Kohvik Saialille sadamas

Kohvik

sadamas Saialille

Kohvik Saialille sadamas

Mees kummardus kaugemale üle reelingu ja sirutas käe. Rosie nihkus veele lähemale, et seda suruda, kuid hoidis silmad kaldal. Ta ei osanud ujuda – veel üks põhjus, mille ta jõe äärde kolimise vastu välja oli toonud ja mida Fergus polnud oluliseks pidanud. Ta oli suutnud selle tookord loogiliselt kõlama panna – Rosiel pole vajadust vee äärde minna, kui ta seda ei taha, ja kohvikus on turvaline –, aga teda ei olnud enam ja vahel kippus naisel ununema, mis oli selle nii loogiliseks teinud. Igal juhul oli jõkke kukkumine küll viimane asi, mida tal vaja, hoolimata sellest, kas ta suudab kaldale ujuda või ei.

„Mina olen Kit. Meeldiv tutvuda, naaber.“

„Mina olen Rosie,“ vastas naine. „See tähendab, ma tean, et sa seda juba tead. Meeldiv tutvuda.“

Tundus, nagu lebaks mehe käsi ta peos tunde, kuigi see kestis pigem mõne sekundi. Selles oli midagi kummaliselt rahustavat. Tegelikult poleks Rosie tahtnudki seda vabaks lasta. Korraga jõudis talle kohale, kui ebasobilik see oli, ning ta astus sammu tagasi.

„Peaksin laskma sul …“ lausus ta lõpuks õhetavi põsi, rõõmustades, et pimedas see välja ei paistnud.

„Jah,“ ajas Kit end sirgu. „Ma peaksin edasi toimetama, muidu istun siin kogu öö.“

„Ma võiksin aidata, kui soovid. Tõenäoliselt oleksin küll rohkem jalus, aga ma võiksin proovida, kui ütled, mida ma tegema pean.“

„Ma ei saaks nii. Olen kindel, et sul on enda juureski palju teha.“

„Sest pole midagi. Kui aus olla, siis kuluks mulle ära midagi, mis mõtted homselt mujale viiks.“

Mees silmitses teda hetke otsekoheselt. „Ma ei saa paluda, et sa minu kohutava laosüsteemiga mässama hakkaksid, aga oleks ehk kena üks paus teha. Ma ei tunne siin sadamas veel kuigi paljusid

Kui sulle tassike teed meeldiks, leian ma alt segaduse keskelt kindlasti paar kruusi.“

„Oh, ma …“ Rosie lõi kõhklema. Tegelikult ta ju meest üldse ei tundnud ja temaga teed juua tähendas tema laevale minna, aga mingil põhjusel tundus see talle ahvatlevana. Ent siis raputas ta pead. „Võib-olla peaksin tegelikult siiski tagasi minema … enne homset avamist on veel tegemist …“

„Jah.“ Kit naeratas. „Ehk teine kord?“

„Teine kord kõlab kenasti. Nii … et … oli meeldiv kohtuda.“

„Tõesti oli meeldiv viimaks kohtuda ja hea on näha, et Tabitha ei kipu liialdama nagu mina.“

Selle kummalise märkuse peale kortsutas Rosie kergelt kulmu, kuid veel enne, kui ta jõudis küsida, mida mees sellega mõtles, soovis too talle juba head ööd ja suundus tagasi laeva sisemusse.

Väga kummaline kommentaar, mõtles Rosie jalutuskäiku jätkates – aeglasemalt, mõtlikumalt ning rahulikus jõevees vaikselt

õõtsuvate laevade, madalal taevas rippuva kuu ja urust ilmuvate küülikute vastu suuremat huvi tundmata.

Nende vestlus oli olnud lühike, kuid uus naaber oli talle päris sügava mulje jätnud ja ta ei suutnud otsustada, mis tundeid see temas tekitab.

Rosie ärkas koidikul. Praost magamistoa kardinate vahel kallas sisse päikesevalgust. See teda ilmselt üles ajaski, kuid ta otsustas kiiresti, et loeb selle heaks endeks, mis siis, et kümme lisaminutit voodis oleks talle hädasti ära kulunud.

