TEISTMOODI KÕNELEJAD HARDO PAJULA
Me oleme selles kõiges koos.
– Charles EisensteinEsimesel koroonakevadel tellis Elisa kirjastus minult ülevaate Rupert Sheldrake’i raamatust „Teadus ja vaimne praktika“, mille tõlge oli mul valminud mõni kuu enne palavikuaja algust. Üsna kohe pärast seda, kui „Antidepressant agnostikutele“ oli Elisa Essentsi sarjas ilmavalgust näinud, tegi Postimees meile ettepaneku hakata välja andma igakuist ajalehte. Ma ei tea, kas nende kahe sündmuse vahel valitseb põhjuslik seos või mitte – lõppeks võib põhjuslikkusele läheneda mitmeti –, aga mulle meeldib mõelda, et just nii see on. Igal juhul on toosama Sheldrake’i raamat mänginud Tähenduse teejuhtide sünni- ja arenguloos põhjapanevat rolli.
Kõnealuses teoses ja selle järjes „Kuidas minna edasi“ tutvustab autor neljateist kõikidele religioonidele ühist vaimset harjutust. „Pole ime, et ilmalikus läänes on tänapäeval valdavaks psüühikahäireks depressioon – massiivne depressioon!“ selgitab Sheldrake, miks ta need raamatud kirjutas. Kõik neliteist masendusvastast harjutust rajanevad
tema sõnul kogemusel, mitte usul. Uskumused mõjutavad kõnealuste harjutuste tõlgendust ja on seega teisejärgulised. „Ma arvan, et lõppude lõpuks oleme kõik agnostikud. Mitte keegi meist ei saa teada midagi kindlat asjadest, mis jäävad meie mõistmisvõimest nii kaugele välja,“ kirjutab ta, „siin käib jutt praktikatest, mitte raamatutarkusest, siin tehakse midagi, mitte ei räägita sellest.“
Ma avastasin briti bioloogi Rupert Sheldrake’i enda jaoks 2018. aasta kevadel, Edmund Burke’i Seltsi teise tegevusaasta lõpus. Olin alates ühingu asutamisest otsinud lääne mõtteloo totalitaarse impulsi lätteid. Ma adusin järjest kasvavat üleüldist ärrituvust ning riigivõimu üha suuremat valmisolekut sekkuda häälekate aktivistide nõudmisel oma alamate eraellu. See tegi mulle arusaadavatel põhjustel muret ja ma püüdsin mõista, kuhu ja miks me teel oleme. Kui ma kuulsin Sheldrake’i 1981. aastal ilmunud raamatust „Uus eluteadus“, oli mul tunne, et ma olen millelegi olulisele jälile jõudnud. Sheldrake väitis oma raamatus, et kuivõrd mälu jäljed ei asu ajus (vt „Tempel ajas“, lk 187), siis selgitab geneetiline pärilikkus vaid väikest osa kogu pildist ning seetõttu on molekulaarbioloogia selgituslik jõud võrdlemisi piiratud. Kuivõrd ma pole ajuteadlane ega molekulaarbioloog, siis oleks pidanud see ligi nelikümmend aastat vana teadusuudis mu muidugi külmaks jätma. Sheldrake jõudis mu huviorbiiti ainuüksi tänu Sir John Maddoxile, maailma mõjukaima teadusajakirja Nature peatoimetajale, kes „kuulus mitmesugustesse ateistlikesse ühingutesse ja seltsidesse, mis püüdsid paljastada ja maha teha kõiki nende materialistliku maailmavaatega sobimatuid teadustulemusi“.
Maddox kirjutas paar kuud pärast „Uue eluteaduse“ ilmumist ajakirja Nature juhtkirjas, et Sheldrake’i raamat väärib tuleriita. „Sheldrake’i teooria ei ole olemuselt teaduslik. Sheldrake eelistab maagiat teadusele ning see tuleb hukka mõista samal viisil, nagu mõisteti hukka Galileo. Ja ka samal põhjusel – see on ketserlus,“ ütles Maddox BBC-ile antud intervjuus. Maddoxi hüsteeriline reaktsioon avardas mu silmapiiri ja maailmataju olulisel määral. Ma mõistsin, et tuure koguval sotsiaal-majanduslikul kriisil on sügavad teaduslikud, filosoofilised, teoloogilised ja mütoloogilised põhjused.
