KÕIGI KÕI
ASJADE ASJA
David Graeber
David Wengrow
David Graeber & David DavidWengrow Graeber & Dav
INIMKONNA UUS INIMKONNA AJALUGU UUS 785
I
Hüvastijätt inimkonna lapsepõlvega ehk miks see pole raamat ebavõrdsuse tekkest
Seda meeleolu on tunda kõikjal: poliitikas, ühiskonnas ja filosoofias. Kreeklased oleksid öelnud, et me elame καιρóς’es – õiges ajas – jumalate metamorfoosiks, s.o aluspõhimõtete ja sümbolite teisenemiseks. C. G. Jung „Avastamata ego“ („The Undiscovered Self“; 1958)
Suuremas jaos on inimkonna ajalugu meile päästmatult kadunud. Meie liik, Homo sapiens, on eksisteerinud vähemasti 200 000 aastat, aga sellest, mis toimus, ei tea me enamikul juhtudel sama hästi kui midagi. Näiteks PõhjaHispaanias Altamira koopas loodi kaljumaale ja -jooniseid vähemasti 10 000 aasta vältel, umbes 25 000 kuni 15 000 e.m.a. Oletatavasti leidis selles ajavahemikus aset külluses põnevaid sündmusi. Peaaegu ühtegi pole meil kuidagi võimalik tundma õppida. Enamikule inimestest ei lähe see õieti korda, kuna inimkonna ajaloo avarale panoraamile mõtleb enamik inimesi niikuinii harva. Neil puudub selleks põhjus. Kui see küsimus 15
KÕIGI ASJADE KOIDIK
üldse esile kerkib, siis tavaliselt arutlustes, miks maailm on nii untsus ja miks inimesed nii tihti üksteist kehvasti kohtlevad – milliseid põhjuseid leidub sõdadele, ahnusele, ekspluateerimisele, süstemaatilisele ükskõiksusele võõraste kannatuste suhtes. Kas olime alati sellised või läks midagi millalgi täitsa viltu? See debatt on sisult teoloogiline. Küsimus seisneb selles, kas inimesed on sünnipäraselt head või kurjad. Kui järele mõelda, siis pole niiviisi üldse arukas küsida. Hea ja kuri on puhtinimlikud mõisted. Kellelegi meist ei tuleks pähe juurelda selle üle, kas kala või puu on hea või kuri, kuna headus ja kurjus on mõisted, mille inimesed lõid selleks, et meid isekeskis võrrelda. Siit järeldub, et vaielda, kas inimesed on olemuselt head või kurjad, on sama mõistlik kui vaielda, kas inimesed on olemuselt paksud või peenikesed. Igatahes neil puhkudel, kui inimesed eelajaloo õppetundide üle mõtisklevad, tärkavad säärased küsimused peaaegu paratamatult. Oleme kõik tuttavad kristliku vastusega: kunagi elasid inimesed süütuses, aga nad määrisid end pärispatuga. Soov jumalasarnaseks muutuda leidis karistuse; nüüd viibime langenud olekus, aga loodame, et meid tulevikus lunastatakse. Tänapäeval on üldlevinud moderniseeritud teisendid Jean-Jacques Rousseau „Arutlusest inimestevahelise ebavõrdsuse allikast ja alustest“ („Discours sur l’origine et les fondements de l’inégalité parmi les hommes“), mille ta kirjutas 1754. aastal. Selles jutustatakse, et kunagi olime kütid ja korilased ning elasime kaua lapselikus süütuses ja väikeste salkadena. Need salgad olid egalitaarsed põhjusel, et nad olid nii väikesed. Õnneajale kuulutasid lõppu alles põllumajanduse ilmumine ja veel enam linnade kujunemine. Kujunesid tsivilisatsioon ja riik, mis samuti tähendas kirjanduse, teaduste ja filosoofia tärkamist, aga ühtlasi tuli inimeste ellu peaaegu kõik halb: patriarhaat, regulaararmeed, massilised hukkamised ning bürokraadid, kes ärritavad meid nõudmisega, et kulutaksime pikki tunde oma elust formularide täitmisele. 16
HÜVASTIJÄTT INIMKONNA LAPSEPÕLVEGA
Mõistagi on see rohmakas lihtsustus, ent sedalaadi tekkelugu rullub lahti iga kord, kui keegi alates tööpsühholoogidest kuni revolutsiooniteoreetikuteni esitab väiteid, nagu „aga endastki mõista veetsid inimesed valdava osa oma evolutsioonilisest minevikust kümnest või kahekümnest inimesest koosnevate rühmadena“ või „põllumajandus oli arvatavasti inimkonna suurim viga“. Saame näha, et mitu populaarset autorit väidab nõnda üsna otse. Paraku märkab peagi igaüks, kes säärasele masendavale arusaamale ajaloost alternatiivi otsib, et saadaval on üksnes midagi veel hullemat: kui Rousseau ei sobi, siis Thomas Hobbes ometi. Hobbesi „Leviaatan“ („Leviathan“), mis ilmus 1651. aastal, on mitmel põhjusel kaasaegse poliitikateaduse tüvitekst. Selles väideti, et kuna inimesed on isekad, siis polnud elu loomulikus seisundis üldse süütu, vaid hoopis „üksildane, vaene, räpane, julm ja lühike“ – sisuliselt sõjaseisukord, kus kõik võitlesid kõigiga. Kui süngest olekust üldse edasi jõuti, siis oli Hobbesi järgijate sõnul palju abi just neist repressiivmehhanismidest, mille üle Rousseau kurtis: valitsused, kohtud, bürokraatia, politsei. See arusaam on samuti kaua püsinud. Inglise keeles