Kirjailm kastepiisas

1. PEATÜKK Nagu mõni purupurjus inimene ei mäleta kaineks saanuna, mis­ sugune ta vahepeal välja oli näinud ja millega hakkama saanud, nii et sellest võib ta pildi saada üksnes teiste pajatuste kaudu, nii oli lugu ka Int Ektor Muuviga. Ainult temal polnud need mõistuse teisenemised seotud mitte alkoholi pruukimisega, kuigi sellegagi võis neid mõnikord esile kutsuda, vaid valdavalt mingite irratsio­ naalsete, enamasti saladuseks jäävate, näiliselt või tõesti täiesti juhuslike põhjustega. Niisamuti polnud ka neis seisundites vii­ bimise kestused olulisel määral ette aimatavad, ent „statistiliselt” viibis Int Ektor neis enam-vähem sama sageli ja ühepalju aega.

Ja kindlasti ei kõlvanud tema seisundeid nimetada sõna otseses mõttes kaine ja purjus olekuteks, mis hindab üht ilmselgelt posi­ tiivseks, teist negatiivseks, või vähemasti üht paremaks, teist hal­ vemaks, üht meeldivamaks, teist vastikumaks. Olgu objektiivselt ehk „taeva silmis” või puht subjektiivselt – tema enda meelest.

Kuid teda ümbritsevatest inimestest rääkides: enamik neist pidas „ebakaines olekus” viibivat Int Ektorit palju omasemaks ehk „inimlikumaks” kui „karsket”; silmalegi kenamaks, sest tõepoolest puudutasid olekute muutused teataval määral ka Int Ektori välja­ nägemist. Sugulased ning tuttavad lugesid Int Ektori muutlikkust lihtsalt mingiks veidraks iseärasuseks; mitmed ütlesidki, näiteks, et Int Ektor viibib praegu Ektori tujus, või teeb midagi Ektorina, või on pööranud-keeranud ette oma Ektori poole, seisundi, oleku, näo, külje, vormi, kuju, või langenud, ülenenud, saanud Ektoriks ehk Ektor Intiks. Millega tuli alati arvestada. Ka ta ise nimetas end olenevalt seisundist kas Int Ektoriks või Ektor Intiks ehk liht­ salt Intiks või Ektoriks. Nõnda kui abikaasa Hello, keda mõnigi huumoriga kahemehepidajaks kutsus. Jumala eest, see Int Ektori nimeline kaksainus sisaldas kaht tihti lausa kardinaalselt erinevat inimest, kes võisid vaheldumisi avanedes suhelda isekeskis üks­ nes millegi – kirjasõna, helisalvestuse, või kellegi – täiskasvanuna kõige sagedamini loomulikult Hello kaudu. * Aga kust see kõik alguse sai ja mis põhjusel? Suure tõenäosusega ajast, mil Int Ektor juba mõne meetri käia suutis, et sünnimaja, õigemini maja, kuhu ta sünnitusmajast toodi, eeskojast omal väel

7

8

ja ettevõtmisel välisukse ees oleva kolmeastmelise trepi mademeni jõuda ja sealt edasi pea ees alla otsaesisega vastu rauast porikaapi­ mise resti põrutada. Haavad nõeluti ja klammerdati haiglas kinni, kuid see juhtus ju sellises vanuses, mil lapse koljukese eeslõge pol­ nud veel kokku kasvanud ja teistegi, juba kinnikasvanud lõgemete kohal luuõmblused alles tekkimas – luuservad veel tasased või kergelt lainelised. Vahest võiski just toonane õnnetus olla üheks põhjuseks, miks Int Ektori ajukolju pidi eluks ajaks piltlikult väl­ jendudes kohanemisvõimeliseks jääma ehk teisisõnu: tema kolju­ luude ühenduskohad jäid, olgugi ainult juuksekarva võrra, ent siiski kriitilisel määral dünaamiliseks. Samas on raske öelda, mis ühel või teisel juhul millega kohanes. Kas kolju kuju mingite aju ponnistustega või vastupidi – aju struktuur koljuluude ja -lihaste türanniaga. Ootuspäraselt käibki jutt juba seisundite vahetumise protsessist. Ja nüüd saab mõistetavaks, kuidas ülalkirjeldatuga pidid kaasnema tundlikumale pilgule tabatavad teisenemised näo kujus: selle muutumine sutike laiemaks või kitsamaks; ja kui­ das silmamunad, mida näolihased tõmbavad kas väljapoole või lasevad, vastupidi, sügavamale langeda, löövad kas enam särama või peab nendes peituv tuli hoopis tuhmuma; nõndasamuti nae­ ratusega: näo laienedes kaarduvad suunurgad heatahtlikult üles, kitsenedes irooniliselt alla.

Nii palju sissejuhatuseks ja kaksainu peategelase Int Ektor Muuvi varasest lapsepõlvest. .

2. PEATÜKK

„Noorus” pidas sõna – trükkis ajakirja detsembrinumbris ­Ektorina kirjutatud „Moonikuprad” ära. Hello rääkis Intile, kuidas ta ­Ektorina oli jälle vana kirjaniku Valdase juures külas käinud; et tundnud seal taas tolle muutumatut toetust, ning et Valdase meelest leiduvat temas ikka üle keskmise annet, nii et temast või­ vat midagi loota küll; ühesõnaga – vanamees olnud ettevaatlik ja kartnud nagu moraalset vastutust võtta. Katsunud kombata tema sammu läbimõelduse astet, et kas ta on päris teadlik kir­ janiku töö lausa füüsilisest ränkusest. Mille peale tema Ektorina oli möönnud, et muidugi, ega ta kõike viimase üksikasjani veel ette ei kujuta, aga tunnistanud, võttes julguse koguni natuke nokkida, et käivat pea iga päev jooksmas ja tõmbavat pargis ühe pärnaoksa külge hüpates lõuga, ja tõotanud, kui ta sellegipoolest

peaks kirjanikuna, olgu psüühiliselt või füüsiliselt, kokku vari­ sema, kasutab sedasama oksa kolmanda, kõige taevalikuma valiku teostamiseks. Koju jõudes süljanud lausa tuld ja tõrva.

Ja veel vihasemaks saanud ta oma ema Hellole adresseeritud kirja lugedes, milles käidi „kallile miniale” peale, et mõjutagu too otsemaid oma meest aru pähe võtma, kuna olevat ju oht, et just teda hakatakse selles traagilises elupöördes kõige suuremaks süüdlaseks pidama. Et kõik teised, vaat et kogu maailm, olla vastu, ja ainult tema, Hello, uhkelt mõistev; et kas ta siis ei tea, kui nördinud kõik oleksid, kui tema abikaasa nii viletsa asja pärast nagu too „Nooruse” kirjatükike kogu ülikoolis omandatu sinnapaika jätaks. * Nii jõudiski Ektori pool sinnamaani, kus ta lõppeks enam min­ geid kahevaheloleku märke ei ilmutanud. Rääkimata Hellost, kes näitas tekkinud olukorras üles suisa ülenaiselikku arusaamist.

Ta olnud ju ammu enne abiellu astumist kõiki või kõikvõima­ likke riske ette näinud, nendeks psüühiliselt ja materiaalselt val­ mis olnud. Tema rääkiski nüüd Inti poolele, kuidas see Ektori seisundis ühe negatiivsevõitu arvustuse peale ennast jälle „otse seaks” vihastanud. Aga need tagasilöögid tegevat teda ainult jonnakamaks – „mõnes mõttes nagu intimaks”. Kuid ka Magda Linnuojale, ühele Int Ektori kõige kirjanduse- ja muusikalembe­ semale töökaaslasele polnud too Ektorile tagasi saadetud novell, mis väheke ümber tehtuna „Noorte Hääles” siiski ära trükiti, eriti meeldinud. Samas kui ta Ektori poole verivärske „Edasi” loo kohta Inti poolele lausa hõiskas: „Voh!” – jätkates mingi kiusliku nõksutamisega, et hindab nii-nii väga säärast „tohutust”, mõeldes muidugi „meeletust” kõigest senisest lahti ütelda: „Ainult vähe­ sed! Kõik aina: mida teised küll!” – Inti pool muigas. Magda oli teda Ektori poole imetlemisega ennegi õrritanud. Et kui nigelake tundub Inti plaan viiekümneselt samamoodi „luuletajaks hakata” Ektori poole juba teoks tehtud „tohutu” kõrval. Kuigi luuletami­ sest polnud ta Intina küll eales rääkinud, isegi kirjandusest mitte; ta oli pillanud pelgalt, et „jumal teab”, ja vihjanud kõige üldisemas mõttes kunstivallale. * Lõpuks sai tal Ektorina kaante vahele, mis sest et pehmete, juba ligi sajaleheküljeline pärisraamatuke „Lahkuja”. Varasemaid,

9

ajalehtedes ilmunud lookesi lugedes oli Inti pool leidnud, et jah, vähemasti tema Ektori seisund küll kirjanikuandeta pole. Tema senist, raamatueelset loomingut oli ta Intina siiski vaid millegi suurema peatükkideks või ettevalmistuseks pidanud. Ent nüüd oli Ektori pool siis selle õige ja oodatu kirja pannud. Ning selle lugemise lõpetanud, võis ta Intina kõva häälega teise tuppa Hello­ legi rõõmusõnumit kuulutada: „Minul on Ektori poole üle uhke tunne!”