Päike säras tema ettevõtmise peale. Kohviku avamiseks tundus olevat hea päev.

Rosie keeras puutumata padja poole enda kõrval ja silitas seda.

Kohvik Saialille sadamas

„No nii,“ sõnas ta. „Siin see suurpäev siis viimaks ongi. Soovin, et oleksid siin ja jagaksid seda minuga. Annan endast parima, et võiksid mu üle uhkust tunda.“

Tal oli närveldamisest süda liiga paha, et hommikusööki teha, kuigi ta mõistis, et kahetseb hiljem, kui peab tühja kõhuga täiesti uue töö ja Letitiaga hakkama saama. Vähemalt on tal uuest ettekandjast tuge. Ta oli kindel, et juhul kui tal peaks keskhommikul tekkima hirmus igatsus suutäie järele, saab Letitia senikaua üksinda hakkama. Nii tegi ta endale musta kohvi, kuigi oli ilma kofeiinitagi ergas küllalt, ja jõi seda veel suletud kohviku akna all seistes ning jälgides, kuidas sadama teised hooned tasapisi ellu ärkasid.

Esimesena saabus Grant oma vana Aston Martiniga. Fergus tavatses naljatada, et Grant peab end Sean Conneryks „Kuldsõrmes“. Kummalisel kombel nägi Rosie sarnasuse ära. Vahel oli tal tunne, et Grant on ainus mees sadamas, kelle ees Fergus pisut hirmu tundis, mis oli kummaline, sest Grant oli vist kõige sõbralikum inimene, keda Rosie oli kunagi kohanud. Ta ei näinud mehes jälgegi vaenulikkusest. Fergus polnud talle midagi konkreetset öelnud, see oli vaid talle jäänud ebamäärane mulje. Niipalju kui Rosie teadis, polnud mehed omavahel õieti rääkinudki. Eks see vist oli lihtsalt üks neid kummalisusi – mitte kõik inimesed ei sobinud alati kõigiga, isegi need, kes muidu olid kõigi vastu sõbralikud.

Grant parkis auto ning Rosie jälgis, kuidas ta paadikuuri hiigelsuured uksed lahti vedas. Pisut hiljem saabus üks Granti poegadest – ta peab nende nimed lõpuks endale selgeks tegema – ja viipas isale, enne kui mõlemad paadikuuri kõrvale kontorisse kadusid.

Järgmisena saabus Luca, vedades tõukeratta järel võimatult suurt treilerit, millele oli joonistatud värvikas jäätis ja ärinimi Luca

Gelato. Selle jaoks pidi ta küll ülimalt tugev olema. Luca peatus oma laeva kõrval ning avas treileri, võttes sealt kastid varustusega ja tassides need laevale. Kohe tema kannul jõudis kohale Angel, kelle pargas oli Luca omaga lähestikku. Nad vahetasid paar lauset ja naersid ning pärast seda kadus naine oma laeva sisemusse.

Järgmisena süttis valgus talupoe akendes teisel pool silda. Layla ja tema abikaasa Tom olid tegutsema hakanud. Nime poolest oli see küll talupood, aga selle taga ei olnud nende talu. Nad said oma kauba kohalikelt talunikelt ja elasid samas majas, täpselt nagu Rosie, kuigi arvata võis, et kui nad tõesti plaanivad avatud letti, nagu Nicole oli rääkinud, kavatsevad nad selle varustamiseks maja taga maalapil ka ise midagi kasvatama hakata. Nicole oli selle jutuks võtnud ning seejärel oli Rosiegi märganud suuri kilega kaetud sõrestikke, nagu neid põldudel vahel näha võib. Huvitav, mida nad kasvatama hakkavad, mõtles ta.

Siis jõudis kohale Nicole. Kuid oma poodi sisenemise asemel läks ta ja koputas Kiti pargase küljele.