kõlavad sõnad poliitika, viisakas (polite) ja politsei põhjusega sarnaselt – nad kõik tulenevad kreeka sõnast polis ehk linn (inglise keeles city), mille ladinakeelne vaste on civitas, millest meie oleme saanud civility (tsiviliseeritus, viisakus), civic (linna-, kodaniku-) ning teatava kaasaegse arusaama tsivilisatsioonist. Siit vaatenurgast rajaneb inimühiskond meie madalamate tungide mahasurumisel, mis osutub veelgi vajalikumaks, kui inimesed elavad suurte hulkadena samas kohas. Kaasajal möönaks Hobbesi jünger, et me tõepoolest elasime oma evolutsioonilisest minevikust pikema aja väikeste salkadena, mille liikmed said omavahel läbi peamiselt seepärast, et nad olid järglaste ellujäämisest ühiselt huvitatud (evolutsioonibioloogid nimetavad seda vanemlikuks investeeringuks). Igatahes ei põhinenud võrdsusel isegi need salgad. Selles variandis oli liidrikohal alati mõni alfaisane. Inimühiskonna 17
KÕIGI ASJADE KOIDIK
aluseks on pidevalt olnud hierarhia, domineerimine ja küüniline omakasu. Siiski oleme üheskoos õppinud, et meile on kasulik seada pikaajalisi huve lühiajalistest kõrgemale, täpsemini öeldes luua seadusi, mis piiravad meie halvimaid ajesid valdkondadega, kus need tulevad ühiskondlikult kasuks, nagu näiteks majandus, ent keelustavad neid kõikjal mujal. Lugejale on meie maneerist tõenäoliselt selge, et valik nende kahe alternatiivi vahel meid ei rõõmusta. Võime oma vastuväited kolmeks rühmitada. Jutustustena inimajaloo üldisest kursist on sellised alternatiivid: 1. lihtsalt ebatõesed, 2. masendava poliitilise tähendusega ja 3. muudavad mineviku tarbetult üksluiseks. Selles raamatus püüame jutustada teistsugust, lootusrikkamat ja huvitavamat lugu, milles ühtlasi võtame viimaste aastakümnete teadussaavutusi paremini arvesse. Koondasime siia arheoloogia, antropoloogia ja naabererialade uurimistulemusi, mis suunavad täiesti uuel viisil käsitlema seda, kuidas inimühiskonnad on ligemale 30 000 aasta vältel arenenud. Peaaegu kõik need uurimistööd räägivad harjumuspärasele narratiivile vastu, ent paraku ei jõua kõige märkimisväärsemad avastused kaugemale spetsialistide töölaualt või neid tuleb teadustekstides ridade vahelt lugeda. Vaid vihjeks, kui teistsugusena pilt meile kangastub: nüüd on selge, et enne põlluharimise teket ei piirdunud sootsiumid egalitaarsete käputäitega. Küttide ja korilaste maailm, nagu see eksisteeris enne põllumajanduse tekkimist, meenutas oma julgete sotsiaalsete katsetustega pigem poliitiliste vormide karnevali, mitte arenguteooriate üksluiseid abstraktsioone. Põllumajandus omakorda ei kutsunud eraomandit esile ega tähendanud pöördumatut sammu ebavõrdsuse suunas. Esimestest põllunduskogukondadest paljud olid seisustest ja
18
HÜVASTIJÄTT INIMKONNA LAPSEPÕLVEGA
hierarhiatest üpris vabad. Selle asemel et klassivahesid kivisse raiuda, olid üllatavalt mitmed maailma varajastest linnadest korraldatud egalitaarsusele lähenevatel alustel, nii et kohta ei leidunud ei autoritaarsetele valitsejatele, auahnetele sõdurpoliitikutele ega isegi ennast täis administraatoreile. Asjakohast infot tulvab igast ilmakaarest. Sestap näevad teadurid kogu maailma etnograafilisi ja ajaloolisi materjale uues valguses. Nüüd on olemas mosaiigikivid, millest koostada täiesti teistsugune maailmaajalugu, ent seni on need jäänud varjatuks kõigile peale üksikute ekspertide (ja isegi eksperdid pelgavad tõsta silmi kaugemale omaenda väiksest mosaiiginurgast, et võrrelda oma tähelepanekuid nendega, kes töötavad muudes alamvaldkondades). Meie eesmärk selles raamatus on alustada üksikute kivikeste kokkupanekut täie teadmisega, et kellelgi pole kõiki käepärast. Ülesanne on üüratu ja küsimused nii tähtsad, et vaja on aastatepikkusi uuringuid ja vaidlusi, et ilmet võtva pildi tõeline tähendus üldse meile koidaks. Tähtis on pihta hakata. Ühe asjana saab kähku selgeks, et valitseval üldpildil ajaloost – see on Hobbesi ja Rousseau nüüdisjärgijail ühine – pole faktidega peaaegu üldse pistmist. Aga selleks, et hakata mõistma uut teavet, mis nüüd laekub, ei piisa tohutute andmehulkade kogumisest ja sõelumisest. Vaja on kontseptuaalset üleminekut. See üleminek nõuab tagasiminekut teele, mis on viinud kaasaegse arusaamani ühiskonna arengust – ideeni, et inimühiskondi sai liigitada vastavalt arenguastmeile, millest igaühel olid iseloomulikud tehnikad ja organisatsioonivormid (kütid ja korilased, põlluharijad, linlik tööstusühiskond jne). Saame näha, et need arusaamad võrsusid konservatiivide reaktsioonist Euroopa tsivilisatsiooni kritiseerimisele, mis oli võitnud populaarsust XVIII sajandi esimestel aastakümnetel. Seda kriitikat ei algatanud siiski valgustusfilosoofid (ehkki alguses nad imetlesid ja jäljendasid seda), vaid Euroopa ühiskonna pärismaised vaatlejad ja arvustajad nagu