3. PEATÜKK

10

Hello oli talle kui Intile rääkinud, kui rohkelt ta Ektorina uusi sõpru on soetanud; et nii muidu-inimeste kui ka kirjanike seast, ja osa viimastest pidid olema üpris tuntud, mis pani teda Intina natuke imestama, vaevalt kadestama. Kui ainult Hello Ektori poo­ lest vahel liigagi imetlevalt ei jutustaks. See, et igasuguseid sõpru kõvasti juurde on siginenud, ei saanud Inti poolele muidugi mär­ kamata jääda. Kui üks ja teine, keda tema ise ei tundnud ja kellel tema seisundite dünaamikast ilmselgelt mingit aimu polnud, talle ligi astub ja sõbralikult millestki ainult Ektori poolt puudutavast juttu alustada üritab. Eks niisugused sattunud tema ebaadekvaatse muheluse ja uurimise peale, et kus ja kuidas too temaga tuttavaks on saanud, pisut segadusse. Küllap oli ta Ektorina nende silmis nüüd „uhkeks läinud”.

Siis leidis Inti pool lohtu mõttest: jah, tõesti tore, kui tedagi igast kandist lahked sõbrad soojendaksid, kui nad nii ligi liibuk­ sid, et ta isegi juhul, kui jalad alt löödaks, püsti jääks. Ainult mis siis, kui ta tahaks end äkki ümber pöörata? Kui palav hakkaks?

Või korraga vajadus tekiks? Või lihtsalt see tarvidus täiesti üksi olla, mõnikord Hello ja laste eestki, eriti suvel Puka taha vana­ ema juurde põgeneda. Seda mägede-orgude jumalikku vaikust seal! Ja õndsust öid heinakuhja otsas, sellise nelja jämeda posti vahele surutud ja üles-alla liigutatava katusega, ritsikate äiutuses mööda saata. Ja päikselisel hommikul kaste särades ärgata. Kui hinge kogunenud kurbus varsti nagu uduloorgi nõo kohalt haih­ tub, ja kõnnid juba oma suursuguste mõtetega alla järve äärde, laskud peegelsiledasse vette vesiroose ja -kuppe, eriti viimaseid, „apteegilõhnaseid”, nuusutama.

* Ka Hello oli vahel kurtnud, et Intina on mehel „küllaltki raske iseloom”. Tema „raske” kõlas siiski pehmemalt kui „talumatu”, mida töökaaslane Magda armastas pruukida. See oli ajenda­ nud Inti poolt jälle Ektori poole „Lahkuja” peale mõtlema; et kas tema suudaks niimoodi kirjutada? Nii tundlikult. Kas tema kujuteldavad raamatud ei oleks liiga kirjeldavad, krõbisevad? Igal juhul oleks ta teisiti kirjutanud, vähem naistest, rohkem DNAWatsoni stiilis asjast endast, tähendab teadusest või muust. Ja eks ka vähem kirjanduslikult, kehvemalt. Või kuidas? Aga mis teda Intina „Lahkujat” lugedes kõige enam segadusse ajas ja üllatas: see et Ektori seisund tema pärast nii jubedalt kannatama pidi, et ta oli Ektori poole paaril korral päris meeleheitele viinud. Tema ise polnud oma Ektori seisundile kunagi kui mingile tõsiselt võeta­ vale rivaalile vaadanud, ta mõtles: teaduses. Viimasel ajal kippus ta hingeavarust varjutama kujutlus, nagu oleks ta Ektorina kui­ dagi hoopis vabam. Ehkki oli ju Intinagi. Päris lustlikult, kuigi teadlasena ahistatud faktidest ja teiste meeste ideedest. Samas kui kirjandust näis piiravat üksnes vajadus, et ka kõige väljamõeldum ebatõelisus usutav või sisseelatav tunduks. Märgates hetkiti, kui väga sarnaneb ta oma teooriate ja hüpoteesitamistega Ektori sei­ sundi sõnadetegemisega.

Või see kavatsus hiljemalt viiekümneselt teadus sinnapaika jätta ja võib-olla maalima või, jumal teab, isegi kirjutama hakata? Vii­ masel ajal oli teda juba liigagi sageli hirmutanud küsimus, kas ta viiekümneselt äkki ajahätta ei jääks? Sest millist teed ta ei valiks, peab ta seda pidi igal juhul mäele jõudma. Senised teadlastest kolleegid polnud talle ülevalt alla, või, mida ta kindlamalt väita võis, polnud tema neile alt üles vaadanud; seda lootis ta ka oma suhetest tulevastega. Miks ta lahkumise tärminiks kunagi viis­ kümmend valis, oli ajendatud lihtsast kalkulatsioonist, et siis on ta kohustusest lapsi üleval pidada juba prii. Nüüdseks oli seegi ideaal või põhjendus hakanud ähmastuma või vähemasti kategoorilisust kaotama, asenduma optimismiga, et ah, küll saab hakkama, et kui ta juba Ektorina igasugu lühemaid ja pikemaid tööotsi pidades, olgu või näiteks maad mõõtes, Hellot enamgi rõõmustada on suutnud kui oma auväärses teadlase seisundis. Kusjuures Ektorina oli tal jätkunud ressursse isegi päris hea raamatukogu soetada.

11

4. PEATÜKK

12

Säärane oli foon, kui ta Intina oma otsuse langetas. Hello oli sellest kuuldes siiski kulmu kergitanud: „Seda ma, aga et sa nii järsku! Ausõna, ei oska nutta ega naerda!” Ta puhkes naerma. „Kas ma tohin sellest teistele ka rääkida?” Olevat ju nii põnev! See-eest töökaaslane Magda tundus olevat pettunud, jäi hoobilt tõsiseks, mossitas: „Noh, mis! Lõpuks võib sind ainult kadestada!” Inti pool tänas teda „meeldiva reaktsiooni” eest, kuid Magda jätkas: „Ehkki ma lihtsalt ei usu veel. Elu on nii kohutavalt julm … Olla loodusliku valiku poolt väljapraagitu osas, masendav! ... Kuid võib-olla ka ülendav. Nõrkadele jääb end üles puua, tugevatele sügavamale töösse sukelduda …” Isa ja ema, kes olid ühe sar­ nase „prohmaka” kunagi juba üle elanud, seekord paanikasse ei sattunud. Polnud ju tollase sammu järel midagi kohutavat juh­ tunud. Pidasid küll võimalikuks – ja lootsid –, et pelgalt ajutine väsimus, millest välja puhates kõik taastub. Ektori pool olnud Hellolt uurinud, kas Inti pool kavatseb maalima või kirjutama hakata, kas ta allkiri lahkumis­otsusele on päris kindel. Hello oli vastanud nii emale-isale kui Ektori poolele, et asi pole enam arut­ luse staadiumis. * Inti pool mäletas: kui ta Ektorina teaduse järsku rahule jättis, oli nende kodu, eriti töötuba hakanud kohe justkui soojemaks muu­ tuma. Tundudes seejuures ka kuidagi valgem, ehkki oli, vastu­ pidi, pimedam, sest Ektorina armastas ta tumedaid kardinaid akna ette tõmmata ja jättagi. Võib-olla sooja värvi abažuuriga lampidest, mis pidid kardinatega pimendatud tuba valgustama?

Vahest, aga siiski ainult osaliselt. Selgemini ilmutas tõde end siis, kui ta Intina oli kardinate tagant ruloo maha võtnud ja seinu katvad riiulid kogu neile aegade jooksul settinud üüratust lasust äärmiselt spetsiifilisest ja kiiresti vananevast teaduskirjandusest vabastanud ja raamatud instituuti viinud, kuhu ta isa-ema, Hello ja kolleegide rõõmuks edasi töötama otsustas jääda, aga mitte teadust tegema, vaid teisi aitama või teenindama, mida seniajani ainult Ektori seisundis või tujus oli teinud. Lühidalt, tast oli saa­ nud nüüd „täiemahuline” insener, sisuliselt laborant, seejuures üsna vaba ajagraafikuga ning võimalusega vajaduse korral puhuti, eriti Ektoriks pöörates, palgata puhkust võtta. .

* Selles, et Inti ja Ektori pool nüüd omaette ja oma meeldimuse järgi sõnu seadsid, polnud midagi uut – paljud kirjanikud on loonud ja loovad edaspidigi korraga, või õigemini paralleelselt mitut teost, viibimata seejuures mingis Muuvi-sarnases seisun­ dite liikumises. Mõni võis küll jäädagi imestama, et kuidas ta ikka Intina Ektoriks või vastupidi, Ektorina Intiks pöörates oma teise seisundi tegemisi ei mäleta ja peab neist Hellolt või kelleltki muult kuulma, ehk olgu siis dešifreerides, tõlgendades või lihtsalt lugedes teisest maha jäänut või teadlikult maha jäetut. Need teise seisundi tegemiste unustamise mõistatused jäetagu parem kaifi­ uurijate lahendada. Kui nemadki.