Rosie ei teadnud isegi, miks, kuid miski selles tuttavlikkuses äratas temas uudishimu. Kas Kit oli öö laeval veetnud? Ja kui oli, siis kuidas Nicole seda teadis? Kas nad tundsid teineteist paremini, kui Nicole oli mõista andnud? Ja kui nii, siis milleks seda varjata? Oli neil Nicole’i vanusevahejutust hoolimata siiski suhe? Rosie ei suutnud ette kujutada, miks Nicole niisugust asja varjaks või miks ta arvaks, et Rosie ta hukka mõistab, kui ta sellest temale räägib. Nicole’i ja Kiti vanusevahe polnud suurem kui temal ja Fergusel, ja see polnud kunagi probleem olnud – miks peaksid Nicole ja Kit teistmoodi olema?

Hoolimata Nicole’i jutust, et Kit on temast noorem, leidis Rosie, et kui nad armusuhet tahtsid, siis õnn kaasa, ega suutnud mõista,

Kohvik Saialille sadamas

milleks seda varjata. Kui temal oleks sarnaselt Nicole’iga valus lahutus selja taga, otsiks ta isegi võimaluse korral kerget leevendust. Ja seda Kit oma tumedate silmade ja lõikust vajava, kuid seda armsama lokisasiga, sooja naeratuse ning ilmse intelligentsuse ja sarmiga kindlasti oleks, kui mitte rohkematki. Ta oli tundunud tõeliselt meeldiva mehena ja veelgi köitvamaks muutis teda tõsiasi, et ta ise ei paistnud oma nägusust sugugi mitte teadvustavat. Kui üldse eksisteeris midagi, mis meesterahva ligitõmbavaks muutis

vähemalt Rosie silmis –, siis just nimelt see.

Muidugi, Nicole’i olukorrast oli Rosie nii kaugel, kui vähegi olla sai. Nicole oli nüüdseks juba mõnda aega üksi olnud ja ilmselt valmis pisut lõbutsema, võib-olla isegi alustama uut suhet, millest võiks kujuneda midagi enamat. Rosie jällegi polnud ikka veel Ferguse surmast üle saanud, kuigi sellest oli möödas juba üheksa kuud. Praegu tundis ta küll, et isegi üheksakümne aasta möödudes poleks ta veel valmis uuesti proovima.

Kõik see jooksis Rosie peast läbi, kui ta end pisut piilujana tundes Nicole’i ootamist jälgis, suutmata pilku lahti rebida. Hetk hiljem ilmus Kit nähtavale, juuksed veel rohkem sassis ja taltsutamatud kui eelmisel õhtul, mil Rosie temaga rääkis. Ta tiris sviitrit selga. Võib-olla oli ta just ärganud, kuigi inimese kohta, kes hakkab nagu tema oma esimest äri avama, tundus see kõik väga rahulik. See tegi Rosie kadedaks, sest ta enda kõhus kiheles kõvasti. Hetk hiljem ronis Nicole paati ja nad kadusid kajutisse.

Rosie ootas, et nad uuesti nähtavale ilmuksid, aga seda ei juhtunud. Teda üllatas pealetikkuv haigutus. Ta põrnitses kohvitassi enda käes. „Sinust küll eriti abi ei ole.“

Kui ta ainult poleks nii vara ärganud – niimoodi peab ta paluma Letitial mitte ainult senikaua kohvikut valvata, kuni ta

söömas käib, vaid lausa juhtimine üle võtta, ja ise tagasi voodisse minema.

Sellegipoolest, haigutused või mitte, aga tal oli vaja tööd teha. Heitnud viimase pilgu Kiti pargasele, jõi ta nüüdseks leige kohvi ära ja viis tassi kraanikaussi. Seejärel aga asus päevaprobleemi kallale.

Õnneks – või ehk ka sellepärast, et Rosie kinnismõtteks oli olnud selleks päevaks kõik korda saada – oli kohvik avamiseks valmis: lausa kliiniliselt puhas, laudlinad triigitud ja voldid pedantselt paika sätitud, lillevaasid korraarmastajalikult paika asetatud, pildid lausa matemaatilise täpsusega seintele riputatud, klaasriiulid säravad ja töötasapinnad nii puhtad, et neilt … võinuks isegi süüa. Jäänud oli ainult toit valmis teha.