19
KÕIGI ASJADE KOIDIK
põlisameerika (huuroni-vaiandoti)* riigimees Kandiaronk, kellest me kuuleme järgmises peatükis palju enam. Tagasipöördumine sinna, mida me nimetame pärismaiseks kriitikaks, tähendab võtta tõsiselt ühiskondlikus arutelus osalust väljastpoolt Euroopa kaanonit iseäranis nende põlisrahvaste poolt, keda lääne filosoofid kipuvad paigutama kas ajaloo inglite või deemonite rolli. Mõlemad seisukohad välistavad mõttevahetuse tõelise võimalikkuse – on ühtviisi raske arutada asju isikutega, keda peetakse saatanlikuks või jumalikuks, kuna peaaegu kõike, mida nad mõtlevad või ütlevad, peetakse arvatavasti kas ebaoluliseks või ülimalt sügavmõtteliseks. Enamik inimesi, keda selles raamatus käsitleme, on ammu surnud. Nendega pole enam võimalik vestelda. Tahame eelajalugu ometi nii kirjutada, nagu see koosneks inimestest, kellega sai siis rääkida, kui nad veel elus olid – kes ei eksisteerinud pelgalt eeskujude, näidiste, marionettide või mõne vääramatu ajalooseaduse tööriistana. Muidugi esineb ajaloos tendentse. Mõned neist on tugevad hoovused, millele vastu ujuda on väga raske (alati leidub neid, kes sellega siiski hakkama saavad). Ainsad seadused on igatahes need, mida me ise kirjutame. See toob meid teise vastuväite juurde.
K U I DA S I N I M AJA L O O S T N I I HOBBE S I K U I K A ROU S S E AU VA R I A N DI S SA A B T E H A KOH U TAVA I D P OL I I T I L I S I JÄ R E L DU S I
Hobbesi mudeli poliitiline tähendus ei vaja eriti täpsustamist. Meie majandussüsteem rajaneb eeldusel, et inimesed on olemuselt ebameeldivad ja isekad ning lähtuvad oma otsustes küünilistest arvestustest, mitte altruismist või koostöövaimust; säärasel puhul on parim, millele võime loota, *
Maailma keelte ja rahvaste nimetamisel on kasutatud EKI andmebaasi Linguae http://www.eki.ee/knab/p_lg_et.htm. 20
HÜVASTIJÄTT INIMKONNA LAPSEPÕLVEGA
keerulisemad seesmised ja välised kammitsad meie väidetavasti kaasasündinud tungile ahnitseda ja ennast upitada. Rousseau lugu sellest, kuidas inimkond langes kunagisest egalitaarse süütuse seisundist ebavõrdsusse, tundub optimistlikumana (vähemasti laskusime mingist paremast olekust), ent praegu võetakse seda appi põhiliselt veenmiseks, et me võime küll elada ebaõiglases süsteemis, aga kõige realistlikum siht meie võimuses on tagasihoidlik nokitsemine. Ebavõrdsuse termin ise on selles mõttes väga kõnekas. Alates 2008. aasta finantskrahhist ja edasistest vapustustest on ebavõrdsus – ja ühtlasi ebavõrdsuse pikem ajalugu – saanud oluliseks vaidlusteemaks. Haritlaste ja rohkete poliitikute hulgas on maad võtmas konsensus, et ühiskondlik ebavõrdsus on ülekäte läinud ning lõviosa maailma probleemidest on ühel või teisel moel tingitud pidevalt laienevast lõhest varakate ja varatute vahel. Juba tähelepanu juhtimine on väljakutse globaalsetele võimustruktuuridele; paraku esitatakse muret sääraselt, et inimesed, kelle kasuks need struktuurid töötavad, võivad kokkuvõttes rahule jääda, kuna ühtlasi antakse mõista, et probleemile puudub põhimõtteline lahendus. Kujutlegem hoopis, kuidas oleks probleemi esitada teisiti, otsekui 50 või 100 aasta eest: kapitali kontsentreerumise, oligopoli või klassivõimuna. Siinses võrdluses kõlab sõna ebavõrdsus, nagu see oleks valitud suunama poolikutele meetmetele ja kompromissidele. Võimalik on kujutleda kapitalismi kukutamist või riigivõimu murdmist, aga selge pole see, mida ebavõrdsuse kõrvaldamine võiks tähendada. (Millise ebavõrdsuse? Varandusliku? Võimaluste? Kui võrdsed peavad inimesed täpselt olema, et ebavõrdsuse võiks kõrvaldatuks kuulutada?) Ebavõrdsuse terminiga esitatakse sotsiaalprobleeme nii, nagu on sobilik tehnokraatlike reformijate ajajärgul, kes eeldavad algusest peale, et ükski tõeline visioon sotsiaalsetest ümberkorraldustest ei tule kõne allagi. Arutelud ebavõrdsuse üle lubavad numbritega mängida, vaielda Gini koefitsientide ja düsfunktsionaalsuse läve üle, 21
KÕIGI ASJADE KOIDIK
