Koduarheoloogia issuu jaoks by Apollo Raamatud

Alustuseks

a ei mäleta täpselt, millal esmakordselt Haapsallu sattu sin. Küllap neljasena, 1947. aasta suvel. Eelmisel aastal oli isapoolne vanaema Betty Kuuskemaa tagasi pöördu nud emigratsioonist Rootsi, kuhu sõjatuuled ta paisa nud olid. Ta püüdis nõukogudeaegses Eestiski jätkata sõjaeelset eluviisi. Jätkuvalt – kuni aastani 1949 oli ta näitleja Estonia teatris, kus oli alustanud isetegevuslikus näitetrupis 1898. ja kutselises 1907. aastal. Ühtlasi harrastas ta rohket kohvikusistumist Tallinnas ja suvitamist Haapsalus. Koos vanaisa Augustiga olid n ad juba al ates 1916. aastast eelistanud suvist Haapsalut suvisele Tallinnale. Enne suurt sõda võtsid nad sinna kaasa minu 1920. aastal sündinud isa Madise, ent tema oli 1944. aasta alguses, mil mina vaid ühe aasta ja kahe kuu vanune, langenud idarindel. Seetõttu pälvisin mina lapselapsena osaduse vanavanemate suvetavadest. Enne kooli igal suvel, kooliajal harvemini. Mis on meelde jäänud? Piiskopilinnusest ehk enamgi köitis koolieelikut üks kaubaputka Kodaniketorni esisel, kust võis osta imetlusväärse maitsega rabar berikooke, nagu kord ja kohus tuhksuhkruga üle puistatuid. Lapsepõlve maitse rõõmudest ületas seda vaid vanaema Rootsist kaasa toodud ananassikompott, mille väärilist edasisest elust ei mäletagi. Oivalise rabarbrikoogi vastandiks kujunes aga koletu piimaklimbisupp, mida ma hilisemas elus pole enam suu

sissegi võtnud, kuna kord sunniti seda suvekodus vastu tahtmist sööma, nõnda et süda lausa pahaks läks. Mäletan aknaalust lauda raudplaadiga puupliidi kõrval, kus see söömaaeg toimus. Viiskümmend aastat hiljemgi püsinud vastu meelsusest piimasupi vastu lasksin selle pliidi maha lammutada, et ruumi miinusmärgilist mälu kahandada. Ent õnnetust klimbisupist märksa tugevama mulje jättis toonase köögi kõrval olev ruum, algne köök maja keskmes asuvas paksumüürilises mantelkorstnas.

Preili Auguste Aurelia ehk tante Guste

See oli salapärane, saades valgust üksnes kummalgi küljel asuvate klaasitud ülaosaga uste kaudu, lisaks juhtme otsas rippuvast kahvatuvõitu elektripirnist. Mantelkorstnas oli mitu soppi ja paar nurgakappi, ühes nurgas lubjatud koldealus hiiglasuure raud pajaga, mida kunagi kasutati vee soojenda miseks. Pada katva astmelise suitsumantli kõrval rippusid kaks tohutult pikka ahju roopi, otsekui mingite hiiglaste pärand. Alles kaua aega hiljem taipasin, et nendega roobit seti süsi leivaahjus, mis ammu enne mind oli samuti mantelkorstnas asunud. Hämarusse mattuv kõrge laega ruum tekitas minus nii kõhedust kui ka põnevust. Püüdsin sealt alati nii kiiresti kui võimalik läbi lipsata, sest muidu võinuks äkki kuskilt välja sirutuda üks kondine käsi ja tõmmata mind mingitesse maa-alustesse salaruumidesse, kust pole pääsu. Ürgsuse hõngu lisasid mantelkorstenköögile kõrget laudlage toetavad tahmunud palgid ning kaks seinaorva, kus kunagi olid aknad toidu ulatamiseks söögitubadesse. Mantelkorstnast tänava poole jäid kolm tuba, kus pesitses maja omanik, tante Guste, nagu vanaema-vanaisa teda kutsusid. Õigu poolest tulnuks teda preili Augusteks kutsuda, sest Auguste oli tema täisnimi ning vanatüd rukuks jäänuna polnud ta oma pika elu jooksul