Ta oli nii palju ette ära teinud, kui sai, aga mõned asjad oleks liiga varakult valmis tehtuna riknenud. Ja menüüs oli ka toite, mida oli võimalik valmistada alles tellimise peale, aga porgandeid riivida ja sibulat lõigata … seda võis väga hästi ka praegu. Lisaks oli vaja veesoojendi sisse lülitada, kuumaplaadid ja pannid sooja ning kohvimasin valmis panna.

Rosie vaatas kella. Avamiseni oli veel kümme minutit, aga ta oleks oodanud, et Letitia juba kohal on. Uuel töökohal meeldis Rosiele alati esimesel päeval varakult platsis olla. Võib-olla oli asi temas – võib-olla võtsid teised inimesed neid asju rahulikumalt. Ja kuna Rosie polnud varem ülemus olnud, siis ei teadnud ta, kas pahandada niisuguse suhtumise üle või mitte. Fergus oleks talle öelnud, et ärgu pabistagu, kõik saab korda, ja saakski, otsekui mehe käsu peale. See pealtnäha üleloomulik võime oma enesekindlus reaalsuseks muuta, tema optimism ja usk, suutlikkus positiivne tulemus mõtte jõul tegelikkuseks vormida oligi olnud põhjus, miks

Kohvik Saialille sadamas

Rosie oli lasknud end veenda järgnema mehele mööda rada, mis oli toonud ta kõigest tuttavast sadade miilide kaugusele, Saialille sadamasse ja uude ellu.

Nüüdseks oli talle siin muidugi väga meeldima hakanud, aga kui alguses saanuks valida, oleks ta hea meelega nende endise, turvalise ja proosalise elu juurde jäänud. Oli kahju, et Ferguse lõputu optimism oli meest lõpuks alt vedanud – mitte mingi kogus positiivset mõtlemist poleks infarkti ära hoidnud.

Poole üheksaks polnud Letitiast endiselt märkigi. Rosie avas eikellelegi ukse ja kuulutas kohviku vaikselt avatuks. Ta polnud oodanudki hordidena kohale valguvaid kliente, aga üks oleks siiski meeldiv olnud. Veelgi meeldivam ja igatahes julgustavam olnuks uue ettekandja ilmumine. Kuhu Letitia küll jäi? Kui selline hilinemine muutub pidevaks, on Rosie küll hädas. Kummaline, sest Letitia polnud endast ebausaldusväärset muljet jätnud ja Rosiel oli sellise asja peale tavaliselt hea vaist. . . .

Kell üheksa proovis Rosie Letitiale helistada, kuid keegi ei vastanud. Ta ei kavatsenud kurjustada, aga hakkas juba tõsiselt muretsema, et naisega on midagi väga halba juhtunud. Veerand kümme saabus päeva esimene klient. See oli Grant, kes oli otsustanud kohvi osta. Rosie oli kindel, et paadihoovis jagus kohvi küllaga ja mees oli tahtnud vaid heanaaberlikku toetust avaldada. Naine tänas teda, rõõmustades heli üle, mida tegid kassasahtlisse pudenevad mündid, kui mees oma joogiga lahkus.

Suurem osa hommikust möödus samamoodi. Rosie püüdis veel paar korda Letitiale helistada, kuid tulutult. Siis otsustas ta lõpetada ja Letitiat usaldada; ta oli kindel, et naine helistab talle lõpuks

tagasi, ja kui tegu on mingi suuremat sorti hädaolukorraga, on Letitial kõige vähem vaja seda, et ülemus tal seljas elaks.

Kliente oli hõredalt – tassike teed siia, viiluke kooki või pakk krõpse sinna. Mõned tulid pakkumise peale, et kuuma joogiga saab tasuta koogi. Rosie oli eeldanud, et sadamasse satub küllalt rahvast, et teda tegevuses hoida, ent hakkas nüüd selles kahtlema.

Võib-olla oleks ta pidanud siiski reklaami lehte panema või midagi. Ainus hea asi oli, et ta tuli kõigega ise toime, arvestades seda, et peale tema polnud teisi töötajaid.

Kõik muutus keskpäeval, kui kohvikusse saabus kaheteistkümnene seltskond, kes oli äsja naasnud nädalaselt sõidult Grantilt renditud paadiga.

