Kolm minutit (1)

TÄNA ON hea päev. Mõnikord lihtsalt tead seda.

Kuum nagu eile ja nagu tuleb hommegi. Aga hingata on kerge, äsja sadas ja ta tõmbab pikkade sõõmudega õhku kopsudesse ning hoiab hinge kinni, laseb õhul kurgus settida ja hingab siis aegamisi välja.

Ta astub maha kord punast värvi olnud linnaliinibussist, mis väljus tunni aja eest Comuna 13 linnaosas San Javieri bussipeatusest: mõned kõrg­hooned, siis hulganisti madalamaid ja siis need osaliselt seinteta majad kõige kaugemal eemal. Leidub neid, kes ütlevad, et see linnaosa on kole, aga tema nii ei arva, ta ju elab seal ja on elanud kõik üheksa eluaastat. Ja seal lõhnab teistmoodi. Mitte nagu siin, kesklinnas. Siinne lõhn pole tuttav – see on põnev. Suur turuplats, mis on siin tõenäoliselt alati olnud. Täpselt nii nagu kalalett ja lihalett ja juurviljalett ja puuviljalett ja need väikesed, väikesed restoranid, kus on ruumi kolmele või ehk neljale. Aga inimesed, kes trügivad, kes ähivad ja puhivad – nemad ei ole ju küll alati olemas olnud? Inimesed ju sünnivad ja surevad ning vahetuvad. Praegu on olemas küll just need, keda ta näeb, aga kui ta suureks kasvab, on nii mõnedki neist juba lahkunud ja teised asemele tulnud. Nii need asjad käivad.

Camilo kõnnib risti üle väljaku ja läbi kitsaste käikude edasi La Galeríasse. Siin on veel rohkem inimesi. Ja natuke räpane. Aga õunad ja pirnid ja banaanid ja virsikud on värvide vaheldudes nii toredasti kuhjades. Ta komistab otsa ühele vanamehele, kes ta peale ropendama hakkab, ja nihkub siis suurtele tumesinistele viinamarjakobaratele liiga lähedale, nii et need maha kukuvad, ta korjab need ruttu kokku ja sööb nii palju, kui jõuab, sest siis hakkab naine, kes on ema moodi, samamoodi roppusi karjuma nagu enne vanameeski, aga ta ei kuule neid, ta on juba järgmise leti ääres ja siis juba järgmise ja järgmise. Kui ta on möödunud viimastest kalakastidest, milles on jää juba ammu ära sulanud – ja selles kohas ei lõhna põnevalt, surnud kaladele ei meeldi soojus ja need, keda enne lõunat maha ei müüda, annavad sellest haisedes märku –, teab ta, et on kohe kohal. Veel mõned sammud ja seal nad istuvadki. Puupinkidel ja toolidel raskete laudade ääres, mis 7

ei kuulu ei müüjatele ega köögile ja mille keegi on kõige kaugemasse otsa tarinud, sest kõik on juba läbi müüdud. Just seda nad üheskoos teevadki: istuvad ja ootavad. Ta ei ole veel jõudnud seal liiga palju ootamas käia, ta on ju alles üheksane. Aga ta teeb nagu teisedki: võtab istet ja ootab ja loodab, et täna on see päev, kui ta saab ülesande. Seda ei ole kunagi varem juhtunud. Teised on natuke vanemad: kümme, üksteist, kaksteist, kolmteist, paar tükki isegi neliteist aastat vanad ja parasjagu häälemurdeeas, nende hääled lõikavad läbi õhu, kaotades aeg-ajalt suuna, pudenedes nende huulilt, põigeldes siia-sinna just siis, kui nad rääkima hakkavad. Ta tahab saada samasuguseks nagu nemad, samamoodi raha teenida. Nagu Jorge. Tema vend. Kes on seitse aastat vanem. Kes oli seitse aastat vanem, nüüd on ta surnud. Ühel päeval helistas politsei uksekella ja rääkis emale, et Río Medellínist leiti keegi.

Et nad kahtlustavad, et see võib olla Jorge. Et nad tahavad, et ema kaasa läheks ja vaataks, kas see on tema. See oli tema. Ta ei olnud veel liiga kaua vees lebanud, nii et oli äratuntav. „Tere.”

Camilo tervitab ettevaatlikult, nii ettevaatlikult, et nad isegi ei pane tähele, olgu see siis päriselt või tundub talle ainult nii.

Ta võtab istet pingiäärel, millel istuvad veel mõned üheksa-aastased.

Iga päev sõidab ta pärast kooli siia. Need, kelle hääl lõikab läbi õhu ja kes on siin veidi kauem olnud, ei käi üldse koolis, neid ei sunni keegi ja nad istuvad siin päevad läbi. Ootavad. Räägivad veidi juttu. Vahel naeravad. Aga piiluvad pidevalt viimaste lettide vahele tühjusesse – suurte pehmete jalgpallide moodi kapsapead ühel pool kuhjas ja teisel pool suured kalad, kelle silmad teda jõllitavad, kui ta neist möödub –, piiluvad ja teesklevad, nagu neil oleks täiesti ükskõik. Ja kõik teavad.

Kõik teavad, et kõik petavad üksteist, aga sellest hoolimata teesklevad edasi, et ei hoia üldse silma peal ega jälgi just seda kohta, kuigi muud nad ei teegi. Just sealtkaudu nad ju tavaliselt tulevadki. Selleks peab valmis olema. Clientes. Nii neid kutsutakse.

Camilo tõmbab sügavalt hinge ning tunneb, kuidas kõht kummi läheb, laieneb ja paisub ja kergeneb, kui õhk sees ringi käib ning kogu kehas hakkab hea, ta süda taob kiiremini ning puna lööb põskedel rohkem õhetama.

Täna.

8

Ta tahab nii väga.

Ta ju teadis juba hommikul. Täna saab ta kelleltki esimest korda ülesande. Ta teeb selle ära. Ja kui see on kord ära tehtud, ei ole enam miski endine.

Nüüd on palavam. Aga ikka veel kerge hingata. Linnas, mis on tuhat viissada meetrit merepinnast, nii et enamik neist, kes siia päeva jooksul tulevad, sealhulgas kliendid, kurdavad hapnikupuuduse üle ja nende kopsud tõmbuvad justkui kramplikult kokku, kui nad üritavad aina neelates endasse rohkem õhku ahmida.

Seal. Seal. Üks cliente.

Camilo näeb teda samal ajal kui teised. Ja ajab end täpselt nagu teisedki sirgu, tõuseb püsti ja kiirustab tema poole, trügib talle ligi. Paks juusteta mees, mustas ülikonnas ja musta mütsiga, silmad väikesed ja teravad kui linnul. Mees vaatab trügijaid, kes sirutuvad tema poole, ja pärast miljardeid sekundeid, mis on intensiivsed kui trummipõrin, viipab neist ühe poole. Ühe üheteistkümneaastase, kes on peaaegu kaksteist ja kes on seda varem teinud. Ja nad lähevad koos minema.

Kurat.

Camilo neelab midagi alla, võib-olla oli see klomp. Kurat, kurat, kurat. Võib-olla täna rohkem ei tulegi.

Ja ta oli ju teadnud, et täna on tema kord.

Möödub veel üks tund. Ja veel teinegi. Ta haigutab, otsustab, et ei tohi silmi pilgutada, loendab, mitu korda ta suudab kuuekümne sekundi jooksul vasakut kätt tõsta, ümiseb mingit totrat lastelaulu, mis ei lähe enam meelest ära, kui kord laulma oled hakanud.

Ka täna ei midagi. Peale ootamise.

Siis aga tuleb keegi.

Ta on kindel.

Sihikindlate sammudega. Otse nende suunas.

Keegi tuleb.

Ja nad teevad täpselt nii nagu ennegi, nagu alati: ajavad end sirgu, trügivad, üritavad silma paista.

Ka seekord meesterahvas. Jõuline, mitte paks nagu eelmine, tugevama kehaehitusega. Indiaanlane. Ja siiski mitte päris. Mestiits.

Camilo tunneb teda. Ta on teda varem näinud, mees on ka ise Calist 9

pärit ja isast vanem. Vähemalt nii ta arvab, ta ei ole kunagi oma isa näinud ja ema ei räägi temast kuigi palju. Indiaanlane, õigemini mestiits, andis ülesandeid tavaliselt Enriquele – Enriquele, keda ei ole siin mõnda aega näha olnud, Enriquele, kes on teinud seda kokku seitseteist korda.

Nad kõik ootavad ja loodavad. Kõige rohkem ehk paar tükki tulevadki ülesandeid andma ja praegu on päeva viimane võimalus, enne kui enamik neist koju peab minema, midagi peale ootamise tegemata.

Nad piiravad mestiitsi sisse ja see jälgib, kuidas nad püüavad täis­ kasvanumad välja paista. „Kas kõik on siin seda varem teinud?”

Nad vastavad kõik koos ja korraga. „Sí!”

Kõik peale Camilo. Ta ei saa kätt tõsta ja sellele küsimusele vastata ja valetada, nii ei lähe. Teised karjuvad kaheksa korda ja kaksteist korda ja kakskümmend üks korda. Kuni mees tema poole vaatab. „Ja sina?” „Mitte kunagi. Või õigemini… veel mitte.”

Camilo on täiesti kindel, mestiits, kellel on ülesanne anda, vaatab ainiti teda. „Siis pead sa selle saama. Oma esimese. Nüüd.”

Camilo ajab end nii sirgeks, kui suudab, püüdes mõista, mida mees just öelnud oli. Et see ongi tõsi. Et ta teeb selle ära. Täna. Ja homme, kui ta lettide vahelt kõndides tuleb, on kõik teisiti, teised vaatavad ta poole austusega, sest ta on seda teinud.