kohendada maksundust või sotsiaalhoolekannet, isegi vapustada avalikkust arvudega, mis näitavad, kui halvad on lood („Kujutate ette, kõige rikkam 1 protsent maailma elanikkonnast omab 44 protsenti maailma varadest?!“), aga ühtlasi lubab seejuures puudutamata jätta kõiki aspekte, mis tegelikult on ebavõrdse ühiskonnakorralduse juures ebameeldivad – näiteks seda, et teatud isikud suudavad oma jõukust muuta võimuks ülejäänute üle, või seda, et teised inimesed saavad kuulda, et nende vajadused pole olulised ja nende eludel pole iseenesest väärtust. Meil tuleks leppida, et sellised on ebavõrdsuse vääramatud tagajärjed ning ebavõrdsus ise tuleneb paratamatult sellest, kui elatakse suurtes ja keerukates linlikes ühiskondades, mis on tõusnud kõrgele tehnilisele tasemele. Väidetavasti jääb meiega alati nii. Küsimus on vaid suurusjärkudes. Tänapäeval on ebavõrdsuse üle mõtisklemine saanud moeasjaks: 2011. aastast peale on globaalne ebavõrdsus olnud Davosis maailma majandusfoorumil iga kord peamisi kõneaineid. Leiduvad ebavõrdsuse indeksid, instituudid ebavõrdsuse uurimiseks ning raugematu tulv publikatsioone, milles püütakse varade jagunemist jälgida kiviajani välja. Sissetulekute tasemeid ja Gini koefitsiente on üritatud arvutada lausa paleoliitiliste mammutiküttide kohta (mõlemad osutuvad väga väikseks).1 Me justkui tunnetaksime vajadust valemite tuletamiseks, et õigustada juba Rousseau ajal armastatud ütlust, et säärastes ühiskondades olid „kõik võrdsed vaesuses“. Kõik need lood kunagisest süütuse ja võrdsuse seisundist, nagu ka termin ebavõrdsus ise, muudavad endastmõistetavaks nukra ja pessimistliku suhtumise inimeste ellu, mis paratamatult tekib, kui inimkonna ajalugu jälgida pikas perspektiivis. Jah, tõeliselt egalitaarses ühiskonnas on võimalik elada, aga ainult pügmeedel või Kalahari bušmanitel. Aga kui tahta tänapäeval luua tõeliselt võrdset ühiskonda, siis tuleb välja mõelda, kuidas meist jälle saaksid väikesed korilaste 22
HÜVASTIJÄTT INIMKONNA LAPSEPÕLVEGA
salgad, kellel puudub märkimisväärne isiklik omand. Kuna korilased vajavad toiduotsinguiks üsna ulatuslikku territooriumi, tuleks maailma elanikkonda kahandada ligi 99,9 protsenti. Muidu on meie võimuses üksnes kohendada meie nägu igaveseks lömastava saapa numbrit või nõutada ajutist manööverdamisruumi. Esimene samm maailmaajaloo täpsema ja lootusrikkama mõistmise poole oleks Eedeni aed täiesti unustada ning heita kõrvale oletus, et kõik inimesed Maal elasid sadu tuhandeid aastaid ühesuguses idüllilises ühiskonnakorralduses. Kummalisel kombel peetakse seda sammu tihti reaktsiooniliseks. „Tahate väita, et tõelist võrdsust pole kunagi esinenud? Niisiis on see võimatu?“ Meile tunduvad säärased vastuväited nii kahjutoovad kui ka üdini ebarealistlikud. Kõigepealt on veider kujutleda, et ümmarguselt 10 000 (mõni väidaks, et pigem 20 000) aasta vältel, mil inimesed maalisid Altamiras koopaseintele, ei katsetanud keegi – mitte üksnes Altamiras, vaid ka igal pool mujal – mõnda teistsugust ühiskonnakorraldust. Kui tõenäoline see on? Teiseks: kas pole oskus katsetada mitmesuguseid ühiskonnavorme üks vältimatuid tunnuseid, mis teeb meist inimesed? Isikud, kes on suutelised eneseloomiseks, isegi vabaduseks? Märgime, et inimajaloo põhiküsimus pole võrdne ligipääs materiaalsetele ressurssidele (maa, kalorid, tootmisvahendid), ehkki need ilmselt loevad, vaid võrdne võimalus osaleda otsustamises selle üle, kuidas koos elada. Mõistagi nõuab selle võrdsuse teostamine, et otsustamisel oleks midagi sisukat. Kui, nagu paljud toonitavad, meie liigi tulevik sõltub nüüd meie oskusest luua midagi teistsugust (näiteks süsteem, milles jõukust ei saa vabalt muuta võimuks või teatud inimestele ei öelda, et nende vajadused on ebaolulised või et nende elu pole iseenesest oluline), siis viimaks loeb see, kas me oskame taasavastada vabadused, mis teevad meist üldse inimesed. Juba 1936. aastal kirjutas ajaloolane V. Gordon Childe raamatu 23
KÕIGI ASJADE KOIDIK
pealkirjaga „Inimene loob ennast“ („Man Makes Himself“). Soovime üles äratada seda vaimu, ehkki mitte seksistlikku keelepruuki. Oleme kollektiivse eneseloomingu tulemus. Kuidas oleks, kui me võtaksime ajalugu samamoodi? Kuidas oleks, kui me suhtuksime inimestesse algusest peale kui rikkaliku kujutlusvõimega arukatesse, mängutujulistesse olevustesse, kes väärivad, et neid nii vaadataks? Kuidas oleks, kui jutustamise asemel, kuidas meie liik minetas oma idüllilise võrdsuse, küsida hoopis seda, kuidas me sattusime sedavõrd kitsastesse kontseptuaalseisse ahelaisse, et me ei suuda enam kujutledagi, et end uuesti leiutada oleks võimalik?