5. PEATÜKK Nüüd Inti pool aina kirjutas. Samas oli Ektori pool suutnud õige mitmele lühemale loole punkti panna; mitmed neist olid ka avaldamist leidnud, üht oli „Loomingu” aastaülevaade tun­ nustavalt esile tõstnud. Aga Inti pool üha kirjutas. Kuni suvel, neli aastat hiljem, kui ta arvas, et hakkab õige pea oma esimese töö, ta ei tihanud seda romaaniks nimetada, liiga pretensioonikas tundus, algse versiooniga lõpule jõudma, juhtus temaga midagi, mis teda väga üllatas, isegi sügavalt vapustas. Nagu mõnel eelne­ nud nädala­vahetusel Ektorina, sõitis ta sel laupäeval jälle Intina Väänasse. Ikka Mati-nimelisele sõbrale appi suvilat ehitama. Matil oli võimalus päris hästi maksta. Kui ta nüüd suvilale lähimast bussi­peatusest, paremal põsel varahommikune päikeselõõsk, edasi kõndides asfaldilt kruusateele oli pööranud ja sellel sada­ kond sammu astunud, vasakul pool teed raskes kastes sätenda­ vaid aasalilli, jumikaid, kerakellukaid, kassisabasid ja kuldvitsu imetlenud, siis see sündiski. Vastu tuli noor naine, kelle kõrval siblis viie-kuueaastane tüdruk või poiss, kes kandis tumesinist dressi ning valget, soengut varjavat nokatsit, kui järsku toosama laps hüüatas, ka hääl ei reetnud, poiss või tüdruk, kaks korda: „Emme! Vaata, kirjanik!” Nooruke ema naeratas. Inti poolelgi tuli naer peale. Milline kena nali! Mõistagi tahtis ta Intina sellesse kui heasse oomenisse uskuda. Kuigi asetleidnut võis vabalt ka vaheda teadlasemõistusega lahata, näiteks: laps oli näinud kuskil, ütleme mingis filmis või telesaates meest, kellel oli kukil samasugune alpinisti seljakott ja üll samasugune kulunud-luitunud khakikarva

13

tuulepluus, ja võib-olla kõlkus tollelgi binokkel kaelas, ja keda siis kaaslased huumoriga või tõsiselt mitte geoloogiks, vaid hoopis­tükkis kirjanikuks olid tituleerinud. Kuid Ektori pool, kellele Hello oli Inti poolega juhtunust pajatanud, olevat hoo­ pis lagistama kukkunud: „Ennäe alasti kuningat! Lapsesuu ei valeta!” Tõesti-tõesti, märkide suhtes oli ta Intina, vaatamata oma suuremale „teaduslikkusele”, või justament seetõttu, vististi üldse vastuvõtlikum. Hoidudes hoolikalt fraasidest, mida tema ise või keegi teine oleks võinud ärasõnumisena võtta, ja nõnda altim ülepea Taeva poole vaatama.

6. PEATÜKK

14

Kaheteistkümnendat korda oli Inti pool oma esimest romaani, mis sai pealkirjaks „Õpiaastad”, läbi kirjutamas, kui tema Ekto­ rina loodud ja Ektor Muuvi kirjanikunime all avaldatud „Lahkuja” järje, „Saabuja” kohta polnud ikka veel kuskil midagi masendavat trükitud. Esimesed kiidusõnad oli lausunud Hellole ja Hello siis Ektori poolele Inti pool. Hello neelanud raamatut samuti õige suure põnevusega ja tema pidas „Saabujat” „Lahkujast” vaat et paremakski; et voolavam ja toongi leebem. Hello soovis, et ka Int Muuvil „Õpiaastatega” sama hästi läheks. Magda vaikis. Keegi üli­ kooli kirjandusemees öelnud Ektori poole parimale sõbrale Ahto Hurmelile, et tema arvamus Ektor Muuvist olevat tugevasti tõus­ nud, lause olla kohe täitsa hea, aga mõnes kohas seisvat autor ja peategelane liiga lähestikku, mispärast veel mitte päris meister.

Sellegipärast pakkus Inti poolele päratut huvi, millise mulje võiks Ektori pool tema „Õpiaastaid” lugedes saada. * Ektorina oli tal tunduvalt väiksem käekiri. Inti seisundis pliiat­ siga paberile pandust sai poolteist masinakirja lehekülge, Ektorina kirjutatust ligi kolm. Seda pisikeste tähtedega kirjutatut Inti pool nüüd luges: „Täna hommikul võtsin kätte ja esimene päev ei pet­ nud lootusi, pigem vastupidi, lõunaks olin ülendatud meeleolus.

Su loodud õhustik mõjub nii värskelt! Muidugi näen igal pool kohendamise võimalusi. Ei ütleks, et valmis, aga aiman selgesti toreda raamatu piirjooni. Suur soov midagi paremaks teha. Algust ma vist muudaksin pisut, et lugeja saaks kohe sarvist haarata.

Kuna alguslause on üldtunnistatult tohutu oluline, siis proovin

seda hoolsasti lihvida. Arvan, et lugu väljub viimaks edukalt lõpu­ sirgele.” „Nüüd olen juba kaks päeva pusinud. Pisut kadedaks teeb, et niivõrd paljutõotavat materjali pole saanud ise sama ilusti romaa­ niks voolida. Seda enam tahaks, et asi saaks võimalikult maksi­ maalne. Õnneks oleme üks. Ära siis pahanda mu omavoli, „oma parema tundmise järgi” kohendamise pärast. Aega küll läheb, sest tahan samal ajal ka oma asjadega tegelda, oma asju järjel hoida.” Saanud Ektori seisundist mõneks ajaks Inti pooleks, oli ta pööraselt rõõmus, jättes käsikirja vahele lipiku: „Tore et meeldib, vähemalt kujutlus, toimeta rahulikult, kiirustada pole vaja, eks pärast näe!” * Tööl oli Magda uurinud, kuidas tal Intina kirjutamine edeneb.

Inti pool naeris: „Sa poleks „Saabujast” nagu kuulnudki!” – Magda ei osanud midagi öelda. – „Niisiis ei meeldinud?” – „Pole seda öelnud.” – „Ka seda mitte, et meeldis …” – „Igav küll polnud.”

Magda näis lihtsalt nõutu olevat. Nagu Inti pool oligi ennus­ tanud. Et tema Ektorina loodud „Saabuja” paneb teadusinime­ sed kõhelema. Väänast suvila ehituselt õhtul bussipeatusse tagasi astudes küsis või õigemini ütles Mati, Muuvide mõlema poole hea sõber, keda aidates võis lisaks rahalisele seisule tihti ka oma meelt kergendada, järsku otse: „Kui sind huvitab, kas ma olen „Saabuja” läbi lugenud, siis – jah! Ei meeldinud, ka naisele mitte.

Samal põhjusel.” – „Igav?” – „Ei olnud.” – „Liiga autobiograa­ filine?” – Pisukese afektiga: „Pole sellele mõelnudki!” – „Ei lähe lihtsalt sinusarnastele peale …” – „Televisiooniajastul sellisega ei konkureeri. Kuigi ise pildikummutit ei vahi, pole aega.” – Seega Matile väsitav, tuli tal Intina endamisi järeldada, kui Mati äkki mittemeeldimise peapõhjuse siiski välja ladus: „Saabuja” ei käsit­ levat meie teadusprobleeme üldisemalt, ei näita teadusetegemise perspektiivitust meie oludes; et meil olla teaduses läbilöömiseks vajalikud igasugused teadusevälised tegurid: vanemate ja tuttavate positsioon, kas on auto, millega teisi ja nende asju vedada, äri­ soone olemasolu. Lühidalt, et tegelikult tulevat inimesed teadusest ära ja pühenduvat viimaks ainult isiklikule heaolule ikka tuleviku puudumise tõttu, lõpetades: „Aga „Saabujas” näidatakse, nagu oleks põhjus hoopis mingis ähmases hingelises sobimatuses selle valdkonnaga?”

15

* „Olen nüüd jälle see, kes olen,” luges Inti pool lehekeselt Ektori poole kirjapandut, „ja töötan selle mehe looga, kes ma äsja olin, põhjalikult, südamega edasi. Kuigi kaugele pole küll jõudnud.

Mis ära, jätan sinuks saamist ootama: trükid ise ümber ja jätad mulle uuesti läbi vaadata. Näen, et ümbertrükk teeb paljud asjad hoobilt selgemaks. Kui ma su lugu loen, siis vaimustun selles peituvaist või õigemini kujutlusis avarduvaist kauneist lõikudest, laskmata end häirida eemaldamisele kuuluvast „prügist”. Ka sel­ lest tuleb rõõmu tunda. Mu jutt võib sind solvatagi, sest olid sa ju käsikirja mulle jättes oma meelest „kõik teinud”, ja nüüd, ole lahke, „prügimäed”! Mina aga näen, et loost tuleb lõpuks hea asi, seepärast naudingi sõnadega-lausetega jamamist, tore töö! Ikka lauluga, higi otsa ees!”

16

* Jutustades Hellole ­– ja Hello siis rääkis Inti poolele edasi – kuidas sõbrad tema sepitsetud käsikirju kirjuks olid sirgeldanud, ja kui­ das toimetajad isegi ammu tunnustust leidnud kuulsuste omadega samuti kurja vaeva nägevat, jõuti viimaks ka lohutuseni: see kõik, mis ta teeb, olla, kuigi ülimalt tähtis, ometi ainult redigeerimine, võrreldamatu autori enda loovtööga. Näidates Hellole ka mõnd „Õpiaastate” lehekülge, kus polnud peaaegu midagi maha tõm­ matud ega juurde kirjutatud, ja mida polnud tarvis ümber lüüagi.