Auto on turu lähedale La Galería juurde valesti pargitud. G-klassi Mercedes maastur. Must. Nurgeline. Katusel suured prožektorid, Camilo loeb kokku neli tükki, laiad ja rohmakad ja vaatavad igasse suunda. Ühtemoodi sünged aknad, millest ei näe läbi, isegi mitte esiklaasist. Kuulikindlad, seda ta teab. Ja auto sees on loomalõhn, uued autod lõhnavad nii, siin on valged nahkistmed, millel on pehme istuda. Peaaegu ei ole kuuldagi, kuidas auto käivitub ja sõitma hakkab. Mestiits on rooli taga, tema istub kõrval. Ta vaatab hetkedel, kui arvab, et seda ei ole näha, salamisi meest, kes on nii pikk, et pea ulatub peaaegu vastu autokatust. Nurgeline nägu, nurgeline keha, ta näeb välja natuke auto moodi, milles nad istuvad. Jäme must, 10

kõrbenud leivapätsi meenutav punupats, mille patsikummi põimitud kuld­traadid hakkavad neid vaadates läikima. Nad ei räägi omavahel sõnakestki. Neil läheb kakskümmend minutit, et sõita läbi linna, mis muutub räpasest kulunuks, siis renoveerituks, siis uhkeks ja siis uuesti räpaseks. Üle Carrera 43A väiksemale teele, mille nime ta ei tea. Siis nad peatuvad. Camilo vaatab tänavasilte, nad on täpselt Carrera 32 ja Calle 10 ristumiskohas. Ja linn on jälle uhke. El Polado nimeline linnaosa, ta ei ole siin kunagi varem käinud. Peen. Ema on nii öelnud.

Muidugi peen, kui inimesed elavad oma majas, mille ees kasvab muru ja sissesõiduteel seisavad kaks autot, kuigi kesklinn ei ole väga kaugel.

Siit näevad nad maja, ilma et keegi neid tähele paneks. Mestiits osutab näpuga. „Seal. Seisab kõige kaugema akna ääres. Sinu ülesanne.”

Ta vaatab naist. Ja noogutab. Ka siis, kui ta käterätiku vastu võtab, sülle asetab ja lahti harutab. Püstol. Zamorana, valmistatud Vene­ zuelas, viisteist lasku, üheksa millimeetrit. Camilo teab neid asju. Jorge õpetas talle peaaegu kõik selgeks. „Edasi tead ka? Kuidas teha?” „Jah.” „Kui tulistad?” „Jah, seda ma olen palju teinud.”

Nad tegidki, koos Jorgega. Harjutasid. Tulistasid õhtuti üsna sarnasest, kuigi vanast püstolist, mille Jorge sai kelleltki laenuks, kellega Camilo ei tohtinud kohtuda. Ühel kaugel mahajäetud krundil La Maialas. „Hästi. Kahe tunni pärast näeme. Keskuse juures samas kohas.

Lähed ise sinna.”

Süda taob, nii rõõmust kui ärevusest kui põnevusest kui hirmust.

Sicario, palgamõrtsukas.

Kui auto on silmist kadunud, läheb Camilo puude juurde, mis ääristavad taustana teeperve, ning võtab seal istet. Siit näeb maja ja akent ja naist, kes seisab seal midagi teadmata.

Roheline kleit. Noorem kui ta arvas. Sõelub toa ja nähtavasti köögi vahet, askeldades millegi kallal, millest on raske aru saada. Ta kruvib, nagu Jorge on õpetanud, summuti otsa ning lükkab ka rätikus oleva viie padruniga salve käepidemesse. Nii need asjad käivad.

11

Keskendu.

Jorge ütles ikka, keskendu, vennas, hinga aeglaselt edasi ja pane silmad kinni ja mõtle millelegi meeldivale. Camilo mõtleb laevadele. Talle meeldivad laevad, suured purjedega laevad, mis seilavad aeglaselt, kui tuul on vaikne, ja kiiresti, kui tuul on tugev, ta ei ole küll kunagi laevaga sõitnud, aga ta on sellele nii palju mõelnud, et on üsna kindel, et teab, mis tunne see on.

Paar minutit. Ja ta on valmis.

Ta tõuseb püsti. Surub püstoli püksivärvli vahele ning hoolitseb, et pluus selle ära varjaks. Kõnnib selle maja ukse juurde, mida mestiits näitas.

Trellid. Turvauks. Kahekordne. Ta on selliseid uksi varem näinud.

Ja ta helistab uksekella.

Sammud. Keegi läheneb. Keegi vaatab piiluauku, ta näeb seda, auk läheb siis pimedaks.

Ta tõmbab püstoli püksivärvli vahelt välja ja vajutab pisikesele nupule ja vabastab kaitseriivi just sel hetkel, kui kuuleb, kuidas uksekett seestpoolt lahti tehakse.

Siis avab naine ukse. Tema nägi ju üheksa-aastast last.

Ja ta vaatab talle otsa, nagu Jorge on öelnud, et ta peab tegema, ning tõstab püstoli ja suunab ülespoole, naine on ju temast palju pikem.

Ta hoiab relva mõlemas käes, nagu Jorge on näidanud.

Ja vajutab päästikule.

Kaks korda.

Esimene lask rindu ja naine põrkub kergelt löögist ja lööb vaaruma, tal on hämmeldunud ilme, tal on sedasorti suu ja silmad. Siis tulistab ta teist korda, pähe.

Ja naine vajub kokku nagu ettevaatlikult puult langev leht, seljaga vastu uksepiita ja veritsev auk keset otsmikku. Ta ei paiskugi tagasi või kõrvale, mitte üldse nii, nagu ta ette kujutas, mitte nagu ta filmides näinud on.

Pärast sõidab ta bussiga. Selle tagaosas. Ja tunne on täpselt samasugune nagu enne, süda taob rõõmust ja põnevusest, aga samas mitte üldse nagu enne, enam pole hirmus. Nüüd on ta seda teinud. See paistab välja, ta teab seda, ta on ju ise teiste pealt näinud.

12

Auto ootab samas kohas. Turu lähedal. Nurgeline mestiits juhi­ istmel, punnitav pats õlgadel. Camilo koputab aknale ja kõrvalistuja­ poolne uks avatakse. „Tehtud?” „Tehtud.”

Mestiits võtab, kindad käes, püstoli vastu ja salve välja. Kolm kuuli on alles. „Sa kasutasid… kahte?” „Jah. Üks rindu, teine pähe.”

Mina. Sicario.

Jälle bussis. Kõige tagumine ots on täis ja ta istub ainsale vabale kohale kohe bussijuhi taha. Ta viis käterätikus relva tagasi ning sai kakssada dollarit. Camilo põsed on soojad, punased. Kakssada dollarit! Tema parempoolses taskus! Ja rahatähed on soojad nagu põsedki, põletades reit, nagu tahaksid välja pääseda ja näidata end kõigile, kes täna õhtul bussiga sõidavad ja kellel ei ole taskutes kahtsadat dollarit isegi siis, kui kõik bussi peale kokku lugeda.

Kuus tsooni piki Río Medellíni, mis teeb kuusteist comuna’t ja kakssada nelikümmend üheksa barrio’t. Ta on teel ühte neist Comuna 13 lõppu San Javieri. Ta on teel koju. Ta on sinna sõitnud nii mitu korda, emaga, Jorgega, üksi, aga kunagi varem ei ole ta end nii tundnud. Õhupahvakas ei liigugi enam kõhus edasi-tagasi, on hoopis südame lähedal koha leidnud ega pitsita enam, vaid voolab. Ta toetub vastu kõva istet ning mõtleb majale, mis on kitsas ja räpane ja kärab helidest, ja kuidas ta bussipeatusest nii kiiresti, kui suudab, sinna tormab, uksest sisse hüppab ja juba teda nägematagi hüüab külmkapp, ema, ma ju ütlesin, et teen selle korda, ning poole rahast talle pihku surub.

Ja ema on nii uhke ta üle. Ja siis läheb ta oma salakohta toas, kus nad magavad. Lamedasse plekkkarpi, mille ta leidis ja milles olid kord peenikesed šokolaaditükid ja mida saab pea igale poole ära peita – sinna paneb ta teise sajadollarilise, tema isikliku esimese.

Usalda ainult iseennast.

esimene osa

KUI KOIDIKUST saab hommik. Ja juulist august.

Piet Hoffmann keris veoauto küljeaknad mõlemalt poolt alla, tuule­ tõmbus, kell ei olnud veel isegi mitte kaheksa, aga kuumus rõhus ta meelekohti, läikiv higi aurustus aeglaselt ära aetud habemega nahalt, kui tuul ta ümber vihises.

Kui lõpp muutub alguseks ja kõik jääbki alati sedasi edasi kestma.

Täna kolm aastat tagasi saabus ta maale, kus ta ei olnud kunagi varem käinud.

Põgenemine.

Tühjus.

Elu oli muutunud ellujäämiseks.

Ta surus gaasipedaali veidi vähem, üheksakümmend kilomeetrit tunnis, täpselt nii kiiresti, kui nad olid kokku leppinud. Ta kontrollis vahemaad eesoleva veoautoga, kakssada meetrit, täpselt nii kaugel, kui nad olid kokku leppinud.

Elada tühjuses tähendab ju elada olematut elu. Või on see ehk siiski muu ümbritsevaga võrreldes olemas.

Aga kui isegi ümberringi ei ole midagi olemas?

Nad olid juba ammu 65. maanteelt maha keeranud. Kümnete kilomeetrite kaupa voolas vasakut kätt paksu tihniku taga mäslev Río Caquetá, ääristades Putumayo provintsi – jõgi, mis oli neid sõidutee kõrvalt viimane tund aega eemalt, kuid pidevalt saatnud. Ta näris ergutavat kokalehte ja jõi rahustavat valget teed. Ja vahetevahel segu, mida El Mestizo kangekaelselt talle iga kohaletoimetamise vahele peale surus, mingit isiklikku versiooni coladast, jahu ja vesi ja suhkur ja üsna kõvasti Kuuba espressot, maitse oli kohutav, aga see töötas, peletas nälja ja väsimuse eemale.

Ta oli mitmel korral, eriti viimasel aastal, mõelnud, et lõpp ongi lõpp, et tekib võimalus koju minna. Euroopasse. Tagasi Rootsi Stockholmi, mida ta oli koos Zofia ja Rasmuse ja Hugoga oma ühiseks maailmaks pidanud. Ja igal korral oli võimalus kiirelt möödunud, tühjus rohkem võimust võtnud, põgenemine jätkunud.

19

Täna õhtul. Siis näeb ta neid jälle. Naist, keda ta armastab, kuigi oli arvanud, et ei suuda armastada, ja kaht väikest inimest, keda ta armastab ehk veelgi rohkem – päris inimest, kellel on päris mõtted ja kes vaatavad teda pilguga nagu mitte keegi teine. Teda, kes ta ei kavatsenud kunagi lapsi saada. Vahel proovis ta meenutada, kuidas oli olnud varem, kui seda kõike ei olnud olemas, ja ta mäletas justkui valesti mäletades vaid tühjust.