Tante Guste vanemad: vanatestamentlik vanapaar – postiljon Jaan Viipsi ja tema proua saanud kogeda ei abieluõnne ega -katsumusi. Ta oli minu vanaemast seitse aastat noorem, tulnud ilmale aastal 1886. Tante Guste ruumidest mäletan eelkõige seintel rippunud fotosid. Suuremas elutoas, mida tulnuks saaliks nimetada, olid kõrge kummuti kohal laiades mustades raamides fotodel tante Guste auväärse ilmega vanemad, pildistatud vististi nende kuldpulmapäeval. Sõjaeelne majaperemees Jaan Viipsi polnud sotsiaalsel redelil eriti kõrgele jõudnud, tegutsedes postiljonina. Ometi nägi ta oma sirgeseljalisuses ja toeka parraga välja nagu mõni vanatestamentlik pat riarh, range ja otsusekindel. Väärikusest ei jäänud puudu ka tema abikaasal. Kummuti kõrval olid pulkjad juugendlikud lillepotialused toataimedega, kum

Betty Kuuskemaa portree, mis on ajast aega rippunud majas sama konksu otsas

mutil vagaduse märgina väike portselankoopia taanlase Bertil Thorvaldseni kuulsast Kristuse skulptuurist. Saali akende vahel oli konksu otsas ovaalne paraadfoto minu omaenda vanaemast, pildistatud millalgi 1920. aastatel. Tänuavaldusena võimaluse eest postiljon Viipsi majas suviti pööningukambrit üürida ning märgina Viipsi ning Kuuskemaa perekondade vahel sugenenud siirast sõprusest. Mis veel? Kummalisel kombel ei jäänud mulle lapsepõlves meelde Viipsi maja saali rohelistest ja valgetest kahlitest mustriline barokkahi, mida ma täis kasvanuks saanuna maja kõige kunstipärasemaks osiseks pidama hakkasin. Selle asemel koondus mu tähelepanu seinal olnud luitunud piltvaibale, millel rokokooaegses rõivastuses daamid ja kavalerid vabas õhus piknikut pidasid.

Stseen elegantsest elust pleekinud piltvaibal, mis võib olla võrdkujuks meie aimusest möödunud sugupõlvede eliidi elust.

Vari aegadest, mil postiljoni maja ise veel noor oli ning märksa kõrgema staa tusega isikuid majutas. Minu vanavanemad üürisid suviti tänavapoolset kahe aknaga katusekambrit, milles samuti soemüüriga pliit nii söögitegemiseks kui toasoojendamiseks. Tante Guste ei pidanud üksnes suvitajaid, vaid ka üürilisi. Maja õuepoolses otsas olid kaks tuba tükkis väikese klaasitud verandaga, mansardkorrusel aga veel üks soemüüri ja pliidiga kamber. Need majaosad andsid tante Gustele natuke üüritulu. Säilinud on sõjajärgne majaraamat, kus kümneid nimesid, lühemaks või pikemaks ajaks sisse kirjutatuid. Näiteks aastal 1946 oli sisse kirjutatuid kogunisti 12. Esimene sissekanne minu vanaema Betty (täisnimega Marie Elisabeth) kohta on juulist 1949 ning üllataval kombel mitte eesti, vaid vene keeles. Eks tollal, suurküüditamise aastal, tugevdati nõukogude režiimi mitte üksnes „rahvavaenlaste“ ärasaatmise, vaid ka ustavate umbkeelsete vene miilitsavolinike ametissemääramisega. Enamasti on majaraamatus maalt Haapsallu kooli tulnud õpilaste nimed. Majas polnud küll mõningaid moodsaid mugavusi, nagu vesiklosett ja vannituba ning veevärk puudus ülepea. See-eest oli õuel romantiline, kivist silindri ja vändaga kaev ning külgukse kõrval õues suur tünn, kuhu katusele sattunud vihmavett koguti. Ma ei mäleta, et kuiv käimla oleks ebasündsa aroomiga ebameeldivusi põhjustanud. Lisaväärtuseks oli tante Guste maja taga paiknenud pikk ja kitsas aed mit mete eakate viljapuude, kibuvitsapõõsaste ja lilledega. Ent kõige vägevam oli minu vanaisa istutatud tamm, mis oli mõne aastakümnega sirgunud käharaks hiiglaseks. Tagantjärele pean tunnistama, et mu vanaisa tegi tamme istutades tavalise ettenägematuse vea, suutmata aimata, et suureks kasvades hakkab see õhtuvalgust varjama, olles majale nii lähedal, et juured vundamendini ulatuvad ja seda uuristamagi tikuvad. Nagu ma hiljem kogesin, ulatusid tamme juured lausa läbi paekivist vundamendi õuepoolse toa põranda alla. Ometi oli ja on vana isa tamm tähtsamaid pidepunkte, mis mind postiljon Viipsi majaga sidunud.