Nüüd vaatas Inti pool juba „konkreetsemalt”. Talle tundus, et Ektorina paremaks tehtugi on jäänud siiski sääraseks nagu temal oli, tema omaks. Hello kirjeldas, missuguse vaimustusega Ektori pool „Õpiaastate” kallal töötab, kuidas peab aina uuesti üle vaatama, lihvima, kaaluma. Rõhutades ise, et minevat küll närvesöövalt aeglaselt, aga eks kirjutanud ka Maupassant oma essees „Romaanist”, mis on trükitud tema romaani „Pierre ja Jean” ette – raamat oli neil koduski olemas – et igalt suurelt kirjanikult jäävat ajalukku tegelikult vaid üks-kaks teost, romaani või luule­ tust, ning sellest aitavatki! Et iga lausega, iga sõnaga pidavat tööd tegema, nagu helilooja oma tillukeste nootidega.

Peab, kindlasti peab, oli ta ka Intina veendunud, aga tema ei saa ju! Sest töötab selle kallal Ektorina! Ja kui ta siis Intiks pöörab, tuleb tal jälle ainult Ektorina parandatut ümber toksida. Kuid olgu, ta mõistab: ta on ka Ektorina tema loodusse nii sügavalt sisse elanud, sellest nii inspireeritud, ja seepärast ei saagi ise kaasa löömata edasi.

Kõigele vaatamata oli Inti pool ootamisest juba suisa haige.

Nii väga tahtnuks ta kõike seda, mida Ektorina tegi, Intina ise teha. Ainus, millest ta troosti leidis, mis rahustas veidi: trükkides parandusi puhtalt ümber, avastas ta, et põhitoon, meeleolu – kõik olid säilinud, kõik oli ikka tema, oma. Nagu mõttedki, ainult väljendust oli ta Ektorina täpsustanud. Rõõmustades kõige enam selle üle, et kahekümne kolmas peatükk, mis talle Intina vägagi meeldis, kuid samas nihkesse kistuna riskantne tundus ja kartust äratas, kas ta seda Ektorina lugedes pikemata üle parda ei viska, oli tervenisti alles jäetud, üksnes sujuvamaks silutud.

Naljakas, miks see leid talle Intina nii otsatu võiduna mõjus!

Hinge ­närvutanud põud ja vaimuväsimus olid järsku nagu märja lapiga võetud. Isegi trots, mida Ektorina tehtud paranduste dešifreerimine talle vahel sünnitas – „noh, mis seal jälle häda on!” – mahenes. * Ta tundis end sestsaati suisa imeväelisena, kui avastas, et mitte nõustudes Ektori poole parandustega, võis ta neid omakorda ümber teha ja et säärasel kujul ei tekita see kolmas või „keskmine” variant temas Ektorina lugedes peaaegu kunagi protesti, pigem vastupidi. Või olid need kontraparandused lihtsalt märkamata jäänud. Igatahes läksid nad lipsti läbi.

Kuni leheküljeni umbes poole käsikirja peal, kus ta Ektorina oli kõik päris pahupidi pööranud. See hakkas talle Intina nii silmitult vastu, et ta viskas lehe spontaanselt nagu raipe käest: ei! ei! ei!

Liiga palju oli teisiti, võimatult ränk oli paranduste kribust midagi välja veerida. Ei meeldinud ka järgmised ümbertehtud leheküljed: liialt lõpuni oli tema õhku jääma mõeldut ära seletatud, leebet huumorit ülemäära irooniliseks teritatud, distantsi kahandatud.

Täitsa meeleheitele ajas aga katse kokkutuleku stseen talvest sügi­ sesse tuua, see mõjus otse doominoefektina, nõudis ülearu paljude teiste sündmuste toimumisaegade nihutamist ja teab mille muugi muutmist. Tal tuli käsikiri tuima meelega kõrvale panna: peab ootama ja vaatama. Kirjutades lipikule: „Ära vajuta sahka nii süga­ vale, siis ei saa ka järgnevat, mis muidu võiks jääda, rahule jätta.

Austa enam autorit, ole tolerantsem, lepi tema teistsugususega.

Tean, et töötad südamega, ja süda on meil ju üks, aga sellegipärast pean mina omaenda tunnet jälgima – seda järgima.”

17

* Õhtuti vähkres ta Intina kaua voodis. Üha resoluutsemaks küpses otsus, et nii see jätkuda ei või, tuleb ise. Ei saa lasta Ektori poo­ lel nii võimutseda. Ta tahtis talle kõik selgeks teha, kõik hinge­ soppidesse kogunenu ühe krampliku pingutusega välja paisata.

Proovis küll rahulikult, nagu südame pealt ettevaatlikult pihtides, aga välja kukkus viimane kiri ometi traagiline. Mille tähtsaim mõte oli: olgu kehvem, aga oma! Kui loojaid on inimeses mitu erinevat, siis ajagu igaüks oma rada, tehku oma! Kohtumiseni Kolgatal! – Kummatigi oli kriis temas sellega nagu värskendava lahenduse leidnud.

18

* Uus, tavalisest tunduvalt tüsedam kimp Ektorina toimetatud käsikirjalehti taastas Inti poole hinges rahu ja töölusti. Kaaskir­ jas seisis: „Su ahastust lugedes mõtlesingi, äkki tõesti pillid kotti panna? Samas hirmusin: kuidas võid sa endas nii kindel olla, minult üksnes pisiparandusi oodata, kui ometi suured kirjani­ kudki teevad ulatuslikke parandusi (taevas hoidku, ma ei mõtle siin ennast!). Hemingway pööritas üht peatükki „Jumalaga, relva­ des” neli­kümmend üks korda, alles siis leppis. Afektiks võiksin ma iseendagi seisundit nimetada, enne kui „talve sügisesse tõstsin”.

Tundsin, et midagi on mäda, midagi on vaja muuta, ei klapi!

Meenub, kuidas „Lahkuja” toimetaja mulle ütles, täpselt ei mäleta, aga umbes nii: teil on hea omadus, teie suudate oma teksti muuta, mõni kohe üldse mitte, ei oskavat enam uuesti sisse elada, ja nii neil lähebki trükki: värske küll, aga kahjuks ebaühtlane. Ei ole mu „talve sügisesse tõstmine” midagi „nagu uut raamatut kirjutada”, ilmselge liialdus. Pole seal sugugi üleliia palju ümber teha. Hõre­ daks jäi vahepealne aeg, seepärast surusingi kokku. Aga tee oma variant ja vaata mõne aja pärast, kui oleme vahepeal paar korda pooli vahetanud, kumb rohkem meeldib. See koht lihtsalt nõu­ dis drastilisemat kohendamist, sest, nagu näed, edasi läheb jälle, isegi kümnete lehekülgede kaupa, nagu liigagi ilusti; tõstsin adra üldse välja: mis sa künnad, kui vili lokkab! Aga see, et sa natuke kärsitu oled, on väga tore, räägib tundeinimesest, kunstiinimesest.

Teadust tehes sa selline polnud, olid puhastverd Int, nüüd juba natuke Ektoritki. Kas me kunagi ka täiesti üheks peaks saama?

NB! Jutuga oma stiili taotlemisest olen absoluutselt päri. Jõudu siis! Muudkui pihta ja pihta – küll järele annab. Ja äkki märkad: valmiski! Elu ka läbi. Ikka üles surma poole!”

7. PEATÜKK „Ei taha sa ju nüüd, kui ots juba paistab, kõike ise lõpule viia?” oli Hello Inti poolelt mõne nädala eest, kui nad viimati „Õpi­ aastatest” juttu tegid, küsinud. Tema oli vastanud: „Pole sellele nagu üldse mõelnud, et kohe täitsa üksi.” – „Ta suhtub sinu töösse kui omasse,” oli Hello jätkanud. Ja siis oli Inti pool selle põgu­ salt või otsekui hoolimatult välja öelnud: „Paneks ehk tema kah autoriks?” Olles vist üsna kindel, et vaevalt Ektori pool sellega isegi pakkumise korral nõustuks. Seda keeletumaks oli ta jäänud, kui tundis – see Hello kõhelev ilme! –, et öeldu polnud langenud hoopiski mitte paljale kaljule. Naine ja Ektori pool pidid sellest juba rääkinud olema. Aga iial poleks ta ise Ektor olles säärase pakkumisega, olgu kirja või Hello vahendusel, välja tulnud. Just seepärast polnud ta saanud seda võimalikku varianti maha vaikida.

Aumehena pinda sondeerimata jätta.

Nüüd tuli asi Inti poole ja Hello vahel uuesti arutluse alla. Et Ektori pool kaasautorluse suhtes kaugeltki tõrjuv polnud, mõjus Inti poolele ühest küljest muidugi komplimendina: temas nähakse „väärilist” osanikku, aga samas: ta polegi enam ainuautor?! Tundes ühtäkki mingit hirmutavat aimdust, nagu võinuks sellest teab mis jama tulla. Kas sai see üleüldse juba otsustatud olla?

Ka Hello ei pidanud seda millekski lausa pitseriga kinnita­ tuks. Liiati kui Ektori pool oli hakanud järsku vingerdama: nagu oleks tema töö ikka rohkem toimetaja või isegi pelgalt korrektori oma; et vundamenti olla võrreldamatult raskem laduda, alg­ versiooni kirjutamine põhiline, loominguprotsessi vaieldamatult kõige olulisem osa. Nagu tema filoloogidest sõbradki olid tema töid redigeerides oma rolli hinnanud, eriti „ajaliselt võttes” või „ajalises mõttes”. Ehkki nemad polnud nii kaua kui tema Inti poole „Õpiaastatega” mässanud. Mis on muidugi sootu pikem kui tema enda Ektorina kirjutatud lood. Tulevat hea, kui mitte väga hea asi. Ent aeg kaob, nagu elugi, olevat Ektori pool oha­ nud.