Ta pidurdas kergelt, oli liiga lähedale jõudnud. Pidev vahemaa, et oleks võimalikult kindel. Tema ülesanne oli kaitsta mõlemat veoautot.

Ja nad olid juba maksnud, et neid läbi lastaks, siin ju ei unistatud suureks saades politseinikuks või sõjaväelaseks saada sellepärast, et kurja­ tegijaid kinni nabida või kuritegusid ära hoida, vaid sellepärast, et politsei ja sõjaväelasena sai altkäemaksust korraliku palga kokku ajada.

Kaitsta.

Ta kaitses eile nii nagu täna ja hommegi. Saadetisi. Inimesi. Senimaani, kuni ta sai sellega kõigist teistest paremini hakkama, ei kahtlustanud teda keegi. Kui El Mestizo või ükskõik kes muu PRC geriljadest hetkekski kõhklema lööks, et ta ei ole see, kes väidab end olevat, kui ta paljastataks, tähendaks see otsekohest surmaotsust. Talle endale, Zofiale, lastele. Ta pidi püsima oma rollis iga päev, iga sekund.

Piet Hoffmann keris mõlemad küljeaknad üles, kuumus oli hetkeks neutraliseeritud, pealegi oli tõmbetuul eemale peletanud kobrutava higi, mis voolas ta standardvarustuse alla. Kuulikindla vesti, millele ta oli ise kaks taskut külge õmmelnud: ühe GPS-vastuvõtja jaoks, mis salvestas teekondade ja sihtmärkide täpsed koordinaadid, ja teise satelliittelefoni jaoks, millel oli levi ka džunglis. Ning külje peal õlakabuuris püstol, neljateistkümne kuuliga Radom, mille kandmisega ta aastate jooksul, kui Rootsi politsei talle Poola maffiasse sisseimbumise eest palka maksis, ära oli harjunud. Teisel pool õlakabuuris oli pussnuga, mille puitkäepidet meeldis talle väga peos hoida ja mille tera oli mõlemalt poolt värskelt teritatud, ta oli seda kaasas kandnud oluliselt kauem, juba enne kohtunikke ja vanglakaristust, alates Rootsi erikaitserühmas tööle asumist: võimalikult suur vigastus üheainsa torkega. Kõrvalistmel MiniUzi laskekiirusega üheksasada viiskümmend lasku minutis, mis tänu kokku volditud kabale oli täpselt nii lühike, kui ta tahtis. Lisaks nagu veoautode julgestustranspordi puhul ikka, 20

auto kastis kahe konksuga juhikabiini külge kinnitatud snaipripüss Psg 90. Pealegi olid tal kõige jaoks registreeritud load. Tänu piisavale rahasummale, mille El Cavo Bogotás välja oli käinud.

Sealt eestpoolt. Pärast värvimata kuuri tee ääres, täpselt enne kaht kõrget ja ammu surnud puud, paljad haruli oksad justkui ootamas kedagi, kes jääb tulemata. Sealt pidid nad pöörama paremale, aeglustama ning sõitma viimased paarkümmend kilomeetrit mudast kruusateed mööda, mis oli liiga kitsas ja milles olid korrapäratult poolemeetrised vett täis augud. Pagana miiniväli. Kolmkümmend kilomeetrit tunnis, kiiremini ei olnud võimalik liikuda. Sellepärast sõitis Piet Hoffmann eesmisele veoautole natuke lähemale, lõigates vahemaa turvaliselt poole peale, hetkeski mitte kaugemale kui sada meetrit.

Just sellesse cocina’sse ei olnud ta kunagi varem kaupa toimetanud.

Aga nad nägid kõik ühtmoodi välja ja neil oli sama eesmärk: töödelda kokalehti kemikaalidega ja toota nädalas üle saja kilo kokaiini.

Veel mõni tund mööda jumalast maha jäetud teed ja nad jõuavad alale, mis oli varasemalt FARCi, aga nüüdseks PRC kontrolli all ja kus on laboratoorium, mis on PRC või mõne teise tegelase oma, kes PRClt maad rendib ja neile kasvatamise ning tootmise eest maksab.

Kui Hoffmann esimest korda siin käis, eeldas ta, et tegemist on maffiaga, ta oli ju selle teadmisega üles kasvanud, selliseks oli müüt kujunenud, juurdunud. Nüüd ta teadis, et see ei ole tõsi. Maffia­ liikmed võisid küll juhtida Colombiat ja istuda raha otsas, aga džungel ei kuulunud neile. Maffia. Riik. Paramilitaarsed rühmitused. Ja terve hunnik teisi organisatsioone, kes ringi rahmeldasid ja üksteist tapsid. Aga võimu ei olnud kellelgi peale PRC-geriljade: kokaiini jaoks oli vaja metsa, kokalehti, ning keegi ei kasvata neid geriljade maal ilma geriljade loata. „Tere.”

Ta oli kavatsenud helistamisega oodata. Aga igatses nii väga. Naise käsi põskedel, tema silmi, mis vaatasid talle otsa ja soovisid head, mis armastasid, mis kannatasid ära kõik, mis kiirgasid usaldust. „Tere.”

Ta oli seitse päeva ära olnud. Ka seekord. Nii see kõik käis. Vahemaa, ootus, pikad ööd. Ta kannatas selle välja, sest naine kannatas selle 21

välja. Neil ei olnud ju muud valikut. Lahkuda siit tähendas loobuda seljatagusest. Koju Rootsi sõita tähendas luku taha panekut. Mitte oma rolli edasi mängida tähendas surma. „Ma igatsen sind.” „Ja mina sind.” „Täna õhtul. Või ehk isegi pärastlõunal. Siis näeme.” „Musi.”

Ta oli just vastamas, lõpetamas. Musi. Kui kõne katkes. Vahel juhtus siinkandis nii. Küll ta helistab hiljem uuesti.

Niigi kitsas tee muutus kohati pigem rajaks, veel kitsamaks ja eba­ tasasemaks. Õiget vahemaad hoida oli raske. Vahel kadus teine veoauto järskude kurvide ja teravate käänakute taha. Hoffmann oli just parema tagaratta august edasi-tagasi välja kõigutanud, kui eespool tee peal süttisid sõidusuunas kaks pidurituld, särades teravas päikese­paistes kui kaks punast silma. Asi ei olnud õige. Teine veoauto ei oleks pidanud kiirust maha võtma või peatuma, mitte praegu, mitte siin. Tema oli pannud paika transpordiplaani, see oli tema vastutada, ja ta oli andnud väga selged korraldused, et kumbki auto ei vähenda kiirust ette hoiatamata alla kahekümne viie kilomeetri tunnis. „Ettevaatust.”

El Mestizo hääl Piet Hoffmanni kõrvus, ta kohendas ümmargust halli vastuvõtjat, et paremini kuulda. „Seis.”

Ka Hoffmann pidurdas ja jäi korraga täitsa pidama nagu El Mestizogi. Kaheksakümmend, võib-olla üheksakümmend meetrit tagapool. Ja nüüd ta nägi, hoolimata järsust kurvist ja varjavast põõsas­ tikust. Üks tumeroheline masin seisis risti üle tee, mõlemal pool veel mitu teistki ootel, ta luges kokku neli militaarsõidukit, mis seisid järjestikku kaares nagu naeratus ühest teepervest teise. „Ära oodata ja…”

Krõbises kohutavalt, elektrooniline kriipimine muutus raevukaks ja kärises kuulmekäigus ja Hoffmann ei saanud El Mestizo jutust enam hästi aru, kui too sättis nööpnõelasuurust mikrofoni oma särgikrae vahele ning seadis saatjarežiimile.

Automootor töötas edasi ja Hoffmann piidles risti pargitud rohelisi masinaid. Tavaline sõjavägi? Nad olid juba oma osa saanud. Või 22

paramilitaristid? Sellisel juhul oleks neil probleem. Nemad ei olnud El Mestizo palgal.

Masinate uksed avanesid ühel ajal. Neist hüppasid välja rohelistes vormiriietes mehed. Ja ta rahunes veidi. Tundus, et ka El Mestizo rahunes, ta hääl ei kärisenud enam nii väga nagu siis, kui valvsus ja kahtlus võimust võtsid, ta oli tema ise. „Me tunneme neid. Võtan uuesti ühendust.”

El Mestizo kabiiniuks avanes. Ta oli raske, pikk ja üsna turske, aga kui ta maandus mudasel pinnal, tegi ta seda pehmemalt kui Hoffmann kunagi varem näinud oli, nii palju ihu, mis nii tihkelt koos püsis. „Kapten Vásquez? Mis toimub?”

Saatja särgikrael ei krabisenud enam, heli oli selge ja puhas. Ka siis, kui läbi selle kostis vaid veidi liiga pikaks veniv vaikus.

Kuniks Vásqueziks kutsutud mees käed õhku viskas. „Toimub?” „Sinu masinad. Paistab nagu mingi pagana teetõke.” „Hm. Võib-olla sellepärast, et ongi.”

Vásquezi hääl. See ei meeldinud Piet Hoffmannile. Midagi oli puudu. Mingi toon, kõla. Teadupärast tõmbus inimesel, kellel ei olnud head kavatsused, hääletrakt alateadlikult kokku, mõjutades artikulatsiooni. Hoffmann ajas end esiistmelt ettevaatlikult püsti, tegi kabiini tagaakna lahti ja ronis välja kaetud autokastile. Snaipripüss püsis paigal kahe lihtsa kinnitiga, ta võttis selle lahti, pani paika harkjala, heitis laskeasendisse pikali, tõmbas vinnastushooba üles enda poole, surudes samal ajal vintraua otsa läbi presenti tehtud augu. „Sulle on makstud.” „Mitte piisavalt.”

Sihik viis ta lähemale. Tundus, nagu seisaks ta nende juures, nende vahel, ühel pool El Mestizo ja teisel kapten Vásquez. „Sa said, palju küsisid, Vásquez.” „Ja sellest ei piisa.”