Selle maja õuepoolsest toast, vaatega otse vanaisa tammele, on pärit ka minu lapsepõlve aialised kõrgelamused. Kui aken päikeselistel suvepäevadel avatud oli, ei paistnud muud kui haljus ja natuke taevasina okste vahelt. Võis kuulda lindude siutsumist, mesilaste suminat ning haista lillede lõhna. Soojade ram mestavate päevade idülliline rahu muust maailmast täielikult ära lõigatud aias. Harva lõikus sellesse mõni kaugem koerahaugatus või kajakakriise lähedal oleva Väikese viigi äärest. Autosid mööda sõitmas oli siis vähe ja nende alarmi vingumist veel üldsegi mitte. Ma ei mäleta, et kajakate kisa ning vareste när vilised kraaksatused, mis vanuigi häirivad, oleks lapsepõlves minu teadvusse kinnistunud. Muidugi mõista ei piirdunud suvitamine Haapsalus ükspäinis selle üheainsa maja ning juurdekuuluva aiaga. Loomulikult käisime ka jalutamas ehk spat

Majarahvas koos suvitajatest Madis ja Betty Kuuskemaaga õhtuses päikese kullas. U 1930

seerimas, nagu toona veel tavatseti saksikult öelda. Uitamised viisid ena masti mere äärde, mis tänu käänulisele rannajoonele annab silmad ette Pärnu

ja Narva-Jõesuu enamasti ühtlaselt sirgele rannapromenaadile ja Tallinna Pirita tee äärsele veepiirile. Nojah, Haapsalus pole rannast küll näha nii vägevat siluetti nagu Tallinnal, kuid väikelinna puhul annavad piisavalt toredust viimane täielt säilinud lossi torn köögikorstnaga selle kõrval, Jaani ja Maarja-Magda leena kiriku tornid ning Wiedemanni gümnaasiumi tähe torniga kroonitud massiiv madalama ümbruskonna kohal. Betty ja Madis Haapsalus 1920. aastate lõpul

Kuuskemaad paatlemas Roman Haavamäe jääkaru juures. U 1930

Madis Kuuskemaa Haapsalu hõbetopsid. 1938. Vasakul „Valge daami“ aknaga, paremal purjetamise auhind

Kuna mu purjetamist harrastanud isa sai sõjas noorelt hukka, siis piirdub minu seos purjespordiga vaid paari nõudekapis oleva hõbepeekriga, mis on minu isa sõjaeelsed võistlusauhinnad. Mulle pole see geneetilist jälge jätnud, kuid meenu tan tänuga üht tante Guste nooremapoolset meesüürnikku, kes mind jõnglasena jahiga merele kaasa võttis. Sain minagi osa mereloleku vabastava hoogsuse joo vastavast tundest, mis ühtlasi segunes kerge ohutundega õblukese sõiduvahendi ja avara, allaneelamisvõimelise stiihia vastandlikkusest. Ent heleda taeva all oli ohustatuse aimdus merel siiski märksa leebem kui tante Guste tontlikus korstna jalas. Aastate edenedes kahanesid minu Haapsalus viibimised. Veetsin osa suvesid Kallaverevanaema Prantsi talus või Humalas Keila jõe ääres kasuisa vane mate asunikutalus koos omaealiste tädipoegadega. 1956. aastal suri vanaisa August ning sellega katkes ka üks side Haapsaluga. Siiski kestsid tante Guste väisamised ka üliõpilaspõlves. Kord läksime neljakesi kinno, mis vaid sajakonna meetri kaugusel vanaisa tam mest. Meie kooslusse kuulusid vanaema, tante Guste ja üks tema samaealine üürnik Johanna, kõik 80 ringis. Kinos pidi näidatama mingit Tšingiz Aitmatovi loo järgi vändatud filmi. Kui saime piletid ostetud, tuulutati alles saali ning publik pidi sisselaskmist ootama, seistes vesti büülis, mis oli rahvast paksult täis. Minu vanaema, kes vanuigi veidi kurdivõitu, kuid säilitanud väga selge ja valjukõlalise kutselise näitleja diktsiooni, pöördus äkki minu poole ootamatu ettepanekuga: „Bamsu, mine nüüd õige pissile!” Mul polnud huumorimeel veel välja arenenud ning seetõttu