Hello ja tema Intina vaikisid mõnda aega. Istusid televiisori ees, kuulasid-vahtisid tuntud lauljannasid. Kurbnaljakas, noodki näisid demonstreerivat, et aastad aina lähevad ja lähevad. Ometi, kui ilusad olid nende koolipõlveaegsed laulud! Inti pool tundis, et Hello ootab talt, mida Ektori poolele vastata. Inti pool peab „teemaga edasi minema”, kui üldse. Ta lootis, et ütleb Hellole midagi, mille peale Ektori pool kostaks: „Pole, jah, mõtet, las

19

jääb.” Ta ütles: „Kui koostööd teha, mõtlen kaasautoritena, siis peaks võib-olla juba ette, juba alustades seda teadma.”

20

* Mõni aeg hiljem kuulis Inti pool Hellolt, mismoodi ta Ektorina selle peale kostis. Ektori pool meenutanud, kuidas tema parimad sõbrad Ahto Hurmel ja Artur Härjapea olid samuti midagi kahe peale kirjutanud, kahe nime all avaldanud, aga mida ja kui palju neist selle juures tegi, polnud ta põhjalikumalt uurida tahtnud. Üldiselt olnud vist nii, et Hurmel aidanud kokku tõmmata, sest Härjapea kippuvat alati laiali valguma. Seevastu Inti poole karde­ tud „ohtude” ja „kehvade kogemuste” ja „tülide” suhtes polnud Ektori pool hoopiski mitte nii pessimistlik: temal oma toimeta­ jatega küll riidusid ei olnud, ja pole ka Inti poolega enda meelest kuigivõrd pahuksisse läinud, pidades otse loomulikuks, et üks otsustab ja see on antud juhul Inti pool.

Nüüd tundis ta Intina, et asi on fataalselt otsustatud, taga­ neda polnud enam kuhugi. Seda vähem, et ta oli, Hello rääkis, Ektorina kurvaks muutunud: „Aeg läheb, ega meie elu nii pikk olegi …” Mis oli jumala tõsi: nii lõputult kaua oli ta „Õpiaasta­ tega” jännanud! Vähendades pealegi šansse ise lähemas tulevikus midagi avaldada. Hello kahetses: „Oleks tema „Saabuja” luge­ jate seas natukegi elavamat vastukaja leidnud. Ning eks ta mõtle mõnikord ka sellele, kas ei raiska ta oma „assotsiatsioonegi”, üldse igasugu mõtteid, mida tulnuks tegelikult endale hoida. Või lõp­ peks, ega see ka väga meeldiv oleks, kui teise loo kohta öeldaks: „Voh, nii peab kirjutama!” Samas kui …”

Selline võrdlemine oli talle, olgu Inti või Ektorina, alati vastik.

Inti poolele tõesti mitte seepärast, et teda Ektorina rohkem hin­ nata võidaks, vaid vastupidi, et Ektorina äkki vähem! Ta soostus ka Hello lohutusega, kui nad, nii tema Intina kui Hello, mõistsid, et taganemistee oli lõplikult läbi lõigatud: mingit katastroofi selles ju pole, ainult pelk harjumatus, ja sellest see ärevlev kõheduski.

Kõige tähtsam, et „Muuv” jääb. Misjuures isegi see olnud Hellol mõnda aega mõttes, kas ei peaks ta oma mõlema poole ees- ja kirjanikunimedest üldse loobuma, avaldama juba „Õpiaastad” ja tulevikus eranditult kõik ainult „Muuvi” all. Millega haihtuksid ka need küsimused: kumb tähtsam, kumb rohkem; et eks ta tea nii Inti kui Ektorina ise, kuidas see või teine lugu ilmsi valmis.

Ainult „Muuv” autoriks panna tundus siiski kuidagi ülearu pre­ tensioonikas. Seepärast jäi ikka nii: kuna kõik Ektorina kirjutatu

oli kirjanikunime Ektor Muuvi all avaldamist leidnud, kavatseti ka kõik puhtalt Intina kirjutatu vastavalt Int Muuvi kirjanikunime all trükkida lasta, aga „Õpiaastate” autoriks võiks märkida lihtsalt Int Ektor Muuv, mis ühtiks tema kodanikunimega ja näitaks nii seda, et tema mõlemad pooled on osalised olnud, kui seda, et Inti poole osalus on siiski võib-olla natuke suurema kaaluga. Samas kui Ektor Int Muuvist võiks välja lugeda, et pooled on, tähestikku arvestades, E eespool I-d, samavõrd tähtsad, või on Inti poolel koguni kõigest kõike mingi aitaja roll olnud.

8. PEATÜKK Ega tollal, kaheksakümnendate keskpaigas, veel sügaval nõu­ kogude ajal, muid avaldamisvõimalusi kui riiklike kirjastuste kaudu olnudki. Ja sealt tuli ametlik eitav vastus. Kuigi mitte ootamatult, sest kuuldused, et vastus võib tõrjuv tulla, jõudsid nendeni juba paar nädalat varem, arvatagi Ektori poole sõprade kaudu. Selle äreva tosinkonna päeva jooksul mahtis ta nii Inti kui Ektorina „Õpiaastad” uuesti üle lugeda. Alustades mõlemal puhul teatavate kõhklusega, ons ta end, asjas kõrvuni-silmini sees olles, tõesti nõnda tobedalt ära petta lasknud?! Ei, lugu tundus talle nii Inti kui Ektorina üle ootuste isegi enam kui hea; ei kübetki häbi, pigem vastupidi. „Eesti Raamatusse” läks ta Intina. Kaasaegse ilukirjanduse toi­ metust juhatas Kersti Suvi, maitsekalt sätitud välimuse, väga meel­ diva olemise ja häälega umbes tema enda vanune naisterahvas. Inti poolele tundus, nagu oleksid nad juba tuttavad, mispärast pidaski võimalikuks, et on Ektorina naisega varem, vahest koguni rohkem kui üks-kaks korda kirjandusringkondades kohtunud. Käsikirja tagastades lausus Kersti Suvi otsekui vabandavalt, et polnud ise küll ette võtnud, tähendab lugenud. Inti pool, kaugel sellest, et saba jalge vahel rutates taanduda, ilmutas kindlat tahet asja kohe „veel mõne või mitme peal kontrollida”. – „Ärge sõpru uskuge,” hoiatas Kersti Suvi, ja Inti pool nägi, et naine soovib talle kui kirjutamist jätkata soovivale inimesele siiralt head, kõige kasuli­ kumat. „Kui te käest kätte annate, saate alati leebema hinnangu.”

Alles nüüd heitis Inti pool pilgu „kahjuks eitava” vastuse tinginud retsensioonidele. Ei, ideoloogilistel põhjustel poldud „Õpiaastaid” küll tagasi lükatud, retsensendid, nii palju kui tema neid, Aleks Pärnat ja Heldur Kaarjärve, teadis, olid selles suhtes, taevale tänu,

21

22

head mehed. Ette heideti midagi sootuks ootamatut: „sadade lehekülgede kaupa absoluutselt pingestamata teksti”, „igavaid, lohisevaid, triviaalseid targutusi”, „lahjavõitu armastust”, „laiali­ valguvaid karaktereid”, et „tegelased jäävat kõigest nimedeks”, et „dialoogides puuduvat vaimukus ja sära” – süüdistused, mis võtsid rapsupealt relvad, ei sünnitanud mingit vimma ega kut­ sunud kuidagi vastu hakkama. Sest mis seal teha, kui kirjutatu kellelegi igav tundub?! Ja siiski! Õnneks leidus teises retsensioonis ka midagi lootustandvat, konstruktiivset, riivates justament seda­ sama „mis teha”-küsimust: „poole võrra lühendamine teeks teose avaldamisvääriliseks”! – Kui vajalik, et Eesti kaasaegse ilukirjan­ duse toimetust juhtis säärane inimene nagu Kersti Suvi. Nõnda lohutavalt, isegi julgustavalt mõjus Inti poolele, et temaga räägiti, nagu oleks teda tabanud pelgalt kõige harilikum ebaõnn. Olevat ju rohkesti juhtumeid, mil algselt negatiivne lõpuks … Kersti Suvi soovitaski autoritel „Õpiaastatega” uuesti õnne katsuda, kuid hoiatas, et täpselt niisugusena seda ilmselt vastu ei võetaks. Inti pool naeratas tänulikult. Nad jäid nägemiseni, Inti poolele tun­ dus, kui lähedased sõbrad.