2020. aasta septembris ilmunud Tähenduse teejuhtide avanumbri kaanel oli Jan Matejko maal, millel on kujutatud 16. sajandi keskel surnud omaaegset poola ketserit, heliotsentrilise maailmasüsteemi
põhjendajat Mikołaj Kopernikut. Ma intervjueerisin selles numbris
meediaplatvormi Rebel Wisdom asutajat ja eestvedajat, endist BBC ajakirjanikku David Fullerit (vt „Kes meist on siin õigupoolest naiivne?“, lk 15). „Tollal koondas see [Esaleni Instituut, HP] enda ümber uue paradigma kõige huvitavamad esindajad: Rupert Sheldrake’i, Terence McKenna, Stan Grofi, Richard Tarnase,“ ütles Fuller selles usutluses. Mul on hea meel, et lisaks Sheldrake’ile on meie kogumikus ka intervjuu Richard Tarnasega (vt „Kõik hingab koos“, lk 151).
Mõisted „paradigma“ ja „paradigma vahetus“ – see oli Tähenduse teejuhtide esimese numbri juhtteema – tulid mu sõnavarasse koos Sheldrake’iga. Sisuliselt käib siin jutt meie tehnokraatliku ajastu de facto religiooni ja kiriku – teaduse – tegevuspõhimõtetest ja organisatsioonilisest ülesehitusest. Kõnealuse mõiste tegi kuulsaks USA teadusfilosoof Thomas Kuhn oma 1962. aastal ilmunud teoses „Teadusrevolutsioonide struktuur“. Kuhn näitas, et teaduse revolutsiooniliste muutuste perioodidel tõrjuvad uued reaalsuse mudelid vanad kõrvale. „Kui teadus oli minevikus radikaalselt muutunud, siis võib see muutuda ka tulevikus – see oli väga erutav väljavaade,“ kirjutab Sheldrake „Teaduses ja vaimses praktikas“. Kuhni sõnul ei kujuta teaduse ajalugu endast sirgjoonelist teekonda viimse Tõe poole, pigem on tegemist äkiliste suunamuutustega märgistatud trajektooriga, kus erinevaid paradigmasid tuleks võtta pigem ühismõõdutute kunstiteoste kui loogiliste traktaatidena. Keskaegne ja uusaegne teadus suhtuvad selles käsituses teineteisesse nagu „Jumalik komöödia“ ning „Sõda ja rahu“.
USA ökoloogi, filosoofi ja looduskirjaniku David Abramiga tehtud intervjuu (vt „Kujutlusvõime on taju lõiketera“, lk 269) juhtmõtteks
valisin ma teise ameerika filosoofi Richard Rorty lause „Maailma ei muuda mitte need, kes argumenteerivad hästi, vaid need, kes kõnelevad teistmoodi“. Ma usun, et see ühendabki kõiki käesolevas kogumikus
usutletud inimesi, olgu nad siis pärit kodukamaralt või väljamaalt. Silmamoondajana oma töömeheteed alustanud Abram sõitis pärast bakalaureusekraadi omandamist rändmaagina Aasiasse, kus ta kohtus põlisrahvaste ravitsejate ja nõidadega. „Pikaajaline kokkupuude niivõrd kummaliste tegelastega, kõigi nende nõidade, šamaanide ja tervendajatega muutis mu maailmataju radikaalselt,“ meenutab ta meie intervjuus. Abrami sõnul tabas teda pärast Põhja-Ameerikasse tagasitulekut meeletu kultuurišokk. Pärast sellest toibumist hakkas ta huvi tundma ökoloogia vastu. „Ma sain aru, et kui ma tahan omaenda kultuuris hingata, siis ma pean hakkama esindama mitte ainult teisi omasuguseid, vaid ka loomi ja taimi, tervet planeeti, millest kogu elu alguse saab,“ ütleb ta sealsamas. Umbes nii ma uut paradigmat endale ette kujutangi. Me ei peaks uurima siili mitte selleks, et aru saada, kuidas siil töötab, vaid selleks, et mõista, kuidas me temaga koos elada saaksime. „Tõe kui maailma lõpliku mudeli asemele peab tulema tõde kui märk õigest suhtest kogu maailma, selle soode, küürvaalade ja ämblikega,“ ütleb David Abram.