Piisavalt lähedale, et sulada üheks El Mestizo näoga. Või Johnny näoga, nii ta kutsus teda aina tihemini. Leemendav nagu alati, kui nad Calist või Bogotást džunglisse sõitsid, huuled pingul ja silmad vilavad, need silmad, mis kunagi ajasid hirmu peale, aga mida Piet hoolimata vaheldumisi peegelduvast sõbralikkusest ja julmusest oli 23

õppinud hindama. Ja Vásquezi nägu: süsimust, paksud vuntsid, mille üle ta oli nii uhke, sihitute antennidena turris kulmud. Ta nägi välja samasugune nagu alati. Ja samas üldse mitte. Nagu häälgi, olid ka tema liigutused teistsugused: mitte järsud, keevalised, pigem enesekindlad, just enesekindlad, aeglased, vahest isegi liiga väljapeetud, nagu tahaks ta jutukaaslase tähelepanu üksnes endale saada. Tookord, kui nad Florencias kiriku taga restoranis võidunud laua taga istusid, temaga kauplesid ja maksid selle eest, et kolm saadetist kohale toimetada, ei olnud ta selline välja näinud. Tookord oli Vásquez kohale ilmunud tavarõivastes, oli närviline, rääkis ja liikus ärritunult ning rahunes veidi alles siis, kui ümbriku lahti rebis ning omaette pobisedes rahasedeleid kokku luges. „Sa ei öelnud mulle, kui suur su saadetis on. Sa ei rääkinud tõtt.” „Meil on kokkulepe.” „Ma ei teadnud, palju see väärt on. Nüüd tean.”

Piet Hoffmann suunas sihikut, fokuseerides El Mestizo silmadele.

Ta teadis väga hästi. Just sel hetkel muudavad need kuju – iga kord sama kiirelt –, pupillid suurenevad ja püüavad vähem valgust, et rünnakuks valmistudes rohkem jõudu koguda. „Kas sa teed nalja? Sulle on makstud.” „Ma tahan saada veel täpselt sama palju.”

Vormiriides Vásquez ajas selja sirgu, osutas tihedalt kõrvuti pargitud masinatele ja neljale mehele, kes seisid masinate ees. Ja kes viisid nüüd üheaegselt, kuigi relvasid tõstmata parema nimetissõrme päästikule.

Selge sõnum.

Piet Hoffmann sättis sihiku suurendust ja suunas niitristi keskpunkti kapten Vásquezi peale ning sihtis kulmukaare keskpunkti. „Oled juba saanud, palju saama pidid.” „Nii arvad sina. Aga mina ei arva nii.” „Vaata nüüd ette, Il Capitano.”

Kakskümmend seitse kraadi sooja. Hoffmanni vasak käsi sihikul.

Tuule­vaikne. Rõngas ettevaatlikult nimetissõrme ja pöidla vahel. Vahemaa üheksakümmend meetrit. Ta keeras, klõpsatus.

TPP üks. Transport paremale üks.

Objekt sihikul.

24

„Vaata ette… sest sa tead sama hästi nagu mina, et siin džunglis on õnnetused kerged juhtuma. Nii et kuula nüüd hoolega, Vásquez: sulle ei maksta rohkem midagi.”

Piet Hoffmann oli nii lähedal, ta sai sihiku kaudu üheks õhukese nahaga, mis läks kortsu, tõmbus otsmikul krimpsu, surudes kulmud justkui enda vahele. Kapten Vásquezi just ähvardati. Ja ta reageeris. „Sellisel juhul.”

Eneseusaldus ja kontroll muutusid agressiivsuseks ja rünnakuks. „Võtan ma sult su saadetise.”

Hoffmann tundis. See oli tulemas. See, mida ta ei tahtnud.

Parem nimetissõrm kergelt päästikul.

Mitte kunagi kõhklusi äratada.

Ellu jääda.

Tema ametlik ülesanne oli kaitsta. Seda El Mestizo arvas ja pidi edasi arvama.

Nina kaudu õhk sisse, suu kaudu välja, rahu, kuskil seespool oli see olemas.

Ta oli varem tapnud seitsmel korral. Viiel pärast siiatulekut. Sest olukord nõudis. Et mitte paljastatud saada.

Sina või mina.

Ja ma hoolin endast rohkem kui sinust, nii et ma valin enda.

Aga teised olid olnud uimastite pealt kasulõikajad, kes imesid aeglaselt välja elumahlasid, et nende üle ise käsutada. Tema aga, kapten Vásquez, oli tavaline Colombia kaitseväelane. Inimene, kes tegi nii, nagu kõik teisedki: kohaldus süsteemiga ja võttis kompensatsiooniks altkäemaksu. „Sinu veoauto saab nüüd minu omaks…”

Vásquez oli relvastatud, vasakul õlal rippus automaat ja paremal püksivärvli juures kabuur, millest ta tõmbas välja relva, revolvri, mille ta surus El Mestizole meelekohta. „…ja sa oled vahi alla võetud.”

Kapteni hääl oli muutunud vaiksemaks, nagu oleks tegemist millegi ainult nendevahelisega. Küllap seepärast kõlaski metalne klõpsatus nii valjult, kui kelk tagasi liikus ja padrunisalvest lasuks padruni haaras.

Hinga sisse, välja.

25

Piet Hoffmann oli nüüd kohal, jäänud olid vaid mõned hetked.

Hetked, mida tükkideks võtta ja uuesti kokku panna. Maailmaks, mis kuulus talle ja pakkus kaitset. Üks lask, üks tabamus. Ei asjatut verevalamist. Ühest lasust juhi pihta piisas alati, sundis teisi ümberringi vaatama ja lasu allikat otsima, varjuma. „Mitte keegi ei suru oma kuradi revolvrit mulle pähe.”

Ka El Mestizo rääkis vaikselt, peaaegu sosistades. Samal ajal pöördus ta tasahilju ringi, hoolimata relvasuust vastu meelekoha õrna nahka, kuhu jääb maha ümar ja punane laik. „El Sueco.”

Ja nüüd vaatas ta otse teist veoautot. Hoffmanni. „Nüüd.” Üks lask, üks tabamus.

Piet Hoffmann vajutas kõvemini päästikule.

Ma hoolin endast rohkem kui sinust, nii et ma valin enda.

Ja kui kuul kapten Vásquezi otsmikku tabas, läks nagu selle laske­ moonaga ikka: üsna väike sisenemisava, mõne sentimeetri laiune, samas kui väljumisava oli tohutu, terve pea tagumine osa pühiti minema.

TA EI OLNUD kunagi varem näinud kedagi suremas. Mitte poole sammu pealt. Hingetõmbed, mõtted, armastus, igatsus ja siis – mitte midagi.

Ta oli surma varem kohanud, muidugi – kuratlik, argpükslik ja inetu surm oli teda taga ajanud, ta oli õppinud seda vihkama, kuid teistmoodi. Ta teadis, mis tunne on kedagi hüvastijätuks käte vahel hoida, kaotada ühe pika silmapilgu jooksul see, keda armastad enim.

Timothy D Crouse vaatas ekraani, mis kattis terve saali seina – saali, mis kandis tema enda nime. Satelliit, mis oli just üles võtnud kaadrid sellest, kuidas tabab üks snaipripüssist tulistatud kuul inimest otse pähe, tiirles operaatori arvutiandmete kohaselt maapinnast saja kuuekümne kilomeetri kõrgusel orbiidil, mille iga uus ring kestis kaheksakümmend kaheksa minutit. Ülaltpoolt nurga alt võetud kaadrid.

26

Vormiriietes mees – tõenäoliselt ohvitser, ta oli teiste nelja samuti vormiriides mehega võrreldes sedamoodi liikunud – oli tõstnud oma püstoli üles ning ühele veoautojuhile vastu pead surunud. Neli sõjaväemasinat olid moodustanud teetõkke ja ohvitser ning autojuht olid selgelt vaielnud. Ta eluküünal kustutati tema meeste silme ees, kes olid sattunud segadusse ebakindlusest selle üle, kust poolt oli tulnud lask.

Siis aga oli juba nende suunas tulistatud. Tabamused läksid kõrvale, ette ja taha. Tundus, et tulistaja, kes oli tabanud ohvitseri nii täpselt pähe, laskis meelega mööda, rahuldus hirmutamisega, olukorra üle võimu võtmisega. Neli meest olid end pikali maha visanud. Mitte kukkunud, lihtsalt võimalikult kiiresti maha visanud. Suurt kasvu, vaat et nurgeline, paksu ja tumeda patsiga autojuht oli keset kuuliderahet välja võtnud oma relva ja jooksnud meeste juurde, nad ükshaaval kinni sidunud, käed selja peale ja nägu mudas.

Timothy D Crouse sukeldus ekraanipilti.

Kõik oli peatunud. Suurt karvu mees keset ekraani ootas midagi.

Kedagi. Nüüd nägi Crouse, kuidas paremalt poolt saabus jooksujalu tulistaja, koperdades ebatasasel nätskel teel, relv käes. „Eddy… Kuidas sa ennast tunned?”

Mõrv otseülekandes. Kahe vaataja ees. Tema ise ühel toolil ja teisel satelliidioperaator, üks neist, kes vastutas vahetustega Colombia seiramise eest. „Hästi, härra.” „Tee üks paus, kui tahad. Selline jama… võtab oma lõivu.” „Ma saan hakkama.” „Sellisel juhul, Eddy, jätan mina su hetkeks. Pean õhku hingama.”

Crouse pani käe operaatori õlale ja tõusis püsti. Kiire pilguheit teisele kahele hiigelekraanile, mis moodustasid koos sellega, mida ta just jälginud oli, Crouse saali sisu: üks operaatorilaua kohal, kust valvati Kuldset kolmnurka – Laost, Birmat ja Taimaad –, ning teine, mis keskendus Kuldsele poolkuule ehk Afganistanile, Iraanile ja Pakistanile.

Kokaiinikasvandused, mis muutusid Colombias kokaiiniköökideks.

Mooniväljad, mis muutusid Aasias oopiumivabrikuteks. Mis muutusid omakorda uimastisaadetisteks, müügiks ja kuritarvitamiseks. Surmaks.

Selliseks, mille tunnistajaks ta äsja oli olnud. Või selliseks, mille loojaks ta oli olnud, mida riietanud, mida näinud kustumas.