Kirjastusest alla tänavale jõudes, trepiotsast vaevalt kümme sammu bussipeatuse poole astunud, ütles talle keegi nooruke naisterahvas armsa häälega „tere!”. Inti pool vastas niisama sõb­ ralikult. Enne bussi sisenemist väljus sellest rõõsa näoga poisiohtu mees, kes teda jällegi tervitas. Inti pool vastas võimalikult kui tuttav. Eks need olnud tema Ektori seisundi kolleegid või muidu seltskonnakaaslased. * Päris põnev, mõtiskles Inti pool, kuidas ta Ektorina selle süüdis­ tuse „põrguigavuses” tagasi võiks tõrjuda; Intina lootis ta, et min­ gil moel ikka suudab. Sedasama tahtis ta uskuda ka Ektori poole sõpradelt Ahto Hurmelilt ja Artur Härjapealt – et „Õpiaastad” neile meeldiks, kuigi sisimas kartis, et vaevalt, küllap arvavad nagu retsensendid, ainult et sõpradena, nojah. Küll oleks tahtnud neid keelitada, hoiatada: olgu karmid, olgu vihased! Ükskõik, sellisena nagu praegu, „Õpiaastaid” vastu ei võeta. Kõige lihtsam oleks hakata paugupealt midagi armutult maha kiskuma. Ta istuski otsustavalt proovima. Luges ja luges, neelas tohutu mõnu, huvi ja vaimustusega, ega tahtnud kuskil midagi ümber teha. Loo­ tusetu! Mispärast esimene retsensent vististi kirjutaski: „Kui varem oli lihtne eraldada halbu töid, siis nüüd hoopis raskem,

sest kirjutamistase on tõusnud, tekkinud on nii-öelda kultuurne grafomaania: episoode kuhjatakse, iga lehekülg ja peatükk on sile ja sorav, justkui kätteõpitud tükitöö, aga kokkuvõttes pole kunst.” * Nagu karta võis, tabasid retsensioonid teda Ektorina, nii Hello kirjeldas, vähemalt sama valusalt kui Intina, ja jällegi justkui noahoop selja tagant. Sest jumala eest pole midagi desarmeeri­ vamat kui see igavuse-etteheide! Ektori pool andis „Õpiaastad” Artur Härjapeale lugeda. Ta ei näidanud talle retsensioone, kuid tegi neist suusõnal põgusa ülevaate: et süüdistatakse igavuses, tahetakse poole võrra lühendamist. Härjapea lubas teha kõik, et lugu, mida ta varem lugenudki polnud, räige raadamisega ära ei rikutaks. Ta oli kiire ja õnneks ka öine lugeja. Aga järgmisel kesk­hommikul ust avades olnud Ektori poolel – ta viibis endiselt Ektori seisundis – Hello sõnutsi silmapilk selge, et kõik on otsas: sõber olnud hajali, tundnud end ütlemata ebamugavalt. Nagu alati, kui talle midagi ei meeldinud, kuid pidi üdini ausa inime­ sena tõe otse näkku ütlema. Lühidalt: Härjapeal oli kolmandik läbi loetud ja kurtis, et lugu polnud „tööle hakanud”: „Mingi vastuolu kirjutajate ollustes.” Pärast kordas Hello sama mõtet: just seepärast ebaõnnestuski, et mindi kallale mõlemas seisundis, need on aga nii erinevad, vahel kohe teineteist välistavad; parem olgu tal Intina üks ja Ektorina teine – oma! – laual; mis muidugi ei välistavat seisundite vahelist või ülest arvamuste pingpongi.

Masendav peksasaamine, mõtiskles ta Intina. Aga veel mitte päris lootusetu: kaks kolmandikku oli Härjapeal ju lugemata.

Küllap oli ta Ektorina „Õpiaastatest” vaimustuses olles Härja­ peas, nagu Hurmeliski, enneolematuid ootusi üles kloppinud, seepärast seda põhjatum pettumus. Kuid kaks päeva hiljem kuulis Inti pool Hellolt, kes oli teatris juhuslikult Härjapead kohanud, midagi kirjeldamatult kummalist. See puudutas „Õpiaastaid”.

Härjapea öelnud Hellole, et võtab vist eelmisel korral soovitatu tagasi. Hello rääkis seda kuidagi imelikult, uduselt, ta polnud Härjapeast päris hästi aru saanud; Härjapea rõhutanud mingit „tampimist” või „maniakaalsust”. Inti pool ei taibanud, kas oli Härjapea nüüd ise lõplikult segi? Või? Hellole tundus, et haput nägu justkui ei teinud. Inti pool kaldus pigem halvemat ootama.

Ta jätkas laua kohale kummardudes karakterite elustamist, kogu loo pahupidi keeramist.

23

24

* Olles nüüd Inti poole ümber tehtut Ektori pilguga läbi vaata­ mas, kui järsku – uksekell! „Kahju, et ära ei jõudnud,” olevat ta Ektorina Hello sõnul Härjapeale vastu minnes ohanud. Aga minuti pärast sõbraga tuppa naastes: „Olin just kõvas hoos! Noh, ära varja, lao välja, Hello juba rääkis: ei hakanud meeldima.” – Härjapea silmad, nagu Hellolgi, kui ta sellest kõigest Inti poolele jutustas, lõid sädelema: „Mis?! Vastupidi: hakkas!” Olnud mingit peatükki lugedes naeru käes voodist peaaegu põrandale kukkunud. „Ah, ära jama!” – Otsekui päike kesk turkast ööd. Härjapea muudkui kinnitanud, et hakkas alles pärast toda peaaegu-põran­ dale-kukkumist jagama, mida taotletakse, seepärast polnud enam kindel isegi „libisemise” etteheites. Ta ei uskunud, et retsensendid olid loo üldse läbi lugenud. Muidugi tulnud juttu ka puudustest, kuid Ektori pool pannud need „juba hoopis teise tundega” kirja.

Kõige tähtsam: ta oli tajunud, et sõbral on töö ja temagi vastu respekti. Pärast, nagu Hello Inti poolele rääkis, läinud ta Ektorina lillelisse meeleollu sattudes kogunisti nii kaugele, et hõisanud: „Ma ju ütlesin, et loos on palju surematuid lehekülgi!” Härjapea polnud sugugi vastu vaielnud. „Peab enesekindlam olema,” manit­ senud Hello. „Oh, seda mul on, isegi rohkem kui vaja, grotes­ kini!” lagistanud ta Ektorina. Härjapea möönnud, et tõesti. Ometi mitte halvustavalt. – „Fööniksi terviseks!” ulatanud Ektori pool pärast Härjapeaga jumalaga jätmist Hellole klaasikese punasesõst­ raveini. – Aga Härjapeal oli viimane kolmandik „Õpiaastatest” veel lugemata. * Ning taas kord tõusis Inti poole eluterve skepsis võidumeheks.

Kui ta mõni päev hiljem linna peal raamatupoodides käis, oli Härjapea nende juurest läbi astunud ja käsikirja Hellole jätnud, öeldes, et sai läbi loetud, aga kuna „kedagi” kodus polnud, ei hakanud pikemalt rääkima, ega öelnud sedagi, kas või millal veel tuleb. Olnud justkui varjatult pinges, lausa põgenenud.

Mingit sõnumit käsikirja vahel polnud. Ainult servadel lei­ dus, küll hõredalt, tuttavlikke remarke: „igav”, „üleliigne välja”, „midagi peab juhtuma” ja muud säärast. Seda vihasemalt mõjusid hüüu- ja küsimärgid nende järel või, eriti, iseseisvate tähistena. Äkki oleks ta Intina nagu ise Härjapea nahas olnud, lausa füüsilist lugemisvaeva tundnud. Siiski mõned plussikesed siin-seal. Kuidas

need lohutasid! Andsid isegi lootust, et pärast hästi armutut, lausa räiget tihendamist, peategelast ka natuke targemaks tehes, ja üldse! * Härjapeast polnud terve nädal ei kihku ega kahku, tema ise juba paar päeva Ektori seisundis; siis öelnudki Hellole: „Kurat, sõidan taksoga ise muhamedi juurde!” Ning saanud Härjapea kodust kätte. Ei raasugi põlgust, pettumust, sõbra silmist vaadanud vastu puhas jällenägemisrõõm! Kohe teevesi käima ja asja juurde. „Üldi­ selt”: lõpp olevat osavamalt paberile pandud, „kirjanduslikumas teostuses”; teadust, jah, veel vähemaks, seda enam, et autorid kippuvat seda kohati üleliia madaldama, aga nägelemisi täiesti välja jätta ei saavat – atmosfääriks; armastuse liin lõpuni hõõgvel hoida – naispeategelase mõistatuslikkus olevat ju kogu loo pin­ gestaja. Kuid mis moel nüüd „puhttehniliselt” jätkata? Juba esi­ mese kolmandiku läbilugemise järel olid nad sedasama küsimust puudutanud. Siis oli Härjapea kohe nõustunud, et jah, õige oleks Ektori seisundis ees minna ja Intina tagant tulla. Teisel kohtumisel ei loetud seda küsimust aktuaalseks. Nüüd kaalunud Härjapea, kas ei peaks ta kõigepealt ikka Intina teksti kallale minema; et Ektorina on ta vahest pigem lühemate lugude mees, need olnud tal küll liikuvad, säravad. Õhtul koju saabudes ei kavatsenud ta Ektorina siiski järele või alla anda, tahtis ümbertegemisega ise pihta hakata, kuna nüüd ta teadvat, mida kõike julmalt teisiti teha. Just „julmalt”, sest kunst olla julm! Hommikul alustas ta saatuse tahtel ometi Intina.

9. PEATÜKK Parem kui lootis, oli Ektori pool esimeste Intina ümber tehtud peatükkide kohta kirjutanud. Kuigi asja tulevat veel kohendada, traagelniidid ju mitmel pool „nagu blondid juuksekarvad musta ülikonna rinnaesisel”. Samas tundus Ektori poolele, vaatamata oma väidetavalt „julmale suhtumisele”, hea ja vajalik seegi kahe­ teistkümnenda lehekülje episoodike, mida ta Intina oli kartnud kui veidi banaalset. „Ei või liiga palju maha kraapida, jäävad ainult klõbisevad kondid!” kirjutati Inti poolele. Kui talle Intina näis, et lugu edeneb, siis Ektori seisundis sondeerinud ta juba, muidugi ettevaatlikult, pinda, kas oleks Ahto Hurmelil augusti lõpus aega veidi „Õpiaastaid” sirvida. Hurmel olnud nõus selle otsekohe

25

ette võtma. Inti pool aga ahastas: ta oli Ektorina jälle ühe varem oivaliseks peetud peatüki „julmalt” hõredaks nüsinud! Tuli pool või rohkemgi „julmalt” tagasi panna, sest pidi Intina igal juhul variandini jõudma, mis talle tema enda omana tunduks.

