas Priit pärast pausi. Kas teda ikka lõpuni usaldada saab? Igaks juhuks piirdus ta siiski ilustatud pinnapealsema tõega.

Kuna sedasama oli tema käest varemgi uuritud, oli neil koos emaga vastav legend juba ette valmistatud. Malle näis sellega igatahes leppivat. „Nii et midagi hullu sul õnneks ei ole?“ „Ei, seda mitte, kuid mul soovitati see kooliaasta siiski pooleli jätta ja palju looduses ringi liikuda.“ „Seda ma kuulsin jah, et Välja poiss pidavat metsi mööda linde taga ajama,“ naeris Mändmaa peretütar. Huvitav, Malle vabanes justkui mingist pingest ning muutus veel vabamaks, arutles Priit. Või kujutan ma seda endale ette? „Tundub, et külas ei jää mitte midagi märkamata,“ nentis ta kuuldavalt vastuseks. „Ega ei jää küll,“ lõkerdas piiga edasi. „Külas teatakse ka paljusid sihukesi saladusi, mis pole kunagi aset leidnud.“ Noormees muigas mõistvalt, sest parajasti taarus neile oma pardikõnnakuga vastu üks kohalikest keelepeksjatest, Vindi Friida. „Mis oleks, kui tekitaksime praegu ühe kõlaka juurde,“ küsis Malle kelmikalt, mõtlikult Friidat vaadates. „Teeme nii, et sa oled minu kavaler ja saatsid mind. Aga nüüd peaksid sa mind hüvastijätuks suudlema.“ Neiu takseeris noormeest uduse pilguga, nihkus talle hästi ligidale ning sättiski talle kenasti palge ette. Enne kui Priit pikemalt aru pidada jõudis, suudleski ta piigat põsele. Seejärel aga otse suule ... Korraks ehmus tüdruk nagu ära, siis aga naeratas ja pressis end veel lähemale. Liiga ligidale ... Hetkeks pea kaotanud Priit sai kõnevõime siiski tagasi ja küsis: „Kas see oli patt?“ „Väga suur patt,“ naeratas Malle, „aga ma olen seda kaua oodanud.“ Seejärel ühinesid nende huuled juba tõelises ja sugugi mitte süütus suudluses ... „Ma tulen saadan sind jaama,“ tuli värske kavaler oma sooviga lagedale. „Ei, ära tule, siis jääksin ma kindlasti rongist maha,“ sosistas Malle. „Me kohtume niikuinii ju veel. Tulen teile näiteks piimaraha järele.“ „Olgu, aga üks musi veel!“ anus poiss.

„Seda pead sa saama,“ nurrus Malle ja too viimane suudlus võttis mõlemad hingetuks. Seejärel rebis neiu end otsustavalt vabaks. „Nägemiseni,“ sosistas ta ja kiirustas pooljoostes Keila maantee poole. Priit jäi talle pikalt järele vaatama. Silmanurgast märkas ta veel, kuidas Friida õhku ahmis, pillas siis raske leivakoti maha ja jäi omaette pobisedes seisma. See ootamatu kohtumine pakkus Priidule nüüd mitmeks päevaks mõttetegevust. Mändmaa Malle oli talle juba mitu aastat meeldinud. Enamgi veel: tolle kaunitari pärast oli poiss omal ajal nii mõnegi öö unetult asemel rähelnud. Lisaks erutavale välimusele mängis too plikaohtu neiu oivaliselt akordioni. Kohe nii hästi, et kui Malle parajasti maal viibis, paluti tal kolhoosiklubi tantsuõhtutel rahvale esineda. Mõni ime, sest Malle õppis ju muusikakoolis. See pill oli Priidule aga juba aastate eest hinge pugenud ... Kuna viimasel ajal olid nad teineteist harva näinud, kippus kohalik linalakk Priidul ununema. Ent kui aus olla, siis peamiseks põhjuseks oli kindlasti Monika. Tolle tüdrukuga oli Priit tutvunud üle-eelmisel suvel teedevalitsuses töötades. Toona ta oli sealsesse lilleneiusse niivõrd kõrvuni armunud, et kellegi teise jaoks poisil silmi enam ei jätkunud. Paraku osutusid Priit ja Monika oma olemuselt ja küpsuselt liiga erinevateks. Hea seegi, et mõlemad adusid probleeme, mis oleks neid järjest süveneva suhte korral ees oodanud. Monika edaspidisest käekäigust ei teadnud Priit midagi, ent ometi oli too elavaloomuline neiu poisi hinge sedavõrd sügava jälje jätnud, et hiljem polnud enam ükski tütarlaps tema tähelepanu pälvinud. Siiski, Randla Anne, klassiõde Keilast, oli noorukis juba tõsist huvi äratanud. Aga too oli temast palju pikem ning kasvõi sellepärast jäi poisi tunne pigem platooniliseks. Ja üleüldse tuli Priidul praegu sootuks suuremate ja elulisemate probleemidega rinda pista. Nüüd aga oli Malle temas taas vanad tundmused ellu äratanud ja kuidas veel ... Küllap ma keetsin paraja supi kokku, arvas ta tagantjärele. Ise kevadel võib-olla hinge vaakumas, elan osmikus ning kool pooleli – kah mul