„Plotinose fraas „kõik hingab koos“ tuleb „Enneaadide“ sellest osast, kus ta rõhutab, et maailmas on kõik asjad omavahel seotud, et kogu maailm on tulvil märke ja sümboleid... sõltumata sellest, kas me räägime planeetide liikumisest, tuule suunast, linnuparve teekonnast või meie enda kogemusest – need kõik on kuidagi omavahel seotud, nad on osa suuremast tervikust,“ selgitab kogumiku pealkirja tagamaid USA kultuuriloolane Richard Tarnas. Lehe teises numbris intervjueeritud ameerika kirjamees Charles Eisenstein (vt „Üksi pole võimalik terve olla“, lk 29) nimetab Plotinose maailmakäsitusele vastanduvat alusmüüti Lahusolu looks. See müüt on tema sõnul praegu kokku varisemas. „Me elame lahusolu ajastu lõpus. See on nüüdseks juba kolm põlvkonda väldanud üleminek, mille juhatas sisse kõigist kontrollitehnoloogiatest äärmuslikem, mis lasti lahti totaalse sõja haripunktis. Ma räägin muidugi pommist,“ kirjutab Eisenstein oma raamatus „Kliima. Uus lugu“. Hiroshimas ja Nagasakis lõhatud tummapommid panid tema sõnul aluse
vastastikuse kindla hävitamise doktriinile, millest kumab läbi evolutsiooniline arusaam, et seda, mida me teeme teistele, seda teeme tegelikult endale.
„Kriisiajal on oluline tuua mängu uus jõud, mis hakkaks hingestama vanade institutsioonide asemele tekkivaid uusi struktuure. Ma nimetaksin seda armastuseks, kuid sellega lülitan ma tõenäoliselt sisse su new age’i pläraanduri. Isegi siis, kui seda ei juhtu, jääb üles küsimus: kuidas armastust poliitikas praktiliselt rakendada? Seetõttu alustagem pigem empaatiast. Poliitilises mõttes on empaatia suguluses solidaarsusega, mis kasvab välja tõdemusest, et me oleme selles kõiges koos,“ kirjutab Eisenstein.
„Me oleme selles kõiges koos“ – see lihtne arusaam ongi uue paradigma kõige olulisem lähtekoht. Ainult et „meie“ ei hõlma selles käsituses mitte üksnes vasak- ja parempoolset, liberaali ja konservatiivi, eestlast, venelast, ameeriklast, juuti ja araablast, vaid ka sood, küürvaala ja ämblikku.
„Kultuurišokk oli meeletu. Kui toibusin, hakkasin huvi tundma ökoloogia vastu. Läksin ülikooli tagasi ja kirjutasin doktoritöö keskkonnateaduse ja losoo a kokkupuutepunktidest. Ma sain aru, et kui ma tahan omaenda kultuuris hingata, pean hakkama esindama mitte ainult teisi omasuguseid, vaid ka loomi ja taimi, tervet planeeti, millest kogu elu alguse saab,“ ütleb USA ökoloog ja looduskirjanik David Abram, kes on üks kahekümne ühest Tähenduse teejuhtide kahel esimesel hooajal intervjueeritud inimesest. Me nimetame kogumiku kaante vahele valitud mõtlejaid teistmoodi kõnelejateks.
„Kõik hingab koos“ on kummardus looduse taashingestajatele – inimestele, kes mõtlevad ja kõnelevad ökoloogiliselt ning näitavad teed, kuidas pääseda välja masinlikust maailmatajust, mis on meie arvates hoogu koguva globaalse kriisi juurpõhjus.