27

Crouse avas oma plastmasskaardiga ukse, mis viis lõputusse koridori. Läppunud, tolmune õhk. Köögiosa poole koridori peal oli tühi, nagu ta oli lootnud. Veekann pliidil, mida ta kuumenemise ajal vaatas, kuni see valjult vilisedes auru välja hakkas laskma. Talle meeldis, kui vesi kees natuke liiga kaua ja mattis ta katkematu helijoaga niiskesse auru. Lahustuv kohv NGA kirjadega portselantassis, mitu lusikatäit, et tuleks õige kange. Esimene lonks voolas kõrist alla. Ta tahtis jääda pehmesse auru kauemaks, kohviga, mis tõmbas kurgust kõhuni soojaks, vahel on nii hea vajuda tühjusesse, jätta surm ja otsused ja vastutus. Esindajatekoja spiiker, presidendi ja asepresidendi järel USA ametlikult kolmas kõige võimukam inimene. Nii ta seisis siin kitsas kööginurgas majas, kus ta käis üha tihemini, muutudes üheks hetkeks eikellekski.

Ta astus edasi mööda koridori, mis paistis vähem tolmune. Möödus saalidest, mille ustel rippusid ikka veel sildid, kuigi missioonid olid lõpule viidud. Operation Neptune’s Spear – siit saadud informatsiooni põhjal oli toimunud Ameerika vägede pealetung majale Abbottabadis Pakistanis, kus üks Osama bin Ladeni nimeline end peitnud oli. Ta möödus saalist sildiga Operation Iraqi Freedom – Iraaki sissetungimisest saati siiani edasi kestev jaht viiekümne kahele enim tagaotsitule –, möödus täiesti uuest saalist nimega Operation Aladdin ja sellest, mille nimi oli Operation Mermaid ja mis ei olnud veel alanud.

Siis sai lõputuna näiv koridor siiski otsa.

Ta astus ühte maailma suurimasse ruumi: klaasist katusega aatriumisse, millesse mahtunuks Vabadusesammas. Portselantass käes, läks ta pingi juurde kõige kaugemal treppide ääres, mis ei olnud küll kõige peenem, kuid ta istus siin meelsasti, jõi oma kohvi ja vaatles sinist taevast, mis ootas klaaslae kohal, peites endas satelliite, millest sõltus suur osa tema tööst.

Liz. Ta igatses teda iga päev. Mitu korda päevas. See ei läinudki üle ega muutunud väiksemaks. See andis rohkem tunda. Ja olgugi et ta ei oleks suutnud enam rohkem kanda, annab see homme veelgi rohkem tunda.

Surm tõi endaga alati kaasa veel surma.

Crouse hingas aeglaselt ja vaatas hoonet enda ümber, kus oli palgal kaheksa tuhat inimest, aga mis oli sellest hoolimata peaaegu tundmatu 28

ning aeti sageli segamini NSAga. National Geospatial-Intelligence Agency – NGA –, USA riigiasutus, mille ülesandeks oli analüüsida lennukite, tehiskaaslaste ja teiste riikide satelliitide edastatud pilte.

Ja oma satelliite. Üks selline pildijada oli teda viinud just teise maailmajakku. Reaalsusesse, mille juurde ta pidi peagi tagasi pöörduma, seal jätkama. „Härra? Mulle ei meeldi, et te siin istute.” „Ja mulle ei meeldi, et sa seda rõhutad. Ka täna.”

Crouse naeratas pikale korraliku kehaehitusega mehele, kes oli ilmunud tema selja taha. Tume ülikond, relv üle rinna kabuuris, sidevarustus, ta nägi välja nagu kõik teised, olemata siiski nagu nemad. Crouse oli ju selgeks saanud tema nime, inimese oma, kellega ta spiikrirollis enim aega koos veetis. Üks paljudest ihukaitsjatest, kes oli tema kõrval olnud kõige kauem, alates sellest, kui ta valiti senatisse erakonna esimeheks ja teda esimest korda ähvardama hakati, alati leidus keegi, kes oli raevunud ja pettunud ja pidi end kellegi teise peale välja elama. „Pidite teatama, kui lahkute Crouse saalist.” „Ja ei teinud seda, Roberts. Sest tahtsin rahu saada.” „Minu töö, härra, ei ole austada teie isiklikke kohvihetki. Minu töö on teid elus hoida.” „Ma ju olengi elus, kas pole?”

Nad läksid koos tagasi ja Roberts järgnes seekord terve tee kuni ukseni, millel oli kirjas „Crouse keskus”, alles seal jäi ta ukse taha seisma. Kuniks Crouse jälle välja tuleb. „Paar minutit, härra. Siis saame pildi uuesti ette.”

Colombia laua taga istuv operaator viipas seinale hiiglasliku ekraani suunas. See oli süsimust. „Kohe tekib uus võimalus. Teine satelliit püüab nad kinni.”

Timothy D Crouse vajus lihtsale puutoolile, mida ta kasutas nii tihti, et see oli juba peaaegu tema omaks saanud. Mõne aasta eest, kui Crouse keskus käivitati, domineeris seinal pimedus ja vaikus, et siis väga piiratud ajahetkedel muutuda piisavalt teravateks piltideks, millest võis midagi näha. Nüüd oli vastupidi. Ainult mõnel üksikul korral päevas tekkisid augud, kui jälitussatelliidid, mis teistest satelliitidest kiiremini ja madalamalt ümber maa lendasid, ei ulatunud üksteist katma ja nii jäi mõni spetsiifiline koht jälgimata.

29

„Nii. Lünk on läbi. Saame neid edasi vaadata.”

Crouse vaatas üles ekraanile. Satelliidipilt oli muutunud, fookuses oli uus koht. Sest vana enam ei olnud. Pooled neljast sõjaväemasinast, mis olid moodustanud läbipääsmatu teetõkke, olid läinud. Aga neli univormis meest olid ikka pikali kinniseotult maas turske tüübi valve all. „Seekord pääseme väga lähedale.”

Operaator haaras kätte midagi elektroonilise pliiatsi sarnast, asetas selle kirjutuslaual olevale plaadile ja suurendas aegamisi pilti, nii et turske mees nähtavamaks muutus. „Nii lähedale, et peaksime suutma neid tuvastada.”

Crouse vaatas inimest Amazonase džunglis käänulise tee peal teadmatuses sellest, et teda just sel hetkel jälgitakse, tugeva kehaehitusega meest, kes sagis maaslamajate vahel edasi-tagasi ning lõi mõnda, kes liiga palju rabeles, aeg-ajalt tugevalt jalaga. Samamoodi satelliidi kaamera­silmast ülaltpoolt nurga alt võetud pilt, aga uskumatult palju detailsem. Algusaegadel ei olnud see võimalik – kui ta istus siin kõige esimest korda, kasutasid nad jälitussatelliite, mille edastatud kaadrites vastas iga piksel ekraanipaneelil kümnele sentimeetrile ja see tähendas töötlemata kujutisi, millest ei olnud midagi võimalik näha või kedagi tuvastada. Uus kolmesentimeetrise lahutusvõimega põlvkond oli samuti jäänud ebapiisavaks. Nüüd olid kasutusel ühesentimeetrise lahutusvõimega satelliidid, oodates järgmise, null koma üks lahutusvõimega põlvkonna tulekut, pärast mida saaks ilma igasuguse vaevata lugeda ka väikese kirjaga ajalehte. „Kas täpsemat pilti ei ole võimalik saada?” „Kahjuks mitte, härra.”

Nägu muutus värvituteks ruudukesteks. Sellest ei olnud midagi.

Crouse oli juba aimanud, kellega tegemist, ta oli teda varem mitmel korral just nii vaadelnud, neljasaja miili kauguselt ja samas piisavalt lähedalt, et teda ära tunda.

Kehaehitus, liikumine. See oli tema. El Mestizo – Johnny Sánchez.

Hitman, palgamõrtsukas. Isik, kelle FBI oli klassifitseerinud PRC-gerilja kaardistamisel ohtlikkuselt neljandaks.

Crouset aga huvitas rohkem tema kaaslane. Teine veoautojuht.

Täpsus­laskja. Kes nüüd teist korda jooksujalu ekraanile ilmus, seekord vasakult poolt.

30

„Ma tahan, et sa fookust muudaksid. Suurenda hoopis teda, võimalikult palju.”

Uus suurendus. Veel värvituid ruudukesi. Kiilakas mees, kelle pügatud pealaelt paistis midagi suurema tätoveeringu sarnast. Sánchezist veidi lühem, sihvakas, jahivest särgi peal, teksad, saapad, tumedad kindad. „Kas te näete, härra?”

Kaksteist sekundit, just nii kaua said nad teda vaadata, kuni ta ühte allesjäänud maastikusõidukisse hüppas ja sellega otse tihedasse džunglisse sõitis. „Jah, ma nägin teda.”

Mees, kelle FBI oli määranud seitsmendale kohale ühes Most ­Wanted nimekirja kuuluvast kolmeteistkümnest isikust kokaiiniärist elatuva PRC-gerilja ladvikus.

Ainus neist, kelle isikut ei oldud veel tuvastatud. „El Sueco, kas pole?” „El Sueco.”

Välimuselt mitte lõunaameeriklane. Nende väheste allikate põhjal, mis neil olid, ei olnudki tegemist lõunaameeriklasega. Ta ei olnud ilmtingimata rootslane, nagu nimi ütles, tõenäolisemalt põhjaeurooplane, võib-olla austraallane, võimalik, et ka põhjaameeriklane, nii kaugele olid nad näotuvastusprogrammiga jõudnud. „Iga kord, iga kord, kui oleme teda näinud, on Sánchez ta kõrval olnud. Või pigem vastupidi: see tüüp on alati Sánchezi kõrval. Vastavalt meie puudulikule infole talle kõige lähemal seisev isik. Tema parem käsi. Kes kaitseb kokaiinipõlde, kokaiinikööke, kokaiini kohale­ toimetamist. Kaitseb relvasaadetisi. Kaitseb Sánchezi.”

Mõrv otseülekandes.

Ja nad elasid ekraanil edasi, valvasid kinniseotud sõdureid ja liigutasid masinaid teise kohta, nagu poleks midagi juhtunud. Uimastiäri argipäev ja põhialus: enne raha kui inimelu. Crouse tegi aeglaselt suures saalis tiiru peale, kaaslaseks rahutus, mis teda iialgi maha ei jätnud – ta tundis jälle, kuidas surm endaga veel surma toob.