26

* „Püsti! Kohus tuleb!” olevat ta, Hello rääkis, Ektorina Ahto ­Hurmelile ust avades hüüdnud. – „Vunki juurde!” naernud sõber, keda „Õpiaastate” varasema variandi lugemisest oli säästetud, selle ümbertöötatud versiooni läbipuremisest aga mitte, ja nõnda kõlas tema hinnang ehk põhisoovitus asjale. Palju muud tal Ektorina sellest vestlusest oma parima sõbraga Hello kaudu Inti poolele edasi anda polnudki. Hurmel olla kohe vabandanud või hoiata­ nud, et tema märkusi võetagu rohkem kui suvitaja esmamuljeid.

Kõige tähtsam: sõber polnud loole sugugi ülalt alla vaadanud. Nii et tempot, aga mitte dialoogi arvelt, sellega olnud ta rahul, see olnud teda justkui päris üllatanud: „Saaks isegi teatris kasutada!”

Selge, maha kiskuda, aga samas: kui lõppu tuleks võib-olla ükskaks peatükki juurde kirjutada, siis mida? Veel hulk pisimärkusi ja selgitamist nõudvat. Samas see Hurmeli „võib-olla olekski nüüd paras aeg anda lugu kellelegi, kes teeks juba seda „päristoimetaja” tööd”. Kellele? Ektori poole üksi kirjutatuga oli keegi filoloogidest abielupaar mässanud. „Õpiaastaid” polnud nad lugenud, olid aga Härjapeaga vesteldes huvitunud, mis ja kuidas; Härjapea vasta­ nud keerutamata: algus ja lõpp vajavad veel tegemist, keskmine osa olla korras, väga hea. Oli üks hästi kõva ja tuntud, lausa elu­ kutseline toimetaja, pealegi Muuvidele kaugelt lang, kelle kohta teati rääkida – kas mitte Härjapea? –, kui temale anda ja asi talle ei istu, siis tõrvavat üle linna. Hurmel möönis, et muidugi võiks loo ka oma oskuste kohaselt lõpule viiduna kirjastusse anda. Nii ka Härjapea: küll seal! * Mõlemad, nii Inti kui Ektori pool soovisid kohemaid töö kallale asuda. Jäi nii, et Inti pool võtab käsile lõpu, Ektori pool stardib algusest. Hello reetis Inti poolele, et ta lubanud Ektorina looga oktoobriks mäele jõuda. Inti pool naeris, nõnda „hoobilt” küll ei saa. Tema teadis, nii kui Ektori pool „lausa laastud lendama lööb”, tuleb tal raudselt mingi vahepealne variant leida, mis teda Ektorina jälle turri ajab ja omakorda uut kompromissi otsima sunnib, ja sellega ühtlasi „jamale” lõppu tegema kutsub: et oh,

küll toimetaja otsustab ja teeb! Või teinekord, kui ta Intina selle või teise koha ümbertegemist miskipärast teab kui tähtsaks ei pea, on ta Ektorina suisa raevunud: „Ei! kunstiga on: kas ei või jaa!”

Ja Hello imestab, kuidas tal seejuures, vihastades, ninasõõrmed avarduvad, mida Inti poole juures, tema vihaseks saades, kunagi ei märka. – Kui lugu sai lõppeks puhtalt ümber löödud, oli Ektori pool Hellole rääkinud, et Hurmel võtnud asja veel üheks õhtuks vaadata, kiitnud järgmisel hommikul autorite õppimisvõimet ning leidnud, nagu Ektori pool olevat teda oma suva kohaselt parafraseerinud, „pole enam midagi muneda”, andku aga kirjas­ tusse. * Kuhu ta nüüd, sel korral Ektorina, läkski. Ei aidanud, kirjastus, selle uuema eesti ilukirjanduse toimetuse juhataja Kersti Suve näol, olevat justkui oianud: „Ikka nii paks!” Murelikult, samas lahkelt ja sõbralikult. Öelnud nende „tellist” registreerides veel, et tänavu juba saja neljas, või koguni saja neljateistkümnes, ta võinud Ektorina valesti meelde jätta. Enne „Õpiaastaid” olnud üks seitsmekümne seitsme leheküljeline. Kuna retsensioone uuele versioonile polnud enne kaht kuud loota, oli Ektori pool ­Helloga vesteldes arvanud, et nüüd tuleks tal juba omaenda uuele romaanile mõtlema hakata. Hello oli seda ka psüühilises mõttes väga vajalikuks pidanud, ja huvitunud, kas nii nagu ta Intina oli kujutlenud: äkki uut asja kohe algusest peale ühiselt; alates ideest, materjali kogumisest, komponeerimisest, tegelaste loomi­ sest. Ektori pool puhatanud: „Vaatame! Näis!” – Nõndaks paistis tema elu nii Inti kui Ektorina rõõmsalt edasi kulgevat. Kuigi Ahto Hurmel oli targu hoiatanud, et toimetus võib anda käsikirja ka mõnele sellisele, kes kaldub paha arvamust kirjutama. Oli see vaid aimus? Vist mitte. Sest vaevalt paar nädalat hiljem rääkis Hello Inti poolele, kuidas ta oli vahepeal Ektoriks pööranud ja siis teel antikvariaati Hurmeli vana sõpra ja eks tema kaudu ka oma head tuttavat Paul Hälli kohanud, kes olnud hiljuti kirjastuses käies „midagi nagu kõrvalt kuulnud”, ehk isegi seda, millistele retsensentidele sai „Õpiaastad” antud, ja Hällile jäänud mulje, nagu oleks Kersti Suvelt endalt raamatule küll toetus olemas.

Ega Häll arvustuse kirjutajate nimesid kohe välja öelnud, aga ju ta oli Ektorina huvituda osanud, nii et varsti olnud asi selge: mõlemad teadlased, üks endine, teine jätkuvalt. Lahku minnes soovinud Häll Ektori poolel tugevasti kätt surudes õnne. „Inti

27

poolele rohkem,” vastanud ta Ektorina, nuputades: mis puhul? teadis Häll midagi enamat? meeldivamatki? kas polnud ta, küll üsna segaselt, vihjanud, nagu olnuks Kersti Suvi huvitatud, et „Õpiaastad” võimalikult ruttu käiku läheks.

10. PEATÜKK

28

Tärmin jõudis kätte ja sedapuhku läks kirjastusse Inti pool. Oli see viga? Ta istus mantlit seljast võtmata toolile, mille suunas tele­ foniga kõnelenud Kersti Suvi oli tema tuppa astudes naeratusega nooksanud. Nemad seal vestlesid Tuglase novelliauhinnast; Inti pool oimas, et keegi polnud seda juba viis aastat saanud. Toru aparaadile asetanud, lausus Kersti Suvi päris ilma sissejuhatuseta: „Üks retsensioon on käes, teist pole. See on küll täiesti eitav!”

Inti pool palus arvustust näha. Ta võis selle kopeereksemplari endale jätta. Inti pool püüdis viivu vältel mõistatada, kuidas ta sellele Ektorina võiks reageerida. – Mart Metsloo, niisiis arvamus mehelt, kes oli, nagu tema, teadusega, seejuures osaliselt selle­ samaga, millega ta ise kunagi tegeles, jäädavalt hüvasti jätnud: „Kurb, aga ei oska kogu loo kohta midagi head öelda.” – Tõepoo­ lest, mitte üht sõna! – „Rohkem kui belletristlikust küündimatu­ sest … muudetud kogu teadusetegemine või teadusse pürgimine mingiks infantiilseks kirbutsirkuseks. Pole tõesti tahtmist näpuga näidata: siin on labasus, siin ebaõnnestunud ütlemine, siin lihtsalt lõputu sõnamulin … Sest ikka ja alati on ringi liikunud armsad lood kirjameestest, kes mööda toimetusi käivad, kelle vaimu­ sünnitistes kaheldakse, keda keegi ei mõista … Igaüks peab ka oma ebaõnnestumised ise üle elama.” – Kõigele vaatamata sähva­ tas retsensioonist, vähemalt Inti poolele, üks oluline lootusesäde: „Võib-olla ma eksin, aga vahest leidub keegi heategija, kes oleks nõus tervet teksti lause lauselt nii-öelda kirjanduslikult toime­ tama-vääristama.” – Jah! Miski ütles Inti poolele, et hirmutatagu pealegi „üle-linna-tõrvamistega”, „Õpiaastatega” seda ei juhtu, Anne Helmikust saab selle kaitseingel!

Kersti Suvi ootas kannatlikult, kuni Inti pool oli arvustuse uurimisega lõpule jõudnud. Tunnistas siis, et oli ise ainult algust ja lõppu lugenud, keskelt mitte, andnud kohe edasi; ta ei tea, milline võiks teine retsensioon tulla, aga üks mis kindel, nii ta läbi ei lähe, venib, tuleb veel lühendada. Inti pool oli „ainult alguse ja lõpu lugemise” peale maininud, et Artur Härjapea meelest vajasid

just esimene ja viimane kolmandik ümbertegemist, aga keskmi­ sega olnud ta rahul; ent Härjapea hinnang käis algvariandi kohta.