LÜ H I K E S I NÄ I T E I D, M I K S H A RJ U M U S PÄ R A S E D A RU SA A M A D I N I M AJA L O O Ü L DK U LU S T ON E NA M A S T I VA L E D (E H K J E A N -JAC QU E S ROU S S E AU IG AV E N E TAG A S I T U L E K)
Kui me selle raamatuga algust tegime, plaanisime otsida küsimustele ühiskondliku ebavõrdsuse tekkest uusi vastuseid. Ei läinud kaua, kuni taipasime, et see lähenemine polnud eriti hea. Inimajaloo esitamine sel moel, mis paratamatult tähendas eeldust, et inimkond oli kunagi eksisteerinud idüllilises seisundis ning määrata võis konkreetset hetke, millest peale kõik hakkas viltu minema, tegi peaaegu võimatuks tõstatada ühtegi küsimust, mis meile tõelist huvi pakkusid. Tundus, justkui kõik teised viibiksid samades kammitsates. Spetsialistid keeldusid üldistamast. Vähesed isikud, kes olid valmis riskima, esinesid peaaegu alati mõnega Rousseau teisendeist. Võtame esimese üldistava käsitluse, mis meile kätte juhtub, Francis Fukuyama „Poliitilise korra kujunemine: inimkonna eellastest kuni Prantsuse revolutsioonini“ („The Origins of Political Order: From Prehuman Times to the French Revolution“, 2011). Siin esitab Fukuyama varajaste inimühiskondade kohta enda meelest konsensuslikke seisukohti: „Oma 24
HÜVASTIJÄTT INIMKONNA LAPSEPÕLVEGA
varajastes järkudes sarnaneb inimeste poliitiline korraldus salkadest koosneva ühiskonnaga, mida võib täheldada kõrgematel esikloomadel, näiteks šimpansidel,“ mida Fukuyama meelest võib pidada „ühiskonnakorralduse lähtevormiks“. Järgmisena väidab ta, et Rousseau’l oli põhiliselt õigus, kui ta toonitas, et poliitiline ebavõrdsus tulenes põllumajanduse ilmumisest, sest küttide ja korilaste ühiskondadel puudus (Fukuyama teatel) arusaam eraomandusest ning seega oli neil vähe huvi tähistada mõni maatükk ja kuulutada: „See on minu.“ Ta oletab, et säärased salkadest koosnevad ühiskonnad olid „ülimalt egalitaarsed“.2 Raamatus „Maailm enne eilset: mida meil on traditsioonilistelt ühiskondadelt õppida?“ („The World Until Yesterday: What Can We Learn from Traditional Societies?“, 2012) osutab Jared Diamond, et säärased salgad (nagu tema arvates inimesed elasid „alles 11 000 aastat tagasi“) koosnesid „vaid paarikümnest isikust“, kellest peaaegu kõik olid bioloogilises suguluses. Need väiksed rühmad elasid üpris kasinalt, „küttides ja noppides metsikuid looma- ja taimeliike, kes juhtusid metsalapikesel elama“. Ja nende ühiselu oli Diamondi teatel kadestusväärselt lihtne. Otsusteni jõuti „omavahelistes aruteludes“, „isiklikke asju“ oli „napilt“ ning olemas ei olnud ei „ametlikke liidreid ega tugevat majanduslikku spetsialiseerumist“.3 Diamond järeldab, et inimesed on märkimisväärset sotsiaalset võrdsust saavutanud üksnes säärastes ürgsetes rühmitistes. Diamondile ja Fukuyamale, nii nagu mõni sajand varem Rousseau’le, lõpetas võrdsuse – kõikjal ja igavesti – põlluharimise leiutamine ning sellest tulenev tihedam asustus. Põllumajandus tõi endaga kaasa ülemineku salkadelt hõimudele. Toiduainete ülejäägid võimaldasid elanikkonna kasvu, nii et mitmed hõimud arenesid hierarhilisteks ühiskondadeks, mida tuntakse pealikkondadena. Fukuyama maalib sellest sündmustikust lausa piibelliku pildi, nagu see oleks paradiisiaiast lahkumine: „Inimeste salgakesed, kes oma rännakute 25
KÕIGI ASJADE KOIDIK
käigus kohanesid erinevate keskkondadega, hakkasid ühtlasi väljuma loomulikust seisundist, kuna nad rajasid uusi sotsiaalseid institutsioone.“4 Nad astusid sõdadesse ressursside nimel. Need murdeeas sootsiumid riskisid silmanähtavalt pahandustega. Aeg oli täiskasvanuks saada ja korralik juhtkond ametisse määrata. Hierarhiad hakkasid kuju võtma. Vastu hakata polnud mõtet, kuna hierarhia on – Diamondi ja Fukuyama sõnul – paratamatu, kui inimesed moodustavad suuri, keerukaid organisatsioone. Isegi siis, kui uued liidrid hakkasid halvasti käituma – riisusid põllumajanduslikku lisaprodukti, et edutada oma tallalakkujaid ja sugulasi, muutsid oma staatuse alaliseks ja päritavaks, võtsid vaenlaste koljusid trofeedeks ja moodustasid orjataridest haaremeid või rebisid rivaalidel obsidiaannoaga südame rinnust –, polnud enam võimalik ajas