Ta möödus järgmisest ekraanist ja operaatorist, kes uuris üht Laose anonüümsetest vabrikutest, kus töödeldi opiaate, siis ekraanist, mis oli kinni püüdnud moonivälja Afganistanis, kus suurem hulk 31

talupoegi lihtsate töövahenditega üksteisele saagikoristamisel abiks olid. Kaugemal saali sees ootasid teda Crouse vägede moodustamise eest vastutavad inimesed, ta tervitas neid ja teatas, et valmistugu nad ette järgmise päeva kohakülastuseks, ja veel kaugemal istus Crouse grupi ladvik, Crouse keskuse südamik, analüütikud, kes koondasid NGA jälitussatelliitide pilte, salvestisi pealtkuulamistest ja paralleelselt NSA signaalluureprogrammist tulevaid dokumente, nagu ka DEA salaagentide siseinfot.

Sellest ei olnud kasu.

Neetud rahutus ajas teda taga ja ta jätkas põgenemist. Üks inimene oli hinganud. Ja siis enam mitte.

Veel üks aeglane tiir saalist läbi ja ta läks tagasi Colombia jälituslaua juurde. Täiesti omaette suurtootja. Kaheksakümmend viis protsenti kogu kokaiinist, mida tõmmati ninna, suitsetati ja süstiti, tuli siit ja transporditi Mehhiko kartellide poolt kuue miljoni ameeriklaseni.

Tema enda tütar oli üks neist.

Oli olnud üks neist.

Crouse sulges silmad, hingas sisse, lasi õhul paigal püsida, kõhus puhata, nagu ta oli õppinud. See ei aidanud. Rahutus vormus vihaks.

Vihast võrsus veel rohkem rahutust.

Milline kuradi juubel.

1915: kokaiin keelatakse täielikult. 2015: üle piiri smugeldatakse rohkem kokaiini kui ealeski varem.

One hundred years of failure.

Crouse vaatas üles ekraanile ja nägi hetkeks pea ideaalselt selget pilti. Teine veoauto oli kohale jõudnud ja parkis Sáncheze auto taga.

Ta oli autos üksinda, satelliitkaamerad ei tabanud praegu meest, keda kutsuti El Suecoks.

Sánchez paistis olevat valvel, nagu ootaks midagi. Ilma liigselt kiirustamata.

Nad olid tapnud.

Ja vastupidiselt nendele, kes mitmesaja miili kauguselt mõrva pealt olid näinud, ei tundnud nad end tagaaetuna.

Siis ta aga järsku liigutas end ja pöördus justkui midagi vaadates mudase tee poole. „Saad sa pildi laiemaks tõmmata?”

32

Satelliidioperaator võttis oma elektroonilise pliiatsi ja tõmbas sellega mööda plaati kirjutuslaual. Viis pügalat välja. Kuni Crouse nägi, mida nad ootasid. Minibussi ja kahte mootorratast ja kiirelt lähenevaid vormiriideis mehi.

PIET HOFFMANN rullis oma magamisaluse lahti veoautokasti ebatasasele ja mustale pinnale. Sinna peale laotas ta keskelt avatud ajalehe, eelmise päeva El Espectadori, et see kataks korralikult ära. Ja sinna peale kaheteistkümneks osaks lahti võetud relva, mida piserdada, kuivatada püssirohujääkidest, määrida.

Ta oli inimese ära tapnud. Täna õhtul nad räägivad sellest, tema ja Zofia. Mitte selleks, et naine tema üle kohut saaks pidada või teda hukka mõista, seda ei juhtunud kunagi, vaid sellepärast, et ta oli õppinud, et ta peab sellest rääkima. Või õigemini, naine oli seda talle õpetanud.

Hoffmann vaatas käekella, arvutas. Nad olid oodanud tunni ja nelikümmend minutit. Puerto Arangonini oli jupp maad, aga El Cavo peaks varsti kohal olema.

Revolver. Surutud vastu meelekohta.

Johnny – ta oli olnud Johnny vaid sellel hetkel – oli seisnud üheksa­ kümne meetri kaugusel.

Ja aegamisi end tema suunas ümber pööranud ning sosistanud El Sueco, nüüd.

Johnny oli teda usaldanud. Isegi siis, kui sellest sõltus tema elu.

Ainsat, keda ta ei peaks usaldama.

Neli noort vormiriideis tavasõjaväelast olid olnud kõhuli maha surutud, näod mudas ja käed seljale kinni seotud. Piet Hoffmann oli oma veoautole järele läinud, sõitnud El Mestizo auto juurde ja selle taga seisma jäänud. Alles siis nägi ta topograafilist kaarti lugedes, et poole kilomeetri kaugusel osaliselt maha võetud džunglis oli järsk kallak – pinnas, millel ei olnud veel hakanud kujunema uut puutüvedest ja lehtedest seina, õrna taimestikuga, mis meenutas pigem Stockholmi saari, kus nad vahel Zofiaga olid käinud. Ja millest sai üle sõita.

Ta oli võtnud esimese sõjaväemasina ja sõitnud sellega läbi džungli 33

järsakuni, tagurdanud looduse enda loodud süviku veerele, mis kadus kaks­kümmend viis meetrit allpool väikese käänulise jõe sinasse. Ta oli pannud sisse tagurpidikäigu ning vajutanud siduri alla ning kähku vahetanud jala raske kivi vastu välja, mille ümber oli nöör ja mis hoidis pedaali edasi all. Siis ei olnud vaja muud kui käsigaas peale tõmmata, autost välja hüpata ja vaikselt nööri sikutada, et kivi sidurit lahutades aegamisi maha nihkuks. Kuni auto liikuma hakkas. Siis tõmbas ta kivi päris maha, maastikuauto jõnksatas paar korda ja veeres siis tagurpidi järsakuveerest alla jõkke. Ta oli väsimuse, mis selle neetud palavuse ja niiskusega peale tuli, eemale peletanud ja jooksnud ikka uuesti tagasi järgmise masina järele. Neli kuuerattalist autot olid nüüd kõik seal all, juhikabiinid vaatasid nagu närtsinud lillekimbud eri suundadesse.

El Mestizot ähvardada oli kallis.

Piet Hoffmann oli relva ära piserdanud, kõik püssirohujäägid ära kuivatanud ja toru, relva kõige viimase osa, hoolikalt sisse määrinud.

Kaksteist metallist juppi oli lahti laotatud ajalehel. Eraldivõetult täiesti ohutud. Aga kui ta need taas kokku pani, tõid surma.

See kuradi pilt ei kadunud silme eest.

Kulmukaare keskkoht.

Väike sisenemisava, terve pea tagumise osa suurune väljumisava.

Ta ronis kattepresendi tagaosa avausest välja, snaipripüss üle õla. Ta valis välja puu, mis seisis saja viiekümne meetri kaugusel, monteeris laseri peale ja kontrollis punase punkti järgi, et sihik oleks ideaalselt kalibreeritud. Uus üheksa padruniga salv ja ta laadis relva ära, et olla laskevalmis. „Nad on kohal.”

El Mestizo näitas samas suunas, kust nad olid enne ka ise tulnud.

Neid ei olnud veel näha, küll aga kuulda. Kaks, võib-olla kolm masinat kitsal, savisel, tümal kruusateel. Hoffmann läks tagasi autokasti, kinnitas snaipripüssi konksude külge ja hüppas uuesti maha.

Kaks mootorratast ja kuuekohaline minibuss. Kaheksa polit­ seinikku. Aga ainult üks neist otsustas. El Cavo.

El Mestizo viipas nad kõrvale ja tervitas pikka ja sihvakat meest, kes käis, jalad veidi sissepoole kõverdi, – seda kohtas korravalvurite puhul harva. „Sánchez. Pole ammu näinud.”

34

El Mestizo reageeris harva oma perekonnanime peale. Ilmselt oli nende vahel sedasorti suhe. „Ja alati samas…”

El Cavo jäi korraga vait. Ta märkas just laipa. „…olukorras.”

Või õigemini laiba vormiriideid. Ta kohkus tagasi. „Kapten? Tavalisest kaitseväest?” „Juhtub see, mis juhtuma peab.” „Me ei ole ligilähedaltki milleski sellises kokku leppinud!”

El Mestizol olid kokkulepped enamatega, kui Hoffmann suutis üldse välja selgitada – ta oli kaks ja pool aastat mehega võimalikult lähestikku töötanud, aga ikka ilmus välja üha uusi asjamehi. Tolli­ ametnikud, kes muutsid tollideklaratsioone, prokurörid, kes jätsid süüdistused esitamata, kohtunikud, kes fabritseerisid põhjendusi, teenistujad, kes andsid välja relvalitsentse, politseinikud, kes pigistasid üsna tihti silma kinni. Selliseid jagus küllaga, kui tegemist oli dokumentidega. Ja siis leidus veel teistsuguseidki. Vähemalt seitsmes Colombia kolmekümne kahest departemangust. Nii paljudega oli Hoffmann senini kohtunud. Kõrged politseiametnikud, kes lahendasid suure raha eest paberitest keerukamaid küsimusi: laipu. Seda El Cavot, kelle jurisdiktsiooni alla kuulus Caquetá-nimeline departe­ mang, oli ta varem näinud vaid korra, tookord oli Johnny ise ühe neist, kes maad rentis, kasvatas, müüs ja natuke liiga sageli maksta unustas, maha lasknud. „Me räägime poisust.”

El Mestizo viipas Piet Hoffmanni poole. „Ta on Rootsist. Kellegi Colombias kogemata maha laskmine võib tal paberid ära määrida. Nii et ma eeldan, et lahendad selle siin kohapeal.”

Hoffmann ei raputanud pead, kuigi tahtis.

Poisu? Ma olen kolmekümne kaheksa aastane. Mitte oluliselt noorem kui sa ise.

Aga ta sai aru, mida El Mestizo üritas. Pisendada. Äratada kaastunnet. „Sellepärast saadki mult praegu üheksa miljonit peesot. Lisaks oma igakuisele kompensatsioonile.”

35

„Üheksa miljonit?” „Jah.” „Kuule, mees, meid on kaheksa. Sa mõtled, et jagame üheksa milli omavahel ära?”

