Mis hetkel saab juhuslikust kohtumisest tähenduslik? Olen kindel, et märkasin seda naist Koidu pargis esimest korda täiesti sattumisi, möödumise pealt. Teine möödumine, siis kui ta mängi vaid jõnglasi vaatas, leidis aset paar nädalat hiljem ning kui mu pilk oli teda tabanud – ja tema oli tabanud minu pilgu –, sain aru, et olin siin teda juba kohanud. Ta kandis tumepunast mantlit ning kui ta oli mu pilku märganud, hakkas ta midagi oma käekotist otsima. Tal oli kuidagi nukker nägu, nagu teaks ta juba ette, et mitte millestki ei tule mitte midagi. Jäin mõtlema, et äkki näen teda järgmisel jalutuskäigul varsti uuesti. Kui ma ennast sellelt mõttelt tabasin, sain esimest korda täie selgusega aru, et olen üksi. See oli ühtaegu vabastav ja jube. Pea käis korraks ringi. Umbes nii, et ma oleksin võinud tumepunase mantliga naist ilma süümepiinadeta kõnetada. Ja samas et kui ma koju jõuan, olen ikka ainus, kes ruume täidab, olgugi et olin tühjaks jäänud riiulitele raevukalt oma riideid toppinud, otsekui oleks õhk seinte taga vesi ja mu tuba uppuv laev. Järgmisel hommikul helistasin ülikooli, otsustasin, et jätkan igavesti poolelioleva doktoritööga. Ja lootsin, et äkki on neil midagi veel pakkuda, mõni loengusarigi. Arvi ütles, et võib mulle laenata või anda nii palju, kui mul vaja. Ma keeldusin, kuidagi järsult, järsemalt kui tahtnuksin. Võibolla tuli see märtsivalgusest. Hakkasin valima Tehnika tänava
· 19 ·
trajektoori vähemalt paar korda nädalas. Kõndisin mööda Planeedi tänavat, nagu olnuks ma põnevusfilmis. Kui ma ümber nurga pööran ja pargile liginen, kas ma siis silman tumepunast mantlit? Nädalad kulusid, lumi sulas, pargis oli igasuguseid inimesi, aga teda mitte.
Arvi, mu vanim sõber. Minust paarkümmend sentimeetrit pikem. Me tutvusime kakskümmend üheksa aastat tagasi duellil. Duelli peeti küll rusikatega, aga millegipärast nõudis Erki, et mõlemad kaklejad peavad leidma kaks sekundanti. Ma ei tahtnud Erki sekundant muidugi olla. Ta oli veendunud, et teeb Kalevile ära, mina samuti – ja ma ei soovinud seda pealt vaadata. Ma ei saanudki aru, millest tüli tekkis. Nagu toona ikka, mingil peol, hilisel tunnil, teises toas, ootamatult. Erki oli siis juba suur korvpallilootus, lauapalliäss, aga alkoholi pruukides võis ta käituda ettearvamatult. Olin vist ta sõpradest ainus, kellele ta polnud purjus peaga turja karanud. See tuli võib-olla mu kehakujust. Erki oli veendunud, et ta tapaks mu ühe rusikalöögiga. Aga duell leidis aset mingil tühermaal Kalevi kodu lähedal, kusagil Kunderi tänava kandis, mõne elegantse funkmaja hoovil, pesunööride maailmas, asfaldilaikude ja poriloikude vahel. Võideldi esimese vereni ning kohalolijate üllatuseks pidi Erki kohe Kalevi ees taganema. Ta libastus, kukkus ning osutades verisele põlvele, nõudis viiki. Kui oldi jõutud kokkuleppele, märkasin Arvit, mõtliku olekuga loikamit, kes astus minu juurde ja ütles naeratades: kuule, ära pahanda, aga päris loll sõber sul. Ma ei tea siiani, miks ta sedasi ütles, võibolla mõtles, et see on sekundandi kohus, tema võimalus konflikti sekkuda ja see samas lõpetatuks lugeda. Ta ütles seda igatahes
· 21 ·
kuidagi nii, nagu olnuks meil juba tükk ühist aega selja taga. Jah, Arvi joob teisiti. Juues ei lähe ta kallale teistele, vaid endale. Sellise vaikse otsekohesusega. Ta on mitu korda Wismarisse sattunud, paar korda haiglasse. Enamik voodeid jääb talle lühikeseks. Mulle tundub, et ta on otsustanud ennast surnuks juua. Aga ma pole osanud talle kunagi midagi selle kohta öelda.
Lisaks liikumisele iseloomustas Annet rõõm. Ta reageeris asjadele üldjoontes kuidagi rõõmsalt. Mulle meeldis mõelda, et ma ei harju tema elevilolekuga kunagi, aga nüüd, kui pole enam võimalust sellest osa saada, pean tunnistama, et olin mingil hetkel märkamatult ära harjunud. Kuigi mu meelest oli ta oma hoiakutelt pigem pessimistlik. Kui me tema tööst rääkisime, siis iseloomustas teda komme keskenduda üldistele küsimustele. Ta ei viitsinud oma kolleege kiruda või oma instituudi eelarve üle kurta. Mitte et talle poleks tema töö meeldinud. Vastupidi. Annele ei piisanud ilmateadete lugemisest, vabal ajal jätkas ta ilmavaatlusi, kogus infot, vahetas seda prantsuse kolleegidega. Ta kirjutas käsitsi kaustikutesse üles andmeid. Päevade kaupa, aasta ringi. Tuule suund ja tugevus, laine kõrgus Läänemerel ja Peipsi järvel. Osoonikihi paksus, temperatuur ja osooniaukude
· 24 ·
pindala. UV-indeks. Kõige jaoks eraldi kaustikud. Kuule, küsisin ma, sa Excelist oled midagi kuulnud? Olen küll, mulle isegi näidati seda ükskord, vastas tema ja naeratas. Jah, tema suu liikus samuti nagu tema käed ja jalad. Kui see naerule tõmbus, siis nagu mõnes multifilmis, peaaegu kõrvuni. Nii lai naeratus tundus lausa võimatu ja ajas mind ennastki naerma. Igatahes, Anne tahtis rääkida tulevikust, mis oli tema vaates tume. Mõnikord jäi ta meie jalutuskäikude ajal kirglikult rääkima anomaaliatest Põhja-Atlandi hoovuses; sellest, et meil on kõige rohkem mõnikümmend aastat aega, et eksponentsiaalselt kasvavat globaalset soojenemist ära hoida. Siis ma jälgisin teda. Ta rääkis kohutavalt sünget juttu, aga tema seest kiirgas mingi seletamatu elevus. Mitte et ta oleks olnud neist andmetest elevil. Ta oli elevil neist andmetest hoolimata. Sestap jaksasin armastamise kõrval teda ka kadestada.