kavaler väljas! Ju ma Mallet siis kogu aeg ikka salaja hinges kandsin, ega muidu poleks tema lähedus mulle sedasi mõjunud. Viimaks otsustas Priit oodata ja vaadata, mis elu toob, ja Mallega kohtudes võimalikult jahedalt käituda. Kui vaja, annan mõista, et tervis on esialgu veel kahtlane. Priidu mure oli siiski ennatlik. Friida oli nende suudlused loomu likult kõigile teatavaks teinud ning noormehel tuli seetõttu paar mahlakat lõualõksutamist pareerida. See polnud külarahvale aga teab mis uudis ning uusi kõlakaid tuli järjest peale. Ainult ema nokkis ta kallal nädalapäevad hiljemgi, et ega vana arm ei roosteta. „Tore on,“ vastas Priit. „Vähemalt üks asi, mida rooste ära ei riku.“ „Kuldne lause, mis kehtib siis, kui asjaosalised ise rooste ei lähe.“ Kevadtalveks selgus, et see Meriniidi Marta lause osutus teatud määral prohvetlikuks. Ühel pärastlõunal, kui elevil Priit parajasti rändelt saabunud esimesi põldlõokesi päevikusse kirja pani, uuris ema: „Ega sa Mändmaa Mallet viimasel ajal kohanud pole?“ „Ainult ühe korra. Klubis kinoõhtul natuke vestlesime, aga Tiiu tiris ta peagi minema.“ „Kas te tõsisemat teemat ka puudutasite?“ päris ema ääri-veeri. „Natuke isegi tõesti,“ vastas poeg avameelselt. „Ehk soovid täpsustada?“ „Küsis, kui tõsiselt ma meie musitamisse suhtun.“ „Mida sa vastasid?“ „Ütlesin, et enda arvates parasjagu: ei mitte liiga kergelt ega ka mitte liiga tõsiselt.“ „Ja tema?“ „Et tark suhtumine ning tema olevat sama meelt – et oleme ju noored ning aega meil on. Miks sa seda küsid?“ „Kohtasin Mallet paari päeva eest Nõmme turul.“ „Oli teil siis meist juttu?“ „Ei. Aga tal loivas üks linnakõrendist loikam kõrval ja me ainult teretasime. Ega see sulle halvasti ei mõju?“

„Mitte üks raas! Niikuinii oleks praegu vale aeg – seega nii ongi etem. Ütle parem, millal süüa saab?“ „See juba läheb,“ rõõmustas Marta. „Viimasel ajal oled normaalselt sööma hakanud.“ Ka Priit ise oli hoomanud, et jaksu on üksjagu juurde tulnud, enese tunne paranenud ning ka tühi kõht andis pärast vaatluskäike järjest rohkem märku.

*** Väljadelt oli lumi valdavalt sulanud ja kevadveedki peatselt valla pääsemas. Vahetevahel tuli endine jõuetus siiski veel tagasi, aga talle ennustatud vaat et lootusetut kevadet Priit enam ei kartnud. Ainult tema ise teadis ning ema aimas, kui suurt rolli tema edusammudes mängis pidev enesesundimine ... Kui päriskevad käes, pani ta endale suurema mahvi peale ja loomulikult kaasnes sellega ka väsimus. Ema pika utsitamise peale läks Priit viimaks Saue ambulantsi. Vollit seal parajasti ei olnud, ent vana Pihel uuris teda üpris kaua. „Huvitav, huvitav,“ pomises doktor mitmel korral. Vaatas siis noormehele pikalt otsa. „Röntgeni ma sind praegu ei saada, aga paari-kolme kuu pärast tuleb sind läbi valgustada. Võid riide panna!“ Kirjutas tema haigekaardile jälle mingi pika lugulaulu ning mainis nagu muuseas: „Sinu tervislik seisund tundub üllatavalt hea, aga diagnoosiga on endiselt segased lood. Seega oled meil uunikum! Kui väsimus ei kao, püüa väljas veidi vähem ringi liikuda, aga üldiselt jätka samas vaimus.“ „Kas ma kuhugi tööle mina tohiksin?“ uuris patsient enne lahkumist. Seepeale muutus arst okkaliseks. „Enne suve ei tule kõne allagi. Oled ju ravil, pealegi meie vastutusel. Ja kuhu sa kiirustad? Jõuad elus tööd teha küll ja küll.“ Keeld keeluks, ent uudised olid nii rõõmustavad, et koduteel laskis haige valju vilet kuldnokkadega võidu.