Pikk kõrend, kes põrnitses nii mahalastu pead kui nelja kinni­seotud maaslamajat, rääkis imelikku dialekti, mida Hoffmann ei olnud kunagi varem kuulnud. Kuigi hispaania keel oli talle peaaegu sama tuttavaks saanud kui rootsi või poola, ei suutnud ta hästi jälgida, käändus sõnad ja laused muutusid täiesti omaette keeleks. „Kuidas see välja peaks nägema, Sánchez? Nii ei jää ju midagi järele.” „See näeb välja nii, et ma maksan sulle iga kuu päris head palka.

Tavaliselt nii, et sa ei pea sittagi tegema.” „Kui mina, meie, siin koristustööd peame tegema, läheb see maksma üheksa miljonit. Korda kaheksa.” „Nüüd sa küll, kurat võtaks…” „Vaata mulle otsa, Sánchez. Kui sa lased maha kaitseväelase, siis läheb see maksma just nii palju. Ma räägin dollarites. Kolm tuhat viissada dollarit. See teeb kakskümmend kaheksa tuhat. Saad aru?”

El Mestizo andis harva rahaläbirääkimistes järele, või üldse läbirääkimistes. Aga praegu andis. Ta läks veoauto kabiini juurde, kobas kindalaekas ja tuli tagasi, käes pruun ümbrik. El Cavo sirutas nõtke käe välja ja võttis selle vastu. Nad mõlemad teadsid, mis edasi peaks saama. Libapilt kellestki, keda ei ole seal kunagi olnudki. Teade raadio­ saatjasse, sündmuskohalt nähti ära jooksmas üht mustanahalist meest.

Aga seekord ei lõppenud lugu nii.

El Mestizo andis ümbriku üle, noogutas kokkuleppe kinnituseks ja läks laiba juurde. Elutul rippus kaelas automaatrelv. Ta võttis relva, noogutas taas kord El Cavole ja läks nelja kinniseotud ja vormiriietes maaslamaja juurde – nende puhul võis tõesõnu rääkida poistest –, ja pani relva automaattule asendisse.

Ja tulistas neid ükshaaval selga, südame suunas. „Kui sulle juba nii palju makstakse, võid sama hästi nende eest ka hoolt kanda. Ja oma palgatõusu välja teenida.”

El Mestizo noogutas kolmandat korda politseiülemale, kes hoidis vaikides pruuni ümbrikku.

36

„Kakskümmend kaheksa tuhat dollarit. Jagatud viiele laibale. See teeb keskmiselt viis tuhat kuussada. Kurat, päris korralikult. Eks ole, politseiülem?” _______ Piet Hoffmann sirutas käe avatud aknaruudust välja ja kohendas küljepeeglit. El Cavo oma meestega muutus järjest väiksemaks, kuigi mitte nii kiirelt, kui ta lootis. Mõlemad veoautod sõitsid pea talumatult ettevaatlikult, veel kakskümmend kilomeetrit teed, mis juba algusest peale oli läbimatu ja muutus vaikselt hullemakski, lisades veel nelikümmend viis minutit sõiduaega.

See va küljepeegel, see ei olnud ikka päris paigas, peaks pöörama veel veidike vasakule. Nii. Võib-olla tibakene veel allapoole. Ideaalne.

Ja ta nägi, mida oli oodanud: kuidas El Cavo väike seltskond oli juba kaevama hakanud. Mitte liiga sügavale, et metskoerad ikka lõhna üles võtaksid. Ta oli näinud nende jälgi, kui masinaid kraavi ajas, nad olid mänginud seal lähedal, peitu pugenud ja kannatlikult oodanud. Tavaliselt kaevasid nad kiirelt nagu hundidki koostööd tehes kümne, kõige rohkem viieteist minutiga poolemeetrise haua põhja välja. Ja rebisid siis kehad lõhki, hoolitsesid samuti kiirelt, et need saaks tükkideks võetud, olles teadlikud piiratud ajast, sõid palavikuliselt, lõhna levides tuli ju konkurente juurde. Kondorid ja kollaste peadega kotkad tiirlesid platsi kohal, rünnates koeri, kes andsid alla ja minema lääpasid.

Suured linnud jätkasid söömist, aga veidi rahulikumalt, neid ei segata enne õhtuhämarust, kui prillkarud üle võtsid ja puhastustöö tegid, purustades esimesed luud, et luuüdi kätte saada. Kuni jaaguarid platsi puhtaks lõid ja igaüks oma reieluuga minekut tegi. Ainult pealuud, luupinnani puhtaks ihutud, augu põhjas – hiljemalt varahommikuks on viis inimest kadunud.

Vestlus Zofiaga muutus järjest raskemaks, põrgulikumaks.

Kõigepealt pidi naine aru saama, et ta abikaasa oli tapnud veel ühe inimese. Sest ta oli arvestanud, et ei jäänud muud valikut. Ja pärast seda pidi ta aru saama, et neli noort poissi maeti maha, et nende kehad jälle välja kaevataks. Sest ka El Mestizo oli arvestanud, et tal ei jäänud muud valikut, ning käitunud nii nagu alati, kui ta tundis end nurka aetuna või tahtis oma võimu kehtestada. Ja pärast seda 37

pidi ta aru saama, et keegi, keda ta ei olnud kunagi kohanud ja kelle nimi oli El Cavo, oli koos oma kolleegidega ühe laiba teise järel ära koristanud, igaühe kolme tuhande viiesaja dollari eest.

Hierarhia. Raha. Ja see lihtsalt… kestis.

Nagu ikka, kui süsteem, mille sees elad, muutub süsteemiks, mis elab sinu sees. Kui sünnid sellesse, kasvad selles, oled sellest ümbritsetud. Kuni võtad selle vaikselt omaks. Ja sinu hingetõmbed ei tähenda enam sinu enda edasielamist, vaid teiste surma. „Zofia?”

Mobiiltelefon käes. Paar korda kutsus, enne kui ta vastas. „Tere. Jälle. Enne katkes ära?” „Ma… Džungel ju.” „Ma tean.” „Täna õhtul, Zofia.” „Kui sa… Ma ootan sind, siin.” „Ma armastan sind.”

Kõne katkes jälle. Seekord tema enda nimetissõrme pärast, mis vajutas kõneklahvile. Sellest oli ju piisanud. Naine teadis, mida see tähendas. Et ta paneb Rasmuse ja Hugo varem magama, et nad istuvad köögis vastakuti ja räägivad, kuni kõik on räägitud, ja pärast kõrvuti diivanil käest kinni hoides ja sõnakestki kostmata.

Džungel muutus tihedamaks, raskem oli oksade ja lehtede ja liaanide aknaruute piitsutades edasi liikuda. Teede võrgustik, mille gerilja oli paika pannud ja sisse raiunud, marsruudid, mis viisid ühest kohtumis­paigast ja laagrist mõnda teise, mida keegi teine ei suutnud üles leida, väike omaette maailm suurema sees. Ja helid selles. Sadade tuhandete pilvedena ringi lendavate putukate kummastav sumin, ­haigrute ja tuukanite ja aarade vastastikku võimenduv kädin, pea igal pool puudeladvus istuvate ahvide teravad ähvardavad hoiatushüüud – hiiglaslikku kasvuhoonet meenutav tumeroheline reaalsus, kus kajasid ürgsed helid.

Piet Hoffmann vaatas jälle kaarti. Ja ta oli kindel, enam ei lähe kaua, mõned kilomeetrid, mitte rohkem. Ta tõmbas varrukaga üle kaela, näo, pealae, aga see ei aidanud higi vastu, vahetas vaid värske niiskuse juba varem riidesse imbunuga. Seal. Seal. Ta silmas tsingist katuseid, bambusest ja kuivanud savist seinu. Cocina’t. Tööd 38

ja kodu ja elu kokku kümnele inimesele: laagriülemusele, kahele keemikule, kolmele laboriassistendile, neljale valvurile. Ta peatas veaauto El Mestizoga ühel ajal, ronis välja, tervitas. Kõigepealt laagri­ ülemust, El Comandatet, kes võttis vastu talle mõeldud veidi suuremas caleta’s. Mees elas üksi, õlematt põrandale laotatud, katteta hõõglamp lihtsal kirjutuslaual, välisukse kõrval puu otsa riputatud kohaldatava antenniga televiisor, mis oli ühendatud lambiga sama generaatori külge. Siis tervitas ta vanemat keemikut, ainsat, kellel ei olnud kaitse­värvides riideid seljas ja kes tutvustas end Carlosena.

Hoffmann naeratas, ta oli varem kohanud viit peakeemikut ja nad olid kõik end just Carlosena tutvustanud.

Present kattis ühtmoodi mõlemat veoautokasti. Kuues reas kahekaupa üksteise otsa laotud kotid, kogukad nagu vahel ehitusplatside ääres, kõik äärest ääreni kokaiinilehti täis. Ja kõige tagumises otsas neli kütusetünni kemikaale.

Kraana sirutas otsivalt välja oma küünised, metalse käe, mis sirgus osmikute ja veoautokastide vahelt ja mida oli lihtne liigutada. Kotid ja tünnid maandusid ükshaaval tõstealustele, mis pidid neid eraldama kõike endasse matvast mudast, iga sammuga värvusid Piet Hoffmanni matkasaapad püdelast kördist pruunimaks.

Nii Hoffmann ise kui El Mestizo olid tegelenud sedasorti laadungiga varem mitmel korral – kiire pooltund ja kast oli tühi. „Näljased?”

El Comandate kinnitas nööride abil sääsevõrgu okstesse valmis löödud naelte külge ja rullis tema enda caleta’t valvurite ja keemikute omadega ühendavatele puuplankudele lahti mustad kilekotid, luues keset džunglikodu avatud elutoa. „Ajiacot? Tänane pearoog. Ja lisaks on meil oma külalistele esimest korda au serveerida külma õlut.”

Keemikute kokaiiniköögi taga oli üks väiksem hütt, kuhu laagriülem viis nad uhkelt, paljastades eraldiseisva generaatori külge ühendatud uue külmiku. Naeratus venis üle ta näo, kui ta tegi selle lahti ja sealt mitu rida pudeleid neile vastu vaatasid: Aguila, Club Colombia, heledad ja kerged juua. El Comandate ja keemik Carlos istusid jalamaid kilega kaetud plankudele, paludes El Mestizol ja El Suecol enda vastas istet võtta, nad sõid kõik koos kana ja suhkrumaisiga 39

kartulisuppi ning lõid kokku külmi õllepudeleid, vahid ja assistendid veidi eemal oma korda ootamas.