Rosiel jäi hing kinni, kui nad rõõmsalt üksteise järel uksest sisse pudenesid. Ta oleks pidanud rõõmustama, sest just niisuguse arvu klientide jaoks oli ta valmis olnud – oodanud just sellist hulka, et kohvik avatuna püsiks –, ja kuigi ta sai aru, et pärast vaikse muretsemisega täidetud hommikut on see hea uudis, täitis teda ometi kohutav hirm.

Mis ime nimel pidi ta üksi hakkama saama?

„Tädi … onu … Ted, Chad … teie istuge siia …“ Ilmselt rühma peaks olev naisterahvas juhatas rahvast laudadesse istuma. „Ma lähen tellin joogid,“ jätkas ta. „Teed? Kui palju teed …? Viis? Nii, kohvi – oi, muidugi, Tracy tahab smuutit, kui on. Missugust, Trace?“

Rosie jälgis toimetamist oma kohalt leti taga, naeratus näkku

tardunud. Pealtnäha võis ta ju lahke ja enesekindla perenaise mulje jätta, aga seesmiselt ta end küll niisugusena ei tundnud.

Naine tuli leti juurde. „Viis teed palun. Kuus kohvi. Kas teil smuutit on?“

„Ainult pakendatud – pudelid on külmikus,“ vastas Rosie,

Kohvik Saialille sadamas

lootes, et peale jookide ei soovita midagi. Nendega hakkama saada poleks ju kuigi keeruline?

„Trace!“ hüüdis naine. „Vaata sinna külmikusse, kas mõni neist pudeli omadest kõlbab!“

Tracy ajas end püsti, toolijalgade kriiksumine kivipõrandal kajas ruumis vastu. „Oh, sellised mulle ei meeldi,“ vastas ta avatud ukse vahelt riiulit põrnitsedes. „Kas teil selliseid pole, kus oleks ainult puuviljad?“

„Kardan, et need on kõik, mis pakkuda on,“ vastas Rosie.

„Kas te ise teha ei saa?“

„Pole vastavaid võimalusi.“

„Hmm … Eks ma siis võtan klaasi vett,“ kostis Tracy mossitades. „Tee ja kohv on vastikud ja gaseeritud asju ma juua ei saa.“

„Mul on virsikumaitselist jääteed.“

„Ma ei joo ei teed ega kohvi,“ kordas naine pikkamisi.

„Jah, palun vabandust …“ Rosie läks kraani juurde, et klaas vett täis lasta.

„Kas me sööme ka?“ hüüdis esimene naine kaaslaste poole.

Seltskond häälitses kooris nõusolevalt ja Rosie oleks äärepealt oianud. Ta ei saanud endale lubada nende vastu tänamatu olla, sest nad tõid raha sisse, aga järgmine tund tõotas tulla õudusunenägu.

Sellal kui naine kogus tellimusi, millest igaüks tavapärasest pisut erines (kressi-munasalativõileib ilma kressita, tuunikalaga röstsaiale lisajuust, üks singivõileib gluteenivaba leivaga, teine tavaline, kaks lasteprotsjonit lapsehinnaga ja nii edasi), avanes kohvikuuks ja silmi tõstes nägi Rosie Kiti.

Mees naeratas talle soojalt, jäädes viisakasse kaugusesse ootama, kuni Rosie on eelmise kliendiga hakkama saanud. Õieti

kuulama vaidlust selle üle, mitu portsu krõbekartuleid seltskond enda vahel ära jagab.

Siis märkas valjema häälega naine järsku Kiti ja tõmbus tagasi. „Me pole veel otsusele jõudnud, kullake,“ lausus ta. „Minge ette, kuni too rahvas ära otsustab, meil pole kiiret kuhugi.“

„Tänan,“ sõnas Kit leti äärde astudes. „Kuidas läheb?“ küsis ta Rosielt.

„Hästi,“ vastas naine.