Neil päevil läks ilm jahedaks ning tuuliseks ja Priit pidi leppima lühikeste jalutuskäikudega. Seejärel pärale jõudnud suvine soojus tõi koos teiste hiljem saabuvate kaugränduritega teiste hulgas kaasa ka rukkiräägud ja peoleod. Esimeste põllul rääksumine kostis nii valjult läbi Meriniitide osmiku õhukeste seinte, et ei lasknud linnuhuvilisel öösiti magada. Ühel hommikul tegi Priit söögilauas jälle loodusest juttu. „Kõik muudkui ruttavad. Näiteks meie kuldnokkade pesakond lennuvõimestus vaid paar päeva tagasi. Täna olid aga pesakasti hõivanud piiritajad.“ „Kas metsas peoleod ka juba kuulnud oled?“ „Olen küll, kuid need linnud on ajast palju maha jäänud.“ „Mis mõttes?“ ei saanud ema poja mõttekäigust aru. „Mõisaaeg on ammustilma läbi, aga nemad kutsuvad Tiitu ikka endiselt teole ...“ Seepeale naersid mõlemad ning Marta leidis veel ühe vanamoodsa laulja: „Aga ööbik käsib samuti endiselt piitsa tuua ja ajab härga vaole.“ „Ega laulurästas palju parem ole,“ täiendas poeg. Suhteliselt hiljuti kolhoosi kontori seinal juhuslikult nähtud suur ühismajandi kaart oli Priidus piinavaid mõtteid äratanud: oh oleks mul kodus selline olemas ... Paraku oli see täitumatu unistus, ent esmajärjekorras üritas ta A-kujulise mõõdupuu ja kompassi abiga linnurikkad metsad ja mõisapargid ise kaardistada ning aja jooksul sai see ka tehtud, ent see oli liiga aeganõudev tegevus. Seepärast mõõtis ta mitmete meetoditega oma loenduskäikudel paljude kindlaks kujunenud radade pikkused ära. Nii oli Priidu harrastus kuidagi märkamatult äärmiselt töömahukaks tegevuseks kujunenud, sest linnuloendustele lisandusid veel rändevaatlused, linnupesade otsimine ning pesade ja munade kirjeldamine, samuti mõõtmine. Saadud andmed said kirja pandud omaette pesade välipäevikusse, mida tihti tuli puu otsas täita. Ronimine ise kujunes sageli aga küllaltki vaevarikkaks. Seega jätkus noorel Looduseuurijate Seltsi kaastöölisel juba tollal umbes kuuekümne ruutkilomeetrisel vaatlusalal välitöid kuhjaga.

Käes oli aasta põnevaim aeg ja enam polnud mahti tillukeses toakeses konutada ning üks matk järgnes teisele. Ühe taolise retke lõpus kohtas Priit eriti eksootilist objekti – maanteekraavis külitas Lindpere Volli! Matkasell tegi tahtmatult suured silmad. Ent Volli märkas teda varakult ja hõikas: „Tere, linnukuningas!“ „Tere-tere! Aga miks sa siin nõndaviisi maas lebad, lähme parem meile. Välja taluni on siit vaid kolmsada meetrit.“ „Miks, miks ... Ma olen lõppude lõpuks ju maa-arst,“ teadustas lõbusas tujus olev doktor lustakalt. „Kas mul ei kõlba siis ilusa ilmaga maas vedeleda ja elust rõõmu tunda?“ „Muidugi kõlbab, aga pole vaja, et mõni irvhammas sind siin sedasi näeb.“ Volli rüüpas ühest väikesest pudelikesest midagi haljast ja jätkas: „Olgu tal ka siis üks hea päev. Siin on ikka üks teine põhjus ka.“ „On sul siis midagi viga?“ muutus noor linnumees murelikuks. „Ei mul pole häda midagi, aga siinse liiklusega on lood kehvad.“ „Kuidas kehvad?“ „Pärnu maanteel on see nii tihe, et ma ootan ja ootan, millal need autod kõik ükskord mööda sõidavad ning ma julgeksin üle tee minna.“ Nihukese jutu peale ei osanud Priit enam midagi tarka öelda. Ta kiikas vasakule ja paremale. Tee oli peaaegu tühi. Jõgisoo poolt lähenes veoauto, ent see asus rohkem kui poole kilomeetri kaugusel. Liiklust polnud niisiis ollagi. Mis pada ta küll ajab? „Tee on ju tühi,“ püüdis ta doktorit jalule ärgitada. „Tule, lähme Väljale. Ema peaks ka praegu kodus olema.“ „Hüva, kui kutsud mind Meriniidi Martaga juttu puhuma, siis alati nõus! Koos sinuga usaldan vast ka üle tee minna. Muide, kui ma ennist seda üritasin, said kaks masinat just siinsamas kokku – kujutad sa ette, mäherdune liiklus.“ Priit küünitas Volli mahuka portfelli järele ning ulatas ikka veel lamasklevale mehele käe. „Hea küll, tulen juba,“ torises too end vaevaliselt jalule upitades. „Ja ära sa muiga seal midagi – elu on keeruline ja mõnikord pagana raske.“ „Ega ma siis paha pärast ...“