Plats, mida varjasid seinana kolmekümne meetri kõrgused puud, takistades päikesevalgusel läbi murdmast ja satelliite neid avastamast.

Maastik tõmbas siin piirid, cocina muutus ligipääsmatuks linnaks, mida ei olnud võimalik kaardistada. Kokaiinilaborid, kus Piet Hoffmann siiani oli käinud, olid ju kõik Venezuela lähedal sellistes kohtades või mahajäetud piirkondades, pakkudes teistmoodi kaitset: sõjaväe rünnaku puhul, juhul kui PRC oli sunnitud kaitsepositsioonile, põgenesid geriljad üle piiri. Kaitseväelased ei järgnenud sinna kunagi. Hävitatud cocina ei olnud riskeerimist väärt: relvastatud sõdureid võõra võimu maal võis tõlgendada sõjakuulutamisega, käivitades järje­kordse sõja kahe maa vahel, kes olid juba ammu väsinud teineteise vastu võitlemisest. „Magustoitu?”

Laagriülemus ootas, et üks laboriassistentidest koristaks laualt nõud ära ning viiks need primitiivsesse, kuid korralikult töötavasse pesunurka – vesi plastkonteineris ja mõlklik metallplaat kraanikausiks. „Mulle mitte…”

El Mestizo noogutas Piet Hoffmanni poole. „…aga võib-olla sellele noormehele?” „Arroz con leche de coco. Kas sobib?”

Laagriülemus vaatas oma teisele külalisele sama uhkelt naeratades otsa, kui külmkapiust avades. „Seda ei pakuta siin päris iga päev.” „Aitäh. Mul on juba kõht täis.” „Tead, kookospähkel… Sõber, seda ei saa riisiga võrrelda.”

Hoffmann patsutas õrnalt kõhtu. „Ikkagi, mul on juba väga hästi.”

El Comandate tõstis nüüd käe üles ja hoidis seda naeratades õhus, žest, mis justkui näitas, et ta oli alla andnud. „Kui nii, siis nii. Jääbki mulle rohkem. Eks ole? Aga sellisel juhul peate te ära minnes küll mõlemad omale ühe tamali kaasa võtma.

Need on juba valmis. Sellest jagub küllaga.”

Riis, kana, juurviljad. Pandud Coca-Cola purki. Piet Hoffmann noogutas ja tõusis püsti, sirutas end, kiikas suunas, kus arvas jõge 40

voolavat. Sellest ei olnud kasu. Roheline sein oli ees. Aga kaardi järgi pidanuks see lähedal olema.

Ta pidi sinna minema enne, kui nad tagasi hakkasid sõitma.

Ainult kurjategija.

Ta pidi seal olema üksi.

Ainult kurjategija oskab mängida kurjategijat.

Ta kõndis aeglaselt kottide ja tünnide vahele, tõmbas käega üle tihedalt kokku pakitud kokalehtede ning koputas vastu kumerat metalli: kõlas kumedalt, ikka veel ääreni kemikaale täis. Siin oli cocina kese.

Suurim ehitis, samuti tsinkplaatidest katuse ja vaheliti paigutatud bambusest seintega. Kinni tallutud muldpõrand, mis andis keskel veidi järele ja kippus mudaseks muutuma. Mõne hetke pärast, kui ka teised on söömise lõpetanud, pannakse kokalehed lahti saetud kütuse­ tünnidesse etanooli sisse likku, et neist metoodiliselt mahlad välja pigistada. Siis järgmisesse tünni, et eraldada bensiinist ja selle asemel segada ammoniaagiga, siis filtreerida. Kaua aega tagasi – enne Zofiat ja lapsi, enne valesid ja lubadusi, millest ta hakkas lõpuks kinni pidama – oli ta seda kleepuvat kogu, mis oli tulemuseks praegusel hetkel, keset protsessi, suitsetanud päris omajagu. Põhi. Nii seda tol ajal kutsuti, kui ta Stockholmi kesklinnas seda müüs ja ostis, siin riigis kutsuti seda bazuko’ks ja see oli Johnny hinnangul hoopis teisest mastist, ajas teistmoodi pilve, ikka põhjaliku laksuga, igaüks, kes proovis, sõitis hea mitu päeva.

Muidugi tuli tal vahel isu peale, see oli tõsi, kuid ta ei andnud sellele enam kunagi järele.

Viimane samm bazuko’st kokaiinini, valge pulbrini, sisaldas samuti veel rohkem kemikaale. Neid, mille nad täna siia olid vedanud. Eeter, metüül-etüül-ketoon, vesinikkloriidhape. Need luges ta saadetiselehelt välja. Ja neid oli veel, ta ei osanud viimaste tünnide sisu tõlkida. „Leidsid siit midagi, mis on paigast ära?”

El Mestizo oli käe Pietile õlale pannud. Seda ei juhtunud tihti. Ta oli heas tujus. „Jah.” Piet Hoffmann oli juba siis, kui ta laboratooriumisse tuli, kõik nagu alati uues kohas korralikult järele vaadanud. Nüüd tegi ta seda veel kord. Tühjadest transpordikastidest tööpingid. Teised mahasaetud 41

pakkudele asetatud vineerplaatidest pingid. Plastmassist tünnid ja ämbrid, metallanumad, kandikud, lauakatted, mikrolaineahjud, kauba­alused, haprad katseklaasid statiivides.

Kõik oli korras. „Aga need tunduvad veidi… vales kohas.”

Kõik peale kotihunniku ühes nurgas. Mitu kotti. Üksteise otsas.

Käekotid portfellide peal, portfellid eri suurustes kohvrite peal. Kõik ühte värvi ja samast materjalist, mingisugusest nahast. „Sul on õigus. Ja samas ei ole ka. Nad on veidi vales kohas… ja samas sugugi mitte. Carlos?”

El Mestizo kutsus läbi õhukese seina peakeemikut, kes seisis väljas, sigaret suus. „Jah?” „Tule korra sisse. Tahan, et sa tutvustaksid meie Euroopa sõbrale oma väikest saladust.”

Peakeemik viskas sigareti maha, surus selle saapakannaga mudasse ja astus laboratooriumisse sisse. Carlos. Piet Hoffmannile meenus tema nimekaimust eelkäija – kelle eelkäija omakorda sama nime kandis –, üks sellistest, kes vahel natuke liiga palju jutustama kippus, mille tõttu oli El Mestizo pidanud ta paari aasta eest kõrvaldama.

Seekordne Carlos läks nüüd kotihunniku juurde, võttis ühe keskmist suurust reisikohvri ja pani tööpingile. „Ja sa oled päris kindel, et…”

Peakeemik vaatas rääkides otse El Mestizole silma. „…sa tahad, et ta näeks…” „Carlos.” „Jah?” „Näita talle.”

Kaks erakordselt parkunud kätt avasid reisikohvri, mis nägi seestpoolt välja nagu kõik teisedki. „Meetod, mida kasutame, kui tahame kliendile pakkuda… prooviks väljavalitud näidist.”

Peakeemik viipas oma parkunud käega tühja reisikohvri suunas. „Väike kott, vähe kokaiini. Suur kott, palju kokaiini. Sellises suuruses kohvriga toimetame tavaliselt umbes kolm kilo.”

42

Kolm kilo. Näidis? Hoffmann ei teadnud enam käibehindadest suurt midagi, aga tookord, kui ta ise Stockholmis kaubitses, tähendas see tohutut laadungit ja pagana suurt rahahunnikut. „Kohvri väliskest on nahast. Näed? Ja seespool on veidi plastmassi, aga enamasti ikka nahast, tegelikult kogu vooderdus: sahtlid, põhi, küljed.”

Carlos silitas käega üle üsna halepruuni värvitooni naha. „Naha sees on kokaiin. Mille ma olen kahjutuks teinud. Õigemini lõhna, olen lõhna kahjutuks teinud. Täiesti lõhnatu kokaiin. Sa võid sellega igast tollipunktist läbi minna, kõigist koertest mööda.”

El Mestizo viipas käega, et tahab kohvrit, ja peakeemik ulatas selle talle. „Kui ma seda esimest korda nägin, Peter-poiss, pidin ma, raisa, maha lööma. Mäletad, Carlos? Tulin sisse ja nägin suurt potti, milles ta keetis mingit musta ollust. Küsisin, mis see on, ja Carlos vastas, see on su kokaiin. Kurat, kus ma vihastasin. Ma ei olnud midagi sellist varem näinud. Mida kuradit sa teed, idioot oled või, sa rikud selle ära ju! Karjusin, kuni Carlos mind katkestas. Ma ei riku midagi ära, las ma näitan sulle.”

El Mestizo võttis kohvrivooderdise äärest kinni, rebis selle lahti ja hoidis rippuvat nahatükki õhus. „Asi käib kahes osas. Esimest, kus kraam kahjutuks tehakse ja mis toimub siin kohapeal, ei ole mulle kunagi näidatud. Ja ma ei ole kellelegi peale käinud. Ma saan ju sinust, Carlos, aru. See on sinu tehnika, sinu ja su kolleegide elatis, ja te peate seda endale hoidma.”

Peakeemik naeratas ettevaatlikult justkui peljates, et El Mestizo võiks igal hetkel meelt muuta, muutuda vähem mõistvaks. „Meid ei ole palju, kes seda oskavad. Mõned üksikud keemikud. Ma tean üht Calis, üht Boliivias, üht Venezuelas ja veel siin, üsna sügaval Guaviera departemangu metsas, on üks veel. Me eemaldame lõhna ja immutame seejärel kokaiini kotinaha sisse. Sel ajal ei või mitte keegi siin olla. Aga protsessi teist osa, kuidas kokaiin jälle ellu äratada, võin teile näidata. See on lihtsam ja selleks peab iga klient, kes meilt näidise saab, juhised saama – lõpuks peavad ju nad seda ise tegema.”

Kotikuhjaga samas nurgas seisis sinine plastmasskanister. Veel kemikaale ja lõhn oli vänge. Carlos tõi selle ja pani tööpingile.

43