Kit kergitas pisut kulme. „Hästi? Kas sul sellepärast ongi juust juustes?“

„Mida?“

Kit naeratas laialt, sirutas rahutukstegeva tuttavlikkusega käe, õngitses juustu välja ja näitas ette. „Ole lahke – juust!“

„Oh, ma näen vist küll jube välja! Rohkem pole, ega ju?“ küsis Rosie kätt üles tõstes, et juukseid raputada.

„Ei, ülejäänu on täiesti korras. Kuidas siis tegelikult läheb?

Ma arvan, et juust lähendas meid teineteisele, nii et sa võid mulle nüüd ausalt vastata.“

„Lihtsalt ma pole veel selle tööga harjunud,“ vastas Rosie teesklusest loobudes ja lisas häält tasandades: „Ma ei osanud arvata, et üht singivõileiba on võimalik nii keeruliseks muuta. Eks kogemus õpetab. Mida ma sulle pakkuda võin?“

„Noh, ma mõtlesin singivõileivale, aga nüüd ei julge ma seda küsida.“

Rosie naeratas tahtmatult. „Vabandust, ära pane mind tähele. Ma olen tänamatu, tegelikult peaks mul teenistuse üle hea meel olema. Asi on selles, et ma olen üksi.“

„Ah soo? Minu meelest sa võtsid ju kellegi tööle.“

„Võtsin jah, aga ta ei ole välja ilmunud. Tunnistan ausalt, et

olen mures, ja see ei aita meeleolu paranemisele sugugi kaasa.“

„Ei ainsatki sõna?“

„Mitte piuksugi, ja ma olen talle mitu korda helistanud. Võin ainult arvata, et midagi halba on juhtunud, aga samal ajal loodan, et tõesti mitte.“

„On see sinu jaoks suur probleem?“

„Eks ma pean vist hakkama saama, muud valikut pole. Aga aitab sellest – kuidas sinu esimene päev edeneb?“

„Kahtlustan, et palju rahulikumalt kui sinu oma. Müüsin pisut, ei midagi vapustavat, aga ega ma ei kujutanudki ette, et inimesed tulevad mu uksi maha murdma, et vanu raamatuid osta.“

„Aga hästi siiski?“

„Ikka. Kuni ma üüri jõuan maksta, on kõik korras. Kui tahaksin suuri summasid taga ajada, siis selleks valisin vale ala.“

„Mina samuti,“ naeratas Rosie ja soovis küll lisada, et see elu pole üldse tema idee olnudki, kuid suutis end siiski vaos hoida. „Leib ainult singiga?“

„Singi ja marineeritud kurgiga.“

„Kena ja lihtne – see mulle meeldib.“

„Seda on mulle palju kordi öeldud,“ kostis mees. „Enamjaolt endised kallimad.“

Võid leivale määrides läksid Rosie mõtted tagasi hommikusse. Ta oleks tahtnud küsida, kas tema sisetunne on õige ning Kit ja Nicole on naise väidetud huvipuudusest hoolimata siiski paar, kuid ta ei suutnud leida viisi, kuidas see ninakuse või uudishimutsemisena ei kõlaks, lisaks jäi talle ka segaseks, miks asi teda üldse huvitama peaks.

„Kas talupood teisel pool silda müüb smuutisid?“

Kohvik Saialille sadamas

Rosie ja Kit vaatasid mõlemad leti juures seisva veeklaasiga naise poole.

„Ei oska öelda,“ vastas Rosie.

Kas vastus, et pole tema asi meeles pidada, mida keegi oma poes müüb, kõlaks liiga ebaviisakalt?

„Ei usu,“ sõnas Kit omalt poolt. „Seal on rohkem kohalik toidukraam – munad ja leib ja muu säärane.“

„Aga too teine võileivakoht? Laeval?“

„Juliet? Minu meelest ta just lahkus,“ ütles Kit. „Enamjaolt on ta niikuinii linnas, mitte sadamas, aga sellegipoolest nägin teda mõne minuti eest otsi andmas.“

„Ah nii.“

Kit vaatas külmiku poole. „Seal on smuutisid.“

„Need mulle ei meeldi.“

„Selge … mulle paistavad need küll täiesti meeldivad.“

„Liiga palju imelikke asju sees.“

„Mis teie jaoks imelik ei ole?“

„Ma ei tea – tavalised puuviljad, ma arvan.“

„Maasikad?“

„Jah. Ehk ka banaanid või viinamarjad või midagi.“

„Nii et teile sobiks, kui midagi kokku segataks?“ küsis Kit.