tagasi minna. Pealikel õnnestus varsti veenda teisi, et neid tuleks tituleerida kuningaiks, isegi keisreiks. Diamondil jätkub kannatlikkust, et meile selgitada: Suured elanikkonnad ei saa funktsioneerida ilma juhtideta, kes otsuseid teevad, administraatoriteta, kes otsuseid ellu viivad, ning ametniketa, kes jälgivad otsustest ja seadustest kinnipidamist. Kõigi lugejate kurvastuseks, kes te olete anarhistid ja unistate elust ilma mõnele riigile kuuletumata, on teie unistus seetõttu täitumatu: teil tuleb leida salgake või hõim, kes on valmis teid vastu võtma, kus kedagi ei võõrastata ning kus kuningad, presidendid ja bürokraadid on tarbetud.5
Masendav järeldus mitte üksnes anarhistidele, vaid kõigile, kes on ilmutanud huvi, kas praegusele olukorrale leiduks rakendatav alternatiiv. Tõeliselt märkimisväärne on hoopis see, et enesekindlast toonist hoolimata ei rajane säärased avaldused teaduslikel tõendeil. Peagi märkame, kuidas arvamustel, et väiksed grupid on erilise tõenäosusega egalitaarsed või vastupidi, et suurtel peavad tingimata olema kuningad, presidendid 26
HÜVASTIJÄTT INIMKONNA LAPSEPÕLVEGA
või isegi bürokraatia, puuduvad üldse põhjendused. Säärased väited on pelgalt eelarvamused, mida serveeritakse faktide või isegi ajalooseadustena.6
ÕN N ETAOT LU S E S T
Juba mainisime, et tegemist on 1754. aastal Rousseau jutustatud loo otsatu kordamisega. Paljud nüüdisõpetlased ütlevad lausa välja, et Rousseau kujutlus on leidnud kinnitust. See oleks küll erakordne kokkulangevus, kuna Rousseau ise ei väitnud kunagi, et süütu loomulik seisund oli tõeliselt olemas. Ta rõhutas vastuoksa, et see on mõtteline eksperiment: „Alustatud uuringut ei tohiks võtta ajalooliste tõdede otsinguna, vaid kõigest hüpoteetiliste ja tinglike mõttekäikudena, mis sobivad pigem asjade loomuse selgitamiseks kui nende tõelise päritolu näitamiseks …“7 Rousseau portree loomulikust seisundist ja selle taandumisest maaviljeluse ees polnud kunagi mõeldud lähtepunktina arenguastmete reale, mida pidasid silmas šoti filosoofid nagu Smith, Ferguson või Millar (ja hiljem Lewis Henry Morgan), kui nad kõnelesid metslusest ja barbaarsusest. Rousseau ei visandanud neid seisundeid ühiskondliku ja moraalse arengu astmeina, mis vastaksid tootmisviiside muutumisele ajaloos: korilus, karjapidamine, põlluharimine, tööstus. Rousseau esitas pigem mõistujutu, mille varal ta proovis süveneda inimpoliitika põhilisse paradoksi: miks viib kaasasündinud vabaduseiha meid ikka ja jälle „spontaansele teekonnale ebavõrdsusse“.8 Kirjeldades, kuidas põlluharimise leiutamine viib esmalt eraomandini, aga eraomand tekitab vajaduse tsiviilvalitsuse järele, mis seda kaitseks, võtab Rousseau asjad kokku nii: „Kõik jooksid uisapäisa ahelate suunas, lootes endale vabadust tagada; neil jätkus küll mõistust, et aimata poliitilise korralduse eeliseid, ent puudus kogemus, mis oleks hoiatanud 27
KÕIGI ASJADE KOIDIK
ohtude eest.“9 Kujuteldaval loomulikul seisundil oli põhiliselt illustreeriv ülesanne. See on küll tõsi, et Rousseau seda ei leiutanud, retoorikavõttena oli see Euroopa filosoofias üle saja aasta käibel olnud. Seda rakendasid alatasa loomuõiguse teoreetikud, sest see lubas igal mõtlejal, kes tundis huvi valitsuste tekke vastu (Locke, Grotius jne), mängida jumalat, kuna spekuleerides lähtus igaüks omaenda nägemusest inimkonna algseisundist. Hobbes talitas üpris samamoodi, kui ta kirjutas „Leviaatanis“, et inimühiskonna algseisund oleks tingimata olnud bellum omnium contra omnes, „kõigi sõda kõigi vastu“, millest võis jagu saada üksnes absoluutse suveräänse võimu kehtestamisega. Ta ei väitnud, et kõik inimesed oleksid tõepoolest kunagi säärases algseisundis elanud. Teatud isikud oletavad, et Hobbesi sõjaseisund oli hoopis allegooria, kuidas tema kodune Inglismaa sattus XVII sajandi keskpaigas kodusõtta, mille eest rojalistlik autor läks Pariisi pagulusse. Igal juhul kõige lähemale väitele, et säärane seisund oli tõepoolest eksisteerinud, jõudis Hobbes märkides, et ainsad inimesed, kes kokkuvõttes ei allunud mõne kuninga võimule, olid kuningad ise ning nemad paistsid alatasa omavahel sõjajalal olevat. Kõigele vaatamata suhtuvad paljud kaasaegsed autorid „Leviaatanisse“ nii, nagu teised Rousseau „Arutlusse“, otsekui neis rajataks alust ajaloo evolutsiooniliseks tundmaõppimiseks: kuigi neil kahel on lähtepunkt täiesti erinev, on tulemus üpris sarnane.10 „Selles, mis puudutab rahvaste vägivalda enne riikide teket,“ kirjutab psühholoog Steven Pinker, „ajasid Hobbes ja Rousseau jama: elu enne tsivilisatsioone oli mõlemale tundmatu.