oleksin tahtnud häbi pärast maa alla vajuda või vähemasti haihtuda kogu vestibüülitäie inimeste ees, kes olid pead uudishimulikult minu ja mu kolme daami poole pööranud. Ma polnud noorest east peale sallinud ka seda hüüdnime „Bamsu“, millega vanaema mind õnnistas. Ent olla saadetud avalikult kem mergusse nagu süüdimatu lasteaialaps, see käis lausa hävitavalt noore studiosuse vää rikuse pihta! Ent mis mul üle jäi, kui püüda piinlik vahejuhtum vaikides alla neelata... Juhtunuks säherdune lugu nüüd, küllap lehvitaksin naeratades käega ning küsiksin publikult: „Kas tahate ka?“ Paraku valmistas armas vanaema minu naljavaesusele järgmisel päeval veel ühe katsumuse. Nimelt läksime lõuna ajal sööklasse. Vanaema pani ühele lauale bro neerimise märgiks plärtsti oma kepi, mida ta alates 80. eluaastast käimisel toeks kasutas. Siis vaatas ta ringi ja nägi lähikonnas üht punasehabemelist tursket kampsunis meest, kes küünarnukke lauale toetades kesken dunult kausist suppi lürpis. Mulle tundus ta ebameeldiv, kuna hindasin, mida mu restoraniomanikust kasuisaga ema oli õpetanud – ei mingit küünarnukkidel poollamasklemist laual söömise ajal! Kuid vanaema silmis süttis huvitatud tuluke ja ta hüüatas mulle: „Vaata, kui ilus mees!“ Mina kohmetusin: „Tasa, ta võib meid kuulda!“ Vanaema aga pareeris: „Ma tahangi, et ta kuuleks, et ta mulle meeldib!“ Ma ei tea, kas supilürpija ei

Betty Kuuskemaa aumärkidega. Alumine, medal purjekaga – ausuvitaja märk. 1933

Haapsallu saadetud postkaarte. Ülemisel Betty Kuuskemaa Estonias Kreutzwaldi abikaasa rollis

osanud hinnata temast aastat viisküm mend vanema daami poolehoiuavaldust või oli ta venelane ega „panimõmminud“ eesti keelt. Igatahes ei kergitanud ta kulmugi ning jätkas matslikul kombel supi lürpimist. Too kinos ja sööklaskäiguga visiit Haapsallu, vististi aastal 1963, jäi mu viimaseks vanaema eluajal. 16. novembril 1966. aastal, paar kuud enne 88aastaseks saamist, lõhkes tema ajus üks veresoon ning eluküü nal kustus. Üsna paukselt, veerandtunni vältel. Olin siis kolmandat sügist ametis kunstimuuseumis Tallinnas ning pärisin vanaema toa Kadrioru ühiskorteris. Taas Haapsallu jõudsin alles hulk aastaid hiljem, hakates lossi ja lapsepõlve aegset suvemaja vaatama juba kunstiaja loolase koolitatud pilguga. Nüüd oskasin hinnata, et tante Guste suurimas ruumis oli lossivääriline barokk stiilis ahi, mille ehisorv üsna samasuguste lehtkaunistustega nagu meil Kadrioru lossis ühel keisrinna Elisabetiaegsel valge glasuurilisel ahjul. Ka sarnaste Toskaana orderis nurgasammastega, ent Kadrioru ahjust veelgi toredam tänu kõigi kahlite reljeefsusele ning ahju servasid tugevda