„Mul pole midagi, millega smuutit teha,“ pistis Rosie vahele. „Vabandust.“

„Aga tavaline mahlasegisti on?“ küsis Kit.

„Köögis, aga …“

„Puuvilju?“

„Jah, mõned …“

„Purustatud jääd?“

„Jah, aga …“

Kohvik Saialille sadamas

Kit mõtles hetke. „Ma võiksin segistis midagi kokku segada. Kui õde kodus oli, tegin talle kogu aeg smuutisid. Kasutasime niimoodi üleküpsenud puuviljad ära.“

Rosie püüdis mitte kulmu kortsutada. Ta ei teadnud, kas peaks mehele pakkumise eest tänulik olema või pahane, et ta ise niimoodi kliendi ees abitu mulje jätab.

„See käiks kähku,“ ütles Kit.

„Kui on võimalik?“ küsis naine. „See oleks palju parem kui vesi.“

Kit vaatas Rosiet, kes nookas peaga köögi poole, püüdes võimalikult külalislahke välja näha. Ta oli kindel, et Kit tahtis ainult aidata, kuid sellegipoolest ärritas see teda veidi. Ent kaine mõistus pidi võitu saama ja sel hetkel oli ta valmis vastu võtma mis tahes abi.

„Kapi peal,“ sõnas ta. „Marjad ja puuviljad on külmikus.“

Kakskümmend minutit hiljem oli seltskond oma tellitud toidud kätte saanud ja olukord rahunenud. Kui smuutiprobleem välja arvata, oli Rosie kenasti hakkama saanud ja nüüd ei mõistnud ta, miks oli üldse pabinasse läinud.

Kit võttis võileiva, mille naine hetk tagasi sisse oli pakkinud.

„Mulle jõudis just kohale,“ ütles Rosie järsku, „et sinu pargas … kes seda valvab?“

„Ma panin sildi välja, et see on suletud,“ vastas mees. „Ja Nicole hoiab sellel silma peal.“

„Aa, muidugi … arvatavasti näeb ta seda aknast.“

„Jah. Väga mugav, ütleksin. Kui palju ma sulle võlgnen?“

„Jumal, mitte midagi! Sa aitasid mind, nii et tasuta võileib on vähim, mida selle eest anda saan!“

„See võttis ainult minuti.“

„Ikkagi, klient on nüüd palju-palju rahulolevam. Sa pead selle retsepti mulle üles kirjutama.“

„Kui pead meeles, et poole tassi marjade ja puuvilja kohta tassitäis vedelikku, ei saa midagi valesti minna,“ vastas Kit laialt naeratades. „Kas saad hakkama?“

„Arvan küll. Proovin uuesti Letitiale helistada, aga ega sealt vist midagi loota pole.“

„Ei. Ma ei taha endale liigset vabadust võtta, aga kui sa abi vajad, on Tabitha endiselt vaba. Ta rõõmustaks raha üle ega eeldaks mõistagi, et jääb tööle, kui Letitia peaks välja ilmuma.“

„Ma tunneksin end teda niimoodi ära kasutades kohutavalt.“

„Ausalt, sa ei kasutaks teda ära. Ta igavleb kodus ema juures, nii et tal oleks hea meel, kui saaks midagi teha. Võin talle helistada – pole sugugi keeruline.“

„Asi on selles, et ma ei tea, kui palju mul siin tegemist tuleb. Võib-olla ei toimu ülejäänud päev otsa midagi ja siis olen ta ilmaasjata siia kamandanud.“

„Aga võib ka juhtuda, et kliente tuleb palju.“

„Tõsi. Aga ma igaks juhuks riskin. Lisaks oleks paha, kui Letitia kohale saabub ja leiab kellegi enda asemel eest, eriti kui tal hommikul äkki midagi hirmsat juhtus.“