“ Siin on Pinkeril täiesti õigus. Ent ta palub meil viivitamata uskuda, et Hobbes, kes kirjutas 1651. aastal (ilmselt hämades), tegi millegipärast õigeid oletusi ning analüüsis vägivalda ja selle põhjuseid inimajaloos „nii hästi, kui tänapäeval 28
HÜVASTIJÄTT INIMKONNA LAPSEPÕLVEGA
võimalik“.11 See oleks hämmastav, isegi karm hinnang aastasadade vältel tehtud empiirilistele uuringutele, kui see oleks vaid tõsi. Saame näha, et asi pole kaugeltki nii.12 Pinkerit võib pidada nüüdisajal tüüpiliseks Hobbesi jüngriks. Oma suurteoses „Meie olemuse paremad inglid: miks vägivalda on vähemaks jäänud“ („The Better Angels of Our Nature: Why Violence Has Declined“, 2012) ja järgnevais raamatuis nagu „Valgustusajastu tänapäeval: kaitsekõne mõistusele, teadusele, humanismile ja progressile“ („Enlightenment Now: The Case for Reason, Science, Humanism, and Progress“, 2018) põhjendab ta, et tänapäeval elame maailmas, milles tervikuna leidub vägivalda ja julmust märksa vähem kui sellises, mida tundsid meie esivanemad.13 Sellest võib jahmuda igaüks, kes kulutab uudiste vaatamisele palju aega, ammugi siis inimene, kes tunneb hästi XX sajandi ajalugu. Pinker on siiski veendunud, et objektiivne, sentimentaalsusest vaba statistiline analüüs näitab, et me elame enneolematu rahu ja turvalisuse ajajärgul. Ta viitab, et see tuleneb loogiliselt elust suveräänsetes riikides, millest igaühel on monopol vägivalla legitiimse rakendamise üle oma piires, erinevalt „anarhilistest ühiskondadest“ (nagu ta neid nimetab) meie evolutsiooni hämarustes, kus enamikul inimestest oligi elu reeglina „räpane, julm ja lühike“. Kuna Hobbesiga sarnaselt kuulub Pinkeri tähelepanu riikide kujunemisele, siis huvitub ta kõige enam mitte maaharimise, vaid linnade ilmumisest. „Arheoloogid,“ kirjutab ta, „räägivad meile, et inimesed elasid anarhiaseisundis kuni tsivilisatsiooni tekkeni ligi viie tuhande aasta eest, kui paiksed maaharijad esmalt liitusid linnadeks ja riikideks ning rajasid esimesed valitsused.“14 Otsekoheselt väljendudes järgnevad sellele väitele kaasaja psühholoogi fantaasiad. Võiks loota, et teaduse kirglik eestkõneleja läheneb teemale teaduslikult, laia materjali alusel, ent just seda lähenemist inimkonna eelajaloole näib Pinker vaimuvaeseks pidavat. Ta tugineb hoopis meeldejäävatele pildikestele ja üksikutele sensatsioonilistele 29
KÕIGI ASJADE KOIDIK
avastustele, nagu 1991. aastast alates ajalehtede esikülgi ehtinud Ötzi, Tirooli jääliustikust avastatud mees. „Miks ei võinud esivanemad,“ küsib Pinker, „meile jätta ühtegi huvitavat laipa ilma mõrva tundemärkideta?“ Vastus on ilmne. Kas siin ei loe, millist laipa üldse huvitavaks pidada? Jah, veidi üle 5000 aasta eest lahkus keegi teekonnal läbi Alpi mägede, kuna tema õlga lasti nool; igatahes pole erilist põhjust pidada Ötzit inimkonna algseisundi musternäidiseks, kui võib-olla mitte arvestada seda, et Ötzi sobib Pinkeri mõttekäiguga. Sama hästi võib valida palju varasema matuse, mida arheoloogid tunnevad Romito 2-na (Kalaabria koopa järgi, kust see leiti). Arutagem veidi, mida see valik tähendaks. Romito 2 on matus, mis sai 10 000 aasta eest osaks haruldase päriliku haigusega (akromesomeerilise düsplaasiaga) mehele: ränga kääbuskasvu juhtumina oleks mees oma eluajal olnud kogukonnas anomaalne ega oleks saanud osa võtta jahiretkedest mägedesse, mis olid elu jätkamiseks hädavajalikud. Patoanatoomilised uuringud näitavad, et hoolimata tervise ja toitumuse üldiselt kehvast tasemest nägi sama küttide ja korilaste kogukond vaeva, et seda isikut lapsepõlves ja noorukieas ülal pidada, nii et ta sai teistega võrdse jao liha ning viimaks maeti hoolikalt koopakäiku.15 Romito 2 pole üksikjuhtum. Kui arheoloogid