vatele suure messingpeaga neetidele. Samuti võlusid mind neli nikerdatud rokokoosugemetega ust, mis ikka veel plaatjate sepishingedega. No jaa kunagi hirmutavas mantel korstnas oskasin vääriliselt hinnata haruldast koldealust suure sepisrauast veesoo jendamispajaga, mille kohal astmeline suitsumantel. Sellelaadset teadsin Tallinnas säilinuna vaid ühesainsas vanalinnamajas ja sedagi mitte enam barokse originaalina, vaid taaslaotud jäljendusena vanast, kaotsiläinust. Üüriliste ja suvitajate tarbeks oli majas mitu plekk-kestaga ahju ning ühtekokku neli soemüüri ja raudplaa diga pliiti, mis oma tavalisusega pilku ei rõõmustanud. Majas oli ikka veel val dav tsaariaegne mööbel – kummutidtoolid-lauad ja kõrge trümoopeegel nikerdlillelise pealmikuga. Vaid magamisasemed, põlised puidust voo did, olid asendatud moekamaks pee tud raudvooditega, mis mulle paraku ei meeldinud. Vist sellepärast, et pidin lapsepõlves veetma teise, kolmanda ja

Krundi plaan. 1917

neljanda klassi laste luutuberkuloosi sanatooriumis kipsis, lamades ratas tega ja kõrgete otstega raudvoodis. Maja baroksest noorpõlvest polnud mööbli hulgas siiski rohkem märgata kui üht punasest puust käsitöölaua kest ning musta eebenipuu sarnaseks viimistletud nurgariiulit. Nõukogude aeg polnud maja sisemusse jälgi jätnud peale selle, et eeskojas kuiv käimla kõrval oli varda ümber „jalad ülespidi“ kinnitatud Eesti NSV lipp. Maja tarbevara hulgas olid ka vanad pressrauad, suitsutoruga kohvimasin, messinguhmer, pool tosinat tsaariaeg set hõbedast supilusikatki. Ikka olid seintel lapsepõlvest meelde jäänud pildid ja varjukujusarnaste figuuri dega piltvaip. Ainult Kristuse kuju kummutilt oli kadunud. Mulle näidati ka vanu krundi- ja majaplaane, millest ühele kirjutatud arvu „1757“ pidasin maja tõenäoliseks ehitamisaastaks. Kuna mul oli kaasas fotoaparaat, pildistasin nii maja kui markantsemaid detaile, sõjaeelsete

Maja vaade ja plaan. 1924

omanike kuldpulmapilti, krundi- ja majaplaani. Toona oli mul kombeks aeg-ajalt kirjutada ajalehele Sirp ja Vasar antikvaarseid vesteid. Selle Haapsalus-käigu tulemuseks sai kirjutis „Viimane (?) barokkelamu Haapsalus“, mis ilmus 1978. aas tal. Nagu hiljem selgus, oli toona Haapsalus muinsuskaitse inspek torina tegutsenud Kalev Jaago, kel lest nüüdseks on saanud arhivaar ning põhiline Haapsalu vanema ajaloo uurija, minu kirjutisest inspi reerituna paigaldanud maja kivist korstna otsa plekist omatehtud „sirmi“, et vihm ja lumi otse sisse sadama ei pääseks. Seejärel tuli jällegi pikem paus, mil Haapsallu sattudes külastasin vaid piiskopilinnust ja muuseumi. Oma päraseima seigana jäi meelde muuseumi tolleaegse direktrissi kaebus, et ta on olnud sunnitud lossitornil asendama enam kui Kahe ajastu köögitehnika: barokne koldealus veesoojenduspaja ja suitsumantliga ning nõukogudeaegne gaasipliit

Maja puitossa oli suvitajatele Leningradist sisse pressitud 18 voodit ja kušetti. Säästlike naiste valitsemise ajal oli majja alles jäänud ka tsaariaegset mööblit.