Kersti Suvi kahetses, et ei saa Härjapea arvamust nii ehk teisiti tõsiselt võtta, kuna too olla „omapärane nähtus”, teaduseinimene, kes vahel ka kirjandust teeb, ja alati koos teistega, ning siinkohal küsis Kersti Suvi veel „ainult huvi pärast”: „Kummas seisundis te oma „Õpiaastaid” rohkem tegite?” Kersti Suvi oli õige kohe, juba telefoniga Tuglase auhinnast rääkides, taibanud, kellega tal täna tegemist on. Inti pool jäi raudselt 50:50 juurde. Kuid Ahto ­Hurmeli suhtumisest „Õpiaastatesse” oli Kersti Suvi küll süga­ vamalt huvitatud, ja võib-olla Inti poolelt kuuldu – et Hurmeli meelest igal juhul avaldamisväärne, kuigi mitte „viis pluss” –, ajendaski teda järsku ujedalt vabandama, et polnud palunud Inti poolt mantlit seljast võtta. Inti pool uskus, et Hurmel võiks kirjas­ tuselegi midagi paberile panna, aga Kersti Suvi nagu kahtles, kas ta suudab objektiivseks jääda. – „Säärane umbusaldus võiks teda solvata,” katsus ta Intina Ektori poole moodi naeratada. Kersti Suvi lubas Hurmeliga niisama aru pidada. Lõpuks tuli kõneks teine, Lea Kütismaa retsensioon. Selle saamine oli mõnesugustel põhjustel paaril korral edasi lükkunud, viimati lubatud „hilje­ malt kümnendaks”. – „Olgu, ma tulen siis teisipäeval,” tõusis Inti pool reipalt ja tõepoolest paha aimamata toolilt. Sest, jumala eest, Kersti Suvele oli mõjunud tema energiline liigutuski surmani ehmatavalt: „Kohe nii täpselt! Me ei saa nii … Te ajate mu närvi, Paldiski maanteele …” – ja et mis sellest eesti kirjandusele kasu oleks, temale igal juhul mitte. Kersti Suvi pidas paremaks, kui ta ette helistaks. Inti pool vabandas: „Nüüd olen siis teiegagi suhted ära rikkunud.” * Helistas Ektori pool. Teraselt kuulatanud Kersti Suvi, nagu Hello Inti poolele hiljem rääkis, olevat vist kohe ära tundnud, kumb pool traadi teises otsas toru hoiab, muutudes sedamaid justkui vabamaks, lahkemaks. Et, jah, Lea Kütismaa toonud arvustuse ära ja nii kategooriliselt eitav nagu Metslool see polevat, aga autoril või autoritel tulevat käsikirjaga siiski tublisti tööd teha.

Et homme võib keegi arvustuse järele tulla, kuigi teda ennast pole, aga sekretäri olevat hoiatatud. Sellest, et ta Hurmeliga oli vestelnud, juttu polnud, ent viimasest oli Hurmel Ektori poolele, kui Hello neile kohvi ja saiakesi serveeris, ise kõnelnud; selgus, et Hurmel saanud kokku ka Lea Kütismaaga ja too olnud küll üsna

29

optimistliku meelega: saavat asja küll, tulevat ainult poole võrra lühendada, kuna säärasena olla lugu tallegi igavavõitu. ­Hurmel püüdnud „Õpiaastaid” kaitsta, et igas teoses on igavamaid ja huvitavamaid kohti. Kuuldust masendusse sattunud Ektori pool aga ohanud: „Mida paremaks asi, seda kehvemaks retsensioonid!”

Pärast ­Hurmeli lahkumist veel, et jätaks need „Õpiaastad” kus kurat – las kõduneb! – ja pühenduks parem tervenisti uuele, mis tal juba väikest viisi edenevatki. Nõnda kui Inti poolel.

30

* Kersti Suve ennast Ektori pool kirjastuses ei kohanud. Küllap oli, nagu Hello naljatles, kartma löönud, et äkki pööratakse öö kestel Inti pool ette. Sekretär polevat küll hirmu tundnud, võib-olla oli talle seletatud, et vaadaku naeratust: kui suunurgad ülespoole kaardus, pole tarvis lõdiseda. – „Üle ootuste tore arvustus!” hõi­ sanud ta siis, ikka Ektorina, kodus töölaua tagant tõustes. Lea Kütismaa retsensiooni oli Ektori pool ainult temale omase tihe­ dusega üleni sinipunaseks kriipseldanud, ja nüüdki nii, et seda hiljem Intina üle lugedes tuli tal päris tõsiselt mõistatada, kas ei peaks nende ja nende ridade all siiski punane olema, ja seal ja seal ikka sinine. Olgu mis tahes, arvustuse alguse oleks ta ka Intina punasega alla jooninud, selle: „Mulle tundub, et siin on peidus materjal, võimalik, et isegi õige heaks romaaniks.” Ja selle koha ka: „Asja saaks hõlpsasti parandada …” – Ja selle: „… ilusad ja vajalikud looduskirjeldused.” Ning muustki näis õhkuvat siirast heasoovlikkust. Neli lehekülge tihedat läbimõeldult ja delikaatselt esitatud teksti. Algul üksikasjalik analüüs, siis visandlik plaan, kuidas tema ise teeks: et „kõigepealt”, siis „järgmisena”, siis „kui oleme nüüd …”. Ja hulk näiteid, mis tekstis „täiesti ebaolulised”, mis mõjuvat „lamedana”, mis „kõige häirivamad”. Aga olulisim juhtnöör: lugu ei tohiks valmis kujul ületada 230-250 lehekülge, milleks tuleks seda esialgu kahandada 200 leheküljeni, et „varuda mõnikümmend lehekülge hilisemateks täiendusteks”.

Iseenesestki mõista ärgitasid nõnda konkreetsed tegevusjuhised teda Intina tööle viivitamata pihta andma, tundes samas väheke kõhedust, millest Hellolegi paotas: „Peaasi, et mu seisundid nüüd omavahel tülli ei pööraks.” Sest mõtles: kuna eelmine kord sai Ektorina ees mindud, siis nüüd pidi ta seda tingimata Intina tegema. Ja Hello rääkiski, kuidas ta oli Ektoriks saanuna kuuldu peale purtsatanud: „Noh olgu, tehku siis üksi! Täitsa tõsiselt, mina võiksin sellest kõigest paugupealt loobuda!” Et tervenisti

uuega tegelda. Ometi jäi ta Intina jahedalt enda juurde, leides, et töötab kiiremini, et tal tuleks teiselt alatihti närvesöövalt kaua järge oodata, et tema pakutud kulgemisviis oleks juba „puht­ tehniliselt” otstarbekam. Viimaks otsustatigi nii. Kuid see pol­ nud kõik, millega ta Intina „julmalt” välja tuli. Ta arvas – ta oli selle juba pähe võtnud –, et enne, kui ta Inti või Ektorina „Õpiaastate” uue versiooniga kolmandat korda kirjastusse läheb, tuleb sellega Anne Helmiku jutule minna, äkki oleks nõus läbi vaatama. Ehkki Härjapea ei jätnud kordamata: kui Helmikule miski ei meeldi, tõrvab üle linna, ja Hurmelgi leidis: ei tasu, Helmik võivat liiga peale suruda, kõik vägivaldselt omamoodi teha. ­Hurmel kaitses teadagi autori isikupära ja seepärast mee­ nutanud Lea Kütismaa retsensioongi temale „veidike nagu Salme Masso kokaraamatut”.

Kimp lehekülgi, järgmine ports, uus patakas. Ikka Intina ees ja Ektorina taga. „Nii et laastud lendasid …” Ektori pool leidis, et Inti pool on üsna osavalt lühendanud, saab kindlasti parem, aga kõik tahtis muidugi silumist, veel millegi mahatõmbamist, vahel ühe või teise lõigu tagasipanemist. Ja kas ei tuleks peategelast tõesti, nagu Hurmelgi leidis, natuke malbemaks „tempida”, et rahvale rohkem meeldiks.

Paar päeva vähem kui kuuga oli ta Intina lõpule jõudnud. Ning arvas, et nüüd peaks kohe esimesel võimalusel, veel enne, kui ta ka Ektorina punkti paneb, Anne Helmikuga kontakti otsima, ja soovitavalt nimelt Ektorina, sest Anne Helmik tunneb just Ektori poolt. Ei lugenud, mida Hello rääkis: et Ektori pool olla „Õpi­ aastatest” niivõrd heal arvamusel, mispärast ei nägevat Helmikule andmises „enam mingit mõtet”, et mis Helmik ikka ütleb, viitvat liiati veel aega. Võib-olla mõjutas Ektori poole suhtumist seegi, et mõni Ektor Muuvi nime all ilmunud lugu polnud Helmikule eriti meeldinud, ehkki teisi oli jälle kiitnud. Ja kõigele otsa maksmise küsimus. – Kas olid taevased tõesti Inti poole taha asunud, aga juhtus nii, et juba järgmisel hommikul kohtas ta Ektorina Raekoja platsil Anne Helmikut ja miski lausa sundis teda „Õpiaastate” suhtes pinda katsuma. Et kas ei oleks aega ja tahtmist lugeda.

Anne Helmik olnud Hello jutustatu järgi sedamaid ja väga lah­ kesti nõus; et talle sobiks märtsi lõpp, aprilli algus kõige paremini, sest sellega minevat võib-olla paar nädalat ära, aga kuu lõpus hak­ kavat tal juba aiatööd.

31