„Nagu soovid, aga anna mulle teada, kui ümber mõtled.“

Väga ahvatlev oli kohe pärast Kiti pakkumise tagasilükkamist meelt muuta – see oleks Rosie elu kohemaid palju kergemaks teinud. Kuid ta jäi endale kindlaks ja pani vaimu valmis, et päeva üksinda jätkata. Kui pärastlõuna on sama vaikne nagu hommikupoolikki, saab ta veel rõõmustada, et ei lasknud Kiti õde tööle kamandada. Rosie kahtlustas, et mees on lihtsalt lahke ja Tabitha poleks

Saialille sadamas

sugugi hea meelega tormanud appi naisele, kelle pärast teda polnud tööle võetud. See oleks asja veel hullemaks teinud ja oli seetõttu tõenäoliselt halb mõte.

„Küll ma hakkama saan,“ vastas ta. „Eks ma pean selliste päevadega harjuma.“

„No kui sa oled kindel …“

„Olen küll.“

„Okei. Aitäh võileiva eest. Kui kohtume, siis näeme.“

„Kindlasti,“ kostis Rosie. „Edu ülejäänud päevaks.“

„Sulle niisamuti,“ vastas Kit juba ukse poole astudes, lõunasöök näpus.

Kui uks mehe järel sulgus, kostis ühest lauast nõudeklirinat. Rosie pöördus kiiruga vaatama ning nägi maas keset laienevat loiku purunenud teetassi. Ta surus ohke alla. Päevaga õhtusse jõudmiseks oli vaja rohkem kui lihtsalt õnne – selleks oli vaja väga suurt kannatlikkust.

Kohviku ust lukustades oli Rosie läbinisti väsinud, nii väsinud, et isegi ei mõelnud sellele, kui üksildasena ta end oma väikeses korteris maha istudes tunneb – nagu ta muidu pärast Ferguse surma peaaegu igal õhtul oli teinud. Ent ta oli õnnelik. Ei, mitte niivõrd õnnelik, kuivõrd … võib-olla oli tegu pigem kergendustundega.

Esimene päev oli üle elatud – päev, mis polnud kaugeltki plaanipäraselt kulgenud – ja Rosie sai aru, et tal võib siiski olla jõudu

hakkama saada. Mitu kuud oli ta kahelnud, kõhelnud ja ärevuse küüsis vaevelnud, palju kordi tahtnud kõik sinnapaika jätta ning lapsepõlvekoju vanemate tiiva alla naasta, kuid polnud seda siiski teinud ja selle tasuks oli praegune rahulolutunne.

Kohvik

Tere tulemast Saialille sadama kohvikusse, kus õhus levib värskete koogikeste lõhn, aknast paistvad laevad õõtsuvad rõõmsalt mahedas õhtupäikeses ning ootamatu kohtumine tähendab võimalust taas armastada …

Kui Rosie pärast abikaasa Ferguse traagilist surma Saialille sadama kohviku pärib, otsustab ta pühenduda mehe unistuse täitmisele. Üheksa kuud hiljem serveerib ta klientidele rõõmsalt naeratades kohvi ja kooke, kuid õhtuti, pärast päikesekollase ukse sulgemist, jääb taas oma leinaga kahekesi.

Muule kui kohvikule Rosie elus eriti ruumi pole. Kui aga värskelt avatud raamatupargase omanik Kit järjepidevalt võileibade järel käima hakkab, leiab naine, et mehe tumedad silmad, sasised lokid ja soe naeratus on üsna külgetõmbavad. Kitiga on kerge rääkida ja sedamööda, kuidas nad lähedasemaks saavad, hakkab Rosiele tunduma, et võib-olla on tal veel üks võimalus armastust kogeda.

Ent just siis, kui Rosie otsustab mehe oma ellu lubada, juhtub midagi, mis paneb teda meelt muutma. Naine kaalub võimalust kohvik sulgeda ja sadamast ära kolida. Kuid kas see aitab tal eluga edasi minna? Või tuleb tõeline õnn alles siis, kui Rosie taas usaldama õpib?

www.ajakirjad.ee

www.facebook.com/vestaraamatud

Uus kodu. Uus algus. Kas see parandab purunenud südame?