sada ripplukku. Parajasti oli ta tulnud majandustarvete kauplusest, et osta järjekordne taba. Vägivaldsed uudis himulikud tikkusid üles torni ronima, et vaadata sealsetest laskeavadest paistvat hunnitut ringvaadet. Üle Haapsalu hoonestuse ja põlispuude paistavad ju siia kätte kõik lahed ja rannad. Samalaadset häda oli Tallinnas mulle kurtnud Rasmus Kangropool, Tallinna Arhitektuuri mälestiste Kaitse Inspektsiooni juhataja. Siin olid probleemiks Tallinna külastama tulnud vene hipid Leningradist ja Moskvast, kellel ei jätkunud raha hotelli jaoks. Nemad murdsid suviti alatihti lahti tabaluku näiteks Renteni linnamüüritornil, mille juurde viib lausik müüritrepp. Seal nad siis ööbisid ja andsid teated mugavast äraolemiskohast edasi järgmistele, kes tahtsid Tallinna kui „Nõukogude Läänt“ külastada. Kangropooli väitel oli inspektsioonil kulunud kokku 146 tabalukku. Õnneks polnud need toona kallid ning vene hipide auks peab ütlema, et nad ei reos tanud ega pannud torni puitosi põlema. Sama võib öelda ka Haapsalu linnuse torni tikkunute kohta. Kui Eesti sai taas iseseisvaks, kandsid jalad mind millalgi jälle vanaisa tamme poole. Osutus, et tante Guste oli juba mõne aja eest surnud, olles oma eluteel jõudnud 94. eluaasta künnisele. Viimas tel eluaastatel oli tema eest hoolitsenud

ühe vene sõduri tütar Tatjana Tšernova, kelle põhikodu oli Leningradis. Ta oli tante Gustelt pärinud 2/3 majast, seades seal sisse midagi hosteli taolist vähenõudlikele suvitajatele oma kodulinnast. Maja õuepoolne, kivist ots oli aga läinud vanatüdrukust tädi Johanna Sündi omandusse, kes oli tollal 90. aasta künnisel, kuid siiski ise oma eluga hakkama saav. Tõi tänavalt puurkaevust vett, toksis kirvega pilpaid tule tegemiseks ahju ja pliidi alla jne. Piiteri külaliste rohkemaks majutamiseks oli Tatjana lisanud diivaneid ja raudvoodeid, viie eluruumi peale ühtekokku 18 (!) ühikut. Ta oli lasknud teha ka mõningaid ehituslikke ümberkorraldusi. Maja külgseinte pehkinud aluspalkide asemele olid laotud betoonist plo kid, tänavapoolne pööningukamber oli uute vaheseintega jagatud kaheks kitsaks siiluks ning esikuks. Pööningutoa lagi ja seinad olid paberiga üle kleebitud. Õue tagaossa oli ehitatud puidust kemmerg ning majasisese „kulla kambri" ukse siseküljele kinnitatud silt, millel kalligraafiliselt korraliku käekirjaga manitseti „Tualetom polzovatsja akkuratno i tolko sidja!“ (Tualetti kasutada korralikult ja ainult istudes!) Suur osa vene lihtrahvast pole ju linnakultuuriga harjunud ja tavatseb jalgupidi poti otsa ronida. Tean ühte muidu tublit vene restauree Eesti-aegse kuivkäimla kõrval oli tante Guste „ideoloogiline diversioon“ – Eesti NSV lipp tagurpidi vardas. Manitsustekst vene suvitajatele, et kemmergut kasutataks korralikult, ainult istudes ning pärast pandaks kastile kaas peale.

rimistislerit, kes elas Tallinnas kakskümmend aastat, kuid ei saanudki selgeks, et lihtsam on potil istuda kui harkisjalu sellel kõõluda. Tatjana kurtis mulle, et maja on igivana ja laguneb, aga linnalt ei saa mingit abi selle remontimiseks, kõik parandused tuleb ise kinni maksta. Tol korral olid kohal ka mõned Tatjana suve üürnikud. Üks neist, vanem mees, sõjaaegne punalendur, rääkis mulle, kuidas 1940. aasta juunis saadeti teda madallennul üle Eesti kihu tama ja et Eesti vabatahtlik astumine Nõukogude Liitu ei tundunud talle usutav. Üllatav-üllatav, tema taipas juba 1940. aastal seda, mida Vene maa välisministeerium siiani tunnistada ei taha! Mõni aasta hiljem kaebas Tatjana, et tal ei tasu enam Haapsalus majaosa pidada. Eesti Vabariigi sisseseadmise järel on Eesti külastami seks nõutav viisa, kui sa ka siin kinnisvaraoma nik oled. Viisa peavad muretsema ka suvitajad, selle saamine aga on niihästi kallis kui ka tülikas.

„Kahe dollari“ eest merevaade pööningu aknast naabermajade vahelt. Laternapostist vasakult ühe, paremalt teise dollari eest. Vana raudvoodi minu „buduaaris“ mansardkorrusel, mida üürisid juba minu vanaisa ja vanaema.