asuvad koostama objektiivseid ülevaateid paleoliitikumi küttide ja korilaste matustest, leiavad nad suurel määral kehalisi puudeid, aga samuti üllatavalt kõrgetasemelist hoolitsust kuni surmatunnini (ja pärastpoole, kuna mitmed matused olid märkimisväärselt luksuslikud).16 Kui me tahaksime teha üldist järeldust selle kohta, millist laadi inimühiskonnad esialgu olid, lähtudes tervisenäitajate statistilisest esinemisest muistsetes matustes, peaksime leppima järeldusega, mis on risti vastupidine Hobbesile (ja Pinkerile): võib väita, et algupäraselt oli meie liik usinalt hoolitsev ning elu ei pidanud sugugi olema räpane, julm või lühike. 30
HÜVASTIJÄTT INIMKONNA LAPSEPÕLVEGA
Seda pole meil siiski kavas. Edaspidi tutvume põhjustega, miks arvata, et paleoliitikumis maeti üksnes ebaharilikke inimesi. Soovime üksnes toonitada, kui kerge oleks sama mängu teistpidi mängida – kerge, ehkki ausalt öelda mitte eriti õpetlik.17 Kui me materjalid tõepoolest käsile võtame, täheldame alati, et varajaste inimühiskondade realiteedid olid märksa keerukamad ja tunduvalt huvitavamad, kui nüüdisajal võiks oletada mõni loomuliku seisundi teoreetik. Kui antropoloogilisi uurimusi meelevaldselt valida ning väita, et need esindavad meie „kaasaegseid esivanemaid“ – võtta neid eeskujudena, millised võisid inimesed olla loomulikus seisundis –, siis Rousseau traditsiooni kohaselt töötavad uurijad kipuvad eelistama Aafrika korilasi nagu hatsad, pügmeed või kungid. Hobbesi järgijad eelistavad janomamösid. Janomamöd on põlisrahvas, kes elatub oma kodumaal Lõuna-Venezuela ja Põhja-Brasiilia piirialal Amazonase vihmametsas põhiliselt banaanide ja manioki kasvatamisest. Alates 1970. aastaist on janomamöd omandanud tüüpiliste vägivaldsete metslaste maine: nende kõige kuulsam etnograaf Napoleon Chagnon nimetas neid tigedateks inimesteks. See tundub janomamöde suhtes kahtlemata ebaõiglasena, kuna statistika kinnitab, et nad pole iseäranis vägivaldsed – teiste amerindi rühmadega võrreldes osutub janomamöde tahtlike tapmiste määr keskmiseks või lausa sellest madalamaks.18 Jällegi selgub, et statistika loeb märksa vähem kui meeldejäävate metafooride ja lugude rohkus. Tõeline põhjus, miks janomamöd on nii kuulsad ja värvika mainega, on seotud Chagnoni endaga: 1968. aastal avaldas ta raamatu „Janomamöd: tige rahvas“ („Yąnomamö: The Fierce People“), mida osteti miljoneid, samuti väntas ta hulga filme, nagu „Kirvevõitlus“ („The Ax Fight“), mis maalis vaatajaile hõimusõdadest ereda pildi. Tänu sellele oli Chagnon mõnda aega kõige kuulsam antropoloog maailmas, aga janomamöd muutusid kurikuulsaks primitiivse vägivalla juhtumiks ning pälvisid alles lapsekingades sotsiobioloogias teadusliku tähtsuse. 31
Täiesti uus lähenemine inimkonna ajaloole muudab küsitavaks ühiskonna arengu senised põhitõed alates põllumajandusest ja linnade kujunemisest kuni riigi, demokraatia ja ebavõrdsuse tekkeni. See-eest avanevad uued lootusrikkad väljavaated võrdsema ühiskonna sünniks. Aastasadu on meie kaugeist esivanemaist mõeldud kui primitiivseist ja lapsikuist – nad olid kas vabad ja võrdsed lillelapsed või ühed sõjakad jõmmid. Väidetakse, et tsivilisatsioon sünnib üksnes siis, kui ohverdada oma vabadus ja ürginstinktidele päitsed pähe panna. David Graeberi ja David Wengrow sõnul on sellised teooriad XVIII sajandi konservatiivse reaktsiooni viljad, kui põlisrahvaste vaatlejad ja intellektuaalid jõuliselt Euroopa ühiskonda kritiseerisid. Uus pilk toonasele vastasseisule annab üllatava pöörde sellele, kuidas mõista tänapäeval inimkonna ajalugu, sealhulgas põllumajanduse, omandi, linnade, demokraatia, orjuse ja tsivilisatsiooni enese päritolu. Tuginedes murrangulistele uuringutele arheoloogias ja antropoloogias, näitavad autorid, kuidas ajalugu muutub palju huvitavamaks, kui oma kontseptuaalsed köidikud maha visata ja mõista, mis seal tegelikult peidus on.
„Kõigi asjade koidik“ muudab põhjalikult arusaama inimkonna minevikust. See on määratu intellektuaalse haardega monumentaalne raamat, mille kutsusid ellu uudishimu, moraalne vaade ja usk tegude jõusse.
ISBN 978-9916-736-08-1
postimehekirjastus.ee